Muutuvad trendid infootsingus – staatilisest veebist semantilise veebini
-
Eesti Rahvusraamatukogu parlamendiinfo keskuse juhtiv spetsialist
“Kui 500 aasta pärast kirjutatakse maailma ajalugu, siis mäletatakse veel ehk maailmasõdu, aga kõige enam mäletatakse seda, et tuli internet.” (Tiit Hennoste)
Mis on Web 1.0 ja Web 2.0
Viimasel ajal palju kõneainet tekitanud Web 2.0 üheselt mõistetava definitsiooni puudumine ja olemust mittekajastav nimi ei ole pärssinud selle laia levikut ja omaksvõtmist. Web 2.0 kätkeb endas uut etappi veebikasutuses, kus tehnoloogiline areng on asendunud sotsiaalsega.
Kui Web 1.0all mõistetakse efektiivsema tehnoloogia arendamist riistvarade ühendamiseks, siis Web 2.0 ehk sotsiaalne veeb on sotsiaalne struktuur, mis koosneb sõlmedest (sotsiaalsed objektid: inimesed ja organisatsioonid) ning nendevahelistest seostest.
Interneti eelkäijaks peetakse USA kaitseministeeriumi arvutivõrku ARPANET, mida hakati 1960. aastatel arendama eesmärgiga tagada töökindlus ka mõne võrgulüli väljalangemise korral. Veebi rakenduseni jõuti 1989. aastal, kui võeti kasutusele hüpertekst. Kiire areng algas 1993. aastal, kui serveriga suhtlemiseks loodi graafiline kasutajaliides. Tekkisid esimesed veebilehed, algamas oli ajastu koondnimega Web 1.0.
Web 1.0 tunnuseks on staatilisus ja ühesuunaline infotarbimine, mis oli valdav 1990. aastate teisel poolel (laialdaselt kasutusel ka tänapäeval ja tulevikus). Standardid, mida kasutati, olid poolikud ja hajevil, multimeedia osakaal praktiliselt olematu ja veebikasutajate arv suhteliselt väike.
Web 2.0 terminit mainiti esimest korda O’Reilly Media konverentsil 2004. aastal ja see kannab endas veebi nn uue versiooni mõtteviisi. Web 2.0 liidab kasutajad ning üritab muuta tehnoloogiat tõhusamaks, et kasutajad saaksid kiirelt orienteeruda järjest kasvavas infotulvas.
Peamine erinevus Web 1.0 ja Web 2.0 vahel seisneb funktsioonides ja interaktiivsuses. Senisele veebile, kus informatsiooni pakkuja oli suhteliselt väike seltskond, lisandus uus mõõde – iga kasutaja saab ise veebi uue informatsiooniga täiendada. Seega on lugemisveeb (Read Web) asendunud loe-ja-kirjuta-veebiga (Read-Write Web), muutes veebi meediumist platvormiks, kus info edastamisele ja tarbimisele on lisandunud kasutajatepoolne sisu tootmine, jagamine ja kombineerimine. Olulisemad suunad Web 2.0-s on personaalsete kodulehtede asendumine ajaveebidega, mis täidavad personaalse või ka grupipäeviku rolli; taksonoomiate asendumine folksonoomiatega, informatsiooni publitseerimine interaktiivse osalemisega või ka tootmisega tegelevate süsteemide – vikidega. Siinkohal võib näitena tuua Wikipedia konkureerimist Britannica online-entsüklopeediaga. Esimese eeliseks on kasutajatele antud võimalus olemasolevat informatsiooni täiendada ja uut lisada (O’Reilly 2005).
Web 2.0 kohta kasutatakse ka termineid osalusveeb ja kollektiivne intelligents. Kasutajatel on võimalik sisu loomisse ise panustada, suurendades sellega veebikeskkonna väärtust (näiteks kommentaarid, tootearvamused, vikid, videod, foorumid). Web 2.0 märksõna on ka avatus. API (Application programming interface) võimaldab hõlpsalt ehitada oma rakendusi kellegi teise platvormile ja ressursile, näiteks teha peaaegu täisfunktsionaalne oma “youtube” YouTube’i API abil. Tihti on ühes keskkonnas koos mitu ressurssi.
