Nr 45

Laadi alla

Jaga

Prindi

Tsiviilelanikkonna ohustatus sõjatehnika arengu tõttu ja varjevõimalused*

06. juuni 2022

Fookus

RiTo nr 45, 2022

Sõjalistes konfliktides kannatavad kõige sagedamini tsiviil­elanikud, kuid neile eraldi varjumiskohtade ehitamise asemel on otstarbekam kohandada tavalised hooned ohu korral varjumiskohtadena kasutatavaks.

Maailma ebastabiilsemaks muutudes kuuleme järjest sagedamini relvastatud konfliktide puhkemisest ning üha rohkem konflikte leiab aset Euroopas või lähiriikides. Näideteks saab tuua Venemaa sissetungi Gruusiasse 2008. aasta augustis, 2011. aastal alanud Süüria kodusõja, 2014. aasta alguses alanud relvakonflikti Ukraina ja Venemaa vahel, 2020. aasta septembris Armeenia ja Aserbaidžaani vahel puhkenud sõjategevuse ning loomulikult käesoleva aasta 24. veebruaril puhkenud Venemaa agressiooni Ukraina vastu.

Venemaa  tegevust on seostatud sooviga võidelda demokraatliku maailmavaatega ja nii-öelda vaba maailma põhimõtetega (Götz, Merlen 2019, 133). Mineviku sõjad on näidanud, et Venemaal on huvi rünnata pigem naaberriike või endisi Nõukogude Liidu riike. Ekspertide (Ukraina suure sõja eelsete) hinnangute kohaselt on järgmist tõenäolist Venemaa rünnakut oodata Balti regioonis (Shlapak, Johnson 2016, 3), millele võib viidata ka asjaolu, et Venemaa oli enne Ukraina sõda suurendanud oma sõjalist kohalolekut Balti riikide piiridel. Kuigi sõjalise rünnaku oht Eestile on hetkel väike, tuleb sellest hoolimata arvestada võimalusega, et Venemaa võib otsustada rünnata Balti regiooni hoidmaks ära konflikti eskaleerumist USAga mõnes teises regioonis (Välisluureamet 2020, 6–7). Eelnevale tuginedes saab väita, et sõjalised ohud varitsevad Eestit ka 21. sajandil, mis tähendab, et nendeks ohtudeks tuleb endiselt valmis olla.

JÄRJEST TÄPSEMAD RELVAD

Sõjalise rünnaku juures tuleb arvestada relvatehnika märkimisväärsest arengust tingitud suurenenud ohte elanikkonnale. Esimesest maailmasõjast alates arendatud mitut tüüpi relvad on loonud uued võimalused sõjapidamises, mille hulka kuulub näiteks ka vastaspoolega manipuleerimise eesmärgil elanikkonna sihilik ründamine (Downes 2006, 162). Teises maailmasõjas hukkus rünnakute tulemusel ligi 40 miljonit  tsiviilelanikku, mis sai võimalikuks just uuendatud relvade tõttu, aga ka seetõttu, et linnu oli sihtmärgina lihtne tabada. Nüüdisaja relvad on muutunud täpsemaks ning elanikkonda säästvamaks, mis ei tähenda aga, et nendega ei kaasne kõrvalkahjusid või elanikkond ei ole enam sihtmärgiks või et täppisrelvad ühel hetkel otsa ei saaks. Näiteks Süüria sõjas hukkus vähemalt 1600 tsiviilelanikku, mille üheks põhjuseks olid linnadele korraldatud õhurünnakud ning mille arvatavaks eesmärgiks oli elanikkonna hirmutamine. 2014. aastal Ukraina vastu suunatud rünnakute tulemusel jäid paljud elanikud aastateks ilma elutähtsate teenusteta ning käesoleval aastal alanud Ukraina sõjas on Venemaa relvajõud põhjustanud tsiviiltaristule ulatuslikke kahjustusi ning lugematu arvu tsiviilohvreid. Sõjalistes konfliktides kannatavad endiselt tihtipeale  kõige rohkem tsiviilelanikud, langedes otseselt või kaudselt rünnaku ohvriks või olles mõjutatud infrastruktuuri purustuste tagajärgedest.

Elanikkonna ohvristamine

Nagu näeme, on sõjatehnika arengul elanikkonnale oluline mõju, sest on loodud võimalused kasutada elanikke sihtmärgina. Tegemist on elanikkonna ohvristamisega, mis ei tähenda ainult otsest ründamist, vaid hõlmab kõike, mis võib inimesi negatiivselt  mõjutada. Tsiviilelanikkonna ohvristamine on sundimise vorm, mida  kasutatakse vastase mõjutamiseks. Seda on võrdustatud ka karistamisega, mille tulemusel taganeb vastane elanike säästmiseks või elanikkond survestab valitsust vastupanu osutamise lõpetama. Sellise strateegia kasutamise põhieesmärk  on survestada vaenlast alla andma. Teise meetodina kasutatakse keelamise või piiramise strateegiat, mille eesmärk on takistada vastase sõjalist tegevust. Sellisel juhul on sihtmärgiks sõjatööstus, et kõrvaldada tööjõud ning aeglustada ja takistada  seeläbi tootmist, või vastase väed ja logistiline toetus. (Downes 2006, 162).

Vaatleme järgnevalt lühidalt neid sõjatehnika muutusi, mis on toonud kaasa suuremaid tagajärgi tsiviilelanikkonnale. Esimesed suuremad muutused sõjatehnikas toimusid Esimese maailmasõjaga, mis oli suurel määral tingitud tööstusrevolutsioonist ja hõlmas kogu ühiskonna. Esmakordselt olid sõjapidamisse kaasatud relvad, mis lubasid rünnata suurelt distantsilt ning ühtlasi lõid ründamiseks uusi võimalusi. Massiivse jalaväe kasutamine oli asendunud kaudtulega, millega seoses otsiti aktiivselt lahendusi tulejõu arendamisele (Hammes 2006, 101), samuti kasutati lennurünnakuid ning peale Teist maailmasõda muutus aktuaalseks tuumasõja oht. Kaudtule kasutamine Esimeses maailmasõjas oli niivõrd massiline, et see põhjustas hinnanguliselt 70 protsenti kogu sõja ohvritest (Strachan 1983, 137).

Sõjalise revolutsiooni tinginud kaudtuli (millest on palju räägitud ka käimasoleva Ukraina sõja kontekstis) tähendab nägemisulatusest väljas asuva  sihtmärgi ründamist, kasutades põhiliselt suurtükisüsteeme. Kaudtule üldine funktsioon lahingutegevuses on jalaväe toetamine, aga ka pehmete sihtmärkide hävitamine. Pehmeks sihtmärgiks loetakse objekte, mis on avalikud ja kergesti ligipääsetavad ning mis ei ole hästi kaitstud, näiteks inimesed ja mittemilitaarsed objektid. Kaudtule ülesandeks võib olla vastase tehnika neutraliseerimine, varustuse hävitamine, vastase personali surmamine või moraali õõnestamine.

