Põhiseaduse reformid sillutavad Türgi teed Euroopasse
-
Riigikogu põhiseaduskomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja
Türgi on värvika põhiseadusliku traditsiooniga maa ning soov saada Euroopa Liidu liikmeks on sundinud riiki pingutama, et lahti saada militaarse demokraatia pärandist.
Türgi rahvahääletusel 12. septembril 2010 kiitis ligi 58 protsenti valimas käinud Türgi kodanikest heaks põhiseaduse muudatuste paketi, millega tänapäevastatakse Türgi konstitutsiooni. Rahvahääletuse tulemust on tervitanud nii USA kui ka Euroopa Liidu poliitiline juhtkond. Tegemist on juba kaheksandate muudatustega Türgi põhiseaduses, mis võeti vastu 1982. aastal sõjaväelise režiimi ajal.
Riigikogu põhiseaduskomisjon käis Türgi parlamendis visiidil 2010. aasta mais, vahetult pärast seda, kui parlament oli põhiseaduse muutmise seaduse vastu võtnud ning selle rahvahääletusele suunanud. Kohtumistel Türgi Suure Rahvuskogu (Türgi parlamendi ametlik nimetus) põhiseaduskomisjoni, inimõiguste komisjoni ning soolise võrdõiguslikkuse komisjoni liikmetega oli Riigikogu põhiseaduskomisjonil võimalus saada otseallikast infot põhiseaduse reformi tagamaade kohta, samuti jagada Eesti kogemusi demokraatliku õigusriigi ülesehitamisel. Arvestades asjaolu, et Türgi on Euroopa Liidu kandidaatriik, kelle ühinemist euroliiduga on Eesti poliitilisel tasandil toetanud, on asjakohane lähem sissevaade 12. septembril heaks kiidetud põhiseaduse muudatustele ja nende tähtsusele Türgi Euroopa Liidu liikmeks pürgimisel. Kuna tegemist on ühe sammuga pikas sammude reas Türgi teel Euroopa suunas, on otstarbekas lähemalt käsitleda Türgi demokraatia sõlmküsimusi, mis paljuski saavad alguse riigi alusdokumendist, põhiseadusest. Praeguste probleemide paremaks mõistmiseks tuleb neid vaadelda ajaloolises perspektiivis.
Sõjaväe roll põhiseaduste sünnil
Türgi kehtiv põhiseadus võeti vastu 7. novembril 1982 rahvahääletusel tingimustes, kus pärast 1980. aasta sõjaväelist riigipööret oli maksvusel Riikliku Julgeoleku Nõukogu võim, kelle taktikepi all koostati uue põhiseaduse tekst (nõukogusse kuulusid kaitseväe juhataja, mõned kabineti ministrid ja riigi president). Nimetatud sõjaväeline pööre 1980. aastal ei olnud 20. sajandil ainus kord, kui sõjavägi otsustas riigis ohjad enda kätte haarata. Samamoodi sekkus sõjavägi põhiseaduse alusel toiminud demokraatlike institutsioonide tegevusse Türgis 1960. ja 1971. aastal. Ka 1982. aasta põhiseadusele eelnenud 1961. aasta põhiseadus oli kehtestatud sõjaväelise režiimi tingimustes. Samas ei ole sõjavägi sekkunud riigi demokraatlikku toimimisse selleks, et muuta riigikorda, vaid poliitilise ja majandusliku kriisi tingimustes näinud oma rolli ideoloogilise “karjasena”, et juhtida riik selle rajaja Mustafa Kemal Atatürki (1881–1938) näidatud teele tagasi.
Atatürkinatsionalismi või ka kemalismi puhul on tegemist põhiseaduses sätestatud, kuid Türgi ühiskonnas isegi põhiseadusülest tähendust omava ideoloogiaga, mille peamised sambad on natsionalism ja sekularism. Ajalooliselt tekkis Türgi riik paljurahvuselise ja -religioosse Ottomani impeeriumi varemetele ning Türgi Vabariigi rajajate peamine mure oli luua homogeenne rahvusriik. Sellest hoolimata on Türgi poliitika siiani tugevalt polariseerunud nii etnilisel (kurdide probleem) kui ka religioossel (islam versus teised religioonid) pinnal. Kui poliitilised pinged järk-järgult laienesid määrani, milles sõjavägi nägi ohtu ühtse sekulaarse rahvusriigi olemasolule, otsustas osa ohvitserkonnast võimu enda kätte haarata ning asus tulevikule mõeldes kõrvaldama probleemide algallikaid, nii nagu nemad neid tajusid.
