Nr 45

Laadi alla

Jaga

Prindi

Ukrainlased ei ole infosõda veel võitnud, aga Vene kindralstaap on selle juba kaotanud

  • Peeter Tali

    Peeter Tali

    Strateegilise kommunikatsiooni spetsialist, kolonel

Ukraina on kinnistanud narratiivi Ukraina vaprusest ja alistamatusest ja Venemaa massiivsel desinformatsiooni­kampaanial ei ole Lääne inforuumis olnud edu.

Putini Venemaa ideoloogia tugineb suures osas vanale tsaariaegsele raudvarale, mida võib võtta kokku kolme sõnaga – самодержавие, православие ja народность (loe: tsaar, õigeusk ja rahvuslus/isamaa). Nikolai I valitsuse minister Krahv Sergei Uvarov (1786–1855) töötas välja ametliku rahvusluse teooria (Теория официальной народности). Selle teooria põhituum on, et Venemaa on eriline riik ja seal elab eriline rahvas, mis erineb Euroopast, ja ainult Venemaal valitseb õige kord, mis vastab religiooni nõuetele ja poliitilise tarkusele. Üks moodsa Venemaa ideolooge parempoolne mõtleja ja ideoloog Aleksandr Dugin sõnastas, et Ameerika Ühendriigid ja Lääne vabadused ja väärtused ei ole universaalsed, sest teistel rahvastel võivad olla teistsugused väärtused. Venemaa ei ole Euroopa riik, Venemaa on Euraasia tsivilisatsioon. „Me seisime oma huvide eest Gruusias ja see tähendab, et me oleme tugevad,“ kirjutas Dugin pärast sõda Gruusias.

Putini Venemaa uue ideoloogia sõnastas Vene presidendi ülesandel teadlastest, eriteenistuste ja õigeusu kiriku esindajatest moodustatud töögrupi koostatud ja aastatel 2005–2009 ilmunud raamatusari „Projekt Venemaa“, mida on hakatud Venemaal ja ka mujal kutsuma Putini Venemaa doktriiniks. Esitame mõned väljavõtted sellest.

„Me oleme kapitalismi agoonia tunnistajateks. Saavutanud oma loogilise kõrgseisu 1980.–2000. aastatel, on ta suremas. Ta on oma aja ära elanud ja ei suuda inimkonnale enam midagi pakkuda. /…/ Miski pole selles ilmas igavene, nüüd on kapitalismi kord.“. /…/ „On aeg sirutada tiivad ja minna üle ajaloolisele vastupealetungile. /…/ Venemaa vajab programmi uue maailma loomiseks.“. /…/ „Välismaailm on teinud kõikvõimaliku, et ümbritseda Venemaa temale vaenulike režiimidega ja jätkusuutmatute „oranži värvi“ riikidega. /…/ Ees on juba selgelt nähtav moment, kui kõige metsikuma ja halastamatuma, alatu ja amoraalse maailma kolmanda psühholoogilise sõja algatajad /…/ maksavad Venemaale tekitatud piinade eest, kõikide sündimata jäänud laste eest.“

„Vene mõju taastamine naaberriikides eeldab läbimõeldud, laiaulatuslikku ja mitmekesist infopoliitikat. Väikest osa nende ühiskonnast kaasavatest sporaadilistest, vene keele kaitseks läbiviidavatest kampaaniatest tuleb minna üle pidevale, läbimõeldud ja sihipärasele vene kultuuri ekspansioonile naaberriikidesse, eelkõige massmeedia abil.“ /…/ „Uue infopoliitika suurimaks ülesandeks on naaberriikides elavate vene keele ja kultuuri kandjate võõrdumine Venemaa elust.“ /…/ „Endiste NSV Liidu vabariikide Venemaale lähenemise stimuleerimine ei saa toimuda ainult majanduslike vahenditega /…/ Venemaa peab pidevalt, aktiivselt ja leidlikult veenma mitte ainult poliitilist establišmenti, vaid ka post-nõukogude riikide rahvaid liitumise eelistest.“ /…/ „Vabatahtlikult endale venevastase mõjuagentuuri rolli võtnud eliite, ehk kolmandasse kategooriasse kuuluvate Gruusia ja Eesti valitsevat poliitilist establišmenti võib õigusega nimetada „okupatsioonivalitsusteks“; vastavalt sellele on kohane nende riikide opositsioonilise avalikkuse ülesannet väljendada sõnaga „dekoloniseerimine“.“

Programmiline „Uus vene doktriin“ püstitab Venemaale kaks strateegilist ülesannet. Neist lähimaks eesmärgiks on taastada mitte Nõukogude Liit vaid Venemaa impeerium, mille koosseisu kuulusid ka Poola, Eesti, Läti, Leedu ja Soome.

