Miks põhiseadus vajab korrastamist
-
Riigikogu liige, Reformierakond
Mida kauemaks Eesti oma praeguse põhiseaduse juurde jääb, seda sügavamalt kinnistuvad selles fikseeritud riigiõiguslikud mustrid ning seda raskem on neid edaspidi muuta või uue sisuga täita.
Kogu lugupidamise juures Eesti põhiseaduse loojate vastu pean meie põhiseadust ajale jalgu jäänuks ja ebatäpseks, mida peaks värske pilgu ja uue kogemusega korrastama. Ja mis eriti oluline, meie põhiseadus on aina enam ebaadekvaatne selles ühiskonnas, kus me tegelikult elame. Märt Rask märkis 2006. aastal Riigikogus: “… on tunnetuse küsimus, millal meie põhiseaduse tekst kaotab oma lihtsa regulatiivse toime ja muutub õigusajalooliseks ürikuks.”
Tean oponentide vastuväiteid, et põhiseaduse stabiilsus on väärtus iseeneses, ja vastan, et ka mina jagan seda arusaama. Tean ka seda, et laias ilmas on küllaga riike, kus jõusolevad põhiseadused on pärit igiammustest aegadest. Ka see on õige. Kuid see ei ole argument, miks ühel väikesel, kuid mobiilsel piiririigil ei võiks olla ja ei peaks olema ajakohane ja hästi töötav põhiseadus. Miks mitte ära kasutada tõhusaks riigikorralduseks kõiki võimalusi, et olla adekvaatne nüüdisaegsete väljakutsetega ning vaba paljusid vanu riike ahistavatest ajaloolistest seostest.
Väljend “korrastamine” on valitud teadlikult. See ei ole pelgalt semantiline trikk. Asi on selles, et Eesti ei vaja uut riigiõiguslikku korda laias mõistes. Kui vajaksime uut poliitilist ja riigiõiguslikku korraldust, tuleks teha uus põhiseadus. Uus, mis vastanduks vanale. Olemasolev riikluse põhiskeem – parlamentaarne vabariik – on end ajas hästi õigustanud. Eesti on saavutanud arenguedu ja riiklus on olnud stabiilne. Oleme oma põhiõiguskorraga kohanenud ja see peaks üldjoontes samaks jääma. Või kui muuta, siis ainult kohendades ja täiendades, et sama üldskeem veelgi paremini töötaks.
Kommunistlikust sotsialismist vabasse ühiskonda üleminekuks vajati uut põhiseadust, sest see üleminek oli põhimõtteline ja radikaalne. Üleminekuperioodi lõppemine ning astumine küpsesse ja vabasse demokraatlikku ühiskonda on pigem kulgemine, evolutsiooniline liikumine, millega peab kaasas käima teatud kohanemine ja korrastamine. Seega korrastatud, mitte uus põhiseadus.
Põhiseaduste tegemine
Ajalugu näitab selgelt, et põhiseadusi koostatakse ühiskondade teatud murdepunktides – sõdade, revolutsioonide või oluliste poliitiliste-majanduslike murrangute järel –, et vabaneda eelnenust, seda eitada ning luua tingimused uue kujunemiseks ja väljaarenemiseks. Nii oli see Esimese ja Teise maailmasõja järel Euroopas ning pärast kommunismi kokkuvarisemist Ida- ja Kesk-Euroopas. Nii oli see ka Eestis. Seda on kinnitanud ka kehtiva põhiseaduse juhtautoreid Jüri Adams: tol ajal, see on 1990. aastatel, oli põhieesmärk vanast korrast lahti saada ning põhiseaduses kajastati teemasid, mis olid tollel hetkel aktuaalsed.