Üks vahend oli uue põhiseaduse koostamine (1961, 1982), mis pidi tagama riigi parema kaitse tema “vaenlaste” vastu. Samuti püüdsid sõjaväelised režiimid kemalismi ideoloogia vastaseid erakondi ja poliitikuid jõuvõtetega eemaldada riigi juhtimisest. Sõjaväelised pöörded tõid kaasa valitsuse mineku sõjaväe kontrolli alla (1971. aasta pööre), poliitikas domineerivate erakondade keelustamise (1960. aasta pööre) või poliitiliste erakondade täieliku keelamise (1980. aasta pööre), samuti parteide liidrite poliitikas osalemise keelu (1980. aasta pööre) või koguni hukkamise (1960. aastal) (vt Sayarı 2008).
Sõjaväelised režiimid on 20. sajandil püüdnud aktiivselt kujundada ka Türgi erakonnamaastikku. Näiteks pärast 1980. aasta pööret üritati luua kahe partei süsteemi, mis siiski ebaõnnestus (Sayarı 2008). Samal eesmärgil on korduvalt muudetud valimiskorraldust. Üks 1980. aasta pöörde “jäänuk” on seni kehtiv 10-protsendiline valimiskünnis, mille sisseseadmise eesmärk oli parlamendi killustatuse vältimine ja väikeste äärmusparteide parlamenti pääsemise takistamine, mida Riikliku Julgeoleku Nõukogu režiim tajus kui peamist 1970. aastate poliitilise kriisi põhjust.
Türgi demokraatia üks paradokse
Sõjaväelised valitsused on oma rolli näinud ajutisena (kõige kauem kestis Riikliku Julgeoleku Nõukogu valitsusaeg 1980. aasta pöörde järel, ligi kolm aastat) ning lõpuks on võim alati loovutatud demokraatlikult valitud institutsioonidele, kes on n-ö ülalt paika pandud raamistikus pidanud jätkama riigi demokraatlikku valitsemist. Seega on Türgi demokraatia üks paradokse see, et iseenesest legitiimseid eesmärke – Atatürki siht oli lääne tüüpi modernne ja sekulaarne riik – on ajalooliselt püütud saavutada ebademokraatlikke vahendeid kasutades.
Sabri Sayarı arvates on sellised demokraatia arengu sunnitud katkestused toonud kaasa mitmeid negatiivseid tagajärgi, mis annavad tunda ka praeguses Türgi poliitikas (Sayarı 2008). Esiteks on võimupöörded külvanud palju poliitilist ebastabiilsust. Teiseks on sõjaväe korduv sekkumine takistanud stabiilse erakondadesüsteemi väljakujunemist – pidevalt erakonnad kaovad ja tekivad uued. Kolmandaks on pärsitud püsiva sideme tekkimine valijate ja erakondade vahel, mis väljendub valijate kõrges volatiilsuses. Neljandaks on parlamendis kestvalt palju erakondade vahetajaid. Näiteks 1983–2002 oli keskmine erakonna vahetamise protsent parlamendis 32. Aastail 1995–1999 vahetas erakonda või asus sõltumatuks saadikuks lausa 47 protsenti parlamendi liikmetest (Sayarı 2008, 414).
Nagu eeltoodust nähtub, on sõjaväel juba ajalooliselt olnud Türgi riigi toimimisel ning põhiseaduse kujunemisel suur roll. Alateadlik hirm võimaliku sekkumise ees ei ole siiani Türgi päevapoliitikast kadunud ning see on aidanud armeel saavutada justkui iseseisva võimuharu staatuse. Sõjaväe sõltumatust kindlustab iseseisvalt tegutsev sõjaväekohtute süsteem, mis tegeleb sõjaväealaste kaebuste lahendamisega. Euroopa Parlamendi 2010. aasta 10. veebruari resolutsioonis Türgi 2009. aasta eduaruande kohta märgitakse, et: “Euroopa Parlament […] on mures sõjaväe jätkuva osalemise pärast Türgi sise- ja välispoliitikas ning kordab, et demokraatlikus ühiskonnas peab sõjavägi täielikult alluma tsiviiljärelevalvele; kutsub eelkõige Türgi Suurt Rahvuskogu üles tugevdama järelevalvet sõjaväe eelarve ja kulude üle […]”.
