Kommunikatsioonitõrked Ukraina sõjapõgenike Eestisse saabumisel
-
Tartu Ülikool, Päästeameti ennetuspartner
-
Tartu Ülikooli kogukondade arendamise nooremteadur
-
Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute kaasprofessor
-
Tartu Ülikooli riskisotsioloogia professor
Ukraina põgenikud, kes 2022. aastal Eestisse saabusid, muutusid haavatavaks, kuna tihti puudus ligipääs nende jaoks mõistetavale riski- ja kriisiteabele. Takistuseks osutusid ka võõrad digiteeritud suhtluskeskkonnad ja desinformatsioon.
Järgnev artikkel pakub pidepunkte pagulaste kriisikommunikatsiooni planeerimiseks ja toob esile probleemid, millega riigi poliitikakujundajad peavad sõjapõgenike haavatavuse vähendamiseks tegelema. Tuginedes kommunikatsioonist tulenevate haavatavustegurite raamistikule (Hansson et al., 2020), uuriti Venemaa sissetungi järel 2022. aastal Eestisse saabunud Ukraina põgenike juhtumit.
Massiline sõjapõgenike ümberasumine Euroopas Venemaa sissetungi tõttu Ukrainasse 2022. aastal oli tõsine katsumus mitme vastuvõtva riigi haldus- ja kriisijuhtimissüsteemidele (Atak et al., 2023; Jelínková et al., 2024). Venemaa sõja eskaleerudes algas Ukraina sõjapõgenike tulv Eestisse, mis päädis 11. märtsil 2022 hädaolukorra väljakuulutamisega (Virro, 2022). Eesti riigil puudus sellises mahus sõjapõgenike vastuvõtmise kogemus. Abi osutamiseks võttis Politsei- ja Piirivalveamet kasutusele massilise sisserände hädaolukorra plaani ning kaasas olukorra lahendamisse vajalikke inimesi ja ressursse teistest ametkondadest.
Sunnitud ümberasumine ohustab inimeste vaimset ja füüsilist heaolu (Deardorff Miller, 2020; Pandey et al., 2023) ning kehv keeleoskus ja suhtlemiseelistused, mis kohalikku konteksti hästi ei sobi, võivad toimetulekut vastuvõtvas riigis raskendada (Marlowe et al., 2022). Geopoliitiliste konfliktide tõttu peavad riigid ümberasunute abistamisel tegelema teistsuguse haavatavusega, nagu vähene digitaalne kirjaoskus ja kokkupuude väärinfoga. Artikli eesmärk on selgitada, millised kommunikatsioonitõrked süvendavad sõjapõgenike haavatavust kriisiolukordades, tuginedes teoreetilisele raamistikule kommunikatsiooniga seotud haavatavusest kriisides (Hansson et al., 2020).
Mõistmaks, kuidas kommunikatsiooniga seotud tegurid sõjapõgenike haavatavust kriisiolukordades süvendavad, tegime Eestis 15 poolstruktureeritud intervjuud nelja regiooni, riikliku kriisijuhtimissüsteemi ja kohalike omavalitsuste kriisikorraldajate ning vabatahtlike esindajatega 2022. aasta aprillist 2023. aasta veebruarini (vt lisa 1). Uurisime põgenikekriisi käsitlevaid uudisartikleid ja ametlikke aruandeid. Dokumentide analüüs ja intervjuud keskendusid kolmele teemale:
- Ligipääs – millist teavet vajasid sõjapõgenikud ja millised tõkked takistasid sellele ligipääsu?
- Mõistmine – kas teave oli pagulastele arusaadav ja millised komplikatsioonid tekkisid?
- Reageerimine – millised tegurid toetasid või takistasid pagulaste võimet võtta arvesse ametlikku teavet?