Sotsiaalne tarkvara ja selle võimalused
Sotsiaalne tarkvara, tavaliselt kommuunide loodavad rakendused, on mõeldud avalikuks ja tasuta kasutamiseks ning kasutuse ja disaini poolest mugavad.
Sotsiaalse tarkvarana võib loetleda:
- vikid,
- ajaveebid ehk blogid,
- uudisvood,
- artefaktide vahetus ehk failivahetus,
- virtuaalsed kogukonnad,
- veebisuhtlusvahendid.
Ajaveebid koosnevad tekstist, fotodest, helifailidest, videotest, linkidest jms. Ajaveebi loomiseks on erinevaid keskkondi, suuremad Google’i perekonda kuuluv Blogger (www.blogger.com) ja nüüd ka eestikeelne WordPress (http://et.wordpress.org/). Ajaveebide juurde kuuluvad kindlasti kasutusstatistika moodulid, näiteks Google Analytics. Institutsioonide loodud ajaveebid võib jaotada: erialainfot vahendavad-käsitlevad; ajaveebid kui koduleheküljed; ajaveebid lisaks koduleheküljele. Oleme jõudnud juba olukorda, kus toimub ajaveebide vahendus ning jõuline sissetung meediasse. Üks selline näide on Rahvusraamatukogu kord nädalas võrguväljaandena ilmuv “Nädal blogides” (www.nlib.ee/93360), mis annab ülevaate Riigikogu liikmete, ministrite ja Euroopa Parlamendi saadikute sissekannetest oma ajaveebides. Postimehe elektrooniline poliitikaleht (poliitika.postimees.ee) koondab Eesti poliitikute ja erakondade ajaveebe ning antakse ülevaade värsketest postitustest.
Igapäevaseks on saanud artefaktide üleslaadimine ja jagamine veebis, näiteks:
- fotode jagamine – Picasa, Flickr, Nagi;
- dokumendid, õppematerjalid – Google Scholar, Answers;
- järjehoidjate jagamine – Delicious;
- esitlused – Slideshare;
- helifailid ehk podcast’id;
- videod – YouTube.
Sotsiaalsed võrgustikud ehk virtuaalsed kogukonnad ja veebisuhtlus
Juunis 2007 oli maailmas kolm kasutatavamat sotsiaalse võrgustiku keskkonda – YouTube, MySpace, Facebook –, millesse oli kaasatud ligikaudu 350 miljonit inimest. Skype’il oli 2007. aastal online’is korraga ligikaudu 1,5 miljonit kasutajat, praegu on kasutajaid korraga ligikaudu 13 miljonit.
Termin “sotsiaalne võrgustik” (ka virtuaalne kogukond) võib olla üsna uus, kuigi selle kontseptsioon – ühenduste loomine, infovahetus ja koostöö – ulatub sajandite taha. Inimrühmade formeerumist ja vastastikust toimet uuriti ja analüüsiti juba antiikajal. Uus on digitaalne meedium, mis teeb inimestevahelise suhtlemise kiiremaks ja kergemaks ning annab võimaluse suhelda laiemale populatsioonile kui kunagi varem.
Paljud meist mäletavad ICQ tekstisõnumite saatmise keskkonda ja kunagist Orkutit, kuhu pääsesid vaid kutse saanud valitud. Nüüdseks on omavahel võistlevaid keskkondi tunduvalt rohkem. Kui mõned aastad tagasi sai sotsiaalseid võrgustikke ja veebisuhtlust käsitleda kui eraldiseisvaid keskkondi, siis tänapäeval sisaldavad sellised keskkonnad ka veebisuhtlusvahendeid, kas tekstisõnumitena või lausa kõnedena.
Tuleb märkida, et sotsiaalse tarkvara liikide piirid on hägused, tarkvarade funktsioonid on sulandunud ja veebikeskkonnad sisaldavad paljusid varem eraldi toiminud sotsiaalse tarkvara liike.
