Nr 39

Laadi alla

Jaga

Prindi

Riigikogu valimised – mõned üldistused

05. juuni 2019

Varia

RiTo nr 39, 2019

  • Rein Toomla

    Rein Toomla

    Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi õpetaja

Me ei saa olla kindlad, et Riigikogus esindatud erakondade vähenemine tooks igal juhul kaasa vaidlusküsimuste leevenemise ühiskonnas.

Parlamendi valimised on toimunud kaheksa korda, kas meil on õigust hakata neid üldistama? Kindlasti leidub vastuvaidlejaid, võib-olla tuletataks meelde omaaegse Hiina peaministri Zhou Enlai vastust küsimusele Prantsuse revolutsiooni tähtsusest, et – vara veel hinnangut anda! Aga teiselt poolt? Teoreetikud on veendunud, et kuskil võiks tõepoolest olla piir, millest allapoole on tegemist üksikjuhtumiga, kuid ülespoole juba süsteemiga. Siiski tuleb märkida, et suhtumine ajas on muutunud. Kolme valimisperioodi pidas piisavaks üks selle valdkonna klassikuid Giovanni Sartori (1976, 199), kuid mida aeg edasi, seda pikemaks on seda perioodi venitatud – kuni viite valimisteni või paarikümne aastani (vt Siaroff 2019, 74). Seega mahume kaheksa valimise ja pea kolmekümne aastaga kenasti ka kõige pessimistlikematesse raamidesse. Lisaks eelnevale ei saa umbes kolmandik meie elanikest isegi teoreetiliselt mäletada, mis toimus 1990. aastate algul. Tegelikke mäletajaid võiks olla umbkaudu pool. Järelikult tuleb selleks et ammused ajad täielikult unustusehõlma ei vajuks, neid kui mitte pidevalt, siis ikkagi perioodiliselt meelde tuletada.

Umbes kolmandik meie elanikest ei saa isegi teoreetiliselt mäletada, mis toimus 1990. aastate algul.

Kuid mida see üldistamine tähendab? Selles artiklis vaatlen ja analüüsin valimistulemuste abil kolme valdkonda. Vaatluse ja üldistuse alla langeb kõigepealt erakondlik esindatus: kas me näeme nende aastate jooksul mingeid seaduspärasusi, mille alusel võiks väita, et tulevased Riigikogu koosseisud on prognoositavad. Edasi tulevad kaks hinnangulist iseloomustust Riigikogus kujunenud fraktsioonidele ja seega siis ka tervele Riigikogule. Kas me saame rääkida väljakujunenud süsteemist ja milline on meie parlament vasak-parempoolsuse skaalal? Kas senised suundumused võiksid jätkuda ka tulevikus?

ERAKONDLIK ESINDATUS

Joonisel 1 on esitatud Riigikogu fraktsioonide kohtade jaotus, nii nagu nad tekkisid kohe pärast valimisi. Seega jäävad välja mitmesugustest põhjustest tingitud muutused – nn aknaaluseid siinkohal ei vaadelda. Jooniselt puuduvad erakondade nimetused – huviline tunneb need isegi ära –, me ei vaatle siinkohal ühe või teise erakonna edukust või taandarengut, tähelepanu all on Riigikogu poliitiline struktuur koos tema muutustega. Seetõttu on erakonnad joonisel järjestatud vastavalt nende suurusele.

JOONIS 1. Riigikogu fraktsioonid järjestatuna liikmete hulga alusel

JOONIS 1. Riigikogu fraktsioonid järjestatuna liikmete hulga alusel

Allikas: Valimised

Pilk sellele joonisele märkab ennekõike kirevust, mis küll ajaliselt mõnevõrra on vähenenud. Algusaastate üheksast rühmitusest – kus kahte neist esindas ainult üks rahvasaadik – on nüüdseks alles jäänud viis. Enam-vähem ühtlase vähenemise kõrval on sees ainult üks jõnks: 2011. aastal kokku tulnud Riigikogus oli esindatud neli erakonda. Paratamatult kerkib üles küsimus, kui palju erakondi võiks Riigikogus esindatud olla? Proportsionaalne valimissüsteem lubab, et ühiskonnas olemasolevad olulised poliitilised arusaamad võiksid olla esindatud ka parlamendis. Kui Riigikogus on esindatud viis-kuus erakonda, kas me siis võiksime väita, et Eestis ongi enam-vähem niipalju olulisi poliitilisi arusaamu?