Kaudtulerelvad

Kaudtulerelvadeks klassifitseeruvad miinipildujad, suurtükid, raketiheitjad, ballistilised raketid ja tiibraketid. Neist esimene ning teistega võrreldes  tagasihoidlikum kaudtule süsteem on miinipilduja. Selle eesmärk on neutraliseerida  sihtmärke vastavalt maastiku eripäradele ehk peamiselt kasutatakse neid takistuste rohkel maastikul, kuna välja tulistatav miin lendab sihtmärgini kõrge kaarega trajektooril. Tänapäevastest miinipildujatest  suurima kasutusel oleva süsteemi miin on võimeline muuhulgas läbistama ka betooni.

Teiseks oluliseks kaudtulerelvaks liigituv suurtükk on suurema laskeulatusega kui miinipilduja ning kasutab moonana mürske. Suurtükitule kahjustusi on näidanud 2014. aastast alates Ukraina sõda, kus Venemaa on rünnanud oma territooriumilt Ukraina piiriäärseid asulaid. Tule alla jäänud piirkonnad on varemetes, oli tsiviilkannatanuid ja paljud olid sunnitud  oma kodudest põgenema. Rünnaku eesmärk oli tabada vastase vägesid, kes väidetavalt olid liikunud rünnatud piirkondadesse (Mykhnenko 2020, 541–543). Samas rünnati ka eraldiseisvat tööstuslinna (Makhortykh, Sydorova 2017, 362), mis viitab, et eesmärk võis olla ka Ukraina majanduse mõjutamine. Alates nn Venemaa erioperatsiooni algusest 24. veebruaril läheb ajalukku näiteks Mariupoli, Harkivi ja teiste Ukraina linnade lauspommitamine suurtükkidest, mis on toonud kaasa massiivseid purustusi ja tsiviilohvreid.

Kolmas levinud kaudtule süsteem raketiheitja on relv, mille moonaks on reaktiivmootori abil liikuv rakett, mis võib lennata kaugele ja kiiresti. Sellest arenenum versioon, reaktiivsuurtükk on mobiilne kaudtule raketisüsteem, mis on võimeline lühikese aja  jooksul välja tulistama suures koguses rakette ehk tootma massiivset tulejõudu, hõlmates seejuures laia maa-ala. Kui miinipildujaid ja suurtükke tuleb pärast igat lasku ümber laadida, siis raketiheitja raketid laetakse süsteemi peale ühekorraga ning tulistatakse ühe episoodi vältel kiirelt välja. Sellega kaotab relv aga oma täpsuses ja ümberlaadimise ajas.

Teatud raketiheitjate eripäraks on kasutada termobaarilisi lõhkepäid, mis plahvatavad mitmes etapis. Esmalt pihustab lõhkepea rünnakupiirkonnas õhku kütust või muud põlevainet ning teise etapina süütab selle põlema. Plahvatuse tulemusel tekib kauakestev ülerõhk ning hapnikupuudus, kuna efekti saavutamiseks  on vaja kasutada õhust lisahapnikku. Tänu sellele on relva mõjuala oluliselt  laiem, samuti täidab lööklaine kiiresti siseruumid, kus selle võimsus kasvab, mistõttu on selline relv väga efektiivne hoonete hävitamiseks ja seal viibivate inimeste surmamiseks. Sellist tüüpi relvade arendamisega tegeleb põhiliselt Venemaa, kes on neid varasemalt kasutanud nii Tšetšeenia kui ka Afganistani sõdades,  et rünnata maasse kaevunud ning koobastesse varjunud vastase võitlejaid (Wildegger-Gaissmaier 2003, 3). See viitab, et termobaarilised relvad on võimelised tungima läbi kindlustatud punktide ning ulatuma ka sügavale varjunud inimesteni. On asitõendeid, et Venemaa on käimasolevas Ukraina sõjas kasutanud termobaarilisi relvi.

Tulenevalt kaudtule olemusest, milleks on nägemisulatusest väljas asuvate objektide ründamine, on sihtmärgiga eksimise tõenäosus kõrgem. Ohtu kujutavad ka süsteemid, millega tulistatakse korraga välja hulk rakette, mis hajuvad maa-alale laiali. See tähendab, et ka sihtmärgi ümbruses asuvad hooned võivad tabamuse saada. Tabamise tõenäosust püütakse suurendada, kasutades sihtmärgi asukoha tuvastamiseks mehitamata õhusõidukeid (Grubofski 2018, 13).

Kaudtulerelvad on Venemaa kõige eelistatum valik, millele viitab ka suurtükisüsteemide „sõjajumalaks“ tituleerimine (ibid., 2). Venemaa on kaudtule süsteeme kasutanud pigem reegli kui erandina,  olles teinud seda sõdades alates 19. sajandist (Bellamy 1990, 508–509) kuni tänapäevani ning kasutades seda ka tsiviilobjektide ja elanike ründamiseks. Üks näide tänapäevast on 2008. aastal alanud Gruusia sõda, kus Venemaa suurtükimürsud olid sihilikult suunatud küladele, mis teadaolevalt ei olnud lahingutegevusega seotud (Mullins 2011, 926).

Viimase kaudtulerelva klassina käsitleme ballistilisi ja tiibrakette. Ballistilised raketid on loodud kandma tuumalõhkepäid kaugete vahemaade taha, kuid need on võimelised kandma ka tavalisi lõhkepäid, mis vahemaa lühenedes kaotavad ühtlasi oma efektiivsuses, kuna tavalised lõhkepead on põhiliselt mõeldud  taktikaliste sihtmärkide hävitamiseks. See tähendab, et lühimaa ballistilisi rakette ei ole tavaliste lõhkepeade kandmiseks kuigi eesmärgipärane kasutada. Kuigi      sellised raketid tabavad sihtmärki täpselt, ei ole neile määratud sihtmärki keset lendu võimalik enam muuta, seega sobivad need kõige rohkem strateegiliste sihtmärkide ründamiseks, mille asukoht ei ole muutuv. Sellest tulenevalt kasutatakse neid rakette põhiliselt linnade ründamiseks, et tekitada elanikes paanikat, või tööstushoonete ja transpordisõlmede ründamiseks, et häirida majandust, hävitada sõjatööstust või takistada vastutegevust.