Web 3.0 – semantiline veeb
Semantilise veebi eesmärk on panna arvutid mõistma veebis leiduvat infot, nagu seda suudavad teha inimesed. Andmetele lisatakse sisulist automaattöötlust võimaldavad metaandmed semantilise võrguna. Et mõista, mida tähendab semantiline veeb, peame aru saama, mida tähendab “semantiline”. Kui praegune Internet saab väga hästi aru süntaksist ehk lause ehitusest, siis semantiline veeb saab aru semantikast ehk lause tähendusest. Semantilise veebi aluseks on kaks põhilist tehnoloogiat: ontoloogiad – hierarhilised mõistete süsteemid, mille abil esitatakse teadmisi – ja agendid – programmid, mis suudavad neid teadmisi kasutada. Agendid täidavad ülesandeid meie käsul, kuid meie otsese sekkumiseta, kogudes andmeid veebis hajutatud allikatest ja vahetades tulemusi teiste agentidega. Semantilisel veebil on mitmeid huvitavaid rakendusi, sealhulgas intelligentne infootsing, kus märksõna asemel saab otsida näiteks teatud autori teatud tüüpi teoseid või konkreetsele kasutajale sobivaimat reisiplaani.
Sheffieldi ülikooli professor Yorick Wilks näeb dialoogsüsteemide tulevikku robot-kaaslastes, mida ta nimetab kompanjonideks (companion). See on konversatsiooniagent, juurdepääsuga Internetile. Kompanjon teab omaniku vajadusi, eelistusi ja harjumusi ning tegutseb neile vastavalt. Vanuritele mõeldud seeniorkompanjonid võivad õigel ajal sisse lülitada televiisori, tuletada meelde ravimi võtmise aega või vajaduse korral talle abi kutsuda. Lastele mõeldud juuniorkompanjonid aitavad koolitükke ette valmistada, ajakavast kinni pidada jms. See on uus agentide liik vastukaaluks passiivsele veebile, autonoomne ja usaldusväärne ka selliste elanikkonna kihtide jaoks, kes praegu on veebist eemal (Koit 2007).
Web 3.0-s toimub pilvandmetöötlus (cloud computing), s.t kasutaja failid, dokumendid ja pildid asuvad kusagil serveris, millele on igalt poolt võimalik ligi pääseda ning ükskõik millise arvuti või abivahendiga neid teistega jagada (näiteks Google Docs). Semantilises veebis on suurenenud sisu tähtsuse ja täpsuse seotus. Kaupo Kalda iseloomustab seda järgmiselt: Süsteemid “loe uudiseid, mida sinu sõbrad loevad” teavad üha täpsemalt, kes sa oled, mis sulle meeldib, kes on su sõbrad ning mis neile meeldib. Ja kus te kõik füüsiliselt asute, näiteks Tallinna Raekoja platsil mobiiltelefoni või arvuti abil pitsarestorani otsides pakutakse sulle lähimaid selles piirkonnas olevaid. Süsteemid on kiired ja kerged, võimalikult avatud, enamasti ühilduvad nii arvuti kui ka mobiilse taskuvahendiga. Aga miks mitte ka külmkapi või autokompuutriga. Vidinad (widget’id) aitavad erinevad võrgustikud kokku liita. Näiteks ühes kohas oma kassi sünnipäevast teada andes liigub info kiirelt mitmesse võrku, sõprade RSS-lugejasse või mobiili (Kalda 2009).
Samamoodi peaksid toimima riigi või kohaliku omavalitsuse teenused, nii teenused ise kui ka info nende kohta peaksid liikuma veebi.
Kui funktsionaalsuselt on Web 1.0 lugemisveeb ja Web 2.0 loe-ja-kirjuta-veeb, siis Web 3.0 on loe-kirjuta-teosta end-veeb (Read-Write-Execute). Kuid nagu väljend kahemõtteliselt ütleb, võid sa end ka veebis nii-öelda hukata. Veeb võib kujutada endast suurt ohtu kasutajale, kes ei tea, kuidas veebis käituda ja mil määral endast veebi jälg järele jätta, nii et see oleks ohutu ja mõistlik.
