Nr 36

Laadi alla

Jaga

Prindi

Ülikoolide mõju väikeriigi ühiskonna ja majanduse arengule *

Mõtestades ülikoolide mõju ühiskonnale terviklikult, on võimalik kasutada paremini ülikoolide potentsiaali ühiskonna ja majanduse arengu mootorina.

Artikkel selgitab, mil viisil ülikoolide mõju ühiskonnale on laiem otsesest ja vahetust majanduslikust mõjust. See hõlmab lisaks tehnoloogiale sotsiaalseid, keskkonna jm mõjusid (Nowotny 2011), mis on kaudselt tõlgendatavad majanduslikeks. See tähendab, et nende tulem on hinnatav majanduslikes kategooriates, nt riigi kulusäästu kaudu. Uuemad arusaamad ülikoolide rollist ühiskonnas viitavad nn uudishimu-teaduse asendumisele konkreetsete probleemide lahendamiseks loodud valdkondadevahelise ja sotsiaalses mõttes vajaliku teadusega (Gibbons et al. 1994). Sama seisukohta toetab nn Pasteur’i kvadrandi (nõudlusest/vajadusest tulenev baasteadus) mõiste esiletõus (Stokes 2011). Neid ideid kannab ka 2000. aastatel Euroopa Liidust alguse saanud ja nüüd ka OECD riikides kõneteemaks muutunud teadmuskolmnurga (knowledge triangle) kontseptsioon, mis toetub veendumusele, et ülikoolide suurim mõju ühiskonnale on võimalik just teadustegevust, innovatsiooni ja haridust tihedalt lõimides.

Ülikoolide rolli ühiskonnas nähakse laiemalt teadmuse looja ja levitajana ning teadmuse mõistet kasutatakse seejuures vähemalt kahes omavahel seotud tähenduses. Esmalt tähendab see asjastatud teadmust ehk objekte, mis võivad olla nii materiaalsed (nagu aparatuur) kui ka mittemateriaalsed (tarkvara, kontseptuaalne lahendus). Teiseks tähendab see ka teadmust, mis võib olla kodifitseeritud (artiklid, patendid), aga ka kogemuslik, varjatud teadmus (tacit), mille edasikandumine toimub (vähemalt mingil määral) personaalse suhtlemise, koostöö ja õppimisprotsesside kaudu (Gertler 2003; Koskinen et al. 2003). Viimane rõhutab ülikoolide mõjuna hariduse, täiendusõppe ja koostöö vajadust ning seetõttu tuleks ka teadlasi ja ettevõtjaid senisest palju rohkem omavahel kokku viia.

Ülikoolide mõju definitsioonid varieeruvad kirjanduses, kuid käesolevas artiklis kohandame Harlandi ja O’Connor’i (2015, 5) definitsiooni, seega ülikoolide mõju on ülikoolide poolt pakutava teaduse ja -hariduse otsene ja kaudne mõju (mõjuvõim, influence), konkreetsed tulemused ja toime (effect) indiviidile, kogukonnale ja ühiskonnale tervikuna, sealhulgas panus majanduslikku, sotsiaalsesse, inim- ja looduskapitali (sh toime konkreetse tulemuse mõttes). Mõju sees saab eristada tegevuse vahetut ja lühiajalist mõju ehk tegevuse otsest tulemust, mis võib vaid osaliselt kattuda pikemaajalise mõjuga (joonis 1). Samuti saab eristada lühi-, kesk- ja pikaajalisi mõjusid ja tulemusi (McLaughlin, Jordan 1999). Ülikoolide majandusliku efekti mõõtmiseks tuleb arvestada ka alternatiivkulusid ja seeläbi mõju tervele majandussüsteemile (alternatiivkulude hindamine on aga keeruline ning seetõttu sageli piirdutakse vaid otsese mõju väljatoomisega).

Mõju hindamise metoodikaid ja lähenemisviise on palju. Käesolevasse ülevaatesse on hõlmatud ülikoolide endi koostatud ja tellitud mõjude hindamiste näited (nt BiGGAR Šotimaa kohta), ülikoolide ühenduste (nt LERU 2015) soovitused, Euroopa Komisjoni soovitused. Samuti on viidatud konkreetsete riikide ja valdkondlike mõju hindamiste loogikatele (nt HEFCE), mis on teadlaste hulgas rohkem tähelepanu pälvinud ja välja toodud. Võimaluse korral on viidatud Eestis tehtud uuringutele, milles on püütud hinnata ülikoolide mõju erinevaid aspekte. Artikli aluseks on olulisel määral võetud edumeelsete väikeriikide ühenduse (Small Advanced Economies Initiative, www.smalladvancedeconomies.org) poolt teaduse mõju suurendamiseks välja pakutud raamistik (Harland, O’Connor 2015), mida autorid on täiendanud ja arendanud seoses ülikoolide laiema rolliga (haridus, otsene majandustegevus, mõju turismile jne).

MÕJU HINDAMISE EESMÄRGID JA MEETODID

Sotsiaalmajandusliku mõju mõõtmismeetodite eristamisel ja nende kasutusotstarbe selgitamisel lähtutakse eesmärgist (nt monitooring, hindamine, aruandlus), mõju ulatusest (sisemine vs. välismõju), hindamise ajast (ex-ante vs. ex-post), ajalisest ulatusest,2 mõju tasandist (enamasti mikro-, meso- või harvem ka makrotasand (Hyvärinen 2011)) ja mõju selgitamise lähenemisviisist (protsessi-, muutuse- või kasulikkusepõhine mõju). Nimetatud kriteeriumid (Schaltegger, Burritt 2000) on abiks mõju mõõtmise meetodite valiku tegemisel ja rakendamise otstarbekuse määratlemisel. Lisaks tuleb võtta arvesse, kas sisendinformatsioon on väljendatud rahas või teistes mõõtühikutes ning kas mõju mõõtmise tulemusi on vaja hinnata pidevalt või ühekordselt.

