Nr 22

Laadi alla

Jaga

Prindi

Autoriõigus raamatukogus: mida on kasulik teada

  • Karmen Linask

    Karmen Linask

    Eesti Rahvusraamatukogu parlamendiinfo keskuse juhataja

Raamatukogud ja selle kasutajad puutuvad paratamatult kokku autoriõigusega, sest suur osa kogusse kuuluvatest teavikutest on autorikaitse all.

Tavapäraselt on raamatukogud olnud trükimeedia, täpsemalt raamatute hoiukoht. Viimaste aastakümnete vältel on kogudesse lisandunud audiovisuaalsed teosed ning viimastel aastatel on hakatud lugejatele pakkuma ligipääsu elektroonilistele allikatele, sealhulgas internetiteenust.

Raamatukogude põhiteenused rahvaraamatukogude töökorralduse juhendi järgi on teavikute laenutamine kohalkasutuseks ja kojulaenutus ning üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu avalikule teabele juurdepääsu võimaldamine ehk internetiteenus. Lisandub hulk eriteenuseid: kopeerimisteenus, printeri väljatrükid, disketile salvestamine jms.

Eesti autoriõiguse seadus võeti vastu 1992. aastal. Autoriõigus on oma olemuselt ainuõigus – autorile kuulub õigus igal moel ise oma teost kasutada ning oma teose kasutamist lubada ja keelata. Ainuõigust on üldsuse huvides piiratud ehk loodud on nn teose vaba kasutamise võimalused, kui autorilt luba küsima ei pea (autoriõiguse seaduse IV peatükk).

Autoriõigus kaitseb kirjandus-, kunsti- ja teadusteoseid. Teoseks loetakse mis tahes originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingis objektiivses vormis (sealhulgas suulised teosed – kõned, ettekanded, loengud jms) ning on selle vormi kaudu tajutav ja kopeeritav. Seadus toob välja ka teoste näidisloetelu. Tähelepanu tasuks pöörata intellektuaalse tegevuse tulemustele, mida autoriõigus ei kaitse. Oluline on teada, et autoriõigus ei kaitse ideid, põhimõtteid, päevauudiseid, fakte ja andmeid, rahvaloominguteoseid, õigusakte ja haldusdokumente (seadused, seadlused, määrused, juhendid, käskkirjad) ning nende ametlikke tõlkeid, kohtulahendeid ja nende ametlikke tõlkeid, see tähendab neid kõiki võib vabalt kasutada. Seejuures on õigusaktide ja kohtulahendite mitteametlikud tõlked autorikaitse all. Autoriõigusega on kaitstavad ka näiteks era- ja avalikud kirjad, raamatu kaanekujundus, raamatu eessõnad, järelsõnad, fotod, illustratsioonid, tõlked jms.

Autoriõigus tekib teose loomisega, mingit eraldi registreerimist selleks vaja ei ole, samuti ei ole vaja teost spetsiaalselt Copyright © ikooniga märgistada.

Autori õigused jagunevad autori isiklikeks ja varalisteks õigusteks. Varalised õigused on loovutatavad, nende hulka kuulub näiteks õigus teost kopeerida, levitada, tõlkida, teha teosest kohandusi ja töötlusi. Isiklikud õigused on seotud autori isikuga: näiteks õigus esineda loojana – teose kasutamisel tuleb viidata autorile –, õigus teha ise või lubada teisel isikul teha teoses muudatusi, õigus lubada lisada oma teosele teiste autorite teoseid (illustratsioone, eessõnasid, kommentaare, uusi osasid jne). Üldjuhul kehtivad autori õigused tema eluajal ja 70 aastat pärast surma. Oluline on märkida, et autoriõiguse kehtivuse tähtaja kulgemine algab autori surma-aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Seega näiteks 1940. aastal surnud autori õigused lõpevad 1. jaanuaril 2011.

