Head riigireformi on alati vähe
-
Riigikogu Toimetiste peatoimetaja
-
Eesti Keskerakond
-
Eesti Reformierakond
-
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
-
Isamaa
-
Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Riigikogu Toimetiste vestlusringis 17. aprillil arutlesid riigireformi üle Jaak Aab (Keskerakond), Arto Aas (Reformierakond), Jaak Madison (EKRE), Andres Metsoja (Isamaa) ja Ivari Padar (SDE).
MART RAUDSAAR:
Kui lugesin Riigikogu riigireformi probleemkomisjoni lõpparuannet ja mõtlesin samal teemal peetud vestlustele erinevate inimestega, tundub mulle teemas peituvat väikene vastuolu. Ühelt poolt me räägime, et peaksime muutma riiki efektiivsemaks, veelgi õhemaks, aga teiselt poolt on mõnikord tunne, et see riik ei ole piisavalt lähedal ega piisavalt kättesaadav. Kuidas seda vastuolu lahendada?
JAAK AAB:
Olles kunagi ka riigihalduse ministri ametit pidanud, teen otsa lahti. Kõigepealt, muidugi on väga oluline teenus või abi, mida riik ja ka kohalik omavalitsus mitmel tasandil osutab. Me teame, et haldusreform on toimunud, aga uutel omavalitsustel võtab natuke aega, et saada kõik toimima. Ma arvan, et omavalitsuse pakutavad teenused on edaspidi kindlasti paremad. Põhiline küsimus on see, et nendesse uutesse suurtesse omavalitsustesse ei tekiks ääremaid. Nad peavad oma teenuse viima inimesele võimalikult lähedale või organiseerima nii, et see oleks kättesaadav.
Riigiteenustest on ju käimas riigimajade tegemine maakonnakeskustesse, kuhu siis koondatakse maakondadesse jäänud riigi pakutavad teenused. Muidugi vajab optimeerimist ja parandamist riigi käes olev kinnisvara, aga teine asi on sisuline koostöö. Ma olen kogu aeg rääkinud, et näiteks Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet – mis sarnaste teemade ja sarnastega inimestega tegelevad – võiksid ka sisuliselt palju paremini koostööd teha. Ja see on vaid üks näide. Üks hea näide on superministeerium. Kas me kirume seda või mitte, aga oli kohe tunda, kuidas neis kahes tornis asuvate ministeeriumite koostöö paranes.
ARTO AAS:
Elame paar aastat juba natukene uues olukorras, mille lõi haldusreform ja omavalitsuste liitmine. Olukorra settimine võtab pisut aega. Kas ta võtab aega neli või isegi kaheksa aastat, aga igal juhul on loodud eeldus, et kohaliku elu areng saab väikese tõuke. Teenuste kättesaadavus ja kvaliteet suureneb, sest enne haldusreformi tehtud erinevad uuringud näitasid, et just kõige väiksemad omavalitsused ei suutnud teenuseid tagada, sest tulubaas oli väike ega olnud ka piisavalt kliendibaasi, et neid teenuseid välja töötada. Raha oli alati vähe, eks ju. Seal lonkas jalg kõige tugevamalt. Nüüd on seda võimekust ja omavalitsuste tarkust parimaid praktikaid liitunud osapoolelt üle võtta kindlasti rohkem.
Mis puutub riiki, siis riik ei saa kunagi valmis ja kindlasti on kohti, kus saab tõmmata kokku [kulusid]. Eriti just tugiteenuste pealt.
Arvan, et Eesti riigis on jätkuvalt päris palju raiskamist, mis tähendab seda, et seda raha võiks panna sinna, kus oleks vaja juurde teenuseid ja [neid pakkuvaid] inimesi. Sellega oleme ka valitsuses tegelenud, nii minu ministriks oleku ajal kui ka hiljem. Jüri Ratase valitsus on põhimõtteliselt ju jätkanud neidsamu tegevusi, et konsolideerida tugiteenuseid, otsida neist sünergiat, kokkuhoidu, kõrgemat kvaliteeti. On see siis kinnisvara või hangete korraldamine või midagi muud, mida ei pea tegema igas ametiasutuses eraldi, ei pea ilmtingimata kujundama vastavat oma kompetentsi ja hoidma selleks eraldi inimesi, sest inimesi on meil vähe. Häid inimesi on igal pool vähe, ka avalikus sektoris. Nii et senine suund ongi ju olnud see, et tõmbame kõrvalisi tegevusi kokku ja paneme kokkuhoitud raha sinna, et me saaksime inimestele pakkuda kvaliteetsemat teenust.
Kui räägime kohapeal pakutavatest riigi teenustest, siis seesama riigimajade projekt on olnud väga õige samm. Kui sellega alustasime, siis oli igas maakonnas 20–40 riigiasutust, üldjuhul erinevates asukohtades, erinevates majades. Igal pisikesel üksusel, ka kahe inimesega üksusel oli oma suur paljundusaparaat nurgas. Riigimajadesse peaksid ühel hetkel kolima ka mõned kohalike omavalitsuste teenused, sest inimene tänavalt ei tee sageli vahet, kes talle seda teenust pakub, on see riik või omavalitsus. Tegelikult võiks sinna ühel hetkel kolida ka mingid erateenused, olgu need panga- või postiteenused. Näiteks võiks pank nii hoida osa teenuseid seal kohapeal, ilma et peaks ise kallist bürood üleval pidama. Ja loomulikult kõik see, mida on võimalik digitaalselt teha, tuleb teha tänapäeva Eestis digitaalselt.
Loomulikult kõik, mida on võimalik teha digitaalselt, tuleb teha tänapäeva Eestis digitaalselt (Arto Aas).
JAAK AAB:
E-teenuste kohta ütlen, et paljud asjad on liikunud nullbürokraatia suunas edasi, aga nad ei liigu kunagi edasi ideaalselt kiiresti. Toon vaid ühe näite, see aruandlus 3.0, mis peaks järgmiseks aastaks jõudma juba korraliku resultaadini, kaasates Statistikaametit, Maksu- ja Tolliametit, Eesti Panka. Ehk kui lihtsalt kirjeldada, siis inimeste, ettevõtjate, kohalike omavalitsuste ja riigiasutusteni jõudvad aruanded on eeltäidetud, nii nagu meil on eeltäidetud tuludeklaratsioon. Ehk et kui sa annad mingid andmed riigile, siis nad on sul automaatselt edaspidi juba ees. Saad neid ainult täiendada, parandada ja seejärel vajutada enter, nii nagu me maksudeklaratsiooni teeme. See on kindlasti üks suur läbimurre, mis hoiab aega ja ressurssi kokku.
Aga üks suur temaatika on kohalike omavalitsuste e-teenused. Riik on ka sinna pisut abikätt ulatanud ning linnade ja valdade liidul on olemas ka IT-kompetentsikeskus, mis pidevalt areneb ning järjest rohkem otsitakse niisuguseid lahendusi, mis sobiks enamikule omavalitsustele. Näiteks, kui inimene elukohta vahetab, siis ei pea ta hakkama nuputama uue omavalitsuse kodulehel tema e-teenuste kallal.