Nii teaduse kui ka ülikoolide mõju hinnanguid on kasutatud erinevatel eesmärkidel (Harland, O’Connor 2015):

  • Aruandekohustuse täitmiseks, tegevuse mõju selgitamiseks ja põhjendamiseks, aga ka teadus- ja arendustegevuse propageerimiseks ja vastavate investeeringute põhjendamiseks ja õigustamiseks. Näitena võib siin tuua valitsuse (ministeeriumi) mõjuanalüüsid selleks, et näidata ühiskonnale ja maksumaksjale tekkivat kasu (Aho et al. 2013; Bozeman, Sarewitz 2011). Teadust rahastavad asutused viivad läbi või tellivad selliseid mõjuanalüüse, et täita aruandekohustust ministeeriumi ees ja ühtlasi tagada agentuuri edasine rahastamine. Ülikooli tasandil kasutatakse neid selleks, et propageerida või ka kaitsta asutuse tulevast rahastamist.
  • Ressursside jaotamiseks ja analüüsiks. Näiteks valitsus (ministeerium) kasutab neid selleks, et seada prioriteete süsteemis ja rahastust ümber jagada, püüdes maksimeerida ühiskonna kasu investeeritud rahaühikust (nt teadus- ja arendustegevuse toetusprogrammide mõjuanalüüsid) (Manrique et al. 2008). Teadust rahastavad agentuurid kasutavad mõju hindamisi selleks, et võrrelda taotlusi ja teha rahastusotsuseid. Ülikooli tasandil kasutatakse mõjuanalüüse eesmärgiga viia läbi või täiendada, aga ka asendada tulemuste hindamist konkreetses asutuses.
  • Käitumise ja ootuste muutmiseks (stiimulina). Näiteks teadust rahastava agentuuri tasandil viiakse mõjuanalüüs läbi selleks, et ergutada teadlasi kujundava hindamise ja valiku protsessi kaudu teatud mõju saavutama (Williams et al. 2009); riik (ministeerium) saab teatud valdkonna mõjuanalüüsi alusel stimuleerida suurendama tehnoloogia turuvalmidust (Rönnebro 2012). Ülikoolides kasutatakse sellist mõjuanalüüsi eesmärkide seadmiseks ja juhtimisotsusteks, nt tulemustasustamise alusena.

Kõik eeltoodud eesmärgid on kasutusel riigi, ülikoolide, rahastajate tehtud ja tellitud mõjuhinnangutes, kuid sageli domineerivad ülikoolide mõju analüüsides sisend > tegevus > väljund > (levik) tüüpi analüüsid ja riigi ning rahastajate puhul rakendamine > tulemus > mõju tüüpi analüüsid (joonis 1). Kuna levitamine ja rakendamine on eri organisatsioonide tegevuse tulemus, siis kasutatakse ka tulemuste mõõtmist teaduslaboritelt (levitamine) ja klientidelt (rakendamine) samaaegselt, samuti ka üksikute mõjukanalite (outlets) kaupa. Eesti tingimustes on otstarbekas vaadelda kogu joonisel toodud ahelat, kuna see võimaldab laiendada arusaama ülikoolide rollist ühiskonna eesmärkide täitjana ja vastupidi.

JOONIS 1. Tegevuste, tulemuste ja mõju mõistete diagramm

JOONIS 1. Tegevuste, tulemuste ja mõju mõistete diagramm. Allikas: autorite kohandatud, O'Connor (2015, 6) alusel

Allikas: autorite kohandatud, O’Connor (2015, 6) alusel

Analüüsimeetoditena (tabel 1) kasutatakse mitmesuguseid kvalitatiivseid meetodeid ‒ juhtumi-analüüse,3 näidikulaudu ja võrdlust (indeksid, võrdlusuuring); indikaatoritepõhiseid hinnanguraamistikke (sh kulu-efektiivsuse, tulu-kulu ja kasulikkuse analüüse), ökonomeetrilistest meetoditest nt CDM mudelit ja (endogeenseid) kasvumudeleid, difference-in-difference (DID, enne-pärast muutust mõjutatutel ning enne-pärast muutust mitte-mõjutatutel), sobitamise (mõju vs. mitte-mõju grupi võrdlus), regressiooni katkemiste meetodit, samuti eksperimente (nt kvaasieksperimentaalset võrdluspiirkondade (või ajaperioodide) konstrueerimist ja kõrvutamist.4 Eesti kontekstis tähendaks viimane näiteks, et võrreldakse Ida-Virumaa arengut enne ja pärast kolledžite avamist.

TABEL 1. Mõjude hindamiseks kasutatavad metoodikad

TABEL 1. Mõjude hindamiseks kasutatavad metoodikad. Allikas: autorite kohandatud Aho et al. (2013) alusel

Allikas: autorite kohandatud Aho et al. (2013) alusel

Avalik sektor kasutab tavaliselt juhtumiuuringuid ja indikaatoritel põhinevaid loogilisi mudeleid (Joly et al. 2007), kvantitatiivseid metoodikaid mõjude hindamiseks kasutatakse konkreetsete meetmete/andmestike kättesaadavuse korral (nt Eestis on riigi innovatsioonitoetuste mõju ettevõtete näitajatele uuritud sobitamise meetodi abil).