Üle 30 aasta tagasi pakkus Hollandi politoloog Arend Lijphart välja mõtte, et ühiskonnas olemasolevad vaidlusküsimused panevad aluse erakondade tekkimisele. Selle käsitluse järgi võib igas demokraatlikus ühiskonnas kokku põrkuda seitsme universaalse vaidlusküsimusega – rikaste ja vaeste olemasolu, rahvuslik kirevus, religioosne kirevus, maa ja linna vastasseis, vastuseis või toetus olemasolevale valitsemiskorrale, välispoliitilised probleemid ja nn postmaterialistikud vastandumised, nagu näiteks roheliste liikumine, feminism, seksuaalvähemuste kaitse (vt Lijphart 1984, 128–149). Iga probleemi olemasolule tuleks anda hinnang kolmesel skaalal: 0 – kui probleemi pole, 0,5 – kui probleem on kergelt olemas ja 1 – kui probleem on teravalt olemas. Tulemusi kokku liites saaksime sellele ühiskonnale, täpsemalt küll selle riigi parlamendile, ootuspärase erakondade hulga. Seega – parlamenti pääsenud erakondade hulk ei sõltu niivõrd poliitikute väljapakutud seisukohtadest ja lahenduskäikudest, vaid selle taga on ühiskonnas tegelikud probleemid. Vähem probleeme – vähem erakondi. Erakondade suur kirevus näitab seda, et ühiskonnas on midagi lahti.

Minu arvates võiks neid probleeme kokku lugedes saada Eesti tulemuseks 4,5. See tähendakski, et Riigikogus võiks olla esindatud 4–5 erakonda. Seega Lijpharti mõttekäiku järgides tunduvad meie parlamendi viimase aja koosseisud olevat üsna optimaalsed. Varasemate aegade, eriti 1990. aastate koosseisude suuremat kirevust saabki üsna lihtsalt seletada ka ühiskonna ees olnud probleemide teravusega. Pole vist kuigi palju kahtlejaid, et toona olid majandusküsimused aktuaalsemad, et välispoliitiline orientatsioon vajas selgeks vaidlemist, et eestlaste-venelaste suhted olid pingestatumad ja et maaelu probleemid muutusid järsku teravaks. Kuid kas siis 2011. aastal ja 2019. aastal olid vaidlusküsimused leevenenud, kuna erakondi oli Riigikogus vähem? Me teame, et esimesena nimetatud valimisi varjutas majanduskriis, mis tõi teravalt esile paljude inimeste materiaalse heaolu languse. Me teame, et 2019. aasta valimiskampaanias tõusis mõnevõrra ootamatult esile välispoliitiline orientatsioon. Võib-olla oli tegemist ühekordsete kõrvalekalletega, kuid võib-olla peaksime ka teoreetilistesse mõttekäikudesse suhtuma paindlikult.

Samas me teame, et Riigikogu siiski väga proportsionaalselt meie valijaskonna eelistusi ei esinda. Parlamendis esindatud erakondade hulka on võimalik suurendada või vähendada kunstlikult. Kõige lihtsam viis seda teha on künnise kehtestamise kaudu. Meil on selleks viieprotsendiline künnis – head põhjendust polegi, miks just nii. Tavaliselt on seletatud ja seletatakse tänapäevani selle vajalikkust sooviga vältida parlamendi liigset killustatust. Nii et tahaks olla võimalikult proportsionaalne, kuid mitte täielikult proportsionaalne. Alljärgnevalt näitan, kui palju hääli on jäänud meil selle künnise alla ehk teisiti öelduna – kui suur osa valijaskonnast on jäänud Riigikogus esindamata (tabel 1).

TABEL 1. Viieprotsendilise künnise alla jäänud hääled, %

TABEL 1. Viieprotsendilise künnise alla jäänud hääled, %

Allikas: Valimised

Pea paarkümmend aastat võisime arvata, et kaduma läinud häälte probleem leiab pikapeale lahenduse – nende osakaal on muutunud lihtsalt nii väikeseks, et midagi polegi vaja ette võtta. Seda arusaama võimendasid veelgi 2015. aasta valimistulemused, nii et 2011. aastal üsna järsku kaduma läinud häälte hulga suurenemist sai võtta kerge hälbena. Kuid tänavu tuli see probleem tagasi. Keda me sellega kaotasime, et seadusandluses oli paika pandud viieprotsendiline piirjoon? Riigikogus on 101 liiget, õige pisut ümardades saame tõdeda, et üks protsent parlamendi koosseisust ongi üks Riigikogu liige. See üks protsent on praktiliselt ka nn loomulik künnis. Ülihea vedamise korral võib ka pisut väiksema tulemusega oma esindatuse kätte saada, kuid ärme juuksekarva pooleks ajama hakka. Mismoodi oleks meie vastvalitud Riigikogu selle üheksa protsendi toel kirevamaks muutunud?