SÕJAPÕGENIKE HAAVATAVUS
Haavatavus on mitmemõõtmeline, sõltudes individuaalsete, sotsiaalsete ja ohuolukorrast tulenevate tegurite koosmõjust (Hansson et al., 2020; Orru et al., 2022). Kirjanduses on palju näiteid põgenike haavatavusest lähtudes toimetuleku aspektist. Näiteks seisavad pagulased silmitsi psühhosotsiaalsete stressoritega, mis võivad põhjustada posttraumaatilist stressihäiret (PTSD), depressiooni ja ärevust (Aloni & Ben-Ari, 2024). Pagulaste olukorda raskendavad materiaalne kitsikus ja sotsiaalse tugivõrgustiku puudumine (Kimhi, Baran et al., 2023; Kimhi, Eshel et al., 2023). Sõjapõgenike kohanemist raskendavad nende kohtlemine kohalikest elanikest erinevalt (Kravchenko & Strömpl, 2024). Seni puuduvad aga uuringud, mis käsitleksid kommunikatsiooniprobleemidest tulenevat haavatavust.
KOMMUNIKATSIOONIGA SEOTUD HAAVATAVUSE TEGURID
Suhtlemine ja ligipääs teabele sobivas vormis ja keeles toetab sõjapõgenike toimetulekut ja kohanemist vastuvõtvas riigis. Infokanalite kättesaadavust võib piirata digivahendite nappus põgenike seas (Franco et al., 2022), internetiühenduse puudumine või kehv digioskuste tase (Eriksson, 2024). Hästi toimiv kommunikatsioon suurendab inimeste riskiteadlikkust ja valmisolekut tulla toime hädaolukorraga kriisiohjamisel, samuti taastuda ja kohaneda pikaajaliselt (Nero et al., 2023; Orru, Hansson et al., 2022). Seetõttu on riski- ja kriisihalduses oluline käsitleda kommunikatsioonitõrgetest tulenevat haavatavust ehk võimalikke ohte, mis tekivad individuaalsetest, sotsiaal-struktuurilistest ja oluspetsiifilistest takistustest teabe vastuvõtmisel, mõistmisel või sellele reageerimisel (Hansson et al., 2020).
- Individuaalsed haavatavuse tegurid sõltuvad abivajaja võimest teavet vastu võtta, seda adekvaatselt tõlgendada ja vastavalt reageerida (Hansson et al., 2020). Individuaalne haavatavus võib suureneda näiteks keelebarjääri ja kogemuste puudumise tõttu (Lintner et al., 2023).
- Sotsiaal-struktuurilised haavatavuse tegurid sõltuvad kriisijuhtide ja kogukonnaliikmete võimest toetada haavatavas olukorras olevaid inimesi, sealhulgas tagada lihtne ja õigeaegne ligipääs asjakohasele ja arusaadavale riski- ja kriisiteabele (Hansson et al., 2020). Kriisiaegne teabe üleküllus võib takistada asjakohase ja ebaolulise teabe eristamist, tekitades segadust nii pagulaste kui ka kriisijuhtide seas (Hansson 2015). Sotsiaalmeediast on saanud asendamatu teabeallikas, kuid selle kvaliteeti ja faktitäpsust on sageli raske tuvastada (Dekker et al., 2018). Usaldusväärne suhtlus pagulaste ja kriisijuhtide vahel on eriti tähtis sotsiaalmeediakeskse kontrollimatu infokülluse ajastul (Demiroz & Unlu, 2018).
- Oluspetsiifilised haavatavustegurid sõltuvad konkreetsetest ohtudest ja nende ulatusest. Kriiside ajal võib olla raskendatud tõese ja valeinfo eristamine ning sellest tulenevalt võivad inimesed teha ekslikke otsuseid (Hansson et al., 2020). Kuigi ebaõiget teavet võidakse jagada kuritahtliku kavatsuseta (tuntud kui misinformatsioon) või tahtlikult eksitades ja manipuleerides (desinformatsioon, vt Wardle & Derakhshan, 2018), võivad inimesed mõlemal juhul kahjuliku teabe alusel tegutsedes seada ohtu ennast või teisi (Hansson et al., 2021).
