Kultuur pole häbiasi, kultuuritus aga küll
-
Riigikogu Toimetiste peatoimetaja
-
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
-
Sotsiaaldemokraatlik Erakond
-
Isamaa ja Res Publica Liit
-
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees; Tartu Ülikooli arhiivinduse professor
-
Eesti Vabaerakond
-
Eesti Reformierakond
Sellel korral arutlesid Riigikogu fraktsioonide esindajad Riigikogu Toimetiste vestlusringis 9. novembril kultuuriteemadel. Milline on kultuuri roll meie elus? Kas ja mida peaks riik kultuuri valdkonnas toetama?
Kultuuriajaloolises ja tänapäeva konteksti jõudnud arutelus osalesid Mart Helme (EKRE), Toomas Jürgenstein (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), Priit Sibul (Isamaa ja Res Publica Liit), Aadu Must (Keskerakond), Krista Aru (Vabaerakond) ja Laine Randjärv (Reformierakond), kes saatis oma seisukohad kirjalikult.
MART RAUDSAAR:
Kui lotmanlikult rääkida, siis põhimõtteliselt kõik, mis haakub inimtegevusega, on kultuur. Aga ilmselgelt võime rääkida siin eesti rahvuskultuurist ja sellest, et eesti rahvuskultuur, nagu ka meie põhiseadus ütleb, peaks ajas säilima. Täpsustame, mis on see kultuur, mida Eesti riik – Riigikogu ja valitsuse poolt vaadates – saaks või peaks toetama.
MART HELME:
Kultuur on kahtlemata keeruline valdkond ja arvan, et isegi semiootikud ei ole suutnud lõplikult defineerida kultuuri kogu tema mitmekesisuses. Aga meie väikese Eesti mätta otsast vaadates ütleksin, et meie kultuuri põhialus on ikkagi meie keel ja kõik keelega seotu. Siit kasvavad välja niisugused asjad, mida ma isegi ei paneks praegu prioriteetide kaupa paika.
Mart Helme (EKRE). Foto: Erik Peinar
Kindlasti on kultuuriga otseselt seotud meie haridussüsteem. Kultuuri ja haridussüsteemi ei ole kuidagi võimalik lahutada. Ja minu isikliku hinnangu kohaselt – mis on ketserlik – on meil haridussüsteemis liiga palju tähelepanu pööratud võõrkeelte õppimisele. On täiesti selge, et mida rohkem õpime võõrkeeli, seda rohkem võtame ära aega, energiat ja ressurssi muude asjade õppimise ja õpetamise pealt.
Mis need muud asjad võiksid olla? Kui ma vaatan näiteks kinnisvaraportaalide kuulutusi, siis need on täiesti kirjaoskamatud. Kokku- ja lahkukirjutamise vead, tugev ja nõrk täht on paigast ära. Ja need ei ole mitte vene, vaid eesti maaklerid, kes, vähemalt suures osas, on tõenäoliselt lõpetanud ka mingi bakalaureuseõppe, aga nad ei oska absoluutselt kirjutada, nad ei valda õigekirja. Miks nad ei valda? Võib-olla sellepärast, et nad on liiga palju õppinud paralleelselt võõrkeeli ja liiga vähe emakeelt.
Mis veel? Meil on juttu niisugusest teadusest nagu rahvusteadused. Üks rahvusteadlane istub mul siin kohe kõrval [Mart Helme peab silmas Aadu Musta]. Ma ütleks, et rahvusteadustele on meil pööratud uskumatult vähe tähelepanu. Ma ei räägi ainult koolist, ma räägin ka teadusest. Näiteks, kui ma töötasin mõned aastad kirjastuses Kunst – hiljem andsin selle pojale Martinile üle –, siis võtsin ühendust meie Ajaloo Instituudiga ja ütlesin, et kuulge, meil ei ole eesti keeles ühtegi korralikku käsitlust Mõõgavendade ja Liivimaa Ordu kohta. Selle peale ütlevad mulle siniste silmadega imestunult otsa vaadates ajaloolased Priit Raudkivi ja Juhan Kreem, et saksa keeles on need kõik ju olemas. Aga eesti keeles? Meie oma eesti keeles, meie kultuuris, et me teaksime oma identiteeti, oma ajalugu, oma juuri!
Ma räägin nüüd võib-olla liialt pikalt, kuid – ettevõtjana olen tegelenud 15 aastat ka turismiga, olles korraldanud ekskursioone Lätti. Meie inimesed kuulevad tihtipeale giidi käest esimest korda, et olemas on olnud Kuramaa hertsogiriik. Siis räägin hertsogitest ja nende igasugustest, vahetevahel ka perverssetest harjumustest, niimoodi natuke [ajaloolase Helmut] Piirimäe moodi. Räägin hertsogiriigi ajaloost, kuidas nad pidid võimlema suurte veskikivide – Poola, Venemaa ja Rootsimaa – vahel. Inimestel ei ole kõigest sellest aimugi. See on meie rahvusteaduste tegemata töö. Ma arvan, et peaksime väga selgelt prioriseerima eesti keele ja rahvusteadused!
TOOMAS JÜRGENSTEIN:
Haakun ja olen igati nõus eesti keele tõstmisega kesksele kohale meie kultuuris. Küll aga olen kahtleval positsioonil selles [võõrkeelte osakaalu vähendamise] osas, et tunnimahtusid või tunnijaotust vaadates võõrkeeli kohustuslikus osas eriti palju polegi. Paraku olen sellega nõus, et koolid võivad sageli [keeleõppega] ise üle pingutada. On vabaainete maht ja see osa, kus võiks olla rahvuskultuuri ja üleüldist ajalootunnetust, aga ka ühiskonnatunnetust süvendavaid õppeaineid, täidetakse võib-olla liiga kergel käel võõrkeeltega. Seda on olnud küll. Samas ma ei taha väga üldistada.
Toomas Jürgenstein (Sotsiaaldemokraatlik Erakond). Foto: Erik Peinar
Aga nüüd, kui kõnelda terviklikult, siis mulle tundub, et kultuuri puhul on hästi oluline teatava tasakaalu tunnetamine. Seda võib julgesti öelda, et ükski kulutus, mis on tehtud kultuurile, ei ole ülearu. Kultuurile tehtud kulutused on alati õigustatud! See on see, mis annab elule mõtte, mis seob inimesi maailmaga.