Venemaa strateegiline lõppeesmärk on sõna-sõnalt raamatus „Новая Русская Доктрина. Пора расправить крылья“ (2009, Aeg sirutada tiivad) järgmine: „Kui USA ainult imiteerib ja sisuliselt labastab globaalse administraatori rolli, siis Venemaale kuulub see roll õigusega. Nüüd peab ta seda kinnitama, asudes selle täitmisele.“

TŠETŠEENIA SÕDADE ÕPPETUNNID

Putini režiim jõudis selle ambitsioonika eesmärgi juurde läbi valusate kaotuste Tšetšeenias, läbi alanduse ja identiteediotsingute. Kommunismiideaal, millega tervet Nõukogude Liitu seitse aastakümmet hullutati, oli koos kurjuse impeeriumiga 1991. aastal kokku varisenud ja kümned miljonid inimesed kaotasid pidepunkti, tajudes, et nad olid vales ja valesti elanud. Kreml proovis küll taasluua vene identiteeti presidendi, isamaa ja õigeusu ümber, aga see ei hakanud tööle. Kommunistide ateistlik kasvatustöö oli olnud tõhus. Föderatsiooni kooshoidmine oli üha vaevanõudvam, sest okupeeritud iseseisvate riikide ja endiste liiduvabariikide eeskujul ihkasid „föderatsiooni subjektid“ ehk siis väikerahvad oma riiki.

Esimese Tšetšeenia sõja (1994–1996) kangelane oli kindlasti mitte president kindralmajor Džohhar Dudajev, polkovnik Aslan Mashadov või sõjapealik Šamil Bassajev, vaid hoopis Movladi Udugov. Kõneisikuna alustanud Movladi Udugovil õnnestus luua tšetšeenidest kuvand kui väikesest iidsete traditsioonidega ja vabadust armastavast rahvast, kes on sunnitud kurjuse impeeriumi vastu võitlema. Narratiiv vabadusihast ning moodsast Taaveti ja Koljati vastasseisust ei jätnud vaba maailma külmaks. Tšetšeenid tootsid vastase demoraliseerimiseks õudseid kaadreid pealinna Groznõi varemetest, põlenud Vene tankistide moonutatud surnukehadest ja tapetud tsiviilelanikest. Vene ohvitserid keeldusid oma rahva vastu sõdimast ning sõduriemade komiteed otsisid oma poegade surnukehi ja nõudsid häälekalt sõja lõpetamist. Maailma sõjareporterid kajastasid sõda emotsionaalselt ja kohapealt. Esimene sõda lõppes vaherahuga – 1997. aastal sõlmitud Hassavjurti rahuga viis Venemaa oma väed Tšetšeenia aladelt välja.

Joonis 1. Mittesõjaliste meetmete roll riikidevahelise konflikti lahendamisel. Konflikti arengu peamised etapid (staadiumid).

Mittesõjaliste meetmete roll riikidevahelise konflikti lahendamisel. Konflikti arengu peamised etapid

Allikas: Gerassimov, V. (OS-mil.ru)

Venemaa Föderatsiooni kindralstaabi polkovnikud ja kindralid õppisid sellest kibedast kogemusest. Tšetšeeni sõjapealikud aeti raha ja meelitustega omavahel tülli. Pärast elumajade õhkimist Venemaal, mida oli Kremlil vaja uue sõja alustamise ajendiks, asuti looma kuvandit väikesest vabadustarmastavast tšetšeeni rahvast kui terroristlikust rahvast. Kuigi terve rahvas ei saa olla põhimõtteliselt terroristlik, õnnestus Kremlil säärase kuvandi loomine suures plaanis vägagi tõhusalt. Kõigepealt ümbritseti Tšetšeenia kordoniga sel moel, et Moskva kontrollis kogu liikumist Tšetšeeniasse ja välja. Ajakirjanikud olid võetud kontrolli alla ja välisajakirjanikele lavastati meediasündmusi ning intervjuusid. Vene eriteenistused kasutasid aktiivmeetmeid ja provokatsioone, Tšetšeenia juhid tapeti järjekindlalt erioperatsioonide käigus. Tšetšeenia infoministriks ja peaministri asetäitjaks tõusnud Movladi Udugovi kanaliks vaba maailma informeerimiseks jäi Kavkaz Tsentr (kavkaz.org), mida Vene eriteenistused järjekindlalt digiruumis maha jooksid ning seega see kanal marginaaliseerus Kremli massiivses infovoos ning diplomaatilises tegevuses.

