Energiamajanduse väljakutsetest järgmisel kümnendil
-
Energeetikaekspert
Geopoliitilised muutused ja kliimapoliitika eesmärgid mõjutavad energiamajandusi rohkem ja keerulisemalt kui varem. Kuid lahendused neile on põhimõtteliselt samad, mis varasemate kriiside ajal – uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ja senisest tõhusam koostöö.
Geopoliitika mõju
Viimase pooleteise aasta sündmused on näidanud energiamajanduse ja geopoliitika tihedat seotust. Kui Moskva alustas 24. veebruaril 2022 täiemahulist sõda Ukraina vastu, ei olnud Euroopa riigid valmis kiiresti loobuma nafta ja selle toodete ning maagaasi impordist Venemaalt. Sõltuvus Venemaa fossiilsetest kütustest nõrgendas oluliselt lääneriikide vastust Moskva jõhkrale invasioonile.
Järgnenud kuude vältel vähendas Venemaa ise järk-järgult maagaasi tarneid Euroopasse, vallandades energiakriisi, mis sundis Euroopa valitsusi kulutama miljardeid eurosid, et toetada ettevõtteid ja majapidamisi kõrgete energiakulude katmisel.
Vastastikku sõltuvad energiasuhted muutsid Euroopa riigid jõuetuks olukorras, kus suhte teine osaline Venemaa tundis end karistamatuna. Moskva eeldas, et Euroopa vajab Siberi maagaasi rohkem kui Venemaa eurosid.
Venemaa naftale ja selle toodete asendamisele kulus peaaegu aasta. Maagaasile oli LNG näol asendus kohe olemas, kuid erinevalt naftast ei ole maagaasi importi Venemaalt – olgu siis mööda torujuhtmeid või veeldatuna – seni sanktsioonidega piiratud.
Lääneriikide esimene vastus oli nafta- ja maagaasitarnete mitmekesistamine, vähendamaks sõltuvust Venemaast, kuid ebakindlus energiaturgudel jäi püsima, sest need arusaadavad ja isegi mõistlikud sammud suurendasid konkurentsi samade piiratud ressursside pärast.
Lahenduste leidmise muutis keeruliseks asjaolu, et OPEC+ leppe riigid eesotsas Saudi Araabiaga otsustasid eirata lääneriikide üleskutseid tootmist suurendada ning eelistasid jätkata koostööd Venemaaga maailma naftaturu volatiilsuse ohjeldamisel tootmiskärbete ja sellest tulenevalt suhteliselt kõrge nafta hinnaga.
Kuid isegi fossiilsete kütuste puhul ei ole lahenduseks isolatsioon ja siseturu kaitsmine, mis süvendab turgude killustumist. Killustunud energiaturgudel on paratamatult vähem valikuid, samas kui rahvusvaheline turg leevendab poliitilisest ebastabiilsusest tingitud varustuskindluse häireid.
Kliimapoliitika mõju
Lisaks geopoliitilistele faktoritele tuleb arvesse võtta kliimapoliitikat ehk arenenud riikide otsust vähendada järk-järgult sõltuvust fossiilsetest kütustest. Sellest eesmärgist ei ole keegi taganenud, kuigi ajutiselt oldi nt Euroopas sunnitud Venemaa maagaasi asendamisel suurendama kivisöe kasutamist energiatootmises.
Üks transpordis ja soojusenergia tootmises süsivesinike asendamise võimalus on kasutada elektrienergiat. 2050. aastaks seatud süsinikuheite eesmärgi saavutamiseks tuleb IEA hinnangul (https://iea.blob.core.windows.net/assets/830fe099-5530-48f2-a7c1-11f35d510983/WorldEnergyOutlook2022.pdf) katta vähemalt 50 protsenti ülemaailmsest energiatarbimisest elektriga, võrreldes 20 protsendiga 2021. aastal. Ja see täiendav kogus elektrienergiat tuleb toota süsinikuvabadest allikatest. 2021. aastal toodeti sel viisil (liidetud on päikese-, tuule-, hüdro- ja tuumaenergia) ligikaudu 38 protsenti tarbitud elektrienergiast maailmas.
Võrdluseks on juuresolevas tabelis toodud kolme Balti riigi võrdlevad näitajad koguenergia, elektrienergia ja mootorikütuste tarbimise kohta 2021. aastal.