2008. aasta Gruusia sõjas kasutas Venemaa mitmeid kordi lühimaa ehk taktikalisi ballistilisi rakette mitmesuguste Gruusia sõjategevusega seotud objektide ründamiseks. Ühel juhul oli sihtmärgiks sadamas asuv mereväebaas, kus raketid tabasid nii baasi territooriumi kui ka sellega külgnevat tsiviilkasutuses olevat konteinerite terminali. Rünnaku tagajärjel hukkus viis ja sai vigastada üle kolmekümne mereväelase ning kannatanute arvud olid sarnased ka tsiviilterminalis. Sadama infrastruktuuri kahjud olid minimaalsed, kuid sellest hoolimata põhjustas raketirünnak ulatusliku katkestuse sadama töös. Teisel juhul tabas rakett õhubaasi, mille asemel  oli raketi arvatav tegelik sihtmärk lähedalasuv naftatorustik. Kolmandal juhul langes rakett Gori linna keskväljakule, mida Gruusia väed olid eelmisel päeval kasutanud kogunemispunktina. Kuna rünnaku hetkeks olid väed väljakult  lahkunud, kuulusid hukkunute hulka ainult tsiviilisikud (Lavrov 2010, 64, 73).

Tiibrakett on kui tark pomm, mehitamata ja juhitav lõhkepead kandev õhusõiduk, mis liikuvuse poolest meenutab lennukit. Kui ballistiline rakett on juhitav ainult lennu alguses ning langeb vabalt ja segamatult mööda ballistilist trajektoori sihtmärgini, siis tiibrakett on juhitav terve lennu vältel. See tähendab, et tiibrakett on võimeline oma trajektoori vastavalt sihtmärgile muutma, mistõttu saab neid kasutada ka liikuvate sihtmärkide hävitamiseks. Nii tiibraketid kui ka ballistilised raketid kasutavad sihtmärkide  ründamiseks kahte erinevat tüüpi lõhkepäid. Esimese näol on tegemist üksiku pommiga, mille kogu jõud on suunatud ühele konkreetsele objektile maapinnal. Teine lõhkepea koosneb mitmest väiksest pommist, mis langevad hajutatult suurele maa-alale. Sellist tüüpi lõhkepead võivad olla ka vastava kujuga betooni läbistamiseks, et pomm lõhkeks sihtmärgi maksimaalseks purustamiseks maa all. Sellise pommi maa-aluse lõhkemise korral on ümbruses olevate maapealsete objektide kahjud minimaalsed. Juhitavate rakettide kasutamist nähti viimases Süüria sõjas, kus 2015. aastal sõjategevusega liitunud Venemaa näitas oma raketivõimekust. Lennukitelt teele saadetud juhitavad raketid tabasid küll tiheasustusaladel asunud sihtmärke (Revaitis 2020, 40), kuid Venemaa eesmärk selliste rakettide kasutamisel oli pigem demonstreerida oma võimekust ning ühtlasi hoiatada võimalikke vastaseid tulevikus, et Venemaa on selliste relvadega valmis ründama ka ebaolulisi objekte. Sellele viitab asjaolu, et Süüria sõjas kasutas Venemaa pealtnäha vähem väärtuslike  sihtmärkide hävitamiseks ka tiibrakette, mis on oma kulukuse ja nende vähesuse poolest pigem mõeldud väärtuslike objektide ründamiseks (Kofman 2020, 62– 63). Juhitavaid rakette on Venemaa kasutanud ka käimasolevas Ukraina sõjas, kuid eeskätt sõja alguses. Ilmselt on nüüdseks Venemaa saadaolevate rakettide arv vähenenud ja ta üritab neid tõenäoliselt säästa puhkudeks, kus ülejäänud kaudtule vahendid ei anna soovitud efekti.

Juhitavate rakettide kategooriasse kuuluvad ka mehitamata õhusõidukid ehk droonid, millel on lisaks targa pommi omadustele võimekus sihtmärki tunde jälitada ning teha kindlaks, et valitud sihtmärk on vaenulik. Samuti on võimalik droone seadistada selliselt, et rünnak toimub alles siis, kui jälitatav sihtmärk on tsiviilelanikest piisavalt ohutus kauguses. Droonid jagunevad kahte kategooriasse: luuredroonid ja ründedroonid, mis on võimelised kandma nii rakette kui ka pomme. Kuigi ka tiibrakett klassifitseerub drooniks, siis nende erinevus seisneb selles, et droon kannab lõhkekeha ehk relva ning tiibrakett on ise relv (Rae 2014, 8, 11).

Hoolimata kõrgelt arenenud tehnoloogia olemasolust ja võimekusest eelistab Venemaa siiani kasutada kaudtulerelvi, mis on odavamad ning hävitavad sihtmärke  sama edukalt kui juhitavad relvad. Samuti ei hooli Venemaa eriti kõrvalkahjude tekitamisest ning kasutab kaudtuld ka psühholoogilise mõjutamise vahendina. 2014. aastal alanud Ukraina konfliktis toetuti suures osas suurtükisüsteemidele, mille tabamuse tõenäosuse tõstmiseks kasutati droone ehk sihtmärgid kinnitati droonide abil, millele järgnes loetud minutite jooksul suurtükituli (Grubofski 2018, 33). Kuna suurtükid ei ole täppisrelvad, siis Ukraina konflikti alguses kaheksa aastat tagasi oli piiriäärsete tiheasustusalade mürskudega pommitamise tulemuseks paljude kodude, haiglate  ja mitmesuguste infrastruktuuri osade hävinemine ning vähemalt 3300 tsiviilelaniku hukkumine ja tuhandete vigastamine. (Mykhnenko 2020, 541–543). Täpselt sama mudel on kordunud käimasolevas Venemaa agressioonis Ukraina vastu.

KUIDAS KAITSTA TSIVIILELANIKKE

Uute relvade kasutamisega kaasnevate kahjude ja lahingutegevuse üha rohkem tiheasustusaladele või linnadesse liikumise tõttu suureneb vajadus olla valmis kaitseks. Sõjalise rünnaku korral on põhilised kaitsemeetmed evakuatsioon ja varjumine, millest    viimane on asjakohane eelkõige õhurünnakute korral. Varjumine on kaitsemeede olukorras, kus elanike evakueerimine on erinevatel asjaoludel komplitseeritud või ohutum on jääda kohale. Elanike ohtlikust piirkonnast täies mahus evakueerimine ei ole alati võimalik. Näiteks on Aarla-Kask oma magistritöös (2018, 12) väitnud, et sõjalise ohu korral ei oleks võimalik tervet Ida-Viru maakonda evakueerida ning 57 protsendil elanikest tuleb jääda kohapeale. Seejuures jääksid Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe linna elanikud täielikult evakueerimata, mis tähendab, et nende ainus võimalus oleks varjuda.

Varjumiskohad

Varjumise eelduseks on turvaline varjumiskoht, milleks on suletud ruum vastava konstruktsiooniga. Kuna lisaks kaudtulele mõjutavad elanikke sõjalises konfliktis ka lennurünnakud, peaks varjumiskoht vastama sellistelegi ohtudele. Eestis puuduvad spetsiaalsed varjendid (Aarla-Kask 2018, 6) ning varjumiskohad. Ühtlasi on puudu varjumisvõimekuse loomiseks vajalikud õiguslikud alused (Lambing 2020). Seega on elanikkonnakaitses tegemist olulise võimelüngaga. Eriti oluline on tagada sõjaliste ohtude eest varjumise võimalused just linnaelanikele, keda muutunud lahingutegevus enim mõjutab. Samas ei tähenda ettevalmistatud varjumiskohtade olematus varjumisvõimaluste puudumist.