Ülikoolide majandusliku panuse hindamise eesmärk on näidata, missuguste kanalite kaudu ja mis mahus panustab ülikool otseselt piirkonna majandusarengusse. Ülikooli vaadatakse seejuures kui mitmekesiseid teenuseid ja tooteid pakkuvat ettevõtet, kes olenevalt kohalikust õiguslikust, kultuurilisest ja poliitilisest keskkonnast otsustab ühiskonnale pakutava toodete-teenuste paketi üle (Goldstein, Renault 2004). Seejuures sõltuvad otsused nii oodatavast turusituatsioonist kui ka saadaolevatest sisenditest ja nende hindadest (ibid.). Otsesteks väljunditeks on teadmuse ja inimkapitali loomine, olemasoleva teadmuse ülekanne, tehnoloogiline innovatsioon, kapitaliinvesteeringud, eestvedamise ja juhtrolli pakkumine, teadmise infrastruktuuri ja regionaalse miljöö (keskkonna) loomine.

Ülikoolid hindavad oma sotsiaalset toimet erinevate meetoditega, nt sotsiaalaudit, inimkapitali ja intellektuaalse kapitali arvestus ja aruandlus ning jätkusuutlikkuse aruandlus. Ülikoolide sotsiaalsete ja keskkonnamõjude mõõtmiseks on kasutatud projektide tulu-kuluanalüüse, ülikoolide strateegilise juhtimise tarbeks ka ülikoolide jaoks kohandatud tasakaalustatud tulemuskaarti. Ülikoolide sotsiaalse vastutustundlikkuse kohta on kasutusel kolmik-dimensioonil põhinev näitajate valik ‒ inimesed, maailm, kasum (people, planet, profit). Ühiskonna kestlikkuse hindamiseks mikro- ja mesotasandil on kasutusel AtKissoni kompass, mis võtab arvesse mõju nelja suunda: looduskeskkond (nature), ühiskond – mõju ja kaasamine (society), majandus (economy), heaolu – mõju indiviidi elukvaliteedile (well-being), arvestades seejuures sünergiat ja tekkivaid võrgustik-seoseid nelja nimetatud suuna vahel. Jätkusuutlikkuse aruannete keskmes on looduskeskkond ja näitajad kirjeldavad jätkusuutlikkust energiatarbimise ja kliimamuutuste, veetarbimise, toodetud jäätmete ja transpordi kasutamise ning looduskeskkonnale kahju tekitamise seisukohalt. Selliseid mõju hinnanguid tehakse paljudes USA ülikoolides.5 Need aruanded ei ole tavapärase aruandluse osa ning neid ei saa liita arvestus- ja raamatupidamissüsteemiga, sest mõõtühikud ei ole rahalised, vaid nt protsendid, tonnid, kilovatt-tunnid. Intellektuaalse kapitali aruandluse6 lähtepunktiks on ülikooli põhiväljund – teadmised. Intellektuaalset kapitali käsitletakse seejuures kui inimkapitali, struktuurse kapitali ja suhtekapitali kogumit ning kus immateriaalset vara hinnatakse näitajate abil, mis on seotud teaduse, hariduse ja teadmussiirdega.

Kõrghariduse mõju selgitamiseks kasutatakse indikaatorite kõrval hinnanguid haridusinvesteeringu tasuvusele, nt Minceri palgavõrrandis (Rõõm 2007) koolis käidud aastate koefitsienti või individuaalset ja sotsiaalset investeeringu tasuvuse määra (Psacharopoulos, Patrinos 2004). Viimased näitavad investeeringust saadava tulu ja investeeringuga kaasnevate kulude suhet kas indiviidile või ühiskonnale tervikuna. Indiviidi jaoks on peamine tuluallikas lisanduv sissetulek, ühiskonna jaoks lisandub sellele suurem maksutulu. Lisaks arvestatakse võimalikku kasu sellest, et kõrgharitud vajavad keskharitutega võrreldes vähem sotsiaaltoetusi (v.a pension, mis on enamasti kõrgem just kõrgharitutel), on tervislikuma eluviisiga ja sooritavad väiksema tõenäosusega kuritegusid. Samuti püütakse hinnata kõrghariduse seost kodanikuaktiivsuse, demokraatlike väärtuste hoidmise ja ebavõrdsuse vähendamisega. Haridusinvesteeringu tulud ja kulud tekivad vähemalt osaliselt eri perioodil ning mõju avaldub terve hilisema elukaare jooksul, seetõttu arvutatakse erinevate haridustasemete haridusinvesteeringu nüüdispuhasväärtust (Anspal et al. 2012) ehk hariduse omandamisest saadavat kasu rahas diskonteerituna praegusesse aega. Tasuvusmäärade rahvusvahelise võrdluse (OECD 2016) tulemused peegeldavad kõrghariduse rolli oma riigi kontekstis – kehtivas maksusüsteemis, ühiskonna absorbeerimisvõimes, üldises hariduse kvaliteedikeskkonnas. Üksikuid katsetusi on tehtud hindamaks tasuvust valdkonniti (Beblavy et al. 2013; Stark 2007) ning ülikoolide erinevusi tööturunäitajates (McGuiness 2003), kuid piiratud registriandmete olemasolu ülikoolide lõikes ning tööjõuuuringute väikesed valimid Eestis selliste uuringute tegemist ei toeta.

