Nr 38

Laadi alla

Jaga

Prindi

Õigusloomes on Eestil arenguruumi

  • Iris Pettai

    Iris Pettai

    Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadur

  • Silvia Kaugia

    Silvia Kaugia

    Tartu Ülikooli võrdleva õigusteaduse lektor

  • Raul Narits

    Raul Narits

    Tartu Ülikooli võrdleva õigusteaduse professor

Eesti on lähisuhtevägivalla süsteemsel ennetamisel ja tõkestamisel sabassörkija rollis.

Eesti riik on seadmas õiguspoliitilisi sihte aastani 2030. Ilmselt saab olema nii, et uusi õigusnorme luuakse üksnes siis, kui nende vajalikkus on veenvalt põhjendatud. Seejuures tuleks hoiduda liigsest kiirustamisest. Poliitiliselt on oluline nn lahenduskeskse lähenemise asendumine probleemikesksusega. Õigusnormid ise tuleb koondada (kodifitseerida) süsteemselt arendatud üld- ja eriosaga seadustesse. Need lähtepositsioonid on aluseks ka selles artiklis käsitletud probleemile – lähisuhtevägivallale – senisest süsteemsema juriidilise lahenduse leidmisele.

Murrangulised muudatused lähisuhtevägivalla (edaspidi LSV) käsitlemisel ja eeskätt õiguskaitsesüsteemis on kestnud juba üle paarikümne aasta. Otsitakse lahendusi, kuidas muuta õiguskaitsesüsteem efektiivsemaks.1 Kujunemas on täiesti uus paradigma, kus ühelt poolt taunitakse kitsast normikeskset lähenemist, mis lähtub peamiselt õigussüsteemi enda vajadustest ja on sageli ohvrite suhtes osavõtmatu ja tõrjuv. Teiselt poolt on tõsise kriitika alla sattunud nõrk õigusbaas, mis ei võimalda avada lähisuhtevägivalla kui väga keerulise ja mitmetahulise sotsiaalse nähtuse olemust ja spetsiifikat: spetsialiseerumise puudumine, vähene koostöö spetsialistide vahel jms. Uue paradigma abil loodetakse ohvreid julgustada koostööks õiguskaitseorganitega, et tuua päevavalgele rohkem juhtumeid ning ennetada ja peatada lähisuhtevägivalla levimist.

Riike, kus veel pole spetsiaalset lähisuhtevägivalla seadust, on maailmas 51, nende seas on ka Eesti. Tegemist on peamiselt Kagu-Aasia, Lähis-Ida ja Sahara-taguse Aafrika riikidega, nagu Bangladesh, Ida-Timor, India, Birma, Sri Lanka, Afganistan, Iraak, Süüria, Sudaan, Mali jt. (Countries Without Laws…). Tegemist on üldjuhul vähearenenud ja vaesemate riikidega, kus on kõrge vägivalla ja kuritegevuse tase ja kus inimõigustega sageli ei arvestata. Arenenud riikidest kuuluvad sellesse nimekirja ainsatena Eesti ja Venemaa. Ka pole nende riikide seas ainsatki Euroopa Liidu liiget peale Eesti. Ka meie lähinaabrid Soome, Leedu ja Läti on juba jõudnud seaduse vastu võtta.

Spetsiaalse LSV seaduse puudumist peab enamik arenenud riike efektiivse õiguskaitse suurimaks takistuseks. Riikides, kus spetsiaalset seadust pole, eeldatakse, et üldised karistusõiguslikud sätted kaitsevad kannatanuid ka lähisuhtevägivalla eest ja seetõttu puudub vajadus spetsiaalse seaduse järele. Praktika näitab, et ainult karistusseadustiku normid ei ole efektiivsed, sest ei arvesta LSV spetsiifikat, nagu näiteks sugulussidemeid ohvri ja kannatanu vahel (kes elavad ühel ja samal elamispinnal), ega võimalda ära hoida süstemaatilist ja korduvvägivalda. Tervikuna on karistamine spetsiaalse seaduseta tinglik, piirdudes tavaliselt kriminaalse hukkamõistu, lepitamismenetluse, trahvi ja üliharva lühiajalise vanglakaristusega. Riikides, kus seadus puudub, antakse vägivallatsejatele võimalus süüdimatult ja karistamatult tegutseda.

Tõenäosus, et vägivallatseja saab karistada, on üliväike.

Julgustust perevägivalla seaduse vastuvõtmiseks saab USA-lt, kus seadus naistevastase vägivalla vastu võeti vastu juba 1994. aastal. Seadus andis silmapaistvalt häid tulemusi. Aastatel 1993–2010 kahanes 30 protsendi võrra naiste arv, kes tapeti oma seksuaalpartneri poolt, koduvägivalla juhtumite arv naiste suhtes vähenes kahe kolmandiku võrra. (Catalano 2012)

USAs rakendati seaduse vastuvõtuni lähisuhtevägivalla puhul samasugust lähenemisviisi nagu Eestis praegu. Fookuses olid alternatiivsed meetodid sekkumiseks, nagu lepitamine, vägivallatsejate nõustamine ja konsulteerimine, et neid mõjutada ja õpetada, kuidas perekriisidest väljuda. Politsei ei arreteerinud vägivallatsejat isegi siis, kui ohvrid olid tõsiselt kannatada saanud.