Laenutamine

Laenutusõigus on seotud autori õigusega teose levitamisele. Levitamiseks loetakse teose või selle koopia üleandmist või üldsusele kasutada andmist mis tahes viisil, sealhulgas rentimist ja laenutamist. Rentimist ja laenutamist reguleerib Euroopa Nõukogu direktiiv 2006/115/EÜ. Direktiivi artikkel 6 annab võimaluse liikmesriikidel teha erand laenutamise ainuõiguse suhtes tingimusel, et vähemalt autorid saavad sellise laenutamise eest tasu. Autoriõiguse seadus teeb erandi raamatukogudele, kellel on õigus autori eelneva nõusolekuta teoseid koju laenutada. Raamatukogul on õigus autori, esitaja ja fonogrammitootja nõusolekuta koju laenutada teost ja teose helisalvestist. Filmide kojulaenutust autori nõusolekuta kehtiv seadus ei luba, välja arvatud vastava õppeasutuse raamatukogul. Heliplaatide kojulaenutusel kehtib nn neljakuuline embargoperiood heliplaadi Eestis levitamise algusest, pärast seda võib heliplaate vabalt laenutada.

Laenutamise puhul saab rääkida kojulaenutusest ja kohapeal kasutada andmisest. Autoriõiguse seaduse § 20 lõige 4 lubab raamatukogul, arhiivil või muuseumil oma kogus olevat teost eriseadme kaudu kohapeal kättesaadavaks teha (elektroonilisi teavikuid arvuti vahendusel lugeda, filme vaadata, muusikat kuulata jne) ja individuaalseks kohapeal kasutamiseks laenutada. Seega peaks kasutajal olema võimalus kõiki raamatukogu kogusse kuuluvaid teoseid, sealhulgas filmid, heliplaadid, e-raamatud ja võrguväljaanded, kasutada kohapeal.

Tähelepanu tuleks pöörata sõnadele “kohapeal kättesaadavaks tegemine”. Sellistest teostest, mida on võimalik kasutada ainult kohapeal, ei tohi digiteeritud koopiat saata isiku koduarvutisse ega õiguste omaja nõusolekuta internetis kättesaadavaks teha (Nemvalts 2010, 107).

Kui teos või artikkel raamatukogus puudub, saab selle tellida teisest raamatukogust, ka välismaalt. Raamatukogudevahelise laenutuse (RVL) eesmärk ongi teha kasutajale kättesaadavaks ka need kodu- ja välismaised teavikud, mis tema külastatavas raamatukogus puuduvad. RVL-i teel saab tellida teavikuid ajutiseks kasutamiseks ja koopiaid, mis tagastamisele ei kuulu.

Kopeerimine

Reprodutseerimisõigus ehk õigus teost kopeerida on üks autori varalistest õigustest. Autoriõiguse seaduse IV peatükk reguleerib teose kasutamist autorilt nõusolekut küsimata. Selline kasutamine võib toimuda ainult kooskõlas nn kolmeastmelise testiga: kopeerimine ei tohi olla vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjustada põhjendamatult autori seaduslikke huve ning on lubatud ainult seaduses otseselt ettenähtud juhtudel (autoriõiguse seaduse § 17). Lisaks teistele rahvusvahelistele dokumentidele kehtestab ka Euroopa Liidu nn infoühiskonna direktiivi (2001/29/EÜ) artikkel 5 lõige 5 kolmeastmelise testi kohaldamise nõude. Testi kohaldamise praktikast võib näitena tuua Haagi Ringkonnakohtu otsuse Hollandi ministeeriumides koostatud pressiülevaadete kohta, kus ministeerium skaneeris ja kopeeris ajaleheartikleid ja tegi need sisekommunikatsioonivahendite (meili teel ja intranetis) kaudu oma töötajatele kättesaadavaks. Kohus leidis, et sellised pressiülevaated ohustavad artiklite tavapärast kasutamist ja kahjustavad kirjastaja seaduslikku huvi digitaalsete võrguväljaannete vastu (Senftleben 2010, 70).

Seega tuleb jälgida, et näiteks soov kopeerida tervet raamatut võib minna vastuollu autori seaduslike huvidega (autoril jääb saamata tulu teose müügist) ja olla vastuolus teose tavapärase kasutamisega (selle lugemine formaadis ja kujunduses, nagu kirjastus on selle välja andnud) (Pisuke 2006, 82).

