Nr 36

Laadi alla

Jaga

Prindi

Uussisserändajate kohanemine Eestis integratsiooni monitooringu andmete põhjal

Ligikaudu pooled kõikidest Eestisse saabunud uussisserändajatest soovivad end siduda Eestiga pikemaks ajaks. Aja jooksul nende suhtlemine eestlastega muutub küll aktiivsemaks ja eesti keele oskus paraneb, kuid neile tuleb pakkuda rohkem võimalusi eesti keele õppimiseks.

Esimene Eesti integratsiooni monitooring viidi läbi 2000. aastal ning nüüdseks on neid kahe-kolmeaastase intervalliga korraldatud juba seitse. Monitooringute põhifookus on eelkõige olnud eestlaste ja venekeelse elanikkonna hoiakute omavahelisel võrdlemisel ja uurimisel. Alates 2011. aasta monitooringust on üha suuremal määral hakatud käsitlema ka uussisserändajate kohanemisega seotud teemasid. Seda eelkõige kvalitatiivselt, fookusgrupi- ja süvaintervjuude põhjal. Kuigi uussisserändajate kohanemist on uuritud ka teiste Eestis varem tehtud uuringutega, eelkõige kvalitatiivsete või väiksemamahuliselt kvantitatiivsete meetoditega (vt viimastest olulisematest nt Kallas ja Kaldur 2013 või Inimõiguste Instituut 2016, sh Eesti elanike suhtumises sisserändajatesse, nt Ainsaar ja Beilmann 2016), on uussisserändajate kohanemise põhjalikum uurimine Eestis alles algusjärgus. Ühelt poolt võib seda seletada asjaoluga, et kuni viimaste aastateni on Eestis suurema tähelepanu all olnud pigem väljaränne kui sisseränne. Teisalt on ka Eestisse saabunud välismaalaste arv olnud viimasel kümnendil suhteliselt väike, kuid see arv on eriti just viimasel viiel aastal suurenenud märkimisväärselt (vt tabel 1).

TABEL 1. Sisseränne Eestisse, ELi ja kolmandate riikide kodanikud, 2010−2016

TABEL 1. Sisseränne Eestisse, ELi ja kolmandate riikide kodanikud, 2010−2016. Allikas: Politsei- ja Piirivalveamet, autorite arvutused. Tabel ei sisalda Eestis sündinuid, määratlemata kodakondsusega isikuid ega isikuid, kellele on varem väljastatud elamisluba mõnel muul alusel

Allikas: Politsei- ja Piirivalveamet, autorite arvutused. Tabel ei sisalda Eestis sündinuid, määratlemata kodakondsusega isikuid ega isikuid, kellele on varem väljastatud elamisluba mõnel muul alusel

Siinne artikkel tugineb integratsiooni monitooringu (Kaldur et al. 2017b) uussisserändajate peatükile ning analüüsib uussisserändajate kohanemist kvantitatiivselt, kasutades algmaterjalina uussisserändajate hulgas tehtud suuremahulise küsitluse tulemuste andmeid. Uuring viidi läbi 2017. aasta kevadel ning küsitlusankeedi täitis lõpuni 2850 vastajat, kellest enamik olid Eestisse ajavahemikus 2012‒2016 saabunud välismaalased (vt täpsemalt ptk 9 metoodika ja küsitluse läbiviimise osas). Uussisserändajatena käsitletakse siinses peatükis neid inimesi, kes on Eestisse saabunud viimase viie aasta jooksul, kes ei ole Eestis sündinud ning kellele oli väljastatud Eestis viibimiseks esmane tähtajaline elamisluba (kolmandatest riikidest pärit inimesed) või kes oli sel perioodil esmakordselt oma elamisõiguse Eestis registreerinud (Euroopa Liidu kodanikud).

Analüüsi lihtsustamiseks ja võrdlustasandi loomiseks on artiklis läbivalt kasutatud kahte analüütilist kategooriat: vastajad on eristatud vastaja ankeedi täitmise keele alusel (ingliskeelne või venekeelne) ja vastaja päritoluriigi alusel (Euroopa Liidu liikmesriigist või väljastpoolt Euroopa Liitu ehk kolmandatest riikidest pärit inimene). Tegemist on teadliku valikuga, ning kuigi võimalik on luua veelgi täiendavaid nn meta-kategooriaid (eristades vastajad klastritesse geograafiliste piirkondade vmt lõikes), ei ole ükski neist metodoloogiliselt veatu ega probleemivaba – kõikidega neist võivad tekkida küsimused tulemuste tõlgendamisest. Artikkel võtab seega lähtepunktiks integratsiooni monitooringute tervikkontseptsiooni eesmärgiga eelkõige võrrelda eestlasi ja eesti teiskeelset ehk eesti keelt emakeelena mittekõnelevat elanikkonda. Uussisserändajate eristamine samal alusel võimaldab luua täiendava võrdlustasandi Eesti nn püsielanikkonnaga, millega saab täiendava uuringu või siinsete andmete lisaanalüüsi põhjal lisada uue mõõtme võrdlemaks uussisserändajate hoiakuid ja kohanemist/lõimumist ka näiteks Eesti venekeelse elanikkonnaga.1, 2

Kuna Eestis elavate uussisserändajate puhul on tegemist väga mitmekesise rühmaga, esitab artikkel tulemused üldiste tunnuste lõikes, üldjuhul kirjeldava statistikana. Artiklis käsitleme põhilisi kohanemisega seotud teemasid: kontaktid ja keeleoskus, kuuluvustunne Eestis, kohanemist toetavate teenuste kasutamine, ühiskondlik aktiivsus, soov kodakondsuse järele ning tööturuga seotud hoiakud.