1982. aasta põhiseaduse muudatused
Riikliku Julgeoleku Nõukogu tegi juba oma võimuperioodi (1980–1983) algul teatavaks, et ta kavatses võimu üle anda demokraatlikult valitud võimuorganitele. 1982. aasta põhiseaduse koostajad seadsid oma tegevuse lähtealuseks selle, et 1970. aastate poliitilise kriisi tingis riigivõimu killustatus ning iseäranis nõrk täidesaatev võim. Põhiseaduse koostajate keskne mõte oli seetõttu tugev riik ja tugev täitevvõim (Introduction to Turkish … 2005, 25). See läbib punase niidina tervet põhiseaduse teksti. Teiseks 1982. aasta põhiseaduse iseloomulikuks jooneks oli küllalt pikk üleminekuperiood demokraatlikule süsteemile ümberlülitumiseks: Riiklik Julgeoleku Nõukogu jäi Presidendi Nõukogu nime all tegutsema veel kuueks aastaks pärast uue põhiseaduse alusel valitud parlamendi valimist, omades seaduste järelevalve õigust ning olles Türgi presidendi nõuandvaks organiks. Põhiseadus tagas 1982. aasta pöörde korraldajatele immuniteedi ning välistas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise Riikliku Julgeoleku Nõukogu valitsemise ajal vastu võetud seaduste üle (näiteks valimisseadused, parteide tegevust puudutavad seadused). Viimane piirang kaotati põhiseadusest alles 2001. aastal.
Kuigi oma struktuurilt (mahukas põhiõiguste osa, riigiorganisatsiooni kirjeldus) vastab Türgi põhiseadus paljude Euroopa põhiseaduste mustritele (Platter,Çalişkan 2008, 834), on autorid ühel meelel, et 1982. aasta põhiseadus, mida valmistati ette ebademokraatlikes tingimustes, peegeldab sõjavälisele režiimile omaseid autoritaarseid väärtusi (Özbudun 2007, 179). Põhiseaduse kehtestamise peamine mõte oli riigi autoriteedi taastamine ning avaliku korra tagamine, mitte aga kodanike õiguste ja vabaduste kaitsmine riigi sekkumise eest. Üldiselt on aktsepteeritud, et 1982. aasta põhiseaduse filosoofia oli pigem kaitsta riiki oma kodanike eest kui kodanikke riigi eest.
See põhiseadus tunnustas enamikku põhiõigustest, mida võib leida demokraatlike riikide põhiseadustes, kuid need olid defineeritud väga kitsalt. Seetõttu kujunes põhiseadus mõistetavalt tuliste vaidluste ja debattide keskmeks juba jõustumisest alates. Pärast vastuvõtmist on põhiseadust muudetud kaheksal korral (1987, 1993, 1995, 1999 kaks korda, 2001, 2002 ja 2004). Nende peamine suund on olnud põhiõiguste kaitse parandamine, õigusriigi kindlustamine ja sõjaväeliste prerogatiivide vähendamine. Muudatuste osas konsensuse leidmiseks ei olnud väheoluline Türgi soov saada Euroopa Liidu liikmeks. Lisaks põhiseadusele muudeti selle valguses ka paljusid lihtseadusi. Erinevate muudatuste tulemusena on muutunud ligi kolmandik põhiseaduse algsest tekstist. Ergun Özbudun leiab, et põhiseaduse muudatused on praeguseks likvideerinud väga suure osa semiautoritaarse Riikliku Julgeoleku Nõukogu režiimi pärandist (Özbudun 2007, 195).
Põhiseaduse aluspõhimõtted
Järgnevalt on oluline peatuda Türgi põhiseaduse aluspõhimõtetel. Keskseks normiks on siin põhiseaduse artikkel 2, mille kohaselt Türgi Vabariik on demokraatlik ja sekulaarne sotsiaalriik, mida valitsetakse kooskõlas õigusriigi printsiibiga, pidades silmas avaliku rahu, rahvusliku solidaarsuse ja õigluse põhimõtteid; tunnustades inimõigusi, olles truu Atatürki natsionalismile ja põhiseaduse preambuli fundamentaalsetele tõekspidamistele.