Minu jaoks on tähtis just nimelt see tasakaalustatus. Ütleme robustselt, tasakaalustatus betooni [ehitusinvesteeringute] ja inimeste vahel. Tahes-tahtmata on meil niisuguseid kultuuriväärtusi, mille hoidmine ja ehitamine võtab palju raha. Teistpidi ei tohiks kultuuritöötajate tasustamine jääda vaeslapse ossa. Lisaks on vajalik tasakaal tippkultuuri ja rahvakultuuri vahel. Kultuuri toetamisest kõneldes on minu jaoks oluline võrgustiku tajumine. Näiteks külaseltsi teatritegijad või poisid ja tüdrukud, kes teevad bändi või on pannud kokku väikese kossuvõistkonna. Neil peaks olema selleks pisikene toetus, aga samuti ka vaimne siht, mille poole püüelda, et oleks olemas väike külateatrite festival, just nagu kohapealne noorteliiga. Et järgmine [arengu]aste paistaks neile ära.
Ükski kulutus, mis on tehtud kultuurile, ei ole ülearune. Kultuurile tehtud kulutused on alati õigustatud!
Tähtis on võrgustiku tajumine nõnda, et kõik need tasandid oleksid riigi silmade all, analüüsi põhjal tuleb aeg-ajalt üht tasandit natuke enam toetada, siis jälle mõnd teist. Oluline oleks just nimelt niisuguse kultuurivõrgustiku tajumine!
AADU MUST:
Kuulasin, mida head kolleegid räägivad ja see omakorda sunnib mõnes mõttes kaasa mõtlema, aga teisest küljest uuesti päris algusesse tagasi minema. Asi on selles, et meie kultuurivestlus läks sujuvalt haridusjutuks. Tegelikult see [mida ma ütlen] ei ole kriitika, vaid vastupidi ‒ kiitus. See on Eesti omapära, et meil on nii väikeses riigis üritatud kultuuri ja haridust lahku viia. Vaadake, meil on olemas Kultuuriministeerium, meil on olemas Haridusministeerium, kes on kõige dubleerivamad mitmes valdkonnas, eriti seal, mis puudutab rahvusliku identiteedi ja rahvusliku mälu kujunemist. Mõlemad töötavad ja töötavad eraldi! Nad dubleerivad ning mõnikord, selle asemel et teha üht asja ja hästi, tehakse kaht asja nii, et üks pool on tehtud hästi ja teine keskpäraselt. See on tegelikult üks järelemõtlemise koht!
Meil on päris palju neid kohti, kus on suured kultuurilise mälu lüngad. Mõnest siin oli küll juba väga kenasti juttu, aga neid on rohkem. Kolleeg Helme viskas palli nii toredasti juba n-ö ajaloolaste poolele. Õigemini, koos peamegi seda palli lööma! Mitmed Eesti ajalookirjanduse suurtest kontseptsioonidest ei ole meie omad, vaid salakaubana sisse toimetatud. Üle on võetud kontseptsioonid, mille üks või teine riik on loonud suure publiku jaoks. Mis sest, et see ei ole tõsi, aga vaata kui ilus! Ja nii me neid kordame. Võin kohe konkreetse näite tuua.
Väidan, et Eesti ajaloo kirjalik rahvuslik mälu on osaliselt meie väga heades arhiivides, kust saame kätte köögipoole, olme, mentaliteedi, argielu. Aga meie poliitika, meie suured suundumused on peidus meid valitsenud riikide arhiivides – Stockholmis, varasem Vatikanis, üht-teist Kopenhaagenis. Minu viimaste aastate suur avastus ja ehmatus on muidugi Venemaa arhiivid, kus on meie ajaloost isegi suurusjärkude võrra rohkem kirjas, kui me ette kujutame. Kirjas on ka seda, millega me tahaksime koguni kiidelda, kuid [tegevuse] sellele poolele tuge leida on ülimalt raske. Ma ei räägi praegu isegi poliitilistest oludest, mis on ka rasked. Ometi peaks siin olemas olema riigi tugi.
Üks selge asi on see, et riik ei pea hakkama kogu kultuuri ära tegema. Eesti viimaste aastate, viimase kümne aasta iseloomulikuks tunnuseks on illusoorses maailmas elamine. Kui küsida mõne täna [vestlusring toimus 9. novembril] veel ametis oleva meie väga kõrge ametniku käest, kas näida või olla, siis ‒ kui ta vastab ausalt ‒ ütleks ta hetkegi kõhklemata: näida! Väline ja näilisus on tähtis.
Riik ei pea kogu kultuuri ära tegema. Osa kultuurist on kaasamine ja see on parimas mõttes eestlaslik ja euroopalik.
Samas tahan öelda, et ka kultuurivaldkonnas on suurepäraseid eeskujusid, millest Krista [Aru] võib pikemalt rääkida. Ja see osa kultuurist on parimas mõttes eestlaslik ja parimas mõttes euroopalik. See on kaasamine. Seda näen Eesti Rahva Muuseumis, näen Rahvusarhiivis, kes pani kogu rahva uurima Esimese maailmasõja ohvreid. Võta arvuti ette, aita kaasa, loo rahvuslikku mälu! Ja kujutate ette, juhtus midagi unikaalset. Need poisid-tüdrukud, eriti poisid, kes enne vaatasid internetist ainult autosid ja ilusate tüdrukute pilte – mõned ka paljaste, aga ikkagi ilusate tüdrukute pilte –, avastasid järsku, et internetis saab uurida ka oma esivanemate lugu! Seega kaasatõmbamise teema on tohutult oluline. See on üks meie kultuurielu olulistest punktidest!
Riik kohati kipub näima. Toon teise näite suurest vaidlusest, mis meil oli okupatsioonimuuseumi [nime ja olemuse] üle. Minu arust riik seal näis. Meie ajaloos, meie rahvuslikus teadvuses on mõned üliolulised tahud, mille eest riik peab vastutama ja mille tegemise eest hoolitsema. Meil aga on nii − oi, üks muuseum tegeleb, anname talle raha, aitame teda! Oi, ta mõtles, et ta seda ei tahagi enam teha, teeb hoopis muud. Ei-noh, aga me anname talle ikka raha! Meil on tabelites kirjas, et tema uurib massirepressioonide lugu ja kõike seda. Aga isegi siis, kui ei uuri? Vabandust, siis peab riik vastutama ja leidma, et see osa oleks tehtud. Halvemal juhul peab riik ise leidma ressurssi. Kui mängu tuleb aga kaasamine ja vabatahtlikud, siis saab riik võib-olla iga saja rahaühiku asemel – päris tasuta ei saa – panustada 40 või 50 rahaühikut. Asi on tehtud ja mitte halvemini, vaid võib-olla isegi paremini!