Spetsiaalsete varjendite puudumisel saab kasutada olemasolevat taristut, mida on varasemates sõdades ka tehtud. Maailmasõdades varjuti näiteks metroo- ja raudteetunnelitesse või poodide ja kortermajade keldritesse. Eestile lähimatest  riikidest on Soomes loodud varjumisvõimalused ligi 3,6 miljonile elanikule (Bērziņa 2019, 78), kus varjumiskohtadena sobivad ka igapäevakasutuses olevad  objektid, näiteks maa-alused metroojaamad ja parklad.

Esimese maailmasõja järel, kui sõjapidamine oli muutunud elanikele ohtlikuks,  hakati korraldama tsiviilkaitset, mis oli muutunud aktuaalseks eelkõige õhurünnakute tulemusel (Wade 2011, 32). Külma sõja ajal  jätkati tsiviilkaitse tegevustega peamiselt tuumasõja ohu tõttu (Alexander 2002, 209). Kaitsemeetmeteks on kas aktiivne või passiivne kaitse: aktiivne kaitse seisneb õhu kaudu ründavate relvade hävitamises ning passiivne kaitse on valik meetmeid, mis vähendavad sihtmärgini jõudnud relvade põhjustatud kahjusid.  Sihtmärkide valikust tulenevalt on sellisteks kaitsemeetmeteks evakuatsioon, varjumine ning nii tööstusettevõtete kui ka elanike hajutamine. Lisaks kõik ettevalmistused nende meetmete tagamiseks, näiteks hoiatussüsteemid või vajalike varude   olemasolu rünnakujärgseks perioodiks. 

Evakuatsioon

Elanikke evakueeriti juba Teises maailmasõjas, kuid tõsisemalt tõusis meede päevakorda külma sõja ajal seoses võimaliku tuumarünnaku ohuga (Wade 2011, 57–58). Mitmed faktorid võivad evakueerimise keeruliseks muuta või seda takistada, näiteks eeldab evakuatsiooni edukas läbiviimine piisavat eelhoiatusaega ja evakuatsioonikohtades vajalike varude olemasolu. Samas võivad kogu protsessi häirida halvad ilmaolud, transpordi  puudumine ja inimeste vähene valmisolek lahkuda või inimeste vastuhakk (Kincade 1978, 102). Samuti võib evakueerimine asetada elanikud suuremasse ohtu, kuna selle toimumisest teada saamine võib ajendada osapooli rünnakuga varakult alustama (Wigner 1970, 18), mis omakorda takistab ka evakuatsiooni ohutut jätkamist seoses evakuatsiooniteede võimalike purustustega (Bae et al. 2014, 1244). Kuigi ohustatud piirkonnast evakueerumine võib olla elanike kaitseks pealtnäha parim lahendus, siis alati ei ole see võimalik, mis loob vajaduse  teiste meetmete järele.

Eelnevad sõjad on näidanud, et linnad on lahingutegevuses populaarsed sihtmärgid  ning on kannatanud ulatuslikke kahjusid ja purustusi, mistõttu passiivsed kaitsemeetmed tuleb tagada eelkõige linnadele ja linnaelanikele (Shakibamanesh 2015, 1). Ka evakuatsioon on sõja kontekstis meede linnaelanike kaitsmiseks, kuid selle efektiivsus langeb vastavalt elanike arvu suurenemisele (Kincade 1978, 102), mille tulemusel on evakuatsioon tiheasustusaladel  elanike paljususe tõttu raskendatud. Kui linnaelanike evakueerimine on eri põhjustel komplitseeritud, pakub agressiooni eest kaitset varjumine ning varjumiskohtade olemasolu. Varjumisvõimekuse olemasolu on eelkõige tähtis geograafiliselt tundliku või strateegiliselt olulise asukohaga riikidele. (Shakibamanesh 2015, 2) Eesti kui Venemaa naaberriik omab sellest tulenevalt geograafiliselt tundlikku asukohta, mis kinnitab ka vajadust  tagada elanikele piisava kaitsetasemega varjumiskohad.

Kuidas varjuda

Kuigi linnaruumis on üldjuhul väga palju objekte, kuhu saaks vajadusel varjuda, siis iga koht ei ole varjumiseks turvaline.

Varjendeid (shelter) eristatakse vastavalt sellele, millise ohu eest need kaitset peaksid pakkuma. Madalama kaitsetasemega varjendid kaitsevad ainult konventsionaalsete  relvade põhjustatud plahvatuste ja lööklainete eest ning asuvad üldjuhul erinevate hoonete esimestel korrustel või keldrites ja teistes maa-alustes ruumides, mida saab võrdsustada Esimesest maailmasõjast pärit õhurünnakute varjendiga (air raid shelter) ning mille eesmärk oli eelkõige kaitsta lennukipommide eest (Bennesved 2020, 19). Sellest lähtuvalt võib varjumiskoha  minimaalseks ootuseks lugeda võimet kaitsta vähemalt lennukipommide eest, mis ühtlasi kaitseb ka vähemvõimsate relvade eest. Shakibamaneshi (2015, 4–5) selgituse põhjal langevad sellisesse kategooriasse pere- või koduvarjendid ja avalikud varjumiskohad.

Olemasolevatest objektidest on parim lahendus varjumiseks kasutada keldreid ning   eriti raudbetoonist esimese korrusega ehitiste keldreid, mis kaitsevad lööklaine ja ka radiatsiooni eest ilma, et oleks vaja hoones täiendusi teha. Keldri kasuks räägib ka asjaolu, et seda ümbritsev pinnas loob varjumiskohale lisakaitse. Seega selliste ehitiste keldreid saab ka tuumarünnaku korral kasutada, mis ei ole küll ideaalne, kuid tagab esmase kaitse. Kaitsetaset on võimalik märkimisväärselt tõsta, kui paigaldada lisatoestus ning välisseinte ümber lisada pinnast. See tähendab, et näiteks kortermajade elanikud saavad varjuda ka oma maja keldrikorrusel eeldusel, et hoone alumiste korruste konstruktsioon on ehitatud raudbetoonist. Sellist varjumisvõimalust võib pidada eelnevalt mainitud koduvarjendiks ehk eelisjärjekorras on mõeldud kasutamiseks konkreetse maja elanikele.

Teiste maade kogemusi

Suurbritannias seoti Teiseks maailmasõjaks valmistumisel koduvarjendid elanike hajutamise meetmega, kui valitses seisukoht, et parim lahendus elanike kaitseks on  nende hajutatus, kuna paljude inimeste avalikesse varjenditesse kogunemine muudab nad rünnakule haavatavamaks, suurendades    rünnaku sihtmärgiks langemise riski (Meisel 1994, 310). Elanike hajutamine nägi ette, et võimalikult paljudesse kodudesse on ehitatud varjend või kogu naabruskonnal on üks varjend, et vältida rahva kogunemist suurtesse ühisvarjenditesse. Sellest tulenevalt jõuti mitme eelnevalt konstrueeritud lahenduseni, mida elanikele jagati, et oma kodudesse paigaldada (Trout 2017, 84).