Atatürki natsionalism (kemalism). Põhiseadus sätestab, et Türgi Vabariik on seotud Atatürki natsionalismiga. Koos põhiseaduse artikliga 3, mis sätestab, et Türgi riik on koos oma territooriumi ja rahvaga jagamatu tervik, tähendab see seda, et riigi nn inimelement on Türgi rahvas. Selliselt sätestatuna on idee rahvusriigist ühitamatu nii täieliku integratsiooniga mõne supranatsionaalse üksusega kui ka teokraatliku riigiga, kus inimkomponent on religioosne kogukond, mitte rahvus. Samal ajal tähendab riigi jagamatus ka separatistlike liikumiste selget keeldu. Natsionalismile on antud pikk definitsioon põhiseaduse preambulis, mis lähtub rahva subjektiivsest määratlusest, eeldades, et Türgi rahva hulka kuulumine ei ole tingimata seotud selliste objektiivselt määratletavate tunnustega nagu rass, etniline päritolu, religioon ja keel, vaid rahva hulka kuulumine tuleneb ühiselt jagatud väärtustest ja truudusest põhimõtetele ning iseäranis inimeste tahtest elada koos ühe valitsuse all. Ka on iseäralik, et põhiseadus kasutab terminit Atatürkinatsionalism, mis eristub teistest natsionalismi vormidest.
Demokraatia. Demokraatia põhimõte ei tulene üksnes põhiseaduse artiklist 2, vaid ka teistest sätetest. Üheks demokraatia osaks on vabad, üldised ja võistlevad valimised. Artikkel 67 sätestab, et Türgis toimuvad vabad, võrdsed, salajased, otsesed ja ühetaolised valimised ning valimistulemuste kindlakstegemine on avalik. Põhiseadus näeb ette ka valimisprotseduuride kohtuliku kontrolli (artikkel 79). Teine oluline demokraatliku süsteemi element on vabalt asutatavate erakondade paljusus. Poliitiline ühinemis- ja tegevusvabadus ei ole põhiseaduse kohaselt siiski piiramatu. Põhiseaduse järgi peavad parteid tegutsema vastavuses riigi territoriaalse ja rahvusliku terviklikkuse põhimõttega, ühtegi parteid ei tohi luua eesmärgiga saavutada kindla klassi või grupi suveräänsus või ainuvõim. Parteid, mis ei vasta nendele tingimustele, keelustatakse alatiselt (artikkel 69).
Inimõigused. Türgi 1982. aasta põhiseadus tunnustab oma muudatustega kõiki põhilisi inimõigusi, mida võib leida liberaalseid demokraatlikke väärtusi kandvates põhiseadustes, nagu kõne-, ajakirjandus-, usu-, ühinemis-, kogunemis- ja liikumisvabadus, õigus isikuvabadusele, omandiõigused jne. Inimõiguste teostamist saab piirata üksnes kohtu otsuse alusel, täitevvõimul lubab põhiseadus põhiõigusi piirata erakorralistel juhtudel. Probleem on selles, et põhiseadus ei too ära konkreetseid põhiõiguste piiramise aluseid erakorralise seisukorra või hädaolukorra puhul, piiranguid saab kehtestada seadusega. Siiski tagab põhiseadus ka sellistel puhkudel põhiõiguste n-ö tuumikala kaitse. Probleemiks on ka asjaolu, et erakorralise seisukorra või hädaolukorra ajal vastu võetud seadused ei allu põhiseaduse artikli 148 kohaselt põhiseaduslikkuse järelevalve kontrollile.
