Globaalne kriis tervendab majandust
-
Riigikogu Toimetiste nr 11–28 peatoimetaja
-
Eesti Pank
-
Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor, akadeemik
-
Riigikogu liige
-
peaministri nõunik, Tallinna Ülikooli inimgeograafia lepinguline dotsent
Riigikogu Toimetised kutsus 26. novembril ühe laua äärde neli majandusasjatundjat, et rääkida maailma tabanud finants- ja majanduskriisist ning selle taustal Eesti majanduse praegusest seisust.
Vestlusringis osalesid Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik, peaministri majandusnõunik Kalev Kukk, Tartu Ülikooli majandusprofessor Urmas Varblane ja Riigikogu liige Taavi Veskimägi (Isamaa ja Res Publica Liit). Küsimusi esitas ja tegi räägitust valiku RiTo peatoimetaja Helle Ruusing.
Kriisi eellugu ja tagamaad
H. Ruusing:
Kas maailma tabanud finants- ja majanduskriis oli ootamatu või on sellel ka oma eellugu?
J. Männik:
Võime maailma majanduses rääkida praegu kahest kriisist, Eestis võib-olla isegi kolmest. Maailmakriis tähendab seda, et maailma pangandussüsteemi iseloomustab hetkel vastastikune usaldamatus ja sellega seoses on finantssüsteem olulisel määral tasakaalust väljas. Pangad ei soovi üksteisele laenu anda, nad on muutunud väga konservatiivseks ja valivad hoolikalt kliente ettevõtete ja eraisikute seast. Finantssüsteemist alguse saanud usalduskriis on kokku langenud majanduse langusega kogu maailmas. Need asjad on omavahel seotud, aga mitte täiesti. Eestis oli sellele lisaks veel väga suur eratarbimine ja üldse sisetarbimine, seetõttu majandus kuumenes üle. Meil oli suur tööjõupuudus, kiire palkade kasv ning kõrge inflatsioon. Ma usun, et selline spetsiifiline olukord järk-järgult laheneb, aga nüüd on Eesti ka maailma majanduse languse küüsis ja see on Eestile küllaltki tõsine.
K. Kukk:
Siin on tõesti kaks tasandit: maailma ja Eesti tasand. Eesti probleem on see, et me arenesime nii-öelda statistiliselt üliekspansiivselt. Raha tuli juurde, selle kulutamisega kruvisime üles oma sisemajanduse kogutoodangu numbri, tagajärjeks oli aga tasakaalustamatuse süvenemine. Seda nii riigisiseselt, mille mõõduks on inflatsioon, kui ka -väliselt, mille mõõduks on tohutu jooksevkonto defitsiit. Kolmas tagajärg oli tööjõuturu tasakaalustamatus ja selle muutumine töövõtja turuks. Nüüd sellest, mis puudutab maailma. Maailmakriisi on tegelikult ette valmistatud juba vähemalt kümme aastat. Esimene ilming oli kunagine USA börsiindeksi NASDAQ ülespuhumine ja mulli lõhkemine. Kriisi teine ettevalmistaja oli Ameerika Ühendriikide kinnisvaraturg, mida Clinton ja Bush üles puššisid ning mille nii-öelda virtuaalne kasv pidi ühel hetkel enesestmõistetavalt katkema. Julgeksin väita, et päris pikaks ajaks päästsid Ameerikat ja Ameerika majandust 2001. aasta 11. septembri sündmused, mis konsolideerisid Ameerika majandust ja ühiskonda ning võimaldasid majanduse loomulikku tsüklilist langust edasi lükata. Aga kui kasvujõud otsa lõppes, siis tuli loomulikult minna paratamatule õhu väljalaskmisele.
T. Veskimägi:
Arvan samuti, et kui räägime maailmamajandusest, siis on selge, et praegu finantsturgudel toimuv on kõik saanud alguse Ameerikast. Ühelt poolt finantsinnovatsioon ja teiselt poolt deregulatsioon. Kasutusele on tulnud suur hulk uusi finantsinstrumente. Kogu mull oli ehitatud kolmele eeldusele. Esiteks odav raha hind, mida nii Clintoni kui ka Bushi administratsioon hoidsid teadlikult madalal. Teine eeldus oli see, et vara hind ja palgad tõusevad lõputult. Praegu näeme eriti selgelt, et majandus on usk ja emotsioonid, sest ega keegi selles “rallis” fundamentaaltegureid jälginud. Elame story’de ja lead’ide ajastul, toimub pidev emotsionaalne ülevõimendus turgudel, algul positiivne, nüüd negatiivne. Mis oli see konkreetne päästik, mis turgudelt usu viis, on päris keeruline öelda. 2007. aasta hilissuveks tekkis olukord, kus finantsinnovatsioonile tuginev meeletu väärtuste leverage jõudis punkti, kus süsteem ei paistnud enam mõnede osaliste jaoks jätkusuutlik, ja käivitus lumepalliefekt.
Pikas vaates ei ole tegelikult midagi juhtunud. Vara hinnad on tulnud kõvasti alla, raha hind on läinud üles. Raha on globaalselt revalveerunud, sest iseenesest võib isegi praegu ühe rahaühiku eest saada rohkem vara kui enne kriisi.
U. Varblane:
Veel üks selline oluline punkt ajaloos oli 1988. aastal, kui OECD võttis vastu MAI (Multilateral Agreement on Investments) lepingu. See oli mitmepoolsete investeeringute leping. Siis algas tegelikult kapitalituru liberaliseerimine, mis oli tol ajal tõeliselt positiivne samm, sest välisinvesteeringud hakkasid vabamalt liikuma. Sealt algas riikide majanduste integratsioon hoopis teisel tasandil, kus ühe riigi valitsus ei saa enam kuigi palju otsustada selle üle, mis toimub. Ja nüüd lisandus sellele finantsinnovatsioon, kus püüti teenida rohkem raha, ja ahnuse moment, millest on palju räägitud. Kuid tagaplaanile jäi võib-olla see, kust see raha tuli. Ühelt poolt finantssektori ahnus, teiselt poolt nende ahnus, kes olid raha säästnud. Inimkond on vananenud, tekkinud on tohutu hulk inimesi, kes on eluaeg säästnud. Jaapanis on näiteks säästunorm 29%. Kui liita siia veel naftariikide raha, siis oli tekkinud väga palju raha, mida püüti võimalikult suure kasumlikkusega paigutada. Sellega tekkis ka pakkumise pool. Nii et kokkuvõttes oli olemas raha, mis otsis head teenimisvõimalust, ja teiselt poolt oli finantssektor, kes nüüd innoveeris nende regulatsioonide sees niimoodi, kuidas oli võimalik. Kui need kaks asja kokku panna, siis areneski nii, et see nn ettevõtlikkus finantssektoris läks riskidega liiga kaugele.
