Eesti – Euroopa õigusriik?! *
-
Professor, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik
Eesti on Euroopa õigusriik, kuid mõnele olulisele aspektile tuleks õigusriigi kontekstis siiski tähelepanu pöörata.
Õigusteadlane, Tartu Ülikooli vilistlane ja õppejõud, ajakirja Õigus tegevtoimetaja, hilisem riigisekretär ja õiguskantsler eksiilis Artur Mägi küsis Tartu Ülikooli aulas 24. veebruaril 1936 aktusekõnet pidades: kas ja kuivõrd on Eesti põhiseadusega, nagu see hakkas kehtima 1920. aastal ja muudeti 1933. aastal, suudetud tegelikku riigiellu rakendada Eesti Maanõukogu väljendatud seisukohta, et Eesti oleks demokraatlik vabariik? Toona oli taas päevakorras põhiseaduse muutmine ja Mägi soovis selles kontekstis rõhutada, kui olulised on õiglus, seaduslikkus ja vabadus.
Samad küsimused on aktuaalsed ka nüüd, 77 aastat hiljem, kui tunnen huvi, kuidas on lood Eesti õigusriiklusega 2013. aastal Euroopas. Keeruline on kirjutada lühidalt ja selgelt, eriti juriidilistel teemadel. Üks võimalus oleks vastata oma kirjutise provokatiivsele pealkirjale lakooniliselt: jah, Eesti on Euroopa õigusriik. Kuid sellele üldiselt paikapidavale kinnitusele lisandub nii mõnigi „aga”, mis vajab lähemat selgitamist.
Järgnevalt käsitlen õigusriigi põhimõtet tänapäeva Euroopas, toetudes Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele ja tsiteerides paralleelselt ajakirja Õigus, mis ilmus aastatel 1920–1940. Analüüsi pinnalt toon välja mõned minu arvates olulised aspektid, millele tuleks Eesti õigusriigi kontekstis tähelepanu pöörata.
Õigusriigi põhimõtte tähendus
Juba Rooma riigimees Cicero nentis, et õigusriigi aluseks on põhimõte, mille kohaselt kedagi ei kohelda ebaõiglaselt ja rahvast teenitakse hästi.
Hiljuti meie hulgast lahkunud ameerika õigusfilosoof Ronald Dworkin on õigluse ja õiguse, mis tegelikkuses paraku alati ei pruugi kattuda, tasakaalustamiseks käinud välja terviklikkuse idee. Sellises terviklikkuses on isikustatud riigil täita moraalse vahendaja roll: riik käitub ühtsete ja siduvate põhimõtete alusel, isegi kui kodanike hulgas puudub üksmeel õigluse ja õiguse küsimustes. Eeldatakse ja austatakse seda, et õigus on järje- ja põhimõttekindel.
Õigusriigi põhimõttele viitavad nii Euroopa inimõiguste konventsiooni preambul kui ka Euroopa Nõukogu statuut. Euroopa Inimõiguste Kohus on alates 1975. aastal tehtud kohtuotsusest asjasGolder vs Suurbritannia Ühendkuningriik kasutanud õigusriigi mõistet tõlgendusvahendina, et arendada edasi konventsioonis tagatud õiguste kaitset.
Euroopa Inimõiguste Kohus on õigusriigi põhimõttele andnud kolm peamist, üksteisega seotud tähendust:
- riigi institutsiooniline raamistik (muu hulgas kolme riigivõimu – seadusandliku, täidesaatva ja kohtute – omavahelised suhted, demokraatia põhimõte, sealhulgas valimisõigus ja inimeste põhiõiguste tagamine);
- seaduslikkuse põhimõte (muu hulgas õigusloome kvaliteet; õiguskindluse põhimõte; seaduse ees võrdsuse põhimõte);
- õiglase kohtumenetluse põhimõte (muu hulgas kohtusse pöördumise õigus; õigus õiglasele menetlusele mõistliku aja jooksul; süütuse presumptsioon, kaitseõigused; õigus kohtuotsuste täitmisele).