Kreml oli võtnud informatsiooni lahinguruumis initsiatiivi ja 1999. aastal alanud Teine Tšetšeenia sõda lõppes vähem kui aastaga võimuvahetusega Groznõis, kui Kreml tegi tehingu Kadõrovite klanniga. Kogu Kaukaasia oli sissidest puhastatud kevadeks 2009. Pikas plaanis Kreml muidugi kaotas, sest Tšetšeeniat valitseb autoritaarne juht, lähtudes šariaadist ning Moskva rolliks on vaid Kadõrovi rahastamine.

2008. aastal alustatud Gruusia sõjas sai Venemaa Föderatsioon mainekujunduslikult lüüa, kuigi vale Gruusia sõjaväe tapetud 2000–3000 tsiviilelanikust elab internetiavarustes oma elu. Kreml saavutas oma strateegilised eesmärgid – valitsusevahetuse Gruusias; liitumine NATO ja Euroopa Liiduga ei ole nähtavas tulevikus poliitilistel põhjustel võimalik ning kolmandik Gruusia territooriumist on okupeeritud ehk siis tulemuseks on järjekordne külmutatud konflikt.

2009. aastal alanud Araabia kevad ja taustal hoogu koguvad värvilised revolutsioonid tegid Kremli võimuvertikaali väga murelikuks. Putini ning tema lähemate seltsimeeste jaoks on võimalik võimuvahetus Kremlis sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus.

VENE UUS SÕJALINE DOKTRIIN

Veebruaris 2013 avaldas väljaanne Voenno Promõšlennõi Kurjer VF kindralstaabi ülema kindral Valeri Gerassimovi ettekande, mida hakati nimetama Gerassimovi doktriiniks (Gerassimov 2013). Tegelikul ei ole see muidugi doktriin, vaid Vene kindralstaabi arusaamine moodsat sõjast.

Vene mõtlemises ei ole kunagi olnud rahuaega, sest riikidel on huvid ja riigid on kogu aeg sõjas. Isegi maaväe lahingumäärustikus on kaitse vaid faas rünnakuks valmistumisel.

Vene sõjalise mõtte edasiarendus leidis, et 21. sajandil on kindlad piirid sõja ja rahu vahel kadumas. Sõdu enam ei kuulutata; need algavad ja jätkuvad võõraste mallide järgi. Sõjareeglid on muutunud. Mittesõjaliste või laiapindsete strateegiliste eesmärkide saavutamise vahendite roll on kasvanud ja paljudel juhtudel ületavad need oma tõhususes sõjalise võime.

Konflikti fookus on muutunud poliitiliste, majanduslike, info, humanitaar- ja muude mittesõjaliste meetmete laialdase kasutamise suunas, mida rakendatakse kooskõlas elanikkonna protestipotentsiaaliga. Kogu konfliktist moodustavad sõjalised meetmed vaid neljandiku tööriistakastist, diplomaatilis-poliitiliste, majanduslike ning info- ja mõjutusmeetmete kõrval.

Kõike seda täiendavad varjatud sõjalised vahendid, sealhulgas infosõja ja erivägede tegevused. Vägede kasutamist, sageli rahuvalve ja kriisireguleerimise maski all kasutatakse ainult teatud etapis, eelkõige konflikti lõpliku edu saavutamiseks. Infosõda (informatsionnoe protivoborstvo) avab laia asümmeetrilise ruumi vaenlase võitluspotentsiaali vähendamiseks ning katab kogu konflikti alates eskalatsioonist kuni de-eskalatsioonini. Nullfaasi ei ole, riigid on pidevas (info)konfliktis.

Välja töötatud mõttemudelit rakendas Kreml oskuslikult Krimmi okupeerimisel ja annekteerimisel ning hiljem uut tüüpi sõjas Donbassis. See oli Lääne jaoks järjekordne strateegiline üllatus, sest sõja ideed oli muudetud. Venemaa Föderatsiooni uue ja agressiivse strateegia rakendamine kujutas endast otsest ohtu NATO-le, kuna uus lähenemine vältis päästikuid, mis olid vajalikud NATO artikli 5 rakendamiseks.

Venemaa suutis Ukraina piiridele paigutada 72 tunni jooksul 40 000 sõdurit, rakendas majandussurve, tekitas infosegaduse, eitas kõige kõrgemal poliitilisel tasemel oma sõjalist tegevust Krimmis ja Ida-Ukrainas (strategitšeskaja maskirovka) ning jätkas varjatult sõdimist. Kreml saavutas lühikeses perspektiivis selle, et Ukraina ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga tundus olevat nähtavas tulevikus reaalpoliitiliselt võimatu, sest riigid olid sõjas.