UURINGU TULEMUSED
Tutvustame oma uuringu tulemusi kolmes osas. Esmalt kirjeldame probleeme, mis tulenevad pagulaste ja kriisijuhtide raskustest kriisiteabele ligipääsul. Teiseks toome välja tegurid, mis takistavad pagulastel ja kriisijuhtidel elutähtsa teabe sisu mõistmist. Kolmandaks käsitleme probleeme, mis on seotud pagulaste ja kriisijuhtide piiratud suutlikkusega saadud teabe põhjal adekvaatselt tegutseda.
Ligipääs teabele
Sõjapõgenike haavatavus võib suureneda, kui neil on piiratud või puudub ligipääs teabele, mida nad vajavad, et vastuvõtvas riigis toime tulla. Intervjueeritavad märkisid, kuidas üksindus, tutvuste, sotsiaalsete või digioskuste puudumine või emotsionaalne vastuvõtlikkus võivad vähendada sõjapõgenike ligipääsu teabele.
Ukraina sõjapõgenikud olid uhked oma esimese ID-kaardi saamise üle, kuid sageli ei saanud nad sellega e-tehinguid teha, sest viskasid saadud paroolidega ümbriku minema. (Intervjueeritav N)
Kogemuste puudumine digidokumentide haldamisel takistab rahalise toetuse taotluste esitamist. Kriisijuhid kippusid andma teavet kanalite kaudu (nt e-posti teel), mida paljud pagulased ei kasutanud. Pagulased eelistasid sageli suhelda näost näkku.
Ukraina sõjapõgenikud kasutavad ka sotsiaalmeediat, nagu Telegram, Viber ja WhatsApp, mis on Eestis vähem levinud infoedastuskanalid. Intervjueeritavad märkisid, et pagulased ei jälgi Eesti meediat ega loe kohalikke ajalehti. Eesti kriisihaldajatel jäid sõjapõgenike infotarbimise harjumused kaardistamata, mistõttu jäi täitmata oluline eeldus ühise inforuumi loomiseks.
Ligipääsu asjakohasele teabele takistas ka see, et paljudel pagulastel puudusid interneti kasutamiseks vajalikud seadmed. Sõja eskaleerudes tegelesid põgenikud enda ja oma lähedaste elu päästmisega ning sageli võtsid kaasa ainult hädavajalikud esemed, mõnel oli kaasas ainult isikut tõendav dokument.
Need ligipääsutõkked viitavad sellele, et teabe levitamise strateegiaid tuleb kohandada pagulaste konkreetsetele vajadustele, võttes arvesse nende digitaalse kirjaoskuse taset ja eelistatud suhtluskanaleid.
Teabe mõistmine
Põgenike haavatavust võimendasid kriisiaegsed sõnumid, mis olid raskesti mõistetavad nii kriisijuhtidele kui ka põgenikele infoülekülluse ja võõrkeele-oskuse puudumise tõttu. Lisaks muutis sõjapõgenike emotsionaalne seisund nad desinformatsioonile vastuvõtlikuks.
Kriisihaldajatega suhtlemisel tekkis keelebarjäär. Ukraina sõjapõgenikud valdasid vabalt ukraina ja vene keelt, kuid nende inglise keele oskus oli kasin. Lisaks olid nii kriisijuhid kui ka sõjapõgenikud hädas info ülekülluse tõttu.
Oodata, et kriisiolukorras olev võõrkeelne kodanik hakkab surfama ühelt lingilt teisele, ühelt ministeeriumi veebisaidilt teisele, et teha endale selgeks, mida siin teha, see ei ole okei. (Intervjueeritav J)
Põgenikekriisi alguses valitsenud info-puudus asendus mõne nädalaga info üleküllusega. Ametlike juhiste rohkus vähendas piirkondlike kriisijuhtide vastuvõtlikkust teabele ja raskendas operatiivset tegutsemist. Intervjueeritavad mainisid, et valitsuse ametlikul kriisiveebilehel avaldatud kriisiinfot oli kohati raske leida ja tõlgendada nii pagulastel kui ka kriisijuhtidel.