Niisugused põhiseadused kannavad eelmise ühiskonnakorralduse eitamise märki. Eelnenut, eriti selle halbu külgi teatakse, neid ollakse kogenud ja neist tahetakse vabaneda. Teadmine sellest, mis on tulemas ja kuhu minnakse, ei ole alati väga selge, eriti üleminekuolukorras, kus kellelgi pole ettekujutust, mida tulevik toob. Kui palju me võisime teada 1992. aastal sellest, kus me oleme aastal 2010? Sestap ei saa murdepunktide põhiseadused olla alati kõiges õnnestunud ja adekvaatsed, sest elu riigi sees ja selle ümber areneb enamasti teisiti, kui osatakse ette näha. Selles ei ole midagi imelikku ega halvakspandavat.
Kõigele lisaks peame silmas pidama ka oma põhiseaduse loomise konteksti – millises ajaraamistikus ja poliitilises pingeväljas seda loodi, milliseid kompromisse tuli teha jms. Kompromisse tuli teha ja tehtigi, sest Põhiseaduslikus Assamblees olid selgelt olemas erinevad grupeeringud – järjepidevuse fundamentalistid, kes tahtsid üle võtta 1938. aasta põhiseaduse. Neile lisandusid iseseisvuslased/rahvuslased ja endise korraga seotud inimesed, keda on nimetatud ka reformikommunistideks. Nii juhtuski, et “igaüks sai midagi”.
Eespool vaadeldud kontekstis ei ole vähetähtis ka rahva ja põhiseaduse loojate demokraatliku konstitutsionalismi ja õigusriikluse kogemuse sügavus ja suurus. Seda ei olnud ega saanudki 1990. aastatel palju olla. Eesti ei olnud ega ole ka praegu riigiõigusliku ekspertiisi ja demokraatiakogemuse puhul võrreldav Lääne-Euroopa suurte riikidega.
Millist põhiseadust tahetakse?
Põhiseaduste loomise ja nende kestvuse juures on oluline küsimus põhiseaduse üldisuse määr. Kas tahetakse põhiseadust kui deklaratsioonide, aluspõhimõtete ja printsiipide kogumit? Või põhiseadust, mis on nii-öelda tavaseaduse sarnane, seega positiivne, regulatiivne, otsekohaldatav, konkreetne ja detailne?
Lühikese ja abstraktse põhiseaduse iga on pikem, sest üldised väärtused ja nende põhjal sõnastatud eesmärgid, visioon ja normid on üldinimlikud ning seetõttu kauakestvad. Niisugustel põhiseadustel on suurem pühaduse ja puutumatuse oreool, sest need seonduvad arhetüüpse ning sügavalt väärtuselise ja igikestvaga, vähemalt inimeste ootustes. Detailne põhiseadus on asjalik abi õiguskorra ülesehitamisel ja käimasaamisel.
Kui põhiseaduselt eeldatakse regulatiivsust ja otsekohaldatavust, toob see paratamatult kaasa tarviduse revisjonideks, sest mida detailsem on norm, seda kiiremini see vananeb või muutub ebaadekvaatseks. Kui selliseid ebaadekvaatsusi koguneb palju, muutub samm-sammult illusoorseks ja ebaadekvaatseks kogu õigustekst (põhiseadus).Tulemuseks on, et tegelik elu käib mingite teiste reeglite ja normide järgi.
Eesti kehtiv põhiseadus on segu ühest ja teisest põhiseaduse tüübist. Me leiame sealt nii eesmärke ja väärtusseadeid kui ka sisult korralduslikke protseduurilisi norme (näiteks seoses Riigikogu tööga).