25. detsembril 2014 kirjutas Putin alla Venemaa Föderatsiooni sõjalisele doktriinile, mis võtab kokku õppetunnid kolmest sõjalisest kampaaniast. Selles doktriinis esitab Venemaa ainsa riigina maailmas väljakutse NATO-le ja USAle, kirjeldades NATO olemasolu ohuna Venemaa julgeolekule. (Voennaya Doktrina 2014)

Venemaa Föderatsiooni sõjaline doktriin loetleb ühe välise sõjalise riskina info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamist sõjalis-poliitilistel eesmärkidel, et võtta meetmeid, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega, olles suunatud suveräänsuse, poliitilise sõltumatuse, riikide territoriaalse terviklikkuse vastu ja ohustades rahvusvahelist rahu, julgeolekut, ülemaailmset ja piirkondlikku stabiilsust.

Sisemise riskina näeb Kreml nn õõnestavat teabetegevust elanikkonna, eriti riigi noorte kodanike vastu, mille eesmärk on õõnestada kodumaa kaitsmisega seotud ajaloolisi, vaimseid ja isamaalisi traditsioone. Kui Venemaa näeb seda kõike julgeolekuriskina, siis ilmselgelt on need suunad tähtsad Kremli enda väljapoole suunatud tegevustes.

KUI SÕNAST JA KAAMERAST SAAB RELV

Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu ütles märtsis 2015: „Kätte on jõudnud päev, mil me kõik peame tunnistama, et sõnast, kaamerast, fotost, internetist ja informatsioonist üldisemalt on saanud järjekordne relvaliik, veel üks relvajõudude komponent. Seda relva saab kasutada heal ja kurjal eesmärgil. See on relv, millel oli roll meie riigi ajaloo erinevates sündmustes, nii meie kaotustes kui ka võitudes“. (https://www.interfax.ru/russia/432737)

Putini Venemaa juhtkond käsitleb ajakirjandust relvasüsteemina, mille eesmärkideks on tinistada ära oma rahvas, külvata segadust ja valeinformatsiooni ning mõjutada meie elanikkonda ja lõhkuda moraali – ning just sel eesmärgil on loodud telekanalid RT ning Sputnik.

RT peatoimetaja Margarita Simonjan ütleb intervjuus avameelselt, et RT ülesanne on pidada infosõda ja kasutab läbivalt julgeolekupoliitilist terminit informatsionnoe protivoborstvo.

Venemaal ei ole sõltumatut ajakirjandust ega sõnavabadust. Vaba ajakirjanduse mahasurumise esimeseks nähtavaks märgiks oli saatejuhi ja teleprodutsendi Vladislav Listjevi mõrvamine 1. märtsil 1995 Moskvas. Hiljem on jõuametkonnad ehk siloviki kruvisid kinni keeranud, Kremlile lähedal seisvad suurfirmad ja oligarhid on neid ajakirjanduse üle kontrolli saavutamiseks lihtsalt kokku ostnud. Pärast laiaulatuslikku sissetungi Ukrainasse sel aastal sulges Kreml ka suhteliselt liberaalsena tundunud Ehho Maskvõ ja Novaja Gazeta.

Venemaa harjutab infooperatsioone järjekindlalt regulaarsetel suurõppustel ühendoperatsioonide võtmekomponendina. „Põhimõtteliselt on infooperatsioonid samaväärsed tule ja manöövriga. Infooperatsioonid võivad lahingutegevuse teatud etapil isegi domineerida. Kõiki neid küsimusi harjutati õppustel Kavkaz 2016,“ ütles kindral Valeri Gerassimov 14. septembril 2016 pärast suurõppust.

Kremli propagandistlikud arutlused ja sõnavara leiavad tee läbi vandenõuteooriate ja kõlakodade meie inimeste peadesse. Kui Putini režiim ei suuda oma sõnumit läbi suruda, üritatakse eksitamiseks ja suunamiseks tekitada informatiivset udu, kus keegi ei saa enam aru olukorrast ega usu fakte. Usaldamatuse udus on lihtne saada „kasulikuks idioodiks“ ja Kremli tööriistaks.

Putin ei talu üksmeelt, solidaarsust ja koostööd. Kremli eesmärk on leida üles praod ja suurendada need ületamatuteks lõhedeks. Kolmeks peamiseks sihtmärgiks on sõnavabadus, demokraatlik riigikorraldus ja õiguskord.

Sõnavabadust lõhub Venemaa klassikalise ajakirjanduse usaldusväärsuse lõhkumise kaudu. Ajakirjandust sildistatakse viisil, et ajakirjandus on ära ostetud või et on valitsuse niinimetatud õukonnameedia. Samal ajal luuakse ajakirjanduselaadseid tooteid, mis näevad välja nagu meedia, aga mis ei järgi vaba ajakirjanduse põhimõtteid, vaid on pigem relvasüsteemid eesmärgiga levitada valeinformatsiooni ja mõjutada.

