Nr 47

Laadi alla

Jaga

Prindi

2023. aasta Riigikogu valimiste erinevaid tahke

  • Ott Lumi

    Ott Lumi

    Riigi- ja poliitikateaduste doktor

Möödunud valimiskampaaniat kokku võttes kordan ERRis öeldut, et tegemist oli üle keskmise igava ja loiu valimiskampaaniaga. Ei ühtegi skandaali või ekstsessi, millel oleks olnud potentsiaali väljakujunenud jõudude vahekorda kardinaalselt kõigutada vahetult kampaania vältel.

Iga valimiskampaania on unikaalne. Meenutame lühidalt Eesti poliitikaajaloost kampaaniate võtmeküsimusi. 1992 uue/vana vabariigi ootus, võitis hüüdlause „Plats puhtaks“. 1995 sai reformipoliitikast villand, võitis „Kompetentsus, koostöö, kodurahu“ ja Koonderakond. 1999 Mart Laari renessanss, tagasi suund paremale, võitis valimisloosung „Parema elu nimel!“. Paraku ei suutnud Isamaaliidu valitsus demonstreerida ausat ega ka stabiilset valitsemist ning 2003. aasta valimised võitis Res Publica valimisloosungiga „Vali kord!“. Ka Res Publica valitsemisperiood kujunes lühikeseks ja erakond lagunes igast otsast. Algas pikk Andrus Ansipi võimuperiood. Slogan „Parem Eesti kõigile!“ tähistas ühtlasi Reformierakonna liikumist tsentrisse ja Eesti reformipoliitika jäätumist.

2011. aastal pakkus Reformierakond meile visiooni „Võid kindel olla“, millega saavutati valimistel kindel võit isegi pärast rekordkärpeid. 2015. aastal öeldi eesotsas Taavi Rõivasega midagi sarnast – „Kindlalt edasi“ –, aga suurema osa ajast valitseti senise võimu kukutanud Keskerakonna loosungi „Teeme teisiti“ alusel. 2019. aasta valimised võitis taas kord Reformierakond Kaja Kallasega eesotsas, kuid valitsuse moodustas senise peaministri Jüri Ratase juhitav Keskerakond ühes EKRE ja Isamaaga. Nagu teame, õige pea see lagunes.

2023. aastal lubas Reformierakond meile, et vaatamata agressioonile Ukrainas on „Eesti kindlates kätes“. Valijaid see kahtlemata kõnetas, tasuks 37 kohta Riigikogus. Muide, Reformierakonna hegemoonia on muljetavaldav, aga see on eraldiseisva pikema käsitluse teema (kolleegid TLÜst on sellega algust teinud1).

Sõda lõi kaardid sassi

Aga kuidas siis ikkagi võita valimisi? Mis on edu võti? Teatud seaduspärasused on ju teada. Kui majandus on valimiskampaania ajal languses, siis mõtle, kuidas kandidaat või erakond selles süüdi pole. Vastupidi, kui esindad opositsiooni, looda, et majandus oleks languses, otsi võimalusi seda võimendada ja mis peamine, leia süüdlane. Vaata, et sinu erakond suudaks defineerida valimiste võtmeteema(d) ja näidata, mida ta on sellel teemal juba saavutanud. Hoidu oma erakonnaga suurtest skandaalidest ja kui need siiski tekivad, reageeri adekvaatselt ja õigeaegselt. Mõtle, kuidas oma erakonna liidri tugevused kampaanias esile tuua. Muidugi, kui need puuduvad, on võimalik seda teatud määral paigata, aga see on üha raskem olukorras, kus meedia dikteerib aina rohkem poliitilist protsessi ja keskendub liidritele. Kõik see võib näida imelihtne, ometi eksitakse nende reeglite vastu liigagi tihti. Alati keegi kaotab ja keegi võidab.

Kui esindad opositsiooni, looda, et majandus oleks languses, otsi võimalusi seda võimendada ja mis peamine, leia süüdlane.

Kampaaniate strateegiate puhul on oluline silmas pidada, millisest taustsüsteemist erinevad erakonnad alustasid. Kui vaatame reitinguid aasta enne valimisi, siis näeme, et kolm erakonda – Reformierakond, EKRE ja Keskerakond – olid praktiliselt ühel pulgal. Kuid aasta tagasi alanud Ukraina sõda ei löönud sassi mitte ainult rahvusvahelise poliitika pilti, sama toimus ka sisepoliitikas. Reformierakond tõstis toetust aastaga 10–12 protsendi võrra. Miks see juhtus? Siin on kaks põhilist vastust.

