Nr 39

Laadi alla

Jaga

Prindi

Sotsiaalse ressursi hind ja sidusa ühiskonna võimalused

  • Aimar Altosaar

    Aimar Altosaar

    Idapartnerluskeskuse SA projektijuht; Postimees, „Meie Eesti“ toimetaja

Sotsiaalne sidusus mõjutab ühiskonna elu kõiki tahke. Vaba ja rikas ühiskond põhineb usaldusel.

Kes meist poleks kirunud bürokraatiat ja asjaajamise keerukust!? Mõnikord ei saa kohalikust omavalitsusest soovitud vastust oma päringutele või on need tulnud liiga pikki arusaamatuid teid pidi. Riigiaparaadi keerukus, ametnike ja teenistujate ehk avaliku sektori mastaapsus on pidevalt kriitika ja mitmesuguste reformikavade objektiks.

Eestis töötas 2018. aastal avalikus sektoris 132 415 inimest, neist valitsussektoris üle 116 000 ja muus avalikus sektoris üle 16 000. Valitsussektori töötajatest ligi 53 400 töötas keskvalitsuses ehk riigiametites, riigikantseleis, riigi asutatud sihtasutustes, avalik-õiguslikes asutustes, riigi äriühingutes ja mittetulundusühingutes. Ligi 62 000 valitsussektori töötajat olid rakendatud kohalikes omavalitsustes, nende asutatud sihtasutustes, äriühingutes ja mittetulundusühingutes. Lisaks töötas 1002 inimest sotsiaalkindlustusfondides, mis samuti kuuluvad valitsussektori alla. Muu avaliku sektori 16 190 töötajast enamik töötas äriühingutes ja tulundusasutustes. (ERR 2019)

Kui vaatame ametkondade interneti veebikülgi, näeme seal sadu ja tuhandeid nimesid ning avalikus teenistuses mitte töötanutele tundub neid olevat üle mõistuse palju. Poliitiline populism saab siit alati enne valimisi hea ettekäände lubadusteks seda sektorit koomale tõmmata ning ametnikud tootvale tööle suunata. Ka palgatase on riigiaparaadis ülejäänud palgasaajatega võrreldes väga hea. Eelnimetatud allika põhjal oli ministeeriumide keskmine põhipalk selle aasta 1. aprilli seisuga 2282 eurot, kusjuures see summa ei sisalda aga muutuvpalka, mille hulka arvatakse ametnikule makstud tulemuspalk, preemia ja lisatasu täiendavate tööülesannete eest. Mullune keskmine, kus arvesse on võetud ka muutuvpalka, oli 2433 eurot. (ERR 2019; Rahandusministeerium 2019)

Eesti riigistruktuur on riigireformi ettevalmistamise käigus üles joonistatud ning mõjub aukartustäratavana (Riigipilt 2015) Meie ministeeriumide osakondade ja riigiasutuste hiigelvõrku vaadates tahaks igaüks küsida, et ega see pole liiga vohama läinud ja meie rahva jaoks liiga kulukas?

EUROBÜROKRAATIA HOOMAMATUS

Eurobürokraatia keerukus ja hoomamatus on aga peavoolu euroskeptikute valveteemana üldtuntud. Kui Euroopa Liidu keskasutusi võrrelda draakoniga, siis paljukirutud direktiivid on nagu kõrvetavad tulepalangud, mida see mütoloogiline roomaja rahulike Euroopa rahvaste peale sülgab! Anekdootlike ja kiuslikena mõjuvatest kusagil kaugel ja kõrgel kehtestatud normidest ei saada sageli aru ning neid peetakse kõrgepalgaliste bürokraatide ja poliitikute asendustegevuseks. Raske on aru saada, milleks ometi on vaja nii palju ameteid, direktoraate jms, kuigi võrreldes riikide ja rahva hulgaga, keda Euroopa Liidu keskasutused teenindavad, on tegelikult ametnike arv seal imeväike.

Euroopa Komisjon koosneb osakondadest, mida teatakse peadirektoraatidena ning mis on üldjoontes samaväärsed ministeeriumidega. Igaüks neist hõlmab konkreetset poliitikavaldkonda või teenust (nt kaubandus või keskkond) ning iga peadirektoraati juhib peadirektor, kes annab aru volinikule. Euroopa Komisjonis töötab ligikaudu 32 000 liikmesriikide inimest.

Euroopa Parlamendi peasekretariaadis ja poliitilistes fraktsioonides töötab ligikaudu 7500 inimest. Neile lisanduvad veel parlamendiliikmed ning nende personal. Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadis töötab ligikaudu 3500 inimest. (Euroopa Liit 2019)

Kuid sellega meie kohal kõrguv bürokraatiatorn ei piirdu, sest Eesti riik, ühendused ja ettevõtted on liikmed kümnetes rahvusvahelistes organisatsioonides, mille keskused ja Eestisse ulatuvad allosad on ka mehitatud palju büroojuhtide, ametnike, nõunike ja teenindava personaliga. On olemas sajad erialased ja ametkondlikud liidud, kõrgkoolide ja teadlaste ühendused, mis korraldavad iga päev üle maailma tuhandeid rahvusvahelisi kongresse, konverentse, kollokviume, ümarlaudu, seminare, koolitusi ning kohtumisi, lennutades aastas kümneid miljoneid inimesi maade ja kontinentide vahel. Kes ise ei lenda, ei mõista, milleks on seda tarvis. Vaadates maailma oma külatanumalt, tundub, et inimesed on läinud segaseks, soovides oma aega, raha ja energiat kulutada näiliselt mõttetule askeldamisele ja asjaajamisele. Samal ajal mõeldakse nendes rahvusvahelistes kogudes välja aina uusi piiranguid, norme ja protseduure, mida ühiskond peab täitma. Tundub nagu looksime enda vabale elule suvalisi takistusi, mida tuleb kangelaslikult ületada, miks ometi? Kuna vastused neile küsimustele ei tule kergelt kätte, saavad siin oma fantaasialende harrastada vandenõuteoreetikud, kes pakuvad näiteks, et kogu see askeldamine on „süvariik“, kellegi kuri kavatsus inimesed mõttetute reeglite ja kontrollisüsteemide kaudu orjastada. Pehmemas variandis räägitakse spenglerlikus vaimus kindlatest tõenditest, et inimkond või vähemalt Lääne tsivilisatsioon on oma arenguga jõudnud ummikusse ning hääbub peagi.

Usaldus

Sama lugu on usaldusega avalike institutsioonide suhtes. Brian Whitmore, mõttekoja „Center for European Policy Analysis“ vanemliige ja Vene programmi juht, ütleb, et meil on terve põlvkond, kes on kasvanud üles „Salatoimikuid“ vaadates, ja nad kahtlevad kõiges. Kriitiline suhtumine ja küsimuste esitamine on läänelikus ühiskonnas eluterve, aga kui kõike nähakse vandenõuna ja mitte keegi ei usu ühtki valitsuse sõna, siis muutub see probleemiks. (Parts 2019)

Valitsemise, haldamise ja juhtimisega kaasnevad tohutud ressursid, nende tegevustega on seotud vähemalt üks kümnendik tööjõulisest elanikkonnast, väiksemate riikide puhul võib selle osakaal olla isegi palju suurem. Infotehnoloogia ja tehisintellekti kiire areng on tekitanud kujutluse, et „mittetootlikud“ haldamis- ja juhtimiskulud ning ametnike hulk peavad hakkama vähenema. Pigem aga näeme vastupidist tendentsi, et interneti levikuga paralleelselt kasvab ka töökohtade hulk avalikus sektoris. Kas see on riigijuhtide mõttelaiskuse küsimus, kellegi kuri kavatsus või siiski paratamatus, mis käib kaasas inimkonna arenguga?