Kui ettevõtte eesmärk on reeglina kasumi (finantstulemi) maksimeerimine, siis ülikool püüab suurendada ja näidata kogu sotsiaalset kasu, mis väljendab ülikooli sotsiaalset edukust (social success). Sotsiaalne edukus määratletakse heaoluteooria alusel kui majandusüksuse tekitatud heaolu muut (parendus) ühiskonnas. Ülikoolidel on ühiskonna ees täita olulisi ülesandeid, mis sisaldavad laiemat mõõdet kui vaid mikro- või mesotasandi finantstulemus mõõta võimaldab. Näiteks saab mõõta ülikooli või teaduskonna sotsiaalset edukust, sellist arvutatud tulemust võib nimetada sotsiaaltulemiks ja mõõtmisprotsessi sotsiaaltulemi arvestuseks (social accounting). (Vt ülevaadet kirjandusest: Eerma 2014). Ülikoolidel tuleb sageli tõendada või selgitada oma sotsiaalset edukust ühiskonnale tervikuna, selle eri rühmadele, sidusrühmadele ja teistele majandusüksustele. Seetõttu on ka mõju hinnangu aluseks olev mastaap ja võrdlusbaas väga erinevad ja kasutatud näitajad ei moodusta ühtset terviklikku raamistikku. Ülikooli saab võrrelda ka teiste (majandus)üksustega, kes majandusse panustavad (nt TÜ roll Lõuna-Eesti majanduses), võrdlus teiste ülikoolidega Eestis/välismaal, mõju oskustele võrreldes kutseharidusega jne).

TEADMUSSIIRDE MUDELID, VALDKONDLIK ERIPÄRA JA MÕJU MAJANDUSE JA ÜHISKONNA ARENGULE7

Mõjude hindamine nõuab esmalt eesmärkide ja mõju kanalite loogilise mudeli kindlaksmääramist, et oleks selge, millele avaldatavat mõju ja kuidas tahetakse hinnata, välja tuua soovimatud mõjud jne. Mõjude avaldumise valdkonnad on temaatiliselt eristatud lähtudes teadmuse loomise ja siirde vajadusest ühiskonna eesmärkide saavutamiseks (vt ka joonis 2). Seejuures on kõigi mõjuvaldkondade puhul võimalik eristada globaalset, riigi ja regiooni (Goldstein, Renault 2004) tasandile avaldatavat mõju ja sellest lähtuvalt valitakse ka võrdlusbaas. Kõigi valdkondade mõjude koostoimes väljendub ülikoolide panus (Harland, O’Connor 2015):

  • uute toodete, protsesside, poliitikate või käitumise muutuste kaudu,
  • olemasolevate protsesside tulemuslikkuse ja tõhususe parandamise kaudu,
  • ühiskonna ja majanduse vastupidavuse või ka kestlikkuse alase teadustöö ja tegevuse kaudu.

Ülikoolid ja teadusasutused mängivad ettevõtete innovatsiooniprotsessides olulist rolli peamiselt kahte tüüpi teadmuse kaudu: uus teadmus teaduse ja tehnika spetsiifilistes valdkondades ning praktiline abi tehnoloogiliste probleemide lahendamisel, sh instrumentaarium. Neist esimest kirjeldab algselt teaduse tõukeimpulsi (lineaarse) innovatsiooni mudel, mis on olnud väga mõjukas (Godin 2006). Seda on hiljem täiendatud ja edasi arendatud nõudluse-tõmbe lineaarse mudeli ja erinevate võrgustike mudelitega (Jordan 2010), mis arvestavad laiemalt innovatsioonisüsteemi toimimist, sh avatud innovatsiooni paradigmat.

Ülikoolide teadmuse rakendamine sõltub paljudest teguritest, nt tegevusharu spetsiifikast (kas tootearendus on rohkem teadusepõhine või pigem pakkujate ja tarbijate juhitav, nt ravimistööstus vs. isikuteenused), riigi teadussüsteemi poolsetest teguritest (kas vastav ülikooliteadmus on konkreetses riigis kättesaadav ja tänapäevane), tehnoloogiaspetsiifilistest teguritest (vastava tehnoloogiavaldkonna vanus, küpsus ja dünaamika), ettevõtte või asutuse eriomastest teguritest (võime võrgustike kaudu teadmust hankida, avatus uutele töötajatele, uutele ideedele jne), samuti riigi ja innovatsioonisüsteemi toimimise tõhususest (Tassey 2008; Kuhlmann, Arnold 2011). Majandusvaldkondade tehnoloogiline areng on väga erinev nii selle tõukejõudude kui ka arengutrajektooride mõttes, kasumivõimaluste ja teadmuse akumuleerumise mõttes (viimane tuleneb omakorda riikide teadussüsteemide pikaajaliselt kujunenud eripäradest) kui ka ettevõtete ja asutuste vaheliste suhtevõrgustike erinevuste tõttu. Ühisosa võib tulla sarnastest tehnoloogiatest, teadmuse baasist ja õppimisprotsessidest.

Majanduslik mõju

Lähtudes majanduslikest eesmärkidest nähakse ülikoolide otsest panust majanduskasvu, aga ka ekspordi ja lisandväärtuse kasvu (joonis 2) uute toodete ja teenuste arendamise kaudu uutes või olemasolevates ettevõtetes. Mõju avaldub siis, kui ettevõtted on rakendanud neid protsesse (mh ka luues ühisettevõtteid), saanud uut tehnoloogiat kasutades ligipääsu uutele ressurssidele või on loodud iduettevõte uue toote, tehnoloogia või litsentsi alusel. Oluline on, et see rakendus oleks tõestanud oma elujõulisust (loodud kasumi või tulu alusel8). Ülikoolide panus tehnoloogia loomise etapis (nt sellistes harudes, mis on seotud bio-, nanotehnoloogiate ja IKTga) väljendubki peamiselt prototüüpide loomise, hargettevõtete ja ühise teadus- ja arendustegevuse, aga samuti üliõpilaste ja vilistlaste loodud uute ettevõtete kaudu. Tehnoloogia liikumisel küpsusfaasi muutub ülikoolide roll pigem seotumaks rakendusuuringute ja konsultatsiooniga, seda illustreerib näiteks olukord majanduse digiteerimisel) (Gilsing et al. 2011).