Nüüd vaadatakse USAs lähisuhtevägivalla juhtumeid hoopis teisiti ja sama tõsiselt kui avalikus kohas toimunud kuritegu, mille on toime pannud anonüümsed inimesed. Olukorda aitas muuta seadusandlus, kus vastutus vägivalla peatamise eest lasub riigil ja kus õiguskaitseorganitele on antud õigused ja kohustused tagada ohvritele viivitamatu kaitse ja toetus ning ära hoida vägivalla kordumine. Seadus tugevdas oluliselt kannatanute juriidilist kaitset ja andis riigi garantii, et vägivallatsejatel ei ole võimalust korduvaks vägivallaks. Ka tagas seadus, et vägivallatsejad võeti vastutusele ja ohvrid said vajalikku toetust ja abi. Maailmapraktika on tõestanud, et spetsiaalne seadus on oluliselt efektiivsem kui eraldi sätted ja artiklid kriminaal-, tsiviil- ja administratiivseadusandluses. Paljude riikide kogemus näitab, et pärast seaduse vastuvõttu väheneb juhtumite arv oluliselt.

Artikli üks eesmärk on otsida, toetudes akuutsele empiirilisele materjalile, vastust küsimusele, miks enamik arenenud riike on kehtestanud lähisuhtevägivalla seaduse ja mida olulist ja efektiivset on seadus võimaldanud. Samas on raske lahti mõtestada, miks igati edukas, kiire arengutempoga, avatud ja inimõigusi väärtustav Eesti on lähisuhtevägivalla seaduse vastuvõtmisega sedavõrd hiljaks jäänud, et oleme sattunud ühte nimekirja riikidega, kus pannakse toime tõsiseid inimsusevastaseid kuritegusid nagu Tšaad, Sudaan, Somaalia, Süüria, Libeeria jt.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituut ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond on korraldanud 2014. ja 2017. aastal koostöös uuringud, et selgitada, kas ja kuivõrd toetavad Eesti tegevjuristid lähisuhtevägivalla puhul uusi ideid ja lähenemisviise.

Toetudes uuringutele, analüüsitakse artiklis Eesti tegevjuristide hoiakuid ja suhtumist lähissuhtevägivalda, kas vastav seadusandlus vajab muutmist, täiendamist, et senisest efektiivsemalt lähisuhtevägivalda tõkestada ja ennetada. Ka saab uuringutest teha järeldusi selle kohta, kui vajalikuks peetakse spetsiaalse lähisuhtevägivalla ennetamise ja tõkestamise seaduse väljatöötamist.

LÄHISUHTEVÄGIVALD ON EESTIS IGAPÄEVANE KURITEGU

Politsei saab iga päev teateid rohkem kui 40 lähisuhtevägivalla2 juhtumi kohta. 2017. aastal registreeriti üle 3000 LSV juhtumi (aastal 2011 oli see arv 2021). LSV moodustab 38 protsenti kehalise väärkohtlemise juhtumitest. Igal neljandal juhtumil on laps kas vägivalla ohver või pealtnägija. Eesti kuritegevusstatistikast selgub, et vägivallatsejatest 88 protsenti on mehed ja ohvritest 82 protsenti naised. Enamik (juhtumitest 75%) toimub praeguste või endiste abikaasade või elukaaslase vahel. (Justiitsministeerium 2017) Kõigist LSV juhtumitest moodustab füüsiline vägivald 78 protsenti.

Nagu mujal maailmas, otsitakse ka Eestis aktiivselt lahendusi LSV tõkestamiseks ja sotsiaalteenuste osutamiseks nii ohvritele kui ka vägivallatsejatele. Tähelepanu vääriv on hiljutine Pärnu linnas ja maakonnas 2017. ja 2018. aastal kolme ja poole kuu jooksul tehtud prooviuuring, mis tugines Suurbritannia MARAC kogemustele ja kus katsetati uusi lahendusi. Selle projekti keskne idee oli muuta mõtteviisi ning rõhutada, et lähisuhtevägivallas peab alati vastutuse võtma vägivallatseja, mitte kannatanu. (Pärnus katsetatakse uut lähenemist… 2017) Üheks uudseks lahenduseks oli vägivalda kasutanud inimese lahkumine või eemaldamine kodust rohkem kui poolte juhtumite puhul. Ka praktiseeriti kogu projekti jooksul asutustevahelist kiiret koostööd. Uuringu tegijad on saadud kogemuse põhjal esitanud valitsuskabinetile memorandumi3, millega oli ka meil võimalus tutvuda. Paraku pole memorandumis tõstatatud probleemi, et Eesti senine juriidiline regulatsioon lähisuhtevägivalla puhul on tervikuna väheefektiivne4, kuid see ei saanud olla ei uuringu ega ka memorandumi koostajate eesmärk. Kahjuks tuleb tõdeda, et Eesti mahajäämus maailma paljudest riikidest LSV juriidilise regulatsiooni vallas on märkimisväärselt suur ja selle ületamine ei pruugi olla lihtne ülesanne. Artikli autorite arvates tuleks eelkõige mõelda ühe õigusega juba reguleeritud ja LSV puhul kasutatava menetluse – lepitusmenetluse vajakajäämiste kõrvaldamisele ja poliitilise tahte olemasolul liikuda tervikliku ja süsteemse LSV seaduse poole.

LEPITAMISMENETLUST PEETAKSE OHVRILE OHTLIKUKS

Lepitamismenetlus (mediation) on Eestis põhiliseks vägivallatseja ja ohvri vaheliste suhete juriidiliseks regulatsiooniks ligi 70–80 protsendil juhtumitest. Lepitamine tähendab, et süüdimõistva otsuse asemel suunab prokurör juhtumi lepitamismenetlusse ning ohver ja vägivallatseja lepitataksegi omavahel. Vahendajad (kelleks on Eestis ohvriabitöötajad) püüavad pooli omavahel kokku viia, n-ö ära lepitada, sõlmides lepingu ohvri ja vägivallatseja vahel, kus vägivallatseja võtab endale mitmesuguseid kohustusi kuue kuu jooksul näiteks mitte tarbida alkoholi, mitte käituda vägivaldselt jne.