JAAK MADISON:
Saan põhimõtteliselt nõustuda kõigega, mida eelkõnelejad on öelnud. Vestlusringi algul küsiti meilt, kas soovide ja eesmärkide vahel on väike konflikt? Tihti enamik inimesi tahab kõike paremaks, saamata aru, et see tähendab ka kusagilt kokkuhoidmist. Ei saa ju teha kõike palju õhemaks, lihtsamaks, ilma et keegi midagi kaotaks. Ja samal ajal, kui me tahame teenuseid viia reaalselt, füüsiliselt inimestele võimalikult lähedale, ükskõik kus nad elavad, siis ilmselgelt tähendab see reaalset kulu. Ma arvan, et haldusreformi tulemeid veel näeme tõenäoliselt aastal 2021 peale järgmisi kohalike omavalitsuste valimisi, kui hakkab reaalselt uute omavalitsuste juhtimine siduvate lubadusteta, mis pandi paika 2017, lubades säilitada teatud teenuseid vanades omavalitsuspiirides. Nii et see reform ei ole veel lõppenud. Kuidas see asi hakkab edasi kujunema, saame näha. Ja siin on kindlasti väga oluline riigi ja omavalitsuste omavaheline koostöö, et arvestada võimalike teenuste kadumistega uutes suuremates omavalitsustes, eelkõige äärealadel. Nii nagu Jaak Aab juba mainis, peame välistama uute äärealade tekke. Selleks on väga suur risk kolossaalsetes omavalitsustes, kus on juba sisse kodeeritud teenuste koondumine maakonnakeskusesse.
Loomulikult, ühest küljest ongi riigimajade arendamine maakonnakeskustes positiivne, arusaadavalt hõlbustab see teenuste kättesaadavust inimestele, kuid samal ajal tuleb ennetada üleüldist teenuste koondamist ainult maakonnakeskusesse, sest meil on omavalitsusi, kus ühest omavalitsuse punktist maakonnakeskusesse võib jääda 70‒80 kilomeetrit. Kas see on mõistlik? Väga ei ole. Kuidas ennetada teenuste jätkuvat koondumist ainult maakonnakeskusesse või pealinna, selles saab minu meelest riigil olema väga oluline roll ‒ ja see loomulikult maksab. Kuid mõistagi, nagu on olnud viimastel aastatel pikad diskussioonid, loodetavasti toimub areng soovitud suunal edasi, et anda rohkem baasressurssi omavalitsustele, kuid sellega ka rohkem õigusi ja kohustusi. Tegelikult omavalitsused teavad kõige paremini ise kohapeal, mida neil on vaja ja mida neil ei ole vaja. Ja ma arvan, et see võikski meie suund olla, mis on olnud iseloomulik ka Põhjamaadele. Meil ei oleks mitte midagi kaotada, kui võtame üle parimaid külgi Taanist ja Rootsist.
Jaak Aab (Keskerakond) ja Jaak Madison (EKRE). Foto: Erik Peinar
IVARI PADAR:
Lugupeetud kolleegid on juba palju ära rääkinud. Meie oleme uus Riigikogu ja jätkame teemat, mille nimi on riigireform. Ma vaatasin, kuidas riigireformi defineerida ja leidsin Vello Pettai neli erinevat seletust, mida riigireform tähendab. Ja kõik need neli on õiged seletused! Riigireformi ei saagi päris üheselt võtta. Pettai seletustest esimene ja teine puudutab just seda riigiteenuste parandamist ehk siis on riigireform ka riigi toimimise tõhustamine, riigireform kui õhema riigi loomine.
Kui me eelmises Riigikogus valmistasime haldusreformi ette, siis nii riigireformi probleemkomisjonis, põhiseaduskomisjonis kui ka Riigikogu saalis toimunud aruteludes sai protokollitud terve rida asju, mille puhul me kahtlesime, kas need asjad hakkavad lahenema ühte- või teistmoodi. Näiteks ülesannete jaotamine maavalitsustelt omavalitsusliitudele ja omavalitsustele: ühistranspordi korraldamine, õppeasutuste järelevalve, hariduskorralduse koordineerimine jne. Nüüd on need asjad meil tehtud, kuid teenuse kvaliteedi hindamiseks peame järele vaatama, mis on juhtunud ja kuidas on ülesannete üleminek tegelikult toimunud, mis on olnud halvasti ja mida tuleks paremini teha.
Mis on tähtis? Et kogu selles protsessis, mille laiem nimetus on riigireform, oleks Riigikogul kompetentsi ja tahtmist olla kogu teema superviseerija ning jälgida seda, mis täitevvõimu tasandil toimub. Selge, et parlamendil – ja ma näen ikkagi, et tegemist on eelkõige parlamendi põhiseaduskomisjoni ülesandega – peab olema seda kompetentsi ja tahet, et siin oleks olemas kogu teadmine ja informatsioon sellest, kuidas me riiki paremaks teeme ja et suudaksime olla valitsuse suhtes nõudlikud.
ANDRES METSOJA:
Üks riigitaseme kõige tähtsamaid teemasid on minu meelest ikkagi jätkuvalt see, et kui me ehitame e-riiki, siis peame tagama vajaliku taristu, et e-riik tõepoolest oleks kättesaadav. Täna on Eestis veel väga palju olukordi, kus ei ole normaalset telefonisidet, kus puudub töökindel internetiühendus. Ja minu meelest on see üks riigi reformimise aluseid. Seal, kus turg ei toimi, seal üldiselt ei ole ka töökohti, kuid seal elavad inimesed tahavad enda eluga hakkama saada ja seal peab riik taristuga toetama. Tagama töökindla interneti ja telefoniühenduse, andmeside kättesaadavuse. Kui me seda ei loo, siis võime rääkida teenustest, võime neid ehitada ja sinna meeletult raha maksta, aga sageli tööealised inimesed ei vaja füüsilist teenust, nad vajavad virtuaalseid teenuseid. Ja kui need ei toimi, siis sa oled sundseisus.
Ja vaieldamatult on sealjuures üks oluline osa inimeste füüsiline liikumine, mis ei saa sõltuda sellest, kas teenus on hobusetee kaugusel või kas sõidutee on erinevatel aastaaegadel läbitav. Ja siis tekivad loomulikult järgmised küsimused: kus on lähim lasteaed, kus on võimalik saada kvaliteetset kooliharidust? See on väga lihtsalt lahti räägitav inimese ootus riigile enda maksuraha eest.
