Kohaliku omapära kasutamisest Vana Võromaa ettevõtluses
-
Võru Instituudi projektijuht
Kultuuripärandile ja traditsioonilisele eluviisile ning kohalikule ressursile tuginev ettevõtlus loob töökohti, mis koos puhta elukeskkonnaga on aluseks piirkonna majandusarengule ja seob noori oma kodukohaga.
Võru Instituut uuris 2013. aastal ajaloolise Võrumaa ettevõtjatelt, kuidas nad kasutavad oma tegemistes kohalikku kultuuripärandit. Uuringu eesmärk oli selgitada välja Vana Võromaa kultuuripärandile toetuva ettevõtluse arengupotentsiaal ja saada teada, millist tuge ootavad Võrumaa ettevõtlikud inimesed riigilt oma plaanide elluviimiseks. Uuringut toetas siseministeerium regionaalministri valitsemise vahenditest.
Vana Võromaa on piirkond, kus räägitakse võru keelt ning mida võib pidada võrokeste kultuuriruumiks. Vana Võromaa koosneb kaheksast ajaloolisest kihelkonnast: Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge, Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina.
Uuringu käigus küsitleti ettevõtjaid kõigist Vana Võromaa kaheksast kihelkonnast, kus kaugus keskustest on aidanud säilitada paikkonna tavasid, kohalikku põlist piirkonnakeelt ja rikkalikku kultuuripärandit. Uuringu ettevalmistamisel koguti infot omavalitsustelt, arendusasutustelt ja valdkondade võtmeisikutelt. Nii leiti ettevõtjad, kes valmistavad pärandtoitu, pakuvad paikkonna pärandil põhinevat turismiteenust, teevad käsitööd ja käsitöötarvikuid, rajavad hooneid traditsioonilistest materjalidest ja kasutavad ehituses pärandtehnoloogiaid; tarvitavad ettevõtluses kohalikke ressursse, pakuvad põlistel kommetel põhinevaid elamusi ja meelelahutust, koonduvad kogukonnavõrgustikesse, viljelevad elulaadi- ja sotsiaalset ettevõtlust ning tegutsevad mittetulundusühendustes.
Metoodiliselt oli tegemist valikuuringuga, kus eesmärgi kohaselt vaadeldi ettevõtteid, kellel on selles valdkonnas tegutsemise kogemus. Vaatluse alla ei võetud äsja alustanud või vähese praktikaga ettevõtteid. Ettevõtjaid intervjueerisid Külli Eichenbaum ning ettevõtluse konsultant Jako Jaagu.
Mida uuriti?
Vana Võromaa kultuuripärandile toetuva ettevõtlussektori valikuuring tehti piirkonnas, kuhu kuulub 26 omavalitsust neljast (Võru, Põlva, Valga ja Tartu) maakonnast. Uuringu eesmärk oli selgitada, (1) kuidas ja kui palju kasutavad Vana Võromaa ettevõtted praegu oma toodetes ja teenustes kohaliku kultuuripärandi võimalusi, (2) milline on selles sektoris tööhõive, (3) millised on olnud probleemid kohaliku omapära ressursi kasutamisel ja (4) milliseks hinnatakse võimalusi oma tegevuse laiendamiseks. Uuriti ka ettevõtete tegevusplaane ning arenemist ja laienemist takistavaid asjaolusid.
Uuring jagunes viieks alateemaks:
- ülevaade ettevõtetest,
- umaperä pruukmine ettevõtlusen,
- müük ja reklaam,
- koostöö,
- arenguvajadused.
Uuringu meetod oli kvalitatiivne, seega ei saa aruandes väljatoodud protsentuaalseid jaotusi otse kõigile Vana Võromaa selle segmendi ettevõtetele üle kanda. Küll aga saab uuringu tulemusi ja järeldusi üldistatult laiendada Vana Võromaa kultuuripärandit kasutavale ettevõtlusele.