Arenenud ja tsiviliseeritud riikides, kus on normikesksest lähenemisest loobutud, suhtutakse lepitamisse lähisuhtevägivalla juhtumite puhul äärmiselt ettevaatlikult ja tegelikult seda enam ei praktiseerita, kuna lepitamine ei aita tavaliselt uusi vägivallajuhtumeid ära hoida.

Lepitamine asetab ohvri uuesti vägivallatseja meelevalda, heauskse lootusega, et kuus kuud kehtiv leping muudab vägivallatseja käitumist – ehk ta võtabki mõistuse pähe ega väärkohtle enam ohvrit. Lepitamist peetakse ohtlikuks, sest vahendaja võtab endale tohutu vastutuse ja õigused sekkuda pereellu, samas ei ole ta võimeline prognoosima olukorda, hindama seda ohvri seisukohalt.

Lepitusmenetlus tugineb kahele eksitavale arusaamale. Esiteks eeldatakse, et mõlemad pooled (ohver ja vägivallatseja) omavad võrdseid õiguseid kaitsta oma huve. Arusaam on eksitav, sest süüalusest sõltuv pool ei saa olla võrdväärne partner lepitamisprotsessis ja asub läbirääkimiste ajal halvemas positsioonis.

Teiseks eeldatakse, et mõlemad pooled vastutavad võrdselt konflikti ja kallaletungi eest. Lepitajate arvates on mõlemad võrdselt toimunus süüdi, sõltumata sellest, et kahju on pidanud kannatama vaid üks pool, keda rünnati.

Lepitamine on üsna tüüpiline näide normikesksest lähenemisest, kus lähtutakse normatiivsetest ettekirjutustest, tajumata ohvrite tegelikke probleeme ja vajadusi, suutmata prognoosida vägivallatseja edasist käitumist ja tajumata olukorra riskantsust tervikuna.

ÜRO initsiatiivil korraldatud uuringutest on selgunud, et tihti toimub lepitamine sundolukorras, hirmutamise ja sunni õhkkonnas. ÜRO juhtis esimesena tähelepanu lepitamismenetluse puudujääkidele ja sisuliselt keelustas selle kui ohvri jaoks ohtliku regulatsiooni juba 1996. aastal. Spetsiaalses seadusandluse väljatöötamist juhendavas käsiraamatus kirjutatakse järgmist: „Seadusandlus peab üheselt keelama vahendamise (lepitamise) kõigil naiste vastu suunatud vägivalla juhtumite puhul nii enne kohtuprotsessi algust kui kohtumenetluse ajal.”. (US Women 2012)

Maailma õiguspraktikas rakendatakse lähisuhtevägivalla puhul kahte peamist regulatsiooni: lepitavat ja karistavat. Küsisime õiguspraktikutelt, kumba regulatsiooni nad pooldavad (tabel 1).

 TABEL 1. Kas pooldate lepitavat või karistavat regulatsiooni õiguspraktikas? (protsent)

 TABEL 1. Kas pooldate lepitavat või karistavat regulatsiooni õiguspraktikas? (protsent)

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond 2014 ja 20175

Poolehoidu leidsid mõlemad regulatsioonid nii 2014. kui ka 2017. aastal. Kui neli aastat tagasi oli mõnevõrra enam poolehoidjaid lepitaval regulatsioonil (46–50%), oli samas arvestatav hulk vastajaid (37–39%) ka karistava regulatsiooni poolt. Üsna paljud (13–15%) jäid erapooletuks.

2017. aastaks on tegevjuristide poolehoid kasvanud karistava regulatsiooni osas ja vastused jagunevad peaaegu pooleks: 43% toetab lepitavat ja 44% karistavat regulatsiooni. Politseiuurijad toetavad 2017. aastal mõnevõrra rohkem lepitavat (43%) ja vähem (30%) karistavat regulatsiooni. Üle neljandiku (27%) on jäänud erapooletuks.

Vastustest võib järeldada, et lepitusmenetlusse kriitiliselt suhtuv ja uuenduslikult mõtlev osa tegevjuristide ning politseiuurijate seas on olemas, mis on positiivne märk valmisolekust orienteeruda uutele lähenemisviisidele.

Sõlmküsimuseks ohvri turvalisuse tagamisel ning vägivalla ennetamisel ja tõkestamisel on riigi suutlikkus perevägivalla juhtumitega tegeleda. Selle hindamiseks on mitu parameetrit, millest olulisemad lisati eksperdiküsitluse ankeeti. Neile antud hinnangud kajastuvad tabelis 2. Riigi suutlikkust hinnatakse erinevalt. Kõige enam ollakse mõlema uuringu andmeil rahul ohvrite kohtlemisega õigusorganites, ka ollakse rahul ohvrite lastele turvalisuse tagamisega. Kordusuuringu tulemused näitavad, et kasvanud (29%-lt 40%-le) on nende vastajate hulk, kes leiavad, et riik suudab senisest enam perevägivalda ennetada ja raskeid juhtumeid ära hoida. Hoolimata sellest on mõlemas uuringus osalenute hinnangul riigil suuri probleeme kõnealuse tegevuse korraldamisel: puudulikuks hindas seda 2014. aastal 65 protsenti ja 2017. aastal 46 protsenti vastanutest. Ka heidetakse riigile ette, et puudub kontroll vägivallatsejate (2014. a 73%; 2017. a 56%) ja vägivaldsetes peredes toimuva üle (2014. a. 70%, 2017. a 68%). Riigi täielik suutmatus avaldub ekspertide hinnangul ohvritele elatusraha jm materiaalsete tingimuste tagamises, et iseseisvalt toime tulla: puudulikuks hindab seda 2014. aasta uuringus 79 protsenti ja 2017. aasta uuringus 61 protsenti vastanutest.