Vastus võib aga olla väga lihtne ja ootamatu: valitsemine, haldamine ja juhtimine on vaba ühiskonna tingimustes kõige tootlikumad tegevused, mis arendavad ja kasvatavad majandust, tõstavad elatustaset ja parandavad elukvaliteeti. Teine asi on totalitaarsete riikidega, kus tohutu bürokraatia on valitseja või valitseva kliki teenistuses, ainsa eesmärgiga hoida range kontrolli all kõiki ühiskonna ressursse, sealhulgas ka inimesi. Vabas ühiskonnas ei ole vajadust represseerimise ja totaalse kontrolli järele, kuid siin kasvavad valitsemise, haldamise ja juhtimise kulud teistel põhjusel – kiiresti edasiarenev tööjaotus, uute ametite ja erialade tekkimine, eneseteostusvõimaluste ja vaba aja suurenemine ning töö iseloomu muutused, mis kõik kokku moodustavad turvalise ning igas mõttes tootliku ühiskonna, nõuavad ka väga mahukat ja professionaalset avalikku teenust. Ametnikke, spetsialiste ja teadlasi tuleb juurde keskkonnahoidu, sotsiaalsetesse teenistustesse ja mõttekodadesse, mis tegelevad keerustuva ühiskonna analüüsi ja prognoosimisega.

Valitsemine, haldamine ja juhtimine on vaba ühiskonna tingimustes kõige tootlikumad tegevused, mis arendavad ja kasvatavad majandust, tõstavad elatustaset ja parandavad elukvaliteeti.

Sotsiaalsuse fenomenist

Ainus asi, millel on tegelikult väärtust, on side inimeste vahel. Mitte midagi tähendusväärset ei juhtu inimese elus väljaspool sotsiaalset keskkonda. Inimestel on erakordne võimalus ja võime panna oma liigikaaslased ühes suunas tegutsema ja otsima ühiselt lahendusi kuitahes keerulistele probleemidele. Meil on võime luua püsivaid ja edasiarenevaid ühendusi, mis on kaugelt laiemad kui pere- või sugukond. See võime ei ole meile tulnud kätte lihtsalt ning nagu me igapäevaelus näeme, pole see ka veel kaugeltki täiuseni välja arenenud. Inimkond on evolutsiooni käigus raskete võitluste ja kaotuse hinnaga siiski kuhugi juba jõudnud, mis väljendub eriti selgelt võrdluses teiste loomaliikidega.

Yuval Noah Harari ütleb oma teoses „Homo Deus. Homse lühiajalagu“: „Inimkonna ajaloos saavutasid võidu alati need, kes suutsid koos tegutseda, seda nii loomadega kui teiste inimrühmadega võideldes. Distsiplineeritud armeed on edukamad kui sisemiselt korrastamata jõugud, väikesearvulised eliidid on suutnud suuri masse alati valitseda, kui need pole suutnud end organiseerida.“ (Harari 2018, 140)

Inimeste elukvaliteeti mõjutanud toidupuudus ja materiaalne kitsikus on nüüd asendunud toidukülluse ja materiaalsete esemete uputusega. Selle üheks väljendiks on looduse reostus, kuid võib olla kindel, et teadlikkuse ja korrastatuse kasvuga saame ka need probleemid lahendatud.

Me loeme Harari „Homo Deusest“, et juba 20 000 aastat tagasi olid inimesed väga võimekad tegema äärmiselt peent tööd, neil oli leidlikkust ja kannatlikkust, et valmistada kivist, luust ja puust täiuslikke tööriistu. Nad oskasid korraldada hästi läbimõeldud ja juhitud operatsioone suurte loomade jahtimiseks, nende aju maht võis olla isegi suurem kui tänapäeva inimestel. Kuid nende arvukus ei kasvanud ning tegelikult ka elukvaliteet oli püsinud sadu tuhandeid aastaid üsna samasugusena. Selgub, et elu materiaalne pool ei arenenud edasi enne, kui inimesed õppisid palju suuremaid inimhulki ühendama ja kooskõlastatult tegutsema. Harari leiab: „Inimesed ei valitse tänapäeval planeeti mitte põhjusel, et inimene on šimpansist või hundist palju targem ja osavamate sõrmedega, vaid seetõttu, et homo sapiens on ainus liik maailmas, kes suudab suurte hulkadena paindlikult tegutseda. Kui aga seda poleks juhtunud, siis lõhestaksid meie nutikad ajud ja nobedad käed endiselt ränikive, mitte uraaniaatomeid.“ (Harari 2018, 140–141)

Meid ei tee õnnetuks mitte toidunappus või mõne järjekordse tehnilise vidina puudumine (kui tegu pole just väikese lapse või lapsemeelse inimesega), vaid üksindus ja sotsiaalsete suhete puudulikkus, arenematus ja perspektiivitus. See pole mitte ainult elukvaliteedi, vaid ka eluea pikkuse küsimus, sest teiste inimestega rahus ja heades lähedastes suhetes inimesed on õnnelikumad ja elavad tavaliselt kauem. Laiemalt – see on ka majandusliku edukuse ja tootlikkuse küsimus, rahva kestlikkuse ja riigi julgeoleku küsimus. Koostöövajaduse mittenägemine ja sidususe alahindamine on tänapäeval kõige suuremad väljakused nii kogukondade, regioonide ja tervete ühiskondade tasemel kui ka rahvusvahelistes suhetes. Piltlikult öeldes saab kõike muud raha eest turult osta, kuid heade suhete nimel  tuleb kogu oma isiksus mängu panna!

Ühiskonna sisemisest sidustatusest on saamas olulisim tootlikkuse tegur, turvalisuse, ühiskonna kestlikkuse ja elukvaliteedi alus.

Inimene on oma olemuselt duaalne – üheaegselt individualistlik ja kollektivistlik (vt ka Altosaar 2012). Teiste sõnadega – inimesel on tugev isikliku saavutuse motiiv, tahe ise midagi sooritada ja nautida soorituse tulemusi. Kuid seda ei saa ta teha kunagi üksi, sest oma eesmärkide saavutamiseks vajab ta teisi inimesi, sotsiaalset keskkonda, kus tegutseda ning kus oma tegevuse tulemusi nautida. Paari viimase sajandi jooksul on kiire arenegu läbi teinud ühiskondades pööratud peamine tähelepanu üksikisikute võimetele, nii füüsilistele kui ka vaimsetele, püüdes inimest defineerida indiviidikeskselt. Tegelikult ei leia me ka kõige põhjalikuma ja mikrotasandi uurimise tulemusena ühestki inimese meeleorganist, närvisüsteemist ega ajust midagi muud kui elektroonilisi impulsse ja keemilisi reaktsioone. Organismi tasandil võime mikrosekundiliste täpsustega mõõta reaktsioone stiimulitele ning info ülekannet miljardites neuronites, kuid inimest, sellisena nagu me end ise tajume, me neist uuringutest ei leia. Loomulikult on aju uuringud inimese kui organismi mõistmisel üliolulised, kuid inimest kui sotsiaalset ja vaimset olendit tuleb otsida inimorganismide vahelisest ruumist ehk suhetest inimeste vahel. Ehk teisisõnu – inimestel on erakordne võimekus loodusressursse oma hüvanguks kasutusele võtta, rajada kestvaid ja rahvarohkeid ühiskondi ning arendada teadust ja tehnikat – selle seletamiseks ei piisa inimese füsioloogia tundmaõppimisest. Inimeste vaimse võimekuse aluseks on kõrgelt arenenud kognitiivsus ja närvisüsteem koos selle keskse organi ajuga, kuid see ei maksaks üksi midagi, kui me ei kasutaks oma ülivõimsat kommunikatsiooniaparaati teiste inimestega suhtlemiseks. Inimene on kommunikatiivne loom, mis tänu erakordselt suurele kognitiivsele ja kommunikatiivsele võimekusele suudab välja arendada juba pärilikult kaasa saadud eeldused ning nendele toetudes tõsta mõõtmatult suureks oma võimalused kujundada keskkonda oma äranägemise järgi.