Ideaaljuhul tuleks põhiseaduse normid sõnastada üldiselt ja abstraktselt, mitte esitada detaile selle kohta, kuidas neid kõiki rakendada, et jätta ruumi ajakohasteks evolutiivseteks tõlgendusteks ja põhiseaduse normide uuteks sisustamisteks. Arenenud riikides täidab seda funktsiooni põhiseaduskohus. Seega selleks, et konstitutsiooniline kord toimiks asjakohaselt ja efektiivselt, on vaja kahte asja – head õigusteksti ning hästitoimivat ja tõhusat põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemi. Selle süsteemi võtmeelemendid on esiteks eraldiseisev ja poliitiliselt sõltumatu ning tõhus konstitutsioonikohus, teiseks individuaalsete põhiseaduskaebuste (konstitutsioonikohtusse otsepöördumiste) süsteem, mis hoiab põhiseaduse elus ja teeb ta igamehe õiguseks. Viimane element on väga tähtis, sest põhiseadus täidab täies mahus oma eesmärgi siis, kui igaüks saab sellest aru ja võib seda kasutada oma õiguste ja vabaduste kaitseks.
Euroliidu mõju põhiõiguskorrale
Fundamentaalselt on muutnud meie õiguslikku seisundit Eesti poliitiline ja õiguslik lõimumine rahvusvahelisse ellu. On tõsiasi, et Eesti Vabariik on Euroopa Liitu astudes loovutanud suure tüki oma suveräänsust. See toimus referendumi vahendusel ja oli vox populi. Rahva tahteakt ei ole enam arutamiseks, see on täitmiseks. Euroopa Liidu õigus on Eesti õiguse, sealhulgas põhiseaduse suhtes ülimuslik, Euroopa Liidu põhiõiguste harta on Eestile siduv õigus Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel. Tulenevalt Euroopa Liidu õiguse autonoomsuse ja ülimuslikkuse põhimõttest on riigivõimud kohustatud Euroopa Liidu ja riigi õiguse konflikti korral rakendama euroliidu õigust. Küsimus on, kui palju peegeldab Eesti Vabariigi põhiseaduse tekst seda olukorda, sealhulgas Euroopa Liidu ja muud rahvusvahelist õigust? Vastus on, et ei peegelda ega saagi peegeldada.
Suhteliselt kiirkorras välja töötatud ja iseenesest mitte halb Euroopa Liiduga ühinemise klausel ei anna paraku pilti sellest, milline on tegelik olukord. See on jäetud ad hoc korras üksikjuhtumite kaupa lahendamiseks. Küsigem endilt, kui mitmel korral seda klauslit sisuliselt kasutatud on? Riigikogus, Riigikohtus, kohtutes või mujal? Või küsigem teistpidi – kui palju meie põhiõiguskord peegeldab de facto põhiseadusest üle olevat Euroopa Liidu õigust?
Selles olukorras on kaks valikut.
- Jätta kõik nii, nagu on – à la tehke teie seal Brüsselis, Luxembourgis või Strasbourgis mida tahate, meie siin ajame ikka oma asja ja, kui tarvis, teeme rehepappi.
- Või kanda osa euroõigust, mis niigi on meie õiguse osa ja selle ülene, meie põhiseadusesse teatud muganduste ja kohendustega selgel viisil sisse. Sellega väldiksime õiguskonflikte, sest saame paremad võimalused probleemid juba sisetanumal lahendada. See tagaks meie oma põhiseadusõiguse nüüdisaegsuse ning selle, et euroõigus ei oleks kusagil “eesriide taga” ega näiks meile võõrana, mis tuleb kuskilt väljast ja on peale surutud. Me saaksime teha selle kodu- ja suupäraseks, nii-öelda oma õiguseks (kuigi see juba niikuinii on seda).
Teisalt kuigi Euroopa Liit on kasvanud isetoimivaks ja enneolematuks superstruktuuriks sui generis ja omamoodi Leviathaniks, mida on raske kontrolli all hoida ja kust tuleb lisaks heale ka vähem head, et mitte öelda halba, on meiesugusel väikeriigil asjakohane olla pigem selle koljati kui karu kaisus. Seega peaksime olema piisavalt teadlikud ja kindlustatud ka selles, et tõrjuda ebamõistlikkus või meie riikluse identiteeti ja aluspõhimõtteid ohustav euroõigus (-lollus). Muide, mitmed euroõiguse printsiibid ning põhiõiguste hartas ettenähtud printsiibid, õigused ja vabadused on ette nähtud just euroliidu nii-öelda joone peal ehk oma pädevuse raames hoidmiseks ning eurololluste vastu astumiseks. Kas Eesti inimesed teavad seda?