TABEL 2. Milline on teie hinnangul Eesti riigi suutlikkus perevägivalla juhtumitega tegelemisel? (protsent)

TABEL 2. Milline on teie hinnangul Eesti riigi suutlikkus perevägivalla juhtumitega tegelemisel? (protsent)

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond 2014 ja 2017

Sõlmküsimus ohvri turvalisuse tagamisel ja vägivalla ennetamisel on riigi suutlikkus perevägivalla juhtumitega tegelda.

Ekspertide vastustest võib järeldada, et riigi suutlikkus on väiksem nendes aspektides, mis on seotud perevägivalla ennetamisega, ning suurem juhtudel, kui tegeldakse perevägivalla tagajärgedega. Eestis ei ole iseseisvat perevägivalla seadust ja see võib olla üheks põhjuseks, miks meil peamiselt tegeldakse vägivalla tagajärgede, mitte niivõrd ennetamisega.

Nagu 2014. aasta küsitluses, tundsime ka kordusuuringus huvi, kas praegused õiguslikud raamid võimaldavad perevägivallaga ammendavalt tegeleda (tabel 3). Kahe uuringu võrdlusest nähtub, et vähenenud (15%-lt 10%-le) on nende hulk, kelle hinnangul praegused õiguslikud raamid kindlasti võimaldavad perevägivallaga ammendavalt tegeleda, samas on vähenenud (22%-lt 16%-le) ka nende hulk, kes leiavad, et need üldiselt ei võimalda seda. Valdav osa vastanutest leiab mõlemas küsitluses, et tänane õigusraamistik üldiselt võimaldab perevägivallaga ammendavalt tegeleda. Tähelepanuväärselt (4%-lt 12%-le) on suurenenud vastanute hulk, kes ei oska sellele küsimusele vastata.

TABEL 3. Kas praegused õiguslikud raamid võimaldavad perevägivallaga ammendavalt tegeleda? (protsent)

TABEL 3. Kas praegused õiguslikud raamid võimaldavad perevägivallaga ammendavalt tegeleda? (protsent)

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond 2014 ja 2017 

VALMISOLEKUST LÄHISUHTEVÄGIVALLA SEADUSEKS

Eestis ei ole iseseisvat perevägivalla seadust ja see võib olla üheks põhjuseks, miks meil peamiselt tegeldakse vägivalla tagajärgede, mitte niivõrd ennetamisega. Selgitasime uuringus vajadust perevägivalla seaduse järele.

TABEL 4. Milline on teie seisukoht, kas eraldi perevägivalla seadus muudaks Eestis perevägivalla juhtumitega tegelemise tõhusamaks? Juristide eksperthinnangud (protsent)

TABEL 4. Milline on teie seisukoht, kas eraldi perevägivalla seadus muudaks Eestis perevägivalla juhtumitega tegelemise tõhusamaks? Juristide eksperthinnangud (protsent)

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond 2014 ja 2017

Suhtumises spetsiaalse perevägivalla seaduse vajalikkusesse jaotuvad vastajad pooldajateks ja skeptikuteks (tabel 4). Pooldajate osakaal on juristide hulgas aastatel 2014–2017 kasvanud 34 protsendilt 46 protsendini ja politseiuurijate seas langenud 52 protsendilt 37 protsendini. Skeptikute osakaal on kahanenud nii juristide puhul 57 protsendilt 42 protsendini kui ka politseiuurijate seas 40 protsendilt 36 protsendini. Kindlalt on seaduse vastu vaid iga kümnes jurist ja vaid 2 protsenti politseiuurijatest.

Paljudes riikides on perevägivalla seadust edukalt rakendatud ja saavutatud märkimisväärseid tulemusi.6 Palusime uuringus vastajatel hinnata seisukohti, millest lähtuvalt soovitatakse rakendada spetsiaalset perevägivalla seadust (tabel 5).

TABEL 5. Kuidas hindate seisukohti, millest lähtuvalt soovitatakse rakendada spetsiaalset perevägivalla seadust? Juristide eksperthinnangud (täiesti või üldiselt nõus, protsent)

TABEL 5. Kuidas hindate seisukohti, millest lähtuvalt soovitatakse rakendada spetsiaalset perevägivalla seadust? Juristide eksperthinnangud (täiesti või üldiselt nõus, protsent)

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna uuring 2017

Küsitlusest selgub vastajate poolehoid kõikidele argumentidele, mis räägivad perevägivalla seaduse kasuks. Esikohale tõuseb koostöö korraldamine institutsioonidevaheliseks koostööks, mida pooldab 77–86 protsenti vastanutest, ka peetakse väga oluliseks varajase ennetamise tagamist ja raskete juhtumite ärahoidmist, mida pooldab 68–84 protsenti. Kahe kolmandiku vastajate jaoks on oluline perevägivalla korduva iseloomu arvesse võtmine ja perevägivalla spetsiifika väljatoomine seaduse abil.

Juristid toetavad eri argumente mõnevõrra enam kui politseiuurijad. Uuringu andmetele toetudes võib väita, et Eesti tegevjuristide valmisolek perevägivalla seaduseks on arvestatavalt kõrge. Tegevjuristid tajuvad paljusid kitsaskohti ja lahendamata probleeme praeguses õigusregulatsioonis ja õiguspraktikas, mida loodetakse seaduse abil ületada.