Inimest kui sotsiaalset ja vaimset olendit tuleb otsida inimorganismide vahelisest ruumist ehk suhetest inimeste vahel.

SPEKULATIIVNE ARUTLUSKÄIK KOOS TÖÖTAMISE JA KOOSTÖÖ ERINEVUSTEST

Oleme kõik aeg-ajalt istunud töökoosolekutel, mille puhul mõtleme, et see kõik on asjatu ajaraisk. Tahaks juba kiiresti midagi otsustada ja laiali minna, et otsustatut ellu viia. Kuid ei – ikka kuulame juba korduvaid arutluskäike, ikka võtab veel keegi sõna, kes pole kõigest arutatust aru saanud või kes soovib mõnda tema arvates olulist detaili täpsustada ning lõpuks räägib koosoleku juht asjad mitmendat korda taaskord üle. Kui me omast vabast ajast osaleme vabakondlikus tegevuses ja hobiklubides, ka siis näeme, kui palju aega kulub igasugusteks korralduslikeks protseduurideks, valimisteks, aruandluseks, kommete täitmiseks jms. Igas vähegi tegusas organisatsioonis valitakse koosoleku juhataja ja protokollija, lisaks juhatusele käivad suuremates organisatsioonides koos ka volikogud ja kongressid, mille ettevalmistamisele ja läbiviimisele kulub väga palju aega ja energiat. Miks me seda teeme, kas tõesti väiksema vaevaga ei saa? Inimene ei ole masin, vaid kõrgintellektuaalne emotsionaalne olend, kelle suured tunnetuslikud ja suhtlemisvõimed võimaldavad meil olla üheskoos ülimalt efektiivsed, kui me ainult suudaksime koos olla, asju arutada, omavahel kokku leppida ja tegutseda.

Spekulatiivne teooria

Oletame, et igal inimesel on looduse poolt kümme mingit võimekust. Kui nüüd kolm indiviidi hakkavad omaette tegutsema, siis nad saavad rakendada vaid 3 × 10 ehk 30 ühikut võimekust. Kuid tänu tohutule kommunikatiivsele võimekusele (keel, mõtlemine, teadvus, eneseteadvus jne) võib neid võimekusi üheskoos rakendades omavahel korrutada ehk siis me saame 10 × 10 × 10 ehk 1000 võimekusühikut. Inimesed kasutavad omavahelises suhtlemises lisaks looduse poolt antud arsenalile märgisüsteeme, mis võimaldavad edastada ja vastu võtta põhimõtteliselt piiramatus koguses informatsiooni. Loomulikult võtab kommunikatiivne protsess – teavitamine, teadvustamine ja analüüs, seejärel otsustamine ja tegevusplaani tegemine, hilisem tagasisidestamine ja kontroll – ära tohutu hulga võimekusühikuid, näiteks tervelt poole ehk 500 võimekusühikut. Alles aga jääb veel 500, mis on 16–17 korda rohkem olukorrast, kus igaüks tegutseks omaette. Seega, kui kolm inimest saavad kokku ning hakkavad arutama, kuidas näiteks suur kivi august välja saada, siis läheb hulk aega arutamiseks, vajalike kangide otsimiseks ning siis töö korraldamiseks, kuid tõenäoliselt kivi saadakse august välja. Kui igaüks oleks hakanud üksi oma nurgast lükkama, poleks kivi kerkinudki. Võime vaid ette kujutada, kui lootusetu oleks üksikul mehel minna mammutijahile!

Kui me nüüd rakendame seda valemit veel suurema hulga inimeste peale, näiteks sugukond või hõim, mis koosneb juba mõnest sajast inimesest, siis mõistame, et kõik rituaalid, mis kinnitavad ja võimendavad ühiseid väärtusi ja pühasid lugusid, ning arutelud, kuidas elu ja tööd korraldada, võtavadki tohutult aega. Kui aga otsustakse ära, siis ka vastavalt tegutsetakse ning nii suudetakse olla väga edukad ka kõige võimatumatena tundunud ülesannete lahendamisel. Niimoodi koos tegutsedes on inimesed looduskeskkonna ümber korraldanud endale turvaliseks, arendanud välja majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised struktuurid. Suurte kogukondade, riikide ja riikidevahelise koostöö puhul võime ette kujutada, kui palju läheb vaja koostööenergiat ning kui palju kulub võimekusühikuid! Kui võimekusühikud suhestuvad omavahel teisiti kui liitmise teel, näiteks neid korrutades, on inimeste käsutuses piiramatu ressurss.

Tööjaotuse ime

Kognitiivsed võimed ja kommunikatsiooni areng võimaldavad tööjaotuse arengut, mis tähendab, et igaüks saab kogukonnale midagi pakkuda vastavalt oma võimetele, huvidele ja oskustele. Arheoloogid on leidnud ka väga ürgsete (üle 20 aastatuhande tagasi elanud) hõimude kalmetest kõrge eani elanud puudega sündinud või elu jooksul vigastatud inimeste skelette, mis annavad tunnistust väga suurest sidususest ja tööjaotusest nendel aegadel. Tööjaotus on inimkonna sotsiaalsest olemusest tulenev tegutsemisviis, mis võimaldab inimestel ette võtta mistahes ülesandeid ja saavutada ka kõige võimatuna tunduvaid eesmärke.

VABA JA RIKAS ÜHISKOND PÕHINEB USALDUSEL

Vaba turumajandus ja demokraatia on võimalikud tänu võimete mitmekesisusele ja usaldusele inimeste vahel. Kui me usaldame kingsepa tehtud kingi jalga panna ja lubame oma lapse bussi, mille juhti me isiklikult ei tunne, siis selle üle me tavaliselt ei aruta, lihtsalt usaldame ametimehi. Kuid teine asi on, kui me oleme ise valinud endale juhid ja lasknud neil enda eest teha valitsus- ja haldusotsuseid, siis on umbusk kerge tulema. Selle vastumürgina on nähtud presidendi võimu tugevdamist või otsedemokraatiat, mis hiilib mööda usalduse küsimusest. Need võivad aga ühiskonna muuta suletumaks, kus inimvõimete tohutu mitmekesisus enam ei saa niivõrd head avaldamisvõimalust kui avatuse ja vabaduse tingimustes. Tööjaotuse ime on võimalik tänu inimeste kommunikatsioonivõimele, oskusele kõike omavahel läbi rääkida ja üksteisele ülesandeid jagada ning hea soorituse eest tunnustada. Kuid tööjaotusega käib paratamatult kaasas ka haldamine ja juhtimine ning kui nende mahud lähevad suureks, muutuvad need „mittetöised“ tegevused osale inimestest põhitegevuseks. Kirjutajad ja keskastmejuhid olid ametis juba muistses Sumeris 6000 aastat tagasi. Sellega antakse aga hoog sisse bürokraatiakolli kasvule, sest lihtsamat ja madalamat kvalifikatsiooni nõudvat tööd tegevatele inimestele jääb tihti arusaamatumaks, mida tehakse kontorites ja büroodes, mille arv ja suurus on pidevas kasvutrendis.