KRISTA ARU:
Võin kõigi teiega nõus olla, kuid lähtun kultuurist kõneldes ikkagi sellest avarast mõistest, et kultuur on kõik see, kuidas me omavahel suhtleme, kuidas liikluskultuuris käitume, kuidas me kassapidaja tööd märkame ja tunnistame. Viimaste aastatega, eriti kümne viimase aastaga on tekkinud kõige suurem puudujääk just nimelt selles kultuuris, mis põhineb normidel, väärtustel. Normidel ühiskondliku käitumise tasandil ja väärtushinnangutel inimeseks olemise ehk kõige üldisematel tasanditel. Räägime oma kultuurikäsitluses, kaasa arvatud haridusvaldkonnas sellest poolest liiga vähe. Me nagu häbeneme – arvame, et normid ja väärtused on kõigile nii arusaadavad ja teada – ning oleme jätnud selle poole unarusse.
Vaadates kultuuri kitsamas mõttes, olen nõus, et üks hädade põhjusi tuleneb sellest, et meie Kultuuri- ja Haridusministeerium töötavad paralleelselt nagu kaks silotorni. Ometi, kui vaadata Eesti rahva lugu või kogu meie ühiskonna ajalugu, on selge, et rahva püüd hariduse poole on meie kultuuritaset üldse hoidnud. See on põhisisu, selle kandvaks teljeks on kindlasti keel, kaasa arvatud keele sellised murdelised erisused, neid tuleks hoida. Siit jõuan tähelepanekute juurde, mida Eesti riik peaks toetama.
Me oleme näinud, et Eestis toetatakse kultuuri palju rohkem kui mõnes teises riigis. Kõik see on õige. Aga see toetamine on kuidagi väga eklektiline [juhuslikku laadi], just selle tõttu, et ei ole pikemat ja kaugemat tunnetust. Mina ei ole küll ammu enam kuulnud kedagi ütlemas, mis on meie põhiline ülesanne, eesmärk, tahtmine. Just tahtmine hoida oma rahvuskultuuri, kaasates esivanemate pärandusest selle parimat osa, võttes siia juurde pärandi teaduslikult läbitöötatud osa ja olla selle üle uhke. See seostub minu jaoks üldise väärtusbaasiga – just sellega, et me katsume pigem näida ning olla kellegi silmis ja edetabelites väga heal kohal, aga samal ajal meil puudub usk, et meil on ka endal midagi väga head. Ja seetõttu kõik see [kultuuri] toetamine, mis rahalises mahus ei pruugi üldse olla nii väike, ei oma sellist tulemust, nagu tal võiks olla.
Ma arvan, et siin on mitu olulist ringi. Üks on tõesti, nagu sa ilusasti ütlesid [Krista Aru pöördub Toomas Jürgensteini poole], see võrgustik, eks ole – meil on oma rahvuskultuuri säilimiseks ja teistele loomejõu andmiseks vaja selliseid kindlaid suuri üksusi. Need on omamoodi jalad, mille peal kultuur põhineb, mida peab riik kindlasti ka toetama. Ma ei hakka neid asutusi ükshaaval nimetama, aga me teame, et meil on olemas kandvad, mälu hoidvad ja olnut väärtustavad üksused. Selle juures peaks olema kindlasti õiguslik ruum, et eksisteeriks ka ülejäänud osa, see vabalt arenev osa, mida ei tohiks liialt reguleerida ja mille tegevust liialt bürokraatlikult takistada. Kuid oleme jõudnud selleni, et anname ette väga täpsed vormid, mitu eurot sa tohid kulutada siia, mitu eurot sinna. Kui üks euro on läinud valesti, siis ütleme, et sul ei ole tulemust!
Me oleme jõudnud kultuuri toetamises, mis iseenesest on tore, teise äärmusesse – me ei kontrolli seda mitte tulemuse järgi, vaid [eelarve]ridade järgi. See on üks kõige rohkem takistavaid asju ja ilminguid, mis tegelikult suures plaanis kinnitab seda, et me tahame ikkagi olla näiliselt, aga me ei tunneta seda, mis on meile oluline. See hakkab minu meelest peale juba koolist, sest haridus paneb kõigele aluse. Ja see on kõige keerulisem. Ma kahtlustan, et siin on palju kaasa mänginud õpetajatele peale pandud kohustused ja neilt ära võetud mitmed õigused. Oluline on õpetaja õigus, tema vabadus näidata ja tunnustada ning õpetada seda, mis on oluline!
PRIIT SIBUL:
Keeruline on ühelegi [eespool öeldud] jutule mitte alla kirjutada. Aga ma ehk jätkan sealt, kust Krista [Aru] lõpetas. Oleme oma suhtumist õpetajasse kui autoriteeti muutnud ja see on osa kultuurist ‒ mulle tundub, et mitte kõige positiivsem. Mulle tundubki, et me kas häbeneme ja mõneti ei julge nendest asjadest rääkida. Arvame, et kultuur on kuidagi staatiline ja iseenesest tekkiv. Me justkui ei julge seda aktiivselt kujundada ja selles kaasa rääkida. Kõik ümbritsev mõjutab meid ja kui me ise ei tegele sellega, mis on meie jaoks oluline, siis see [oluline] muutubki [suunas, mis meile ilmtingimata ei meeldi]. Mõned nädalad tagasi nägin oma kodus üsna üllatuslikult, kuidas lapsed teatasid, et homme on halloween ja me läheme halloween’i jooksma. See oli veidikene šokeeriv. Esiteks, teatati, et nüüd on vaja mingeid kostüüme ja asju, mis tuleb ette valmistada. Eelmisel aastal ei rääkinud keegi mingist halloween’ist veel mitte midagi. Kadridest ja Martidest teadsime hästi, aga see aasta oli juba teine lugu. Eks kool, internet, kogu see maailm on [kujundajana] olemas, nii et lapsed käisid [sellel aastal] pommi ja kommi tegemas, nii meil kui ka naabrite juures. Kuna naabrimees on USA-st, siis oli neil suurejooneline pidu juba käimas.
Eesti Keele Instituut on märgilise väärtusega. Ei saa püüda teda kuhugi alla paigutada.