Intervjuud näitasid, et sõjapõgenike emotsionaalset ebakindlust suurendas ka usalduse puudumine. Kriisijuhid saatsid sageli infot ja juhiseid sõjapõgenike e-posti aadressidele, kuid kodumaal sisseharjunud usaldamatuse ja ebakindluse tõttu sooviti teavet valideerida ja otsiti teabe kontrollimiseks sageli suulist kinnitust või infot erinevatest uudisteportaalidest ja välismeediast.
Väärinfo võib eksitada nii kriisijuhte kui ka sõjapõgenikke. Ka kriisijuhtide nõrk vene keele oskus ning suutmatus esitada infot arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt tõi vahel kaasa arusaamatusi, mis aitasid kaasa väärinfo ja kuulujuttude levikule. Arusaamatused võisid ilmneda ka seetõttu, et pagulast oli juba enne riiki sisenemist valesti informeeritud.
Tuvastatud teabe mõistmise takistused osutavad, et oluline on selge, kultuuriliselt tundlik ja emotsioonidega arvestav suhtlus.
Teabele reageerimine
Pagulaste võimet reageerida riski- ja kriisiteabele mõjutasid nende emotsionaalne seisund, usaldus ametiasutuste vastu ja neile kättesaadavad tugisüsteemid. Sõjapõgenike haavatavus suureneb, kui nad ei mõista vastuvõtva riigi pakutava teabe asjakohasust. Pagulaste tegutsemis-võimet või -tahet võivad kujundada mitmed eelmistes alapeatükkides mainitud tegurid. Keelebarjäär võib põhjustada ebaõiget või hilinenud reageerimist ohtudele, näiteks kui hädaolukorra hoiatused ja juhised ei ole sõjapõgenikele kättesaadavad. Usaldamatus vastuvõtva riigi ametiasutuste vastu võib panna pagulased kahtlema ametlike juhiste ja hoiatuste kehtivuses. Kokkupuude väärinfoga võib tekitada segadust ja soodustada ebaturvalist käitumist. Ja isegi kui pagulane saab asjakohase riskisõnumi kätte ja mõistab seda, võivad tal puududa vajalikud ressursid (nt raha, juurdepääs teenustele), et vastavalt reageerida.
Digitaalsete suhtlemisoskuste puudumine suurendas haavatavust veelgi, kuna sõjapõgenikud jäid sageli ilma olulistest koolitusvõimalustest, hüvedest ja sotsialiseerumisüritustest, mille eesmärk oli nende heaolu parandamine. Samuti toodi intervjuudes välja, et paremini said hakkama sõjapõgenikud, kellel oli riigis ees tuttav või kes sai endale mentori või tugiisiku.
Asutustevahelise koostöö puudumise tõttu anti kohalike piirkondade kriisijuhtidele sageli dubleerivaid või üleliigseid ülesandeid, mis ajas kriisijuhte segadusse. Probleemide lahendamiseks lõid kriisijuhid sotsiaalmeediagrupid, et edendada suhtlust sõjapõgenike vahel. Kohalikes modereeritud Facebooki-gruppides, nagu „Ukraina sõbrad Eestis“, mis koondavad kohalikke ukrainlasi ja nende toetajaid, said administraatorid jälgida ja kontrollida infovoogu, aidates seeläbi vältida arusaamatusi ja ebapiisavat reageerimist.
Intervjueeritavad tundsid vajadust määratud kõneisiku järele, kes annaks ametlikku teavet põgenikekriisi kohta ja keda usaldaksid nii kohalikud kui ka pagulased.