Andersoni varjendid olid kuuele inimesele mõeldud kumera katusega ning lainelisest terasest seintega ehitised, mis kaevati maa sisse ning kaeti pealt mullakihiga. Sellised varjendid pidasid vastu kuni 230 kg lennukipommi  plahvatusele ning neid jagati vähekindlustatud elanikele tasuta. Teiseks koju paigaldatavaks varjendiks oli Morrisoni varjend, mis oli mõeldud pigem väiksemates kodudes ning siseruumides kasutamiseks. Välimuselt meenutas see lauda või puuri, mille pealmine osa oli terasest ning küljed kaetud võrega. Ka neid jagati kehvemal elujärjel olevatele peredele tasuta (Wade 2011, 34, 46).  . Morrisoni-tüüpi varjend oli mõeldud ainult esmaseks varjumiseks, kuna pakkus kaitset ainult varingu tagajärjel tekkivate rusude eest, kannatades maksimaalselt keskmise kahekorruselise elumaja raskust eeldusel, et varjend ei asetse majas keldri kohal (Rathbone 1942, 141).

Kuna sihtmärkideks valiti tihtipeale tööstushooned, tagati tehasetöötajatele eraldi varjumisvõimalused. Tehaste varjendeid ehitati kahte tüüpi – tervenisti maa all asuvad terasvarjendid ja poolenisti maa peal asuvad betoonvarjendid. Terasvarjendi seinad olid terasest, mille välimine pool ning põrand kaetud betooniga, varjend oli varustatud mitme väljapääsu ning gaasikindlate ustega. Kuna betoonvarjendid asusid poolenisti maa peal, oli nende maapealne osa kaetud mullaga. Kumbki varjend oli ventilatsioonisüsteemi puudumise tõttu ette nähtud kuni kahetunniseks varjumiseks. (Logan 1939,  866–867).

Kuigi hajutatud varjendid olid eelistatud, tehti vahetult enne Teise maailmasõja algust ettevalmistusi ka varjumiseks avalikes ruumides ja rajatistes. Avalike varjumiskohtadena kasutati Londonis maa-aluseid metroojaamu,  raudteetunneleid ning suurte tehaste ja ladude keldreid. Äärelinna aladel varjuti väikeste poodide keldritesse või kirikute krüptidesse. Enamik varjumiskohti olid eelnevalt varustatud magamiskohtade, tualettide ja ventilaatoritega, mõned isegi pesumajaga. Lisaks oli igas avalikus varjumiskohas tagatud arstiabi kättesaadavus (Anon. 1941, 414).

Rootsi mõtteviis tsiviilkaitse korraldamisel Esimese maailmasõja järel hõlmas plaani, et tervetel linnadel on vastupanuvõime õhurünnakutele, mis eeldas, et iga uus linnahoone tuli ehitada sisuliselt õhurünnakukindlana: raudbetoonist konstruktsioonide ja vundamendiga ning iga hoone alla tuli ehitada terasuksega kelder varuväljapääsude ja ventilatsiooniga ning tagada vajalikud varud. Sellise ehituskava omaksvõtmise tulemuseks olid keldriruumid, mida oli võimalik kiiresti varjendiks kohandada. Need olid olemas kortermajades, avalikes hoonetes, raudteejaamades ja tööstushoonetes. Rahuajal olid ruumid kasutusel muudel otstarvetel (Bennesved 2020, 20–23).

Nii nagu Rootsi korraldas ka Soome Teise maailmasõja järel varjendite ehitamise selliselt, et iga uue linnaruumi kerkiva hoone juurde oli ehitajal kohustuslik lisada varjend. Varjendeid ehitati nii avalikesse kohtadesse kui ka elamurajoonidesse. Soomes on ette nähtud, et hoonetesse tuleb ehitada pommivarjend, mis  võib asuda iga hoone keldris või ühe piirkonna kohta teatud hoonete keldrites. Tulenevalt Soome kivisest pinnasest on enamik varjendeid ehitatud kivisse ning need on tavaliselt kasutuses muudel otstarvetel. Näiteks tarvitatakse varjumiskohti ujulate, jäähallide, parklate, kinodena jne (Vähäaho 2014, 390).

Saksamaal kuulusid varjumisvõimaluste hulka mitmekorruselised maapealsed raudbetoonist avalikud gaasikindlate ustega varjendid, mis seisid teistest hoonetest eemal. Sellistesse varjenditesse varjunud inimesed pääsesid üldjuhul eluga. Enamik varjusid varjendiks kohandatud kortermajade keldritesse või spetsiaalselt ehitatud maa-alustesse varjenditesse äride keldrites. Kuigi maa-alused varjendid olid suurte pommide eest turvalisemad kui maapealsed, kaasnes nendega oht varjendisse sisse põleda või lämbuda, kui varjendi ümbrus oli pommitamise tagajärjel põlema süttinud ning varjendis viibivad inimesed seda ei tajunud. Samas ei pruukinud eluga pääseda ka need, kes sellises olukorras varjendist põgenesid (Levine 1992, 61).

Rahuajal muudetakse tavalised ruumid vajadusel varjenditeks

Tuleb arvestada, et kõik inimesed ei pruugi olla suutelised sobivat varjumiskohta leidma, mistõttu on vaja tagada varjumiskohad, mis on kõigile vaba ligipääsuga. Eraldi varjumiskohtade ehitamise asemel on otstarbekam kasutada hooneid ja rajatisi mitmel eesmärgil ehk rahuajal tavalised ruumid muudetakse ohu korral varjumiskohtadeks. Selline toimimisviis vähendab kulusid, hoiab linnapildis ruumi kokku ning tagab selle, et varjumiskohti  hoitakse kasutusvalmiduses, mis tähendab, et ruumides on alati tagatud näiteks elekter, valgustus ja ventilatsioon. Sellest tulenevalt on nii-öelda jagatud süsteemidega kohtade erakorraline kasutuselevõtt funktsionaalsem ja kiirem, kuna neid kohti on rahuajal pidevalt kasutatud ja korras hoitud (Kar, Hodgson 2008, 227).

Ristkasutuses olevate pindade juures on oluline, et inimesed on harjunud käima nendes hoonetes, kus asub varjumiskoht ning tee sinna on tuttav. Sellest tulenevalt sobivad avalikuks kasutamiseks mõeldud hooned, näiteks koolid, rahvamajad, haiglad ja kohaliku omavalitsuse hooned (ibid., 232). Variandiks on ka parkimismajad, kuid nendes tekib suurem oht rusude alla mattuda, kuna tihtipeale asuvad need linna keskuses paljude hoonete läheduses (Chester, Zimmerman 1987, 411).