KONTAKTID JA KEELEOSKUS

Integratsiooni monitooringu 2017 peatükid näitavad, et teisest rahvusest pikaajaliselt Eestis elavate inimeste puhul on ühiskonda lõimumisel oluline ühise suhtluskeele ja kontaktide omamine teiste Eesti elanikega. Ka uussisserändajad ei ole selle osas erand. Kontakte ja keeleoskust, sh eesti keele õpe ja keeleõppe võimalusi uussisserändajatele, on varasemates uuringutes läbivalt nimetatud oluliste elementidena, mis loovad aluse uussisserändajate, aga ka pikaajaliselt siin elavate teisest rahvusest inimeste parimaks kohanemiseks Eesti oludega.

Uussisserändajate seas läbi viidud küsitluse tulemused ei näita siiski, et uussisserändajad oleksid Eestisse saabumisel või selle järel vahetus ja aktiivses kontaktis Eesti püsielanikega.3 Kõikide küsitlusele vastanute ja kõikide suhtlusvaldkondade lõikes (töö juures või koolis, sõpruskonnas, sotsiaalmeedias või vaba aja tegevustes) suhtleb eestlastega aktiivselt ehk igapäevaselt ja mõnel korral nädalas vastavalt 28 protsenti ja 21 protsenti uussisserändajatest. Aktiivne suhtlus eestlastega puudub kokku 51 protsendil uussisserändajaist.

Suhtlusvaldkondi detailsemalt vaadeldes näeme, et põhiline kokkupuude ja aktiivne suhtlemine eestlastega toimub töökohal või (üli)koolis (joonis 1) – eestlastega suhtleb selles keskkonnas 55 protsenti peaaegu iga päev ja 17 protsenti mõnel korral nädalas. Niipea kui töökohalt või koolist aga lahkutakse, kahaneb kokkupuude ja suhtlus eestlastega mitmekordselt – aktiivset suhtlust eestlastega jätkab oma sõpruskonnas 23 protsenti ja vaba aja tegevustes või sotsiaalmeedias ainult 17 protsenti uussisserändajatest. Integratsiooni monitooringu eestlaste ja venekeelse elanikkonna omavaheline võrdlus näitab samamoodi, et põhiline kokkupuude eri rahvusrühmade vahel toimub suuresti vaid töö- või koolikeskkonnas. Seega on uussisserändajate kohanemisel ja pikaajalisema lõimumise ettevalmistamisel oluline roll täita nii tööandjatel kui ka (üli)koolidel, kuna oluline osa vahetust kokkupuutest eestlastega toimub nende kaudu. Seega tasub kaaluda senisest suuremaid võimalusi tööandjate ja (üli)koolide süsteemseks võimestamiseks kohanemise toetamisel.

JOONIS 1. Suhtlemine eestlastega viimase kuu jooksul, %

Eristades uussisserändajate sihtrühmas omavahel ingliskeelsele ja venekeelsele ankeedile vastajaid, näeme huvitavat erinevust nende kahe rühma võrdluses. Ingliskeelsetest vastajatest suhtlevad töö juures või koolis eestlastega peaaegu iga päev 64 protsenti ja mõnel korral nädalas 16 protsenti, kokku on seega aktiivne kokkupuude eestlastega 80 protsendil ingliskeelsetest vastajatest. Seevastu venekeelsele ankeedile vastanud suhtlevad neist vähemal määral nii tööl kui ka koolis, vastavalt 45 protsenti ja 19 protsenti (kokku 64%). Ingliskeelsele ankeedile vastanute hulgas on märkimisväärselt vähem ka neid, kellel eestlastega kokkupuude täielikult puudub: ingliskeelsetel vastajatel puudub täielik kontakt eestlastega sotsiaalmeedias vaid 7 protsendil (venekeelsed vastajad 37%), vaba aja tegevustes 6 protsendil (venekeelsed vastajad 18%) ja sõpruskonnas 4 protsendil (venekeelsed vastajad 23%). Seega näivad tulemused viitavat asjaolule, et ingliskeelsed uussisserändajad puutuvad oma esimesel viiel Eestis viibitud aastal eestlastega oluliselt rohkem ja sagedamini kokku kui venekeelsed uussissrändajad.

Positiivne ja ootuspärane on olukord, mis näitab suhtlusaktiivsuse kasvu olenevalt riigis viibitud ajast (vt tabel 2). Suhtlusaktiivsus eestlastega kasvab aja möödudes mõlema rühma puhul, sealjuures väheneb märkimisväärselt just venekeelsete inimeste puhul nende inimeste osakaal, kes eestlastega esimesel siinviibimise aastal üldse suhelnud ei ole. Ingliskeelsete vastajate puhul ei ole eestlastega mittesuhtlejate osas aastate möödudes aga statistiliselt olulist muutust, mida võib ilmselt selgitada osaliselt asjaoluga, et ingliskeelsete mittesuhtlejate osakaal uussisserändajate koguarvust on esimesel saabumisaastal juba niikuinii väga väike (5%).

TABEL 2. Suhtlusaktiivsus eestlastega Eestis viibitud perioodi lõikes, kõik vastajad, %

Inimestevahelise suhtluse tõhusaks toimimiseks on üks olulisimaid oskusi rääkida keel(t)es, mis võimaldab uues keskkonnas teiste inimestega suhtluskanali luua. Küsitlustulemused näitavad, et nii inglise kui ka vene keele enesehinnanguline oskus on uussisserändajate hulgas üldjoontes heal tasemel: „valdan vabalt” ehk tinglikult C1/C2 tasemel inglise ja vene keele oskusega on umbkaudu pooled kõikidest vastajatest. Eesti keele C1/C2 tasemel oskajad uussisserändajate hulgas aga praktiliselt puuduvad (kokku vaid 36 vastajat 2765-st). Kokku elab aktiivse eesti keele oskusega (saan aru, räägin ja kirjutan ning valdan vabalt) 2017. aasta küsitlusandmete põhjal Eestis umbkaudu 10 protsenti uussisserändajatest.