Kõigi nende põhimõtete eesmärk on kaitsta inimest avaliku võimu omavoli eest. Niisiis peaksid inimene ja tema õigused olema alati kesksel kohal. Eesti ajaloos oleme kahjuks kogenud ka seda, et inimene ei maksnud mitte midagi. Nüüd tuleb meil endil Eestis väärtustada kõiki inimesi, kes sellel maal elavad, ja tagada nende inimõiguste kaitse.
Õigusriik ja Eesti
Kuidas on Eestis õigusriigi põhimõttest aru saadud?
Ajakirja Õigus toimetus kirjutas 1930. aastal, et Eesti Vabariik on üks neid riike, kus on algusest peale püstitatud õigusriiklik põhimõte ja püütud seda võimalikult hästi ellu viia.
Tartu Ülikooli haldusõiguse professor, koonduslaagris surnud Artur-Tõeleid Kliimann märkis 1935. aastal, et Eesti riigivõim on rajatud moodsaile riigi- ja haldusõiguslikele põhimõtteile, kus esmajärjekorras tõstetakse rõhutatult esile õigusriiki, mis avaldub selles, et avalikku võimu lubatakse teostada ainult kooskõlas põhiseadusega.
President Lennart Meri on Eesti taasiseseisvuse algusaastatel temale omaselt tabavalt hoiatanud: „Kui me end õigusriigiks üles ei tööta, on Eesti sama üksik kui kuu, mis tiirleb ümber maakera.”
Kehtiva, 1992. aastal rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse kohaselt on Eesti õigusriik, põhiseaduse paragrahv 10 viitab otsesõnu õigusriigi põhimõttele. Põhiseadus on meil väga hea ja demokraatlik, kuid selle muutmine võib tulevikus osutuda möödapääsmatuks, kui Euroopa Liit peaks senisest sügavamalt lõimuma. Põhiseaduse põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste peatükk on paljuski inspireeritud Euroopa inimõiguste konventsioonist. Riigikohus on taasloomisest alates hästi ja järjekindlalt aidanud kaasa õigusriigi põhimõtte arengule. Riigikohus on olnud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika maaletooja ning sellele toetudes andnud seadusandjale märku, kui midagi on vaja ära teha, nagu näiteks kahju hüvitamine ebamõistlikult kaua kestnud kohtuprotsesside eest või hiljuti kinnipeetavatele hääleõiguse andmise temaatika.
Niisiis on äärmiselt oluline, et meie seadused oleksid õigusriigile kohased, et põhiseadust austaksid kõik kolm riigivõimu: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim.
Kohtute rolli olulisust tunnistati juba esimestel Eesti õigusteadlaste päevadel 1922. aastal Tartus, kus üks teema oli kohtunike sõltumatus ehk rippumatus, nagu seda siis nimetati, mis on aktuaalne Eestis ka praegu. Toona vastuvõetud teesides nimetati eraldi ära, et kohtu keel peab olema rahvapärane, loogiline, otstarbekohane, täppis ja õige väljendamises, kaunis kõlavuses ning lühike kujus! Ideaal, mille poole ka praeguses Eesti õigusriigis tuleb pürgida.
Jokk-fenomen
Võib aga juhtuda, et seadustest ja kohtuotsustest üksi ei piisa. Nii ei saa minagi mööda minna nn jokk-fenomenist: juriidiliselt oleks kõik nagu korras ja seaduslik, aga tegelikult? Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas pidevalt toonitanud, et Euroopa inimõiguste konventsioon ei ole mõeldud tagama mitte teoreetilisi või illusoorseid õigusi, vaid selliseid õigusi, mis on tõhusad ja mida saab praktikas teostada.
Näiteks romide lastele hariduse andmise teemal on Euroopa Inimõiguste Kohus teatud riikide olukorda analüüsides jõudnud järeldusele, et kuigi seadusandluses otseselt diskrimineerimist ei esinenud, on tegelik olukord seaduse kohaldamisel selline, mis ei võimalda romide lastele teiste lastega võrdset juurdepääsu koolisüsteemile.