TABEL 1. Väljavõte Eesti, Läti ja Leedu energiatarbimisest 2021. aastal, TWh
Allikad: https://andmed.stat.ee, https://data.stat.gov.lv, https://osp.stat.gov.lt
Tabelist nähtub, et fossiilsete kütuste asendamine transpordis elektrienergiaga suurendab viimase tarbimist Eestis vähemalt kaks, kuid Lätis ja Leedus koguni kolm korda.
Fossiilsete kütuste osakaalu vähendamine energiamajanduses toob kaasa uued probleemid, sest taastuvenergia tootmise suurendamiseks vajamineva tehnoloogia komponentide, haruldaste muldmetallide ja pooljuhtseadmete tootmine on veelgi kontsentreeritum kui nafta puhul.
Fossiilsete kütuste asendamine transpordis elektrienergiaga suurendab viimase tarbimist Eestis vähemalt kaks, kuid Lätis ja Leedus koguni kolm korda.
Oluliseks tegijaks selles valdkonnas on Hiina, kus lisaks haruldaste muldmetallide kaevandamisele ja rikastamisele toodetakse ka suurem osa päikesepaneelidest ja nende komponentidest, elektrisõidukite akudest jne.
Hiina on kasutanud oma domineerivat positsiooni sel turul riikidevaheliste suhete mõjutamiseks, katkestades 2010. aastal ajutiselt haruldaste muldmetallide ekspordi Jaapanisse ja ähvardas hiljuti piirata päikeseenergia tehnoloogia ja komponentide eksporti vastuseks USA kaubanduspiirangutele kõrgtehnoloogiliste pooljuhtseadmete ekspordile.
Kontsentreeritud on ka tuumkütuse ja selle peamise osise, uraani tootmine. Siin on suhteliselt kaalukas tegija Venemaa, küll mitte niivõrd uraanimaagi kaevandamisel, kuivõrd uraani rikastamisel, tuumkütuse tootmisel ja ekspordil. Ka kontrollib Venemaa Rosatomi osaluse kaudu uraani tootmist Kasahstanis.
Taastuvenergia komponentide ja materjalide ning tuumkütuse tootmise hajutamine tähendab lääneriikidele rahvusvahelisi kokkuleppeid ja koostööd Aafrika ja Lõuna-Ameerika riikidega.
Muutused energiasüsteemis
Turvaline energiasüsteem peab suutma vastu seista ootamatutele katkestustele ja neile kiiresti reageerima. Sellise vastupidavuse võti on usaldusväärne energiataristu.
Ukraina sõda näitas, et vahetu sõjalise rünnaku eest on elektrienergia taristu suhteliselt kaitsetu, kuid piisavate varude korral suudavad energiafirmad purustatud osad suhteliselt kiiresti taastada.
Energiamajanduse digiteerudes laieneb vastupidavuse nõue lisaks füüsilistele taristuobjektidele ka küberväljale. Siin näitavad mitmete riikide kogemused, et küberrünnaku riske aitab vähendada energiasüsteemide juhtimise eraldamine avatud arvutivõrgust.
Taastuvate energiaallikate osakaalu suurenemine elektrienergia tootmisel eeldab energiasüsteemilt senisest suuremat paindlikkust. Lahendustena on pakutud tarbimise juhtimist, energiasalvestust ja täiendavate energiaühenduste rajamist riikide sees ja vahel. Need omakorda suurendavad paratamatult kulutusi tarbijatele.
Vajadus fossiilsete kütuste järele ei kao üleöö ning näiteks nafta puhul aitavad paindlikkust ja vastupidavust välistele šokkidele leevendada peamiselt nafta strateegilised varud, sest vabu tootmisvõimsusi ei ole impordist sõltuvail lääneriikidel OPEC+ leppe ja Venemaa – Saudi Araabia koostöö püsides samaväärses mahus mujalt loota.
Ukraina sõda näitas, et vahetu sõjalise rünnaku eest on elektrienergia taristu suhteliselt kaitsetu, kuid piisavate varude korral suudavad energiafirmad purustatud osad suhteliselt kiiresti taastada.