Eesti keele oskuses suuri erinevusi ei täheldatud, võrreldes ingliskeelsele ja venekeelsele ankeedile vastajaid alguspunktis ehk küsitletu Eestisse jõudes ja esimesel aastal. Venekeelsed vastajad oskavad inglise keelt paremini kui ingliskeelsed vastajad vene keelt: aktiivse vene keele oskusega on ingliskeelsete hulgas 22 protsenti vastajatest, aktiivse inglise keele oskusega venekeelseid vastajaid on 53 protsenti.

Ajalises võrdluses on täheldatav suund, et mida kauem on uussisserändaja Eestis viibinud, seda paremaks muutub ka tema eesti keele oskus (vt tabel 3). Kolme riigis viibitud aastaga paraneb aktiivne keeleoskus ingliskeelsetel vastajatel 9 protsendipunkti võrra, venekeelsetel 7 protsendipunkti võrra. Viie riigis viibitud aastaga kasvab eesti keele oskus veelgi enam. Samal ajal kasvab aastatega ka erinevus kahe nn keelegrupi vahel – ingliskeelsetel paraneb eesti keele aktiivne oskus 21 protsendipunkti võrra, venekeelsetel aga ainult 12 protsendipunkti võrra.

TABEL 3. Eesti keele oskus Eestis viibitud perioodi jooksul, kõik vastajad, %

Selline erinevus võib ühelt poolt viidata asjaolule, et venekeelsed uussisserändajad peavad ingliskeelsetest uussisserändajatest eesti keele aktiivset oskust vähem vajalikuks ja tekib nn keele mugavuslõks, kuna Eestis olles saadakse (lisaks algtasemel eesti keelele) ka vene keeles hästi hakkama ning eesti keelt pole kõrgemal keeletasemel vaja. Teine seletus võib olla, et kuna venekeelsed uussisserändajad jaotuvad üle Eesti palju mitmekesisemalt (liikudes sh sageli ka Ida-Virumaa domineerivalt venekeelsetesse linnadesse), võib põhjuseks olla asjaolu, et eesti keele praktiseerimise (või õppe) võimalused on kasinamad, mistõttu ei kasva ka keeleoskus. Kolmanda seletusena võib arvata, et eestlased ise suhtlevad ingliskeelsete inimestega meelsamini kui venekeelsetega (nn positiivne kaasamine). Need kolm hüpoteesi vajavad siiski täiendavat edasist uurimist.

Tervikuna on eesti keele oskuse paranemine aastate jooksul kahtlemata positiivne trend, kuid ka selle põhjused võivad olla mitmesed ning vajavad edasist uurimist: näiteks ei pruugi viiendal Eestis viibimise aastal keskmine keeleoskus olla parem mitte seetõttu, et kõik esimesel aastal riigis olnud uussisserändajad on oma keeleoskust parandanud, vaid kuna paljud uussisserändajad lahkuvad Eestist ühe-kahe aasta jooksul (näiteks kraadiõppurid), siis võib pärast nende lahkumist Eestisse edasijääjate keskmine keeleoskuse tase tõsta üldise taseme ka proportsionaalselt kõrgemaks. Lisaks võib oletada, et need, kes ühe-kahe aasta jooksul pärast Eestis viibimist lahkuvad, on ka madalama keeleõppe motivatsiooniga, kuna nad on niikuinii lahkumas ja ei pea vajalikuks keelt õppida.

Uussisserändajatel on aidanud kohaneda teisest rahvusest sõbrad, kolleegid või kaasõpilased, tööandja/ülikool ja eestlastest sõbrad.

Kokkuvõtlikult näitavad tulemused, et Eestisse pikemaks ajaks (s.o 5 aastat) jäänud uussisserändajate hulgas on eesti keele oskus keskmiselt kõrgem kui kõikidel neil, kes on viibinud Eestis lühemat aega. Siiski on ka viiendal Eestis viibimise aastal märkimisväärne hulk neid, kelle eesti keele oskus on puudulik või passiivne: selliseid on ingliskeelsete hulgas 36 protsenti ja venekeelsete hulgas aga üle poole, 54 protsenti.

KOHANEMINE JA KUULUVUSTUNNE EESTI ÜHISKONNAGA

Uurisime uussisserändajatelt ka hinnangut nende üldisele kohanemisele Eestis ning erinevaid kuuluvustundega seotud küsimusi. Tulemused näitavad, et keskmiselt peetakse enda kohanemist heaks – ligikaudu pooled (52%) uussisserändajatest hindavad seda väga heaks (skaalapunktid 8‒10) ning keskmiselt paremaks (ehk heaks ja väga heaks, skaalapunktid 6‒10) hindab enda kohanemist kokku 81 protsenti kõikidest vastanutest.

Aja möödudes paraneb ka inimese hinnanguline kohanemine – Eestis juba viis aastat olnud uussisserändajad hindavad enda kohanemist keskmiselt 7 protsendipunkti kõrgemaks kui need, kes on Eestis olnud ainult ühe aasta (vastavalt 48% ja 55%). Muutus on järkjärguline, tõustes ca 2 protsendipunkti aastas. Eri rühmade võrdluses võib aga täheldada, et venekeelsete uussisserändajate üldine hinnang enda kohanemisele Eestis on ligikaudu 10 protsendipunkti võrra madalam kui ingliskeelsetel vastajatel. Positiivne tähelepanek on aga see, et üldine hinnang paraneb aja jooksul kõikidel – nii ingliskeelsete kui ka venekeelsete uussisserändajate hulgas.

