Tihedama teaberuumi poole: hariv teatmik Eesti poliitikutest
-
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees; Tartu Ülikooli arhiivinduse professor
Pean tunnistama, et suurem osa minu põlvkonna inimesi (ja mina nende seas) ei ole juubelite usku. Ka „Eesti 100“ plaanidest kuuldes oli mul mure, ega me oma juubeldamisega üle heade kommete piiri lähe. Teadagi – meie ju mäletame neid „üldrahvalikke juubeldusi“, palagani ja õõnest paatost, millega tähistati kommunistliku pühaku 100. sünnipäeva või „revolvripühasid“. Õnneks saan eaka mehena oma arvamust oluliselt korrigeerida. Asi ei ole juubelis kui sellises. Oluline on ikka see, mida ja kuidas me tähistame.
Oma riigi juubelit oleme tähistanud väärikalt. Seda on väärtustanud mitmesugused raamatud – põnevad uurimused ja populaarsed ülevaated, mälestusmärgid. Lisan nende väärikate mälestusmärkide ritta ka Eesti Rahvusraamatukogu väljaandena ilmunud Piret Viljamaa koostatud raamatu „I Riigikogu liikmed“ (Viljamaa 2019). Hästi sümpaatne on ka see, et tegemist ei ole üksiku ja eraldiseisva killuga – vaadeldav teatmeteos on heas sünergias uuema ajalookirjandusega, eriti äsja esitletud Jaak Valge Eesti parlamentarismi ajalugu käsitleva uurimusega (Valge 2019). Mul on hea meel ka selle üle, et ette on võetud piisavalt monumentaalne, aga selle juures just jõukohane tükk. Küll on hea, et ei hakatud kohe korraga kõiki Riigikogu koosseise ühte raamatusse raiuma, sest sellisel juhul oleks kvaliteet paratamatult kannatanud. Rahvusraamatukogu väärib suurt tunnustust selle ettevõtmise eest ja tõestas väärikalt ennast ka Parlamendi Raamatukoguna.
Tihedama teabekeskkonna poole
See raamat on meeldivaks tähiseks ka ühes päris pikas arengureas. Aastaid tagasi käis Tartu Ülikooli ajaloo osakonda hindamas rahvusvaheline komisjon, kes jäi meiega küll rahule ja kiitis meie head arhiivide kasutamise oskust. Samas puudutati ka mündi teist poolt – me elavat „hõredas teaberuumis“. Sellises olukorras, kus meie Lääne- või Kesk-Euroopa kolleeg sirutab erinevate teatmete saamiseks käe raamaturiiuli poole või klõbistab arvutit, peab meie ajaloolane arhiivi kõndima. Miks? Teatmekirjandust, sh olulisi biograafilisi teoseid lihtsalt ei ole. Väga suur puudus on just prosopograafilisest ehk inimnäolistest teabematerjalidest. Mõnes valdkonnas ei ole me jõudnud järele isegi väliseesti tasemele. Vaadake kasvõi eksiilis kolm aastakümmet tagasi ilmunud raamatut „Eesti Kirjakuulutaja eksiilis“. Loed seda ja kogu kirjarahva pere (mis küll paljude riikide vahel killustatud) saab korrapealt omaseks, tuttavaks. Iga kirjarahva esindaja andmed on kiiresti leitavad. Eesti omaaegsed poliitikud on siiamaani kippunud ikkagi kuidagi kaugeteks, tundmatuteks ja ka konspektiivseteks jääma. Neid meie rahvuskultuuri järjepidevuse lõhkumise jälgi ravime ju tänaseni.
Koondportree
See raamat aitab ajalugu mõista. Ajalugu on suur koondportree, kuhu iga inimene jätab oma punktikese. Tublimatest jääb sellesse pilti rohkem jooni ja värve. Riigikogu liikmetest jääb päris suuri tükke sellesse koondportreesse. Näeme, et meie esimesel Riigikogul oli mitu nägu, tugevaid maailmavaatelisi erimeelsusi. Ja ometi tehti Eesti riigi ja rahva hüvanguks päris palju ära. Veel saame sellest Riigikogu koondportreest kinnitust, et riigimeeste isiklikes saatustes põimusid edu- ja kadulood. Teadagi, paljude meie riigimeeste saatuseks oli hukkuda võõrvõimude repressioonide läbi. See on üks tahk meie rahva ajaloo süngemast osast.