Oluline on otsustada, kes need riigipoolsed rääkivad pead on. […] Kui ta ei ole vastuvõetav, siis see teave ei levi ja teda ei kuulata. (Intervjueeritav I)
Juba Venemaa sissetungi algusest peale soovisid paljud Eesti vabatahtlikud sõjapõgenikke aidata. Abistajate üleküllus raskendas kriisihaldajatel ülevaate saamist saabunud sõjapõgenikest ja nende vajadustest. Samas hoiatasid intervjueeritavad ka selle eest, et kui kriis kestab pikka aega, võivad vabatahtlikud väsida, mis osutab vabatahtliku info- ja abivahenduse ebapüsivusele.
Meie vastajad juhtisid tähelepanu kohalike kriisijuhtide ja pagulastega tegelevate vabatahtlike abistajate ülekoormusele.
Meie piirkonna kohalikud sotsiaaltöötajad tegelesid ka sõjapõgenikega, samal ajal kui nad pidid jätkama tööd oma olemasolevate klientidega. Olime rabatud, kuid tõsiasja, et töötasime üle oma võimete, ei mõistetud. (Intervjueeritav E)
Üksikuid vabatahtlikke, kes ei kuulunud vabatahtlike võrgustikesse või organisatsioonidesse, peeti eriti suure tõenäosusega läbipõlemise ohus olevateks. Intervjuud näitasid, et nii kohalikud kriisijuhid kui ka vabatahtlikud vajavad tuge, et vältida läbipõlemist ning jätkata pagulastele teabe ja muude teenuste pakkumist.
JÄRELDUSED JA SOOVITUSED
Kommunikatsioonitõrkeid kui olulisi haavatavuse tegureid põgenikekriisides on seni vähe süsteemselt uuritud. Venemaa agressiooni eest 2022. aastal Ukrainast Eestisse põgenenud inimeste abistamisel tekkinud kommunikatsiooniprobleemid on süsteemselt esitatud tabelis 1 ning soovitused nende lahendamiseks on toodud allpool.
TABEL 1. Kommunikatsioonitõrgetest tulenev haavatavus Ukraina sõjapõgenike kriisi näitel.
Allikas: autorite koostatud
Sõjapõgenike haavatavuse vähendamiseks on vaja kriisihaldajate ja vabatahtlike süsteemset koostööd
Ukraina sõjapõgenike sisseränne oli kriisihaldajate jaoks ootamatu ning ettevalmistus nende vastuvõtmiseks oli vähene ja puudulik. Meie uuring tõi esile, et kommunikatsioonitõrgetest tuleneva haavatavuse vähendamiseks on vaja süsteemselt raamistatud koostööd kriisijuhtide ja vabatahtlike vahel. Kui ametlik info ei jõua vabatahtlikeni, ei pruugi see jõuda ka sõjapõgenikeni. Süsteemse suhtluse puudumine suurendab vabatahtlike töökoormust ja loob läbipõlemise ohu.
Kriisihalduses osalejate omavahelist koordineerimist tuleb parandada
Võimalikud lahendused võiksid hõlmata 1) tsentraliseeritud digitaalse platvormi rakendamist, kuhu oleks võimalik üles laadida ja näha teavet toimuvate sündmuste kohta, tagades info kättesaadavuse järjepidevuse ja täpsuse, 2) korrapäraste asutustevaheliste kohtumiste korraldamist, mis aitavad strateegiaid ühtlustada, ajakohastada ja lahendada esilekerkivaid probleeme, ning 3) standardiseeritud sideprotokollide väljatöötamist (nt sõnumite edastamise mallid ja juhised, et ühtlustada teabe jagamist).