Järgmine teema võiks olla suurem ja strateegilisem. Kui vaatame maavalitsuste kaotamise ja suuremate omavalitsuste moodustamise eesmärki, siis tulemusena tekkiv suurem omavalitsus – mis võib-olla keskeltläbi kujuneb jälle 6000–7000 elanikuga omavalitsuseks – istub suhteliselt samade probleemide otsas mis varem. Aga enam ei ole olemas tegelikku riigi esindajat, kes mure ja erimeelsuste korral kutsuks omavalitsused laua taha kokku ning ütleks, et kuulge, mehed ja naised, äkki ei ole tark hakata jagama Euroopa Liidu toetusfondi jääke nii, et üks maakond saab 400 000 eurot ja sealt võivad raha taotleda ettevõtjad, mittetulundussektor, omavalitsused ise. Me ehitame mitu dubleerivat monstrumit, kes hindavad neid projekte ning anname sellega signaali, et otsustusõigust ei ole jäetud kohapeale, vaid see on viidud veel kaugemale ära ja tegelikult puudub maakonna tasandil koostöö mehhanism. Aga meil on ju positiivsed näited, mis puudutavad ühistranspordikeskust. Neid kardeti pikka aega nagu tuld. Omavalitsused ise kartsid, riik kartis. Lõpuks on asi tehtud, on halbu näiteid, on häid näiteid, aga kindlasti ei saa väita, et kõik tulenes reformist. Asju tehti ka varem, lihtsalt kõik ei tahtnud teha ja sund selleks puudus. Järgmine etapp on maakondlikud omavalitsuste kogud. Neid ei ole seadustatud, need on vabatahtlikud ühendused, kus võib olla, aga kuhu ei pea kuuluma. Minu meelest peaks riigi strateegiline suund olema sellel, kas me järgmise sammuna tahame need toimepiirkonnad koostööle panna või mitte? Ja siin peaks riik võtma maha sildistatud rahad, ta peab andma teatud ülesandeid [mingi regiooni]keskselt. Sealt hakkab kooruma regiooni ühtne arendamine. Nii kaua, kui seda ei teki, püüab igaüks olla kuidagi ilusam, näida parema pruudina või peiuna, kui tuleb järgmine ühinemine. Kõik saavad aru, et see olukord ju nii ei jää, nagu ta täna on.
Andres Metsoja (Isamaa). Foto: Erik Peinar
ARTO AAS:
Ma mõtlesin, et toon veel paar näidet, mis suunas peaks seda riigireformi tegema. Need on küll leierdatud näited, aga tegelikult väga head näited. Üheks on jätkuvalt maksuamet, kes kunagi oli kaks korda suurem, aga tema teenus oli kolm korda kehvem. Tugevate juhtidega tehti seal korralik revolutsioon. Meil on täna palju õhem asutus, aga ka palju parem teenus inimese jaoks. Ja sarnased asjad juhtuvad täna Sotsiaalkindlustusametis, kus Egon Veermäe kasutab maksuameti kogemust. Asjad on päris hästi liikuma läinud Statistikaametis, kus uus juht teeb jõulisi samme. Ja see ongi nii, et hästi tihti sellised reformid või muudatused eeldavadki tugevat juhti, kellel on selge visioon ja kellel ka poliitikud lubavad tegutseda ja keda nad usaldavad. Need muudatused võivad olla algul rasked, võtta aega, võtta raha; võib-olla sünnivad vahepeal mõned ebameeldivad uudised, aga valitsus ja Riigikogu peab usaldama juhte nende muudatuste tegemisel. Kõik, mida on võimalik digitaliseerida, robotiseerida, automatiseerida, tuleb ära teha. Vähem paberit ja andmesisestajaid. Ja see tähendab väiksemaid kulusid ja me saame selle raha panna sinna, kuhu on vaja, lastekaitsesse või sotsiaalkaitsesse või kuhu iganes.
IVARI PADAR:
Üks teema on kindlasti ka andmete ristkasutus. Saan aru, et on pingutatud selle nimel, et kõigi kogutavate andmete ristkasutus asutuste vahel oleks võimalik. Ma saan aru, et see on ikka jätkuvalt kuidagi probleem. Sellega tuleks edasi minna. Mis puutub riigivalitsemise optimeerimisse, siis tühi kõht on kõige parem kokk, öeldakse. Eesti riigi nooremas ajaloos on kindlasti väga ilusaid näiteid tuua sellest, kus on riigieelarves tulnud teha suuri kärpeid, mille tulemusena on seatud väga karmid piirarvud ministeeriumitele ja majanduskriisi ajal Maksu- ja Tolliametile, kus koondati 250 inimest. Rahandusministeeriumi keskaparaadis koondati 62 töökohta ja 42 inimest. Tihtipeale on niimoodi, et majanduslikud võimalused suruvad peale, et tuleb optimeerida ja tuleb minna efektiivsemaks.
MART RAUDSAAR:
Mind huvitab teie arvamus, mis teha internetiga piirkondades, kus meil on turutõrge. Kusjuures kui ma sõidan rongiga – kus ei peaks olema turutõrget –, siis ei ole vahepeal telefonilevi näiteks Aegviidu kandis ja siis tuleb veel leviauke. Eesti põhiraudteeliinil võiks see mobiilifirmade poolt olla korda tehtud ärialustel, aga seda ei ole juhtunud siiamaani.
JAAK AAB:
Me teame ju, et lairiba väljaarendamine on käima lükatud ka nendes piirkondades, kus see turupõhiselt ei toimi ehk kus lihtsalt selle kulu on nii suur, need tegevused toimivad. Elektrilevi minu teada võitis selle hanke. Samas ma tean, et ka paljud operaatorid ja võrkude omanikud toimetavad tiheasustuse alal ise, nii et needki arengud toimuvad. Kui kaugele me jõuame, kas igasse metsatallu internet jõuab, ma ei tea, aga minu teada see projekt peaks saama tehtud kahe aastaga. Praegu lähevad esimesed tegevused käima. Elektrilevi vist võtab praegu veel ka inimestelt infot, et kes internetti soovivad.
ARTO AAS:
Sa räägid nüüd viimasest miilist, eks?
JAAK AAB:
Jah, viimasest miilist. Kas see puudutab mingeid suuremaid keskusi, mis võiksid olla ühendamata, ma eriti ei tea. Pigem on see ikkagi viimase miili probleem [maapiirkondades]. Väga populaarne on kaugtöö, mitte ainult eraettevõtluses, vaid ka riigiasutustes. Kui räägime riigimajadest, siis ka seal on loodud selline keskkond, et neis annab kaugtööd teha, selleks on neis kaugtöökontor. Need on kõik positiivsed arengud. Ja kui sa [Ivari Padar] mainisid andmete ristkasutust, siin mina rääkisin aruandlusest 3.0. Ma väga loodan, et järgmisel aastal see Statistikaameti, Maksu- ja Tolliameti ja Eesti Panga asi jõuab tulemuseni. Järgmine teema – kohalikud omavalitsused on pidevalt soovinud, et teatud andmeid oleks ka neil, et riigil tuleks teatud andmeid jagada. Siin tulevad muidugi isikuandmete kaitse jms asjad vahele, aga neid süsteeme on võimalik üles ehitada küll. Tihti tammub omavalitsus teatud valdkondades pimeduses. Andmed on riigil olemas, aga omavalitsus neid kasutada ei saa, et paremat teenust osutada. Näiteks STARi [sotsiaalteenuste- ja toetuste andmeregistrit] on Tallinn küll vahepeal koos riigiga aidanud arendada, aga minu teada on seal tõrked ja mitmed muud asjad. Omavalitsuses öeldakse tihtipeale, et omavalitsuste võimekus ei ole nii suur olnud, aga ma räägin, et see paraneb. Vajalik kompetentsikeskus on linnade-valdade liidul olemas ja siin saab ka riik aidata.