Enim on uussisserändajatel aidanud kohaneda teisest rahvusest sõbrad, kolleegid või kaasõpilased, tööandja/ülikool ning eestlastest sõbrad – ligikaudu üks kolmandik kõikidest vastajatest nimetas ühte või mitut neist teguritest. Ühel viiendikul on kohanemisel enim aidanud kaasa nende abikaasa või elukaaslane (nii eestlasest kui ka teisest rahvusest). Sotsiaalmeedia gruppidest ja kontaktidest on abi saanud ligikaudu 15 protsenti vastanutest ning kohanemisprogrammis osalemist on nimetanud kohanemisel ühena kolmest enim toetavast tegurist 12 protsenti vastanutest.

Seega võib tähtsuse järjekorras eristada nelja suuremat kohanemisel abiks olnud klastrit:

  • sõbrad, tuttavad ja kolleegid,
  • tööandja ja ülikool,
  • vahetu pere (abikaasa või elukaaslase näol) ning seejärel
  • märgatavalt vähemal määral riiklikud struktuurid nagu näiteks Siseministeeriumi kohanemisprogramm või kohaliku omavalitsuse ametnikud.4

Keele alusel eristades on ingliskeelsete vastajate puhul rohkem nimetatud abi saamist sotsiaalmeediast (20% ingliskeelsetel ja 4% venekeelsetel); venekeelsetel nimetatud aga rohkem abikaasa ja elukaaslase tuge (8% ingliskeelsetel ja 31% venekeelsetel), mis ilmsesti tuleneb mh asjaolust, et venekeelse sihtrühma hulgas on teistest rohkem ka pererändega saabujaid.

Eestis teretulnuna tunneb end enamik uussisserändajaid – selliselt arvab 77 protsenti kõikidest uussisserändajatest. Samuti ei tunneta enamik neist survet oma rahvuskultuurist loobumiseks ega eestistumiseks (84%). Sallimatust tajutakse pigem enda rahvuse kui religiooni tõttu, kuid tervikvaatena on sallimatuse tunnetamine uussisserändajate hulgas suhteliselt madal: rahvuse tõttu tunnetab sallimatust kokku 18 protsenti vastanutest (need, kes on täiesti nõus ja pigem nõus) ning religiooni tõttu 6 protsenti.

Rühmade omavahelises võrdluses tunnevad venekeelsed vastajad ennast võrreldes ingliskeelsete vastanutega tunduvalt vähem teretulnud (venekeelsed 65% ja ingliskeelsed 85%), samal ajal tunnetavad ingliskeelsed vastajad suuremat sallimatust enda rahvuse või religiooni tõttu (täiesti ja pigem nõus vastuste osakaal ingliskeelsete hulgas vastavalt 22% ja 10%, venekeelsete hulgas vastavalt 12% ja 2%).

Kokkuvõtlikult on ingliskeelsete uussisserändajate taju Eesti ühiskonnas teretulnud olemisena kõrgem kui venekeelsetel, samas kui venekeelsete vastanutega võrreldes tunnetavad nad mõnevõrra suuremal määral sallimatust enda rahvuse või religiooni tõttu. Samuti näivad sellised hoiakud olevat ajas suhteliselt püsivad – ei muutu paremaks ega halvemaks – vaid säilitavad ka viie aasta vaates suuresti sama taseme. Oluline on siinkohal märkida, et hinnang Eestis teretulnud olemisele peegeldab eelkõige uussisserändajate tänast taju või reaktsiooni neid vastuvõtva ühiskonna suunal, mistõttu on ka loogiline, miks Eestis elatud aastate jooksul hinnangud vastuvõtlikkuse osas ei muutu. Seda enam on olulisem aga hinnata olukorda uute monitooringutega.

Suurem ja kasvav kuuluvustunne Eestis elavate inimestega on aluseks edukale kohanemisele, sealjuures uussisserändajate hilisemale lõimumisele; seda eeldusel, et nad jäävad riiki elama pikemaks ajaks kui viis aastat. Samal ajal võib tõstatuda küsimus, millises keele- või kultuuriruumis Eestisse saabuvad uussisserändajad kohanevad, või pikemas perspektiivis ‒ lõimuvad? Sellele vastuse saamiseks lasime vastajatel hinnata, mil määral nad tunnevad kuuluvustunnet Eestis elavatesse eri rahvusgruppidesse, s.o kuuluvustunnet nii omaenda rahvusrühma kui ka eestlaste ja venelaste rahvusrühma.

Tulemuste põhjal saab teha kaks põhilist järeldust: esiteks, uussisserändajate kuuluvustunne omaenda rahvusrühmaga riigis viibitud aastate võrdluses üldjoontes ei vähene; kui, siis märgatav on minimaalne kuuluvustunde langus alles 4–5 aasta lõpus. Teiseks, kuigi tervikuna ja keskmiselt uussisserändajate kuuluvustunne eestlastega viieaastase perioodi vältel kasvab, toimub see eelkõige ainult ingliskeelsete uussisserändajate hulgas, püsides aga muutumatuna venekeelsete uussisserändajate hulgas (vt tabel 4 ja 5).