Kopeerimise tingimused on riigiti erinevad. Näiteks Suurbritannias lubatakse raamatukogudel lugejale teha koopia perioodilise väljaande artiklist, kuid piiratakse kopeerimist ühele artiklile väljaande numbri kohta ja nõutakse lugejalt kinnitust, et koopiat kasutatakse ainult isiklikul, mitte ärilisel otstarbel. Raamatust võib teha ühe koopia nn mõistlikus ulatuses, milleks peetakse 10 protsenti väljaandest või peatükki raamatust (Cornish 2009, 58). Kanadas jälle ei ole mingit ühe artikli piirangut, kuid kopeerida võib ainult õppe-, teadus- ja tehnikaajakirjadest. Kopeerida ei tohi näiteks luulet ja ilukirjandusteoseid (WIPO 2008, 144).

Eestis nii suuri piiranguid ei ole, autori loal avaldatud teosest võib isikliku kasutamise eesmärgil lasta teha koopia tingimusel, et selline tegevus ei taotle ärieesmärke.

Isikliku kasutamise all tuleks mõista eelkõige teose kasutamist eneseharimise, meelelahutuse ja õppe-eesmärgil. Isikliku kasutamise sätte alla läheb ka see, kui koopiat kasutavad pereliikmed ja lähim tutvusringkond (Pisuke 2006, 81).

Keelatud on kopeerida elektroonilisi andmebaase, piiratud tiraažiga kujutava kunsti teoseid, arvutiprogramme (välja arvatud seaduses otseselt ettenähtud juhtudel) ja reprograafilisel viisil noote (autoriõiguse seaduse § 18 lõige 2).

Teost võib seaduses ettenähtud tingimustel vabalt kasutada teaduslikel, hariduslikel, õigusemõistmise ja informatsioonilistel eesmärkidel (autoriõiguse seaduse § 19). Sellise kasutamise puhul tuleb ära näidata teose autori nimi, teose nimetus ja avaldamisallikas. Muu hulgas on lubatud õiguspäraselt avaldatud teost motiveeritud mahus:

  • tsiteerida ja refereerida, järgides refereeritava või tsiteeritava teose terviku mõtte õige edasiandmise kohustust;
  • kasutada illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel, tingimusel, et selline kasutamine ei taotle äriees­märke;
  • kopeerida õppe- ja teaduslikel eesmärkidel haridus- ja teadusasutuses tingimusel, et sellisel tegevusel puuduvad ärieesmärgid.

Raamatukogu poole pöördutakse tihti sooviga saada mõnest autoriõigusega kaitstud fotost, maakaardist, artiklist või lausa tervest raamatust koopia, et see mõnes väljaandes või iseseisvana uuesti avaldada. Autoriõiguse seaduse IV peatüki vaba kasutuse piiridest väljajäävate tegevuste puhul on alati vaja autori luba. Raamatukogul on teos küll füüsilisel kujul, kuid kõik, mis puutub autori õigustesse, sealhulgas õigusesse teost levitada, tuleb joonde ajada autori või tema õigusjärglasega.

Internet ja andmebaasid

Interneti suure leviku tõttu on seda hakatud pidama vaba eneseväljendamise vahendiks (blogimine, suhtlusvõrgustikud jms) ja kohaks, kust saab piiramatul hulgal infot ning kus pääseb ligi avalikele teenustele.

Internetis surfates võib esmapilgul tunduda, et kõike, mis seal on kättesaadav, võime kasutada igasuguste piiranguteta, sest kasutamine on tasuta ja miks mitte seda ka ise teistele jagada.

Õigus teha teos üldsusele kättesaadavaks ehk õigus oma teos internetikeskkonda üles panna tuli Eesti õigusesse 2004. aastal seoses nn infoühiskonna direktiivi ülevõtmisega. Selle õiguse mõte on reguleerida teose kasutamist digitaalkeskkonnas, et inimesed saaksid teoseid kasutada nende valitud kohas ja ajal. Internetis kättesaadavaks tehtud teostele kehtivad samad reeglid mis kõigi muude teoste puhul – neid võib oma tarbeks kopeerida, seaduses ettenähtud tingimustel tsiteerida ja refereerida ning kasutada illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikul otstarbel. Kui aga soovitakse internetis avaldatud fotosid või kirjandusteoseid teha teisel kodulehel kättesaadavaks, on selleks vaja autori luba.

