Nr 39

Laadi alla

Jaga

Prindi

Riigireformi vajalikkus ja Riigireformi Sihtasutuse ettepanekud

05. juuni 2019

Fookus

RiTo nr 39, 2019

Riigireform suurendab rahva osalust riigi juhtimises ja annab kindluse, et riik on hästi, säästlikult, kuid tõhusalt juhitud. 

Riigireform on igasuguse riikluse jaoks immanentne elik sisemiselt olemuslik nähtus. Sest riik ei saa kunagi valmis. Ammugi arenev väikeriik järele võtva (catching-up) majanduse ja elukvaliteedi märkimisväärse tõstmise eesmärgiga. Kui veel arvestada siia juurde asjaolu, kust me tuleme oma riiklusega, millise juhtimiskultuuri ja valitsemistehnika taseme ja viisi juurest, siis on paratamatu, et meil on viimased kolmkümmend aastat olnud vajadus pidevaks riigikorralduslikuks muutumiseks ning vastavaks arendustegevuseks ehk siis reformiks. Ainult et seda pole alati teadvustatud sellise nimetuse all, sest töö on käinud pidevalt ja tihti ka avalikkuse jaoks üksjagu märkamatult.

VAJADUS JÕULISEMA RIIGIREFORMI JÄRELE

Miks siis nüüd on uuesti päevakorral just reformi mõiste, mis eeldab teatud kontsentreeritud ja selgelt piiritletumat protsessi? Selleks on mitu põhjust.

Esiteks, me oleme Eestis jõudnud teatud kvalitatiivsele tasemele nii ühiskonna kui riikluse mõttes. Sisuliselt erinevate võrdlusmetoodikate järgi riikide arengutaseme kolmandasse-neljandasse kümnesse ehk enam-vähem üle heaoluühiskonna künnise. See aga kasvatab ka nõudeid riikliku juhtimise kvaliteedile. Traditsiooniline, vanamoodne, kohmakas, tsentraliseeritud ja hierarhiline ning ülibürokratiseerunud riigivalitsemismudel, mis on eriti iseloomulik omas ajas efektiivsest Preisi bürokraatia mängureeglistikust mõjutatud Euroopale, neile nõutele lihtsalt ei vasta.

Teiseks, ümbritsev regionaalne ja globaalne keskkond, nii poliitiline, majanduslik kui ka sotsiaalne, esitab nüüd meile edukaks toimetulekuks ühiskonnana ja indiviididena hoopis uusi nõudmisi. See maailmas juhtiva Lääne ühiskonna ideaal, mille poole me oma nõukogude ikkest vabanemisel püüdlesime, on tegelikult praeguseks teisenenud. Muutunud on märkimisväärselt majanduslik keskkond ja sotsiaalset heaolu tagava konkurentsivõimekusel ja eraomandusel põhineva majandusmudeli toimereeglid. Majanduslikud võimukeskused ja turud on nihkumas itta. Dramaatilise muutuse protsessis on just praegu senine rahvusvaheline elukorraldus, sealhulgas riikidevahelised suhted, jõuvahekorrad ja välispoliitilised ambitsioonid. Maailm on muutunud mobiilsemaks ja selle demograafiline disbalanss on jätkuvalt kasvamas. Mis omakorda on, toetudes osaliselt infotehnoloogia revolutsiooni tekitatud uuele keskkonnale, kasvatanud migratsiooni, sealhulgas ka survet heaoluühiskondadele.

Kolmandaks, võrgustunud, üha võimestuv inimene sõltub ikka vähem ja vähem erinevates kooslustes valitsevatest reeglitest ning enam ja enam ettekujutusest oma isiklikust soovitud elukorraldusest ja selle oletuslikust võrdlusest teiste ühiskondade, sotsiaalsete gruppide ja indiviididega. Seejuures eeldab ta ühelt poolt selle suhtumise tarbeks kindlust tagava vajaliku heldema sotsiaalse turvavõrgustiku olemasolu ning teiselt poolt mugava ja turvalise elukorralduse riigipoolse haldamise laia haaravust, kuid samas lihtsust ja selgust. Seejuures soovitakse, et riik ei sekkuks liiga palju inimese igapäevaellu, samas aga tagaks õiglase hüvede ja heaolu ümberjaotamise korralduse.