Mulle tundub, et peame olema [oma positsioonide hoidmisel] julgemad ja süsteemsemad, sest ümbritsev muutub kogu aeg. On üsna selge, et keel on meie identifitseerimise aluseks eestlastena, rahvusena. Ilma keeleta ei ole see kuidagi võimalik. Kui siin mitmed eelkõnelejad rääkisid selles kontekstis konkreetsete institutsioonide vajalikkusest, siis minu meelest Eesti Keele Instituut on märgilise väärtusega. Ei saa püüda teda kuhugi alla paigutada. Küsimus ei ole üksnes selles, kuidas miski efektiivsemalt toimida saaks. Küsimus on märgis, kas see on meile oluline ja vajalik. Kui see pole meile oluline ega vajalik, siis kellele ta veel peaks olema? Minu arust on see üsna lihtne küsimus.
Priit Sibul (Isamaa ja Res Publica Liit). Foto: Erik Peinar
Mõned asjad on sellised, mis peavad olema märgilise väärtusega, isegi siis, kui nad pole kõige odavamad, efektiivsemad jne. Meil on siiski vaja neid hoida.
Ja kultuur on ju ka see, kes ma olen ja mida ma teen. See vabatahtlik tegevus, millest Aadu [Must] rääkis, on samuti meile omane. Alates ERM-i asutamisest kuni praeguse vabatahtliku tegevuseni – kasvõi see, kuidas ma näen maal külaseltse toimetamas. Või kuidas kümme aastat tagasi, kui ma maale kolisin, naabrid omavahel ei suhelnud. Ma küsisin, miks te ei suhtle? Vastati ‒ aga tead, meil vanaema-vanaisa läksid tülli maade jagamise ajal, kui oli omandireform. See on olnud osa meie n-ö kultuurilisest olemusest. Praegu ma näen juba seltsimaja ümber käimist ja koos askeldamist. Veel ei jõuta ühiste varade soetamiseni ega suudeta jagada kõiki töid ja tegemisi, aga see on kõik iseendaks olemise ja kultuuri küsimus. Tõenäoliselt peaksime olema aktiivsemad.
Võib-olla on oluline ka see, kuidas me teisi näeme, millest Krista [Aru] rääkis. Ise näeme ennast keele kaudu, aga kuidas me suhtume nendesse, kes on siin või teisel pool piiri, ümberasujatesse, kes praegu meile jäävad – kas me tunnetame neid omadena või võõrastena? Või tunneme ennast petetuna, et siit ära minnakse. Kui palju me kedagi omaks peame, kui palju peame kedagi oma kultuuriruumi mõtete kandjaks ja arusaajateks? Mul on üks hea tuttav, Eestis tegutsev preester, kes 1990ndate alguses tuli Eestisse, kes ise ei ole eestlane. Ta küsis minu käest kunagi, et miks te venelastega käitute nii, et nad seisavad teil justnagu koridoris. Te kõnnite neist iga päev mööda – tuppa ei kutsu, aga ära ka ei aja. Ma hakkasin selle peale mõtlema, et mõneti tõesti [on see nii]. Ja nad näevad ju kogu aeg, et elu [toas] on ja toimib. Just meie suhtumine on tähtis. Ma näen, et me vahel põhjendamatult imestame, kui keegi ära läheb. Aga see [suhtumise küsimus], mulle tundub, on meil ‒ ka minul endal ‒, süsteemselt läbi mõtlemata. Tundub, et need asjad on nii, nagu nad lihtsalt on. Ja me lepime nendega ‒ me ei mõtle, ei räägi, vaid arvame, et asjad on nii ja võivadki nii olla.
MART RAUDSAAR:
Võime jätkata loogiliselt siit, kuhu oleme tervikliku mõttega jõudnud, kust mõte on hakanud edasi kulgema. Palun, et kõik võiksid korraks peatuda vähemuskultuuride teemal – kas ja kui palju toetada – ja teiseks, Eesti tutvustamisel maailmas. Kui palju me saame panna siin kultuurivaldkonda meid teenima?
Mart Raudsaar (Riigikogu Toimetiste peatoimetaja). Foto: Erik Peinar
AADU MUST:
Teades meie formaati, et meil on aega vähe, mõtlesin vahele tulistada neli elulist kildu, tegemata pikka sissejuhatust. Kes tahab, mõtleb kaasa, kes ei taha, ei mõtle kaasa. Kõigepealt esitan suurele ringile küsimuse. Kas keegi teab, mis tähendab sõna „hännak”?
MART RAUDSAAR:
Händ on saba.
AADU MUST:
Händ on saba, mulle tuli ka meelde. Aga misasi on „hännak”? Tuleb välja, et Eesti kultuur on arenenud paralleelselt, kodu-Eestis ja välis-Eestis. Viimast osa, nagu nii mõnigi erakond teab, ei tohi ka alahinnata. Olen huviga jälginud sõnaraamatuid, kuidas eesti keelt arendati edasi eksiilis. Kui ma läksin väliseestlastega lõunat sööma ja tahtsin tellida krevetisalatit, siis mulle tehti selgeks, et miks sa räägid neid võõrkeelseid sõnu, kui on ometi olemas eestikeelne sõna „hännak”. See on krevett! Sõna on tulnud tema suure hänna järgi, millel on põhiline tarbimisväärtus. Öeldi, et võiksid teada ka eestikeelseid sõnu. Suur osa nendest sõnadest on arvestatavad ja loogilised ning on mõttetöö tulemus. Samas tean, et kõik meie erakonnad ei kopeeri välis-Eestit, kuid nende kultuuripärandit tasub austada.
Mul on kaks inimest, keda ma ei pea armastama ega vihkama, kuid mõlemaid tean. Olen hakanud neist lugu pidama vaatamata sellele, et nad on hoopis teistest erakondadest: Toivo Maimets Tartus või Jaan Järvik Tallinnas. Toivo Maimets kirjutas rakubioloogia õpiku, mille eest ei saadud talle punkte anda, sest see ei olnud rahvusvaheline, see ei olnud inglise keeles. Ma jätan austusest Priidu [Sibula] vastu nimetamata selle ministri, kes neid lollakaid reegleid tegi. Aga Maimets kirjutas entusiastina, ilma punktipüüdluseta raamatu, kus ta arendas eestikeelset oskussõnavara. Ja Jaan Järvik Tallinna Tehnikaülikoolist kirjutas võimsa mitmeköitelise elektrotehnika õpiku, kus ta tõi mängu eestikeelse [tervik]terminoloogia, sest ega me ei mõtle välja üht või teist terminit, vaid ikka süsteemi, terminoloogia. Siiani on käibinud paralleelselt mingid inglis-, vene- ja segakeelsed terminid.