Mis toimub mujal maailmas
H. Ruusing:
Kriis sai alguse Ameerikast ja ameeriklased olid nii-öelda peasüüdlased, on räägitud ka kriisist Euroopas ja Eestis. Aga mis toimub mujal maailmas, näiteks Aasia turgudel? Kas kriis on jaotunud ühtlaselt üle ilma või mujal seda praegu ei ole, alles jõuab sinna?
U. Varblane:
See on hoopis keerulisem küsimus, sellega me jõuame maailmamajanduse tasakaalustamatuse teema juurde. Aasia riikidesse on kogunenud tohutult raha. Hiina valitsuse valuutareservid arvatakse olevat suurusjärgus 1,9 triljonit dollarit, Jaapanil 1 triljon jne. Seis on selles mõttes eriti huvitav, et Ameerika elab ju võlgu ja Hiina tegelikult rahastab seda kogu aeg. See tähendab, et Hiina peab rahastama Ameerika võlgu elamist, sest kui ta seda ei tee, kaob ära Hiina eksport, kaob ära ka Hiina majanduskasv ja kui majandus enam samamoodi ei kasva, tulevad määramatud arengud Hiinas endas. See näitab väga hästi, et riikide seos on keeruline ja tihe. Mina näen probleemi selles, milline on Aasia riikide keskpankade edasine suhtumine Ameerika võlakirjadesse, samuti reservide hoidmisse dollarites. Need on kaks väga olulist küsimust. Kui kõik jätkub endistviisi, ei ole asi hull, aga ma olen näinud ka võrdlevaid numbreid, mis näitavad, et USA dollarite osakaal Aasia riikide välisvaluutareservides on vähenemas.
T. Veskimägi:
Maailm tuleb sellest kriisist välja uue poliitilis-majandusliku tasakaaluga. Praegu kirjutatakse varasid tegelikult maha eelkõige lääne ühiskondades, kasv on idas. See tähendab, et Bretton Woodsis defineeritud globaalne tasakaal peab muutuma. Ma arvan, et arenevad turud Aasias ei kannata lõpuks finantssüsteemi kollapsi tõttu, sest neil on olnud väga suur jooksevkonto ülejääk. Probleemid tulevad reaalmajanduse võtmes. Nende heaolu kasv pidurdub oluliselt enam kui lääne ühiskondade heaolu kasv, sest kui nõudlus kaob, ei ole neil oma toodangut kuhugi pakkuda. Seega saavad nemad lõpuks suhteliselt rohkem kannatada kui arenenud riigid. Aga nende mõju objektiivset kasvu maailmas see ei peata.
K. Kukk:
Viitaksin veel kolmandale aspektile. Kui jutt on reservidest, puudutab see eelkõige Kaug-Ida, aga maailmas on ka sellised riigid nagu Brasiilia, India ja Mehhiko, ning nende probleemid on hoopis teistsugused. Need on riigid, kuhu vahepeal voolas välisraha väga intensiivselt sisse, kus spekuleeriti, kus nähti kasvu. Nüüd on nad olukorras, kus raha voolab sama intensiivselt välja. Sellel on kaks põhjust: kadunud on usaldus ning arenenud maailm annab oma riikides rahale palju suuremaid garantiisid. Neid garantiisid ei suuda pakkuda ei Brasiilia, Mehhiko, India ega ka Venemaa. Sisuliselt on tekkinud olukord, kus need riigid pumbatakse tühjaks ja arenenud maailm hakkab lahendama oma probleeme järjest rohkem arengumaailma arvel. Suurriigid hakkavad lahendama oma probleeme muu maailma arvel.
J. Männik:
Aasia riikides on olnud väga kiire majanduskasv, näitena sobib hästi Hiina. See on kaasa toonud inimeste kolimise maalt linna ja inimesed on linnas rikkamad kui maal. Kui nüüd linnades kaotavad inimesed töö, toob see kaasa nii sotsiaalseid kui ka poliitilisi probleeme. Seda mõistab Hiina valitsus väga hästi, saades aru, et Hiina probleemid ei ole ainult majanduslikud. Hiinat iseloomustab kiire varanduslik kihistumine, millega kaasnevad alati sotsiaalsed pinged. Suurt kihistumist võib aktsepteerida, kui majandus pidevalt üksnes kasvab ja inimestel läheb järjest paremini. Aga kui majandus hakkab kukkuma, võivad Hiinas tekkida tõsised poliitilised probleemid.
Kriisi ohjamine peidab riske
H. Ruusing:
Kuidas kriisi ohjatakse või püütakse ohjata? Ameerika Ühendriikide valitsus on juba astunud jõulisi samme ja eelkõige on püütud päästa finantssüsteemi. Kas ühel hetkel võib riikidel tekkida soov kaitsta nii-öelda ainult iseennast?
T. Veskimägi:
Kriisi üks põhjus on kindlasti see, et tänapäeval liigub info 24 tundi ööpäevas. Kuna kõiki tehinguid on võimalik teha reaalajas, võib väike varustusraskus näiteks Jaapani toornaftaturul võimenduda järgmisel hommikul väga suureks toornafta hinnatõusuks Ameerika turgudel. Tegelikult informatsioon liigub ja toimib kogu aeg emotsioonipõhiselt, olles enamasti kas üle- või alavõimendatud. Majandustsükli negatiivse korrektsiooni perioodil toimib pidev negatiivne ülevõimendus turgudel. Negatiivne informatsioon toodab negatiivset informatsiooni. Kui nii vaadata, siis ilmselt ei oska keegi üleilmset turgu käsitada. Seetõttu arvan, et kriisi ohjamiseks reguleerivad valitsused esimese hooga selgelt üle ja tekib ka protektsionismi. Kui praegu on pandud finantssüsteemi valitsuste otseste interventsioonide kaudu 3–4 triljonit dollarit maksumaksjate raha, siis on selge, et valitsustel tekib kiusatus tõmmata kuhugi piir ja vähendada sellega riske maksumaksjate raha suhtes, mille nad on finantssüsteemi pannud. Sest ega protektsionistlik mõtteviis ole kuhugi kadunud. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on korduvalt väljendanud sellist riigikapitalistlikku suhtumist, et riik peabki sekkuma. Eestile on küsimus see, et kui hakatakse piire tõmbama ning barjääre ehitama, siis kummale poole barjääri meie jääme. Kas piir tõmmatakse Euroopa Liidus euroala või liikmesriikide põhiselt? Sellest lähtudes on euroküsimus olnud meile väga-väga oluline aspekt.