LÄHISUHTEVÄGIVALD ÕIGUSPRAKTIKAS

Kui sageli õiguspraktikud lähisuhtevägivalla juhtumitega oma igapäevatöös kokku puutuvad ja kui palju aega tööajast sellele kulutavad? Oma igapäevatöös tegeles 2017. aastal valdav osa (71–85%) tegevjuristidest lähisuhtevägivalla juhtumitega, 2014. aastal 77–92 protsenti (tabel 6). Enam on lähisuhtevägivallaga hõivatud politseiuurijad ja prokurörid, kelle tööajast kulub selleks arvestatav osa, prokuröride puhul ligi kolmandik (29%) ja politseiuurijate puhul üle kolmandiku (38%), 2014. aastal 33–42 protsenti. Vähem kulub tööaega lähisuhtevägivalla juhtumitele kohtunikel (14%) ja advokaatidel (11%), 2014. aastal 12 protsenti.

TABEL 6. Vastajad, kes oma igapäevatöös tegelevad lähisuhtevägivalla juhtumitega

 TABEL 6. Vastajad, kes oma igapäevatöös tegelevad lähisuhtevägivalla juhtumitega.

Juristide eksperthinnangud (protsent)
Märkus: *2014. aasta kohta puuduvad advokaatide andmed.
Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond 2014 ja 2017

Iga neljas prokurör, 29 protsenti advokaatidest, 15 protsenti kohtunikest ja 16 protsenti politseiuurijatest ei tegele lähisuhtevägivalla juhtumitega.

Kuna lähisuhtevägivalla juhtumite arv on viimastel aastatel kiires kasvutrendis, siis selgitasime, kas see on toonud endaga kaasa muudatusi õiguspraktikute igapäevatöös (tabel 7). Muudatusi on täheldanud 45–82 protsenti vastanutest, teistest enam prokurörid (82%) ja politseiuurijad (75%). Peamiselt on täheldanud mõningaid muudatusi 42–66 protsenti, olulisi muudatusi on tajutud vähem, 3–16 protsenti. Enam on muutunud prokuröride (82%) ja politseiuurijate (75%) töö.

TABEL 7. Lähisuhtevägivalla juhtumite arv on kiires kasvutrendis. Kas see on toonud teie igapäevasesse töösse kaasa muudatusi? Juristide eksperthinnangud (protsent)

TABEL 7. Lähisuhtevägivalla juhtumite arv on kiires kasvutrendis. Kas see on toonud teie igapäevasesse töösse kaasa muudatusi? Juristide eksperthinnangud (protsent)

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna uuring 2017 

LÄHISUHTEVÄGIVALDA LOETAKSE TÕSISEKS PROBLEEMIKS

Eesti õiguspraktikud, kes oma igapäevatöös puutuvad kokku perevägivalla juhtumitega, tunnetavad lähisuhtevägivalda üsna tõsise probleemina.

Mõlema uuringu andmeil peetakse vaimset ja füüsilist vägivalda tõsisemateks probleemideks kui seksuaalset vägivalda. Kordusuuring (2017) kinnitab aga, et vastanute hinnangul on kõik nimetatud vägivallavormid küllaltki tõsiseks probleemiks; samas on vähenenud kõigi vägivallavormide puhul seisukoht, et tegemist on väga tõsise probleemiga. Suurimaks probleemiks on mõlema uuringu vastanute hinnangul vaimne vägivald, mida hindab küllaltki tõsiseks 2014. aasta uuringus 37–42 protsenti, 2017. aasta uuringus aga 54–55 protsenti. Tõsiduselt järgmine on füüsiline vägivald, küllaltki tõsiseks hindab seda 2014. aastal 52–53 protsenti, kordusuuringus aga 50–61 protsenti. Seksuaalse vägivalla olukorra hindamisel on toimunud oluline nihe: kui 2014. aastal. hindas seda küllalti tõsiseks 32–33 protsenti, siis 2017. aastal 33–39 protsenti. Samas on märkimisväärne, et kordusuuringu tulemustel on suurenenud vastanute hulk, kelle hinnangul ei ole ei füüsiline ega seksuaalne vägivald tõsiseks probleemiks. Mõlema uuringu ühise joonena saab nimetada asjaolu, et märkimisväärne osa vastanutest ei oma seisukohta erinevate vägivallavormide tõsiduse osas, kusjuures see tendents näitab kordusuuringus kasvu: kui 2014. aasta uuringus ei omanud vaimse vägivalla tõsiduse puhul seisukohta 8 protsenti juristidest, siis 2017. aasta uuringus oli neid 12 protsenti, hinnangutes füüsilise vägivalla kohta on need protsendid vastavalt 7 ja 12; mõnevõrra on vähenenud nende hulk, kel pole seisukohta seksuaalse vägivalla osas – seda nii juristide kui ka politseiuurijate hulgas. (tabel 8) Kui eespool sai positiivsena nimetada asjaolu, et seksuaalset vägivalda küllaltki tõsise probleemina hindavate õiguskaitsetöötajate hulk on suurenenud, on samas tähelepanuväärne, et kasvutrendis on seisukoht, et seksuaalne vägivald ei ole tõsine probleem (juristidest 2014. aastal arvas nii 2%, 2017. aastal 7%; politseitöötajatest 2014. aastal 7%, 2017. aastal 11%). Nimetatud tendentsi põhjuseks võib olla asjaolu, et selliste juhtumitega kokkupuuteid on õiguspraktikutel harvem, ning ka see, et seksuaalne vägivald on varjatum vägivald, millest spetsialistidel puudub adekvaatne ülevaade. 