Kriitikud jätavad aga tähele panemata, et samaaegselt tööjaotuse süvenemisega on kasvanud ka tootva töö tootlikkus, mistõttu on võimalik toota sadu kordi rohkem väärtusi ning neid ümber jagada, sealjuures jääb igale inimesele toodetust kätte aina suurem tükk. Eriti hästi väljendub ühiskondliku rikkuse loome põllumajanduses, sest alles 150 aastat tagasi töötas ka tänapäeva kõige arenenumate ühiskondade rahvastikust suurem osa, kuni 90 protsenti, maaviljeluses ja karjakasvatuses. Kuid sellele vaatamata tabasid rahvast regulaarselt näljahädad! Nüüd kui põllumajandussektoris töötab vaid paar protsenti inimesi, jätkub toitu kõigile ning pigem kannatatakse ületootmiskriiside kui näljahädade käes. 21. sajandi alguseks on lisaks toiduainetele ka praktiliselt kõik inimeste vajadused elukondlike esemete järele rahuldatavad üliodavalt – korralikud riided võib kätte saada paari euro eest, koduste odavate tarbeesesete kaubamajasid koos suurte allahindlustega on igal sammul, kodumasinaid ja mööblit võib ka kõige vaesem osta kasutatud kaupade (second hand) poodidest ning samamoodi on autodega, mis võivad kasutatud autode platsidel maksta müstiliselt vähem. On juhuseid, kus Facebooki kaudu palutakse soovijal mittekäivitunud autole järele tulla  ning uuele omanikule läheb see maksma vaid Maanteeameti teenindusbüroos (või e-teeninduses) ümberregistreerimise hinna! Nutitelefonid ja pilti näitavad ekraanid on tavaline nähtus ka kõige vaesemates Aafrika külades. Mingit probleemi ei ole hankida endale ligipääs internetti ja selle kaudu kogu maailma. Kogu see tehnilise ja materiaalse varustamise protsess kulgeb täie hooga edasi ning seetõttu pole inimeste heaolutaseme võrdlemiseks vaja tänapäeval lugeda masinaid ja telefone, sest need on kättesaadavad igaühele, kes viitsivad käe nende järele sirutada.

Samal ajal suureneb lõhe kõige rikkamate ja vaesemate riikide ning rikkamate ja vaesemate inimeste rahalistes sissetulekutes, mida lisaks tootlikkuse kiirele kasvule soodustab kogu majandustegevuse globaliseerumine ja digiteerimine ning mida aitavad teadvustada globaalsed interneti sotsiaalvõrgustikud. Kuigi materiaalses mõttes elavad kõik paremini, riputab meedia ja meelelahutustööstus meie silme ette superluksuslikke elustandardeid, mis teeb kadedaks ja rikub sadade miljonite inimeste tuju. Eks võrdlemisest tekkival tusatujul on ka mingi objektiivne alus. On ju vahe, kas sõita uute luksuautodega või paarkümmend aastat vana rahvaautoga, kas süüa Michelini tärnidega restoranis või soojendada odavaid nuudleid, kas elada villas või tillukeses korteris – kuid need vahed on veel väikesed võrreldes erinevustega rahalistes sissetulekutes. Võimalus liigutada globaalsel turul kiiresti üle maailma miljardeid eurosid koondab väga kiiresti hoomamatuid ressursse väga väikese hulga inimeste kätte. Arenenud ja sidusad ühiskonnad püüavad hoida neid vahesid mingil määral kontrolli all, et kehvema sissetulekuga kodanikel ei tekiks tahtmist eksproprieerida eksproprieerijaid, kui tsiteerida marksismi klassikuid. Parimaks lahenduseks on aga ühiskonna sidususe suurendamine, nii et inimesed tunnevad, et neist hoolitakse ning igaühel on olemas ühiskondlikus tööjaotuses oma võimalused, roll ja koht.

TAASAVASTATUD KOGUKONDLIKKUS

 Nälg ja materiaalne viletsus on inimkonda hoidnud pinges ning on põhjustanud konflikte, vägivalda ja sõdu. Need pole siiani kadunud, kuid enneaegne vägivaldne surm, nagu surm üldse, on meie elus taandunud. Inimesed elavad kaua ja tervetena, kuid sellegipoolest ei tunne end sageli õnnelikena. Materiaalne küllus ning mitmekesine ja külluslik toidulaud ei taga automaatselt inimeste rahulolu oma eluga. Oleme jõudnud tagasi inimkonna pikaajalise kogemuse tunnetamiseni, et ainus asi, millel on inimese jaoks väärtus, on head suhted teiste inimestega ehk kogukonnaga.

Ainus, millel on inimese jaoks väärtus, on head suhted teiste inimestega ehk kogukonnaga.

Traditsioonilisi ehk pärimuskultuure uurinud antropoloogid ütlevad ühes meie kollektiivsesse mällu talletatud kogemustega, et kõige suurem karistus, mis üks inimene võis saada, oli kogukonnast väljaheitmine ja lindpriiks kuulutamine. Kiviaegsed inimesed, kelle elu möödus sugukonna ja hõimu austatud liikmena, ei jäänud enamasti üksinda looduses ellu. Tänapäeval võib inimene linnadžunglites elada aastakümneid nii, et ei suhtle mitte kellegagi, ka vajalikud toiduained saab endale ukse taha tellida, kuid väga harva võib selliseid inimesi pidada õnnelikeks!

Üks idamaine tarkus ütleb, et inimese elutööd võib lugeda kordaläinuks, kui ta on kasvatanud üles poja, istutanud puu ja kaevanud kaevu. Vanasti, kui inimesed elasid suurte perede ja sugukondadena, oli oma kodu rajamine, pereelu ja laste üleskasvatamine paratamatu imperatiiv neile, kes tahtsid olla väärikad kogukonna liikmed. Tänapäeval aga neist tegudest ei piisa, sest ühiskonna sisemisel sidususel on palju enam tahke. Iga inimese elutöö üks kohustuslik osa võiks olla sotsiaalse kapitali suurendamine. Lisaks poja üleskasvatamisele on vähemalt sama oluline jätta oma järeltulijale ühiskond, mis oleks turvalisem ja tagaks parema elukvaliteedi kui enne. Traditsiooniliseks kogukondlikuks kogemuseks on omavaheline side suur väärtus, sest see hoiab koos hõimu ning loob eeldused paljudele oma võimete parimaks rakendamiseks. Kui igaüks saab panustada nii nagu oskab ja suudab, siis on võimalik tagada ka ühine heaolu.

Huvi suurendada eluks vajalike toitainete varustuskindlust viis inimesed maaviljeluseni, sealt edasi suurema tööjaotuseni, linnade ja riikide tekkeni. Kuna need kooslused on läbi ajaloo püsinud koos peamiselt sunni ja otsese vägivalla abil, taandus kogukondlikkus vaid külade tasemele, kuid sealtki kadus see industrialiseerimise võidukäigu ajastul. 20. sajandi teisel poolel, kui kõigi majandusharude tootlikkus kasvas kiiresti, tekkis aga infoühiskonna tulekul taas olukord, kus inimkonna igipõline eksisteerimisvorm – kogukondlikkus – on taas aktuaalseks muutumas. Näeme, et kommunikatsioon, inimestevahelised seosed, sotsiaalsed oskused leida oma hoiakutele ja arvamustele teistega ühisosa, on muutunud taas järjest olulisemaks majandustegevuses nagu ka igas teises eluvaldkonnas.

Üksikisikute vabanemine välisest sunnist ning igaühe suveräänsete inimõiguste austamine sõltumata rassilisest, rahvuslikust või religioossest kuuluvusest on Lääne ühiskonna saavutus. Kui eksisteeris ka Nõukogude Liidu juhitud sotsialismileer, kutsuti neid maid Vabaks Maailmaks. Selle lahutamatuks osaks hakkasime pürgima kohe, kui Eesti sai taas vabaks. Vabas ühiskonnas, kus inimesed saavad nautida kõiki inimõiguste deklaratsioonis ja demokraatlike riikide põhiseadustes kirja pandud vabadusi, on saanud võimalikuks kiire teaduse, tehnika ja tootmise areng, mis on tõstnud nendes riikide elavate inimeste elatustaseme enneolematult kõrgele. Neis riikides on iga inimelu kõrgelt väärtustatud, mille tulemusena on keskmine eluiga tõusnud 80 eluaasta lähedale ning ka tervena elatud aastaid saab nautida eas, kus varem jäädi juba pensionile. Kuid nagu igal teiselgi inimkonna saavutusel, on ka ühiskondade kõrgel elustandardil oma hind, milleks on inimeste võõrandumine üksteisest, üksindustunne ning pere- ja kogukonnasidemete nõrgenemine.