Suhtluses tuleb arvestada sõja-põgenike kultuuriliste eripärade ja infotarbimise harjumustega
Meie uuring näitab, et suulise suhtlusega harjunud pagulased satuvad haavatavasse olukorda, kui ametlikud protseduurid, teenused ja teabehaldus on digiteeritud ning ID-kaardi taristu põhine. Sillaks sõjapõgenike ja kriisijuhtide vahel, mis vähendab suhtlusbarjääri ja hõlbustab ühiskonda integreerumist, võiksid Eesti puhul olla ukrainlased, kes juba elavad vastuvõtvas riigis ja on siin kohanenud.
Sõjapõgenikud võivad muutuda haavatavamaks, kui neil puuduvad oskused ja harjumused teavet otsida ja selle usaldusväärsust hinnata. Kiiresti muutuvas infokeskkonnas võib kriisijuhtidel ja piiratud digioskustega vabatahtlikel olla keeruline orienteeruda ja seetõttu võivad nad tahtmatult levitada iganenud infot.
Kriisijuhid ja vabatahtlikud peaksid saama põhjalikku koolitust kultuuritundlikkuse, keeletoe ning meedia- ja digikirjaoskuse kohta, et pagulaste vajadusi paremini rahuldada. Kasutajasõbralike digitaalsete platvormide väljatöötamine (võimaluse korral koostöös pagulastega), kogukonnakeskuste loomine ja mobiilsete teavitusüksuste kasutuselevõtt toetavad pagulasi. Pagulaste alarühmad, nagu eakad, lapsed, puuetega pagulased ja naised, saaksid kasu nende vajadustele ja eelistustele kohandatud tugiprogrammidest, tagades ligipääsetava kommunikatsiooni ja teenused.
Suhtluses tuleb arvestada sõjapõgenike vaimse tervisega
Suhtlus kriisihaldajate või vabatahtlikega võib olla raskendatud sõjapõgenike puhul, kellel on vaimse tervise probleemid, näiteks PTSD. Ametlikus kommunikatsioonis tuleks järgida traumateadliku hoolduse põhimõtteid, nagu turvalise ja toetava keskkonna loomine, selge ja lihtsa keele kasutamine ning teabe esitamine mitmes vormingus (kirjalik, suuline, visuaalne).
Põgenike lõimumise soodustamiseks tuleb luua kiired võimalused riigikeelt õppida
Põgenike haavatust suurendas suhtlusbarjäär, mis osaliselt tulenes kriisihaldajate nõrgast vene keele oskusest. Uuringust selgub, et siia saabunud sõjapõgenikud rääkisid enamasti vene või ukraina keelt, kuid noorema generatsiooni kriisihaldajad valdavad peamiselt inglise keelt. Riigis, kus pagulane on ajutise kaitse saaja ja viibib seal määramata aja, hõlbustab toimetulekut ja integreerumist riigikeele elementaarne oskus.
Põgenikekriisi lahendamise võimalusi on vaja edasi uurida
Tulevastes uuringutes tuleks üksikasjalikumalt uurida ametlike kriisijuhtide ja vabatahtlike vahelisi suhtlusbarjääre ning väärinfo leviku mõju pagulaste haavatavusele. Samuti on vaja jälgida põgenike kommunikatsioonivajadusi pikema aja vältel ning täpsustada, millist mõju avaldavad kommunikatsiooniga seotud probleemid nende lõimumisele. Kommunikatsioonitõrgetest tuleneva haavatavuse uurimine peaks olema multidistsiplinaarne, hõlmates sotsioloogide, psühholoogide, keeleteadlaste ja tehnoloogiaekspertide koostööd.
KASUTATUD ALLIKAD
- Aloni, R. & Ben-Ari, A. (2024). The Role of Comorbidity in Understanding Traumatic Sequelae Among Ukrainian War Refugees. Journal of Loss and Trauma, 29(8), 1068–1087. https://doi.org/10.1080/15325024.2024.2349574
- Atak, I., Lonley-Moore, C., & Kim, J. Ha Y. (2023). Canada’s Implementation of the UN Global Compacts on Migration and Refugees: Advancing Foreign Policy Objectives and the Status Quo? Refugee Survey Quarterly, 42(4), 453–474. https://doi.org/10.1093/rsq/hdad014
- Deardorff Miller, S. (2020). Conflict-induced displacement and development. In Routledge Handbook of Migration and Development (lk 10). Routledge.