Neljandaks, kõiki heaoluühiskondi, sealhulgas ka Eestit, iseloomustav demograafiline kokkutõmbumine – immigratsiooni kasv püüab seda tasakaalustada, kuid ei tundu olevat enam soositud lahendus neis ühiskondades – toob kaasa seni ekspansiivsele kasvule üles ehitatud riigi juhtimis- ja ümberjagamissüsteemide tõhustamise vajaduse. Sest vähenev lisandväärtuse tootjate hulk tähendab objektiivselt majandusliku kasvu tempo langust, seega aeglasemat, kui üldse, ümberjagatava lisandväärtuse mahu kasvu. Mis omakorda eeldab kokkuhoidlikumat juhtimiskulu ja avaliku sektori töökohtade vähendamist koos omaalgatuse ja eneseregulatsiooni laiema kasutuselevõtuga. Mitte aga tegelikkuses hoopis kasvavat üha detailsemate seaduste, reeglite ja ettekirjutuste segadikku, mille väljatöötamisse, jõustamisse ja järgimise järelevalvesse panustatakse üha enam niigi nappivat inim-, aja- ja materiaalset ressurssi.

Viiendaks, maailmas toimuvate nii poliitiliste, majanduslike kui ka sotsiaal-kultuuriliste muutuste tempo on järsult kasvamas ning eeldab riikidelt paindlikku ja ergast reageerimist poliitikate ja haldustegevuse kujundamisel.

Kuuendaks, kiire ja laiaulatuslik tänapäevase tehnoloogia areng on andmas täiesti uut nägu ja avamas seninägematuid tehnilisi võimalusi korraldusliku tegevuse jaoks nii individuaalsel või organisatsioonilisel mikrotasandil kui ka üldisemaid huve esindavate kohaliku omavalitsuse ja riigi igapäevases tegevuses. Seninägematul viisil on tänu internetile kasvanud vaid mõne klikiga saadava ekspertinfo hulk, mida saab informeeritud otsuse tarbeks kasutada igal tasandil ja igas teemavaldkonnas.

Seitsmendaks, uus, haritum, teadlikum ja informeeritum inimene tahab paratamatult, et tema hääl kostaks ja seda arvestataks enam kogukonna, kohaliku omavalituse ja riigi juhtimisel. Ka tehnoloogia toetab seda omalt poolt uute võimalustega. Enam ei piisa vaid esindusdemokraatia traditsioonilistest viisidest. Kasvab usk otsedemokraatia laiemasse kasutamisse. Heaoluühiskondade üheks tunnuseks on saanud nüüd arutleva demokraatia võidukäik. Kõike seda näeme ka siin, Eestis.

Kaheksandaks, kõige eelneva taustal on Eesti väiksusest, ressursipiiratusest ja regionaalsetest ning ajaloolis-kultuurilistest eripäradest tulenevalt olemas veel täiendav praktiline vajadus riigiorganisatsiooni ja selle toimimispraktika tõhustamiseks. Eesti ei saa mängida Saksa, Prantsuse, Rootsi või isegi Soome riiki. Seega ka kopeerida neid lahendusi, mis on iseloomulikud suurematele riikidele. Me oleme mõistetud olema maksimaalselt, kuid targalt kokkuhoidlikud ja samas erksad ja tõhusad nii ühiskonnana tervikuna kui ka riigi ja omavalitsuse korralduses.

RIIGIREFORMI SIHTASUTUSE SÜNNILUGU JA IDEEDE TAUST

Riigireformi teemast on räägitud ühes või teises võtmes ju pikemat aega. Enam on avalikku tähelepanu tõmmanud riigireformi üheks sisuliseks osaks olev eelkõige kohalikke omavalitsusi puudutav haldusreform ja omakorda selle osaks olev haldusterritoriaalne reform. Viimaste osas võib välja tuua meie taastatud omariikluse ajaloost olenevalt vaatest koguni kuus või isegi seitse erinevat lainet alates kohalike omavalitsuste süsteemi loomisest ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse vastuvõtmisest 1990. aastate alguses ja lõpetades viimase haldusterritoriaalse reformiga eelmisest aastast.