TABEL 4. Uussisserändajate kuuluvustunne eestlastega, Eestis viibitud aastate kaupa, ingliskeelsed vastajad, %

TABEL 5. Uussisserändajate kuuluvustunne eestlastega, Eestis viibitud aastate kaupa, venekeelsed vastajad, %

Erinevus nende kahe rühma kuuluvustunde muutustes on pigem murettekitav ja vajab edasist põhjalikumat uurimist, sh vajab edasist kindlakstegemist ka nende sihtrühmade profiil, kelle kuuluvustunne eestlastega on madal (need, kes tunnevad end eestlastele üldse mitte lähedasena) ka viiendal Eestis elatud aastal.

KODAKONDSUS JA SOOV END EESTIGA SIDUDA

Eesti kodakondsust plaanib tulevikus omandada 32 protsenti kõikidest vastanud uussisserändajatest, 26 protsenti seda ei plaani ning 42 protsenti ei oska seisukohta võtta. Euroopa Liidust pärit uussisserändajate soov Eesti kodakondsuse järele on ligi kolm korda väiksem kui kolmandatest riikidest pärit inimestel (vastavalt 14% ja 38%).

Sellise erinevuse põhjused võivad olla mitmesed, näiteks ei pruugi ELi kodanikel enda päritoluriigi kodakondsusest loobumine ja Eesti kodakondsuse omandamine juurde tuua olulist lisandväärtust, seevastu kolmandate riikide kodanikke võib motiveerida suurenenud mobiilsus viisavabaks liikumiseks vmt. Mitmikkodakondsust ehk õigust omandada Eesti kodakondsus ilma enda päritoluriigi kodakondsusest loobumata toetab ligikaudu 57 protsenti kõikidest uussisserändajatest.

Euroopa Liidust pärit uussisserändajate väiksem soov end Eestiga siduda väljendub ka nende plaanides Eestisse jääda või siit lahkuda: kui Eestisse soovib pikemaks ajaks (rohkem kui 5 aastaks) jääda umbkaudu kaks kolmandikku kolmandatest riikidest pärit inimestest, siis Euroopa Liidust pärit inimestest omab sellist soovi vaid iga teine. Siiski näitavad tulemused, et üle poolte (58%) kõikidest Eestisse saabunud uussisserändajatest soovib end Eestiga siduda pikemaks ajaks.

TÖÖTURG

Natuke üle poolte kõikidest küsitlusele vastanutest moodustasid tööturul aktiivsed inimesed (palgatöötajad, üksikettevõtjad või tööandjad; kokku 56%). Nendest kaks kolmandikku (69%) peavad enda positsiooni Eesti tööturul suhteliselt tugevaks ning on kindlad oma praeguse töökoha olemasolus ka järgmise aasta jooksul. Vaid kolm protsenti kõikidest töötavatest uussisserändajatest arvas, et peavad tõenäoliseks oma töökoha kaotamist järgmise aasta jooksul. Hüpoteetilises olukorras, kus vastaja peaks hakkama endale vastuvõetavat (uut) töökohta otsima, on sarnaselt ligi kaks kolmandikku (61%) uussisserändajatest suhteliselt kindlad, et selle nad ka Eestis leiavad.5 Küsitlus ei täpsustanud, kas uus töökoht peaks vastama vastaja kvalifikatsioonile või võib see olla ükskõik milline töökoht – eesmärk oli teada saada vastajate üldine hoiak enda positsioonile Eesti tööturul. Märkimisväärseid erinevusi inglise ja vene keeles ankeedile vastanute osas ei ole, välja arvatud ühe erandiga: oma töökohas on sarnasel määral kindlad mõlemad keelerühmad, kuid (uue) töökoha leidmise osas on venekeelsed ligi 9 protsendipunkti võrra vähem kindlad.

Oma töötasu peab õiglaseks 43 protsenti Eestis töötavatest uussisserändajatest, sealjuures EList pärit inimeste hulgas on see tase mõne protsendipunkti võrra kõrgem. Mõnevõrra kõrgemaks kui on õiglane peab enda töötasu 5 protsenti, ning kõik ülejäänud peavad enda töötasu mõnevõrra väiksemaks (30%) või palju väiksemaks (15%), kui on õiglane. Kaks kolmandikku töötavatest uussisserändajatest peab tehtavat tööd ning enda haridustaset omavahel kooskõlas olevaks, selliselt arvab 67 protsenti vastajatest. Samal ajal ligi veerand (24%) arvab, et nende praegu tehtav töö eeldab madalamat haridustaset ehk teisisõnu arvab iga neljas uussisserändaja, et ta on enda töökoha jaoks ülekvalifitseeritud.

Kokkuvõtlikult peavad ligikaudu kaks kolmandikku Eestis töötavatest uussisserändajatest oma positsiooni tööturul suhteliselt kindlaks ning sama paljud hindavad ka enda haridustaseme vastavaks tehtava tööga. Saadavat töötasu peab siiski õiglaseks väiksem osa neist ‒ vaid ligikaudu pooled peavad seda enese hinnangul õiglaseks. Need tulemused on võrreldavad ka eestlaste ja Eestis pikaajaliselt elavate teiste rahvustega, mis on pikemalt lahti selgitatud integratsiooni monitooringu teistes peatükkides.

MIS EESTIS MEELDIB?

Uussisserändajad ei saabu Eestisse n-ö puhta lehena – võib arvata, et üldjoontes enamik neist juba teavad, mida võib oodata neid vastuvõtvalt ühiskonnalt, milline on kohalik asjaajamine, looduskeskkond, aga ka sotsiaalsed normid, suhted ja väärtused. Lasime vastajatel valida meie pakutud nimekirjast kõik need väited, millega nad Eesti puhul nõustuvad (joonis 2). Tulemused on märkimisväärsed, kuna tervikpildis võib enamiku väidete puhul täheldada teatud mõttes rahvusülest või keeleülest konsensust, mis ei muutu oluliselt ka teiste taustategurite sissetoomisel (nt lisaks keelelisele võrdlusele ka EList ja kolmandatest riikidest pärit inimeste puhul).