Veel üks asi, millele tahaksin vahele tulistada, on võõrkultuuridest ülevõtmine. Siin on niivõrd hästi räägitud sellest halloween’ist ja muust säärasest. Eestis tekkis ka vahepeal mäng, kui te olete tähele pannud, mis oli enese jääkuubikutega ülekallamine.
MART RAUDSAAR:
Ice bucket challenge.
AADU MUST:
Kas te teate, kust see tuleb? See on vana vene komme Ivan Julma aegadest. See oli hukkamisviis, kus oli kaks poolt, kaks süüdlast. Üks pidi pakase käes teise üle kallama. Üks oli подлец. Aga mõelge, mis see sõna tähendab, kes vene keelt oskab. Ja teine oli мерзавец. Oli üks, kes kallas, ja oli teine, kes külmus surnuks. Hiljem, kui duellid olid keelatud, kasutasid seda Vene ohvitserikooli poisid oma auküsimuste lahendamiseks, siis kallati üksteist lihtsalt üle. Nüüd, unustades [toimingu] algse sisu, on see toodud mängu hoopis muus kontekstis. Me võtame midagi üle, üldse küsimata või teadmata, miks midagi tehakse.
Aadu Must (Keskerakond). Foto: Erik Peinar
Ja neljas kild, mille ma veel kiiresti vahele tulistan, on kaasamine, millest on kõik mingisugusel viisil juba rääkinud. Vabatahtliku kultuuritöö esimene põhimõte Jaan Tõnissoni ja teiste suurte meeste aegadest on alati olnud ikkagi vabatahtlik osalemine. Ma toon ühe näite [enda] Tartu Linnavolikogu perioodist. Kui sain linnavolikogu esimeheks, siis oli mul laual 64 projekti. Kõik nõudsid, et tuleb teha kohe mingi mälestussammas või monument, alates August Korgi ratsamonumendist ja lõpetades lilleneiuga, kes peaks kogu Eesti õnnelikuks tegema. Kui tegime ettepaneku, et lööge ise kaasa ja töösse võtame selle projekti, kes saab kümme protsenti [vajalikust summast] kogutud, siis sain väga räigeid sõimukirju. Meie anname ideid, teie tehke! Aga ära tehti Kalevipoeg ja üht-teist veel. Tuli välja, et seal oli osalemine taga.
TOOMAS JÜRGENSTEIN:
Kui Aadu juba Tartu peale läks, siis ma lisan veel kaks näidet. Tartu Raekoja kellad[e ostuks vajaliku raha korjandus], millega inimesed tulid väga kenasti kaasa ja Jaani kiriku vaskne tornikiiver, kus inimeste kogutu ületas kaugelt ootused ja seatud eesmärgid.
Nüüd tuleksin hetkeks Krista öeldu juurde. Ta kõneles koolis antavast väärtussisust, mida tegelikult, mulle tundub, me kõik laua ümber oleme ühel või teisel moel puudutanud. Olen täiesti nõus, et kool on ka raskes olukorras, sest ümberringi kõik muutub. Kool on olemuslikult pigem pisut konservatiivne, aga samas peab mingil moel kohanema, et õpilased liiga kaugele eest ära ei läheks [et nad ei võõranduks koolist, kui see oleks väga erinev ühiskonnast]. Ta peab mingil moel, ütleme, õpilaste maailma enda maailmaks tegema. Mulle endale tundub, et siin on mõned kindlad reeglid, mõned üldised põhimõtted, tulgu need kirjanduse, usundiõpetuse või filosoofia kaudu. Näiteks, et ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid.
Samasse klassi võivad sattuda kaks õpilast täiesti eri maailmast, aga ka see, kuidas nad kultuuri sisenevad, kuidas nad kultuuri tarbivad, võib olla täiesti teistsugune. Mulle tundub, et koolis võiksid olla mõned tuumväärtused, milles enam-vähem kõik jõuaksid ühele meelele. Seesama kuldne reegel „ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid” on tegelikult enam-vähem kõigis maailmakultuurides ühel või teisel kujul olemas.
Mulle tundub väga oluline, et niisugused tuumikväärtused muutuvas koolis alles jääksid. Kuigi loomulikult lisandub sinna palju teisi aspekte ja analüüse, kasvõi seesama kokkupuude võõra kultuuriga. Aga see annaks noortele kindlama aluse [vundamendi]. Minu jaoks on tõepoolest üks sõlmmoment see, et [vaatamata globaliseerumisele] rahvuslikud väärtused peaksid jääma noortele ikkagi omaseks ja nad peaksid suutma nendes mõistetes mõelda.
Viimane repliik veel. Mul on hea meel, et elan Eesti Rahva Muuseumile väga lähedal – minu hommikune jooksuring läheb sealt mööda, vahel ka õhtune. Siiamaani on kõik parklad autosid täis olnud. Näen rõõmuga, et ERM täitub praegu väga hästi. Mõnes mõttes tundub, et oma rahva avastamise järele on olnud teatav janu. See on vahva, mida ma näen. Ja ma loodan, et see ei vaibu – selge see, et eks ta natukene vaibub [kui muuseumi avamise uudsus möödub] –, vaid jätkub.
AADU MUST:
Siin oli juttu sellestki, kust algab meie kodu. Nõukogude ajal me õppisime ära, et see ei ole mitte meie küla ja vald, vaid kipub olema korteriuks. Tõepoolest, nii see oli. Sellised piiravad traditsioonid on veidi vanemad. 1870. aastate Vene riigi siseminister [Aleksandr] Timašov ütles, et ääremaade separatism tuleb lõhkuda. Miks ma sellest räägin? Ainult sellepärast, et see idee elab edasi. Timašov ütles, et kaotame ära Balti kindralkuberneri ametikohad, muidu on see Est-, Liv- und Kurland mingi omaette üksus omaette kultuuriga. Ta deklareeris: „Nüüdsest peale peab tee Riiast Tallinnasse käima läbi Peterburi.”