J. Männik:
Poliitikud juhivad riiki, aga inimesed valivad poliitikuid ja poliitikud peavad arvestama inimeste arvamusega. Kriisiolukorras tekivad loomulikult uued küsimused. Näiteks Ameerika Ühendriikides küsitakse, miks me ostame autosid Euroopast ja Jaapanist, kui meie ise neid toodame ja Ameerika autotootjad satuvad raskustesse oma toodete müügiga, nii et võivad isegi pankrotti minna. Tulemus võib olla, et sajad tuhanded või isegi miljonid ameeriklased kaotavad töö. Järelikult on asjal sügav poliitiline aspekt, millega riigijuhid peavad alati arvestama. Õnneks ei ole protektsionismi signaalid olnud majanduses eriti tugevad sellest hoolimata, et majanduse olukord halveneb. Protektsionismi süvenemine Euroopa Liidus, kus on pool miljardit inimest, on õnneks keerulisem kui varasemate kriiside ajal 15–20 aastat tagasi. Siis domineerisid rahvusriikide majanduslikud huvid ja olid tollipiirangud vastupidi praegusele Euroopa Liidu majandusruumi toimimisele.
U. Varblane:
Tooksin jällegi näite minevikust, eelmise suure kriisi ajast 1929–1932. Sel ajal ei saanud kapital vabalt liikuda ja põhiline oli kaupade liikumine. Kõik riigid püüdsid “tekki enda peale tõmmata”. See tähendab, et kõik hakkasid vastastikku tollimakse tõstma, lootes nii anda enam tööd oma kodumaistele ettevõtjatele ja vältida rahvusvahelist konkurentsi. Sellega jõudsid Lääne-Euroopa ja USA tasemele, kus tollimaksud olid 80–100%. Tulemus oli see, et maailmakaubandus vähenes neli korda. Nelja aasta jooksul neli korda! See oli õppetund, millest hiljem kasvas välja liikumine maailmakaubanduse liberaliseerimise poole. Ma loodan, et see on meelde jäänud. Samal ajal, nagu ka Taavi Veskimägi rääkis, tahavad riigid ikkagi kontrollida raha, mida nad välja annavad. Asja teeb keerulisemaks see, et valitsused võib-olla otse ei ütlegi, et tahavad niimoodi käituda. Võtame näiteks meile olulise teema. Rootsi riik ütleb, et paneb 1,2 triljonit valmis oma pangasüsteemi tagamiseks. Ja kerkibki küsimus, kas kapitalil on rahvust või ei ole, sest nüüd on Rootsi pangal valida, kas ta arendab selle rahaga, mida on võimalik täiendavalt kasutada, Eesti majandust või hoopis oma Rootsi sõpru, kellega ta on 30 aastat koos töötanud. See ei ole isegi korruptsiooni, vaid äritegemise kogemuse ja usalduse küsimus ning on väga huvitav näha, kuidas see hakkab toimuma.
Raha liigub kiiremini kui mõistus
K. Kukk:
Minu meelest peame eristama kaht tahku, millest üks on klassikaline protektsionism kaubaturgudel ja teine regulatsioonid rahaturgudel. Rääkides protektsionismist, tahame kõik uskuda, et Ameerika Ühendriigid on erakordselt liberaalne riik, kuigi see on tegelikult ääretult suletud ja protektsionistlik riik. Võiksin küsida, miks ei ole General Motors juba 40 aastat tagasi hingusele läinud. General Motorsi elamine kuni tänapäevani on minu meelest kõige parem näide ameerikalikust protektsionismist ja eks me näe, kuidas USA valitsus hoiab teda elus ka edaspidi. Et protektsionistlikud mõtted on ülekaalus, seda näitab ka Prantsusmaa. Tõsi, esialgu räägitakse Euroopas valdavalt mittetariifsetest piirangutest. Teiseks rahaturgude regulatsioonist. Ausalt öeldes ei ole Ameerikas arvestatavat rahaturgude regulatsiooni ja pangandusjärelevalvet tegelikult olemas olnud. Kui tulla Euroopasse, siis ka siin pole olnud väga korralikku pangandusjärelevalvet. Kõige paremini näitab selle järelevalve küsitavust Saksamaa kogemus, kus kõik need pangad, mis nüüd vahele on jäänud, on avalikud pangad, kus riik on otsustava omanikuna sees, teostades samal ajal nende üle järelevalvet. Tegelikult on Saksamaa alles nüüd jõudmas sinnani, kus Eesti oli aastail 2001–2002, kui me ehitasime üles oma finantsjärelevalve. Regulatsioon panganduses ei ole sünonüümiks protektsionismile majanduses. Ja kui Taavi Veskimägi viitas sellele, et info liigub 24 tundi ööpäevas, siis raha liigub samuti 24 tundi ööpäevas. Võiks isegi öelda, et raha liigub kiiremini kui mõistus, sest raha liigub pidevalt ja mõistus tuleb alles hiljem. See tundub olevat tõsisemaid probleeme. Nii et võib-olla ei ole üks tulevikuülesandeid kapitali- ja rahaturgude kammitsemine, sest maailma kapitaliturud peavad olema vabad, kuid ilmselt tuleb raha liikumist natuke aeglustada, nii et mõistus liiguks kiiremini kui raha.
T. Veskimägi:
See on jumala õige. Kui siiani on toiminud põhimõte tehtud-mõeldud, peaks nüüd toimima mõeldud-tehtud. Aga ma tahtsin öelda, mida mina protektsionismist rääkides silmas pidasin. Nagu oleme viimastel kuudel näinud, on kõik riigid tegutsenud huvipõhiselt. Ühelt poolt on see retoorika, et ei mingeid tõkkeid, teiselt poolt jätkavad riigid minu arvates ka edaspidi väga konkreetset huvipõhist poliitikat. Kui oled kättpidi finantssektoris sees, siis see huvi hakkab paratamatult prevaleerima, sundides oma huvide maksimeerimiseks valitsusena looma tõkkeid, et ise tegelikult oma riske maandada. See on protsess, millele ma proovisin viidata: valijate ootustel põhinevad huvid hakkavad dikteerima barjääre, piiranguid, sekkumist jne.