Sekularism. Sekularism on Atatürki reformide peamisi sambaid. Juba 1928. aastal tühistati põhiseaduse säte, mis kuulutas islami Türgis riigiusuks. Põhiseaduse 1937. aasta muudatustega sai sekularism üheks põhiseaduse kuuest aluspõhimõttest. Euroopas tähendab sekularism riigi ja religiooni täielikku eraldatust. Kemalismi kontseptsioonis võimaldab sekularism teataval määral riigi kontrolli religiooni üle, sest Türgi riigi rajajatel oli hirm, et usuküsimustes kõrvalseisjaks jäämine võib viia religiooni tungimiseni riiklikku sfääri. Islam ei ole ainult religioonisüsteem, vaid ka sotsiaalse, õigus- ja poliitilise ideoloogia süsteem, see tähendab terviklik elukäsitlus. Kui religioon oleks täielikult jäetud kogukondade endi kätte ilma valitsuse sekkumiseta, oleks islam tõenäoliselt säilitanud oma positsiooni ühiskonna, seaduste, poliitika ja majanduse üle. 1982. aasta põhiseadus säilitas eelnenute sarnaselt kemalistliku arusaama sekularismist. Tunnustades selgelt usuvabaduse põhimõtet, säilitas põhiseadus administratiivaparaadi osana siiski Religiooniasjade Ameti (artikkel 136). Põhiseaduses (artikkel 174) säilitatakse samuti erikaitse kaheksale olulisele reformiseadusele, mis võeti vastu Atatürkivalitsemisajal ning mis sisaldasid kemalismi sekularismi põhimõtteid. Need seadused puudutavad muu hulgas sekulaarset haridust ja tsiviilabielu, Türgi tähestiku kasutuselevõttu, teatud tiitlite likvideerimist ja teatud riietuse kandmise keelustamist. Põhiseaduse § 174 kohaselt ei tohi ühtegi põhiseaduse sätet muuta ega tõlgendada nõnda, et nimetatud reformiseadused muutuksid põhiseaduse vastasteks. Nende seaduste põhiseadusele vastavust ei saa kontrollida ka konstitutsioonikohus. Teine põhiseaduse säte, mis kaitseb riigi sekulaarset olemust, on keeld kasutada religiooni poliitilistel eesmärkidel. Põhiseadus keelab usu või usuliste veendumuste ekspluateerimise poliitilise või isikliku mõju omandamise eesmärgil, samuti on keelatud luua riigis põhi-, sotsiaalset, majanduslikku, poliitilist või õiguskorda, mis lähtuks religioossetest tõekspidamistest (põhiseaduse artikkel 24). Põhiseaduse artikkel 42 lubab valitsusel sekkuda hariduse valdkonda, sätestades, et ei tohi luua haridusinstitutsioone, mis oleksid vastuolus tänapäeva teaduse ja hariduse printsiipidega ning Atatürki reformidega.
Sotsiaalriik. Sotsiaalriigi põhimõte tähendab, et riik peab tagama sotsiaalsed õigused ja sotsiaalse kaitse ning järgima sotsiaalse õigluse põhimõtet. Teiste sotsiaalsete põhiõiguste hulgas on Türgi põhiseaduses tagatud näiteks õigus kuuluda ametiühingusse, õigus streikida, õigus pidada kollektiivläbirääkimisi, õigus tasustatud puhkusele, õigus sotsiaalkindlustusele, õigus arstiabile, õigus haridusele jms. Põhiseaduse kohaselt on riik kohustatud looma sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse heaolu süsteemi kõigi kodanike jaoks (põhiseaduse artiklid 41–65).
Õigusriik. Õigusriigi põhimõte tähendab, et täitevvõim peab tegutsema seaduse alusel ning tema tegevus on allutatud sõltumatule kohtulikule kontrollile. Õigusriigi põhimõte sisaldab järgmisi komponente:
- haldusaktide õiguspärasuse kontroll;
- õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse järelevalve;
- kohtuvõimu sõltumatus.
Türgis eksisteerib eraldiseisvana halduskohtute süsteem, mis on loodud avaliku võimu vastu esitatud kaebuste lahendamiseks. Õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus toimub eraldiseisvas konstitutsioonikohtus, mille staatus ja pädevus on reguleeritud põhiseaduse artiklites 146–153. Eraldi kohtusüsteemi moodustavad sõjaväekohtud, mille kõrgemad instantsid on kõrgem sõjaväeline apellatsioonikohus (põhiseaduse artikkel 156) ning kõrgem sõjaväeline apellatsioonikohus haldusasjades (artikkel 157). Põhiseadus sätestab ka kohtusüsteemi ning kohtunike sõltumatuse põhimõtte (artiklid 138–140).