Riigireformi mõiste kitsamas kasutuses on tähistanud aga eelkõige keskvalitsuse organisatsiooni ja asjaajamise ümberkorraldamist, mis on tegelikult käinud kogu aeg. Kui püüda siin tuua välja etapid, siis võib nendena käsitleda esimest etappi üleminekuperioodil, kus oluliselt restruktureeriti ja korraldati ümber senine riigihaldus, seejärel teises etapis kujunes Vabariigi Valitsuse seaduse alusel enam-vähem praegused piirjooned omandanud riigivalitsemismudel, mida on pidevalt siiani pisut timmitud. Juba mõne aastaga oli selge vajadus seda siiski pisut jõulisemalt teha. Näiteks 1996. aasta lõpus esitasid kolm ministrit – Jaak Leimann, Raivo Vare ja Mart Opmann – oma vastavad 21 ettepanekut (Ideon 1997), mis aga läksid käiku vaid osaliselt.

Riigiorganisatsiooni vohamine arenes vahepeal isegi intensiivsemaks, ja seda põhjendati Euroopa Liiduga seotud vajadustega. Ühest küljest, liikudes ELi liikmelisuse poole ja ka pärast täisliikmeks saamist, tekkis tõesti juurde konkreetseid töiseid kohustusi, aga teisest küljest võimendas ja võimendab seda siiani veel vohav seaduste-regulatsioonide „tootmine“ (kuigi justiitsministri andmetel vaid 25 protsenti meie uuest seadusandlusest on tingitud nn eurodirektiivide survest, ülejäänu aga on „omalooming“). See omakorda loob uusi kohustusi ja koos sellega ka vastavaid tegevusi katvaid ametikohti ning see omakorda neid teenindavaid ameteid ja inimesi. Sellel on loomulikult juures ka vastav aina kasvav kululipik. Ega ilmaasjata omistata suurele riigimehele Winston Churchillile legendaarset maksiimi, et ükskõik kui palju on riigieelarves raha, ikka jääb väheks…

Pole sugugi imelik, et eriti teravalt hakkasid vajadust midagi ette võtta tunnetama just mitmed riigi- ja poliitikakogemusega majandusinimesed ja ettevõtjad, kes oskasid hinnata toimuvat ja kelle igapäevatöös hakkasid kasvavalt ilmnema ülereguleeritusest ja bürokratiseerumisest tulenevad takistused ja hädad. Ratsionaalsete ja oma igapäevases töös efektiivsusele rõhuvate ja tulevikku planeerida oskavate inimeste peades hakkas ilmselgelt ringlema mure, kui kaugele sellised protsessid üldse minna saavad? Elutarkus ja -kogemus aitasid aru saada, et sellise riigiorganisatsiooni ja bürokraatia vohamise tõttu halveneb pidevalt toimekeskkond. Lisaks peab kasvama ka just ettevõtluses loodava lisandväärtuse ümberjagamise määr, järelikult ka igapäevase elu ja ettevõtluse maksustamine. See kõik aga on olemuslikult majandusarengu tempot pärssiva iseloomuga. Kuid meil on vaja jätkuvalt kiiremat arengutempot, et jõuda järele kõige ees olevate heaoluühiskondade elatustasemele ja olla konkurentsivõimelised rahvusvahelises tööjaotuses, milleta meie väikese turuga avatud ekspordisõltuv majandus ei suuda edukalt toimida.

Sellise leviva mure pinnalt hakkasid 2008. aastast koos käima mitmed tuntud inimesed, et arutada, mida teha. Nende arutelude tulemused formeerusid riigireformi käivitamise ideeks, mille Jüri Raidla ka 2009. aasta sügisel esmakordselt avalikult välja käis (Neudorf 2009; Sulbi 2009). Sellelt pinnalt järgneski Eesti Koostöö Kogu poolt spetsiaalse riigireformile pühendatud nn Riigipidamise kava (Eesti Koostöö Kogu 2017) programmi käivitamine, mida vedas tuntud ekspert Külli Taro ja mille tulemusena ühistöös teadlaste, ametnike, poliitikute, ettevõtjate ja vabakonna esindajatega sõnastati probleemid ja pakuti välja lahendused viies valdkonnas: arutlev demokraatia (osalemine), kohalik omavalitsus, riigihaldus, Vabariigi Valitsus ja Riigikogu. Lisaks põhjalikele analüüsidele saadi just selle programmi raames esmakordselt kokku nn Riigipilt, mis hõlmas kogu riigiorganisatsiooni päris kõigis tema tasemetes sõltumata nende formaalsest asendist bürokraatiahierarhias ja finantseerimisskeemides. Muuseas, selle programmi raames selgus ka tõsiasi, et väga paljud riigi funktsioonid ja ressurss (inimesed ja suhteliselt vabamalt korraldatavad ülalpidamiskulud) olid liikunud rangemalt kontrollitavatest ministeeriumitest ja keskametkondadest elik valitsuse keskusest järjest eemale ja riigi põhifunktsioonidest kaugemale. Sama tuleb märkida ka poliitikakujundamiseks vajaliku kompetentsi kohta. Ressurss ja koos sellega võimalused mõjutada „tegelikku elu“ on läinud hoopis valitsusasutustest, ameti- ja hallatavatest asutustest sihtasutustesse ja äriühingutesse ning mõnesse avalik-õiguslikku juriidilisse isikusse.