J. Männik:
Kui teatud tootmisvaldkonnad on majanduses tasakaalust välja läinud, näiteks Ameerika autotööstus, nagu mu kolleegid siin enne ütlesid, siis vajab see ümberstruktureerimist. 1991. aastal, kui Eesti lahkus Nõukogude Liidust, tuli Eesti majanduses teha drastilisi ümberstruktureerimisi. Siis tulime olukorrast välja. Aga nagu kõik teavad, tunneb patsient ennast kõige halvemini operatsiooni ajal ja vahetult pärast operatsiooni. Sellega peavad ka poliitikud arvestama. Järsud muudatused võivad rahva seas tekitada proteste ja tuua kaasa meeleavaldusi. Võrreldes Eestit Valgevene ja Ukraina või isegi Läti ja Leeduga, oleme saanud maailmas väga palju kiita, et julgesime teha suuri ja kiireid muudatusi korraga. Kõikjal maailmas on olukord sarnane, pole võimalik näiteks kogu Ameerika autotööstust üleöö ümberstruktureerimiseks sulgeda. Poliitikutele on ümberstruktureerimise otsused väga rasked, see tekitab pahameelt. Aga samas ei ole mõistlik toetada valdkondi, mis vajaksid suurt reformimist, see aeglustab tervenemisprotsessi.
Euroopa Liidu suur võimalus
H. Ruusing:
Milline on praeguse kriisi tingimustes rahvusvaheliste organisatsioonide roll? Mis võimalused neil on ja kas võib juhtuda nii, et kui nende roll jääb loodetust väiksemaks, siis selgub, et nad ei olegi oma ülesannet täitnud.
J. Männik:
Vastaksin lakooniliselt ja ütleksin, et sellises majandusolukorras, kuhu maailm praegu on jõudnud, on kõige suurem vastutus riikide valitsustel. Rahvusvahelistel organisatsioonidel on vähem vastutust kui riikide valitsustel. Riikide valitsused peavad tegema raskeid otsuseid kohapeal ja nende eest ka rahva ees vastutama. Ma ei ütle, et rahvusvahelistel organisatsioonidel üldse mingit tähendust ei ole, aga ma siiski tähtsustaksin valitsusi.
U. Varblane:
Lisaksin, et see sõltub ka riigi suurusest, sest mida väiksem riik, seda tähtsamad on need organisatsioonid. Seda näeme ka praegu. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on oluline institutsioon just väikeste riikide jaoks näitamaks, et maailmas leidub mingi organisatsioon, kes tuleb ja aitab. Kui palju see tegelikult aitab, on juba teine tasand, aga väikestele riikidele on selline organisatsioon nagu IMF minu arvates ikkagi oluline. See loodigi selleks, et stabiliseerida olukorda maailma rahandussüsteemides. Kuigi tuleb tunnistada, et ka IMF-is on, kui ma ei eksi, 27% häältest Ameerika Ühendriikidel ja seal on suurte riikide hääl ikka hästi tugev. Mida väiksem riik, seda olulisem on talle see fond.
T. Veskimägi:
Lisaksin siia juurde, et Euroopa Liidul, mis on mõneti ka rahvusvaheline organisatsioon, on selles kriisis ja selles uues tasakaalus, mis tekib maailmas pärast seda kriisi, tegelikult fenomenaalne võimalus olla eestkõneleja. Näinud viimased 15–20 aastat globaliseerumist, väga kiiret globaliseerumist, arvan siiski, et sellest kriisist tuleme välja mõneti rohkem multipolaarse maailmaga, mis aga baseerub seejuures riikide blokkidel ja regionaalsetel katusorganisatsioonidel. Võimu ümberjagamine sellistes globaalsetes organisatsioonides nagu IMF, eelkõige India ja Hiina kasuks, ei lähe lihtsalt, sest on reegel, et võimu ei anta, vaid võetakse. Tegelikult on küsimus selles, kas kriis läheb lõpuks nii sügavale, et määrab ise nendele organisatsioonidele mõneti uued reeglid. Seda kaugemas perspektiivis. Lühemas vaates on IMF-i olemasolu kindlasti väga hea.
Organisatsioon, kus ka väikestel riikidel, kes ise ei suuda oma ressurssidega toimuvale adekvaatset vastust anda, on mingi back up’i variant. Selles mõttes on ta kindlasti omal kohal, kuigi, olgem ausad, ka IMF-i vahendid on üsna piiratud. Võib-olla uus kord on selline, et need riigid, kes suudavad panustada IMF-i rohkem raha, dikteerivad ka uue korra.
K. Kukk:
Viimastel kuudel on IMF-i ja Maailmapanka suhteliselt vähe kuulda olnud, kuigi minu arvates peaks praeguses olukorras nende ja teiste sääraste organisatsioonide ülesanne olema just pingete mahavõtmine ja rahustamine. IMF-i presidendid ja Maailmapanga presidendid ei pea lugema valijate hääli. Valijate hääli loevad poliitikud ja valitsused. Ja selline häältelugemine võib tähendada seda, et riikide ja mõningate valitsuste tasanditel probleeme ei lahendata, vaid hoopis teravdatakse. Viimasest tulebki IMF-i funktsioon olla rahustav ja tasakaalustav jõud maailmas.
T. Veskimägi: See on ka Euroopa Liidu võimalus, ütleme niimoodi.
Õige aeg magati lihtsalt maha
H. Ruusing:
Tuleme nüüd Eesti juurde. Juba vestluse alguses oli juttu sellest, et kriisid on maailmas ja Eestis natuke erinevad, samuti sellest, et Eesti lõi 1990. aastate algul oma majanduse uue struktuuri. Kuidas seda struktuuri praegu hinnata? Kui hea see on ja kas see vajab nüüd ka ümberstruktureerimist?
U. Varblane:
Selle kohta võiks öelda, et igale ajale vastab oma majanduse struktuur ja keegi ei saa üle oma varju hüpata. Need reformid, mida Eesti 1990. aastate algul tegi, kui ka meil turud kapitaalselt muutusid, vastasid toonastele oludele. Majanduse struktuur peegeldas tootmistegurite hinda. Nüüd on seis selline, et tootmistegurid, täpsemalt tööjõud on muutunud nii palju kallimaks, et see majanduse struktuur, mis mängis sellele tööjõule, tuleb ümber korraldada. Selles mõttes on siin kaks suurt seltskonda. Ühed on välisinvestorite firmad, mis kunagi investeerisid Eestisse teadmisega, et siin on võimalik saada mõistliku hinnaga tööjõudu. Teine pool on kodumaised ettevõtted. Paraku ei mõelnud kumbki pool viimase 4–5 aasta jooksul enam sellele, kuidas ümber struktureerida, sest siseturg ostis väga palju ja ümberstruktureerimise surve oli väike. Kõik olid veendunud, et nende toode on hea, kvaliteet veel parem ja müügiperspektiiv suurepärane. Aga kui nii arvad, siis sa enam ei pinguta. Nüüd tuleb lihtsalt see pingutamisstaadium uuesti kätte, kuigi aeg selleks pole enam kõige parem. Ümber¬struktureerimine nõuab alati investeeringuid. Praegu on küsimus, kuidas korraldada tegevust ümber tingimustes, kus raha on läinud kõvasti kallimaks.