JOONIS 2. Eesti juures meeldivad aspektid, kõik vastajad, %

Üle poolte kõikidest vastajatest nimetavad järjekorras Eestis kõige enam meeldivate asjade juures kolme aspekti: e-riik koos vähese bürokraatia ja kiire asjaajamisega, loodus ja keskkonnakaitse, ning kehtiv õiguskord ja isikuvabadused ‒ selliselt arvab vastavalt 81 protsenti, 76 protsenti ja 59 protsenti kõikidest vastanud uussisserändajatest. Mõnevõrra problemaatilisemana võib nimetada täiendavat kolme aspekti, millega nõustub juba palju vähem ehk ainult kolmandik kuni neljandik uussisserändajatest: inimese võimalus mõjutada otsuseid, sõprade leidmine ning rassiliste ja religioossete pingete puudumine – neid pidas Eestis meeldivaks vastavalt 25 protsenti, 34 protsenti ja 35 protsenti kõikidest vastajatest.

Eestis kõige enam meeldivad asjad: e-riik vähese bürokraatia ja kiire asjaajamisega, loodus ja keskkonnakaitse, õiguskord ja isikuvabadused.

Olulised erinevused erirühmades tulevad välja kahe väite juures: kvaliteetne haridus ning võimalus sotsiaalsete suhete loomiseks ja kohalike tuttavate leidmiseks. Kuigi mõlemat neist nimetavad keskmiselt vaid kolmandik kõikidest vastajatest, on täheldatav erinevus just ingliskeelsele ja venekeelsele ankeedile vastajate hulgas – kvaliteetset haridust on venekeelsed vastajad nimetanud oluliselt vähem kui ingliskeelsed (erinevus 18 protsendipunkti). Samuti on täheldatav, et nende osakaal, kellele Eestis meeldib kvaliteetne haridus, hakkab aastate lõikes järk-järgult langema ‒ seda nii venekeelsete kui ka ingliskeelsete vastajate hulgas.6

Teise olulise erinevusena tunnevad just ingliskeelsed vastajad, et neil on märkimisväärselt vähem võimalusi sotsiaalsete suhete loomiseks (erinevus 16 protsendipunkti), mida võib ilmselt selgitada venekeelsetel vastajate vene keele oskusega, mis võimaldab Eestis oluliselt kiiremini ja suuremat suhtevõrgustikku luua kui inglise keelega. Kokkuvõtlikult saab väita, et hoolimata tinglikust analüütilistesse kategooriatesse jaotamisest (ingliskeelsed ja venekeelsed, ELi kodanikud ja kolmandate riikide kodanikud) meeldivad keskmiselt Eesti juures uussisserändajatele suuresti samad asjad üldjuhul samas järjestuses.

Uussissrändajatega läbiviidud küsitluse lõpus sai iga vastaja soovi korral pikemalt kirjeldada oma kohanemisega seotud probleeme või häid kogemusi. Oma kommentaari lisas üle 600 vastaja (400 inglise keeles ja 200 vene keeles, sh mõned üksikud eesti keeles). Kirjeldati nii positiivseid kui ka negatiivseid asju, mis Eesti juures meeldib või ei meeldi. Põhilised kommentaaridest väljakoorunud põhiprobleemid võib jaotada nelja suuremasse teemaderingi: 1) eesti keele oskus ja õpe; 2) ebavõrdse kohtlemise tajumine ja ksenofoobia; 3) ligipääs tööturule ning 4) suhted ja kontaktiloome eestlastega.

  • Uussisserändajad tõid enim välja  teema  eesti keele oskuse ja õppe kohta: ühelt poolt nimetatakse, et eesti keele oskus on vajalik nii kohanemise kui ka pikaajalise lõimumise juures, seda tähtsustatakse ja väärtustatakse nii eraelus kui ka tööturul. Samal ajal tõdetakse, et eesti keelt on keeruline õppida: vähe on õppeprogramme ja (tasuta) võimalusi keeleõppeks, keeletundide toimumisajad ei ole paindlikud, kohati on keelekursuste kvaliteet kehv ning eesti keele praktiseerimisvõimalused kasinad.
  • Ebavõrdse kohtlemise tajumise ning ksenofoobia alla võib koondada kolm peamist teemat: negatiivsed hoiakud ning rünnakud teise nahavärviga inimeste suunal, Eesti elanike negatiivsed hoiakud välismaalaste suhtes laiemalt, ning eelarvamused venelaste ja vene keelt kõnelevate inimeste suunal, mida tajutakse eri rahvusrühmade vastandumisena Eestis.
  • Kolmas suurem probleemivaldkond oli seotud tööturuga ning sellele ligipääsuga. Tõdetakse, et enamikul töökohtadel Eestis on nõutav heal tasemel eesti keele oskus, kuid see teeb tööturule sisenemise uussisserändajatele keeruliseks ning muudab tulevikuväljavaated ebakindlaks (ka küsitlustulemused näitavad, et ligi kolmandik vastanutest on veendunud, et neil ei oleks võimalik leida enesele vastuvõetavat töökohta).
  • Neljanda suurema teemaplokina nimetati suhete loomise keerukust eestlastega, kes osade uussisserändajate hinnangul on sageli tõrksad välismaalastega suhtlemisel või sõprussuhete loomisel. Kuna keerukus kontaktide loomisel võib mõjutada sotsiaalset kohanemist, kuuluvustunnet ja keele kasutamise motivatsiooni, oleks soovitav uurida, millised on teiste riikide head praktikad uussisserändajate sotsiaalse kohanemise edendamiseks ja mitmekesise võrgustiku tekkimise toetamiseks.