JOONIS 2. Ülikoolide mõju

JOONIS 2. Ülikoolide mõju. Allikas: Harland O'Connor (2015, 41, 44, 47–48, 50, 52, 55)

Allikas: Harland O’Connor (2015, 41, 44, 47–48, 50, 52, 55)

Küpsemate tehnoloogiate ja tööstusharude puhul (traditsioonilised tööstusharud) on alusteaduse roll märgatavalt väiksem võrreldes loomisfaasis olevate harudega, kuid seda olulisem on nende roll teadmiste ja oskuste õpetamisel ning praktiliste probleemide lahendamisel. Samas panustab ülikool ka ise majandusagendina teenuste tootmisse ja eksporti.

Ülikoolid panustavad ka ettevõtete tehniliste standardite või juhendite arendamisse või ettevõtete strateegiate, protsesside ja juhtimispraktikate parendamisse, mis suurendavad mõjusust, kuid ka alandavad riske (nt riknemise või praagi vähendamine). See kanal toimib, kui ülikoolide akadeemilised töötajad pakuvad spetsialisti rollis konsultatsiooni või koolitust lähtuvalt oma teadmusest. Ülikool saab ligi meelitada ja kasvatada uusi ettevõtteid, nt tehnoloogia litsentsimise kaudu nii kodu- kui välismaal. Ülikooli mõju on laiem, kui ülikool (koos harg- või iduettevõttega) paneb aluse uue majandus- või tehnoloogiaharu tekkele või laiendab olemasolevaid harusid. Ülikooli mõju kõrgepalgaliste töökohtade loomisele ja lisandväärtuse tõstmisele võib avalduda nii ettevõtetes kui ka ülikoolis endas toimuva hõive kasvu kaudu. Kõik need mõjud võivad avalduda nii Eesti majanduses kui ka globaalselt (nt TTÜ teadlase V. Valdna röntgenluminofoori teadusuuringute baasil tootmisliini avamine Atlantas (Ukrainski et al. 2015)).

Mõju tervishoiule ja heaolule

Ülikoolid avaldavad tugevat mõju elanike füüsilisele tervisele, parandades elukvaliteeti ning vähendades haigestumust ja suremust. Selleks töötatakse välja ja arendatakse uusi diagnostika- ja ravimeetodeid ja -võtteid, uusi ravimeid ja meditsiinitehnoloogiaid. Ülikoolid saavad mõjutada ka ühiskonna vaimset ja sotsiaalset tervist, näiteks aidates mõista ja teadvustada vaimse tervise riskitegureid, samuti teavitades sõltuvusainete pruukimisest tulenevatest haigusseisunditest taastumise võimalustest. Kui tüüpiliselt kuulub see temaatika terviseteaduste valdkonda, siis käitumuslike tegurite uurimisel on olulised ka sotsiaalteadused. Ülikooli teadusuuringute tulemused avaldavad olulist mõju ravi- ja tervishoiuteenuseid pakkuvate või neid korraldavate ja reguleerivate asutuste tegevusele. Ülikoolikliinikute puhul lisandub siia otsene raviteenustest tulenev mõju tervishoiule (nt TÜ Kliinikum).

Ülikool panustab ühiskonna terviseriskide leevendamisse ja haiguste ennetamisse, et vähendada tulevikus ravikulusid. Samuti saab ülikool kasvatada avalikkuse teadlikkust terviseriskidest või kasulikest käitumismustritest, parandada elanike toitumisharjumusi ja toiduga kindlustatust.

Mõju looduslikule ja tehiskeskkonnale

Näiteks kasutatakse ülikoolides väljatöötatud seadmeid ja tehnoloogiaid reostuse vähendamiseks, ülikoolides arendatakse taastuvenergia tehnoloogiaid jne. Teiseks eesmärgiks on igasuguste ressursside kestlikum kasutamine ja üldine ressursitarbimise vähendamine. Ülikoolid saavad suurendada ettevõtete ressursitootlikkust, organisatsioonide ja indiviidide energiakasutuse efektiivsust, samuti nt elamute ja infrastruktuuri kestlikkust (madalam materjalide ja energiakulu, vähem ehitusest ja kasutusest tulenevaid jäätmeid jne). Ülikooli tegevus saab mõjutada transpordi säästlikumat korraldust ning aidata kaasa transpordivõrkude planeerimisele. Ülikoolide roll on parandada arusaamist ökosüsteemi toimimisest, selle kaitse ja säästlikuma kasutamise vajadusest, nt põllukultuuride tolmlemise, mineraalide pinnasesse imendumise ja filtreerumise, erosioonikontrolli, setete säilitamise, kliimaregulatsiooni ja toitainete ringluse puhul. Ülikoolidel on tähtis roll ühiskonna ressursikindluse parandamisel (sh vee- ja energiaressurss) ja keskkonnariskide potentsiaalsete mõjude alandamisel (nt riskid seoses jäätmete käitlemise, vee ja õhu kvaliteedi, bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja kliimamuutustega) (Evaluating Research Efficiency 2008). Tehiskeskkonnale saavad ülikoolid avaldada mõju, nõustades infrastruktuuri arendust ja elamute kvaliteedi parandamist ning nende kasutusea pikendamist.