Toon veel ühe kiire näite. Eelmisel nädalal toimus Põhjamaade kultuuripreemiate jagamine Kopenhaagenis. Kui kuulata, kuidas nemad arutavad oma kultuuripreemiate üle, siis soomlased teavad Rootsi ja Taani filme ja vastupidi. Nad teavad, mis toimub, elavad kaasa. Tagasi tulles – see on küll aastaid vana näide, aga siiski – küsisin komisjoni liikmetelt, kes võitis Balti Assamblee kirjandusauhinna. Üks lätlane. Mis ta nimi oli? Nime ei mäleta, aga perekonnanime lõpus oli s-täht. Nii et, head sõbrad, me kohati tahaks ära käia Nicaraguas ja jumal teab kus veel, aga unustame ühtse Balti kultuuriruumi, mis on meie jaoks ülimalt tähtis – väga sarnane ja õpetlik. Peaksime hetkeks unustama, et äkki me [Baltimaad] oleme kusagil konkurendid, vaid peame olema liitlased, siis on ka meie kultuurid tohutult palju rikkamad. [Aadu Must peab vestlusringist lahkuma.]
MART HELME:
Mõned repliigid. Krista tõi teemaks kasvatuse probleemi. See määratleb suuresti ära selle, kuidas me suhtume ka kõrgkultuuri – kas kõrgkultuur on meile tähtis või ei ole? Kas meie jaoks Eestis üldse on kõrgkultuuri või eksisteeribki ainult mingisugune olmekultuur, et näoli kusagile priske molli sisse ja ongi kõik hästi. See [suhtumine] tuleb muidugi kaasa nii kodust kui ka koolist. Muidugi näeme, et maailm on üsna liimist lahti ja varasem, küllaltki selge koordinaatide süsteem on praegu segi paisatud.
Kuidas me suhtume kõrgkultuuri, see haakub meie kasvatusega, peame püüdma kasvatada tippe.
Kui mina olin poisikene, siis oli väga lihtne. Meid, poisse, kasvatati nii kodus kui ka koolis meesteks. Tüdrukuid naisteks. Ei olnud mingisugust sooneutraalsust. Jah, oligi sisse juurutatud kasvatus, lähtudes sellest, et poisid peavad olema tugevad, peavad kandma teatud kindlat vastutust, mis neile sooliselt rohkem sobib ning tüdrukute puhul on see teistmoodi. Tänapäeval on see asi segi aetud. Ja ma saan täiesti aru, et eriti murdeeas tekib väga palju arusaamatust, protesti, segadust. Kultuuriruumis on ülioluline, et me sellest segaduse perioodist võimalikult kiiresti välja tuleme. Ma arvan, et Donald Trumpi võit Ameerika presidendivalimistel aitab selles suhtes suuresti kaasa.
Muide, siinkohal võib veel väikese laienduse teha. Kasvasin lapsena Pärnus rannarajoonis, kus 1940ndate lõpul ja 1950ndate algul pandi suvilad täis Nõukogude armee seersantide ja ohvitseride perekondi. Mingil perioodil oli venelasi ümberringi rohkem kui eestlasi. Ja need inimesed ei olnud kõrgkultuuri kandjad, vaid enamjaolt, nagu öeldakse, sinikraed – väga lihtsad inimesed, väga koleda venekeelse kõnepruugiga. Venekeelsed roppused sain selgeks juba lapsena, mitte Vene sõjaväes. Seetõttu kinnistus minus lapsena stereotüüp, et venelased on õudselt hirmsad, ebakultuursed, jõhkrad ja vastikud inimesed. Ja kui ma ülikoolis tänu Linnart Mällile sattusin kontakti Moskva kõrgintelligentsi esindajatega, siis see oli minu jaoks täielik šokk. See oli sõna otseses mõttes kultuurišokk, sest ma nägin, et venelaste hulgas on meist palju targemaid, intelligentsemaid ja paremini kasvatatud inimesi. Selle kohta ütles Linnart tookord, et vaat, Eesti on selline tasane maa – meil ei ole kõrgeid tippe ja meil ei ole sügavaid kuristikke. Aga Venemaal on sügavad kuristikud ja kõrged tipud ning see on nende ühiskonnas, nende sootsiumis täpselt samuti. See kõntsakiht, mida me oleme liiga sageli kohanud ja millest oleme endale stereotüübi tekitanud, on see kuristik. Aga neid tippusid, mida kohtame Moskva ja Peterburi kõrgintelligentsi seas ja veel mujalgi, selliseid Eestis ei ole.
See haakub meie kasvatusega, peame püüdma kasvatada tippe. Mul on tunne, et ei meie kool ega isegi meie kõrgkultuur tegelikult ei saa sellega hakkama. Vaatame, mida meile teatrites pakutakse. Kui Jürgen Rooste – vaadates hommikusi lehti – on laval purjus ja ütleb, et ma mängisingi eesti meest, siis see ei ole tipu kasvatamine ega kõrgkultuuri kultiveerimine. See on madal.
Teiseks, kas peaksime maksma palka oma kirjanikele, oma kunstnikele, võib-olla veel mingite teiste elualade esindajatele, sest ka teadust ei saa me kultuurist lahutada. Pooldan seda, sest olen töötanud kirjastajana ja näinud, kui võimatu on Eesti väikese keeleruumi ja väikese turu puhul inimestel äraelamine puhtalt oma loominguga. Ehkki valikusõelade ja -filtrite küsimus on alati subjektiivne ja keeruline, peaksime stipendiumid või palgad mingile hulgale [loome]inimestest tagama, sest vastasel korral on nad on sunnitud kulutama oma vaimset ja loomingulist potentsiaali sõna otseses mõttes haltuura tegemise peale või lahkuma sootuks mingisse teise valdkonda.
Ja kolmandaks Priidu halloween’i jutuga seoses. Minu juures käidi ka. Ma olen muide halloween’i laps – mul on sünnipäev just tol õhtul. Tulid Rocca al Maresse neli-viis väikest põngerjat ja ütlesid, et nemad jooksevad halloween’i. Vaadake, mismoodi on tekkinud kahe traditsiooni põimumine! Muidugi tahtsid nad kommi, õuna ja küpsist saada. Ehk meie kadri-mardi kombed ole põimunud selle halloween’iga. Mida see näitab? See näitab, et meie kultuuris on traditsiooni juur niivõrd tugev, et ta muutub – see on normaalne, sest kultuur muutubki –, aga ta ei kao. Minu meelest on see väga rõõmustav.