Analoogseid protsesse toimub ka kohalike omavalitsuste tasandil. Vahepeal oli paralleelselt küpsenud veel märkimisväärne rahulolematus esindusdemokraatia kvaliteedi ja vähese kaasava demokraatia pärast, mida teame Jääkeldri protsessina, mille pinnalt esitati samuti mitmeid eksperdikomisjonide läbitöötatud ettepanekuid nii seda protsessi kokkuvõtval Rahvakogul kui ka vastavas Riigipidamise kava peatükis. Nende protsesside ja tollase Arengufondi ning hiljem ka Arenguseire Keskuse mitmetest materjalidest tekkis samuti mitmesuguseid ettepanekuid ja ideid, mis seostusid riigireformi eri aspektidega. Sellele lisandusid veel mitmete valitsuse liikmete moodustatud eri valdkondade asjatundjate töögruppide järeldused, viimasena justiitsministri moodustatud põhiseaduse asjatundjate kogu ettepanekud. Märkimist väärivad kodanikualgatusliku Riigireform.ee (2015) liikmete ning 2011. aasta oktoobris ja spetsiaalselt 2015. aasta jaanuaris riigireformile pühendatud presidendi kärajatel, samuti 2018. aasta Paide Arvamusfestivali aruteludes kõlanud ideed. Ning riigireformi probleemistiku ja edasise arendamise ideede läbiarutamisse ja arengusuundade väljatöötamisse andis oma panuse ka Tanel Talve juhitud Riigikogu probleemkomisjon. Samas 2016. aastast Tööandjate Keskliidu algatatud mõttekoja Praxis juures tegutsenud Riigireformi Radari (2016–2017) hinnangute taga seisev analüüs näitas siiski, et kui haldusterritoriaalne reform arenes suhteliselt rahuldavalt, isegi valitsuse vahetusele vaatamata, siis kitsamas tähenduses riigireformi kui eelkõige keskvalitsuse organisatsiooni reformimise temaatika polnud üldse poliitilises ega avaliku arvamuse fookuses.

Sellelt pinnalt võrsuski idee konsolideerida senise töö ja ideede ning tehtavate analüüside ja raportite, asjaomaste võtmeisikute küsitlemise ja teiste riikide kogemuste pinnalt terviklikud ettepanekud, et aktiviseerida riigireformi ning tõsta see nii avalikkuse tähelepanu kui ka poliitilise agenda keskmesse. Seda enam et, mis seal ikka salata, lähenev üldvalimiste periood pakkus sellele tavapärasest info- ja tähelepanukeskkonnast pisut soodsamat tausta.

Nii sündiski sel eesmärgil riigireformiteema „veteranide“ Jüri Raidla, Olari Taali ja Jüri Käo tegusal eestvõttel idee moodustada Riigireformi Sihtasutus. Seejuures algusest peale oli kokku lepitud, et see sihtasutus on ajutine, teeb töö ära aastaga ja läheb siis kindlasti laiali. Seda enam, et muidu oli karta poliitilise armukadeduse negatiivset mõju tehtava töö tulemustele. Sihtasutusel pole olnud aga tegelikult mitte mingit poliitilist ambitsiooni ei in corpore ega seotud inimeste inidividuaaltasemel. Nii moodustatigi Riigireformi Sihtasutus 14. mail 2018. aastal ja selle likvideerimist alustatakse täpselt aasta pärast, 14. mail 2019. aastal. Sihtasutusele panid õla alla 28 juhtivat Eesti ettevõtjat ning selle kuueteistliikmelises nõukogus ja kolmeliikmelises juhatuses tegutseb lisaks tuntud majandusinimestele ja avaliku elu tegelastele mitu parlamendipoliitiku, valitsusliikme ja riigiameti tippjuhi kogemusega inimest, kaks akadeemikut, õppejõude, Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste kohtu liige, mitu tippjuristi. Abiks on lisaks veel mitmed eri valdkondade eksperdid. Ühesõnaga, tõeliselt esinduslik ja väga asjatundlik seltskond.