Sageli võime internetis kättesaadavate teoste juures näha ikooni (cc) või teksti: “Creative Commons – Some rights reserved” või teksti: (DPPL) – Digital Peer Publishing License koos lingiga vastavale litsentsi tekstile. Tegemist on avatud sisulitsentsidega, mis annavad teose kasutajale suuremad võimalused, kui on seadusega ette nähtud vaba kasutuse piires. Litsentsid lubavad teost levitada, kopeerida ja sageli ka muuta. Seejuures on oluline, et muudetud materjali samadel tingimustel vabalt edasi jagataks ja näidataks ära autor.

Levinuim on Creative Commons’i litsents. Selle litsentsi eelis teiste avatud sisulitsentside ees on suur paindlikkus – autoriõiguste valdaja saab anda osa õigusi kasutajatele, jättes teise osa õigustest endale. Creative Commons’i litsents on ülemaailmne, kehtib teose autoriõiguste jõusolemise aja jooksul ega ole tagasivõetav (Põldoja 2005).

Hiljuti tõlgiti Creative Commons`i litsentsid, mida on kokku 6, ka eesti keelde ja kohandati Eesti seadustele. Peagi näeb neid ka ­Creative Commons’i ametlikul lehel  (http://creativecommons.org/).

Raamatukogus saab kasutada mitmeid elektroonilisi andmebaase, mis jagunevad autoriõigusega kaitstavateks ja iseseisvate õigustega kaitstavateks andmebaasideks. Viimaste puhul kaitstakse mitteloomingulisi andmebaase ja nendesse tehtud investeeringut (näiteks telefoniraamat). Elektroonilist andmebaasi ei ole lubatud isiklikuks kasutamiseks kopeerida.

Isik, kes õiguspäraselt (näiteks lepingu alusel) kasutab autoriõigusega kaitstud andmebaasi, võib autori nõusolekuta teha kõiki toiminguid, mis on vajalikud andmebaasi sisule juurdepääsuks ja selle sisu tavapäraseks kasutamiseks. Näiteks võib teha andmebaasi osast väljatrüki või salvestada see oma arvuti kõvakettale (Pisuke 2006, 101).

Iseseisvate õigustega kaitstud elektroonilise andmebaasi puhul on selle õiguspärasel kasutajal lubatud andmebaasi sisu olulisest osast teha väljavõtteid või seda taaskasutada, kui koos avaldamisallika äranäitamisega tehakse väljavõte illustreeriva materjalina õppe- ja teadusliku uurimistöö otstarbel, motiveeritud mahus ja ärieesmärgita (autoriõiguse seaduse § 756).

Raamatukogudes kättesaadavad elektroonilised andmebaasid võib üldjoontes jagada kaheks: raamatukogude koostatavad andmebaasid, mis on üldjuhul vabalt kättesaadavad, näiteks Eesti artiklite andmebaas ISE, ning andmebaasid, mida kasutatakse raamatukogu ja andmebaasi omaja vahelise litsentsilepingu alusel. Rahvusraamatukogus saab kasutada näiteks statistika, e-ajakirjade, e-raamatute, õigusaktide, uudiste, kohtulahendite jms litsentsiandmebaase.

Litsentsiandmebaaside kasutamisel kehtivad litsentsilepingus kokkulepitud tingimused. Näiteks Rahvusraamatukogu registreeritud lugeja võib kasutada Rahvusraamatukogu otsinguportaali (portaal.nlib.ee) vahendusel ligikaudu 16 litsentsiandmebaasi ka oma koduarvutist. Olenevalt lepingutingimustest on valdav osa andmebaase mõeldud ainult kohapeal kasutamiseks, samuti on andmebaaside puhul erinevad kasutustingimused andmebaasis leiduva info kopeerimise (salvestamine, väljatrükk, meilile saatmine) kohta.

Raamatukogudel on autoriõigusega kaitstud materjalide eest vastutajana eriline positsioon. Raamatukogudel on kohustus tagada materjalide säilivus ja ligipääs neile. Ühest küljest tuleb materjalide kaitsmiseks kasutada kõiki vahendeid, teisest küljest tagada võimalus materjale kasutada (Cornish 2009, 2).

Eelnev ülevaade sisaldab üksnes väheseid autoriõigusega kaitstud teoste kasutamise põhimõtteid ja ei ole kaugeltki lõplik. Lähemaks tutvumiseks autoriõiguste valdkonnaga soovitan heita pilgu kasutatud kirjanduse nimestikule, paljude materjalidega on võimalik tutvuda ka interneti vahendusel.

Kasutatud kirjandus

Tagasiside