Tavalise lugeja ajaloohuvi algab tihti detailidest, üksikutest inimestest, ka oma kodukohast pärit tegelastest. Selles raamatus on nii riigimehe enda lugu kui ka tema päritolukoha lugu kenasti kirjas. Jah, ühe või teise tegelase tegevusvaldkonna määratlemisega on koostajal kohati raskusi olnud, aga andekaid ja mitmekülgseid inimesi ongi keerukas mingisse ühte väikesesse kasti paigutada. Ometi koorub siit palju huvitavat, ajastu sisu avavat. Huvitav on näha, et meie riigi ülesehitamise alguse parlamendis oli arvestatavalt palju mitte ainult juriste, vaid ka pedagooge. Rohkem kui oleme harjunud arvama, oli Peterburis (Petrogradis) ja Riias hariduse saanud mehi. Ja hoopis rohkem maamajandusega seotud tegelasi – talupoegade poegi. Avaneb ka poliitikute taimelava – töö erisugustes seltsides ja poliitika algkool kohalikes omavalitsustes.
Inimnäoline ajalugu
Raamatus on päris heas tasakaalus soliidsus ja inimlikkus. Mulle meeldib, et koostaja ei ole kartnud lisada teosesse pisikest annust huumorit ja koguni satiiri. Raamatust leiate ridamisi ilmekaid tekstikatkeid, teravmeelseid karikatuure. See kõik polegi meil päris tavaline. Mäletan, et Riigikogu VII koosseisu ajal rippus Riigikogu istungite saali ees koridori seinal Ülle Musta koostatud poliitiliste karikatuuride näitus. Aga seda vaadatigi kui karikatuuride näitust. Samuti ka Eero Medijaineni poliitilistel karikatuuridel põhinevat välispoliitika raamatut. (Medijainen 1998). Kui hea kolleeg aga ka tõsiteaduslikku Eesti riigi välispoliitika raamatusse (Medijainen 1997) karikatuure lisas, pidas mõni vanem kolleeg seda lausa pühaduse rüvetamiseks. Aga praeguseks oleme sellest siiski üle saanud, ikkagi sajandivanuse riigi asi. Ja ka karikatuurid on jutuks olevas teatmikus hästi valitud, ilmekad.
Lugemist riigikogu liikmetele
Soovitan seda raamatut Riigikogu liikmetele ja ka töötajatele. Kuidas mina tulevikus sellesse väärikasse galeriisse sobin? Või on õigem küsida üsna kirjusse galeriisse? Ja siis juba millisesse ossa sellest kirjust galeriist? Vast mõtleme ka sellest, kuidas üldse jäädvustada Riigikogu ajalugu ning selle töid-tegemisi, mida arhiivi koguda. Kuidas olla, kuidas näida. Aga see on tegelikult juba hoopis teine teema.
Aitäh väärt raamatu koostajatele-väljaandjatele ning jõudu selle töö jätkamiseks!
KASUTATUD ALLIKAD
- VILJAMAA, P. (Koost). (2019). I Riigikogu liikmed. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu. – https://www.nlib.ee/eraamat/IRiigikogu_64mb.pdf; http://www.digar.ee/id/nlib-digar:388859.
- VALGE, J. (2019). Eesti parlament 1917–1940: poliitiline ajalugu. Tallinn: Riigikogu Kantselei, Eesti Rahvusraamatukogu.
- MEDIJAINEN, E. (1998). Maailm prowintsionu peeglis: rahvusvahelised suhted ja Eesti välispoliitika karikatuuridel 1918–1940. Tartu: Kleio.
- MEDIJAINEN, E. (1997). Saadiku saatus: Välisministeerium ja saatkonnad 1918–1940. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.