Infokirjaoskus
“Internet, nagu raamatukogugi, ei tee kedagi iseenesest targaks… aga vastupidiselt raamatukogule võib muuta oma kasutaja kõvasti rumalamaks või viia eksiarvamusele.” (Roy Strider)
Veebis ringi vaadates on Web 2.0 juba eilne päev ja Web 3.0 juba kohal. Uuel põlvkonnal mitte ainult ei ole võimalik veebi kasutada, vaid selle kasutamine on lihtne ja kiire. Kui Web 1.0 oli sissehelistamine kiirusega 50 KB sekundis, Web 2.0 keskmiselt 1 MB sekundis, siis Web 3.0 kohta on arvatud, et see tuleb püsivalt 10 MB sekundis, mis ontäielikult videoveeb. Kui vanem generatsioon jagab elektroonilised allikad koduleheks, piltideks, videoteks või pdf-dokumentideks, siis uue nn formaadivaba põlvkonna jaoks ei ole vahet, kas info on teksti, pildi või videofaili kujul.
On väljakutse, kuidas kasutada ära digitaalse ajastu sotsiaalset ja semantilist veebi, täiustamaks ja muutmaks laiaulatuslikumaks raamatukogude missiooni. Stephen Abram, rahvusvaheliselt tuntud elektroonilise raamatukogu eest kõneleja, rõhutab, et suurt tähelepanu tuleb pöörata infokirjaoskuse õpetamisele juba kooliraamatukogudes, aga miks mitte ka kodus. Muidu ei oskagi uus nii-öelda formaadivaba põlvkond traditsioonilisi infoteenuseid (näiteks raamatukogusid jms) kasutada ja loobub sellest juba eos Internetis olevate otsimootorite ja sotsiaalsete keskkondade kasuks. Infokirjaoskus ei tähenda üksnes oskust kasutada arvutit ja selle abil infot otsida, vaid pigem oskust leida seda võimalikult kiiresti kas trükitud või elektroonilisel kujul ning oskust leitud infot sisuliselt hinnata. Seega peavad raamatukogud kasutama kõiki sotsiaalse tarkvara võimalusi, et olla seal, kus on tema kasutaja.
Rahvusraamatukogus on infootsingu koolitused lugejateeninduse osa. Rahvusraamatukogu pakub oma kasutamisvõimalustega, teemavaldkondadega, inforessursside ja -teenustega tutvumiseks tasuta kasutajakoolitust Infootsingu ABC. E-raamatukogu teenuseid õpetab kasutama koolitus nimega E-raamatukogu. Erialateabe otsinguks vajalikke teadmisi ja oskusi on võimalik omandada koolitusel Erialateabe ABC.
Raamatukogud ja veeb
Kui minna ajas tagasi, kasutades Interneti-arhiivi Internet Archive: Wayback Machine (web.archive.org), siis näeme, et 1997. aastal oli Rahvusraamatukogu kodulehekülg tüüpiline staatilise veebi näide, kus olid kirjas kontaktandmed ja lahtiolekuajad. Nüüd on Rahvusraamatukogu koduleheküljel võimalik siseneda ka elektroonilisse raamatukogusse. Kaartkataloogid ja kartoteegid on asendunud e-kataloogiga ESTER (ester.nlib.ee) ja Eesti artiklite andmebaasiga ISE (ise.elnet.ee). Perioodikat ja raamatuid ei säilitata enam ainult trükitud kujul hoidlates, vaid digitaalsete failidena digitaalarhiivis DIGAR (digar.nlib.ee). Kodulehel saab kasutada mitmeid elektroonilisi teenuseid alates raamatu laenutamisest ja laenutustähtaja pikendamisest kuni trükisest digitaalse raamatu tellimiseni (EOD – Telli digitaalkoopia www.nlib.ee/eod). Rahvusraamatukogu uudiseid saab lugeda nii RSS uudisvoona kui ka jälgida Twitteris (twitter.com/nationallibrary). Artiklid Eesti Rahvusraamatukogu kohta ja viited erinevate raamatukogus koostatavate andmebaaside kohta on kättesaadavad Vikipeedias (et.wikipedia.org). Rahvusraamatukogu kirjanduse ja keele asjatundjate arvamusi saab lugeda kirjanduse ja keele ajaveebis (http://kirjandusjakeel.blogspot.com). Rahvusraamatukogu osaleb ka sotsiaalsetes võrgustikes Facebook ja Orkut, raamatukogu tutvustavaid videoid ja oma regilaulu saab vaadata-kuulata YouTube’i vahendusel.