Ettevõtted
Intervjueeriti 20 ettevõtjat ja üht eraisikut, nende hulgas oli teenuse pakkujaid ja tootjaid ning ka neid, kes tegid mõlemat. Ettevõtjatest pooled (53%) pakkusid nii teenust kui ka toodet, põhitegevusvaldkondi oli 80 protsendil küsitletutest enam kui kaks. Kaetud oli suurem osa kogu Vana Võromaa kultuuriruumist: 11 küsitletut olid Võru maakonnast, 8 Põlva maakonnast ning 3 Valga maakonnast. Kõik ettevõtjad on pika kogemusega, tegutsenud oma valdkonnas enam kui viis aastat ja neil on üldist ettevõtluskogemust ligi kümme aastat. Olulise näitajana ilmnes uuringust, et 90 protsendil vastanutest läheb enda hinnangul hästi, nad on rahul sellega, mida teevad.
Palgatööjõudu kasutavad pooled ehk 52 protsenti vastanuist, töötajaid on neil mediaankeskmiselt 5. Ettevõtjatest 86 protsenti annab tööd endale või kasutab tööjõudu oma perest. Ettevõtte kohta on hõivatud pereliikmeid mediaankeskmisena 1,5 inimest. Ettevõtte tegevusvaldkonnas jätkamise vastu on nooremal põlvkonnal suur huvi – nõnda hindas seda vastanuist 48 protsenti.
Kultuuripärandile toetuva ettevõtluse jaoks on need head näitajad – ettevõtjad on oma tegevusega rahul ning järgmised põlved perekonnas jätkavad samas valdkonnas. Ettevõtjad vaatavad positiivselt tulevikku: 66 protsenti vastanuist soovib laieneda, kasutades võimaluse korral ühe ressursina kohalikku omapära. Tööandjaina on ettevõtjad selles sektoris pigem tagasihoidlikud, ainult pooled neist kasutavad palgatööjõudu; kuid need, kes palgatööjõudu kasutavad, annavad tööd mediaankeskmisena 5 inimesele ning see on selles piirkonnas arvestatav hõivenäitaja. Positiivne on ka see, et oma peres on tööga hõivatud keskmiselt 1,5 inimest.
Umaperä pruukmine
Vastanuist 95 protsenti ütles, et kasutab oma tegevuses üht või mitut kultuurilist eripära või loodusrikkust. Enam kui pooled küsitletuist kasutavad paikkonna traditsioonilist käsitööoskust, pooled kohalikku loodusvara. Tavasid ja keelt kasutatakse samuti sagedasti, enamasti koos teiste valdkondadega. 66 protsendil vastanuist on soove ja plaane ka edaspidi uusi tooteid ja teenuseid turule tuua, tuginedes siinsele eripärale ja loodusvarale. Korduvalt tuli esile vajadus ühise tugevama identiteedi ning ühtse mainekujunduse ja tootearenduse järele.
Potentsiaali tegevuste laiendamiseks võib hinnata kõrgeks: kuni 80 protsenti vastanuist oli veendunud, et turul on nõudlust enam kui pakkumist. Ettevõtjate hinnangul on turul tegutsemiseks ruumi palju, nii kasvuks kui ka uutele tulijatele.
Kohaliku omapära ressursi rakendamisel on takistuseks tavapärased ettevõtlusprobleemid, nagu tööjõupuudus, finantsvahendite nappus ja kehv infrastruktuur. Suuremateks spetsiifilisteks probleemideks võib nimetada seadustest tulenevaid piiranguid kultuurilist eripära rakendavale väiketootjale. Kõige rohkem probleeme on väiketootjatel tekkinud juustutootmisega, traditsioonilise alkoholi hansa tootmisega, toorpiima kasutamisega, metsamajandamisel kändude kasutamisega, villa mahedaks tunnistamisega ning sellega, et eraisikult ei lubata liha osta jms.
Paaril korral tuli vestluses esile ka vajadus pärandkultuuril põhineva ettevõtlusnõustamise järele. Nõustamine võiks laiemas plaanis keskenduda kahele alavaldkonnale – taluarhitektuurile (ehitamisest mööblini) ja toidukäitlemisele.
Müük ja reklaam
Soovisime saada ülevaadet, kuidas kultuuriomapära kasutavad ettevõtjad müüvad ja reklaamivad oma tooteid ja teenuseid ning kuidas hinnatakse ja kasutatakse kaubamärke ja tunnustusi.