Keeruline on olukord ka maagaasiga, mida kasutatakse kivisöe asendamiseks ning taastuvate allikate osakaalu kasvades üha rohkem energiasüsteemi stabiilsuse hoidmiseks ja paindlikkuse suurendamiseks. Nõudluse püsimine ning suurte regioonide – Euroopa ja Aasia – võistlus samade piiratud ressursside pärast toob kaasa maagaasi hinna märkimisväärse kõikumise. Lahenduseks on samuti strateegiline kütusevaru, aga ka kollektiivsed ostud, et hindade volatiilsust leevendada.
Koostöövajadus
Geopoliitilised arengud, kliimapoliitika eesmärgid ja energiasüsteemi muutmise vajadus võivad tunduda nii keeruliste ja kulukate probleemidena, et parima lahendusena võivad poliitikud hakata taotlema „energeetilist sõltumatust“, et vähendada energiahaavatavust geopoliitiliste vastaste kapriiside suhtes, suurendada tööhõivet, edendada kodumaist tootmist jne.
Ükskõik kui ahvatlevana selline isolatsionism ka ei tundu, ei paku see kaitset globaalsete ja regionaalsete hinnakõikumiste eest ning pole enamiku riikide puhul teostatav.
Parim ja lähim näide on Ungari, mis jätkab maagasi ja nafta importi Venemaalt, kuid ei saa kiidelda soodsama hinnaga. Pigem on Budapest pidanud viimase aasta jooksul vähemalt kahel korral paluma Moskvalt järeleandmisi võlgnevuste tasumisel juba tarnitud maagaasikoguste eest.
Vältimaks energiaturgude killustumist, mis suurendab haavatavust valikuvõimaluste piiratusega, ja ülemäärast riiklikku sekkumist, mis kammitseb turu tõhusust ressursside jaotamisel, on energeetikas parim lahendus ikkagi riikide koostöö.
Ühendatud ja toimivad energiaturud vähendavad energiahaavatavust, sest suurem süsteem tuleb ootamatuste ja ebameeldivustega tervikuna paremini toime. Väikeriikide jaoks on see pea vältimatu: koostöö puhul jaotuvad varustuskindluse riskid mitme osalise vahel, selmet üksinda kogu vajalike kulude koormat kanda.
Baltimaade taastuvenergia tootmises on suhteliselt suur osakaal biokütustel (hakkpuidul, küttepuul jm biomassil). Paraku kaasneb selliste kütuste põletamisega arvestatav peenosakeste heide välisõhku.
Koostöö eeltingimuseks on aga läbipaistvus hindade ja koguste osas, et valitsused suudaksid järskudele hinnatõusudele ja kriisidele kiiresti reageerida.
Eelmisel aastal Põhjamaade elektrienergia turul toimunud spekulatsioonid hindadega näitasid veenvalt, et kauplemine läheb käest, kui turuosalistel ja regulaatoril ei ole andmeid turul toimuvast.
Väljakutsed Balti riikidele
Eesti, Läti ja Leedu on osaliselt sõltuvad elektrienergia impordist ning täielikult sõltuvad nafta ja selle toodete ning maagaasi impordist, mida kasutatakse transpordikütuste ning elektri- ja soojusenergia tootmiseks. Seetõttu on turvaliste energiaühenduste ja tarnekanalite olemasolu meie majandustele väga oluline.
Pärast Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu on suurenenud kahjulike väliste sündmuste risk, mis energiasüsteemi kaudu saavad mõjutada meie majandust, kuigi 2022. aasta jooksul lõpetasid Balti riigid fossiilsete kütuste ja elektrienergia impordi Venemaalt.
Kui fossiilsete kütuste importi, nii kättesaadavuse kui ka hinna vaates, mõjutab maailmaturg, st me oleme siin samas seisus teiste regiooni riikidega, siis elektrienergia puhul on pilt veidi keerulisem, kuid koostöö eeldus seda põletavam.
Esiteks on Eesti, Läti ja Leedu valitsus otsustanud kiirendada sagedusala vahetust ehk see teostatakse varem, kui seni kavandatud 2025. aasta lõpus. Ettevõtmise edukus sõltub Baltimaade omavahelistest ja välistest elektrienergia ühendustest. Nende ebapiisavuse korral on raske hoida ühist elektrienergia süsteemi stabiilsena. Asjaolu, et Leedu-Poola vahelduvvoolu merekaabli valmimine on rahapuudusel määramata ajaks edasi lükatud, muudab püstitatud eesmärgi saavutamise raskemaks.