Semantilise veebi märksõnad – standardite ühilduvus, kollektiivne intelligents ja osalus veebis – on hea näitena realiseerunud Euroopa Digitaalraamatukogu portaalis Europeana (www.europeana.eu/portal), kuhu annab oma panuse ka Rahvusraamatukogu. Oktoobri lõpus sai kasutajatele avalikuks Rahvusraamatukogu uus otsinguportaal aadressil portaal.nlib.ee, mis võimaldab teha otsingut ühest või metaotsingut mitmest e-ressursist. Portaali kaudu on kättesaadavad erinevate e-ressursside ja raamatukogu litsentsiandmebaaside tähestikuline ja temaatiline nimestik ning e-ajakirjade kataloog A-Z.
Ka raamatukogudes algab nii-öelda iPodi ajastu.Raamatukogud suurendavad digitaalses formaadis kogusid, mida registreeritud lugejad saavad laadida oma arvutisse või MP3 mängijasse. Erinevalt Apple’i iTunesi või Amazoni muusikapoe teenustest on see tasuta. Näiteks USA-s Phoenixis on kohalikud raamatukogud ühinenud eesmärgiga luua digitaalne raamatukogu, kus praegu on ligikaudu 50 000 ühikut e-raamatuid, audioraamatuid, muusikat ja videoid. Nimetatud digitaalse raamatukogu sisu võib “laenutada” kodus, tööl või reisil olles. Kõigepealt peab olema raamatukogu registreeritud lugeja, seejärel tuleb Internetist alla laadida vastav tarkvara. Edasi tuleb raamatukogude veebilehel valida meeldivad nimetused, lisada need oma digitaalsesse raamatukotti ja vajutada allalaadimisnuppu. Sõltuvalt raamatukogust saab allalaetud raamatut/filmi/audioraamatut lugeda või vaadata kuni kolm nädalat, millega langeb ära vaev pidada meeles tagastustähtaegu.
Kokkuvõte
Kasutatud kirjandus
- Chowdhury, G. G., Chowdhury, S. (2007). Organizing Information: from the Shelf to the Web. London: Facet.
- Hennoste, T. (2009). Eesti kultuuriinimesed pole osanud internetiajastusse sisse elada. − Eesti Päevaleht, 3. jaan.
- Kalda, K. (2009). Mis on Web 1.0, Web 2.0, Web 3.0? − http://www.okia.ee/blog/2009/04/mis-on-web-10/ (28.04.2009),
- http://www.okia.ee/blog/2009/05/mis-on-web-20/ (19.05.2009),
- http://www.okia.ee/blog/2009/06/mis-on-web-30/ (3.06.2009).
- Koit, M. (2007). Arvuti suhtluses. − Eesti rakenduslingvistika ühingu aastaraamat, 3, lk 193–209.
- O’Reilly, T. (2005). What Is Web 2.0. Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. − http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html (30.09.2005).
- Peterson, M. (2005). Sissejuhatus semantilisse veebi. − Arvutimaailm, nr 1–2.
- Puura, E. (2009). Eesti innovatsioon võiks olla loodussõbralikud tooted. − Avasta ja arenda, 1. sept.
- Strider, R. (2009). Meie unistuste internet. − Postimees, 26. mai.