Demokraatiat õõnestab Putini režiim valimistesse sekkudes ja valimiste usaldusväärsust kahtluse alla pannes. Venemaa on sekkunud või üritanud sekkuda Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Saksamaa valimistesse, Kataloonia ja Brexiti referendumitesse.

Ainuüksi teadmine, et Venemaa on sekkunud Ameerika Ühendriikide presidendivalimistesse mõjub juba hirmutavalt võtmes, et kui te meid ei austa, siis me sokutame teile presidendiks mõne veidriku.

Õiguskorda ja seaduskuulekust murendab Venemaa peamiselt läbi äri. Nordstream ei too Euroopasse mitte ainult sõltuvust odavana tunduvast vene gaasist, vaid peamiselt ikka korruptsiooni.

Venemaa ründab liitlasi ja ühiskonda siduvaid, tavaliselt rahvusvahelistes lepetes või põhiseadustes sõnastatud väärtusi.

Strateegilisel tasandi on Putini Venemaa eesmärk lõhede tekitamine rahvusvaheliste organisatsioonide ja liitlasriikide vahele nagu näiteks ÜRO, Euroopa Liit ja NATO. Soovitud tulem on koosmeele ja koostegevusvõime lõhkumine ning otsustusprotsessi aeglustamine või isegi selle võimatuks tegemine.

Operatiivtasandil on eesmärgiks lõhede tekitamine konkreetses sõjateatris või regioonis asuvate riikide vahel või elanikkonna lõhestamine sihikule võetud riigis või piirkonnas. Elanikkonna lõhestamise, või siis „inimmaastiku kujundamise“, eesmärk on külvata usaldamatust riigi juhtkonna, riigiaparaadi ning tavaelanike vahel. Ei ole oluline, keda ja kuidas vastandada, kas noored-vanad, mehed-naised, luterlased-õigeusklikud, tatarlased-venelased, konservatiivid-liberaalid, peaasi et õnnestuks vastandada ja konflikti õhutada.

Eestis on õnnestunud inimesed tänavale tuua näiteks II maailmasõja ajaloo võltsimisega ning aruteluga kooseluseaduse üle. GRU ehk sõjaväeluure peavalitsuse 12. direktoraadi sõjaväeosa 54 777 tuntud ka kui 72. eriteenistuse keskuse ohvitserid on olnud väga edukad, külvates üleilmselt COVID-19 kohta käivat ja vaktsineerimisevastast desinformatsiooni.

Taktikalisel tasandil toetatakse lahingutegevust mõnes konkreetses riigis, nagu näiteks Ukrainas praegu.

Tundus, et Vene kindrastaap oli õppinud kogemustest ja arendas hoogsalt edasi sõjapidamist info- või siis tunnetuslikus lahinguruumis, sest see oli olnud siiamaani väga edukas.

„Infodomeen, millel pole selgelt määratletud rahvusvahelist piiri, annab võimaluse kaugeleulatuvateks varjatud tegevuseks mitte ainult kriitiliselt olulise info infrastruktuuri, vaid ka riigi elanikkonna suhtes, mõjutades otseselt riigi julgeolekuolukorda. Just seepärast on sõjateaduse kõige olulisem ülesanne töötada infosõja tegevuste ettevalmistamise ja läbiviimise küsimustega,“ rõhutas kindral Valeri Gerassimov 2019. aastal oma kõnes sõjateadlastele (Gerassimov 2019).

Venemaa oli omandanud tunnetuslikus lahinguruumis tegutsemise vilumuse ja enesekindluse. Putini Venemaa kasutas valetamist, desinformatsiooni, naeruvääristamist, demagoogiat ja hirmutamist üsnagi tõhusalt.

UKRAINA STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON

Pärast massiivset valearvestust ja sellele järgnenud sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022 tabas Kremlit informatsiooniline šokk. Mitte miski ei läinud nii, nagu Kreml oli ette kujutanud. Venemaa infosõdalased osutusid haledateks amatöörideks, eriti võrreldes innovaatiliste ukrainlastega. Tõenäoliselt oli suur osa Kremli mõjutustegevuseks planeeritud rahast lihtlabaselt ära varastatud ja juhtidele tavapärase vene käitumismustri järgi valetatud, et kõik on kõige paremas korras.

Ukrainlased olid kaheksa aastaga alates Krimmi annekteerimisest ja sõjast Donbassis analüüsinud, õppinud ja teinud ettevalmistusi. Ukraina oli välja lülitanud Kremli relvasüsteemid, mis maskeerisid end ajakirjanduseks. Ukraina oli end lahti ühendanud vene mobiilivõrkudest.