Kindlasti oleks välja jäänud Ühendatud Vasakpartei oma 0,1 protsendiga ja ka kõik üksikkandidaadid, kelle poolt kokku hääletas 0,3 protsenti valijaskonnast. Kuid sisse oleks saanud tervelt neli erakonda. Aga seda väga ideaalsetel tingimustel – kui proportsionaalsust silmas pidada. See tähendaks, et peale künnise kaotamist oleks terve riik olnud ka üks valimisringkond. Kui me jääme siiski selle juurde, et valimisringkondi on 12 ja kohad neis ringkondades jagatakse vastavalt praegustele seadusesätetele isiku- ja ringkonnamandaatide kaudu ja et sisuliselt künnise kaotamine puudutab ainult neist mandaatidest ülejäänud kohti. Sellisel juhul pilt nelja erakonna suhtes nii optimistlik ei ole.

Kui neid kõiki agasid arvesse võtta, siis oleks Riigikogus olnud neli Eesti200 esindajat ja üks roheline. Muidugi oleks praeguste Riigikogu erakondade esindatus kokku selle viie liikme võrra väiksemaks jäänud. Kuid kolm protsenti oleks ikkagi jäänud katmata – ei Vabaerakond ega Elurikkuse Erakond poleks suutnud oma kandidaati läbi suruda. Nii et kui me tahaksime tõepoolest maksimaalset proportsionaalsust, siis peale künnise tuleks kaotada kõik olemasolevad valimisringkonnad ja nende asemel teha terve riik üheks ringkonnaks. Siis me võiksime rääkida praegu üheksast parlamendi erakonnast; senise kirevuse rekordaastal 1992 oleks Riigikogus olnud esindatud 13 rühmitust.

Kui me jätame korraks kõrvale need 1992. aasta valimised, siis nüüdisaja teoreetilised näitajad jäävad aga üsna kaugele maha omaaegsetest tegelikest näitajatest. Kirevuse rekordvalimised toimusid Eestis pea sajand tagasi, 1923. aastal, mille tulemusena toonases Riigikogus hakkas tegutsema 14 poliitilist rühmitust. Siis oligi riik üks valimisringkond ja toimis nn loomulik künnis.

Kas oleksime 2019. aastal saanud väita, et kui Riigikogusse pääsenuks nii Eesti200 kui ka rohelised, siis oleks meil ühiskonnas rohkem probleeme? Seda ilmselt mitte, kuid me oleksime võinud väita, et need kaks erakonda pühendanuks oma tähelepanu nendele probleemidele, mis ülejäänud parteidele olulistena ei tundunud. Rohelised oleksid muidugi heidelnud kirglikult keskkondlikel teemadel, Eesti200 arvatavasti kodanikuühiskonnaga seonduvalt. Nii oleksid nad toonud parlamenti teravdatult arutelu valdkondade üle, mis on Lijpharti järgi postmaterialistlikud.

Kuid kirevusega käib paraku kaasas ebastabiilsus. Eesti on parlamentaarne demokraatia, mis tähendab, et valitsus vastutab parlamendi ees ning viimane võib praktiliselt ka ilma põhjuseta valitsuse maha võtta. Mida kirevam on parlament, seda keerulisem on kokku panna enamusvalitsust ning mida rohkem on valitsuses osapooli, seda raskem on neid koos hoida – see kõik toobki kaasa valitsuse ebastabiilsuse. See väljendub sagedases valitsuskoalitsiooni lagunemises ja uue tekkimises. Parlamenti taoline kirevus suurt ei mõjuta, sest parlament ennast ise laiali saata ei saa ja erakorraliste valimiste esilekutsumine on äärmiselt keeruline. Vaatame seda valitsuskoalitsioonide lagunemist veidi täpsemalt.