Parteide keelustamise “paradiis”
Türgi põhiseaduse artikli 5 kohaselt ei saa muuta põhiseaduse artiklit 1, mis kehtestab vabariikliku riigivormi, artiklis 2 nimetatud riigi toimimise aluspõhimõtteid ja artiklit 3 (Türgi riigi rahvuslik ja territoriaalne terviklikkus) ning selliseid muudatusi ei tohi algatada. Seega on osale põhiseaduse aluspõhimõtetest omistatud isegi põhiseadusülene tähendus. Muudetamatud või igavikulised põhiseaduse sätted ei ole Euroopa riikide põhiseadustes päris tundmatud. Näiteks Prantsusmaa ja Itaalia põhiseaduses on sätestatud, et nende riikide vabariiklik riigivorm ei ole muudetav. Sääraseid näiteid võib tuua ka Tšehhi, Saksa, Šveitsi, Rumeenia jt riikide põhiseadustest (Özbudun 2009, 353). Siiski on Türgi põhiseaduse aluspõhimõtete muutmise või isegi nende üle arutlemise tagajärjed pretsedenditult karmid. Asjata ei ole Türgit kutsutud parteide keelustamise “paradiisiks”.
Olulist rolli erakondade keelustamisel mängib Türgi konstitutsioonikohus. Ergun Özbuduniandmetel on Türgis konstitutsioonikohus keelustanud 1961. aasta põhiseaduse alusel 6 erakonda, 1982. aasta põhiseaduse alusel aga 18 erakonda (Özbudun 2010, 126). Parteide keelustamise peamiseks põhjuseks on olnud põhiseaduse sätted, mis näevad ette riigi rahvusliku ja territoriaalse terviklikkuse ning riigi sekulaarse olemuse.
Keskse tähendusega on siin põhiseaduse artikli 68 lõige 4, mis sätestab, et poliitilise partei põhikiri ja programm ning tegevus ei tohi olla vastuolus riigi sõltumatuse põhimõttega, tema rahvusliku ja territoriaalse terviklikkusega, inimõigustega, võrdõiguslikkusega, õigusriigi põhimõttega, rahva suveräänsuse põhimõttega, demokraatliku ja sekulaarse riigi põhimõttega; samuti ei tohi olla erakonna eesmärgiks kaitsta või luua ühe klassi või grupi diktaati või kutsuda kodanikke üles sooritama kuritegusid. Põhiseaduse artikli 69 kohaselt lõpetatakse sellise erakonna tegevus alatiseks. Selle artikli lõike 1 kohaselt lõpetab konstitutsioonikohus viidatud tunnustele vastava erakonna tegevuse, kui kohus tuvastab, et erakonna keskmes on selliste tegevuste elluviimine. Sama artikli lõike 10 kohaselt ei tohi erakonna liikmed, kelle tegevus viis partei tegevuse lõpetamiseni, olla viie aasta jooksul mõne teise erakonna liige, asutaja, juht või nende üle järelevalve teostaja.
Aastakümnete jooksul on Türgi konstitutsioonikohus olnud sama innukas kemalismi ideoloogia kaitsja kui Türgi sõjavägi. Erakondade keelustamiseks on piisanud näiteks sellest, kui nad on teinud ettepaneku mõnda põhiseaduse sätet muuta. Näiteks on toonud kõrgkoolides pearättide kandmise lubamise või Religiooniasjade Ameti likvideerimise ettepaneku tegemine kaasa neid ettepanekuid esitanud erakondade keelustamise, sest kohus asus seisukohale, et põhiseadus keelab selliste ettepanekute tegemise. Mitmed kurdide huve esindavad erakonnad on keelustatud, sest konstitutsioonikohus on asunud seisukohale, et nende poliitika on vastuolus põhiseaduses sätestatud riigi rahvusliku ja territoriaalse ühtsuse põhimõttega.
Absoluutne ning muutmatu väärtus
Paljud erakondade keelustamise juhud on jõudnud ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kus kohus on asunud seisukohale, et konstitutsioonikohtu otsused erakondade tegevus keelustada on rikkunud Euroopa inimõiguste konventsiooni ühinemisvabadust käsitlevat artiklit. On väidetud: “Türgi konstitutsioonikohus käsitleb olemasolevat konstitutsioonilist süsteemi absoluutse ning muutmatu väärtusena ning sulgeb erakonnad, kes arendavad tegevust, mis on ühitamatu sellise süsteemiga. Sealjuures on Euroopa Inimõiguste Kohus seisukohal, et selliseid süsteemi muutvaid ettepanekuid iseenesest ei saa käsitleda per se ebademokraatlikena, nii kaua kui need olemuslikult ei kahjusta demokraatiat.” (Erdem, viide Özbudun 2010, 136).