T. Veskimägi:
See, mida me oleme näinud Eestis headel aegadel, on mõttelaiskus. Ega stagnatsioon ole olnud ainult mõne riigi või poliitilise või administratiivse juhtimise probleem viimastel aastatel. Samamoodi on see olnud ärisektori probleem. Selge on see, et me ei peagi majandust restruktureerima, majandus restruktureerub ise. Küsimus on ainult selles, kas ta teeb seda Eestis pankrottide kaudu, mis on kõige negatiivsem stsenaarium. Sellel teel me minu meelest olemegi: Eesti majandus restruktureerub küll, aga teeb seda pankrottide kaudu. Mis tähendab seda, et järgmistel aastatel, eelkõige tuleval aastal näeme, et varad jaotuvad ümber. Ühelt poolt kindlasti passiivsematelt majandusagentidelt aktiivsemate kasuks, teiselt poolt nende kasuks, kellel on kapitali, et arengusse investeerida. Mis võib olla selle negatiivne tagajärg? Ühelt poolt kindlasti tööpuudus koos sellega kaasnevate sotsiaalsete probleemidega. Teisalt kui majandus restruktureerub pankrottide kaudu, viib praegune kriis lõpuni selle, et Eesti ühiskonnast saab nn töövõtjate ja filiaalide ühiskond. Minu ideaal on omanike ühiskond. Kuna varad hinnatakse järgmisel aastal oluliselt alla nende pikaajalisest väärtusest, siis on küsimus, kas ja kes need varad üles ostab. Või tuleb rahvuslik kapital, kes ei ole viimased poolteist aastat Eestisse investeerinud, välja arvatud kinnisvara, piltlikult öeldes koju tagasi. Sellepärast on konflikt valitsuse ja kapitali vahel järgmisel aastal, kui majandus hakkab restruktureeruma, väga ohtlik, sest praegu ei ole rahvuslik kapital emotsionaalselt valmis Eestisse investeerima. Rahvuslik leppimine valitsuse ja kapitali vahel majanduse restruktureerimise protsessis oleks eriti oluline. Kui meie enda kapitali omanikud oleksid valmis raha siia panema, oleks see järgmisse aastasse vaadates nii arengu kui ka omanike ühiskonna seisukohalt ääretult tähtis.
K. Kukk:
Kui rääkida majanduse struktuurist, siis peame olema ilmselt rahul sellega, mis meil parasjagu on, sest majanduse struktuur ei saa ette joosta majanduse tegelikust arengutasemest. Ja igale arengutasemele vastab mingisugune kindel struktuur. Nüüd sellest, kas meil oli võimalik viimastel aastatel midagi muuta. Ma väidan, et need võimalused olid. Meil oli tohutult käes odavat raha ja selle dumpinguhinnaga saadud raha eest peame lähiajal ilmselt päris kõrget hinda maksma. Me ei osanud või ei soovinud raha, mis meil oli, ilmselt kõige õigemini kasutada. Selle asemel et kasutada raha tootlikus sektoris, ekspordiks tootvates ettevõtetes, võeti nendest ettevõtetest hoopis raha välja ja viidi kinnisvaraturule. Raha, mille eest me tootsime Lääne-Euroopa turgudele, võeti sellest turusegmendist välja ja hakati müüma Lääne-Euroopa turgudel sobimatut kaupa hoopis Venemaale, selle asemel, et end arendada. Viimaste aastate ekspordi kasv Venemaale 50% aastas ja ekspordi nullkasv töötlevas tööstuses läände on väga kõnekad sõnumid. Ja kui meie töösturid ja suurettevõtted ütlevad, et neid tõrjuti Lääne-Euroopa turgudelt välja, siis mulle on see täiesti arusaamatu väide, sest Lääne-Euroopa turud viimastel aastatel ju ometi kasvasid. Seal võeti vastu praktiliselt kõik, mida pakuti, välja arvatud meie toodang. Ja kolmas moment, millest oli siin ka juttu, on ümberstruktureerimine. Majandus areneb tsükliliselt ja tsükliliselt areneb ta seetõttu, et väga suur osa investeeringutest ei ole läinud õigesse kohta. Seega on igasuguste kriiside ja tsükliliste languste ülesanne elimineerida majandusest valeinvesteeringud, sest selliseid investeeringuid ei saa lõputult ülal hoida. Ameerika Ühendriigid püüavad panganduskriisi lahendada, „legaliseerides” vahepealsed rämpsinvesteeringud, seda eelkõige elamuvaldkonda. Küsimus on ainult selles, mismoodi ümberstruktureerimine kulgeb. Igaüks tahaks loomulikult, et mida valutumalt, seda parem. Tegelikult toimub ümberstruktureerimine jämedates joontes kaht viisi: üks on pankrotitee ja teine inflatsioonitee. Kumb paigutab ressursid paremini ümber, kas nii-öelda vägivaldne pankrot või jumalast etteantud inflatsioon? Mina eelistaksin igal juhul pankrotti, sest inflatsiooni maksavad kinni ka süütud. Inflatsioon ei tähenda mitte midagi muud kui süü veeretamist kõigi kaela. Inflatsioonil on ainult üks hea omadus, mis seisneb selles, et see jagab varad ümber efektiivsemate kasutajate kasuks. Kolmas võimalus seda kõike juhtida puudub. Kõik need mehed – ükskõik kui suured korüfeed nad ka poleks olnud –, kes on väitnud, et nemad on saanud jagu majanduse tsüklilisest arengust, on eksinud.