Tabelis 2 esitan andmestiku valitsuste vahetustest. Iga kord ei toonud need kaasa peaministri lahkumist (Vähi ja Ansip), kuid koalitsioon muutus. Kaks korda toimus peaministri vahetus ühe erakonna sees (Ansip-Rõivas ja Vähi-Siimann), esimesel juhul muutus sellest ka koalitsioon, teisel mitte. Korra jäi koalitsioon enam-vähem samaks, kuid peaminister lahkus (Laar 1994. aastal).

TABEL 2. Valitsuste vahetumised Riigikogu koosseisu ajal

TABEL 2. Valitsuste vahetumised Riigikogu koosseisu ajal

Allikas: Valimised

Kõige ilmselgem järeldus sellest andmestikust: ükski Eesti Vabariigi valitsus pole suutnud püsida võimul Riigikogu kogu nelja-aastase koosseisu vältel. Märkimisväärselt üle kahe aasta on suutnud püsida Laari II valitsus 1999–2002 ja Ansipi III valitsus aastatel 2011–2014. Meie ametlik käsitlus (vt Vabariigi Valitsus) loetleb alates 1992. aasta valimistest kuni 2019. aasta valimisteni kokku 14 valitsust. Kui me lisaksime siia juurde Ansipi II valitsusega aastatel 2007–2011 toimunud muutuse, siis saaksime 15 valitsust. Ei ole suurt vahet, kas 14 või 15 – keskmine valitsuse iga jääb ikka üsna korralikult alla kahe aasta. Isegi nelja erakonnaga parlament ei anna kindlust, et valitsus suudaks vastu pidada lõpuni. Kiuslik küsimus – kui pikalt suudab ametis olla 2019. aasta valimiste tulemusena moodustatud valitsus? Teoreetikud on välja pakkunud vastava valemi ja pikemalt selle keerdkäikudesse laskumata annab arvutus selle valitsuse elueaks mõned kuud enam kui kaks aastat (vt arvutusmeetodeid Taagepera, Shugart 1989; Taagepera 2002; Taagepera, Sikk 2010; ülevaated Toomla 1999; 2011). Kui nii läheb, siis umbkaudu 2021. aasta teisel poolel ootab meid ees uue koalitsiooni moodustamine.

Ükski Eesti Vabariigi valitsus pole suutnud püsida võimul Riigikogu kogu nelja-aastase koosseisu vältel.

Kui me lisame juurde umbusaldusavaldused peaministrile – nende taga on samuti olnud soov saada valitsusest lahti –, siis muutub pilt veelgi segasemaks. Ajavahemikul 1992–2019 on toimunud seitse taolist umbusaldusavaldust, millest kahe tulemusena peaminister lahkus, kuid viie tagajärjel sai ta oma ametis jätkata. Umbusaldusavaldustest neli toimus kõige kirevamate koosseisude ajal – Laarile kolm korda ja Vähile korra.

Seega me peame harjuma mõttega, et mida üksluisem on Riigikogu koosseis, seda stabiilsem on valitsus. Ja muidugi ka vastupidi.

ERAKONDLIK SÜSTEEM

Kui meil on Riigikogus olnud neli kuni üheksa erakonda, siis mida me selle teadmisega peale hakkame? Teoreetikud on püüdnud näha nende arvude taga süsteemi. Mõned neist on olnud lihtsamad, mõned keerulisemad. Kõige detailsemalt on süsteemikujundamisega tegelnud Kanada politoloog Alan Siaroff – ta on alustanud paarkümmend aastat tagasi keerulisemalt ja jõudnud nüüdseks mõnevõrra tagasihoidlikuma käsitluseni. Mida ta siis on teinud?

2000. aaastal pakkus Siaroff välja, et parlamente saab rühmitada vastavalt seal esindatud erakondade hulgale kaheksa kategooria vahel. Esitame need: kahepartei süsteem, kaks-ja-pool süsteem, mõõdukas mitmeparteisüsteem koos predominantse erakonnaga, mõõdukas mitmeparteisüsteem kahe domineeriva erakonnaga, mõõdukas mitmeparteiline tasakaalustatud süsteem, äärmuslik mitmeparteisüsteem koos ühe domineeriva parteiga, äärmuslik mitmeparteisüsteem koos kahe domineeriva parteiga ja viimaseks – äärmuslik mitmeparteiline tasakaalustatud süsteem (vt Siaroff 2000, 69–71). Tema uurimuse teises, veidi kohendatud väljaandes on mõned eeltoodud süsteemid kokku liidetud ja neid on alles jäänud viis. Kokku on pandud süsteemid, mis varem olid esitatud erinevate mitmeparteiliste süsteemidena, endisest kuuest süsteemist on saanud kaks (vt Siaroff 2019, 75):