Teatud kriteeriumide täitmisel võib varjuda ka maapealsetes ruumides. Hoone maapealses osas varjumiseks peab hoone olema ehitatud selle mõttega, et see suudab plahvatusele vastu pidada. Oluline on, et on kasutatud materjale, mis neelavad plahvatusenergiat ja ühtlasi tugevdavad konstruktsiooni, et vältida hoone varisemist (Pichandi et al. 2013, 1478). Hoone maapealse osa kaitsetaseme tõstmine ja seal varjumine on aktuaalne pigem terrorirünnaku korral, mis üldjuhul toimub hoiatuseta, jätmata aega valida sobivam varjumiskoht. Sellises olukorras on tähtis, et vahetus läheduses olevad hooned oleksid piisavalt varisemiskindlad (Abdollahzadeh, Nemati 2014, 4).

Hoone vastupidavus sõltub väga paljudest faktoritest, näiteks hoone suurusest, elementide ühendustest, plahvatuse punktist jne. Näiteks telliskividest, armatuurita betoonist või tühimikuga betoonplokkidest seinad on minimaalse vastupidavusega ja varisevad esimese plahvatuse järel kokku. Seevastu tavaline viiekordne raudbetoonist ehitis on piisavalt stabiilne, et isegi mitme plahvatuse tagajärjel mitte kokku variseda. Seda aga juhul, kui korduvad plahvatused toimuvad ehitisest eemal (Yankelevsky et al. 2013).

Raudbetoon

Paljude riikide praktikas on peamiseks ehitusmaterjaliks raudbetoon. See peab plahvatusele paremini vastu,  kuna selle sees olev armatuur hoiab betooni koos ning ei lase plahvatuse tagajärjel sel laiali laguneda, kuigi võib esineda betooni mõranemist. Tavalise lööklaine eest  kaitseva varjendi seinad on keskmiselt 15 cm paksud ja raudbetoonist (Olmati et al, 2013, 1695). Varjumiskohas on tähtis akende puudumine ning ventilatsioonisüsteemi olemasolu. Kui varjumiskohas viibib palju inimesi rohkem kui mõni tund, ei ole ilma vajalike süsteemideta võimalik sinna kauemaks jääda.

Kui 15cm läbimõõduga raudbetoon suudab lööklainele ja plahvatustele vastu pidada, siis otsetabamuse eest ainult üks paneel ei kaitse. Näiteks 100–250 kg lennukipomm suudab inertsi tõttu tungida enne plahvatamist läbi mitme korruse. Kui lae läbimõõtu suurendada 40 cm-ni , siis 250 kg pomm tungib sellest küll läbi, kuid  edasi ei lähe. Samas olenevad lennukipommide tekitatavad purustused väga palju sellest, kui kõrgelt need kukuvad, ja seda ei ole võimalik ette näha (Ishikawa, Beppu 2007, 1536–1538). Sellest lähtuvalt tuleb maksimaalse kaitsetaseme saavutamiseks eelistada hooneid, millel on võimalikult palju korruseid. Üksteise peale laotud betoonelemendid koos õhuvahedega pakuvad suuremat kaitset, kus betooni  ülesanne on takistada või pidurdada lõhkepea sisenemist ning õhuvahe betooni all hajutab ja vähendab plahvatuse efekte, kaitstes alumisi betoonikihte (Yu et al. 2018, 433). Korrusmajade maa-aluste korruste kasutamine varjumiseks vähendab  oluliselt riski, et lõhkekeha jõuab keldrini välja.

Kuhu varjuda tuuma- ja keemiarelvade eest

Kui madalama taseme varjendid kaitsevad ainult konventsionaalsete relvade lööklainete ja plahvatuste eest, siis kõrgema kaitsetasemega varjendid taluvad erinevaid rünnakuid. Need peavad vastu pidama nii tuuma- kui ka keemiarünnakutele,  mistõttu on sellised varjumiskohad maa-alused, eeldavad tugevat konstruktsiooni ning on valmis inimesi majutama pikema perioodi vältel (Shakibamanesh 2015, 4). Selliseid varjumiskohti võib nimetada ka kõikide ohtude eest kaitsvaks varjumiskohaks (all-effects shelter), mis muuhulgas kaitseb keemia-, bio- ja radioloogilise relva eest (Kincade 1978, 115). Sellised varjendid on ühtlasi tuumavarjendid, mis laias laastus jagunevad lööklainevarjenditeks (blast shelter) ja radioaktiivse saaste varjenditeks (fallout shelter). Radioaktiivne saaste tekib tuumapommi lõhkemisel maapinna lähedal, mis paiskab õhku väikesed saastunud rusutükid. Esmase kaitse saamiseks piisab varjumisest ka tavaliste eluhoonete keldrites, kuid nende efektiivsus sõltub tuumapommi plahvatamise kohast ja radioaktiivse tolmu langemise intensiivsusest (Ozorak 2012, 494).

Tuumapommi olulisem efekt on tugev lööklaine koos kuumalainega, mille eest pakub parimat kaitset lööklainevarjend, mis seejuures kaitseb ka radioaktiivsuse eest. Lööklaine eest kaitset pakkuv varjumiskoht peab omama  tugevaid konstruktsioone ning üldiselt asuma sügaval maa all, kuigi ka see ei pruugi   ellujäämist tagada. Sellised varjumiskohad eeldavad kaitstud ventilatsioonisüsteemi ja varuväljapääsude olemasolu. Samuti peab olema võimalik   paljude inimeste viivitamatult varjumiskohta liigutamine ning varjumiskohas inimeste ülalpidamine määramata ajaks (Ozorak 2012, 491, 494).

Eestis puuduvad praegu spetsiaalsed varjendid ja varjumiskohad.

Samas ei tähenda tuumarünnaku varjendi puudumine, et ellujäämisvõimalust ei ole. Kriitilises olukorras on kohane varjuda ka olemasolevatesse hoonetesse, mis viitab, et saastunud osakeste eest varjumiseks ei ole vajalik spetsiaalsete varjendite olemasolu, vaid piisab tavalisse linnahoonesse varjumisest. Samas tuleb märkida, et sellise rünnaku korral on adekvaatne varjuda lähimasse keldrisse või tugevast materjalist hoonesse. Seejuures päästab   tuumarünnaku korral enim elusid kohapeal varjumine (sheltering in place), eriti kui varjutakse keldriruumides või suure kortermaja või kontorihoone keskosas. Juba  toimunud rünnaku järel radiatsiooni ja kuumalaine eest evakueerumine tekitab ummikuid, mis paneb inimesed suuremasse ohtu kui siseruumides või maa all varjumine. Seega kui eesmärk on päästa elusid, tuleb eelistada varjumist evakuatsioonile (Wein et al. 2010, 1316).