TABEL 8. Kuivõrd on naistevastane vägivald Eestis teie arvates probleem? (protsent)

 TABEL 8. Kuivõrd on naistevastane vägivald Eestis teie arvates probleem? (protsent)
Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond 2014 ja 2017

Perevägivald on tõsine kuritegu ja korduvalt vägivalda kasutav isik ei tee seda kogemata, vaid kindla sihiga saavutada oma eesmärk, täielik kontroll ja võim oma partneri üle. Uuringus selgitasime, miks ei jõua paljud perevägivalla juhtumid kohtu ja süüdimõistva otsuseni ning miks võtavad ohvrid õiguspraktikute hinnangul süüdistuse tagasi (tabelid 9 ja 10).

TABEL 9. Miks ainult vähene osa lähisuhtevägivalla juhtumitest jõuab kohtuni ja süüdimõistva otsuseni? (protsent)

TABEL 9. Miks ainult vähene osa lähisuhtevägivalla juhtumitest jõuab kohtuni ja süüdimõistva otsuseni? (protsent)

Märkus: * on põhjus, ** ei ole põhjus, *** ei oska öelda
Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond 2014 ja 2017. 

Kahe uuringu võrdluses on vastanud endiselt seisukohal, et oluliseks põhjuseks juhtumite kohtusse mittejõudmisel on asjaolu, et ohvrid võtavad oma süüdistuse tagasi. Üllatuslikult peavad vastanud põhjuseks ka seda, et nende hinnangul perevägivalla juhtumitel puudub sageli kuriteo koosseis. Positiivse nihkena saab nimetada asjaolu, et kõigi vastanute hulgas on vähenenud seisukoht, nagu oleksid perevägivalla juhtumid tihti teisejärgulised, mistõttu eelisjärjekorras tegeldakse raskemate kuritegudega. Järeldub, et perevägivallakuritegusid ja nende ohtlikkust teadvustatakse õiguspraktikute poolt üha enam.

TABEL 10. Miks loobuvad ohvrid sageli oma esialgsetest ütlustest ja võtavad süüdistuse tagasi? (protsent)

TABEL 10. Miks loobuvad ohvrid sageli oma esialgsetest ütlustest ja võtavad süüdistuse tagasi? (protsent)

Märkus: * on põhjus, ** ei ole põhjus, *** ei oska öelda.
Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond 2014 ja 2017 

Vastanute hinnangul võtavad ohvrid oma süüdistuse tagasi nii vägivallatseja mõjul kui ka seetõttu, et ohver ise mõtleb süüdistuse esitamise asjus ümber. Üllatuslikult on kasvanud arvamus, et olulist rolli ohvri süüdistuse tagasivõtmisel mängivad tuttavate, sõprade ja sugulaste soovitused. Arvatavasti haakub niisugune seisukoht ühiskonnas levinud stereotüüpsete ohvrit süüdistavate hoiakutega. Põhjuseid avalduse tagasivõtmiseks võib loomulikult olla teisigi. Näiteks soov iga hinna eest perekonda säilitada, lastel on ju isa vaja, küll vägivallatseja muudab end jm.

Uuring näitab, et ohvrit süüdistavad stereotüüpsed ja eelarvamuslikud hoiakud on kinnistunud ja püsivad, aastatel 2014–2017 pole suuri muudatusi märgata. Stereotüüpsed suhtumised ja arusaamad, kus ka ohvreid süüdistatakse toimunud vägivallas, võivad takistada õiguskaitseorganite tööd. Ebakindlus ja süüdistamise kartus on üks põhjustest, miks vägivalla all kannatav naine julgeb üliharva pöörduda õiguskaitseorganite poole. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti naistevastasest uuringust selgus, et ainult 14 protsenti naistest pöörduvad politsei poole ka pärast kõige tõsisemat vägivallajuhtumit (Eestis 10%). Ainult iga kolmas naine pöördub meedikute poole pärast vägivallajuhtumit, 4–6 protsenti otsib abi naiste varjupaikadest või ohvriabist. (FRA uuring 2013).

Palusime vastajatel hinnata ka kaht tüüpilist vägivallatsevat meest süüdistavat hoiakut. Vägivalla põhjusteks peetakse meeste oskamatust oma agressiivsust kontrollida (vihajuhtimise oskuste puudumist) ja liigset kontrollivajadust, neid seisukohti toetab 88–99 protsenti vastanutest. Küsitluse põhjal võib väita, et Eesti vajab vägivallatsejate jaoks mõeldud programme, psühholoogilist (sund)nõustamist, vihajuhtimise koolitusi jms.

Võrreldes omavahel hinnanguid arusaamadele, mis otsivad toimepandud vägivallas süüd naistes kui ohvrites või meestes – vägivallatsejates –, näeme, et juristid ja politseiuurijad kalduvad süüdistama mehi mõnevõrra enam kui naisi.

Kaalukateks perevägivalla põhjusteks peetakse ka töötuse ja vaesuse mõju, vastajatest 58–79 protsendi arvates (2014. aastal 57–68%). Enamik vastajatest (90–96%) näeb vägivalla põhjuseid alkoholi ja narkootikumide tarbimises (2014. aastal 92%). Tihe side alkoholi tarvitamise ja perevägivalla vahel on leidnud kinnitust paljudes maades. Alkohol kutsub esile agressiivsust ja julgustab vägivaldselt käituma, alkoholi tarvitamist kasutatakse sageli ka kui vabandust oma vägivaldsele käitumisele.

Alkoholi kasutamine suurendab perevägivalla esinemist ja selle raskust. Alkoholi kasutamine mõjutab otseselt kognitiivseid ja füüsilisi funktsioone, vähendab enesekontrolli ja teeb inimese vähem võimeliseks pidama läbirääkimisi, et leida konfliktile mittevägivaldseid lahendusi. (Finney 2004)

Alkohol on seotud valdava osa vägivallajuhtumitega, 2000. aastal esitatud „Šoti kuritegude ülevaade” näitas, et 62 protsenti kurjategijatest olid tarvitanud alkoholi ja 32 protsendil juhtudest oli kurjategija kasutanud narkootilisi aineid. Enamiku (83%) juhtumite puhul, kus oli kasutatud alkoholi, oli kasutatud samal ajal ka narkootilisi aineid. (MacPherson 2002) Lääne-Eestis kogutud politseistatistika andmetel oli koguni 80 protsenti vägivallatsejatest tarvitanud alkoholi (Pettai, Kaasik 2005).