  • Mõõdukas mitmeparteiline süsteem, kus erakondi võiks olla viis-kuus. Viimane sellisel juhul, kui kahel suuremal erakonnal on kohti rohkem kui 55 protsenti.
  • Kõrge (highly) mitmeparteiline süsteem. Võib-olla oleks siinkohal parem termin tema 2000. aasta seisukohtadest – äärmuslik (extreme) mitmeparteiline süsteem. Erakondi on sellisel juhul juba üle kuue.

Vaadeldes ülaltoodud joonist 1, mahuksid Riigikogu koosseisud 1992–1999 valimistel äärmusliku variandi sisse, alates 2003. aasta valimistest kuni viimasteni välja saaksime rääkida mõõdukast mitmeparteilisest süsteemist. Enam-vähem selliselt arvab Siaroff ka Eesti kohta, ehkki miskipärast leiab ta, et 1992. aastal oli meil tegemist mõõduka süsteemiga (Siaroff 2019, 235).

Kuid keerulisemast täielikult loobuda polegi nii lihtne. Siaroff lisab juurde, et mõlemal tüübil saab eristada nelja allvarianti. Need oleksid (vt Siaroff 2019, 76):

  • predomineeriv variant – suurimal parteil on üle 50 protsendi kohtadest,
  • domineeriv variant – suurima partei kohtade hulk jääb 40 ja 50 protsendi vahele,
  • kahe peamise erakonnaga variant – kahel suurimal erakonnal on 65 kuni 80 protsenti kohtadest,
  • tasakaalustatud kolme suurima parteiga variant.

Vaatleme pisut termineid. Predomineerimise ja domineerimise eristamine on vana vaidlus, mis läheb tagasi 1970. aastatesse ning tavaliselt seostatakse seda Itaalia politoloogi Giovanni Sartoriga. Tema järgi predomineerimine tähendab tugeva ülekaalu omamist, domineerimine aga sellist olukorda, kus partei suudab parlamendis teiste tegevust kontrollida (vt Sartori 1976, 192–199; ülevaatena Toomla 1999, 67–68). Tuleme nüüd Eesti juurde.

Predomineerivat süsteemi me Riigikogu valimiste tulemusena ei leia. Ilmselt on takistuseks just selline proportsionaalne valimissüsteem, nagu me pea muutumatult oleme kasutanud alates 1992. aasta valimistest. Kuid siin on siiski üks aga – kohalikel valimistel oleme võinud korduvalt näha, kus mõni nimekiri on saavutanud absoluutse enamuse nii häältest kui ka kohtadest linna või valla volikogus. Seega päriselt ei saa välistada sellist lahendust ka Riigikogu tasandil, ehkki tõenäolisena see ei tundu.

Domineerivat süsteemi oleme näinud ühe korra ja sedagi ainult minimaalse võimalusena. 1995. aasta valimistel saavutas valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus Riigikogus 41 kohta – see mahub õige napilt Siaroffi skeemi. Selle saavutuse kordamine tundub keerulisena, ehkki mõnikord on avaliku arvamuse küsitlused näidanud mõne erakonna hetketoetust nii kõrgena, et valimistel oleks võinud see ületada 40 protsendi piiri.

Kahe juhtiva erakonna süsteemi näeme juba sagedamini – 2003. aastal, 2007. aastal ja vast ka 2015. aastal valitud Riigikogu koosseis mahub selle alla. Kuid Siaroffi piirjooni arvesse võttes – 65 protsenti kuni 80 protsenti kohtadest nende kahe partei käes – ei mahu ükski nimetatud koosseis selle süsteemi raamidesse. Kohti kahe erakonna käes on lihtsalt vähevõitu. Kuid ma arvan, et võime selle kitsenduse rahumeeli kõrvale jätta, kuna nimetatud valimiste tulemusena kerkib täiesti selgelt esile kahe erakonna ülekaal, see oli nii selge, et kunagi arvasin sellest kujunevat Eesti mudeli, tõsi küll – ikkagi jutumärkides (vt Toomla 2011, 150–152).