Meie eesmärgiks on tagada Eesti riikluse edukas kestlikkus, vähendada rahva ja võimu võõrandumist ning ehitada nooretele tuleviku-Eestit. Riigireform ei ole eesmärk iseeneses, see on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks. Ettevõtmise eesmärgiks seati kaasaaitamine sellele, et Eesti oleks hästi juhitud ja selge visiooniga ergas riik, mis teenib oma rahvast.

RIIGIREFORMI SIHTASUTUSE ETTEPANEKUD JA NENDE TUTVUSTAMINE

Töö alustuseks käivitatud ideekorje etapil analüüsiti põhjalikult nii eelkirjeldatud kui ka muud kättesaadavat informatsiooni, sihtasutusega seotud inimeste ideid, samuti küsitleti erinevaid eksperte, sealhulgas nii praegusi kui ka endisi tippametnikke, suheldi poliitikute, teiste ekspertide ja avalikkusega, toimus sisulisi ja paiguti tuliseidki vaidlusi selgitamaks neid ideid, mida formuleerida ametlike ettepanekutena. Eraldi analüüsiti ka erinevate riikide riigireformi ja valitsemise mudeleid, kellest eeskujudena jäid sõelale kolm – Holland, Rootsi ja Šotimaa.

Selle töö tulemusena valmis sügiseks riigireformi kontseptsioon, mis vormistati koos lisadega ka raamatuks (Riigireformi Sihtasutus 2018). Kontseptsioon on samuti saadaval internetis (Riigireformi Sihtasutus 2018–2019). Raamatu 146 leheküljel on koos sissejuhatava taustakirjelduse, kontseptsiooni lühikokkuvõtte ja kuue lisaga 11 peatükis toodud riigireformi põhikomponentidena ära põhjalikult läbivaielduna sõelale jäänud 67 konkreetset ettepanekut seitsmes peamises valdkonnas:

  • rahva osalemine riigi juhtimises ja õigusloomes,
  • põhiseadus ja õigusloome,
  • Riigikogu võimestamine,
  • valitsus, ametnikkond ja haldus,
  • õigusemõistmine,
  • teised põhiseaduslikud institutsioonid ning
  • kohalik omavalitsus.

See kontseptsioon esitati kõigile juhtivatele erakondadele ning korraldati selle tutvustamiseks spetsiaalne laia tähelepanu pälvinud konverents Riigikogu konverentsikeskuses 21. novembril 2018. Avalikkuse informeerimiseks sihtasutuse pakutavatest ideedest ja ettepanekutest kasutati mitmeid erinevaid kanaleid ja vorme nii veebilehe, meedias avaldatavate artiklite ja intervjuude, arutelusaadete, arvamusfestivalil ja mujal avalikel ja vähem avalikel üritustel esinemiste kui ka infomaterjalide näol. Võib väita, et riigireformi temaatika tõmbas piisavat tähelepanu ja leidis ka tee parteipoliitilisse diskursusesse ning ühel või teisel viisil ka erakondade valimisprogrammidesse. Sihtasutuse asutamisel oli seejuures kohe alguses selge, et nii suurt asja nagu riigireform ei saa teha ilma laiema poliitilise toetuseta. Eelduseks oli, et õnnestumiseks on vaja erakondadeülest kokkulepet, mille saavutamine ei saa olema lihtne. Nüüdseks võib rahuloleva tundega märkida, et see siiski enam-vähem õnnestus ning 21. veebruaril 2019. aastal kirjutasid kõik viis praegust parlamendierakonda ja lisaks veel kolm pürgijat alla erakondade ühismemorandumile riigireformiks. Vaid Vabaerakond loobus viimasel hetkel allkirjastamisest. Selles öeldi, et memorandumi pooled kinnitavad vajadust viia järgmise kahe valimistsükli jooksul ellu reform riigipidamise uuendamiseks. Tuleb tunnistada, et valimiste diskursuses lähtuti seekord esmakordselt suuresti riigireformist kui enesestmõistetavast tegevuseesmärgist ning aktsepteeriti selle läbiviimiseks ühismemorandumis pakutud edasist töökorraldust.