Alkohol ei ole siiski perevägivalla põhjus, vägivalla kasutamise juured on sügavamal kui alkoholi või narkootikumide tarbimine. Vägivaldselt võivad käituda nii purjus kui ka täiesti kained ja karsked mehed. Paljud joobes vägivallatsejad jätkavad oma partneri ja/või lapse löömist ka pärast kaineks saamist. Vägivald ei lõpe tingimata isegi siis, kui mees hakkab karsklaseks.

Vägivalla tegelikuks põhjuseks on mehe vajadus näidata võimu ja üleolekut ning naist kontrollida. Mehel, kellel on alkoholi- või narkoprobleem ja kes on vägivaldne, on kaks probleemi: alkoholi- või narkoprobleem ning vägivaldne käitumine. Alkohol seega ei põhjusta, vaid soodustab vägivaldset käitumist. Alkoholi tarvitamine võib tihti olla ka ettekavatsetud. Vägivallatsejad võivad alkoholi kasutamist tuua vabanduseks oma tegudele: käitusin halvasti, sest olin purjus. Joomine annab sotsiaalselt heakskiidetud põhjuse vägivalla kasutamiseks. Eestis peetakse joomisega kaasnevat vägivalda küllaltki loomulikuks ja see leiab ühiskonnas mõistmist. 

OHVRILE VIIVITAMATU TURVALISUSE TAGAMINE

Eestis on tavaline, et kui politsei on lähisuhtevägivalla juhtumile välja kutsutud ja keegi peab varjupaika lahkuma, siis teeb seda kannatanu (naine koos lastega). Küsisime vastajatelt, kas see praktika vajaks muutmist?

Vägivalla tegelik põhjus on enamasti mehe vajadus näidata võimu ja üleolekut ning naist kontrollida.

TABEL 11. Kes peaks lähisuhtevägivalla puhul kodust lahkuma? Juristide eksperthinnangud (protsent)

TABEL 11. Kes peaks lähisuhtevägivalla puhul kodust lahkuma? Juristide eksperthinnangud (protsent)

 Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna uuring 2017

Enamik vastajatest ehk 84–91 protsenti on seda meelt, et praegune praktika vajab muutmist ja lahkuma peaks vägivallatseja. Vaid 8 protsenti juristidest leiab, et lahkuma peaks ohver (naine) koos lastega, 8–9 protsenti on erapooletul seisukohal.

Paljudes riikides on politseile antud õigused ja kohustused tagada lähisuhtevägivalla korral kannatanule viivitamatu turvalisus ja kehtestada vägivallatsejale lähenemiskeeld 1–2 nädalaks või kauemgi. Küsisime, kas ka Eesti politseil võiks olla sellised õigused. 

TABEL 12. Kas politseile võiks anda õigused kehtestada lähisuhtevägivalla korral vägivallatsejale lähenemiskeeld 1–2 nädalaks või kauemgi. Juristide eksperthinnangud (protsent)

 TABEL 12. Kas politseile võiks anda õigused kehtestada lähisuhtevägivalla korral vägivallatsejale lähenemiskeeld 1–2 nädalaks või kauemgi. Juristide eksperthinnangud (protsent)

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna uuring 2017

Uuringust selgub vastajate suur poolehoid, et politsei saaks viivitamatult tagada kannatanule turvalisuse ja kehtestada vägivallatsejale lähenemiskeelu, seda toetab 91 protsenti politseiuurijatest ja 82 protsenti juristidest. Ei poolda või kõhkleb politseile selliste õiguste andmises iga viies jurist ja iga kümnes politseiuurija.

LIIDERGRUPI SEISUKOHTI TULEKS ASUDA ELLU VIIMA

Artiklis käsitleti lähisuhtevägivalda prokuröride, kohtunike, advokaatide ja politseiuurijate pilgu läbi. Selgub, et tegemist on töömahuka ja juristide jaoks keerulise valdkonnaga, kus töö võib tihti olla vähe tulemuslik, sest ohvrid püüavad juhtumeid varjata ja võtavad sageli süüdistusi tagasi, mis tähendab, et kriminaalmenetlus jääb pooleli ja vägivald peres võib jätkuda.

Juristid on üsna murelikud, sest riik ei ole nende hinnangul seni suutnud lahendada lähisuhtevägivalla võtmeprobleeme: ennetada raskeid juhtumeid, omada kontrolli vägivallatseja ja vägivaldsetes peredes toimuva üle, tagada ohvritele elatusraha jm materiaalseid tingimusi jms.

Samamoodi nagu juhtivates riikides maailmas, tuleks ka Eestis otsida lahendusi, kuidas muuta juristide töö ja kogu õiguskaitsesüsteem efektiivsemaks, et ennetada ja tõkestada vägivalda.

Efektiivsuse suurendamine peab algama ohvriga suhtlemise kultuuri muutmisest. Tõrjuva ja vahel isegi süüdistava suhtumise asemel tuleb ohvrit igati julgustada paremaks koostööks õiguskaitseorganitega, et tuua päevavalgele rohkem juhtumeid ning ennetada ja peatada lähisuhtevägivalda. Kindlasti tähendab see loobumist praegusest normikesksest lähenemisest, mis lähtub peamiselt õigussüsteemi enda vajadustest ning on sageli ohvrite suhtes osavõtmatu ja tõrjuv.