- Dekker, R., Engbersen, G., Klaver, J., & Vonk, H. (2018). Smart Refugees: How Syrian Asylum Migrants Use Social Media Information in Migration Decision-Making. Social Media + Society, 4(1), 2056305118764439. https://doi.org/10.1177/2056305118764439
- Demiroz, F. & Unlu, A. (2018). The Role of Government Legitimacy and Trust in Managing Refugee Crises: The Case of Kobani: Managing Refugee Crisis. Risk, Hazards & Crisis in Public Policy, 9(3), 332–356. https://doi.org/10.1002/rhc3.12143
- Eriksson, M. (2024). Living a ‘Digital Life’ and ready to cope with crises? Highlighting young adults’ conceptions of crisis and emergency preparedness. Journal of Contingencies and Crisis Management, 32(1), e12498. 1–12. https://doi.org/10.1111/1468-5973.12498
- Franco, M., Falyoun, S. A., Fisher, K. E., Gaggi, O., Ghamiri-Doudane, Y., Nashwan, A. J., Palazzi, C. E., & Shwamra, M. (2022). A Technology Exploration towards Trustable and Safe Use of Social Media for Vulnerable Women based on Islam and Arab Culture. 138–145. https://dl.acm.org/doi/fullHtml/10.1145/3524458.3547259
- Hansson, S. (2015). Calculated overcommunication: Strategic uses of prolixity, irrelevance, and repetition in administrative language. Journal of Pragmatics, 84, 172–188. https://doi.org/10.1016/j.pragma.2015.05.014
- Hansson, S., Orru, K., Siibak, A., Bäck, A., Krüger, M., Gabel, F., & Morsut, C. (2020). Communication-related vulnerability to disasters: A heuristic framework. International Journal of Disaster Risk Reduction, 51, 101931. https://doi.org/10.1016/j.ijdrr.2020.101931
- Hansson, S., Orru, K., Topan, S., Bäck, A., Kazemekaityte, A., Meyer, S. F., Ludvigsen, J., Savadori, L., Galvagni, A., & Pigrée, A. (2021). Covid-19 information disorder: Six types of harmful information during the pandemic in Europe. Journal of Risk Research, 24(3-4), 380–393. https://doi.org/10.1080/13669877.2020.1871058
- Jelínková, M., Plaček, M., & Ochrana, F. (2024). The arrival of Ukrainian refugees as an opportunity to advance migrant integration policy. Policy Studies, 45(3-4), 507–531. https://doi.org/10.1080/01442872.2023.2289576
- Kimhi, S., Baran, M., Baran, T., Kaniasty, K., Marciano, H., Eshel, Y., & Adini, B. (2023). Prediction of societal and community resilience among Ukrainian and Polish populations during the Russian war against Ukraine. International Journal of Disaster Risk Reduction, 93. https://doi.org/10.1016/j.ijdrr.2023.103792
- Kimhi, S., Eshel, Y., Marciano, H., & Adini, B. (2023). Impact of the war in Ukraine on resilience, protective, and vulnerability factors. Frontiers in Public Health, 11. https://doi.org/10.3389/fpubh.2023.1053940
- Kravchenko, Y. & Strömpl, J. (2024). Ukrainian Refugee Children in the Estonian Education System During the Russian Invasion of Ukraine: Vulnerable, Traumatised and Displaced. In Children’s Well-Being: Indicators and Research (kd 27, lk 215–232). https://doi.org/10.1007/978-3-031-61333-3_12