Kriis peab aitama kaineneda
J. Männik:
Eestis tuli vahepeal pankade kaudu inimeste ja ettevõtete kätte väga palju laenuraha. See suurendas kõvasti sisenõudlust ning ettevõtted ja turg orienteerusid sisenõudluse rahuldamisele. Samal ajal majandus kuumenes üle, tekkis tööjõu puudus ning palgad tõusid kiiresti. Nüüd, selle protsessi lõppfaasis, kus raha enam nii palju ei olnud ja palgad olid juba väga kõrged, seisid paljud ettevõtjad küsimuse ees, mida teha, kui tööjõud on kallimaks läinud ja õiget turgu Eestis samuti enam pole. Need asjad on omavahel seotud: kui nõudlus turul väheneb, tulud langevad, ja kui tööjõud läheb kalliks, kulud tõusevad. See toob kaasa selle, et mõnel ettevõttel läheb viimatinimetatud rida punaseks. Mida ettevõtja siis teeb, kas laseb firma pankrotti või paneb uksed kinni? Ka firmade tegevuse lõpetamist võib vaadata kui ümberstruktureerimist. Seda keegi otseselt ei juhi, toimivad peaasjalikult turu mõjud. Võime rääkida, mida eelistaksime, aga on vältimatu, et tekib nii pankrotte kui ka uste kinnipanemist igasugustel põhjustel, sest uues olukorras tuleb kohaneda, teisiti mõtlema hakata. Sealjuures on õigus neil, kes ütlevad, et tulevikus peaksime fookusse seadma ekspordi. See ei ole muidugi lihtne, sest kui on majanduslangus, läheb ka eksportimine tunduvalt raskemaks. Me räägime globaalsest majanduslangusest, mis toob kaasa selle, et ekspansiivset turgu ei ole kusagil väga palju olemas, nii et olukord läheb igas suhtes raskemaks.
U. Varblane:
Tahan öelda veel ühe asja Kalev Kuke jutu jätkuks. See puudutab küsimust, kas mingit majanduse struktuuri saab juhtida või mitte. Mõelda tuleb sealjuures sellele, et majanduses tegutsevad inimesed. Me saame juhtida, millise hariduse, oskuste ja suutlikkusega inimesi ette valmistame. Ja selle kaudu saab juhtida ka majanduse struktuuri, ainult et see ei toimu ühe aasta, vaid viie ja kümne aasta perspektiivis. Teine probleem on see, et tahame lahendada tsüklilisi probleeme, aga praegu peame mõtlema ka strukturaalsele probleemile. Ja see tähendab seda, et me ei saa kutsekoolis ette valmistada sadat õmblejat, kellest vaid kolm läheb tööle õmblejana, nagu Eestis praegu kipub olema. Oleme seda näinud viimased viis aastat ja midagi ei ole muutunud. Või selline teema nagu infotehnoloogia. Räägime, et infotehnoloogia on tähtis, kuid kui vaatame infotehnoloogia õppurite õppekava, siis näeme, et nad õpivad majandust ühes aines paar tundi nädalas. Seega valmistame tegelikult ette inimesi, kes ei ole valmis arendama new enterprising’i ehk uut tüüpi ettevõtlust. Ometi on just see meie lahendus, et tulevad uued ettevõtted, kes on täiesti vabad sellest, mis oli enne, kellel on uued ideed ning kes ei tegutse enam kitsalt Eestis.
T. Veskimägi:
Vaatan veel kord restruktureerimise küsimust turgude poole pealt ja tahaksin öelda ühe repliigi: kui on kriis, siis alati kõik ei kaota, vaid keegi peab ka võitma. Seega tekib järgmisel aastal meeletult palju uusi võimalusi ning küsimus on selles, kas oskame olla nii targad, et suudame neid võimalusi, mis turud tekitavad, arukalt ära kasutada. Ühelt poolt räägime, et Eestis toimub varade ümberjaotamine, teisalt toimub sama ka üleilmselt. Kuidas saaksime olla selle kriisi järel võitjate poolel, kuidas suudame neid võimalusi ära kasutada? Valmisolek selleks ei sõltu ainult igaühe haridusest, oskustest ja teadmistest, väga palju oleneb ka suhtumisest. Minu meelest saaks riik olla eeskujuks ja toetajaks kodumaisele ettevõtlikkusele.
K. Kukk:
Toetaksin Urmas Varblase äsjast repliiki selles osas, et meie probleem on just majanduse juhtimine tööturu ja tööjõu kvalifikatsiooni tõstmise kaudu, samuti sobivate sõnumite andmise kaudu. See on tõepoolest nii. Minu jaoks ei ole Eestis või vähemalt praegu tegemist tõeliste tsükliliste probleemidega. Nagu see, et me võtsime ajutiselt tööle 40 000 ehitajat kaheks aastaks. Kui need 40 000 kaotavad oma töökoha, siis ei tähenda see veel olemuslikult tsüklilist langust. Me lahendasime ühekordse aktsiooniga lühiajaliselt hulga meeste töökohaprobleemi, ent me ei teinud seda oma, vaid kellegi teise rahaga. Kui rääkida kriisist, siis “kriis” on tabanud eelkõige avalike sektorite eelarveid. Ja tabanud neid seetõttu, et vahepeal kasvasid avaliku sektori kulud ja tulud 15–20% aastas ning kui me nüüd oleme järsku ühel hetkel 8–9%-se kasvu juures, ei oska me enam midagi peale hakata. See mull, mis puhuti täis kinnisvaraturul, liikus mitte üksnes reaalmajandusse, vaid ka avalikku sektorisse, avalikesse eelarvetesse. Seetõttu on väär seada võrdluslatiks 2007. aasta, ja sellest kramplikult kinni hoida. Me peame aru saama, et 2007. aasta ei ole kõige õigem mõõdupuu ja meie kasv, millest väga uhkelt püüdsime rääkida, on ikkagi statistiline, mitte reaalne kasv. Nii et kõige rohkem vajame kainenemist. Võib-olla aitab sellele kainenemisele kaasa ka praegu maailma tabanud kriis nii finantsturgudel kui ka reaalmajanduses, nii nagu meid omal ajal väga suures osas aitas tegelikult välja 1997. aasta Aasia kriis ja 1998. aasta Venemaa kriis.
Enne rikkaks, siis euro
H. Ruusing:
Siiani ei ole praegune kriis Eestit üksikisiku tasandil veel tugevasti mõjutanud ja minu hinnangu järgi ei ole ka valitsus selle kohta väga tugevaid signaale väljastanud. Võib-olla polegi olnud selleks põhjust. Ainus asi, mis viimasel ajal on esile kerkinud, on tingimusteta eurole ülemineku üleskutse. Miks on see siiski vajalik? Kas euro tulek lahendab kõik probleemid ja kas sellega on seotud ka mingeid ohtusid?