Pärast 2008. aasta finantskriisi süvenes ka tunnetatav ebavõrdsus riikide ja inimeste vahel. Vabade ühiskondade üks sotsiaalse turvalisuse elemente – kõigile inimestele ligipääsu võimaldamine toidule ja elementaarsetele elukondlikele hüvedele – ei taga enam rahulolu ja sidusust. Nii parem- kui ka vasakäärmusluse esiletõus kisub ühiskondi lõhki, kuna senised liberaalsetest väärtustest lähtunud  sidususe kokkulepped osutusid paljuski näilisteks, sest need ei võtnud arvesse inimlikku soovi hoida kinni oma põlistest identiteetidest. Uusi kokkulepete kohti otsides on möödapääsmatu hoida või taas leida kogukondlikke väärtusi, ühes isikuvabaduste austamise ja kaasaegse vaba ühiskonna põhimõtete säilitamisega. Tuleb mõista, et need pole vastandid, vaid kõrge elukvaliteedi ja tootliku majanduse arendamiseks vajalikud eeltingimused. Meil tuleb julgemalt kasutada oma fenomenaalseid kognitiivseid oskusi, mis on inimkonna juba nii kaugele toonud, sest just tänu neile oleme suutnud lahendada kõik need lugematud probleemid, mis tulevad igas arengufaasis alati ette. Nüüd tuleks alustada üksteise kuulamisest ja püüdest mõista, miks meie vaated maailmale ja oma riigi tulevikule on muutunud nii vastandlikeks. Võib-olla ei ole need vastandlikeks muutunud nüüd, vaid on olnud sellised kogu aeg, ainult, et neid vastuolusid ei ole lihtsalt märgatud. Uue kogukondlikkuse ja ühiskonna sidususe kokkuleppe saavutamise teel peaksid olema vastuolud lahendatavad, sest tänapäeval ei pruugi olla kogukondlikkus ja vaba ühiskond, rahvuslikud väärtused ja vabadused omavahel mingilgi määral vastuolus. Head elu tahavad elad kõik, nagu ka olla uhked oma nime ja rahvusliku kuuluvuse üle. Vaba kogukondlik elukorraldus peaks tänapäeval tähendama, et iga inimest koheldaks alati, sõltumata tema rollist, tööst või poliitilistest eelistustest kogukonna võrdväärse liikmena. Tagades kõigi kogukonna liikmete inimõigused ja vabadused, võime luua kestliku ja viljaka ühiskonna, kus inimeste erinevused pole mitte probleemiks, vaid on kõrge elukvaliteedi ja kõrgtootliku majanduse eeldus. Kas võiksime sellise sidusa ühiskonna mudeli seada endile eesmärgiks?!

Tuleks hakata üksteist kuulama ja püüda mõista, miks meie vaated maailmale ja oma riigi tulevikule on muutunud nii vastandlikeks.

2001. aastal väljendas akadeemik Peeter Tulviste presidendikandidaatide debattides väga kujundlikult olukorda, kuhu meie ühiskond oli tolleks ajaks jõudnud: karavan on veninud liiga pikaks, esimesed on juba oaasis ja naudivad puuvilju ja allikavett, samas kui viimased on alles kõrbes.

Sidus kogukond ja ühiskond eeldavad, et inimesed austaksid üksteise arvamusi, oskaksid kuulata, suudaksid teisi mõista ning oskaksid ennast väljendada, oleksid kannatlikud ja püüdleksid järjekindlalt alati konsensuslike lahenduste poole. Kui inimeste eest on varem otsustanud keegi teine ning nad on harjunud tegutsema sunni tingimustes, siis võib vabanemine ja ootamatult saabunud täielik valikuvabadus tekitada šoki, millele reageeritakse väga erinevalt. Ühed, kes kasutavad kõiki kätte tulnud vabadusi täies mahus, võivad olla edukad ning saavutada materiaalse rikkuse, samas kui aeglasema reageerimisega inimestel ei pruugi nii hästi minna ning nad klammerduvad eneseväärikuse hoidmiseks traditsiooniliste väärtuste külge.

Vabas ühiskonnas on vaja õppida kõiki suhteid korraldama välise sunnita. Ühise keele leidmine, vabade ja sõltumatute isiksuste panemine ühte jalga käima ning oma arvamustes ühisosa otsima on keeruline ning eeldab vastastikust usaldust ning kokkulepete pidamist.

Iga inimene on suveräänne indiviid, kes loob oma aistingute ja kogemuste põhjal ise endale maailmapildi ja väärtusorientatsioonide süsteemi. Kui meil õnnestuks ära kuulata ja eraldi fikseerida isikute A, B ja C mõtted ja hinnangud ühele ja samale sündmusele, siis võiksime ehmuda, kuidas saab nii erinevalt sama asja käsitleda! Pimedad elevandikatsujad, kes peavad suurt looma kas nööriks, seinaks, telgiks või sammasteks, on tuntud näide, mis iseloomustab väga hästi, kui erinevalt me maailma tajume ja sündmustest aru saame. Niimoodi eraldi võetuna ei tekkiks meil optimismi, et need kolm isikut oleksid võimelised milleski kokku leppima, nii erinevad on nende nägemused! Kuid kuidagi on see ju võimalik, sest inimesed on loonud suuri organisatsioone, mis  töötavad sujuvalt ning kus langetatakse ühiseid otsuseid. Milline ime küll seda teeb, et see ülimalt individualistlik isend, kes ju inimene on, loobub mingil põhjusel paljudest oma veendumustest ning on nõus hinnangute ja arvamustega, mis suures osas tema omadega ei kattu? Igaühel meist tekkib aeg-ajalt säravaid ideid, aga kui sa lähed neid teistega jagama, siis selgub, et teistel on kas omad ideed või ei hinda nad sinu pakutud ideed kuigi kõrgelt. Geniaalse idee kandjana võid ahastada palju tahes, kuid kui selle elluviimine nõuab rohkem kui ühe inimese võimeid, siis jääbki su idee pelgaks välgatuseks. Sest ellu viiakse ikka need ideed, mille suhtes suudavad kokku leppida need, keda selle idee elluviimine puudutab ning kellel on kas valimistega või eelnevate kokkulepetega tagatud vastav otsustuspädevus.

Ellu viiakse ideed, milles suudavad kokku leppida need, keda selle elluviimine puudutab ning kellel on otsustuspädevus.

Lugude aeg

Me oleme jõudnud aega, kus maksavad lood, mitte tooted, ostuemotsioon, mitte ostetu tarbimisväärtus. Seda teavad tänapäeval kõik turundajad, kuid kaugeltki mitte kõik tootjad ja teenuste pakkujad. Kuna järjest enam inimesi saab oma elementaarsed vajadused rahuldatud kiiresti ja odavalt, siis oodatakse igalt järgmiselt kaubapakkujalt lugu, mis köidaks ja kõnetaks. Peagi jõuab kätte aeg, kui enamik inimesi on seotud üksteisele lugude rääkimise ja ühiste tegevusplatvormide loomisega. Lugusid antakse edasi kõigi kõige kaasaegsemate tehniliste vahenditega ning neid räägitakse ikka eesmärgiga midagi müüa ja teisi mõjutada. Nende osakaal, kes midagi ise toodavad, maad harivad või uusi asju leiutavad, langeb veelgi, sest füüsiliselt ja vaimselt kurnavad tööd võtavad enda peale targad masinad.