Ka omavalitsuste teenused peaksid olema võimalikult kättesaadavad ja omavalitsused ise peavad neid andmeid saama kasutada niimoodi, et teha kiiremaid ja efektiivsemaid lahendusi, mitte ei toksita seal [arvutitesse] mingisuguseid ma-ei-tea-mis-asju sisse.
Riigimajades on loodud keskkond, et neis saab teha kaugtööd (Jaak Aab).
MART RAUDSAAR:
See on väga hea tähelepanek, et andmed peaksid liikuma paremini. Ma olen ise omavalitsuse volikogus rahanduskomisjoni esimees ja üks probleem on see, et kui me räägime eelarves planeerimisest, siis väga sageli on see nagu liikuva märgi tabamine, sest me ei tea, mida riik teeb. Andmed ei liigu, ei tule piisavalt kiiresti kohale. Me peame alati jätma mingisuguse varu igaks juhuks, et vajadusel eelarvet parandada.
JAAK AAB:
Eks see on koordineerimise küsimus. Alati on keeruline panna ministeeriumid ühe eesmärgi nimel tööle, kusjuures eesmärk on optimeerimine. Oli ka riigireformi koostöökogu, kus osalesid erinevate ministeeriumide kantslerid ja asekantslerid ning digi- ja infotehnoloogia lahenduste osas olid hõivatud ka ministeeriumide infotehnoloogia keskused. Jah, ega see kerge ei ole, aga eks koostöö paraneb ja eesmärk on üks: teha lahendused universaalsemaks, nii et mitte iga ministeerium ei nuputa oma teenuste pakkumisel asju ise välja ‒ tihti põlve otsas ‒, vaid neid võikski teha koos. Rahandusministeeriumi infotehnoloogiakeskus on mõelnud kohalike omavalitsustega koostööle ja on pakkunud välja variante.
Jaak Aab (Keskerakond). Foto: Erik Peinar
ANDRES METSOJA:
Vajalik on järjepidevus. Rääkides viimase miili kontekstis, siis sinna on riik paigutanud 20 miljonit maksumaksja raha. Väga oluline on, et sinna tuleks järg ja see ei jääks ühekordseks püüdeks midagi lahendada, vaid tegelikult tuleb ettevõtmist pidevalt rahastada. Teiseks seisneb küsimus tellija võimekuses. Tellija võimekus peab olema alati organisatsioonis, kes valdkonda juhib, ja mulle tundub, et praegu on meil turul väga palju teenusepakkujaid, kes on valmis tegema mida iganes. Seetõttu on teadmisi-oskusi väga palju, aga tihtilugu on küsimus selles, mida oleks vaja teha. Ja siis tellitakse suhteliselt suure rahaga süsteem, mille hilisemal kasutuselevõtmisel ilmneb, et see ei ole see, mida on soovitud. See süsteem ei ole funktsionaalne, ta ei ole piisavalt efektiivne, teda ei saa võib-olla ristkasutada jne.
JAAK AAB:
Andres, vaikselt on toimunud koostöö keskkonnaministeeriumi infotehnoloogiakeskuse, rahandusministeeriumi infotehnoloogiakeskuse ja majandusministeeriumi vahel, valmis on tehtud hinnastamise ja kompetentside mudel, mis ongi universaalne, mis pakub välja ka võimalikke soovitusi infotehnoloogiakeskustele ja asutustele. Millised on need teenused, mida saab vabaturult tellida, mis on see kompetents, mis peab olema selles asutuses? Aga see ei ole veel universaalselt käima läinud. Ma loodan, et asi areneb.
ANDRES METSOJA:
Toon väikese näite, mis ei olegi võib-olla väga süsteemne. Ehkki omavalitsused on ise ehitanud välja nii-öelda volikogude infosüsteemi, siis näiteks Pärnu Linnavolikogu ei kasuta seda siiamaani, sest see ei ole töökindel. Kõik ütlevad, et sellel on omad head ja vead, aga see ei ole töökindel. Sinna on väga palju raha sisse pandud, kuid volikogud ei kasuta seda, sest ta ei toimi.
JAAK AAB:
Mis puutub nüüd Ivari juttu sissejuhatavas teemas, et mis see riigireform on – siis see on mitmekihiline. See on mõtlemine, see on protsess, seda ei saa võtta revolutsioonina, et valime jaa või ei. Kindlasti on seal tähtajad, ühed ja teised tegevused tuleb tähtajaks ära teha. Aga mõtlemine ja protsess peavad liikuma ühe põhieesmärgi suunas. Et olla ühelt poolt efektiivsem, samas inimesele kättesaadavam, selgem, arusaadavam. Kogu aeg liigumegi sinnapoole. Ei saa öelda, et midagi tehtud ei ole. Kriitikud armastavad alati öelda, et mitte tuhkagi ei tehta. Tehakse! Tihtipeale need protsessid võtavad rohkem aega. Aga ma arvan, et kui Arto ütles, et omal ajal nende valitsus [reformitegevustega] alustas ja meie jätkasime, siis tulebki üle vaadata, millega oleme hakkama saanud, mis on pooleli, mida tuleks edasi arendada. Siin ei pea tegema mingisuguseid tohutuid revolutsioone. Muidugi esineb vastuolusid ja ma näen, et asutused, ministeeriumid ja kohalikud omavalitsused ei tule iga kord kaasa. Aga protsess iseenesest liigub positiivses suunas ja me saame seda kiirendada, parendada.
IVARI PADAR:
Mina olen täna sellises rollis, kus proovin meelde tuletada neid asju, mis poolteist aastat tagasi juhtusid. Mul on siin suur kaust ees. Olin riigireformi probleemkomisjoni esimees. Väga oluline on kogu selles protsessis, et oleks selge, kes on täitevvõimu juures vastutaja. Kes tänasel päeval n-ö joa juht on? Joa juht on ikkagi rahandusministeerium ja rahandusministeeriumi juures siis arvatavasti regionaalminister, uues valitsuses riigihalduse minister. Teiselt poolt peab olema ka parlamendi kompetents seda asja jälgida.
JAAK AAB:
Ivari, kui me räägime võimalikust loodavast koalitsioonist, siis see vastutus on pandud riigihalduse ministrile. Eelmises valitsuses seda väga selgelt niimoodi ei olnud. Oli küll vastutuse ala, aga nüüd on vastutus ja teiselt poolt väga loodan, et sellele tuleb ka valitsuse ja asutuste üleselt otsustusõigust juurde. Mis puutub Riigikogu rolli, siis me peaks vaatama, et kas Riigikogu võiks oma [ühte riigireformi teemalist] otsust kuidagi täiendada või parandada? See on alus ja selle põhjal peaks tekkima valitsuse tegevuskava ‒ nende põhimõtete alusel, mida Riigikogu ette paneb. Minu arust see olekski kõige parem mudel. Seadusandja kirjutab põhisuunad ette, võtab need vastu ja valitsus jätkab selle põhjal pooleliolevate tegevustega ‒ võib-olla tuleb juurde mingisuguseid muid tegevusi ‒ ja siis koostab valitsus konkreetse tegevuskava, kus on ka tähtajad. Miks mitte korra aastas Riigikogus seda teemat laiemalt arutada ja siis saab seadusandja öelda oma hinnangu sellele, mis täitevvõim on teinud. Ja muidugi on põhiseaduskomisjon tõeliselt see, kes jälgib pidevalt toimuvat ja kutsub täitevvõimu esindajat rääkima, mis siis toimub.