J. Männik:
Tooksin esile kaks põhjust, miks ma ise toetan väga üleminekut eurole. Esiteks stimuleeriks see üleminek Eesti majandust, sest kui me oleme eurotsoonis ja raha on meil euro, on investeerijatel rohkem kindlust oma rahaga Eestisse tulla, võrreldes sellega, kui meil eurot ei ole. Teine oluline põhjus on see, et oleme väikeriik ja meie valuuta mõju teistele riikidele on väike. Minu meelest on siin isegi 15 aastat osal inimestel ja institutsioonidel olnud päevakorras, et Eesti peaks näiteks krooni devalveerima. Vahepeal olid isegi ajalehed devalveerimisjuttu täis. Praegu on Lätis võib-olla sama olukord. Kui üks riik satub oma valuutaga raskustesse, siis mõjutab see ka teisi riike. Kui saaksime euro, siis saaksime lahti ka devalveerimisjutust, mis kogu aeg üles kerkib. Ma ise kardan, et kui me ei suuda kahe-kolme aastaga eurole üle minna, siis leidub alati “spetsialiste ja asjatundjaid”, kes inimesi devalveerimise juttudega hirmutavad. Isegi siis, kui Eesti majandusel ja finantssüsteemil läheb hästi. Olles ise keskpanga esindaja, ütlen, et pole mingisugust põhjust muret tunda, et Eesti peaks krooni devalveerima. Aga teised ajavad seda juttu ja sa pead kogu aeg arutama, vastama ja argumenteerima, et see jutt on põhjuseta. Need on kaks põhjust, mis ma välja tooksin.
K. Kukk:
Minu jaoks on euro võimalikult kiire tulek hädavajalik ja ma tõstaksin esile veel ühe märksõna – riskid. Praegused Euroopa Liidu liikmesriigid on tegelikult kahes riskikategoorias. Ühed on euroriigid, kelle riskid on oluliselt madalamad, sest nemad ei pea mõtlema valuutariskile. Teiste riskid, kellel eurot ei ole, on palju suuremad, sest nemad peavad mõtlema valuutariskile. Selle peale võiks küsida, miks meie riskid peavad olema suuremad kui soomlaste riskid. Paar nädalat tagasi saatis Euroopa Töösturite Ümarlaud, mille eesotsas on Eestiski hästi tuntud Jorma Ollila, laiali ringkirja, kus on kirjas tõdemus, et kui poleks olnud Euroopa ühisraha eurot, mida praegu kasutavad ligikaudu pooled Euroopa Liidu liikmesriikidest, siis oleks Euroopas praegu tegemist päris mitmete valuutakriisidega. Sellele viitas eespool ka Jaan Männik. Poliitikutele, nagu maailma ajalugu on näidanud, ei ole käinud näiteks üle jõu isegi valuutanõukogu põhjalaskmine. Ent see selleks. Küsimus ongi tegelikult riskide valikus, riskide kogumis. Selleks et vähendada riske, on meie jaoks kõige tähtsam euro kasutuselevõtmine. Tegelikult ei tähenda euro meile midagi muud, kui ühte teatavat põhja, millest ei ole võimalik läbi vajuda. Eurota me ei tea, kus see põhi on. Minu meelest see, mis praegu Euroopas toimub, peaks panema ka Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kesk-panga väga tõsiselt mõtlema selle üle, mis moel on õige eurotsooni laiendada. Maastrichti kriteeriumid olid väga vajalikud 1990. aastate teisel poolel, et eurot üldse üles ehitada. Kas või selleks, et korrale kutsuda Itaaliat või Hispaaniat, mingil määral ka Prantsusmaad. Maastrichti inflatsioonikriteerium töötas nende riikide puhul, kes oma nominaalselt konvergentsilt olid sellele suhteliselt lähedal. Praegustes oludes, kus Euroopa Liidu rikaste ja vaeste vahe on tunduvalt suurem kui euro sisseviimisel, Maastrichti inflatsioonikriteerium ei toimi. Kas sellest loobuda või tuleks mingid muud lahendused leida, on iseküsimus. Praegune euromudel lähtub tegelikult sõnumist, et saage enne rikkaks, siis saate euro. Kui olete läbinud pika nominaalse konvergentsi tee, siis võite saada endale euro. Nüüd ongi küsimus, kas meil on aega oodata või mitte. Tegelikult on meile euroga seoses antud sõnum samaväärne sõnumiga, mille meile edastasid 1990. aastate algul – veel rublaajal – mitmed tunnustatud eksperdid, öeldes: seadke oma majandus enne korda (rublaga!), eks siis võite oma kroonile üle minna. Olukord on täpselt samasugune. Mis puutub sellesse, kas euro kasutuselevõtul on ka negatiivseid külgi, siis mina ei näe ühtegi sellist. Paari aasta tagune jutt, mida ka meil levitati, et euro tähendab inflatsiooni kiirendamist, ei pea kindlasti paika. Söandan isegi väita, et euroga oleks inflatsioon olnud viimaseil aastail Eestis madalam kui see, mis on krooniga saadud. Olen mitmel korral oma esinemistes rääkinud, tõsi küll, väljaspool Eestit, nn assotseerunud liikme staatuse rakendamisest eurotsoonis. See tähendaks seda, et see osa riikidest, kes soovivad eurole üle minna, kuid ei täida inflatsioonikriteeriumi, saavad endale legaalse õiguse kasutada eurot, kuid ei saa osaleda otsustusprotsessides. Tegelikult tähendaks assotsieerunud liikme staatus Eesti jaoks jätkuvalt valuutakomiteed, aga valuutakomiteed mitte enam krooniga, vaid juba euroga. See on ainus vahe. Ja ma arvan, et meid rahuldaks valuutakomitee euroga.
Välja negatiivsete sõnumite voost
J. Männik:
Väikese mõjuga valuutad on probleem, nagu kinnitab ka naaberriigi Rootsi kogemus. Seal tehti mõni aasta tagasi referendum, kus rahvas ei soovinud eurot kasutusele võtta. Olen lugenud Internetis Rootsi väljaandeid, kus Rootsi rahvas toetab praegu üha rohkem ja rohkem euro sisseviimist tolle ajaga võrreldes, kui oli referendum. Miks? Põhjus on see, et Rootsi valuuta ujub euroga võrreldes. Rootsi kroon ei ole euroga seotud kindla kursi alusel nagu Eesti kroon. Suvega võrreldes on Rootsi valuuta rohkem kui 10% euro suhtes odavnenud, seda tunneb iga inimene Rootsis. Eksportkaubad on rootslastel umbes 10% kallimaks läinud. See on minu meelest üks näide, et isegi meist suuremates riikides, kes kunagi otsustasid euroga mitte ühineda, kasvab tänapäeval toetus euroga ühinemisele.