Esiteks pöördub suur hulk valijaid kriisimomentidel, mida sõda kahtlemata on, instinktiivselt võimuerakonna poole. Me nägime, et isegi inimestele iga päev tuska valmistavad teemad, nagu inflatsioon ja energiahindade tõus, ei läinud valijatele korda.

Teine põhjus on Kaja Kallas, kes veel aasta tagasi pidi sisepoliitiliselt oma positsiooni eest kõvasti võitlema, aga parteipoliitiliselt päästis ta kogu avaliku tähelepanu pöördumine sisepoliitikalt välispoliitikale, kus Kallas on hästi hakkama saanud.

Valimiste kaotaja rolli kandis seekord Keskerakond. Reitingud indikeerisid ennekõike seda, et nad ei suutnud eeskätt oma vene rahvusest valijatele ammendavalt kommunikeerida oma käsitlust Ukraina sõjast, punamonumentidest jne. Aga tervikuna on see Eesti poliitika tuleviku strateegiline küsimus, mida ei tohi alahinnata. Vaadates Ida-Virumaal 14 605 häält võtnud Eestimaa Ühendatud Vasakparteid, tuleb nõustuda Katri Raigiga, et Ida-Virumaa ripub ülejäänud Eesti küljes traagelniitidega.

Isamaa ja sotsid proovisid tekkinud olukorras reageerida ja pakkuda välja uusi nurki oma strateegilises kommunikatsioonis. Isamaal väljendus see sotsiaalmajanduslikult oluliselt vasakule liikumises ja erinevate sotsiaalmeetmete väljapakkumises. Sel puudus usutavus. Sotsid omakorda postuleerisid, et „Toimetulek on julgeolek“. Tundus isegi nutikas. Paraku ei taandunud see häälteks valimistulemuse kategoorias. Üheksa kohta viis erakonna küll koalitsiooni, kuid nõrkadel alustel. Samas oli SDE olukord objektiivselt raske, sest Eesti 200 röövis suure osa häältebaasist. Abiks ei olnud ka suhteliselt arusaamatu alampalga tõstmise lubadus – kuidas ja millal?

EKRE platvorm oli lühike, lööv, ideoloogiline ja populistlik

EKRE kiituseks võib kahtlemata öelda, et nende programm on kõikidest Riigikokku pürginud erakondadest kõige konkreetsem ja reljeefsem ning sellele programmile oli võimalik korralik kampaania peale ehitada küll. EKREt pole võimalik süüdistada näiteks selles, et nad on võtnud mingi ministeeriumi arengukava aluseks ja koopteerinud selle järgi enda programmi, nagu paljudel juhtudel oli. Nende platvorm oli lühike, lööv ja ideoloogiline. Aga muidugi oli nende programm populistlik, täis tegusõnu „lõpetame“ ja „langetame“. Esimese all reeglina mõeldi teatud projekte ja tegevussuundi, nagu Rail Baltic ja e-valimised („e-valimiste jätkumist peame võimalikuks juhul, kui põhjalik ja sõltumatu audit kinnitab, et e-valimiste usaldusväärsus on väljaspool kahtlust“). Teise („langetame“) all mõeldi ebapopulaarseid riigi tuluallikaid, nagu aktsiisid või maksud.

Kui nüüd hinnata, kumb on hullem, kas lubada enne valimisi utoopilisi maksulangetusi või jätta olulistest maksutõusudest rääkimata, siis kerkib küsimus, kumb variant on populistlikum. Kui EKRE ja Reformierakonna valimislubadused kokku sulatada, siis meenub vana ütlus: poliitikud lubavad teile taevast enne valimisi ja pakuvad põrgut pärast valimisi.

Kahtlemata tegi EKRE oma valimiskampaanias erinevaid lollusi. Asuda oma kaitseväega opositsiooni keset Ukraina sõda olukorras, kus kaitseväge usaldab üle 80 protsendi Eesti inimestest ja mis iganes erakonna usaldusväärsus on alla 30 protsendi.

Eesti 200 ütles meile oma hüüdlauses „Meiega on kõik võimalik“. Pakuti nn pika vaatega programmi, aga mis see täpselt on, peab selguma nüüd praktilises valitsemises. Sama küsimus kummitab personaalse riigi lubadust. Üldiselt ma ei ületähtsustaks nende sloganit, kuivõrd uue erakonnana köidavad nad nii ehk naa paljusid senises poliitikas pettunud inimesi või siis kindla eelistuseta valijaid. Siiski võib öelda, et seda erakonda valis noorem ja liberaalsem valijagrupp. Ilmselt Eesti 200 põhiline väljakutse ongi hoida ja kujundunda välja oma püsivalija. See on tõsine ülesanne olukorras, kus erakond satub valitsuses igapäevase riigijuhtimise surve alla. Aga olgem optimistlikud.