IVARI PADAR:
Ainult nii me saame asjaga edasi minna.
JAAK MADISON:
Tihti on jäänud avalikkusele või ka asjaosalistele endile mulje, et reform tähendab mingisugust konkreetset ühte asja. Et teeme selle ära, nüüd on valmis ja kõik. Ja sageli tuleb kõrvalt veel eraldi organisatsioone ja väga tublisid aktiviste, kes mõtlevad kaasa, panevad kümme punkti paberile, et nüüd tuleb need kümme punkti ära teha, siis on riik reformitud ning kõik on parem, ilusam ja toredam. Ma arvan, et eelkõige on uue võimaliku loodava koalitsiooni ülesanne ja sealhulgas vastutava ministri ülesanne kuvada avalikkusele rohkem konkreetseid tegevuskavasid: et aastaks 2020 peame tegema seda, 2021 peaksime tegema seda ja 2023, kui on järgmised valimised, siis selleks ajaks peaksime olema muutnud, näiteks, baasrahastust, riigimajade kontseptsiooni või mida iganes ja et konkreetsed asjad on nüüd tehtud. Et tehtu on olnud osa riigireformist ja me oleme jõudnud palju lähemale toimivale riigile, mis on kaasajastatud, kulusid kokku hoidev, aga samas teenuseid inimesele lähemale viiv. Praegu hakatakse riigireformi justnagu kägistama valest otsast: muudame parlamendikoosseisu suurust või teeme midagi, mis ei puutu üldse asjasse, see ei tee riiki efektiivsemaks, ei tee teda paremaks mitte kuidagi. Seda [avalikku] ootust [riigireformile] on hästi valest otsast alustatud. Oluline on kommunikatsioon väljapoole, avalikkusele ja ka parlamendile endale ning koostöö põhiseaduskomisjoniga saab olema ülimalt oluline. Osa ideid tuleb parlamendist, mida viib ellu täidesaatev võim.
MART RAUDSAAR:
Kas Riigikogu riigireformi probleemkomisjon peaks jätkama selles osas?
JAAK MADISON:
Ta võiks, loomulikult. Enne on need küsimused olnud alalise komisjoniga seotud ning probleemkomisjon sai loodud ka konkreetselt selle kontseptsiooni väljatöötamiseks, mida hakkame lähitulevikus ellu viima. Minu arvamus on, et see probleemkomisjon võiks põhimõtteliselt olla. Loomulikult ta peaks töötama siis natuke kiiremas tempos, et mitte võtta vastu ainsat järgmist otsust kuu aega enne parlamendivalimisi. Ta peab liikuma edasi kiiremas tempos, et täidesaatval võimul oleks võimalik tulemusi rakendada lähemal ajal, kui enne järgmisi valimisi.
IVARI PADAR:
Võib nii ja võib naa, selles suhtes võib ka teistmoodi, et põhiseaduskomisjon võtab teema endale väga selgelt ette. On võimalik ka niimoodi, et üks inimene põhiseaduskomisjoni juures veab seda n-ö toetavametnikuna. Sellepärast peame jälgima Riigikogus, et Riigikogu komisjonide ja erikomisjonide töö ei muutuks dubleerimiseks.
JAAK AAB:
Eks see on tegelikult Riigikogu töökorralduse ja poliitilise otsustamise koht, kas eraldi komisjoni on vaja või ei ole. Tihti ei ole nendel probleemkomisjonidel kahjuks ressurssi, et teemaga väga põhjalikult tegelda. Kui põhiseaduskomisjon võtab temaatika oma südameasjaks, siis võib seda tegelikult teha ka põhiseaduskomisjoni kaudu. See on nüüd pigem valikute küsimus. Võib-olla probleemkomisjon paistab välja rohkem sümboolsena. Oi, nüüd me paneme kõvasti rõhku, aga olulisem on sisuline töö.
JAAK MADISON:
Sümboolsuse osas oleks tavaline praktika, et alalises komisjonis tehakse lihtsalt töörühm. Näiteks kommunikeeritakse avalikkusele, et põhiseaduskomisjon tegi töörühma, töötamaks spetsiaalselt riigireformi küsimustega. Hoiame natuke raha kokku, hoiame seda asja põhiseaduskomisjoni all ning samal ajal on kõik rahul, et teemaga tegeletakse.
Jaak Madison (EKRE). Foto: Erik Peinar
ARTO AAS:
Mina olin ka selles eelmises erikomisjonis ning saadud kogemuse põhjal liiga suur [erikomisjoni] fänn ei ole. Eks ta kippus muutuma jututoaks ja seda tulemust nii palju ei olnud, kui algul kindlasti loodeti. Seda kogemust kasutades võiks siiski minna tagasi põhiseaduskomisjoni juurde, sest seal on ka nii-öelda eelnõude menetlemise jõud. Selle erikomisjoni veidrus oli see, et me küll arutasime ja olime tõenäoliselt teemadega väga hästi kursis, aga kui tuli mingi eelnõu, siis see liikus põhiseaduskomisjoni ja erikomisjoni töö sealkohal lõppes.
Enamik nendest olulistest reformidest on tegelikult täitevvõimu poole peal. Riigikogu peaks oma hoiakutega toetama, panema paika suurema suuna ja visiooni. Aga reaalne must töö tehakse ikkagi ära valitsuses. Peavad olema tõepoolest ka mingid kuupäevad, mingid mõõdetavad tulemused, vastasel korral kipub riigireformi mõiste laiali valguma. Ootused on täiesti seinast seina, mida see riigireform peaks tähendama. Siin võiks ka uus valitsus hoida konkreetsemat joont. Ja sellist jututuba [nagu riigireformi erikomisjon] pole enam vaja. Ma arvan, et siin on piisavalt lahti räägitud, et miks, kuidas ja mille jaoks, nüüd võiks minna jälle konkreetsemate tegevustega edasi.
Arto Aas (Reformierakond). Foto: Erik Peinar
JAAK AAB:
Kogu riigireformi teema on kindlasti edasi arenenud. Meil oli Riigireformi Radar, kes tahtis väga nõu anda ja jälgida, kuidas asi toimib, kui olid suuremad reformid käimas: haldusreform ja maavalitsuste reform. Ja on loodud Riigireformi Sihtasutus Jüri Raidla suurel entusiasmil ja eestvedamisel, mis ka praegu toimib , kuskohast on tulnud ettepanekuid. Rahandusministeerium pidevalt seirab valdkonda ja ka meie selles eelmises tegevuskavas olid õigupoolest tähtajad, lihtsalt osa protsesse jäi võib-olla venima ega läinud nii kiiresti. Kuid erinevatel osapooltel on tekkinud peaaegu sarnane nägemus või perspektiiv [riigireformi osas], et umbes nii seda peaks tegema. Enam ei ole väga seinast seina arvamusi. Nii et see põhimõte on selge.