Valimi põhjal tuli esile, et enamik Vana Võromaa kultuuriruumis toimetavatest ettevõtjatest kasutab peamise kanalina müüki klientidele enda juurest (47%). Vähem tähtis ei ole ka müümine internetikeskkonna kaudu: 21 protsendil on see peamisi kanaleid ning aeg-ajalt tuleb sel viisil müüki ette 37 protsendil vastanuist. Kui vaadelda olulisimat müügikanalit ning aeg-ajalt ettetulevaid müügikanaleid koos, siis müük internetikeskkonna kaudu moodustab 58 protsenti (sotsiaalmeediavõrgustikku Facebook kasutab oma ettevõtte reklaamimiseks ja müügiks 43 protsenti ettevõtjatest) ja müük laatadel 57 protsenti. Positiivne on ka see, et kuigi ainult 15 protsendile ettevõtjatest on müügi puhul olulised katusorganisatsiooni või koostöövõrgustiku võimalused, kasutab aeg-ajalt seda ikkagi 31 protsenti ettevõtjaist. See viitab sellele, et vastava organisatsiooni ja võimaluse korral kasutaksid sel viisil müümist paljud ettevõtjad.
Kõigil uuritud ettevõtteil on oma koduleht (100%). Parimaks reklaamikanaliks nimetati klientide levitatavat infot (95%) ning sõprade ja tuttavate teavitamist (57%). Aktiivset turundust tehakse siiski vähe või ei tehta üldse. Kaks sagedasemat müügikanalit (klientide kaudu leviv suust suhu info ja sõprade-tuttavate teavitamine) viitavad Vana Võromaa kultuuripiirkonna ühele eripärale, milleks on kogukondlikkus ehk kogukonnasisene tihe suhtlemine. Enamik ettevõtteid kasutab või sooviks kasutada oma toodete müügil mõnda riiklikku või piirkondlikku kaubamärki. 33 protsenti vastanuist ei kasuta sellist kaubamärki ega tunnustust. 14 ettevõtjat kasutab kaubamärke. Kõige sagedamini kasutatakse piirkondlikke märke: Rohelisem Märk on viiel ja Uma Mekk neljal ettevõtjal. Pooled märgi kasutajaist olid veendunud, et märk aitab neil kaupa paremini müüa.
Koostöö
Piirkonna ettevõtjad teevad aktiivset koostööd: 62 protsenti ettevõtjaist ostab enam kui poole endale vajalikust sisse teistelt kohalikelt ettevõtjailt. Koostööpartnereid on kaks või enam.
Ettevõtetevahelist konkurentsi on vähe või puudub see üldse: ettevõtjate hinnangul nende tegutsemisvaldkonnas konkurents kas puudus (38%) või nähti konkurendina hoopis koostööpartnerit (38%). See on iseenesest tähelepanuvääriv ja viitab arvestatavale laienemisvõimalusele ja potentsiaalile tööhõive kasvuks selles valdkonnas. Võimalik, et sellise hinnangu põhjused on ka nimetatud kogukondlikkus, suurem läbikäimine ja ühtehoidmine. Koostöö laienemisele oli kõige suuremaks takistuseks see, et saadava kauba/teenuse kvaliteedi suhtes oldi ebakindlad, 41 protsenti nägi selles probleemi. Vähesel määral peeti takistuseks ka seda, et vajalikku kaupa või teenust ei olnud võimalik kohapealt osta.
Ühe pärssiva asjaoluna ilmnes infopuudus, mis oli veerandile vastajaist probleemiks, samal ajal 35 protsendile see probleem ei olnud. See veerand, kes tunneb, et neil pole infot piirkonnas tegutsevate ettevõtjate kohta, on siiski arvestatav suurus piirkonna jaoks. Selle sektori üks võimalikke kasvukohti on nii toodete ja teenuste kvaliteedi tagamine kui ka info kättesaadavus piirkonnas tegutsevate ettevõtjate kohta.
Koostöövõrgustikke kasutavaist ettevõtjaist 38 protsenti kuulub kolme või enamasse võrgustikku ning enamik neist on valmis kaasa lööma niisugustes tegevustes (k.a uue loomises) ka edaspidi. Koostööd on ettevõtjad kõige enam nõus tegema koolituste puhul (61%), oluliseks peeti ka võimalust õppida teiste riikide kogemustest (61%), ühiselt turustada (55%) ja ühist reklaami teha. 55 protsenti pidas ühise koostöö arendamisel oluliseks tuge aktiivse eestvedaja saamiseks.