Oma riiklus tuleb korras hoida
Mitmed viimased arengud Euroopa konstitutsioonilises jurisdiktsioonis Euroopa Liidu liikmesriikides on näidanud vastuseisu tingimusteta allumisele. Seda joont on ajanud eriti Saksa, aga ka Taani, Tšehhi ja Itaalia konstitutsioonikohus, mis näitab, et võim tahetakse hoida oma pealinnas. Eriti ilmekalt paistis see silma pärast Euroopa Liidu presidendi ja nn välisministri ametissenimetamist. Asi on ju ikkagi nii, et riigid lõid Euroopa Liidu, andes sellele teatud volitused ja pädevused, mitte vastupidi. Kuid klubi liikmeks olek ja suveräänsuse loovutamine on fakt ja üle jääb mängureegleid austada. Aga selleks, et neid austada, peavad need olema selged, tuntud ja kasutatavad.
Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõike 2 kohaselt “austab (EL) liikmesriikide … rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele”. Oleks aeg need asjakohaselt fikseerida. Et eelnev jutt ei näiks deklaratiivsena, mõned olulised näited põhiseaduse normide ebaadekvaatsusest, mis seonduvad Euroopa Liidu liikmesusega:
- § 59 – “Seadusandlik võim kuulub Riigikogule”. Ei kuulu ainult.
- § 102 – “Seadusi võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega”. Jah, kuid mitte ainult.
- § 111 – “Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal …”. 2011. aasta 1. jaanuarist see nii ei ole.
Põhiseaduse teine peatükk – põhiõigused, vabadused ja kohustused, mis on oma 48 paragrahviga peaaegu kolmandik kogu põhiseaduse tekstist –, on paras segadik. See algab paragrahviga kodakondsusest, mis rahvusvahelises õiguses ei ole tunnustatud inimõigusena ja on sellise asetusena selgelt ajastupoliitiline. Seal on sätteid, millel puudub seos põhiõiguste ja vabadustega (§ 52 – asjaajamiskeel). Peatükis puudub õigus inimväärikusele ja selle austamisele (mis on harta esimene ja sellisena Euroopa alusväärtus). Läbisegi ja raskelt sõnastatud on poliitilised õigused ja tsiviilõigused (mis on kohtulikult kaitstavad) ning sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused (mis ei ole kohtulikult kaitstavad). Nende paragrahvide tekst ja sõnastus ei vasta ei Euroopa inimõiguste konventsiooni uuendatud tekstile ega Euroopa Liidu põhiõiguste harta tekstile.
Eriti tahaks esile tuua viimast kui kõige tänapäevasemat õiguste ja vabaduste rahvusvahelist kataloogi, mis on siduv Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel, kuid mis meie õiguses, sealhulgas põhiseaduses, ei kajastu. Kuidas saab meie inimene Euroopa ja ka Eesti põhiõigusi kaitsta ja hinnata, kui need põhiseaduses ei kajastu ja kui ta neist midagi ei tea?
Põhiseaduslikkuse järelevalvest
Kui küsida, kas taastatud Eesti Vabariigis taastati ka põhiseaduslikkuse kohtulik järelevalve, sõltub vastus sellest, mida me põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve all silmas peame. Kui eeldada, et tsiviliseeritud ühiskonnas antakse õigusakte põhiseadusest tulenevalt ja sellega kooskõlas, on ka tavaline seaduslikkusest kinnipidamise kontroll ja selle tagamine kohtute poolt ühtlasi põhiseaduslikkuse kohtulik järelevalve. Seda tehti esimesel iseseisvusajal ja tehakse ka praegu. Kui aga hinnata olukorda sellest vaatepunktist, kuhu konstitutsionalismi doktriin ja praktika oli 1990. aastate alguseks mujal arenenud ilmas jõudnud, oli Eestis 1990. aastate algul loodu uus esimese iseseisvusajaga võrreldes, kuid vana ja piiratud võrreldes sellega, kuhu selles vallas mujal Euroopas on jõutud.