Koalitsioonilepingus on kokku 22 punkti, mis on seotud Riigireformi Sihtasutuse ettepanekutega, sealhulgas muutumatul kujul ka ühismemorandumis toodud töökava. Selle kohaselt seatakse riigireform koalitsioonilepingu 2019–2023 üheks poliitilistest prioriteetidest, võetakse vastu asjakohane Riigikogu otsus ja pannakse koalitsioonilepingu 2019–2023 alusel loodava valitsuse tegevuskavas paika reformi etappide sisu ja tähtajad ning nimetatakse riigireformi elluviimiseks vastutav valitsuse liige ja kindlustatakse selleks vajalik töökorraldus. Lisaks sellele on võimalik selles koalitsioonilepingus leida koguni 22 punkti (koos eelnimetatutega), kus on mingil kujul arvesse võetud Riigireformi Sihtasutuse ettepanekuid. Nüüdseks on sihtasutus valmistanud ette ja edastanud parlamendis esindatud poliitilistele jõududele ka oma ettepanekud otsuse ja seletuskirja kava kohta, nagu lubatud oli.

RIIGIREFORMI SIHTASUTUSE TÄHTSAIMAD TULEMUSED

Mida tuua välja Riigireformi Sihtasutuse tegevuse peamiste tulemustena? Eelkõige oli tegu süsteemse kontseptuaalse ja omamoodi tervikliku lähenemisega taolisele keerulisele reformipaketile. Selle raamistikuks oli meie põhiseaduse võimalikult vähene muutmine põhimõttel „nii vähe kui võimalik, kuid niipalju kui vajalik“. Siiski on mõne põhiseaduse sätte korrigeerimise vajadus paratamatu. Näiteks tuleks rahvahääletuse tulemused siduda lahti riigikogu püsimise küsimusest. Või muuta presidendi valimise korda või tema ja riigikontrolöri kui põhiseaduslike institutsioonide volituste tähtaega ja ametisoleku kordade arvu, kavandades need ühekordseks ja seitsmeaastaseks. Sätete korrigeerimine aitaks vormida valitsusest ühtset prioriteetidel põhinevat paindlikku organisatsiooni.

Teiseks, rahva osaluse suurendamiseks õigusloomes ja õigusloome kvaliteedi tagamiseks mõeldud ettepanekud on juba leidnud avalikkuse laiema toetuse.

Kolmandaks, Riigikogu võimestamisele suunatud sihtasutuse tuumikettepanekute taga on soov muuta olukorda, kus parlamentaarse ja täitevvõimu võimuharude omavaheline tasakaal on paigast ära ilmselgelt viimase kasuks, mis aga ei vasta meie parlamentaarse vabariigi põhiseaduse vaimule. Edasi, samuti sihtasutuse tuumikettepanekutesse kuuluv valitsuse töökorralduse tõhustamine – selle eesmärk on panna valitsus toimima kui strateegiliselt tegutsev ühtne prioriteetidele fookustatud organism, mis on meiesugusele väikeriigile lausa hädavajalik. Me ei saa mängida suurte riikidega võrdselt, kopeerides neid, vaid ainult olles ettenägelikum, tõhusam ja erksam. See eeldab süsteemset ja kvaliteetset ametnikkonna formeerimise ja roteerimise praktikat – ka siin oli sihtasutusel mitmeid ettepanekuid.

Bürokraatia vähendamine on alati olnud poliitilise retoorika osa. Sihtasutuse jaoks olulisemate hulka kuuluvates vastavates ettepanekutes on selles osas toetutud ka halduskoormuse vähendamise mahulistele eesmärkidele, viidates seejuures eelkõige Hollandi edukale kogemusele. Riigi poolt andmete kogumise ja sisestamise juures ühekordsuse printsiibi rakendamine „ühe ukse“ põhimõttel koos haldusmenetluslike tähtaegade märgatava lühendamise, „vaikimise kui nõusoleku“ ning teatamis-, mitte loa saamise kohustuse põhimõtetega annaks väga märgatava panuse bürokraatia vohamise tõkestamiseks ja selle mahu jõuliseks vähendamiseks.