Sagedusala vahetusega ei kao vajadus täiendavate energiaühenduste järele. Mandri-Euroopa elektrisüsteem on detsentraalne, mis eeldab Baltimaadelt suuremat iseseisvust süsteemi stabiilsuse hoidmisel. Siit tuleneb vajadus täiendavate elektrienergiaühenduste, nt Eesti-Soome kolmanda merekaabli ja Eesti-Läti neljanda kõrgepingeliini ning võib-olla ka Läti-Rootsi merekaabli järele.
Teiseks on Baltimaade taastuvenergia tootmises suhteliselt suur osakaal biokütustel (hakkpuidul, küttepuul jm biomassil). Paraku kaasneb selliste kütuste põletamisega arvestatav peenosakeste heide välisõhku.
Näiteks 2021. aastal andis Eestis biomassi põletamine energia tootmiseks ja muundamiseks veidi enam kui kaheksa protsenti peenosakeste, 12 protsenti eriti peente osakeste ja neli protsenti musta süsiniku (tahma) heitest. Biomassi ehk peamiselt puidu põletamisel kodumajapidamistes olid samade kategooriate näitajad vastavalt 20, 48 ja 77 protsenti (https://keskkonnaportaal.ee/sites/default/files/2023-04/Eesti_ohusaasteainete_heitkogused_aastatel_1990-2021.pdf). Kahel viimasel kümnendil on peenosakeste heitkoguste suurenemise tinginud just puidu põletamine kodumajapidamistes. Ja pole alust arvata, et Lätis ja Leedus oleksid peenosakeste heited oluliselt väiksemad.
Foto: James Wainscoat, Unsplash.com
Vältimaks peenosakeste heitepiirangu nõuete karmistamise negatiivseid tagajärgi taastuvenergia tootmisele Baltimaades, oleks ehk paslik algatada (ühine) riigihange peenosakesi püüdvate filtrite väljatöötamiseks kodumajapidamistele ja ka suurtele tootjatele. Kõiki kodumajapidamisi ei ole võimalik liita kaugküttega ning biomassi põletamise asendamine muude energiatootmise viisidega, nt soojuspumpadega, võib osutuda kodumajapidamistele üle jõu käivaks.
Kokkuvõtteks
Geopoliitiliste ja kliimapoliitika mõjudega toimetulemiseks vajab energiamajandus kaalutletud poliitilisi otsuseid. Riikide võimalused, ka energiamajanduses, on piiratud reeglite kehtestamise ja investeeringutega. Riigil on põhjust sekkuda vaid juhtudel, kui turg ei tule muutustega toime. Ja energiamajanduste ees seisvad probleemid on sellised, et üksi ei saa riigidki nendega hakkama, vaja on koostööd. Iseäranis väikeriikidel.
Kasutatud allikad
- Birjukov, M. (2022). „Венгерская MVM договорилась с «Газпромом» об отсрочке платежей за газ на три года“. – Forbes, 3. oktoober. – https://www.forbes.ru/biznes/478767-vengerskaa-mvm-dogovorilas-s-gazpromom-ob-otsrocke-platezej-za-gaz-na-tri-goda
- Ots, M., Kundla, R. (2023). „Balti riigid kiirendavad lahkumist Vene elektrivõrgust“. – ERR, 12. mai. – https://www.err.ee/1608975962/balti-riigid-kiirendavad-lahkumist-vene-elektrivorgust
- Simon, Z. (2022). „Hungary Strikes Gazprom Deal as Gas Bill Threatens Economy“. – Bloomberg, 3. oktoober. – https://www.bloomberg.com/news/articles/2022-10-03/hungary-strikes-deal-with-gazprom-as-gas-bill-threatens-economy
- Vedler, S. (2023). „Eleringist lahkuv Taavi Veskimägi: mõned ärimehed tahavad teha äri nii, et kasum jääb neile ja riskid riigile“. – Eesti Ekspress, 29. aprill. – https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120179760/eleringist-lahkuv-taavi-veskimagi-moned-arimehed-tahavad-teha-ari-nii-et-kasum-jaab-neile-ja-riskid-riigile