Neljandat varianti, kus üsna võrdsetel positsioonidel oleksid kolm erakonda, meil pole olnud. Kas kunagi tuleb? Võib-olla, välistada ei saa, kuid isegi küsitlused ei ole näidanud kolme erakonna enam-vähem tasavägist konkurentsi.

Nelja valimistulemuse suhtes raamid puuduvad: 1992, 1999, 2011 ja praegune – 2019. Mida me nende kohta saaksime arvata? Neist kahte – 1992 ja 1999 – võiksime paigutada ühe erakonna domineerivasse süsteemi. Eripära tuleks välja 1999. aastal, kui üks erakond domineeris küll teiste üle, kuid valitsusse ta kohe ei saanudki. 2011. aasta ja 2019. aasta valimistulemuste põhjal kokku tulnud Riigikogu ei mahu kuidagi etteantud teoreetilistesse raamidesse – kui me nende all peame silmas mitmeparteilist süsteemi. Pigem sarnanevad need kaks koosseisu süsteemiga, mida Siaroff nimetab kaks-ja-pool süsteemiks. Seda nii 2000. aasta kui ka 2019. aasta arusaamade järgi. Selle järgi võib erakondade hulk kõikuda kolme ja viie vahel. Lisakriteeriumid teevad asja küll keerulisemaks, kuid põhimõtteliselt võiksime selle klassifikatsiooni omaks võtta.

Võtame kokku. Senine kogemus ütleb, et kui Riigikogu muutub väga kirevaks, kaasneb sellega ühe erakonna domineerimine. Kui erakondade hulk kahaneb kuueni, siis saame tõdeda kahe erakonna ülekaalu teiste suhtes. Ja kolmas võimalus – kui erakondi jääb veel vähemaks, siis tekib kaks-ja-pool süsteem. Kas kõige selle abil võiks prognoosida tulevikku? Kindlasti võib, kuid pole mingit garantiid, et ennustus täitub.

Kui Riigikogu muutub väga kirevaks, kaasneb sellega ühe erakonna domineerimine.

RIIGIKOGU POLIITILINE STRUKTUUR

Poliitiliselt on iga parlamenti mõttekas mõõta, lähtudes seal tegutsevate erakondade paiknemisest vasak-parempoolsuse skaalal. Olen seda teinud ühe rahvusvahelise ühenduse – Valimisplatvormide Uurimisgrupi (Manifesto Research Group, MRG) eeskujul, mis on demokraatlike riikide erakondade asetsemist sellel skaalal uurinud üle paarikümne aasta, tehes paljude riikide suhtes seda ka tagasiulatuvalt alates 1945. aastast. MRG tegutseb Berliinis asuva Wissenschaftszentrum Berlin für Sozialforschungi juures (vt täpsemalt MRG). MRG paigutab erakonnad 200-pallisele skaalale, alates −100 kuni +100. Olen selle skaala teisendanud kümnepalliseks: 1–10, kusjuures 1 tähistab võimalikku äärmist vasakpoolsust ja 10 – võimalikku äärmist parempoolsust. Mõõtmise aluseks on erakondade valimisplatvormid. Olen võtnud arvesse kõik erakonnad, mis valimiste tulemusena on saanud Riigikogus oma esindatuse. Hindamaks ühe või teise Riigikogu koosseisu paiknemist, olen võtnud aluseks üksikliikme paiknemise vastavalt tema erakonna valimisplatvormile. Tulemus seega ei näita erakondade paiknemise keskmist vasak-parem skaalal, vaid Riigikogu 101 liikme asetsemise keskmist. Aluseks võtsin ma mõnevõrra vaieldava eelduse – ühe erakonna kõik Riigikogu liikmed asuvad erakonna valimisplatvormiga samas skaalapunktis. Kuna skaala on 1–10, siis selle keskpunkt asub 5,5 kohal (katkendlik joon). Joonisel 2 on esitatud Riigikogu koosseisude keskmised.