Mõju avalikule poliitikale, avalikele teenustele, riiklikele regulatsioonidele

Ülikoolid saavad mõjutada poliitikate rakendamist, reformimist, toimimist, nende mõjusust tõenduspõhise poliitikakujundamise kaudu, samuti teenuste pakkumise ja valitsuse regulatsioonide ühiskonna vajadustega vastavusse viimise kaudu. Näiteks poliitikate varustamine tõenduspõhiste analüüsidega, koolide õppekavade arendamine teaduspõhiselt või teadusuuringutel põhineva sisendi andmine poliitikadebattideks. Mõju on tuvastatud siis, kui elanikkond saab kasu paranenud avalikest teenustest ja on tõendatud kulusääst kas endisel kvaliteeditasemel või on paranenud kvaliteet endiste kulude tasemel. Teine eesmärk ongi aidata kaasa avalike teenuste (haridus, turvalisus) parimate praktikate kujundamisele. Ülikoolide mõju väljendub ka riskijuhtimise parandamises avalikus sektoris riskide identifitseerimise, ühiskonna ettevalmistatuse parandamise ja haavatavuse vähendamise abil.

Mõju inimeste võimekusele (human capacity)

Ülikoolide üks olulisemaid mõjusid on inimkapitali arendamine. Kõige iseenesestmõistetavam on panus on praeguse ja tulevase tööjõu teadusalaste ja tehniliste teadmiste ja oskuste arendamisse ja/või tööjõu teadusalase teadlikkuse suurendamisse. Teiseks mõjukanaliks on aktiivsem osalemine ühiskonna teadus- ja arendustegevuses ja elanike teadusalase kirjaoskuse parandamine, nt teadusele toetuvad avalikud arutelud, avalikkuse, sh õpilaste huvi kasvatamine loodus-, tehnoloogia-, inseneri- ja matemaatikaerialade vastu, ühiskonna teadlikkuse ja arusaamade parandamine teaduse sotsiaalsest ja kultuurilisest tähtsusest. Ülikoolid saavad mõjutada ühiskonnaliikmete suhtumist haridusse ja teadusse. Oluliseks ülikoolide mõju väljenduseks on tööjõu tootlikkuse paranemine nii parema hariduse kui ka paranenud tervishoiu, töökeskkonna jne tõttu. Kõik teadusvaldkonnad panustavad inimeste võimekusse õppe ja täiendusõppe kaudu.

Mõju ühiskonnale ja rahvusvahelisele tegevusele

Ülikoolide positiivne mõju võib seisneda riigi kultuurielu elavdamises ja elanike kultuurikogemuste mitmekesistamises, aga ka rahvusliku identiteedi kujundamises ja pärandkultuuri väärtustamises ning selle kasutuse avardamises. Ühtlasi võib ülikoolide mõju avalduda ühiskonnas põliselanike ja vähemusgruppide vahelise parema arusaamise ja suhete loomise kaudu. Kõik teadusvaldkonnad saavad sellesse panustada sotsiaalse võrdsuse, kaasatuse ja sidususe parandamise kaudu, nt soodustades mitmekesisust ja võrdsust (soolist, etnilist) nii töötajate kui ka tudengite hulgas (Ovseiko et al. 2012).

Ülikoolid mõjutavad ühiskonna arengut ja taastootmist, toetades ja meelitades ligi asjaomaste valdkondade ettevõtlust. Teadus pakub tõendeid sobiva planeerimispoliitika elluviimiseks ning kogukonnale mõeldud teenuste ja kaasamisprogrammide mõjususe tõendamiseks. Ülikoolidel on mõju riigi rahvusvahelistele suhetele, aga ka riigi mainele. Ka Eestis on kõigil teadusaladel võimalik olla kas oma valdkonna või kitsama alamvaldkonna globaalne liider. Positiivne reputatsioon võib omakorda suurendada valdkonna panust majandusse, kuna empiirilised uuringud näitavad (Ovseiko et al. 2012), et eksisteerib positiivne seos riigi akadeemilise teaduse tootlikkuse ja välismaiste teadus- ja arendustegevuse investeeringute vahel, akadeemiliselt tugevamad riigid suudavad ligi meelitada tugevama teadusorientatsiooniga välismaiseid ettevõtteid. Samuti panustavad ülikoolid diplomaatiliste suhete arengusse rahvusvahelise teadus- ja õpetamisalase koostöö kaudu. Ülikoolid annavad suure panuse globaalsete väljakutsete lahendamisse (nt tervishoius, vaesuse leevendamisel, elukvaliteedi parandamisel). Selle mõjuvaldkonna alla võib lugeda ka ühiskonna selliste riskide hindamist ja maandamist, mida eespool pole käsitletud, nt virtuaalse keskkonna riskid (infosüsteemide ja andmekogude turvariskid, sh identiteedivargus, äripettused), aga samuti füüsilise keskkonna ohud nagu terrorism.

Eeltoodut kokku võttes on teadusvaldkondade panuse suhteline olulisus mõjukanalites erinev (tabel 2). Tuleb arvestada, et valdkonnasisesed erinevused mõjudes võivad siiski olla üsna märkimisväärsed.