Arenguvajadused
Uurisime ka ettevõtjate koolitusvajadusi ja investeerimisplaane: kas ollakse teadlikud, kuidas toetusi taotleda ja mis valdkondades tuge soovitakse. 62 protsenti vastanuist pidas oluliseks töötajate koolitamist ja väljaõpet, 42 protsenti leidis, et tavapärasele töökoolitusele lisaks võiks töötajaile anda teadmisi ka teistes valdkondades, näiteks arvutiõppes, finantsalal jms. Üllatav oli see, et toetusvõimalusi kasutatakse vähe, 33 protsenti vastanuist ei olnud kasutanud ühtegi regionaal- või ettevõtlustoetust. Viimase viie aasta jooksul on investeerinud peaaegu pooled ehk 43 protsenti ettevõtjaist, investeeringu suuruseks nimetati enam kui 25 000 eurot. Üle 25 000 euro plaanib järgmise viie aasta jooksul investeerida 66 protsenti küsitletuist. Kuigi investeeringute summad viie aasta perspektiivis ei ole väga suured, võib seda pidada siiski piisavaks kinnituseks, et ettevõtjad plaanivad edasi tegutseda ja laieneda. Samal ajal on ettevõtlussektor üks neist, kus tuleks toetusmeetmetest ja taotlemisvõimalustest rohkem teavitada.
Uuringu aruande täistekst on Võru Instituudi kodulehel – http://wi.ee/img/picture/projektid/uma_arenguprogramm/Vana_Vorumaa_uuring2013_aruanne.pdf
Uma programm
Uuringu jätkuna koguti 2013. aasta lõpus piirkonnaüleselt ettevõtlusplaane ja -ideid. Teemade kaupa (kohalik toit, traditsiooniline ehitus, lambavilla kasutus, elamusturism, käsitöö) täpsustusid ideed ja plaanid, mida ettevõtjad ja muidu ärksad inimesed kultuuripärandile toetudes sooviksid ära teha.
Uuringu tulemused ja ideevoorus esitatud leidlikud mõtted on selge märk, et ettevõtjad on huvitatud kohaliku kultuuri- ja looduspärandi kasutamisest. Uuring ja ideevoor on osa Vana Võromaa arenguprogrammi (Uma programm) väljatöötamisest, millega alustati juba 2011. aastal.
Riik rahastab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) kaudu kolme piirkondlikku arenguprogrammi: väikesaarte programm, Peipsiveere programm ja Setomaa arengu programm. Vana Võromaa arenguprogrammi loomise eestvedaja on olnud Võru Instituut. Vajadus niisuguse piirkondliku programmi järele on olemas, programmi käivitumine sõltub valitsuse ja parlamendi otsustest.
Uma programmi eesmärk on väärtustada Vana Võromaa keelelist, kultuurilist ja looduslikku omapära nii kohalike inimeste kui ka külaliste jaoks. Kultuuripärandile ja traditsioonilisele eluviisile ning kohalikule ressursile tuginev ettevõtlus loob töökohti, mis koos puhta elukeskkonnaga on aluseks piirkonna majandusarengule ja seob noori oma kodukohaga. Uma programm toetaks valitsuse tegevusprogrammi eesmärke tõsta maapiirkondades tegutsevate mittepõllumajanduslike ettevõtete osakaalu, suurendada tööhõivet maapiirkondades ning atraktiivsust elukeskkonnana.
Vana Võromaa piirkonnas on säilinud palju omapära. Tuntuim neist on võru keel, mille kõnelejaid on 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmeil 75 000. Laiemalt on tuntud ka Võrumaa suitsusauna traditsioon: kombestik, mis on esitatud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistu kandidaadiks. Kui lisada veel loodusväärtused – Eesti suurimad puud, kõrgeimad mäed ja sügavaimad järved –, on selge, et Vana Võromaa kohalik kultuuri- ja looduspärand on nii omanäoline, et väärib igati hoidmist. Hoiame seda siis koos!
Kaart: Vana Võromaa kihelkonnad. Regio.