Sotsiaalne sidusus ja sotsiaalne kapital

Kaotatud sotsiaalset sidusust1 otsivad taga kõik totalitarismist vabanenud rahvad. Esimene asi, mille hävitamisega hakkas tegelema Eesti okupeerinud võõras võim, oli ühiskonna sidusus, sest miljonite omavaheliste seostega kogukond on igale okupandile kõige suurem peavalu.

Kuid ka vabades heaoluühiskondades hakkasid inimesed omavahel vähem koos käima ning vabatahtlik ühistegevus hakkas kaotama kandepinda. Kuid seal säilisid enamasti siiski usaldussuhted võimu erinevate tasanditega ning ka inimeste omavaheline suhtlemine, liitude ja ühiste organisatsioonide loomine polnud takistatud. Mõju avaldas tehniseerimine, ühiskonnaelu formaliseerimine ja ametlik ülereguleerimine ning inimeste sulgumine oma koduse meelelahutuse rüppe. Selline olukord andis tuntud politoloogile Robert D. Putnamile ainet raamatuks „Üksi keeglisaalis“, alapealkirjaga „Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd“ (Putnam 2008), kus ta tõstatab teravalt küsimuse, miks Ameerika Ühendriikides, kus inimesed paar aastakümmet varem tihedalt omavahel läbi käisid, seda enam ei tee ning bowlingu-huviline on jäänud keeglisaali üksi. Heategevusorganisatsioonide tiheda võrguga kaetud riigis jäid enne aastatuhande vahetust tühjaks ka traditsiooniliselt rahvarohked üritused abivajajate toetamiseks. Olukorda analüüsides ja tulevasi arenguid ennustades kasutab ta sotsiaalse kapitali mõistet ning peab väga oluliseks ülesandeks 21. sajandil taastada Ameerika kogukond nii kollektiivsete kui ka individuaalsete algatuste abil. (Ibid., 413) Sotsiaalse kapitali mõistet on 20. sajandil erinevate koolkondade poolt sõnastatud vähemalt kuus korda nagu Putnam kinnitab (ibid., 17), kuid 21. sajandil on seda minu hinnangul vaja uuesti sõnastada. Nagu sedastasin eelnevalt, pole inimkonna toitmine ja materiaalsete eluks vajalike esemete tootmine tänu tootmise efektiivsusele enam probleem ning järjest olulisemaks muutub kõik see, kuidas toimub inimestevaheline suhtlus ning kui sidusad on kogukonnad ja ühiskonnad. 21. sajandil konverteerub sotsiaalne kapital füüsiliselt mõõdetavaks ja rahaliseks kapitaliks otsesemalt ja kiiremini kui kunagi varem.

Putnam iseloomustab sotsiaalset kapitali muuhulgas järgmiselt: see ühendab ühiskondlikke ja majanduslikke ressursse, seob inimeste individuaalse ja sotsiaalse poole, on üheaegselt nii isiklik, kui ka avalik hüve ning ühiskonda koos hoidev sotsiaalne superliim. Ta toob sotsiaalse kapitali näiteid: tööd leitakse enamasti mitte tänu headele oskustele, vaid tänu tuttavatele inimestele, sotsiaalsed võrgustikud toetavad ühiseid käitumisereegleid ning seda on nimetatud ka „vastastikuste teenuste pangaks“. Ta rõhutab, et maine kujuneb sidusas ühiskonnas usalduse vundamendiks ja edu üheks peamiseks eelduseks ning juhib tähelepanu, et rahvusmüüdid liialdavad üksikkangelaste rolli esiletõstmisega, pisendades kollektiivsete jõupingutuste tähtsust. (Putnam 2008, 19–23)

21. sajandi sotsiaalse kapitali määratlustes tuleb usalduse kõikehõlmavust veelgi rõhutada, sest jõupoliitika ja vertikaalsete käsuliinide asemel on ühiskonna sisemine sidustatus muutumas kõige olulisemaks tootlikkuse teguriks, turvalisuse, ühiskonna kestlikkuse ja inimeste elukvaliteedi aluseks. Rahagi on vaid kas mõttetu metall, paberihunnik või e-signaalid, kui sellele ei annaks hinge sotsiaalse kapitali kaudu loodud vahetusväärtus.

Suured riigid, mis on enamasti tekkinud kunagiste võimukate ja sõjakate kuningate-keisrite jõupoliitika tulemusena, elavad edukalt ka siis, kui sisemine sidusus ei ole kuigi tugev. Kuid oma sisemise sidustatuse eest peavad eriti hoolt kandma väiksed riigid, eriti need, mille identiteet ei rajane monarhiatel või muudel igipõlistel traditsioonidel, olles tekkinud nn rohujuure tasandil omaalgatuse korras, kogukondi sidustades ja ühiseid eesmärke teadvustades ning mida ei turva saareline eraldatus muust maailmast.

Rahvusvahelised uuringud sidususest

Sotsiaalne sidusus on tõusnud mitmete rahvusvaheliste uuringute aineks, sest selle kasvavat tähendust on tajutud igal tasandil. Bertelsmanni Sihtasutus, mille keskus on Saksamaal, uurib juba alates 1989. aastast sotsiaalset sidusust kõigis Euroopa riikides ning on avaldanud regulaarselt sotsiaalse sidususe raporteid (Dragolov et al. 2013).

Riikide sotsiaalse sidususe indeks saadakse Bertelsmanni raportites põhjaliku küsitluse tulemusena ning see jaguneb kolmeks valdkonnaks, milles igaühes on kolm sidususe dimensiooni:

  • Esimene valdkond on hinnang sotsiaalsetele suhetele oma maal, tuues eraldi välja sotsiaalse võrgustatuse, inimestevahelise usalduse ja erisuste tunnustamise dimensioonid.
  • Teine valdkond on kontaktsus identiteedi, institutsioonide usaldusväärsuse ja õigluse taju dimensioonidega.
  • Kolmandaks on ühishuvi olulisuse valdkond, mida kirjeldavad solidaarsuse ja abivalmiduse, sotsiaalsete eeskirjade järgimise ja kodanikuosaluse dimensioonid.

Kõiki punkte kokku lüües oli 2013. aasta raportis (ibid.) Eesti koht 33 OECD ja EL riigi hulgas üheksateistkümnes. Mis on üsna lähedane meie kohale riikide neis järjestustes, kus hinnatakse rahvuslikku koguprodukti elaniku kohta, ettevõtlusvabadust, kodanikuühiskonna arengut ja korruptsioonitaju. Üldiselt tähendab see kohta vanade Lääneriikide sabas ning Ida- ja Kesk-Euroopa riikide eesotsas. Vanematest EL riikidest on sidususega meist rohkem probleeme Maltal, Itaalial ja Portugalil, Kreekal, ja Küprosel. Kuid oma saatusekaaslasriikidest hindab indeks meid kõige sidusamaks. Sidususe tipus on kõik Skandinaavia riigid, kohe nende järel Uus-Meremaa, Austraalia, USA ja Šveits. Eesti suhteliselt hea koha annavad hea kontaktsuse näitaja, sest hindame keskmisest tugevamalt oma identiteeti, usaldame keskmisest rohkem oma institutsioone ning tajume ühiskondlikku õiglust natuke paremini. Ülejäänud indeksi komponentidest oli 2013. aasta andmetel meil üle keskmise ka inimestevaheliste suhete tase. Loodetavasti uuritakse sotsiaalset sidusust edaspidigi, kuid vahepeal on Bertelsmanni Sihtasutuse teadlased eraldi avaldanud ka spetsiaalse õigluse indeksi näitajad. (Ibid.)