Kindlasti tuleb rõhutada, et erakondade keelustamine Türgis ei ole vaadeldav must-valgel skaalal. Türgi polariseerunud erakondlikul maastikul on esindatud ka radikaalsed islamistlikud jõud, kelle eesmärk on koraanil põhineva korra kehtestamine riigis. Näiteks luges Euroopa Inimõiguste Kohus konventsiooniga kooskõlas olevaks konstitutsioonikohtu 1998. aasta 16. jaanuari otsuse Heaolu Erakonna keelustamise kohta, kelle tegevuse eesmärgina nägi kohus riigis šariaadi korra sisseviimist. Euroopa Inimõiguste Kohus luges Türgi konstitutsioonikohtu otsuse vastavuses olevaks konventsiooni artikli 11 nõuetega, leides, et erakonna keelustamiseks oli “tungiv sotsiaalne vajadus” ning vaidlusaluses küsimuses oli keeld kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega (Özbudun, 2010, 134).
Konstitutsioonikohtu liialt aktiivset tegevust erakondade keelustamisel on püütud ohjata põhiseaduse 2001. ja 2004. aasta muudatustega. Näiteks on põhiseaduse artiklis 148 selgesti sätestatud, et põhiseaduse muudatuste puhul saab konstitutsioonikohus kontrollida üksnes seda, kas on täidetud põhiseaduse muutmise menetluse formaalsed nõuded (näiteks kas otsuste vastuvõtmisel oli nõutav häälteenamus). 2001. aasta muudatuste kohaselt peab erakonna sulgemiseks tema põhiseadusvastane tegevus olema muutunud erakonna keskseks tegevuseks. Keelustamisele lisaks sätestati ka leebemaid karistusi, näiteks riigi toetusest ilmajätmine ning rahaline karistus. Ka tõsteti konstitutsioonikohtus erakondade keelustamise häälekünnist konstitutsioonikohtu koosseisu lihthäälteenamuselt 3/5 häälteenamusele. Samuti muudeti põhiseaduse artiklit 90, mille kohaselt juhul, kui rahvusvaheline leping inimõiguste valdkonnas on vastuolus riigi seadusega, kohaldatakse rahvusvahelist lepingut. See kohustub lihtseaduste (näiteks erakonnaseadus) kohaldamisel arvesse võtma Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, kuigi probleemiks on, et erakondade keelustamise alused tulevad otse põhiseadusest ning välislepingud ei ole ülimuslikud põhiseaduse ees.
2010. aasta 12. septembri põhiseaduse reform
Türgi põhiseaduse 2010. aasta 12. septembri reformidega nähakse ette muudatused 22 põhiseaduse artiklis. Need muudatused võib jagada kahte rühma: esimene puudutab põhiõiguste ja -vabaduste paremat kaitset, teine õigusriigi ja kohtusüsteemi reformimist. Esimese rühma muudatused lubavad rakendada positiivseid erimeetmeid naiste ja laste õiguste tagamisel ning puude ja vanuse alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemisel. Põhiseaduse muudatused laiendavad liikumis- ja elukohavaliku põhiõiguse kaitse ulatust ning puudutavad ka eraelu kaitset, kollektiivläbirääkimisi ja streigiõigust, kohtusse pöördumise õigust jms.
Oluline põhiseaduse muudatus on ombudsmani institutsiooni loomine, samuti kodanikele võimaluse tagamine pöörduda põhiõiguste rikkumise korral otse konstitutsioonikohtusse.
Mitmed muudatused tegelevad otseselt Türgi demokraatia murekohtadega. Nii kõrvaldatakse põhiseadusest sätted, mis välistasid kohtupidamise 1980. aasta sõjaväelise pöörde läbiviijate üle. Ühtlasi kitsendatakse sõjaväekohtute jurisdiktsiooni, jättes nende lahendada sõjaväeteenistusega seotud vaidlused. Muus osas toimuks kohtuasjade lahendamine üldkohtutes.