TABEL 2. Teadusvaldkondade erinevused mõju kanalite kaupa

TABEL 2. Teadusvaldkondade erinevused mõju kanalite kaupa Märkus: tumedam punane = antud valdkonna mõju peamine fookus; heledam punane = valdkond avaldab olulist mõju; roosa = antud valdkonna poolt oluline mõju puudub, kuid mõju (ka suhteliselt tugevat) võib avaldada valdkonna mõni alamvaldkond. Allikad: HEFCE (2015); Roback et al. (2011); Ovseiko et al. (2012); Medical Research Council (2012); Federation for the Humanities and Social Sciences (2014)

Märkus: tumedam punane = antud valdkonna mõju peamine fookus; heledam punane = valdkond avaldab olulist mõju; roosa = antud valdkonna poolt oluline mõju puudub, kuid mõju (ka suhteliselt tugevat) võib avaldada valdkonna mõni alamvaldkond.
Allikad: HEFCE (2015); Roback et al. (2011); Ovseiko et al. (2012); Medical Research Council (2012); Federation for the Humanities and Social Sciences (2014)

KOKKUVÕTTE ASEMEL: EESTIS TEHTUD UURINGUD JA SOOVITUSI EDASISTEKS ARUTELUDEKS

Eestis on tehtud (või plaanis läbi viia) mitu mõjuanalüüsi. Nende põhjal võib soovitada senisest rohkem mõtestada ja esile tõsta õppe- ja koolitustegevuse mõjukust.

Näiteks, Tartu Ülikooli kahe teaduskonna sotsiaaltulemi tagantjärele- (ex-post-) arvestuse tulemused9 näitasid mõlema teaduskonna puhul sotsiaalset puhastulu, mis oli 2006. aastal vastavalt majandusteaduskonnas 25,1 ja matemaatika-informaatikateaduskonnas 18,8 miljonit Eesti krooni. Suurima sotsiaalse netopuhastuluga valdkonnad olid mõlemal teaduskonnal seotud hariduse ja õppega, nt majandusteaduskonnas sotsiaalne netotulu avatud ülikoolist 10,8, doktoriõppest 5,3, bakalaureuseõppest 3 ja magistriõppest 2,4 miljonit krooni. Matemaatika-informaatikateaduskonnas oli doktoriõppe netotulu 6,9, bakalaureuseõppe oma 4,8 ja magistriõppe oma 3,1 miljonit krooni. Samal ajal oli otsene sotsiaalne netotulu nõustamisest palju väiksem (majandusteaduskonnas ja matemaatika-informaatikateaduskonnas ettevõtete (vastavalt 0,4 ja 0,7 mln kr), avaliku sektori asutuste (0,8; 0,5 mln kr), Riigikogu (0,3; 0 mln kr), ELi institutsioonide (0,04; 0,02 mln kr) ja teadusasutuste (0,02; 0,04 mln kr) konsulteerimisest. Seoses ühiskonna maksevalmiduse kasvuga teaduse suhtes (EL struktuurivahendite kaudu) võib eeldada, et nüüd on vahe õppe- ja teaduse sotsiaaltulemi vahel veidi vähenenud.

Teiseks soovituseks on kasutada rohkem ülikooli kui majandusüksuse mõju hindamist, nt Eestis tervikuna, aga eriti ka regionaalselt. Rektorite Nõukogu tellis koos Soome rektorite nõukoguga (UNIFI) Šoti ettevõttelt BiGGAR Economics ülikoolide majandusliku mõju hindamise, mis sisaldab hinnangut nii loodud töökohtadele kui kogulisandväärtusele (Universities Estonia 2017, Universities Finland 2017). Soomes hõlmas analüüs 15 ülikooli, Eestis 6 ülikooli. Tulemusena saadi ülikoolide majandusliku mõju hinnanguks Eestis 6,4 protsenti ja Soomes 6 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Sama metoodika põhjal on see ettevõte teinud palju mõjude hindamise projekte:

  • LERU (the League of European Research Universities, 21 ülikooli), eesmärgiks oli uurida mõju Euroopa majandusele (LERU 2015).
  • The Russell Group (24 Ühendkuningriigi teadusülikooli), eesmärgiks oli hinnata viieaastase 9 miljardi naela suuruse kapitaliinvesteeringu mõju Ühendkuningriigi majandusele (Russell Group 2010),
  • NFU (Nederlandse Federatie van Universitair Medische Centra, 8 ülikooli kliinikumi), eesmärgiks hinnata panust Hollandi majandusse (NFU 2014).
  • Amsterdami ülikoolide individuaalne ja kollektiivne panus Amsterdami, selle ümbruskonna ja Hollandi majandusse tervikuna (3 ülikooli ja 2 ülikooli kliinikumi) (Economic Impact of… 2014).
  • Šoti rektorite nõukogu (19 ülikooli esinduskogu, kaks projekti: raamistiku väljatöötamine, mida ülikoolid saaksid kasutada mõõtmaks oma panust Šoti valitsuse majandusstrateegiasse, samuti teadmussektori olemasolevat ja potentsiaalset panust Šoti majandusse (Universities Scotland 2013).