Ukraina haaras sõja esimestest tundidest inforuumis initsiatiivi. Ukraina tegi põhimõtteliselt sedasama, mida tegid tšetšeenid Esimeses Tšetšeeni sõjas. Ukraina jutustas vanatestamentlikku lugu Taavetist ja Koljatist.

Ukraina strateegiline kommunikatsioon on riigi ja riigikaitse juhtimise lahutamatu komponent, eeskujulikult planeeritud, tõhusalt koordineeritud ning sujuvalt kohanev vastavalt olukorra dünaamikale. Ukraina sõnum oli lihtne: me võitleme igal juhul, me ei anna alla, me võidame niikuinii. Venelased on okupandid ja orkid (teate küll seda Tolkieni muinasjuttu Sõrmuste vennaskonnast), keda on palju, kes on tugevad ja rumalad, aga keda on lihtne hävitada.

Ukraina näitas oma sõdurite kangelaslikkust, ukraina rahva toetust ja kindlameelsust, dokumenteeris venelaste sõjakuritegusid, ning näitas Vene vägede halba juhtimist, viletsat varustamist ja naeruvääristas vene relvasüsteeme, millele maailmas vene infosõdalaste väitel analooge ei ole.

Ukraina tagab oma vägede operatsioonide julgeolekut väga tähelepanelikult. Kujutisi purustatud Ukraina lahingutehnikast, langenutest ja äratuntavalt Ukraina positsioonidest ega välikindlustustest internetist põhimõtteliselt ei leia. Üks tööõnnetus ühel tiktokkeril juhtus, kui ta esines live’is Ukraina mitmelasuliste raketiheitjate ees, mis said üsna kohe vene raketilöögi, tiktokker arreteeriti süüdistusega riigireetmises.

Avalike allikate põhjal on võimatu aru saada Ukraina operatiivkavadest ja sõjaplaanidest laiemalt ning see näitab ilmekalt kommunikatsioonidistsipliini. Ukraina kasutab sotsiaalmeediat oskuslikult oma rahva vastupanu juhtimiseks. Ukraina kaotuste üldarve me ei tea, ainus mida president Zelenskõi on öelnud, et mai viimasel dekaadil võib Ukraina kaotuste suurus Donbassi raevukates kaitselahingutes küündida 50–100 võitlejani päevas.

Seevastu Vene agressori kaotused loetakse kokku regulaarselt, iga päev. Ukraina esitatud numbreid ja kommunikatsiooni võib laias plaanis usaldada, sest Ukraina ei saa riskida valetamisega. Ukraina peab vastanduma valelikule Venemaale.

Erinevalt Esimesest Tšetšeeni sõjast ei ole ukrainlastel õnnestunud õhutada vene sõduriemasid avaldama Putini valitsusele survet sõdureid koju tagasi tooma, ehkki Ukraina on teinud mitu kampaaniat. Ühes kampaanias kutsuti vene emasid üles oma vangistatud poegadele Ukrainasse järele tulema ja teises soovitati internetiplatvormi kaudu otsida omasid Ukrainast. Elavaid või surnuid. Venemaa on oma inforuumi sisuliselt muust maailmast ära lõiganud ja tõrjub järjekindlalt võimalusi suhelda oma elanikega otse.

Ukraina töötab kolme peamise suunaga, millel on alasihtgrupid. Esiteks, oma elanikele antakse juhiseid, hoitakse üleval moraali ja näidatakse, et üleskiidetud Vene vägesid on võimalik hävitada. Teiseks, Putini Venemaad ja okupantide liitlasi heidutatakse stiilis, et ärge tulge Ukrainasse sõdima, me hävitame teid niikuinii ära või viime sõjakuritegude eest Haagi kohtusse. Kolmandaks, vabale läänemaailmale näidatakse purustusi ja dokumenteeritud venelaste sõjakuritegusid eesmärgiga saada demokraatlikele väärtusele ja inimõigustele rõhudes Lääne poliitilist, majanduslikku ja sõjalist abi.

PRESIDENT ZELENSKÕI JA PROPAGANDA TEISTES RIIKIDES

Hiina diplomaadid, valitsusasutused ja Hiina riikliku kontrolli all olevad meediad on kasutanud sõda võimalusena levitada Ameerika-vastast propagandat ning on võimendanud Venemaa loodud vandenõuteooriaid, näiteks valeväiteid, et Ukraina tervishoiuasutused on „USA salajased biolaborid“. Selliseid vandenõuteooriaid on propageerinud ka Kuuba riigimeedia. (Wilner et al. 2022)