JOONIS 2. Riigikogu koosseisude paiknemised vasak-parem skaalal

JOONIS 2. Riigikogu koosseisude paiknemised vasak-parem skaalal

Märkus: *1 – äärmine vasakpoolsus, 10 – äärmine parempoolsus. Allikas: MRG ja autori arvutused

Koosseisude paiknemise tulemused jagunevad täpselt pooleks – neljal korral ollakse üle keskjoone ja neljal korral sellest allpool. Kuid olulisematena tunduvad suundumused. Alustasime sellistelt positsioonidelt, milleni hiljem pole kunagi jõudnud, kuid ega isegi 1992. aastal see positsioon kuigi parempoolne polnudki. Järgnevatel neljadel valimistel liikusid Riigikogus esindatud erakonnad järjest rohkem vasakule. Ilmselt tõdesid kõik, et rahvas pole kuigi jõukas ja sotsiaalküsimused on need, mis peavad kõigepealt mingisuguse lahenduse leidma. Sealt edasi, alates 2011. aasta valimistest on järjest liigutud pisut paremale. 2011. aastal kannustas selleks arvatavasti majanduskriis, erakonnad said aru, et kriisist väljumiseks tuleb rangemad abinõud tarvitusele võtta. 2015. aasta valimisi varjutasid sündmused Ukrainas – kaitseküsimused olid need, mis nõudsid parempoolsemat poliitikat. Mis oli siis 2019. aastal selleks paremale sundivaks jõuks? Arvan, et selleks oli riigireform – just kavatsustes riigiaparaadi efektiivsust suurendada. See aga on suuresti parempoolne poliitika.

Kuid me ei tohi unustada, et tervikuna on olnud Riigikogu üsna tsentristlik, ilma suuremate kõikumisteta ei vasakule ega ka mitte paremale. Tänapäeva demokraatlike ühiskondade puhul on see võrdlemisi tavaline – nii valijad kui ka erakonnad on osutunud üsna mõõdukateks. Kuid kuna keskmiste varjus võib väita, et äärmused on tegelikult olemas, siis järgmisel joonisel esitatud andmestik peaks ka taolise seisukoha ümber lükkama. Joonisel 3 toon välja iga Riigikogu koosseisu kõige vasemal ja kõige paremal seisva erakonna näitajad. Pole praegu kuigi oluline, mis konkreetse erakonnaga on tegemist, kuid märgin, et tegemist on mõlemal juhul mitme erakonnaga – ükski Eesti erakond ei saa väita, et ainult tema on Riigikogus olnud alati kas siis kõige vasemal või kõige paremal.

JOONIS 3. Riigikogu koosseisude äärmuspiiirid erakondade alusel vasak-parem skaalal

JOONIS 3. Riigikogu koosseisude äärmuspiiirid erakondade alusel vasak-parem skaalal

Märkus: *1 – äärmine vasakpoolsus, 10 – äärmine parempoolsus.
Allikas: MRG ja autori arvutused

Sellest andmestikust tuleb ennekõike esile erakondade kokkusurutus vasak-parempoolsuse skaalal (keskpunkt asub 5,5 kohal – katkendlik joon), kusjuures laias laastus võetuna on see muutunud kitsamaks. Suurimaks erandiks on 1999. aastal valitud Riigikogu, kus vasakpoolsete ja parempoolsete kaugus üksteisest oli kõige märkimisväärsem. Kõige tõenäosem seletus võiks olla seos ülemaailmse majanduskriisiga, mille haripunkt langes 1998. aasta lõppu, mil valmisid erakondade valimisplatvormid. Kriisi parimaks lahenduseks nägid parempoolsed erakonnad parempoolsemat poliitikat ja vasakpoolsed vasakpoolsemat. Eespool olen ma kriisiga seostanud ka 2011. aasta valimisi, kuid siis hakkas kriis juba vaikselt ühele poole saama ja sellest lõplikult väljumiseks nägid ka toonased vasakul olevad erakonnad parempoolseid abinõusid. 1999. aasta valimised olid aga kriisi keskmes. Samas on märkimisväärne, et ka siis oli vahe kõige vastandlikumate erakondade vahel ainult 2,7 palli ja seda 10-pallisel skaalal.

Kuid selline lähedus on paljuski kaasa aidanud valitsuste moodustamisele. Kui kõik erakonnad Riigikogus pole üksteisest kuigi kaugel, on enamusvalitsuse kokkupanemise kombinatsioone üsna arvukalt. Paraku pole see kaasa aidanud valitsuste püsimisele. Võib-olla on selle taga mõtteviis, et küll järgmise koalitsiooni kokkupanek on sama lihtne nagu eelnevagi puhul – erakonnad on ju lähedased.

Kui kõik erakonnad Riigikogus pole üksteisest kuigi kaugel, on enamusvalitsuse kokkupanemise kombinatsioone üsna arvukalt.