Mahajäämus ei tulenenud mitte niivõrd põhiseadusest, kuivõrd meist endist sel ajal. Põhiseaduse paragrahv 15 jättis lahti võimaluse täiemahulise põhiseaduslikkuse kohtuliku kontrolli sisseviimiseks. Pilti hägustas aga paragrahvi 149 sedastus, et Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, kes vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras ning on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus. Selline esitus ja sõnastus orienteeris sellele, et Riigikohtu peafunktsioon on kassatsioonikohtuna toimimine ning selle kõrval tehakse ühtlasi ka põhiseaduslikkuse kohtulikku järelevalvet. Paragrahvis 15 sätestatut selgelt kitsendav paragrahv 152 aga taandas põhiseaduslikkuse järelevalve juba üheselt normikontrollile. Seega 2. ja 13. peatükk peegeldavad ilmset ebajärjekindlust põhiseaduse kohtuliku järelevalve doktriinis.
Kohtuvõimule, sealhulgas konstitutsioonilisuse kohtulikule järelevalvele suhteliselt tagaplaanile surutud seisundi andmine peegeldub juba kohtu peatüki asendis, sest iseseisvale kolmandale võimule on põhiseaduses eraldatud eelviimane ja napitekstiline 13. peatükk. Ei saa märkimata jätta ka praktilist laadi põhjendusi kokkuhoidlikkuse vajadusest väikeses riigis, kuigi see oli pigem koonerdamine kui kokkuhoid. Nii juhtuski, et 1993. aasta algul põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve seadust välja töötama asudes piirduti vähima võimalikuga.
Millest siis puudu oli ja siiani on? Esiteks selle mõistmisest, et normikontroll, eriti abstraktne normikontroll on suuresti spekulatiivne, sõltub tõlgendamisest ja argumenteerimisvõimekusest. Samal ajal võib põhiseadusega formaalselt kenasti kooskõlas olevat seadust või muud õigusakti julmalt põhiseaduse vastaselt rakendada mitmesuguste toimingute või üksikaktidega, sealhulgas kohtuotsustega. Ja vastupidi – iga formaalne vastuolu ei tähenda automaatselt seda, et õigusakti ka põhiseaduse vastaselt rakendatakse. Aga määrav, eriti õiguste ja vabaduste kaitses, on normi tegelik rakendamine.
Inimesele kauge ja kasutu
Meie praeguses doktriinis ja praktikas vaadatakse õiguste ja vabaduste kaitset (põhi)seaduslikkuse prisma kaudu – esmane ja määrav on õigusformaalne kooskõla või mittekooskõla ehk kas juriidiliselt on kõik korrektne. Selle kaudu jõutakse, kui üldse jõutakse, ka õiguste ja vabaduste riive hindamiseni. Peaks aga olema vastupidi. Kõigepealt hinnatakse tegu, õiguste ja vabaduste võimalikku riivet ja rikkumist ning seejärel neid põhjusi, mis selleni viisid.
Kuidas saavad võimalikud põhiseadust ja/või rahvusvahelist õigust riivavad või rikkuvad ning õigusi ja vabadusi kahjustavad toimingud või praktikad põhiseaduslikkuse kohtu ette, kui Riigikohtu poole võivad pöörduda ainult piiratud ring ametiisikuid ja kohtud? Ei saagi. Eesti süsteem, doktriin, seadusandlus, praktika ja õigusmõtlemine välistavad selle. Kui inimene ka tõstatab sedalaadi küsimuse ametiisiku või kohtu ees, taandub praeguse õigusregulatsiooni ja -praktika kohaselt see ikkagi normikontrolliks. Kui ka konkreetseks normikontrolliks, siis ikkagi normikontrolliks. Kui menetluse lõpptulemus on: “Tunnistada asjaõigusseaduse rakendamise seaduse paragrahvi 25 lõige 3 kehtetuks Eesti NSV taluseaduse paragrahvi 30 lõike 2 kehtetuks tunnistamise osas”, ei ütle selline otsus midagi, kas konkreetse inimese õigusi ja vabadusi rikuti või mitte ja kui rikuti, siis mil viisil rikuti ning kas ja kuidas rikkumine talle heastatakse. Aga just seda tahab inimene teada.