Venemaa sõjavalesid on korranud ka teiste riikide, näiteks Serbia ja Iraani riikliku kontrolli all olevad väljaanded. Iraanis kritiseeris riigimeedia Suurbritannia saatkonda Teheranis pärast seda, kui see heiskas Ukraina toetuseks Ukraina lipu. Iraani režiimimeelne meedia on Sputniku teateid aktiivselt uuesti avaldanud. Ladina-Ameerikas on RT Actualidad populaarne kanal, mis on levitanud desinformatsiooni sõja kohta. Vietnami võimud on andnud ajakirjanikele korralduse mitte kasutada sõna „invasioon“ ja minimeerida sõja kajastamist. Lõuna-Aafrika Vabariigis avaldas valitsev Aafrika Rahvuskongress oma iganädalases uudiskirjas ANC Today artikli, milles kinnitas arvamust, et Venemaa on tunginud Ukrainasse, et seda denatsifitseerida.

Püstijalakoomiku minevikuga president Volodõmõr Zelenskõiga on ukrainlastel metsikult vedanud. Zelenskõist sai loetud päevade, kui mitte tundidega sõjaaja juht, kelle ümber koondus kogu Ukraina rahvas.

Kunagise meelelahutajana tajub Zelenskõi väga hästi, millised on auditooriumi ootused, mis on õhus, tunneb auditooriumit ja sihtgruppe ning leiab võimalused pöörata ootamatud olukorrad võiduks. Ta valdab meisterlikult sotsiaalmeedia ja nutitelefoni võimalusi ning suudab edastada sõnumid lihtsalt ja arusaadavalt.

Zelenskõi kõned ja tsitaadid levivad üle maailma ja hoiavad üleval ukrainlaste võitlusmoraali. Kaks Zelenskõi kõnede kogumikku on juba raamatutena kirjastatud. Lugu kurjusega võitlevast kangelasest nagu näiteks Gilgameš või Luke Skywalker on iidne ja üldinimlik. Zelenskõi on seda lugu meisterlikult jutustanud, kandes fliisi ja rohelist sõjaväe T-särki viitega „Star Warsile“. Ta on palunud kirglikult oma rahvale abi, pidades tuliseid virtuaalseid kõnesid Kanada, Ühendkuningriigi, Iisraeli ja Euroopa Liidu parlamentidele, samuti USA Kongressi ühisistungile. Iga kord on ta leidnud töötava emotsiooni ja õige sõnastuse, mis just seda esinduskogu kõige paremini kõnetab. Seadustandev võim on tervitanud teda alati pärast esinemist seistes, aplausiga.

Zelenskõi on rääkinud vene rahvaga otse oma emakeeles, vene keeles. Ka vene keeles positsioneeris ta end 3. märtsil „naabriks“ ja „tavaliseks selliks“, tögades Putinit selle eest, et too võttis oma külastajaid vastu erakordselt pika laua taga: „Tule istu minu juurde! Ainult mitte 30 meetri kaugusele nagu Macroni ja Scholziga. /…/ ma olen su naaber. /…/ Mida sa kardad?“ ütles Zelenskõi.

Putini varasemad palja ülakehaga fotod püüdsid näidata teda tugeva ja meheliku juhina. Pildid nooremast Zelenskõist, kes kannab kuulivesti ja joob teed koos Ukraina sõduritega, olid teravas kontrastis rokokoo stiilis Putinist toodetud uudistega. (Bump 2022)

Ukraina meedia on olnud eriti nutikas oma presidendi Volodmõr Zelenskõi sõnumite võimendamisel. Tema lause „Pakkuge mulle laskemoona, mitte võimalust põgeneda“ võib konkureerida vabalt Winston Churchilli või Theodore Roosevelti tsitaatidega. Zelenskõi igapäevased videopöördumised ja telefoniklipid täidavad kindlat eesmärki anda lakooniline sõnum tervele maailmale ja hoida oma rahva moraali, otsekui öeldes: ma olen siin, me oleme koos, ükskord me võidame niikuinii.

Zelenskõi nõuniku Oleksi Arestovõtši igaõhtused mahlakad selgitused Mark Feigini Youtube’i kanalil kümnetele tuhande televaatajatele kannavad selget eesmärki saata sõnum, mida Ukraina juhtkonnal ametlikult justkui ei sobi öelda, lobedamas vormis ja spekuleerida eesmärgiga protsesse mõjutada. Arestovõtši taust sõjaväeluure analüütiku ja kunagise näitlejana on andud talle suurepärased oskused ning enesekindluse suure auditooriumi hoidmiseks.

UKRAINA NARRATIIV

Ukraina on strateegiliselt läbi mõelnud rohujuure tasandi kommunikatsiooni ja mobiliseerinud sotsiaalmeediasse tuhandeid vabatahtlikke ning pannud ukrainlased terves laias maailmas ühise võrgustikuna toimima, selleks et saavutada inforuumis ülekaal ja strateegiline efekt.