KRISTA ARU:
Katsun kuidagi süstematiseeritult rääkida. Loomulikult, maailm on muutunud ja muutub veelgi. Meie pere ei anna enam sellist põlvkonnast põlvkonda kandunud pärimust. Nii see on ja ilmselt see tagasi ei pöördu. Teiselt poolt on muutunud kogu keskkond, kus meie lapsed ja meie tegutseme. Sealt on kadunud kõige olulisem asi – see on oskus suhelda, sotsiaalse suhtlemise oskus. Küsime, kes siis on see mõõduandja. Kool üksinda ei jaksa, haridusasutused üksinda ei jaksa, perepead enam ei ole, pered on väga erinevad. Minu meelest on siin üks võimalus, mida me ei ole teadvustanud ega selgeks rääkinud – seda pakuvad mäluasutused, muuseumid. Aga need on need kohad, mis pakkudes sotsiaalse suhtlemise võimalust, saavad seda õpetada. Nii et jällegi jõuan sinna, et meie haridus ja kultuurisüsteemid on liialt lahutatud, selleks et saavutada Eesti jaoks parimat.
Siit edasi minnes jõuangi selleni, et riik peaks hoolitsema oluliste mäluasutuste ringi eest, et tugipunktid oleksid olemas. Ja need tugipunktid ei peaks mitte keskenduma endasse, vaid suutma ulatada aitava käe, tegutseda ja vaadata suurt pilti. Mulle tundub, et see, kuidas me suhtume iseenda kultuuri, iseendaks olemisse ja oma keelde – kui kindlad me selles oleme ja kuidas me seda väärtustame –, annab alati ka pöördvõrdelise tulemuse meie suhtumisse võõrastesse. Ma toon näite aastatest 1925–1926. Toonane tahtmine ja usk, kui hea Eesti on – kui hea on eesti kultuur, kui hästi me seda teeme –, andis vabaduse vähemusrahvuste seadusele, sellele toetusele, mida riik andis. Praegu ei ole me iseendas enam kindlad. Me nagu häbeneme seda, et meil on n-ö pastlakultuur. Teate, kui palju kordi olen kuulnud öeldavat, et mis sa siin [Eesti Rahva Muuseumis] tahad hoida pastlakultuuri, eks. Mitte minul ei ole selle pärast häbi olnud, vaid sellel inimesel, kes nii ütleb, peaks olema häbi. See näitab meie endi suhtumist.
Krista Aru (Vabaerakond). Foto: Erik Peinar
Mis puutub vähemusrahvustesse, siis peaksime olema nii tugevad, et suudame säilitada nende killukese kultuuri – ma mõtlen siin ukrainlasi, mõtlen siin ka romasid. Ma nägin, kuidas Eesti Rahva Muuseum alustas ka sellega. ERM võiks toetada neidki, aidata neil oma kultuuri hoida, sest nende juur on ju niisama tähtis kui meie oma. Sellega kaasneb ainult tingimus, et nad sotsiaalses suhtluses, ühiskondlikus elus respekteerivad seda riiki, seda rahvust, kes siin on põlisrahvas.
Viimastel aegadel on mind ettevaatlikuks teinud asjaolu, et me pole ka oma diasporaa käsitlemisel jõudnud kaugemale sellest, mis oli kunagi 1980ndate lõpus. Aga maailm on ka siin muutunud. Need eestlased, kes on, elavad ja tegutsevad Soomes või Saksamaal või ka Argentinas, on seal ka meie saadikud. Me ei saa enam öelda, et toetame Kanada Eesti kooli, saadame sinna õpetaja; vaid meie suhtumine peab olema selline, et eestlus elab edasi neis [välismaal elavates eestlastes], võib-olla teistes tingimustes, aga me peame võtma neid kui tugipunkte. Ja see murrang ei ole meil [ühiskonnas] toimunud. Kahjuks me kuuleme seda [juttu], et kõik on ühtmoodi mugavuspagulased, mis on häbiväärne.
Kultuur on ju laias mõttes see, mis on tekitanud ühiskonnas kõik suured muudatused, alates meie laulupidudest, alates meie seltsiliikumistest. Suhtumine omaenda olemasolevasse varandusse kultuuri näol on see jõud, mis on viinud alati edasi. Kuid praegusel ajal on oluline, et loomeinimestele tuleks kindlasti luua õiguslikud garantiid.
Suhtumine omaenda olemasolevasse varandusse − kultuuri − on see jõud, mis on viinud alati edasi.
PRIIT SIBUL:
Tõesti, perekond on muutunud, ja ma ei ole kindel, et mõistlikus suunas. Ilmselgelt ta kultuuri sellisel kujul, nagu see põlvkondi koos elades toimus, edasi ei kanna. Minu arust ei ole me esitanud ka haridussüsteemile tellimust, et tema seda edasi kannaks. Haridussüsteem, millele ka Mart [Helme] viitas, liigub minu hinnangul samal, täiendava segaduse ja süsteemituse suunal, sealhulgas inimeste peades ja arusaamades, mitte n-ö kontsentreeritud kultuuri edasikandmise raamides.
Aga me arvame, et asjad tekivad iseenesest. No ei teki. Selles mõttes peab see süsteem olema, millest Krista [Aru] rääkis. Ma arvan, et kui vundamenti ei ole ja me selle rajamisega ei tegele, siis ei saagi tekkida tugevat kodanikku, kes iseennast tajuks. Ma olen absoluutselt veendunud, et see olukord, mida ma ka enne näiteks tõin – hoiame teatud seltskonda koridoris, ära ei julge ajada ja tuppa ei julge ka kutsuda –, ongi sellepärast nii, et me natuke häbeneme iseennast ja ei tea täpselt, kes me oleme. Olen samuti veendunud, et mida kindlamad me iseendas oleme oma kultuuri tajumisel ja tunnetamisel, seda julgemalt suudame enda kõrval näha teisi ja näha kaasnevaid voorusi, mitte probleeme ja hirme.
Kui me näeme ennast tugevana, siis näeme teiste kultuuride ja arusaamiste puhul seda, et nad rikastavad maailma. Kui me ise oleme nõrgad ja mõtlemegi nii, siis me näeme ainult sealt tulenevaid hirme. Ma arvan, et selle eksistentsiaalse küsimusega tuleb süsteemselt edasi tegeleda.
KRISTA ARU:
Eesti keel!
MART HELME:
No eks siin valitsus peab ikka teatud initsiatiivi näitama …
PRIIT SIBUL:
Ma arvan, et meil ei ole võimalik tulemust saavutada haridussüsteemile täiendavat rolli andmata. Esiteks oleme ju hariduse usku rahvas, mis on ka kindlasti osa kultuurist. Ja arvan, et haridussüsteemil peab kindlasti olema praegusega võrreldes süsteemsem ja tugevam roll. Praegu me n-ö avastame sealtkaudu ainult maailma, aga ei õpi iseennast tundma.