Oluline on märkida, et eelnimetatud probleemide põhjused võivad olla tingitud  erinevatest asjaoludest (nt uussisserändaja geograafiline paiknemine Eestis, ligipääs teenustele või info kättesaadavus, ootused vastuvõtvale ühiskonnale jpm). Samuti ei saa esseevastuste põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi, mistõttu ei pruugi need olla üldistatavad kõikide Eestis elavate uussisserändajate seisukohtadena. Siiski ei olnud nende teemade puhul tegu üksikute vastustega, vaid sarnased mustrid toodi välja korduvalt. Kuna suures osas on tegemist probleemidega, mis on ilmnenud ka varasemates uuringutes uussisserändajate kohanemisest (vt nt uussisserändajate peatükke 2011. (Lauristin et al. 2011) või 2015. (Kallas et al. 2015) integratsiooni monitooringutes; samuti kasutatud kirjanduse loetelu), on ilmne, et need teemad vajavad jätkuvalt olulist tähelepanu.

KOKKUVÕTE

Selle artikli puhul on tegemist esimese omataolise uussisserändajate kohanemist kvantitatiivselt uuriva analüüsiga Eestis. Analüüsi tulemused näitavad, et uussisserändajate eesti keele oskus on esimestel Eestis viibitud aastatel ootuspäraselt väga madal, kuid paraneb aja möödudes, eriti nende uussisserändajate hulgas, kes eelistasid ankeedile vastata inglise keeles. Seega eesti keelt õpitakse, ja üsna tulemuslikult, kuid ka viie aasta möödudes on veel palju neid, kelle keeleoskus on passiivne või puudulik. Igapäevased aktiivsed kontaktid eestlastega kipuvad uussisserändajatel olema töö- ja koolikeskkonnas, väljaspool seda väheneb suhtlus eestlastega märkimisväärselt. Sama näitavad ka integratsiooni monitooringu tulemused eestlaste ja teisest rahvusest inimeste omavaheliste kontaktide puhul.

Enda üldist kohanemist Eestis skaalal 1‒10 hindab keskmiselt paremaks (ehk heaks ja väga heaks, skaalapunktid 6‒10) kokku 81 protsenti kõikidest vastanutest. Kuna varasemad uuringud keskmisele normatiivse hinnangu andmiseks puuduvad, on vajalik jälgida selle muutust ajas tulevastes uuringutes. Eesti kodakondsust plaanib tulevikus omandada 32 protsenti kõikidest vastanud uussisserändajatest, sealjuures on see soov madalam Euroopa Liidust pärit inimeste hulgas ning suurem kolmandatest riikidest pärit inimeste hulgas.

Jaotades uussisserändajate sihtrühma tinglikult kahte analüütilisse kategooriasse – ingliskeelsed ja venekeelsed – näeme, et Eestis kohanemise toetamisel on oluline pöörata tähelepanu mõlemale, eelkõige aga eraldi uute venekeelsete sisserändajate sihtrühmale, kes teatud tunnuste poolest näivad kohanevat võrdluses ingliskeelsetega teistsugusel määral. Venekeelne uussisserändajate sihtrühm omab vähem kontakte eestlastega kui ingliskeelne, nende eesti keele oskuse tase on teistega võrreldes madalam, nende kuuluvustunne eestlastega ei muutu aja jooksul märkimisväärselt suuremaks ning ka tööturul näivad nad enda olukorda mõnevõrra ebakindlamalt tajuvat kui teised.

Artikkel püstitas mitmeid hüpoteese, mida olemasolevate andmete põhjal ei saa täielikult kinnitada ega ümber lükata. Eelkõige puudutab see kohanemisega seotud hoiakute või muude tunnuste (nt keeleoskus) muutust ajas, mida kõige paremini saab uurida vaid longituuduuringuga. Siinse peatüki tulemused näitavad ka, et uussisserändajate sihtrühma puhul ei ole tegemist homogeense, vaid väga mitmekesise sihtrühmaga, mistõttu tuleb tervikpildi asemel süvitsi analüüsida erinevaid analüütilisi klastreid (keele, rändepõhjuse, õigusliku staatuse, regioonide vmt lõikes).

Poliitikakujundamise seisukohalt on oluline järeldus, et ligikaudu pooled kõikidest Eestisse saabunud uussisserändajatest soovivad end siduda Eestiga pikemaks ajaks (rohkemaks kui viieks aastaks). See on oluline ka kohanemist toetavate programmide ja meetmete väljatöötamise juures – üle poolte uussisserändajate näol ei ole tegemist vaid ajutiselt Eestisse tulnud inimestega, kuid tuge kohanemisel vajavad paljud neist ka pärast mitme aasta möödumist. Eelkõige puudutab see keeleõpet, mille osas nägime, et isegi pärast viit aastat Eestis elamist on väga suur hulk neid (ligi pooled), kelle eesti keele oskus on kas passiivne või täiesti puudulik. Eesti keele oskus, õppevõimalused ja motivatsioon selleks olid ka ühed teemadest, mida regulaarselt nimetati avatud vastusega küsimuse juures. Seega on oluline jätkuvalt tähelepanu pöörata ka eesti keele õppe võimaluste pakkumisele – olgu selleks siis täiendavate keeleõppe võimaluste loomine, keeleõppe võimalustest informeerimine või olemasolevate õppevõimaluste kvaliteedi parandamine.