Põhiseaduse muudatused puudutavad ka konstitutsioonikohtu toimimist. Konstitutsioonikohtu kohtunike eluaegset mandaati lühendatakse 12 aastani ning konstitutsioonikohtu koosseisu suurendatakse 11-st 17 liikmeni. Sealjuures saab parlament esimest korda nimetada kolm konstitutsioonikohtu liiget, ülejäänud nimetab Vabariigi President, kes varem nimetas kogu kohtu koosseisu. Parlament saab valiku teha siiski talle ametisse nimetamiseks esitatud kandidaatide hulgast (kaks liiget tulevad Audiitorite Kohtust, üks nimetatakse Advokatuuri ettepanekul). Muudatused sisaldavad ka Kohtunike ja Prokuröride Kõrgema Nõukogu koosseisu reformi (tegemist on sisuliselt kohtute järelevalveasutusega), mille kaudu saavad nõukogus esindatuse kõigi tasandite kohtunikud. Muudatuste paketis sisaldusid algselt ka põhiseaduse artikli 69 muudatused, milles taheti veelgi piirata erakondade keelustamise võimalusi ning muuta erakondade keelustamise protseduuri, kaasates sellesse protsessi parlamendi spetsiaalse parlamendikomisjoni kaudu. See ettepanek ei leidnud aga parlamendis nõutavat häälteenamust.
Opositsioonierakonnad, iseäranis Vabariiklik Rahvapartei, kritiseerisid teravalt põhiseaduse muudatusi, mis seonduvad konstitutsioonikohtu ning erakondade keelustamise regulatsiooniga, nähes selle taga valitseva erakonna Õigluse ja Arengu Partei soovi saada suuremat võimu kohtusüsteemi üle. On tõsi, et islamijuurtega erakonna, Õigluse ja Arengu Partei keelustamine rippus 2008. aastal konstitutsioonikohtus juuksekarva otsas (aluseks oli erakonna soov pearättide keeld kaotada), kui erakonna tegevuse lõpetamisest jäi puudu ühe kohtuniku hääl. Teisalt on erakondade keelustamise madalat protseduurilist künnist kritiseerinud nii Euroopa Liit kui ka Veneetsia komisjon. Aeg näitab, kas esitatud muudatused on piisavad, et tuua Türgi välja poliitilis-riigiõiguslikust kriisist, milles mõne autori arvates riik viibib ja mille keskmeks on just konstitutsioonikohtu aktivistlik tegevus (Köker 2010).
Türgi 12. septembri põhiseaduse referendum ei tähista kindlasti veel finišijoont riigi vabanemisel militaarse demokraatia pärandist, kuid kindlasti tähendab see Türgile olulist sammu Euroopa suunas.
Kasutatud kirjandus
- Introduction to Turkish law (2005). Edited by Tugrul Ansay and Don Wallace, Jr. The Hague [etc.]: Kluwer Law International.
- Köker, L. (2010). Turkey’s Political-Constitutional Crisis: An Assessment of the Role of the Constitutional Court. – Constellations, vol 17, issue 2, pp 328–344.
- Platter, J., Çalişkan, B. (2008). Das türkishe Verfassungsgericht auf dem Weg zum “Hüter der Verfassung”. – Zeitschrift für Parlamentsfragen, vol 39, no 4, S 832–848.
- Sayarı, S. (2008). Non-Electoral Sources of Party System Change in Turkey. – Prof. Dr. Ergun Özbudun’a Armagˇan – Essays in Honor of Ergun Özbudun. Serap Yazıcı, Kemal Gözler and Fuat Keyman (eds). Ankara: Yetkin, pp 399–418.
- Örücü, E. (2002). The Turkish Constitution Revamped? – European Public Law, vol 8, no 2, pp 201–218.
- Özbudun, E. (2007). Democratization Reforms in Turkey, 1993–2004. – Turkish Studies, vol 8, no 2, pp 179–196.
- Özbudun, E. (2009). Judicial Review of Constitutional Amendments in Turkey. – European Public Law, vol 15, no 4, pp 533–538.
- Özbudun, E. (2010). Party Prohibition Cases: Different Approaches by the Turkish Constitutional Court and the European Court of Human Rights. – Democratization, vol 17, issue 1, pp 125–142.