ANDRES METSOJA:
Jaa, arutatud on palju. Nii OTRKsid [olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelusid] on tehtud kui ka teatud komisjonid on koos käinud ja arutanud, lisaks ettevõtjate eestvedamisel veel töörühmad. Minu meelest on selle asjaga võimalik edasi liikuda ainult nii, et see on Riigikogu juhatuse üks võtmetegevusi. Riigireformi teema peab olema Riigikogu töös läbiv ning see peaks ilmnema kuidagi kõikides komisjonides. Arvan, et on väga loogiline, et kui regulaarselt kohtuvad Riigikogu juhatus, kõikide komisjonide esimehed ja aseesimehed ning arutavad kontseptsiooni, oleks kaasatud erinevad tasandid. Lõpuks peaks parlament olema võimeline vähendama kasvõi tühja seadusloomet. See on olnud kogu aeg õiguskantsleri sõnum, aga me ei ole suutnud selles osas ette võtta mitte midagi. Kui me seda ei suuda lahendada, siis me võime kõike muud rääkida, eks ole, aga sealt kõik algab. Ja kui kontseptuaalselt, strateegiliselt ei ole riigireform Riigikogu peamine küsimus, vaid on ühe komisjoni küsimus, siis ma väidan, et see asi upub või kaob varem või hiljem.
Riigireformi teema peab olema Riigikogu töös läbiv ja see peaks ilmnema kõikides komisjonides (Andres Metsoja).
MART RAUDSAAR:
Selle jutu põhjal saab teha järelduse, et vaja on kvaliteedijuhtimisega sarnast juhtimist, protsessi juhtimist, kus on oluline infovahetus ja teatud etappides olukorra hindamine. Riigikogu juhatus oleks kindlasti koht, kus oleksid selle protsessi hoovad.
IVARI PADAR:
Täitevvõimuga on ju samamoodi, et kui peaministril puudub sära silmas, siis ei juhtu mitte midagi. Ja ma arvan, et on hea, kui peaminister ja riigireformi minister on sama erakonna inimesed antud juhul. See annab lootust, et peaministril see sära silmas on, muidu toimub tühi tampimine.
ARTO AAS:
See on kindlasti tõsi, jah. Ma arvan, et me Jaaguga teame seda oma ministriks olemise kogemusest. Sul on suhteliselt lihtne teha oma haldusalas asju, aga enamik sellest riigihalduse ministri tööst ja riigireformist on ju horisontaalne [ka teistes haldusalades]. Ja sa võid trampida jalgu, et mõne teise ministri haldusalas asjad on ligadi-logadi ja valitseb tohutult stagneerunud seisak või hoiak, aga kui ikkagi ministrid või erakonnad ise jalgu kõhu alt välja ei võta, siis kõrvalt on seda väga keeruline teha.
Peaministri tugi peab olema väga jõuline ja erakondade tahe peab olema väga selge, muidu teema kaob ära kusagile koridoridesse. Ja mina ausalt öeldes isegi ei kujuta ette, mida Riigikogu juhatus saaks rohkemat teha. Võib-olla saab Riigikogu juhatus mingeid asju pidurdada või natukene protseduuridega mängida, aga poliitikat Riigikogu juhatus väga naljalt ei tee. Riigikogu juhatusel pole isegi neid volitusi öelda valitsusele, et sorry, meie teie eelnõusid ei menetle. Võib-olla saaks Riigikogu juhatus olla küll jõulisem ja konkreetsem mingite hoiakute kujundamisel või sõnumite saamisel.
ANDRES METSOJA:
Keeldude ja käskudega seda riiki ei ehita, eriti parlamendist. See on nagu infovahetus kõige kõrgemal tasemel. See peab andma võimaluse suhelda omavahel nii valitsusel kui ka Riigikogul, parlamendi juhatusel, komisjoni esimeestel, aseesimeestel. Kui me seda liini ei taga, siis paraku ei juhtu midagi. Ma olen nõus Jaak Aabiga, et erinevad alalised komisjonid oleksid kaasatud erinevate valdkondade juures. Kuidas püstitada ülesannet niimoodi, et komisjoni esimehed ja ametnikud hindaksid kõiki küsimusi kogu aeg ka sellest [riigireformi] vaatenurgast, ükskõik, mis sealt tuleb. Seadusandluse pool on väga oluline. Sageli tekitame uut bürokraatiat nii palju juurde, et kui ühest otsast võtame seda maha, siis teiselt poolt tuleb kogu aeg juurde. Selles asjas on täitevvõimu poolel ikkagi Justiitsministeeriumil kandev roll. Jah, seda [bürokraatia vähendamist] on üritatud teha, võib-olla natukene on tulemusi olnud, aga ma arvan, et väga häid tulemusi siiamaani ei ole.
MART RAUDSAAR:
Mind huvitab teie arvamus küsimuses, et riigireformi kontekstis on räägitud ka demokraatia paketist. Mida see võiks kujutada endast riigireformi kontekstis?
Paremalt vasakule: Jaak Madison (EKRE), Jaak Aab (Keskerakond(, Arto Aas (Reformierakond), Andres Metsoja (Isamaa), Ivari Padar (SDE) ja Mart Raudsaar (Riigikogu Toimetiste peatoimetaja). Foto: Erik Peinar
JAAK MADISON:
Tõenäoline võimalik valitsuskoalitsioon, kui see juhtub sündima, on kokku leppinud ka demokraatia paketis. Ja ma usun, et see saab olema üks märgiline riigireformi osa. Nii et see on kindlasti väga oluline – tuua inimesi lähemale riigivõimule, anda nende sõnale valimiste vahelisel ajal kaalu juurde, kuid samas piisavalt kõrge lävendiga, et see ei segaks riigi toimimist tavapärases elus, kuid aitaks ennetada võimalikke probleemseid konflikte, mis võiks tekkida liiga madalate [osalus]lävenditega.
MART RAUDSAAR:
Muide, Tallinna Televisiooni debatis ütles politoloog Leif Kalev, et see on väga huvitav, mis sündiva valitsuse demokraatiapaketiga toimuma hakkab, aga tuleb ka inimesi kaasa aidata, et nad oskaksid seda kasutada.
JAAK MADISON:
Jaa, demokraatia areng ongi väga pikk protsess. Ma usun, et 28 aasta jooksul on see areng toimunud väga kiires tempos, kuid meil on väga pikk tee veel minna võrreldes vanade demokraatiate ja nende arengutasemetega. Ja seda tuleb ühelt poolt kaasa lükata, anda inimestele võimalusi, kuid samal ajal tuleb ka praktika näitel selgitada, kuidas inimesed saaksid palju rohkem kaasa rääkida, et nende sõna on väga otsustav, et nende sõna võib olla sellise kaaluga, et jääbki lõplikuks sõnaks; kuid milline on sellega kaasnev vastutus? See sarnaneb inimeste vastutusega valimistel. See ei ole nii, et lähed lihtsalt valimiskabiini, paned oma sedeli ära ja siis edasine sind ei huvita. Tegelikult on seegi vastutus. Sa vastutad oma otsuse eest. Nii et tegemist on kahesuunalise liiklusega, kus mõlemalt poolt tuleb leida kompromiss.