Seega tekib õigustatud küsimus: kui tõsiselt suhtutakse põhiõigustesse tegelikult igas Euroopa nurgas, sealhulgas Eestis? Kuidas mujal Euroopas toimuv Eestit puudutab? Kui palju me muu Euroopa ja maailma vastu huvi tunneme? Kas see, mida me võib-olla riigi tasandil õigusriigina tajume, on sama intensiivsusega tunnetatav kohalikul tasandil? Kas ettekujutus õigusriigist ja demokraatiast pealinnas või heade mõtete linnas on sama Eestimaa kaugeimas külas?
Jäägu vastuste tõenäoliselt kurb alatoon iga lugeja oma südametunnistusele.
Poliitikud ja õigus tõele
Eelkõige Eesti esimese õiguskantslerina tuntud, Venemaal Sosva vangilaagris surnud Anton Palvadre on kirjutanud, et demokraatlik riigikord ei ole mõeldav ilma erakondadeta, kuid samas on tõsine oht, et erakonnad mõjutavad riiklikku elu ja paralüseerivad seda oma kitsapiirilistes ja erakondade tegelaste isiklikes huvides ning selle vastu tuleb leida abinõusid.
Kas pole Eesti Vabariigi esimese kümnendi mured taas päevakohased tänapäeva Eestis, kus usalduskriis poliitikute vastu võib peegeldada ka õigusriigi haprust? Peame kindlasti vältima nende ebademokraatlike võtete kasutamist, mida vahepealsetel aastatel, kui Eesti ei olnud iseseisev, meie vastu tarvitati, peame oma inimesi hoidma.
Parim kollektiiv on see, kus valitseb usaldus ja hea koostöö vaim, kus ollakse avatud dialoogiks, kus eri tausta, vanuse ja sooga isikud on tasakaalus, kus otsuseid tehakse läbipaistvalt ja hinnatakse iga indiviidi väärtust ning tema tervist, peret ja heaolu. Nii peab see olema ka riigi puhul.
Viimasel ajal on Euroopa Inimõiguste Kohtus palju kõne all olnud õigus saada teada tõde nii ajalooliste sündmuste kui ka terrorismivastase võitluse kohta. On vaja teada, milliseid vahendeid terrorismivastases võitluses kasutatakse, tõde lähedaste kadumise kohta ja riigivõimu osalust selles, näiteks Tšetšeenias, ning isiku vastu jälitustegevuse raames kogutud info kohta jms. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus pole otseselt loonud eraldiseisvat õigust tõele, õigust saada teada tõde, on kohus Euroopa inimõiguste konventsioonis olemasolevaid õigusi tõlgendanud näiteks järgmiselt: kui kohus on leidnud, et tegemist on olnud inimväärikust alandava ebainimliku kohtlemisega ja võimud pole suutnud välja selgitada sellise rikkumise põhjustajaid, on lisaks muule rikutud ka kaebaja õigust saada kogu asjas tõe jälile, teada, kes ja miks just nii tema enda või tema lähedasega toimisid.
Kui uskuda Anton Hansen Tammsaaret, peaks eestlastele olema õiguse kõrval vähemalt sama oluline ka tõde. Me ei tohi lasta end uinutada sellest, et oleme edukalt väljunud totalitaarsest ühiskonnast. Demokraatia, väljendus- ja infovabadus ning inimõiguste kaitse on õhukesed eriti rasketel aegadel ning nende eest tuleb pidevalt hoolt kanda ehk nagu on öelnud president Toomas Hendrik Ilves: kui seadustest saab relv lühiajalises poliitilises võitluses, siis kaugeneme õigusriigi alusmõtetest, pärsime ühiskonna arengu loogikat ja ettearvatavust ning koos sellega kahandame Eesti konkurentsivõimet.