Tuumavarjendite reaalse kasutamise ainsaks näiteks on Jaapan, kus hoiatustele reageerinud ja varjunud inimesed pääsesid üldjuhul eluga. Hiroshima varjendid olid  ehitatud raudbetoonist või olid taladega toestatud ning puidu ja mullaga kaetud kaevikud. Sellised varjendid pidasid näiteks vastu 275 meetri kaugusel toimunud plahvatusele. Nagasaki varjendid olid kaetud kaevikud või tunnelid, mis kaevati savi- ja lubjasegust mägedesse ning toestati puiduga. Osad tunnelid ehitati raudbetoonist, mille läbimõõt oli pool meetrit. Tunnelvarjendid olid varustatud elektri, ventilatsiooni, istumiskohtade, sanitaartingimuste ja mitme  varuväljapääsuga. Kodudesse ehitatud varjendid olid maja alla kaevatud toestamata  augud või hoovi ehitatud rajatised, mis olid pooleldi maa peal ja maa all ning toestatud puidu ja mullaga. Samuti ehitati kaeviku tüüpi varjendeid, millest paremad olid puiduga toestatud ning kehvemad pealt puidu ja mullaga kaetud (Lynch 1963, 665).

Teised näited tuumavarjenditest on USA do-it-yourselfvarjend (Lichtman, 2006,  39), mille soovituslikuks suuruseks oli umbkaudu 2,2 × 2,5 m mõõduga betoonplokkidest laotud seintega kamber, mis oli mõeldud elanikele keldrisse või maa alla installeerimiseks (Gordon 1987, 26). Nõukogude Venemaal ehitati uutesse kortermajadesse tuumavarjendeid, mis olid varustatud magamiskohtade, tualettide, toidu, ventilatsiooni, meditsiinitarvete, varuväljapääsude jm vajalikuga (Ozorak 2012, 494–495). Šveitsi varjendid on ehitatud  raudbetoonhoonete keldritesse ning neile on tagatud mitu väljapääsu või tunnelid, mis viivad hoonest eemale (Chester, Zimmerman 1987, 415). Tuumavarjendite  eesmärk ei ole vastu pidada otsetabamusele, vaid kaitsta elanikke lööklaine ja radioaktiivse saaste eest (Stein 1990, 19). Varjumiskoha peamine eesmärk on vähendada või elimineerida konventsionaalsete või tuumarelvade mõju  elanikkonnale.

KOKKUVÕTTEKS

Varjumiseks pole ilmtingimata vajalik kasutada selleks ettevalmistatud kohti, vaid piisava kaitse võivad tagada ka olemasoleva hoonestuse maa-alused ruumid (Tomonaga 2019, 496). Samas ei saa sellistesse kohtadesse jääda pikemaks ajaks, kui seal puuduvad  nii ventilatsioonisüsteemid kui ka varuväljapääsud, mis iseloomustavad pigem varjumiseks ettevalmistatud kohti (Ozorak 2012, 491, 494). Seejuures tuleb eelistada raudbetoonist konstruktsiooniga hoonete ilma akendeta keldreid, mis peavad plahvatustele edukamalt vastu ning võimalikult paljude korrustega hooneid, mis vähendavad pommi keldrisse jõudmise    riski. Sellest lähtuvalt võime jagada varjumiskohad vastavalt nende kriteeriumitele kahte kategooriasse (tabel 1).

TABEL 1. Varjumiskoha kriteeriumid

Allikas: Autori koostatud

Eestis puuduvad pikemaajaliseks varjumiseks ettenähtud ja ettevalmistatud   kohad. Sellises olukorras on asjakohane varjuda kortermajade keldrites, mida võib pidada koduvarjendiks ning mis seega ei saa vastu võtta kõiki. Sellest tulenevalt on avalike varjumiskohtadena fookuses avalikud hooned. Nende puhul tuleb    eelistada selliseid, mis asuvad kohtades, kus liigub üldiselt palju inimesi ning mis osutavad rahuajal mingit muud avalikku teenust.