Ukraina ametlikud sotsiaalmeediakontod mobiliseerivad elanikkonda, jagades infot, aga ka juhised vägivallatuks ja ka relvastutud vastupanuks. Aktivistid jagavad reaalajas teavet sissetungi ja vene vägede tegevuse kohta ning võitlevad raevukalt Vene infosõjaga üleilmses ruumis.

Ukraina on andnud somes juhiseid, kuidas varjuda, evakueeruda, Molotovi kokteile kokku segada, kuidas vene relvastust ja tehnikat ära tunda. Samas jagas Ukraina kindralstaap juhised, kuidas ja milliseid vene väe võimed rünnata. Alguses olid selleks varustuse ja kütuseveokid, mõned nädalad hiljem elektroonilise sõja masinad ja radarid.

Üks suuremaid Ukraina ja president Zelenskõi toetajaid on Poola

Üks suuremaid Ukraina ja president Zelenskõi toetajaid on Poola. Foto: Gleb Albovsky / Unsplash
Foto: Gleb Albovsky / Unsplash

Meediaanalüütikud on rõhutanud Ukraina metoodilist lähemist ja järjekindlust.

Varem oponentide pilkamises osav olnud Venemaa on meemide sõja Ukrainas selgelt kaotanud.

Ukrainlased ütlevad, et meemid on aidanud neil ebakindla tulevikuga toime tulla, pannes nad naerma. Kodanike panustamine võib teenida ka eesmärki võidelda desinformatsiooniga, sest raske on valetada, kui võrgus on 150 videot, mis näitavad, et okupandid ei ole Kiievis ja nad ei võida.

25. veebruaril toodetud videos eakast naisest Vene sõdurit hurjutamas näib, et jäädvustati päris sündmus Henitšeskis. Naine andis okupandile päevalilleseemneid ja käskis need sõduril taskusse panna, et Ukraina sümbol päevalilled kasvaksid, kui sõdur tapetakse ja maha maetakse.

Metsikult populaarseks sai sotsiaalmeedialegend Kiievi Kummitus. „Kuus Vene lennukit alla tulistanud Ukraina hävitaja piloodi isikut ei saa kinnitada,“ ütles Deutsche Welle (2022) 1. märtsil. Lugu säutsus edasi Ukraina ametlik konto ja selle autentsuse kinnitas endine Ukraina president Petro Porošenko. Lendurist postitatud foto on kolm aastat vana. Loo faktipärasuse on kahtluse alla seadnud nii Venemaa kui ka Lääne meedia. Ukraina sõjavägi ei ole seda kinnitanud ega ümber lükanud. 25. veebruaril pakkus Ukraina kaitseministeerium, et Kiievi Kummitus võib olla ohtlik ja ettearvamatu piloot reservist. Müüt oli sündinud ja täitis kolme eesmärki: mobiliseeris ukrainlasi, heidutas Vene piloote ja jutustas kangelaslugu Ukraina liitlastele.

Zmijinõid (Maosaart) kaitsnud Ukraina piirivalvuri trotslik vastus Venemaa Musta mere laevastiku lipulaevale raketiristleja Moskva ettepanekule alistuda algatas Ukraina raamistuse sõjast, mis on põhimõtteliselt vanatestamentlik Taaveti ja Koljati lugu. Seda narratiivi on võimendanud videod Ukraina farmeritest mahajäetud Vene soomusmasinaid pukseerimas. Nendest piltidest on saanud Ukraina sõja kuvand.

Venemaa massiivsel desinformatsioonikampaanial ja pingutusel tunnetuslikus lahinguruumis ei ole selgelt olnud Lääne inforuumis edu. Ukraina ja liitlased on kasutanud Venemaa vastu kõnesid, televisiooniesinemisi, sotsiaalmeediat, kübersõda ja meeme.

Ukraina on kinnistanud narratiivi Ukraina vaprusest ja alistamatusest. „Kui Ukrainal ei oleks sõnumeid oma eesmärgi õiglusest, selle populaarsusest, kangelaste vaprusest ega elanikkonna kannatustest, siis ta kaotaks,“ ütles Washingtoni mõttekoja analüütik Peter W. Singer, „Mitte ainult infosõja, vaid kogu sõja.“

Ukraina ei ole veel sõda võitnud. Vaba maailma inforuumis domineerib Ukraina narratiiv ja Ukraina sõnumid. Venemaa jätkab meeleheitlikult pingutamist ülekaalu saavutamiseks Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas ning muidugi kanna maas hoidmiseks Valgevenes ja Serbias.

KASUTATUD ALLIKAD

Tagasiside