T. Veskimägi:
Kui rääkida reaalmajanduse inimestega, tundub mulle, et esimest korda pärast 1990. aasta algust on Eestil tekkinud riigirisk. Arvan, et see on väga suur probleem, sest kapitalita pole arengut. Kui vaadata praegust kriisi ja seda, kuidas sellest välja tulla, on meil arenguks vaja kapitali. Samal ajal on selge, et praegu kapitali Baltikumi ei tule. Turud on võtnud selgelt hoiaku, et ühel hetkel on siin raha devalveerimine paratamatu ja miks sinna minna enne, kui see samm on tehtud. Või kui tullaksegi, siis kirjutatakse see kapitalihinna sisse. Tegelikult kujundavad meie kohta arvamust Financial Times ja Economist ning keegi ei vaata Baltikumi 7-miljonilist turgu, veel vähem Eesti 1,3-miljonilist turgu fundamentaal-tegurite põhiselt. On müüdid ja siiani toitis meid kapitaliga see müüt, mis 1990. aastatel tekkis – kiire privatiseerimine, proportsionaalne tulumaks, reinvesteeritud tulu nullmäär. See oli väga positiivne müüt ja avas meile akna, kuid nüüdseks on aken kinni pandud. Miks ma pean eurot eriti oluliseks, on ühelt poolt riskide pool, teiselt poolt ka see, et meil on vaja ennast välja rebida negatiivsete sõnumite voost. Seetõttu arvan, et euro võiks olla peaaegu ainus märk, mille tähendus kõlaks kaugemale ja mis võiks murda tekkinud negatiivse emotsiooni. Sellest tulenevalt arvan, et mida kiiremini, seda parem loogika on ainupädev. Teine pool on reaalsete riskide pool. Minu hinnangul oleme situatsioonis, et kui me 2011 ei suuda Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikmeks saada, siis ei ole meil mõtet enam rääkida unilateraalsest eurostumisest kui administratiivsest otsusest, vaid siis toimub see iseeneslikult, nii nagu 1990. aastate algul hakkasid inimesed ise oma valuutariske maandama. Rahvas hakkab ka nüüd oma valuutariske ise maandama ehk inimesed lihtsalt võtavad euro kasutusele: nad hakkavad oma sääste hoidma eurodes ja samuti oma tehinguid tegema eurodes. Kuigi praegu käsib seadus maksta palka kroonides, võib juhtuda, et see nõue muutub lõpuks formaalsuseks. Arvan, et 2011 on mõneti nagu murdepunkt. Kui siis eurot ei tule, hakkavad inimesed ise tegutsema. Ma ei näe, et meil oleks praegu rahanduspoliitiliselt mingi oht devalvatsiooniks, nagu räägitakse. Seda ohtu ei ole. Suurim risk on minu meelest jätkuvalt administratiivne. Mul oli võimalus olla rahandusminister 2004. aastal, kui me fikseeritud valuutavahetuskursi mehhanismi ERM-2-ga (Exchange Rate Mechanism) liitusime ja kursi kahepoolselt fikseerisime. Juba tol ajal ütlesid lõunapoolsed liikmesriigid: mehed, vaadake, milline on teil jooksevkonto, te peate midagi tegema, devalveerige. Me ei tohi jällegi üle hinnata võimalust, et keegi viitsib meie reaalsesse majandusse niipalju süüvida, et adekvaatseid järeldusi teha. Seda tegelikult ei ole. Eesti huvi on eriti praeguse kriisi valguses väga selgelt föderaliseerunud Euroopa. Ja selle selgelt föderaliseerunud Euroopa üks nurgakive on tegelikult ühine rahapoliitika, mida saab siiski kõige efektiivsemalt teha ühte vääringut kasutades. Samuti arvan, et juba optimaalse valuutapiirkonna teooriast tulenevalt ei ole meil lõputult võimalik krooniga edasi minna. Kui me ei tee administratiivselt otsuseid, teevad majandusagendid need otsused meie eest ise ära.
U. Varblane:
Toon ühe näite selle kohta, mida siin arutati. See on väga praktiline probleem. Mulle helistati Rootsist ja öeldi, et kirjuta üks lehekülg argumente, mis tõestaksid, et Eesti ei ole Island. Rootsi ekspordi krediteerijad arutavad, kas rahastada Eestisse tehtavaid eksporditehinguid või mitte. Neid teemasid arutati kaks nädalat enne tänast vestlusringi. See näitab, et asi ei ole abstraktne, vaid tegemist on tõsise probleemiga. Eesti maine on igasuguste pealkirjade tõttu ajalehes pandud ühte potti kõigi teiste kriisikahtlaste riikidega ja keegi ei sorteeri sealt välja, et Eesti on eriline või parem. See on väga tõsine hoiatus.
K. Kukk:
Kahjuks on nii, et investorid ei vaevu mõtlema, milline on Eesti rahasüsteem. Kui loetakse, et meil on 15 protsenti jooksevkonto defitsiiti ja 10 protsenti inflatsiooni, siis oleme riik, mis on õpitarkuste järgi valuutariski piirkonnas. Küsimus on selles, miks peame elama valuutariski tähe all ja Soome on sellest vabastatud, mis sest et solidaarsusprintsiip on Euroopa Liidu peamisi alustalasid.
J. Männik:
Võin siiski tuua ühe negatiivse mõju, mida euro kasutamine võiks Eestile tähendada. Olen sellele mõelnud. Negatiivne võiks olla see, et majanduslanguses, mis maailmas on, kasutatakse vahel Keynesi majandusteooriat. Riik hakkab suunama majandusse täiendavat raha. Seda näeme praegu Inglismaal, kui riik otsustas alandada käibemaksu 17,5 protsendilt 15 protsendile. Kohe järgnes opositsiooni kriitika: kes sellise muudatuse kinni maksab? Eelarve defitsiit on paratamatu. Kui Eesti tahab euro kasutusele võtta, on Eesti valitsusel piiratud võimalused selliseid meetmeid kasutada nagu Inglismaal. Eesti ei saa endale lubada ülemäärast eelarve defitsiiti. Kui seame oma riigile prioriteediks euro kasutuselevõtu, peame suutma ohjata eelarve defitsiiti ja hoidma seda kindlasti väiksemana kolmest protsendist.
K. Kukk:
Parem probleemid euroga kui krooniga.