KASUTATUD ALLIKAD

  • AARLA-KASK, M. (2018). Tsiviilisikute liikumine kriisi ja sõjaolukorras ning selle mõju riigikaitseliste üksuste tegevusvabadusele. Magistritöö. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool.
  • ABDOLLAHZADEH, G., NEMATI, M. (2014). Risk Assessment of Structures Subjected to Blast. – International Journal of Damage Mechanics, 23(1), 3–24.
  • ALEXANDER, D. (2002). From Civil Defence to Civil Protection – and Back Again. – Disaster Prevention and Management, 11(3), 209–213.
  • ANON. (1941). London Air-Raid Shelters Revisited. – The British Medical Journal, 2(4211), 414–415.
  • AVARMAA, P. (2021). Elanikkonna varjumise võimalused lahingutegevusega kaasnevate ohtude eest Ida-Virumaa näitel. Magistritöö. Sisekaitseakadeemia Sisejulgeoleku Instituut. Tallinn.
  • BAE, J. W., LEE, S., HONG, J. H., MOON, I. C. (2014). Simulation-based Analyses of an Evacuation from Metropolis During a Bombardment. – Simulation: Transactions of  the Society for Modeling and Simulation International, 90(11), 1244–1267.
  • BELLAMY, C. (1990). The Russian Artillery and the Origins of Indirect Fire. – The Journal of Soviet Military Studies, 3(3), 491–512.
  • BENNESVED, P. (2020). Sheltered Society: Civilian Air Raid Shelters in Sweden – From Idea to Materiality, 1918–1940 and Beyond. Doctoral thesis. Malmö: Umeå University.
  • BĒRZIŅA, I. (2019). Total Defence as a Comprehensive Approach to National Security. – N. Vanaga, T. Rostoks (eds.). Deterring Russia from Europe: Defence Strategies for Neighbouring States. New York: Routledge, 71–89.
  • CHESTER, C. V., ZIMMERMAN, G. P. (1987). Civil Defense Shelters: A State-of-the-Art Assessment. – Tunnelling and Underground Space Technology, 2(4), 401–428.
  • DOWNES, A. B. (2006). Desperate Times, Desperate Measures: The Causes of  Civilian Victimization in War. – International Security, 30(4), 152–195.
  • GORDON, A. (1987). Bomb Shelters of the Cold War Period. – The Threepenny Review, 29, 26–27.
  • GRUBOFSKI, S. R. (2018). Combat with the God of War: A Comparison of Russian Cannon Artillery from 2000 to 2016 Using a DOTMLPF Framework. Master thesis.  Colorado: University of Colorado.
  • GÖTZ, E., MERLEN, C-R. (2019). Russia and the Question of World Order. – European   Politics and Society, 20(2), 133–153.
  • HAMMES, T. X. (2006). The Sling and the Stone: On War in the 21st Century. Wisconsin: Motorbooks International.
  • ISHIKAWA, N., BEPPU, M. (2007). Lessons from Past Explosive Tests on Protective Structures in Japan. – International Journal of Impact Engineering, 34, 1535–1545.
  • KAR, B., HODGSON, M. E. (2008). A GIS-Based Model to Determine Site Suitability of Emergency Evacuation Shelters. – Transactions in GIS, 12(2), 227–248.
  • KINCADE, W. H. (1978). Repeating History: The Civil Defense Debate Renewed. – International Security, 2(3), 99-–20.
  • KOFMAN, M. (2020). Syria and the Russian Armed Forces: An Evaluation of Moscow’s Military Strategy and Operational Performance. – R. E. Hamilton, C. Miller, A. Stein (eds.). Russia’s War in Syria: Assessing Russian Military Capabilities and Lessons Learned. Philadelphia: Foreign Policy Research Institute, 35–66.
  • LAMBING, M. (2020). Päästeameti pädevus ja ülesanded ohuolukorras varjumise korraldamisel elanike kaitseks. Magistritöö. Tallinn: Tartu Ülikool.
  • LAVROV, A. (2010). Timeline of Russian-Georgian Hostilities in August 2008. – R. Pukhov (ed.). The Tanks of August. Moscow: Centre for Analysis of Strategies and Technologies, 37–75.
  • LEVINE, A. J. (1992). The Strategic Bombing of Germany, 1940–1945. Westport, Connecticut, London: Praeger.
  • LICHTMAN, S. A. (2006). Do-It-Yourself Security: Safety, Gender, and the Home Fallout Shelter in Cold War America. – Journal of Design History, 19(1), 39–55.
  • LOGAN, D. D. (1939). Occupancy Tests of Air-raid Shelters. – British Medical Journal,2(4112), 866–867.
  • LYNCH, F. X. (1963). Adequate Shelters and Quick Reaction to Warning: A Key to  Civil Defense. – Science, 142(3593), 665–667.
  • MAKHORTYKH, M., SYDOROVA, M. (2017). Social Media and Visual Framing of the  Conflict in Eastern Ukraine. – Media, War, and Conflict, 10(3), 359–381.
  • MASCO, J. (2009). Life Underground: Building the Bunker Society. – Anthropology Now, 1(2), 3–29.
  • MEISEL, J. S. (1994). Air Raid Shelter Policy and its Critics in Britain Before the Second World War. – Twentieth Century British History, 5(3), 300–319.
  • MULLINS, C. W. (2011). War Crimes in the 2008 Georgia-Russia Conflict. – The British Journal of Criminology, 51(6), 918–936.
  • MYKHNENKO, V. (2020). Causes and Consequences of the War in Eastern Ukraine: An Economic Geography Perspective. – Europe-Asia Studies, 72(3), 528–560.
  • OLMATI, P., PETRINI, F., GKOUMAS, K. (2013). Blast Resistance Assessment of a Reinforced Precast Concrete Wall under Uncertainty. – G. Deodatis, B. Ellingwood, D. Frangopol (eds.). – Safety, Reliability, Risk and Life-Cycle Performance of Structures and Infrastructures. London: CRC Press, Taylor and Francis Group, 1695–1702.
  • OZORAK, P. (2012). Underground Structures of the Cold War: The World Below. Barnsley: Pen & Sword Military.
  • PICHANDI, S., RANA, S., OLIVEIRA, D., FANGUEIRO, R. (2013). Fibrous and Composite Materials for Blast Protection of Structural Elements – A state-of-the-art review. – Journal of Reinforced Plastics and Composites, 32(19), 1477–1500.
  • RAE, J. D. (2014). Analyzing the Drone Debates: Targeted Killing, Remote Warfare, and Military Technology. New York: Palgrave Macmillan.
  • RATHBONE, A. D. (1942). Air-Raid Shelters. – Scientific American, 167(3), 1–2.
  • REED, D. J. (2008). Beyond the War on Terror: Into the Fifth Generation of War and    Conflict. – Studies in Conflict and Terrorism, 31(8), 684–722.
  • REVAITIS, A. (2020). Russian Perception of Its Network-centric Warfare Capabilities in  Syria. – Journal on Baltic Security, 6(1), 33–50.
  • SHAKIBAMANESH, A. (2015). Public Shelters: Towards Secure Urban Planning and Designing in Terms of Passive Defense. – Geografia-Malaysian Journal of Society and  Space, 11(3), 1–9.
  • SHLAPAK, D. A., JOHNSON, M. W. (2016). Reinforcing Deterrence on NATO’s Eastern Flank: Wargaming the Defense of the Baltics. Raport. https://www.rand.org/pubs/research_reports/RR1253.html
  • STEIN, G. J. (1990). Total Defense: A Comparative Overview of the Security Policies of Switzerland and Austria. – Defense Analysis, 6(1), 17–33.
  • STRACHAN, H. (1983). European Armies and the Conduct of War. New York: Routledge.
  • TOMONAGA, M. (2019). The Atomic Bombings of Hiroshima and Nagasaki: A Summary of the Human Consequences, 1945–2018, and Lessons for Homo Sapiens to End the Nuclear Weapon Age. – Journal for Peace and Nuclear Disarmament, 2(2), 491–517.
  • TROUT, E. A. R. (2017). Concrete Air Raid Shelters, 1935–1941. Construction History, 32(2), 83–108.
  • VÄHÄAHO, I. (2014). Underground Space Planning in Helsinki. – Journal of Rock Mechanics and Geotechnical Engineering, 6(5), 387–398.
  • VÄLISLUUREAMET. (2020). Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas 2020. – https://www.valisluureamet.ee/pdf/raport-2020-et.pdf
  • WADE, B. M. (2019). A Multi-Objective Optimization of Ballistic and Cruise Missile Fire Plans Based on Damage Calculations from Missile Impacts on an Airfield Defended by an Air Defense Artillery Network. – 
Journal of Defense Modeling and Simulation: Applications, Methodology, Technology, 16(2), 103–117.
  • WEIN, L. M., CHOI, Y., DENUIT, S. (2010). Analyzing Evacuation versus Shelter-In-Place Strategies After a Terrorist Nuclear Detonation. – Risk Analysis, 30(9), 1315–1327.
  • WIGNER, E. P. (1970). Why Civil Defence – 1970: Responsibilities, Costs and Rewards of Civil Defence. – EMO National Digest, 11(4), 16–19.
  • WILDEGGER-GAISSMAIER, A. E. (2003). Aspects of Thermobaric Weaponry. – ADF Health, 4, 3–6.
  • YANKELEVSKY, D. Z., SCHWARZ, S., BROSH, B. (2013). Full Scale Field Blast Tests on Reinforced Concrete Residential Buildings – From Theory to Practice. – International  Journal of Protective Structures, 4(4), 565–590.
  • YU, X., CHEN, L., FANG, Q., HOU, X., FAN, Y. (2018). Blast Mitigation Effect of the Layered Concrete Structure with an Air Gap: A Numerical Approach. – International Journal of Protective Structures, 9(4), 432–460.

* Artikkel põhineb autori magistritööl (Avarmaa 2021).

Tagasiside