JAAK AAB:
Jüri Raidla rõhutab väga, et otsedemokraatial võiks olla palju suuremad võimalused omavalitsustes, mis on läinud suuremaks ning kus tõesti eksisteerib oht, et mõne kogukonna, küla või inimeste hääl ei jõua nüüd selle suurema omavalituse volikogusse. Ta on kogu aeg rääkinud, et peaks mõtlema selle peale, et kohalikes omavalitsustes oleks rohkem rahvaküsitlusi, rahvaalgatusi. Kas selleks oleks vaja seadust muuta? Jään vastuse võlgu. Siin peab tegema väikese analüüsi. Sest omavalitsustes on võimalik ka praegu algatada eelnõud ühe protsendi elanike allkirjadega. Ainuke teema, mille puhul seda on juhtunud, on külade liikumine ühest omavalitsusest teise, mis on mõnes Eesti piirkonnas siiamaani väga suur probleem – kuid ärme siin väga detailidesse läheme.
JAAK MADISON:
Kõige rohkem rahvaküsitlusi rakendati haldusreformiga. Kurb lugu oli selles, et vist mitte ühelgi juhul tegelikult vastav vallavolikogu ei otsustanud nii, nagu näitas rahvaküsitluse tulemus…
(Räägitakse läbisegi.)
JAAK AAB:
Isegi maakondlik valik anti rahva otsustada!
JAAK MADISON:
Arvestati seal, kus oli otsus õige, aga kui rahvaküsitlusel oli vale otsus, siis ei arvestatud. See on Saue valla näide.
MART RAUDSAAR:
Luunja valla säilimine ja Nõo valla säilimine on siiski näited, kus rahvaküsitluse tulemused läksid kokku otsusega.
Mart Raudsaar (Riigikogu Toimetiste peatoimetaja). Foto: Erik Peinar
JAAK MADISON:
Kohalikul tasandil on omavalitsustel võimalik kasutada otsedemokraatlikke rahvaküsitlusi ja need ei ole siduvad. Muidugi oleksin natuke skeptiline andmaks võimalust korraldada kohalikus omavalitsuses referendumit, mis oleks siduv kohalikule vallavolikogule, et kas teeme siia kiige või teeme sinna jalgtee. See läheks juba kergelt pentsikuks. Kui üleriigiliselt aitab otsedemokraatia pakett kaasata inimesi mõistlikul määral läbi eelnõude algatamise või rahvareferendumite riigi juhtimisse valimistevahelisel ajal, siis juba pikemas perspektiivis paneb see automaatselt suurema kaalu kohaliku tasandi rahvaküsitlustele. Need ei ole küll siduvad, kuid aitavad heas mõttes survestada kohalikku vallavolikogu, et arvestataks rahvaküsitluse tulemustega, kui riigi tasandil on see mehhanism juba siduvana olemas.
JAAK AAB:
Kaasamise mõte seisneb selles, et see inimeste ja võib-olla mõne väiksema kogukonna arvamus ka kusagile jõuaks. Siduvusega on niimoodi, et külade liikumise osas [ühest omavalitsusest teise] võis haldusreformi käigus otsustada ka keegi mujalt. Vabariigi Valitsusele anti õigus lõplike piiride kehtestamiseks, see oli teatud erakorraline situatsioon. Tavasituatsioonis on kohalik omavalitsus autonoomne, tal on omad põhiseaduslikud õigused. Kui keegi tuleb volikogu otsuseid ümber vaatama, kas või nende külade liikumise suhtes, siis ma arvan, et see ei oleks päris okei.
IVARI PADAR:
Vaatasin eile saadet „Suud puhtaks“, kus arutati tund aega riigireformi ja kus jõuti mõtteni, et kõlab ju mesimagusalt kõik see, mis puudutab otsedemokraatiat ja valimiste vahelisel ajal inimestelt arvamuse küsimist, aga ilmselgelt saab seda asja teha, kui juurde on loodud toetav raamistik, et mida hakatakse küsima, kunas hakatakse küsima ja kas inimesed päris täpselt teavad, mis on selle küsimise mõte, et tulemuseks poleks parteipoliitiline palagan ja ühiskonna lõhestamine. Ilmselgelt tuleb tasa ja targu edasi minna ning proovida mõelda välja, milline see toetav raamistik oleks. Ühe ja teise probleemi puhul tuleb asja lahti seletada, ka inimesi valgustada, miks või kuidas läheme midagi küsima. Teiseks tuleb pidada silmas, kui palju küsitav teema jookseb risti vastu tänase riigi valitsemise loogikaga.
Ivari Padar (SDE). Foto: Erik Peinar
JAAK AAB:
Otsedemokraatia versus esindusdemokraatia.
JAAK MADISON:
Absoluutselt, igal asjal on olemas ka väikesed ohutahukesed ja valitsemise süsteemi muutus vajabki põhjalikumat arutlemist ja analüüsimist, sest esindusdemokraatia oli, on ja jääb. Küsimus on tahtes suunduda vähesel määral ka otsedemokraatia poole, pakkudes vastavaid võimalusi, kuid selle rakendamine eeldab iseenesest juba lahtiseletamist, et milleks see on, miks ta on, mis võimalustel ta on. Seepärast peaksid otsedemokraatia rakendamisse olema sisse kirjutatud piisavad lävendid, et oleks võimatu olukord, et täna tuleb mõte ning ülehomme on mul olemas allkiri selleks, et tekitada referendum ja meeletu kisma ühiskonnas, kus kõik hakkavad vaidlema selle üle, kas äkki peaks pealinn olema Tartu. Seda teha oleks lihtsalt võimatu. Kindlasti tekibki neid gruppe, kes arvavad, et nüüd saab täiesti ulmelisi küsimusi panna siduvale referendumile, kuid need algatused ei jõua mitte kusagile. Väga suurt hulka allkirju [referendumi algatamiseks] kokku koguda on praktiliselt võimatu.
Esindusdemokraatia oli, on ja jääb. Küsimus on tahtes suunduda ka otsedemokraatia poole (Jaak Madison).
JAAK AAB:
Siin on kaks mõistet: üks on rahvaalgatus, teine on rahvahääletus. Neid ei tohi segamini ajada.
ANDRES METSOJA:
Ma jäin diskussioonis mõtlema eelkõige selle peale, et kui vaatame omavalitsusstruktuure, on meil tõesti väga palju omavalitsusi. Meie omavalitsuste struktuur on selline, et rahva kommunikeerimine ei tohiks olla väga suur probleem. Väiksemates omavalitsustes on rahvaküsitlusi peetud. Kas Tallinnas on toimunud ajaloos mingi rahvaküsitlus?
JAAK AAB:
Midagi oli, aga ma ei mäleta teemat.