Kui nüüd hinnata, kumb on hullem, kas lubada enne valimisi utoopilisi maksulangetusi või jätta olulistest maksutõusudest rääkimata, siis kerkib küsimus, kumb variant on populistlikum.

Tõsiseltvõetava kampaaniaga olid väljas ka Parempoolsed. 2,3 protsenti ei ole just peadpööritav edulugu. Kampaania puhul jäi suuresti küsitavaks, millega taheti eristuda. Aga kui oled uus, ei peagi sul kerge olema. Samas praktika on näidanud, et kuigi nn vanad erakonnad suudavad enda positsioone üldjuhul kaitsta, ei saa me Eestis rääkida ka totaalsest turu sulgemisest vanade erakondade poolt. Võib näha omamoodi mustrit, kus üle ühe Riigikogu valimiste järel tuleb parlamenti uus jõud (2007 rohelised, 2011 ei tulnud kedagi, 2015 EKRE ja Vabaerakond, 2019 ei tulnud kedagi, 2023 Eesti 200). See näitab, et nn kartell reaalse nõudluse puhul uute osapoolte esile kerkimist kinni ei hoia. Tõsi, see muster justkui ennustab, et Parempoolsetel pole Riigikokku asja enne 2031. aastat. Tegelikkus ei käi aga mööda mustreid ja reaalne võimalus edu saavutada sõltub ikka neist endist. Paremsektor on küll näiliselt „ülerahvastatud“, kuid Eesti valija käitumine võib olla aeg-ajalt piisavalt volatiilne.

Kõigil oma erusõjaväelased

Kõikidel valimistel on ka omad „moe­kandidaadid“. Näiteks 1990ndatel oli kõva sõna, kui mõni erakond suutis meelitada enda ridadesse ärimehe (Robert Lepikson, Olari Taal, Tõnis Palts jt). Nendel valimistel oli keskne märksõna „sõda“, sellepärast pidi igal erakonnal olema oma kindral. Kandideerida saab vaid erusõjaväelane, aga sellest täitsa piisab, et ehitada parteile militaarkuvand. Mõned erakonnad olid selle peale juba varem mõelnud. Näiteks EKRE. Sõjanduse taustaga inimesi oli neil fraktsioonis kolm – Riho Breivel, Alar Laneman ja Leo Kunnas –, kes kõik ka kandideerisid. Reformierakonna fraktsioonis tegutses kindral Ants Laaneots ning möödunud valimiste Ida-Viru valimis­nimekirja vedas kindralmajor Meelis Kiili (osutus valituks), samuti kandideeris erakonnaga liitunud kontradmiral reservis Igor Schvede. Kehvem ei tahtnud olla ka Isamaa. Varasemast oli olemas kindral Riho Terras (osutus valituks). Lisaks sellele kandideeris erakonna nimekirjas brigaadikindral reservis Artur Tiganik, juba kohalike valimiste ajal oli erakonnas erukolonel Hannes Toomsalu, kes kandideeris ka Riigikokku. Keskerakonnaga liitus kindralmajor Neeme Väli, Eesti 200 erakonnaga liitunud kolonel Peeter Talit sai valida Pärnumaal (osutus valituks).

Möödunud valimiskampaaniat kokku võttes kordan ERRis öeldut, et tegemist oli üle keskmise igava ja loiu valimiskampaaniaga. Ei ühtegi skandaali või ekstsessi, millel oleks olnud potentsiaali väljakujunenud jõudude vahekorda kardinaalselt kõigutada vahetult kampaania vältel. Julgeolekuteema domineeris debattide ühiskondlikku meeleolu täielikult ja seepärast saavutas Reformierakond 2023. aasta valimistel seljavõidu.

Eesti poliitika põhilised neli ristmikku järgmiseks neljaks aastaks väljenduvad nüüd minu hinnangul järgmistes küsimustes: kas ja kuidas Keskerakond säilitab monoliitsuse, kas ja kuidas suudab EKRE reradikaliseeruda (või jätkub senine kurss), kui stabiilne suudab olla valitsuskoalitsioon ja mis saab Ida-Virumaa poliitikast. Kõik ülejäänud küsimused on ülalmainitute alaprobleemid.


1  Saarts, T., Allemann, M. (2021). „The Long-Term Governmental Parties in Post-Communist Democracies, Problems of Post-Communism“. Problems of Post-Communism.

Tagasiside