- Lintner, T., Diviák, T., Šedová, K., & Hlado, P. (2023). Ukrainian refugees struggling to integrate into Czech school social networks. Humanities and Social Sciences Communications, 10(1), 409. https://doi.org/10.1057/s41599-023-01880-y
- Marlowe, J., Jehan, F., Udahemuka, M., Mizero, A., Jaduram, R., Rotstein, J., Alam, Z. Z., Nkessah, Z., Osman, M., Aung, S., & Jwaied, S. A. (2022). Disaster communications with resettled refugees: Six principles of engagement. International Journal of Disaster Risk Reduction, 67, 102672. https://doi.org/10.1016/j.ijdrr.2021.102672
- Nero, K., Orru, K., Nævestad, T.-O., Olson, A., Schobert, M., Windsheimer, P., Keränen, J., Jukarainen, P., & Kajganovic, J. (2023). Care organisations role as intermediaries between the authorities and the marginalised in crisis management. International Journal of Disaster Risk Reduction, 86, 103516. https://doi.org/10.1016/j.ijdrr.2022.103516
- Orru, K., Hansson, S., Gabel, F., Tammpuu, P., Krüger, M., Savadori, L., Meyer, S. F., Torpan, S., Jukarainen, P., Schieffelers, A., Lovasz, G., & Rhinard, M. (2022). Approaches to ‘vulnerability’ in eight European disaster management systems. Disasters, 46(3), 742–767. https://doi.org/10.1111/disa.12481
- Pandey, A., Wells, C. R., Stadnytskyi, V., Moghadas, S. M., Marathe, M. V., Sah, P., Crystal, W., Meyers, L. A., Singer, B. H., Nesterova, O., & Galvani, A. P. (2023). Disease burden among Ukrainians forcibly displaced by the 2022 Russian invasion. Proceedings of the National Academy of Sciences, 120(8), e2215424120. https://doi.org/10.1073/pnas.2215424120
- Virro, K. (2022). Sotsiaalkindlustusamet keset julgeolekukriisi. Sotsiaaltöö. https://www.tai.ee/et/sotsiaaltoo/sotsiaalkindlustusamet-keset-julgeolekukriisi
- Wardle, C. & Derakhshan, H. (2018). Information Disorder. Council of Europe, DGI. https://rm.coe.int/information-disorder-report-version-august-2018/16808c9c77
Lisa 1. Intervjuude loend
- Intervjueeritav A. (2022, 26. mai). Noortekeskus, vabatahtlik, Ida-Eesti
- Intervjueeritav B. (2022, 24. juuli). Maakondlik Arenduskeskus, vabatahtlik, Lõuna-Eesti
- Intervjueeritav C. (2022, 12. juuli). Sotsiaalkindlustusamet
- Intervjueeritav D. (2022, 17. mai). Kohalik omavalitsus, ametnik, Põhja-Eesti
- Intervjueeritav E. (2022, 9. juuni). Maakondlik Arenduskeskus, vabatahtlik, Lõuna-Eesti
- Intervjueeritav F. (2022, 23. september). Politsei- ja Piirivalveamet, Lõuna-Eesti
- Intervjueeritav G. (2022, 14. aprill). Maakondlik Arenduskeskus, vabatahtlik, Lõuna-Eesti
- Intervjueeritav H. (2022, 21. juuni). Vabatahtlik organisatsioon, Lõuna-Eesti
- Intervjueeritav I. (2022, 20. juuli). Kohalik omavalitsus, Lääne-Eesti
- Intervjueeritav J. (2022, 6. juuni). Kohalik omavalitsus, Lääne-Eesti
- Intervjueeritav K. (2022, 1. juuli). Sotsiaalkindlustusamet
- Intervjueeritav L. (2022, 4. juuli). Kohalik omavalitsus, Lõuna-Eesti
- Intervjueeritav M. (2022, 12. juuli). Eesti Pagulasabi
- Intervjueeritav N. (2023, 2. veebruar). Politsei- ja Piirivalveamet, Lõuna-Eesti
- Intervjueeritav O. (2023, 13. veebruar). Päästeamet