Normikontroll ei ole kindlasti põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve kogu sisu tänapäeva demokraatlikus õigusriigis. Individuaalkaebuste süsteemita ning konstitutsioonikohtu võimuta tühistada põhiseadusvastasuse põhjendusel alamalseisvate kohtute otsuseid, jääb süsteem paratamatult võimukeskseks ja formaalseks, inimesele kaugeks ja kasutuks õigussofistikaks, muutudes põhiseaduse igamehe õigusest elutuks juristide ja poliitikute õiguseks.
Konstitutsionalism, eriti põhiõiguste ja vabaduste kaitse, eeldab teistsugust õiguse mõistmist ja mõtlemist. See eeldab inimese, õiguste ja vabaduste esiplaanile seadmist ning vajaduse korral ka avalikule võimule ja riigile vastandumist. Eeldab selle taju, et demokraatliku õigusriigi ultima ratio ei ole siiski mitte seaduslikkus. See on nn seadusriigi doktriin. Eesti Vabariik on demokraatlik õigusriik ja see on midagi enamat kui formaalne seaduslikkus, mis on ainult osa õigusriiklusest. Meid peaks tõsiselt murelikuks tegema, miks on Eestist Strasbourgis suurusjärgu võrra rohkem kaebusi kui efektiivse põhiseaduse kohtuliku järelevalvega (sealhulgas individuaalkaebustega) riikidest (Saksamaalt, Hispaaniast). Miks peame oma sisekonflikte ja õiguste kaitse asju ajama Euroopa kaudu, kui võiksime need kohapeal lahendada.
Markantne pisinäide
Põhiseaduse ebaadekvaatsuse ühe pisinäitena, kuigi markantse pisinäitena võiks tuua valimisõigusega seonduva. Valimisõigus on põhilisi poliitilisi õigusi ja demokraatia toimimise eeldusi. Millegipärast Eesti põhiseadus sellist subjektiivset õigust expressis verbis üldse ette ei näe. Põhiseaduse paragrahv 58 sätestab: “Seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades.”Seega seab põhiseaduse säte piirangu ainult Eesti kodanikele ja ei sea neile, kes ei ole Eesti kodanikud. Neid aga on meil palju. Seega võivad mittekodanikust vangid põhiseaduse teksti järgi kõrgeimat riigivõimu teostada aktiivse hääle- ehk valimisõiguse kaudu. Teiseks räägib nimetatud säte ainult hääletamisest osavõtust ehk aktiivsest valimisõigusest, ütlemata sõnagi passiivsest valimisõigusest ehk õigusest kandideerida. Kas sellest tuleb nii aru saada, et vangid võivad põhiseaduse järgi oma kandidatuuri valimisteks üles seada? Ilmselt mitte, kuid põhiseaduse tekst ei tohiks olla nii ebatäpne.
Põhiõiguste ja vabaduste piiranguklauslid ei ole ühtlased ega lange kokku näiteks Euroopa inimõiguste konventsiooni klauslitega. Et olla välisõiguse sisekasutamises kindlal alusel ja rahvusliku identiteedi ning riiklike-rahvuslike huvide kaitses järjekindel, tuleks klauslid kooskõlastada ning selgelt sõnastada Eesti riikluse aluspõhimõtted ehk nn tuumik, millest ei taganeta. See on omaette väga oluline ja sügavat diskussiooni vajav teema. Põhiseaduses on hulk tehnilisi puudujääke, probleeme ja ebaõnnestumisi, mida ka Jüri Adams on mitmel korral tunnistanud, kuid pole mõttekas nende analüüsile siinkohal aega kulutada. Nimetan ainult vajadust korrastada põhiseaduse struktuuriline kord, peatükid ja nende järjestus ning sätete esitamise normitehnika.