Bertelsmanni Sihtasutuse 2017. aasta raporti  kohaselt on Eesti sotsiaalse õigluse koondindeks Euroopa Liidu riikide seas keskmisest parem. Meie näitaja on 6,15, mis annab Euroopa Liidu 28 riigi hulgas 13. koha. ELi keskmine näitaja on 5,75. ELi kõrgeim sotsiaalse õigluse indeks on Rootsis – 7,51, Soomes – 7,17 ja Taanis – 7,16. Kõige madalam on indeks Kreekas – 3,66, Rumeenias – 3,91 ja Bulgaarias – 4,03. Uutest EL riikidest on Tšehhi neljandal ja Sloveenia üheksandal kohal. Samas Eesti indeks on paari aastaga langenud: aasta varem oli see 6,29, 2014. aastal 6,24. Sotsiaalse õigluse indeksit arvutades on vaadeldud kuut näitajate gruppi. Eesti on ELi esikümnes võrdsete haridusvõimaluste (4. positsioon), põlvkondadevahelise võrdsuse (4. koht) ja tööturule ligipääsu (6. koht) osas. Kõige nõrgemad – 23. koht ELi riikide seas – on Eesti näitajad tervise valdkonnas. Pingereas 16. kohal on Eesti vaesuse ennetamise ning 15. kohal sotsiaalse sidususe ja mitte-diskrimineerimise valdkonnas. Eesti saab sotsiaalmajanduslike näitajate osas raportis kiita madala võlataseme eest, negatiivselt paistab Eesti silma oma keskkonnaindikaatoritega, sest oleme Luksemburgi järel suurim saastaja, paisates õhku 16 tonni kasvuhoonegaase inimese kohta aastas. Sotsiaalse õigluse indeks kirjeldab üksikisiku ja ühiskonna vahelisi suhteid ning seda mõõdetakse ressursside jagunemise järgi ühiskonnas, inimeste tegutsemisvõimaluste ja ühiskondlike privileegide kaudu. (SIM. Europe; Schraad-Tischler, Schiller 2016, 7, diagramm)

Sõna „sidusus“ toob meie silme ette ETV sarja „Riigimehed“ peaosalise, sotsiaalse sidususe ministri lihtsameelse näo, kelle mängis meile mällu näitleja Taavi Teplenkov. Populaarne telesari riputas otsekui soola sidususe mõiste sügavamale käsitlusele, sest telesari naeruvääristas poliitikute kerglast süvenematust inimeste jaoks olulistesse teemadesse ning just sidususest tehti kahjuks filmi süžee jaoks vajalik naerunumber.

Tegelikult on aga inimestevaheliste suhete ökoloogia jäänud vajaliku tähelepanuta, sest seda on keeruline kirjeldada, analüüsida ja reguleerida. Kuigi oleme demokraatia juba leiutanud, inimõigused ja -vabadused on vähemalt deklaratiivselt kõrges hinnas, ei ole põhimõte „kellel jõud, sellel õigus“ ka kuhugi kadunud.

Tänapäeval eeldavad kõik eluvaldkonnad inimeste mõtte- ja tegutsemisvabaduse väärtustamist, kuid samas eeldab toimiv ühiskond usaldust ja kõigi institutsioonide vastastikust austust.

Ühiskonna sisemine sidusus ei ole midagi abstraktset, vaid see on meie igapäevase elu lahutamatu osa, sest kõiki oma isiklikke, olmelisi ja töiseid ülesandeid lahendame me kas vähem või rohkem sidusal viisil. Sidusust tuleks käsitleda nii ühiskonna kui ka kogukonna tasandil.

Öeldakse, et ühiskond on sama demokraatlik, kui demokraatlik on selles ühiskonnas perekond. Samuti võime öelda, et sidus ühiskond põhineb sidusal kogukonnal. Kogukondi ei tuleks aga siin määratleda agraarühiskondade külakogukondadena, vaid laiemalt, tänapäevaste info-, töö-, hobi- ja suhtluskogukondadena.

Kogukonna moodustavad inimesed, kes jagavad üksteisega pidevalt ja püsivalt informatsiooni ja muljeid, küsivad üksteiselt nõu ja usaldavad üksteist.

Eestis on head võimalused sidususe suurendamiseks

Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2017 (Kaldur et al. 2017; Kultuuriministeerium 2018) avaldab sotsioloogiliste uuringute kokkuvõtte, kus käsitletakse eesti inimeste osalemist ühiskonna elus ja sealhulgas poliitikas. Selle uuringukokkuvõtte tabelist 1.2. (Kaldur et al. 2017, 13) näeme, et poliitiline aktiivsus sõltub haridustasemest. Poliitika suhtes ilmutavad aktiivset huvi kõrgharidusega inimesed vanuses 25–49 aastat ehk inimesed, kes on oma tööelu tipus ning kes on tõenäoliselt pereinimesed ja kasvatavad lapsi. See, et meie keskklassi tuumik on huvitatud ja aktiivselt lülitunud ühiskondlikku ellu, annab tunnistust meie ühiskonna arenguvõimest ja heast eeldusest sidususe suurendamiseks. Ka näitab ühiskonna eluvõimet see, et 21 protsenti kodanikest (ibid., 13, tabel 1.19) on andnud oma allkirju üleskutsetele, protestiavaldustele ja petitsioonidele.

Kuid sidususe arengus on kindlasti veel väga palju arenguruumi, mida näitab tabel 1.20 (ibid., 14). Vaid 17 protsenti eestlastest kodanikke kuulub selle uuringu kohaselt mõnda ühendusse või seltsi, mis ei näita meie sisemise integratsiooni kõrget taset. Mitte-eestlastest kodanike ja mittekodanike osalemine on aga alla 10 protsendi, mis tekitab kindlasti raskusi kogu ühiskonna sidususe arendamisel.

Eesti kodanikuühiskonna arengu eest seisjad on Eesti sotsiaalse arengu taseme suhtes oma andmetele tuginedes palju optimistlikumad. Siseministeeriumi tellitud kodanikuühiskonna arengukavast (Kodanikuühiskonna arengukava 2015) saame teada, et Eestis on kokku 31 581 mittetulundusühendust, neist ligi pooled on korteriühistud või garaaži ja muude ehitiste või maatükkide ühiseks majandamiseks loodud ühistud, mida klassikaliseks kodanikuühiskonna osaks ei loeta. Küll on aga korteriühistu tüüpi ühendustel suur roll sidususe arendamisel, sest ühine osalemine oma elukondlike probleemide lahendamisel õpetab, kuidas ühiselt tegutsedes võivad inimesed vabas ühiskonnas olla palju efektiivsemad kui igaüks eraldi. Parafraseerides kunagist nõukogudeaegset loosungit „Ametühingud on kommunismi kool“ võime öelda, et korteriühistud on vaba ja sidusa ühiskonna kool.

Kodanikuühiskonna arengukava andmetel on viimase aasta jooksul osalenud vabatahtlikus tegevuses 31 protsenti elanikest, mis on lähedane Euroopa Liidu keskmisele, mis on 29 protsenti. Arengukavas väljendub seisukoht, et umbes kaks kolmandikku Eesti elanikest evib pigem osalusdemokraatlikke hoiakuid, sest mõistetakse koos tegutsemise eeliseid võrreldes üksi askeldamisega. (Kodanikuühiskonna arengukava 2015, 5–6)

LÕPETUSEKS

Inimene tuli loomariigist

Aju on leiutamiseks, kuid veel rohkem kommunikatsiooniks teiste inimestega. Alles võime üheskoos asju teha tegi inimese kõikvõimsaks. Aju oli meie eellastel suur juba paarsada tuhat aastat tagasi. Aju võimalusi hakkasime tõeliselt kasutama alles siis, kui õppisime märkide abil suhtlema. Kõigepealt keel, siis kombed, kultuur ja sealt edasi lepped inimeste vahel, lepingud kogukondade vahel, siis suuremad liidud ja keerulisemad ühendused. Suurte inimkoosluste elu korraldamiseni jõuti alles mõned tuhanded aastad tagasi. Sõda ja kuritegevus on inimese loomaliku loomuse kaasnähtused. Vägivald tekkib puudusest, eksistentsiaalne puudus tekitab pöörast vägivalda, sest elu eest on vaja võidelda. Lisaks füsioloogilistele vajadustele on inimestele peale kasvanud tugev sotsiaalsete, kultuuriliste ja eetiliste vajaduste  kiht,  kus tekkivad häired võivad samuti viia vägivallale. Tapma ei aja mitte ainult nälg, vaid ka au ja uhkus. Viimased on loomulikult kaudselt seotud ressursside haldamisega ehk ikkagi nälja ja kindlusetusega elu jätkamise suhtes (sest ürginstinkt ütleb, et elu jätkumiseks on vaja kontrollitud keskkonda ja omada palju järglasi).