Eesti trump – inimõigused
Muidugi võib öelda, et oleme rahvusvahelistes suhetes ja meid kaitseb teiste demokraatlike riikidega ühenduses olemine ehk meie oleme nende ja nemad meie demokraatia kontroll ja tagatis. 1930. aastate ajakirjas Õigus toonitas rahvusvaheliste suhete olulisust Eesti riigi arengule Kuressaares sündinud ja Stockholmis surnud õigusteaduste doktor, õppejõud ja diplomaat Nikolai Kaasik.
Eesti on peaaegu kümme aastat kuulunud Euroopa Liitu, kus õigusriigi põhimõte on kesksel kohal. Kuid midagi ei saa pidada iseenesestmõistetavaks ja automaatseks, isegi Euroopa Liidu puhul tuleb ette rikkumisi, seega ei tohi kaotada valvsust. Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga on ette nähtud selleks, et anda inimestele võimalus kaevata Inimõiguste Kohtusse ka Euroopa Liidu institutsioone, kui need on väidetavalt inimõigusi rikkunud.
Samal ajal pole meil mõtet Eestit ja Euroopa Liitu pidevalt vastandada, pigem tunda muret, et kogu Euroopas saaksime rahulikult elada demokraatlikes õigusriikides. Eestil on vaja uusi sihte ja oma stiili Euroopas.
Eesti võiks kujundada endast tõeliselt eeskujuliku maa inimõiguste ja õigusriigi kaitsel, juhtiva mudeli Euroopas. Oleme parajalt pisike ja piisavalt suur selleks, et seda saavutada, meie maavara on inimesed, nende haridus, võimekus ja arukus. Inimõiguste kaitse on kallis, aga luksus see olla ei tohiks, kaitse peaks olema elementaarne. Võiksime pürgida kõrgemale kui miinimumstandardid, saaksime õigusriiklikku ja põhiõiguste kaitse mõtteviisi eksportida mujale Euroopasse ja maailma. See on eriti oluline, arvestades Eesti geopoliitilist asukohta ja inimõiguste kaitse puhul erineva arengutasemega naabreid.
Identiteet ja rahvas
Lõpetuseks identiteedist. Euroopas on praegu seoses õigusriiklusega võtmeküsimuseks identiteet ja see, kuidas erineva identiteediga inimesed rahumeelselt koos elada saaksid. Olgu identiteet kultuuriline, keeleline, usuline, poliitiline vms taustsüsteem, millest pärit oleme, või see, kus parasjagu viibime ning kuhu soovime suunduda, mida saavutada.
Pean oluliseks, et suudame alles hoida oma Eesti identiteeti seda äärmuslikkuseni rõhutamata, samal ajal olles ja jäädes nii eurooplasteks kui ka iseendaks, sest iga inimese jaoks on oluline tunnetada oma juuri ja oma kodu, ükskõik kui hästi ta end võõrsil ka ei tunneks või kui edukas ja andekas ta poleks. Öeldu ei välista konstruktiivset kriitikat, õiglasi ja objektiivseid otsuseid, et Eesti õigusriiki edendada.
On meeldiv vaadata, kuidas arenes Eesti riik enne Teist maailmasõda, tõsi küll, üldisest kontekstist tulenevalt Euroopas kohati ka murettekitavas suunas. Siin on võimalik tõmmata paralleele tänapäevaga, kus kriisidest puretud Euroopas on pinnas soodne rahutustele ja äärmustele ning seetõttu tuleb olla eriti ettevaatlik. Kurb on meenutada, kuidas omal ajal Eestis tehtud suur töö ja nähtud vaev mitmeteks aastakümneteks võõra võimu all nulliti. Nüüd on meile antud juba rohkem aega ise olla ja ise mõelda, kui ajakirjale Õigus oli antud ilmumisaastaid. Kasutagem seda suurepärast võimalust arukalt, ausalt ja õiglaselt!
*Artikkel põhineb Eesti Vabariigi 95. aastapäeva aktusel peetud kõnel 22. veebruaril 2013 Tartu Ülikooli aulas.