KOKKUVÕTTEKS

See pilt, mis nende andmete põhjal kujunes, võiks sisendada rahulikkust – enam kui veerand sajandi jooksul pole toimunud meie niiviisi mõõdetud erakondlikul maastikul radikaalseid muudatusi. Kuid suhtumine ja hinnangud viimastesse valimistesse on vaevalt süvendanud rahulikkust. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valimisedu ja kaasamine valitsusse on kujundanud võimaluse rääkida ka Eestis äärmusparempoolsuse märkimisväärsest tugevnemisest. EKRE ei paikne vasak-parempoolsuse skaalal sugugi mitte paremas servas, tegemist on hoopiski tsentriparteiga. Kuid samas seisus on terve rida üle Euroopa äärmusparempoolsetena tuntud erakondi – Perussuomalaiset Soomes, Front National Prantsusmaal, Alternative für Deutschland Saksamaal, Lega Nord Itaalias või Sverigedemokraterna Rootsis. Pea kõik neist paigutuvad oma programmiliste arusaamade järgi tsentrisse, 10-pallisel skaalal 5 ja 6 vahele, AfD jääb õige pisut veel paremale (vt MRG andmestik). Kuid ometi räägitakse neist kui äärmuserakondadest. Üks soliidne üle-euroopaline võrdlusandmestik kasutab nende kohta tunnussõnana paremääre populistid (right-wing populism), välja arvatud Alternative für Deutschland. Samuti ei kasutata seda väljendit EKRE iseloomustamiseks (vt Parties and Elections …). Võib-olla seetõttu, et ülejäänud mainitud erakondadest on tegutsenud sellises vaimus juba paar aastakümmet, näivad EKRE koos AfDiga veel uustulnukatena. Oma retoorikas on EKRE sellest uustulnuka staatusest juba väljas. Kuid tuleme selle loo algusse, erakondliku esindatuse juurde tagasi – mis peitub EKRE kasvanud populaarsuse taga? Millised ühiskonnas seni peidus olnud vaidlusküsimused on kujunenud nii teravaks, et on toonud kaasa sellise muutuse? Kas ainult välispoliitiline orientatsioon? Kas me suudame selle vaidluse lahendada ühiskonna kui terviku huvides? Kas selleks peaks muutuma ka meie poliitiline süsteem? Kui me neile küsimustele oskaksime vastata, siis oleksime suutelised prognoosima ka poliitilist lähitulevikku. Praegu jäävad need küsimused paraku vastuseta.

KASUTATUD ALLIKAD

  • LIJPHART, A. (1984). Democracies. Patterns of Majoritarian and Consensus Government in Twenty-One Countries. New Haven and London: Yale University Press.
  • [MRG] MANIFESTO PROJECT. – https://manifesto-project.wzb.eu/.
  • PARTIES AND ELECTIONS IN EUROPE. – http://parties-and-elections.eu/countries.html.
  • VALIMISED. – https://www.valimised.ee/et/.
  • SARTORI, G. (1976). Parties and Party Systems: A Framework for Analysis. New York: Cambridge University Press.
  • SIAROFF, A. (2000). Comparative European Party Systems. An Analysis of Parliamentary Elections Since 1945. New York and London: Routledge.
  • SIAROFF, A. (2019). Comparative European party systems. An Analysis of Parliamentary Elections Since 1945. Second Edition. London and New York: Routledge.
  • TAAGEPERA, R., SHUGART, M. S. (1989). Häältest mandaatideni: valimissüsteemide mõjud ja mõjutajad. Tallinn: Eesti Majandusjuhtide Instituut.
  • TAAGEPERA, R. (2002). Limiting Frames of Political Games: Logical Quantitative Models of Size, Growths and Distribution. Center for the Study of Democracy. – https://escholarship.org/uc/item/03n3r00m.
  • TAAGEPERA, R., SIKK, A. (2010). Parsimonious model for predicting mean cabinet duration on the basis of electoral systems. – Party Politics, 16(2). DOI: 10.1177/1354068809341058.
  • TOOMLA, R. (1999). Eesti erakonnad. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
  • TOOMLA, R. (2011). Eesti erakonnad 2000–2010. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • VABARIIGI VALITSUS. – https://www.valitsus.ee/et/valitsus/varasemad-valitsused.

Tagasiside