Inimese olemus on sotsiaalne, mitte bioloogiline. Seetõttu pole rahva kestmiseks tähtis mitte niivõrd loomulik iive, vaid suhetevõrgustik, usaldus inimeste ja institutsioonide vahel ning kõik muu, mis suurendab ühiskonnasisest sidusust.

Kummaline vastuolu – meie elu sisuks on suhtlemine teistega, suhtlemise meenutamine ja planeerimine. Vahetu suhtlus teise inimesega on kõige suurem infoallikas ning koos tegutsemine on mõjusam kui üksi. Kuid samas püüavad juhid ja otsustajad sageli vältida vahetut kontakti inimesega, näiteks uue töötaja otsingul, eelistades mitmel viisil vahendatud informatsiooni, mis mõnikord väljendub vaid numbritena maatriksis.

Võti on inimeste iseolemise aktsepteerimises ja erinevustes võimaluste, mitte probleemide nägemises. Tööjaotuse fenomen tõi inimesed koopast välja ning lõi materiaalses elusfääris tohutud arenguvõimalused. Tööjaotuse teine pool on inimeste võime luua omavahel kooslusi, kujundada sidusat ja vastastikku toetavat õhkkonda. Inimkonna pikk ajalugu on näidanud, et perekonnast järgmistel tasanditel – sugukonnal ja kogukonnal on selline inimsuhete idüll väga levinud, kuid kõrgema taseme kooslustes, kui on vaja tagada koosmeelne keskkond miljonitele inimesetele, on seda luua järjest keerulisem. 

Kogukondlikkus tähendab, et igaühele on tagatud väärikas koht vastavalt tema oskustele ja võimetele

Mida väiksemaarvulisem on rahvas, seda rohkem peaks seal arvestama kogukondlikkuse põhimõtet. Suurte rahvaste puhul on ilmselt kergem taluda teatud „inimmaterjali kadu“, kuigi tänased humanismipõhimõtted peaksid ka selle välistama. Seda enam on kahetsusväärne väiksese rahva sees halastamatu inimeste sortimine ja üle parda viskamine. Selle asemel, et näha igaühes võimalust ning tunnustada, et igaühel on oma õnnevalem, püüavad mõnedki meie ettevõtete juhid ja personalitöö üle otsustajad ikka toppida iga kordumatut isiksust kitsastesse Exceli tabelitesse, mis on koostatud üleeilsete kogemuste põhjal.

Kahetsusväärne on väiksese rahva sees halastamatu üle parda viskamine, selle asemel, et näha igaühe võimalust ning tunnustada.

Inimestel on võime luua omavahel kooslusi, vastastikku toetavat õhkkonda. Nõo kihelkonna külade mängud Unipiha pargis.

Inimestel on võime luua omavahel kooslusi, vastastikku toetavat õhkkonda. Nõo kihelkonna külade mängud Unipiha pargis.

Foto: Mart Raudsaar

Meie juhid ja avaliku teenistuse kaptenid ütlevad, et meil on vaja efektiivsust ning pole aega igaühega nännutada. Jah – teil pole aega, kuid siis jääte ilma ka suurimast varandusest, mida pakub sidus keskkond!

Populaarsust on kogunud esindusdemokraatiale otsedemokraatia vastandamine ning väited nagu võiksid pidevad referendumid tagada suurema demokraatia kui pragune süsteem, sest siis võetavat rahva soove paremini arvesse. Tegelikult tähendaks selline üleminek mitte ainult poliitilise eliidi umbusaldamist, vaid otsustusõiguse kättemängimist neile, kellel on rahalised võimalused enne iga hääletust avalikkusega manipuleerida ning rajada teed diktatuurile. Tugevate demokraatlike traditsioonidega maades nagu USA viis otsedemokraatia õitsval järjel California osariigi majanduslikku ja rahalisse kaosesse. (Zakaria 2005)

Me ei tohi demoniseerida esindusdemokraatias paratamatult tekkivaid mõttekodasid, pidades neid mingiteks salavandenõu kolleteks, sest igaühel polegi soovi ega kalduvusi sinna kuuluda. Kuid olukorra hea analüüs ja uute ideede väljatöötamine eeldab mõttekaaslaste tihedat suhtlemist ja turvalist arutelukeskkonda. Vabas ühiskonnas on igaühel võimalik luua alati oma mõttekoda, klubi või partei, kui ükski olemasolev ei sobi või ei kutsu oma seltskonda. Suur enamus eelistab käia lihtsalt valimas, kus antakse juba hinnang olemasolevate ja tegutsevate mõttekodade töö tulemustele. Nii kogukondade kui ka riikide juhtimine peaks olema suure tööjaotuse osa ning põhinema usalduskokkulepetel.

Sotsiaalne sidusus avaldab mõju otseselt kõikidele ühiskonnaelu sfääridele, allpool loetlen neist mõned:

  • Välisjulgeolek – sisemiselt sidustatud ühiskond on igale agressorile heidutav.
  • Sisejulgeolek – hirmu puudumine kuritegevuse ees tagab meie vabadused.
  • Majandus (tööturg ja tarbimine) – kõigil on võimalik anda panus väärtusloomesse.
  • Regionaalpoliitika – elu on turvaline ja kvaliteetne igal pool, kuhu ulatub sidusa riigi õiguskaitse.
  • Elukvaliteet – turvalisus ja sotsiaalsete suhete hõlbus kättesaadavus ja kindlus loovadki elule kvaliteedi.
  • Rahvastiku kasv/püsivus – turvalisse ja tulevikukindlasse ühiskonda tahavad tulla lapsed ning sellise ühiskonna väärtusi tahavad omaks võtta need, kes tulevad mujalt.
  • Elukeskkond (ökoloogia) – usaldus ja ühiste väärtuste tajumine võimaldab ka looduskeskkonna käsitlemist kvaliteetse elukeskkonna lahutamatu osana.

Kõik sidususe komponendid on seega kestliku ühiskonna valemi osad ning väärivad senisest tunduvalt tõsisemat tähelepanu  juhtidelt, vabakondlikelt liidritelt ja poliitikutelt. Ka igaühel meist on oma valikute tegemisel alati võimalik kaaluda, kas meie sõnad ja teod suurendavad või vähendavad sidusust ehk kas me pärandame oma lastele turvalisema ja elujõulisema ühiskonna või me ei hooli sellest.

KASUTATUD ALLIKAD

Sotsiaalne sidusus on ühiskonna suutlikkus kindlustada oma ühtsus ning liikmete võrdsus ja heaolu. Mõistet kasutatakse sotsiaalpoliitikas, sotsioloogias ja politoloogias, kirjeldamaks sidemeid või liimi, mis toob inimesi ühiskonnas kokku ja hoiab neid ühes. Seda eriti seoses kultuurilise mitmekesisusega. (Vikipeedia)

Tagasiside