Kolmandaks soovituseks on eeltoodud uuringuid kasutades juhtida poliitikakujundajate ja ühiskonna tähelepanu mõju avaldumise kanalitele, sealhulgas ülikoolide kui sektori olulisele mahule majanduses, mis annaks sektori poliitikaettepanekutele suuremat kaalu10 ning kaitseks või põhjendaks investeeringuvajadust teadusse ja kõrgharidusse.11

Neljanda soovitusena võiks kasutada Euroopa Komisjoni teaduse direktoraadi juures tegutsenud ekspertgrupi väljaantud teaduse hindamise „häid tavasid”, millega soovitatakse (European Commission 2010, 57‒58):

  • kombineerida indikaatoritel põhinevat kvantitatiivset analüüsi distsiplinaarse ja eesmärgist tuleneva kontekstiga sidumise, testimise ja valideerimise eesmärgil kvalitatiivse infoga (nt eksperthinnangutega);
  • tunnistada olulisi erinevusi teadusvaldkondade vahel, sh seda, et teadmuse keerukus on kaasa toonud palju mõjuvorme ja mõjukanaleid;
  • arvestada teaduse hindamisel mõju ja laiemat kasu, sest teadus ei eksisteeri isolatsioonis („Stakeholder esteem indicators can show how research is viewed by the wider community.”);
  • kasutada hindamise osana eneseanalüüsi, et siduda hindamine konteksti ja asutuste strateegiatega ning kaasata proaktiivselt teadlaskonda oma panuse hindamisse.

Eeltoodu on kooskõlas ka laiemate suundumustega ELi ühtekuuluvuspoliitika raames, kus teostatavate suurprojektide (Artikkel 100) puhul nõutakse kulu-tuluanalüüsi, sh majanduslikku prognoosi, et demonstreerida nende sotsiaal-majanduslikku kasulikkust (European Commission 2015). Juhendis detailsemalt kirjeldatud näitajad on sarnased üldiselt majandusliku mõju analüüsiks kasutatavate näitajatega, mille tõttu on juba teostatud analüüside põhjal võimalik lihtsamaid prognoose teha.

KASUTATUD KIRJANDUS


* Artikkel on valminud Tartu Ülikooli arengufondist rahastatud projekti „Ülikoolide mõju majandusarengule: lähteülesande püstitus ja metoodika arendamine” tulemusena.

2 Nt alusteaduse mõju vahetu tulemus ilmneb 0‒3 aasta, lühiajaline 4‒5 aasta, keskpika perioodi 6‒10 aasta jooksul ja pikaajaline rohkem kui 10 aasta järel (Frechtling REESE hindamine, viidatud Jordan, G. loenguslaidide kaudu).

3 Sellistel puhkudel kasutatakse lisaks mõõdetavatele väljunditele allikatena ka intervjuusid ja küsimustikke. Nt uuritakse ettevõtetelt, missugune roll oli ülikoolil ettevõtte tegevuskoha otsustamisel ning kasutatakse selle pinnalt arvutatud tõenäosuseid majandustulemuste kaalumiseks (Goldstein, Renault 2004).

4 Nt, võrreldakse ülikooliga piirkondi ülikoolita piirkondadega või piirkonna arengut enne ja pärast ülikooli olemasolu (Goldstein, Renault 2004).

5 Alates 1990. aastatest on ülikoolide jätkusuutlikkuse aruannete koostamine USAs pidevalt kasvanud. Lääne-Euroopa puhul on leitud, et jätkusuutlikkuse aruandluse olukord ülikoolides on veel ka aastakümneid hiljem alles varajases arenguetapis ning seda nii aruandeid avaldatavate asutuste arvu kui ka aruandluse taseme poolest (Lozano 2011).

6 Näiteks Austrias on see kohustuslik alates 2002. aastast (Leitner 2004, 130).

7 Mõju kanalite kirjeldus toetub siin suures osas Harland, O’Connor (2015) allikale, mida selles osas eraldi ei viidata.

8 Näiteks Šoti ülikoolide osatähtsusest piirkonna lisandväärtuses sektorite kaupa vt: http://www.universities-scotland.ac.uk/uploads/latest/Biggar%20summary%2015%20June10.pdf

9 Metoodika töötati välja ja rakendati TÜ matemaatika- ja informaatikateaduskonna (Eerma 2014) ja majandusteaduskonna (Friedrich, Eerma 2015) sotsiaaltulemuse näitel ja hinnati 2006. aasta andmetel. Selleks kasutati infot, mis on olemas finantsraamatupidamises maksete näol, loodi täiendava jooksva sotsiaaltulemuse arvestuse raamatupidamine ja töötati välja vastavad kontod rahalises vääringus, hinnates teaduskonna tegevusi ja nende tulemusi maksevalmiduse põhimõttel, mis väljendab sotsiaalseid väärtusi rahas. Maksevalmiduse põhimõtte aluseks olevat heaolu teoreetilist tausta käsitletakse pikemalt tulu-kulu analüüsi ja heaoluteooria alases kirjanduses ning seega siinkohal seda ei esitata.

10 Nt Universites Scotland (2013) argumenteerib kavandatava välistudengite arvu piirangu vastu, viidates, et ülikoolid toovad ainuüksi välistudengite õppemaksust riiki 44 miljonit naela aastas ja välistudengite  tehtud kulud väljaspool ülikoole lisavad Šoti majandusse veel 488 miljonit naela. ‒ http://www.universities-scotland.ac.uk/news/university-chief-appeals-uk-government-promote-not-punish-higher-education-important-export-sector/

11 Russell Group õigustab investeerimisplaani argumentidega, et see toetab enam kui 98 500 töökoha loomist (sh ehitusperioodil 37 800, 45 000 loodavate objektidega seotud püsitöökoha ja 15 700 kaasneva püsitöökoha näol, mida uutes ehitistes tehtava tööga toetatakse. Investeering peaks Ühendkuningriigi majandusse tooma 4.89 naela iga investeeritud naela kohta. ‒ http://russellgroup.ac.uk/policy/publications/report-on-the-economic-impact-of-capital-investment-plans-by-russell-group-universities/

Tagasiside