KASUTATUD KIRJANDUS

  • AINSAAR, M., BEILMANN, M. (2016). Eesti elanikkonna hoiakud kolmandatest riikidest sisserändajate suhtes Euroopa Sotsiaaluuringu andmetes. Tartu Ülikool.
  • INIMÕIGUSTE INSTITUUT. (2016). Uus-sisserändajate uuring: Küsitlus Eesti elanikkonna ja sisserännanute seas. Turu-Uuringute AS ja Inimõiguste Instituut.
  • KALDUR, K., ASARI, E.-M. (2017a). Esmase sisserände eristamine rändestatistikas: metoodikaleht. Siseministeerium. Käsikiri.
  • KALLAS, K., KALDUR, K (toim) (2014). Uussisserändajate kohanemine Eestis: valikud ja poliitikaettepanekud tervikliku ja jätkusuutliku süsteemi kujundamiseks. Balti Uuringute Instituut.
  • KALDUR, K., VETIK, R., KIRSS, L., KIVISTIK, K., SEPPEL, K., KALLAS, K., MASSO, M., ANNISTE, K. (2017b). Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2017. Balti Uuringute Instituut ja SA Poliitikauuringute Keskus Praxis. Tartu: Balti Uuringute Instituut ‒ https://www.ibs.ee/wp-content/uploads/EIM2017.pdf
  • KALLAS, K., VETIK, R, KRUUSVALL, J., SAAR, E. HELEMÄE, J., KIRSS, L., LEPPIK, C., SEPPEL, K., KIVISTIK, K., UBAKIVI-HADACHI, P. (2015). Eesti integratsiooni monitooring 2015. Balti Uuringute Instituut, Tallinna Ülikool ja SA Poliitikauuringute Keskus Praxis. ‒ http://www.kul.ee/et/eesti-uhiskonna-loimumismonitooring-2015
  • LAURISTIN, M., KAAL, E., KIRSS, L., KRIGER, T., MASSO, A., NURMELA, K., SEPPEL, K., TAMMARU, T., UUS, M., VIHALEMM, P., VIHALEMM, T. (2011). Integratsiooni monitooring 2011. AS Emor, SA Poliitikauuringute Keskus Praxis, Tartu Ülikool. ‒ http://www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Projektid/Valitsemine_ja_kodanike%C3%BChiskond/Artiklid/Integratsiooni_monitooring_2011.pdf

1 Artiklis kasutatakse seega kohati selguse huvides inglise keeles ankeedile vastanute kohta nimetust ingliskeelsed ja venekeelsele ankeedile vastanute kohta venekeelsed. See on analüütiline eristus ning ei tähenda, et tegemist oleks nende vastajate emakeele või peamise suhtluskeelega. Ingliskeelse ankeedi täitjate sihtrühm on päritoluriikide lõikes äärmiselt mitmekesine; samal ajal kui 89% venekeelse ankeedi täitjatest on pärit vene keelt kõnelevatest riikidest (50% Venemaalt, 33% Ukrainast ja 6% Valgevenest).

2 Teine seotud probleem antud küsitluse juures on andmete kaalumine. Artikli andmed ei ole kaalutud, s.t tulemuste üldistamisel ei saa teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi kõikide Eestis elavate uussisserändajate kohta. Andmete kaalumine sellise sihtrühma puhul on problemaatiline, kuna puuduvad täielikult usaldusväärsed andmed sihtrühma kui terviku kohta – me teame suhteliselt suure usaldusväärsusega, kui palju neid Eestisse igal aastal saabub, aga teadmata on nende täpne väljaränne, samuti ka sihtrühma täpne profiil, nagu näiteks sugu, vanus, geograafiline paiknemine, aga ka rände põhjus või haridustase. Eelkõige on see probleemiks EL kodanike puhul, kelle kohta on arvatud, et paljud neist ei registreeri enda tegelikku rännet ehk elamisõigust Eestis. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) andmete puhul kolmandate riikide kodanike kohta on probleemiks elamislubade andmise statistika – näiteks võib esmase tähtajalise elamisloa saajal olla Eestis juba varasem elamisluba muul alusel, mistõttu ei ole tegemist täiesti uue Eestisse tulijaga. Vt nende metoodiliste probleemide osas pikemalt ka Kaldur ja Asari (2017).

3 Püsielanike all on käesolevas artiklis silmas peetud kõiki Eestis pikaajaliselt elavaid inimesi.

4 Siinkohal tuleb silmas pidada, et Siseministeeriumi kohanemisprogramm sai alguse 2015. aastal, mistõttu ei pruugi osa küsitlusele vastanutest (2014 ja varem saabujad) olla selles osalenud selletõttu, et pole olnud programmist teadlikud. Inimese riiki saabumise aastate lõikes näitavad tulemused siiski suhteliselt sarnast taset, v.a 2013. aastal ja varem saabunute hulgas, kus osakaal on keskmisest madalam.

5 Seda küsimust küsiti kõikidelt vastajatelt (n=2831), sh ka näiteks tudengitelt, s.t mitte ainult praegu töötavatelt inimestelt (n=1587).

6 Põhjused, miks venekeelsete uussisserändajate arvamus Eesti haridussüsteemi kvaliteedile on madalam kui teistel ja miks see hakkab langema, vajab edasist põhjalikku analüüsi. Ühe seletusena võib tinglikult arvata, et venekeelsetel on tekkinud juba teatud eelhoiak Eesti või eestikeelse haridussüsteemi kohta. Langust võib aga selgitada asjaolu, et kui venekeelsed uussisserändajad panevad pärast Eestisse saabumist oma lapsed Eesti vene õppekeelega kooli, siis ei jääda rahule selle (õppe)kvaliteediga.

Tagasiside