Kolm-neli aastat tagasi hakkasime kodu juures Ilmjärve kirikut korrastama. Inimesed tulid üsna hästi kaasa. Ma ei mõistnud, kuidas kirik paarkümmend aastat või kogu nõukogude aja seal seisis ja mingit teemat ei olnud. Täna siin arutledes sain aru, et seesama ühistegevus paelus neid inimesi. Mitu inimest on [pärast korrastustöid] öelnud, et ma tunnen, et olen oma panuse andnud. Nüüd nad tunnevad mingit sidet ka selle kirikuga selle tegevuse kaudu. Absoluutselt mitte religiooni kontekstis või milleski muus, vaid just vabatahtliku tegevuse kaudu inimene tunnetab, et ta on nüüd panustanud ja toimetanud.
Mis puutub kultuuritegelaste või kultuuri osatähtsusesse [Eesti tutvustamisse] n-ö väljaspool, siis olen kindlalt veendunud, et see ongi kõige mõistlikum viis. Kui vaatame näiteks Krista [Aru] viidatud laulutraditsiooni, siis see on see, mille järgi meid teatakse ja mille üle oleme ise uhked! Ja kui me siin Survat, Kaljustet, Pärti ja Toid loetleme, siis nende abil saame oma kultuuri ja seeläbi oma arusaamist [maailma asjust] tutvustada, mille järgi meid ikkagi ka hästi mõistetaks.
Vasakult paremale: Krista Aru (Vabaerakond), Mart Helme (EKRE), Mart Raudsaar (Riigikogu Toimetiste peatoimetaja). Foto: Erik Peinar
LAINE RANDJÄRV vastas küsimustele kirjalikult:
Kuidas võib olla rahul riigi senise toetusega eesti kultuurile?
Eesti riik toetab tegelikult kultuuri võimaluste piires väga hästi. Kultuuri toetamine Eestis toimub ka väga paindlikult. Lisaks Kultuuriministeeriumi eelarves olevale stabiilsele riigi osalusega kultuuriasutuste tegevuse ning kohalike omavalitsuste kaudu huvialahariduse, huvitegevuse (nii spordi kui kultuuri valdkonnas) rahastamisele, toetatakse Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu erinevaid projekte ja sündinud ideid ka jooksvalt aasta sees. Oluline on siinkohal märkida, et toetamisel ei piirduta pelgalt pika ajalooga kultuurisündmuste toetamisega, vaid arvestatakse samuti alles vähe toiminud festivale või muid ettevõtmisi, kui idee paistab olema lennukas.
Kultuurkapital on Eestis ainulaadne finantseerimise institutsioon, mis on tagatud seaduse kaudu stabiilse rahastamise süsteemiga, mille abil investeeritakse kultuuritaristusse ja makstakse ka üksikisikutele loovstipendiume.
Võib-olla tuleks üle vaadata, kas eri allikate kaudu on rahastust võimalik leida kõige erinevamatel valdkondadel sarnastel tingimustel, et uute arengute valguses ei jääks mõni uus kultuuriilming võimaluseta riigi toetust taotleda, kokkuvõttes saab öelda, et üldine pilt on kindlasti positiivne.
Laine Randjärv (Reformierakond). Foto: Erik Peinar
Milliseid valdkondi peaks toetama senisest rohkem või vähem?
Kultuuri rahastatakse praegu väga paljudest allikatest. See võimaldab küll leida vastavalt eesmärgile sobivat rahastamist (projektipõhine Eesti kultuurkapitalist, sport suuresti Hasartmängumaksu Nõukogust, riigieelarve toetus Eesti Olümpiakomitee kaudu alaliitudele jne), kuid teisipidi hägustab rahastamisvõimaluste paljusus ülevaadet, kui suures mahus milliseid valdkondi terviklikult toetatakse. Seepärast on keeruline täpselt hinnata, kas ja millist valdkonda tuleks toetada rohkem või vähem. Küsimus on eelkõige kultuuri rahastamise aluste selguses ning valdkondadele riikliku toetuse taotlemise võimaluste võrdses loomises.
Noorte huvitegevusest sõltub, kas järgmisel põlvkonnal tekib kultuuritarbimise ja -loomise harjumust ning oskusi.
Minu isiklik eelistus oleks eelkõige rahastada noorte huvitegevust kõigis valdkondades – olgu tegemist kaunite kunstide, rahvakultuuri, spordi, teadusringide, robootika või muu vaba aja juhendatud veetmisega. Sellest sõltub, kas järgmisel põlvkonnal tekib kultuuritarbimise ja -loomise harjumust ning oskusi, et me aastate pärast võiksime olla ikka kindlad eesti kultuuri püsimises.
Kas ja mil määral peaks riik toetama siinseid vähemuskultuure (nt kultuurautonoomia alusel)?
Leian, et vähemuskultuuride toetamine on oluline. Vähemuskultuuri arengut toetatakse samuti mitmel viisil, nt hariduse, kultuurilise mitmekesisuse soodustamise kaudu jne. Eesti riik toetab vähemuskultuure võimaluse järgi ega tee siinkohal põhjendamatuid poliitilisi erisusi.
Kui võimaldame meie riigis elavatel vähemusrahvuste esindajatel ja nende lastel nautida omakultuurist osasaamist, siis kasvatame neis lugupidamist ja armastust kultuurse tegevuse vastu tervikuna ning seeläbi õpitakse hindama ka eesti kultuuri.
Kuidas saaks eesti kultuuri kasutada senisest enam Eesti tutvustamiseks maailmas ja Eesti turundamiseks?
Kultuur on kõige positiivsemaid emotsioone tekitav, keele- ja kultuuribarjääre ületav viis Eestit tutvustada. Tänapäeval peaksime arvestama innovatsiooni arenguga maailmas ning ära kasutama just visuaalseid ja emotsionaalseid kultuurivaldkonna võimalusi. Olgu selleks loomemajanduse valdkonda kuuluvad suursündmused Eestis – laulu- ja tantsupidu, PÖFF, Tallinn Music Week, Viljandi folk, Saaremaa ooperipäevad, aga ka Veneetsia kunsti- või arhitektuuribiennaal jm niisugused sündmused.
Interneti kaudu riigi turundamine on aga piiramatute võimalustega ning usun, et uus põlvkond suudab selles hästi orienteeruda.
Kindlasti pean väga tähtsaks maailmatasemel turundusmeetodite õpetamise ja õppimise kättesaadavust Eesti noorte jaoks ka emakeeles.