Lisaks juba vaadeldud nn euroõigusega kooskõlalisuse dimensioonile saab esile tuua ka muid riigiõiguslikke küsimusi, mis seonduvad riikluse arendamise ja korrastamisega (lisaks neile, mis juba Riigikogus niigi tõstatatud ja eespool esitatud). Et need on seotud poliitilise valiku ja otsustamisega, esitan need küsimustena.
- Kas õiguskantsleri institutsioon, millele on praegusel kujul raske nüüdismaailmast analoogi leida, on vajalik või vajab ka see institutsioon muutmist tänapäeva ombudsmani institutsiooni suunas?
- Kas Riigikogu sellises suuruses ja funktsioonis peaks säilima või on mõistlik selle liikmesust vähendada, sest suur osa õigusloomest tuleb Brüsselist/Strasbourgist?
- Kas konstitutsionaliseerida rahvaalgatus? Kas me vajame impeachment menetlust?
- Kas meie valimissüsteem on parim võimalik ja/või vajab põhjalikumat arendamist põhiseaduses? Kas säilitada saadikute mitteseotus mandaadiga ning kuidas suhtuda nende tagasikutsumisse?
- Kas Eesti haldusreformi läbiviimine vajab põhiseaduse muutmist?
- Kas erakonnad Eestis ja nende toimimine (sealhulgas koalitsiooninõukogu) vajaksid sügavamat konstitutsioonilist arendust?
- Kas oleme endiselt rahul, et meil on Soomega sama hümnimeloodia? Jne.
Kuidas seda kõike teha?
Põhiseadus ei ole ainult õigusakt. See on poliitiline õigusakt, mistõttu on mõeldamatu, et poliitiline dimensioon võiks või peaks kõrvale jääma. Tuleb leida ratsionaalne ja rahumeelne kompromiss, mille esimene eeldus oleks poliitiline otsustus, et probleem on olemas, vajab uurimist ja sellega tuleb tegeleda. Kui see on tehtud, peaksid eksperdid, juristid ning riigi- ja poliitikateadlased alustama eeltööd.
Mitte keegi ei väida ega looda, et see on kiire protsess ja saab mõne aastaga tehtud. Erinevalt 1990. aastate Eestist ei toimu praegu enam midagi kiiresti ja kohe. Fikseerida probleemid, arengud ja muutused ning sõnastada need nii, et tekst oleks selge ja arusaadav igaühele, peegeldaks meie tegelikku õigusolustikku ning kestaks inimpõlvi, on keeruline ja raske, kuid mitte ilmvõimatu. Töö lõpptulemus – eelnõu – peaks sisaldama poliitiliste valikute alternatiive ja nende põhjendusi. Kui see on tehtud, antakse eelnõu ja selle põhjendus Riigikogu menetleda lõplike valikute ja otsuste tegemiseks.
Kurdame, et Eestil puudub visioon, meil pole uusi ideid ja ühiskondlik mõte on stagneerunud, samal ajal ihaleme muutusi. Töö põhiseadusega, selle arutelu ja vaidlused annaksid olulise lisapõhjuse ja tõuke mõtestada Eesti olevikku ja tulevikku, et muuta see paremaks ja kindlamaks. Ma ei kujuta ette, kuidas saame Eesti tulevikust rääkida, jättes kõrvale põhiseaduse kui ainukese kehtiva ühiskondliku leppe. Kui kardame avameelset arutelu oma iseolemise aluste asjus ja üksteist ei usalda, pole me ilmselt veel (päris) vabad.