Vähese efektiivsuse põhjuseid selgus uuringutest veelgi: nõrk õigusbaas, mis ei võimalda avada lähisuhtevägivalla olemust ja spetsiifikat, spetsialiseerumise puudumine, vähene koostöö spetsialistide vahel jms.

Uuringu põhjal võib väita, et Eesti juristide valmisolek uueks paradigmaks ja ohvrikeskseks lähenemiseks on selgelt välja kujunenud ja seda esindab ligi 40 protsenti küsitletud juristidest. Tegemist on liidergrupiga, kellel on uuenduslik mõtlemisviis, kes on üsna kriitilised kehtiva normikeskse lähenemisviisi, praeguse õigusbaasi ja õiguspraktika suhtes ja kes sooviks teha muudatusi märksa kiiremas tempos, kui seda on tehtud seni. Liidergrupi hoiak viitab üsna ühetähenduslikult sellele, et Eesti vajab terviklikku ja süsteemset lahendust lähisuhtevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks ning on signaaliks poliitikutele, kes võiksid seda arvestada poliitiliste prioriteetide seadmisel. Artikli autoritel oleks hea meel, kui poliitiline tahe realiseeruks vähem kui aasta pärast sündivas koalitsioonilepingus.7

KASUTATUD KIRJANDUS


Näiteks Istanbuli konventsioon koondas endasse kõik parimad ideed ja lahendused lähisuhtevägivalla küsimuses nii Euroopas kui ka maailmas tervikuna. Istanbuli konventsioon on riikideülene kokkulepe, mis kohustab riiki pakkuma vägivalla tõttu kannatanutele võimalikult palju abi ja tuge. Liitudes kõnealuse konventsiooniga, võtab riik endale kohustuse tagada vajalikud muudatused seadusandluses ja kõik tugiteenused perevägivalla ohvritele, sh perevägivalda pealt näinud lastele. (Istanbuli konventsioon 2011)

2 Lähisuhtevägivald seondub eelkõige niisuguste isikuvastaste kuritegudega nagu kehaline väärkohtlemine, vägistamine, kuriteod perekonna ja alaealiste vastu, aga ka lähenemiskeelu rikkumine. Artiklis on kasutatud ka mõistet „perevägivald”. Mõisted „perevägivald” ja „lähisuhtevägivald” on oma olemuselt küllaltki sarnased. Paraku ei eristu nendes mõistetes ohvri ja vägivallatseja sugu. Perevägivald on Istanbuli konventsioonis määratletud kui igasugune füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla akt, mis leiab aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallatseja elab või on elanud koos ohvriga samas elukohas.

3 Memorandum tõstatab olulisi küsimusi, mis vajavad valitsuse lahendusi aastaks 2021. Tuleb nõus olla, et kindlasti vajab praegune ligi 30-liikmeline ohvriabi töötajate võrgustik laiendamist ja samuti vajab tugevdamist politseitöö. Finantsilist tuge on vaja ka juhtumitega tegelevate koostöömeeskondade ettevalmistamiseks ja koolitamiseks. Tähelepanu väärivad Pärnu projekti põhjal tehtud ettepanekud juriidilise regulatsiooni vallas, et tagada ohvrile turvalisus kiire lähenemiskeelu kehtestamise näol.

4 Eestis jõuab kohtusse ainult iga neljas politseisse jõudnud perevägivalla juhtum ehk 25% juhtumeist. Tegeliku vanglakaristusega lõpeb omakorda vaid 13% juhtumitest. (Salla, Surva 2012)

5 Uuringute metoodikad töötasid välja Eesti Avatud Ühiskonna Instituut (Iris Pettai) koostöös Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga (Silvia Kaugia ja Raul Narits). Uuringu veebiküsitluse ankeet saadeti prokuröridele, kohtunikele, advokaatidele ja teistele õigusspetsialistidele, samuti politseiuurijatele, kes suuremal või vähemal määral puutuvad kokku lähisuhtevägivalla ohvritega. Uuringus osalemine oli vabatahtlik ja anonüümne, samuti ei salvestanud programm andmebaasi isikuandmeid. Kokku küsitleti 2017. aastal 158 ja 2014. aastal 203 juristi ja politseiuurijat. Juriste oli vastajate seas 2017. aastal 72% ja politseiuurijaid 28%, 2014. aastal 61% ja 39%.

6 Kui 1976. aastal oli perevägivalla seadus vastu võetud vaid ühes riigis, siis praegu juba 140 riigis (http://www.unwomen.org/en/what-we-do/ending-violence-against-women/facts-and-figures). Riikides, kus on vastu võetud perevägivalla seadus (Austria, Suurbritannia, USA, Austraalia, Saksamaa, Hispaania, Tšehhi, Sloveenia, Holland, Šveits, Bulgaaria, Leedu jt), on see aidanud oluliselt kaasa perevägivalla tõkestamisele ja ennetamisele.

7 Eesti Päevalehes kirjutas linnaosavanem M. Jürgenson, et Riigikogu, Sotsiaalministeerium ja Justiitsministeerium pole seni perevägivalla probleemi tõsiselt võtnud (EPL, 28. september 2018). Faktoloogias tugineb tema kirjutis käesoleva artikli autorite RiTos nr 31 avaldatud artiklile. On tervitatav, et poliitik on toonud avalikkuse ette lähisuhtevägivalla kui sotsiaalse probleemi ennetamise ja tõkestamise teema. Ka T.-L. Jürgenson, samuti linnaosavanem, leiab, et perevägivalla vastu võitlemiseks tuleks koostada riiklik programm. (EPL, 18. märts 2017). Samasisulisi näiteid võiks tuua palju.

Tagasiside