Sihtasutuse ettepanekutes on veel palju konkreetseid ideid erinevate riigiosiste töö tõhustamiseks. Kõigi nende ühiseks nimetajaks on protsesside ja toimingute tõhususe ja kokkuhoiu kõrval ikkagi eesmärgina erksus ja strateegilisus, keskendatus prioriteetidele ning inimeste kaasamine juhtimisse ja seadusloomesse, samuti iseregulatsiooni, omavastutuse ja delegeerimise laiem kasutamine.

Omaette saavutuseks tuleb tunnistada sihtasutuse jõupingutuste tulemusena avaliku ja sellega koos poliitiliste jõudude tähelepanu hoidmine riigireformi teemadel, valimiskampaaniasse vastava riigireformiga seotud diskursuse tekkele kaasaaitamine ja selle probleemistiku märkimisväärses ulatuses erakondade valimisprogrammidesse jõudmine.

MIS KASU ON RIIGIREFORMIST JA MIS SAAB EDASI?

Mis kasu on riigireformist Eesti inimestele? Riigireform pole eesmärk iseeneses. See muudab riigi valitsemise paremaks, läbipaistvamaks ja usaldusväärsemaks, on suunanäitaja ning arengu sümbol; näitab, kuidas igal tasandil kohaneda ning tegutseda säästlikult ja uuenduslikult. See annab kindluse, et riik on hästi juhitud ja rahva raha on kulutatud säästlikult, kuid tõhusalt. Riigireformi tulemusel peab suurenema rahva osalus ja osakaal riigi juhtimises, mis aitab peatada inimeste võõrandumist oma riigist, toob kaasa piirangute ja ettekirjutuste, igasuguse bürokraatia vähendamise ning suurendab igaühe vabadust, aga ka vastutust. Riigireformi ettepanekute realiseerimine peaks aitama kaasa riigiasutuste töö korraldamisele viisil, et nendega asjaajamine on inimesele lihtsam ja ladusam ning kasutatavad lahendused on võimalikult tulemuslikud ja aja nõuetele vastavad. Organisatsiooniline ja protseduuriline trimmimine muudab riigiaparaadi paindlikumaks ja tõhusamaks ning vähendab kulutusi sellele, vabastades vahendeid riigi muude eesmärkide tarbeks. Lõppkokkuvõttes kindlustab riigireform tõhusama töökorralduse ja riigiaparaadi parema ülesehitusega meie riikluse kestlikkust ja üldise heaolu kasvu.

Sihtasutuse asutajad, nõukogu ja juhatuse liikmed, arvukad eksperdid ja abilised näevad heameelega paljusid oma töö viljana valminud ettepanekuid ühel või teisel viisil kasutatuna allkirjastatud uues koalitsioonilepingus. Kuna ka hetkel opositsiooni jäänud erakondadel olid programmides paljud sihtasutuse ettepanekud ning nemadki on allkirjastanud erakondade ühismemorandumi, siis võib loota, et Riigikogu võtab riigireformi käima lükkamise oma südameasjaks. Seega võib nüüd südamerahuga sellealase töö sihtasutuse formaadis lõppenuks lugeda. Pärast seda, kui sihtasutus oma viimasel koosolekul, nagu lubatud, 14. mail 2019 on enda likvideerimise algatanud, läheb pall ühemõtteliselt üle sinna, kus on ta koht – Riigikogusse ja Vabariigi Valitsusse. Riigireformi planeerimine ja läbiviimine on aega ja süsteemseid jõupingutusi nõudev ning eeldab paljusid ajakulukaid juriidilisi ja organisatsioonilisi toiminguid, mistõttu ongi selle reformi kestus realistlikult kavandatud kahe valimistsükli pikkuseks ehk kaheksaks aastaks. Jääb ainult soovida järjepidevust ja head koostööd meile kõigile selle reformi edukal läbiviimisel!

KASUTATUD ALLIKAD

Tagasiside