IVARI PADAR:
Selle eest on toimunud värvikaid valimisi…
ANDRES METSOJA:
Just. Kui räägime rahvaküsitlusest, kus neil oleks kapatsiteeti ja kus oleks mõtet neid teha, siis à la Tallinnas-Tartus, kus ei jõua kõiki teemasid kommunikeerida ja viia otsustuspädevust madalale tasemele, eks ole. Rahvaküsitlusi 5000 elanikuga omavalitsuses võiks teha siis, kui küsitakse omavalitsuse jäämist või kadumist. Minu meelest ongi see nagu see tase. Lõpuks, kui vaatame osalenute arvu, kui paljud inimesed lähevad midagi arvama, siis olgem ausad, need numbrid on masendavalt väikesed. Kui sellises küsimuses nagu omavalitsuse säilimine või kadumine tuleb arvama marginaalne osa inimesi, siis kuhu me jõuame, kui hakata ka teistes küsimustes rahvaküsitlusi läbi viima.
MART RAUDSAAR:
Seal oli see probleem, et inimesed tundsid, et nende arvamusest alati ei sõltu midagi. Nendes omavalitsustes, kus oli näha, et midagi võib-olla sõltub, seal olid ka numbrid väga kenad. Näiteks Setumaa valla moodustamise asjas.
ANDRES METSOJA:
Alati ongi otsuste ümber intriig ja peabki olema intriig. Ja kui seda intriigi ei ole, siis ei tule inimesed välja.
MART RAUDSAAR:
Lõpetuseks küsin lühidalt igaühe käest, mis peaks olema see üks asi, mida Riigikogu võiks nelja aasta jooksul ära teha riigireformi kontekstis, mis on tõesti suur, lai ja väga mitmetahuline.
JAAK MADISON:
Üleüldiselt? Otsedemokraatia pakett. See on konkreetne ja mõõdetav asi.
JAAK AAB:
Edaspidi võiks kogu riigiaparaadis kehtida erinevate aruannete puhul ühe-ukse-põhimõte. Siin on maksuamet, tolliamet, statistikaamet ja siis pank, aga tegelikult peaks see kehtima kõigi riigiasutustega suhtlemisel ja oleks hea, kui see jõuaks ka omavalitsustesse. Ma ei tea, kas ta omavalitsustesse veel nelja aastaga jõuab, seda ma hästi ei usu.
ARTO AAS:
Mina vaataksin kahte asja. Üks selline hästi lihtne ja mõõdetav asi: kas nelja aasta pärast on riigipalgaliste arv väiksem kui praegu? See hakkas vahepeal päris mühinal vähenema, aga hoog on pisut raugenud. Jaagul on hea võimalus see masin uuesti käima tõmmata. Minu arust on see konkreetne näitaja ja hästi jälgitav.
Teine pool, mida on võib-olla natuke raskem mõõta, aga mis on siiski ülimalt oluline, on seadusloome ja bürokraatia vähendamine. Sellest on räägitud vähemalt neli aastat ja ka kõikide eelmiste valitsuste ajal me rääkisime, et ärme tee neid seadusi ja pole vaja. Aga siis Riigikogu koguneb iga nädal ja valitsus annab meile portsu eelnõusid üle. Iga ülikool sai endale oma seaduse ja Riigikogu viimasel nädalal võtsime veel umbes 50 seadusemuudatust vastu. Ma väga loodan, et üks suur pidurikang saab olla justiitsministeeriumis. Ja teiseks, et peaminister ka toetab mentaliteeti, et tõepoolest ei ole vaja igale asutusele, kännule ja käbile oma autonoomset seadust. Kuidas? Tõenäoliselt saab ka seda mõõta, aga ma arvan, et tahaks näha reaalset muutust valitsuse poole pealt ja võib-olla ka seda, et Riigikogu paneb mingi asja seisma ja ütleb: sorry, mehed, tulge kahe aasta pärast uuesti, see asi ei vääri küünlaid.
ANDRES METSOJA:
Üks lihtne loogika on elus selline, et millegi saavutamiseks tuleb sinna kõigepealt raha sisse panna. Pühast vaimust ei teki kahjuks mitte midagi. Selleks, et riik jõuaks järgmisele tasemele, peab riik leidma ressurssi palkamaks inimesi nendesamade protsessijuhtide kaardistamiseks. Nendes küsimustes peab tekkima tellija võimekus. Täna seda lihtsalt ei teki, kui me ei taha sinna valdkonda raha panna. See mitte ei kahanda valitsemiskulusid, vaid pigem kasvatab. Niisugune on üks oluline aspekt.
Teine oluline aspekt seisneb minu arvates selles, et riiki on võimalik pidada võimalikult säästlikult siis, kui seda riiki on igal pool Eestis, mitte kahes keskuses. Kui inimestel on võimetekohane töö, siis see on taas kord investeering, mis tekitab midagi, tekitab sünergiat. Ja üks teema on tõepoolest riigiasutuste ümberpaigutamine. Selles kontekstis on ees väga positiivne Taani näide. Eesti kardab seda nagu tuld, ei juleta teha. Ma arvan, et sellega on mõnes mõttes juba hiljaks jäädud, see tuleb ära teha.
Ja väga suur rõhk tuleb panna haridusvaldkonnale. Arto tõi näite, mille suhtes ka mina olen väga skeptiline, et teeme igale ülikoolile seaduse. Täna on meil vaja seda, et ülikoolidest saaks koostöökeskused igas mõttes – et seal saavad kokku noored, seal saavad kokku ettevõtjad ja et see pakub piirkonnale tuge hariduslikus mõttes ning investeeringute tulemuslikkuse mõttes. Kui me need kolm asja suudaks ära teha, siis loome stabiilse lähteplatvormi, mille pealt hakata positiivses võtmes kasvama. Praegu näen ainult kahanevat trendi. Mingit imet ei ole siin hetkel oodata.
IVARI PADAR:
Nii. Tegelikult oleme seda eesmärki erinevates dokumentides päris palju kirjeldanud. Oluline on kindlasti Riigikogu põhiseaduskomisjon, kuigi mina põhiseaduskomisjoni kuuluma ei hakka ja ma ei tea, kes põhiseaduskomisjoni esimehekski läheb …
(Vestlusringis osalejad kommenteerivad vahele, et selleks saab Jaak Madison.)
IVARI PADAR:
Aa, Jaak, jah? Selge on see, et põhiseaduskomisjonil peab olema kompetents ja ta peab olema nõudlik ja hea partner täitevvõimule. Ja pidama silmas järjepidevust, võtma vanad protokollid lahti ja vaatama, mis neis otsustati.
Kindlasti on oluline maakonnalinnade kui keskuste teema. Kui laseme maakonnalinnadel välja surra, siis ainult Tallinn jääbki.
Kolmas asi, millest me rääkisime, oli andmete ristkasutus. Puutusin sellega viimati kummalisel moel kokku neli-viis aastat tagasi, kui ma viimati põllumajandusminister olin, ma loodan, et see asi on paremaks läinud. Tollal oli üpris koomiline, kuidas erinevate ametkondade kogutud informatsioon omavahel ei haakunud. Aga ma loodan, et see asi on paremaks läinud …
Kindlasti on oluline maakonnalinnade kui keskuste teema (Ivari Padar).
JAAK AAB:
Juba on paranenud, aga on teha veel.