Nr 20

Laadi alla

Jaga

Prindi

Euroopa Liidu liikmesriikide mõjukus, huvid ja koalitsioonivalmidus Eesti ametnike hinnangul

  • Ulrika Hurt

    Ulrika Hurt

    Tallinna Tehnikaülikooli doktorant ja projektijuht

  • Julia Malev

    Julia Malev

    Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži magistrant

  • Viljar Veebel

    Viljar Veebel

    Eesti Välispoliitika Instituudi vanemuurija, Balti Kaitsekolledži teadur

Euroopa Liidu liikmesriikide mõjukuse, huvide ja koalitsioonivalmiduse tundmine on peamisi edutegureid, mis võimaldab planeerida tõhusaid läbirääkimisi.

Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži magistrantide Ulrika Hurda, Julia Maleva, Mart Pechteri ja Raul Markuse Viljar Veebeli juhendamisel tehtud uuring selgitas välja Euroopa Liidu küsimustega tegelevate võtmeametnike hinnangud teiste euroliidu liikmesriikide mõjukuse, järeleandlikkuse, seisukohtade arusaadavuse ning kontaktide loomise kohta. Ametnike hinnangute summeerimine võimaldab teha järeldusi Eesti potentsiaalsete ja praeguste partnerite kohta. Huvivaldkondade põhjal võib otsida põhimõttelisi liitlasi ja teha kindlaks riigid, kellega suhtlemisel tuleb leida argumente, et oma riigi positsioonides mitte järele anda.
Ulatuslik uurimistöö tõstatas mitmeid aruteluteemasid ning avas valdkondi edasiseks põhjalikumaks uurimiseks. Ametnikud tõid välja, et teiste liikmesriikide huvide ja koalitsioonide moodustamise kohta vajaksid nad palju rohkem täienduskoolitust ning asjakohaseid rakendusuuringuid.
Artikkel käsitleb põnevaid leide, uuringu eesmärke ja metoodikat ning kirjeldab vastanute tegevusala. Pikemad vastused koos joonistega leiab uuringu tervikraportist. Analüüsi tulemused kajastavad läbilõiget vastanute hinnangutest 2009. aasta kevadel, on üldistavad ega esinda ametlikke seisukohti.

Uuringu taust ja eesmärgid

Peamised suunaandjad läbirääkimiste korraldamisel on ministeeriumide Euroopa Liidu küsimustega tegelevad ametnikud ning Eesti alalise esinduse Euroopa Liidu juures diplomaadid. Nimetatud ametnike seisukohtade selgitamiseks tehti uuring Euroopa õpingute magistriprogrammi kursuse “Euroopa Liidu liikmesriikide majanduslikud ja poliitilised lähtepositsioonid ning koostöö prioriteedid” raames.
Uuringu eesmärk oli analüüsida ametnike hinnangute põhjal:

1)    Eesti ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide huve;
2)    teiste Euroopa Liidu liikmesriikide mõjukust ja järeleandlikkust;
3)    Eesti peamisi koalitsiooni- ja koostööpartnereid;
4)    Eesti ametnike kogemusi koalitsioonide loomisel;
5)    Eesti ametnike seisukohta riigi huvide efektiivsel kaitsmisel;
6)    Eesti strateegilisi huve.

Eesti huvide esindamine Euroopa Liidus nõuab ametnikelt osalemist koordineeritud otsustamisprotsessi eri tasanditel, poliitikate ja mõjutamisvõimaluste ning oma valdkonna head tundmist. Selleks et koalitsioone moodustada ja teiste liikmesriikidega kokkuleppeid saavutada, on vaja osata läbi rääkida. Läbirääkimised tuginevad lisaks praktilistele oskustele ka Eesti prioriteetide ning teiste liikmesriikide eripära tundmisele.

Metoodika ja valim

Uuringu valimi moodustasid Eesti ministeeriumide Euroopa Liidu asjade ja välissuhete osakondade juhtkond ning võtmeametnikud, Riigikantselei Euroopa Liidu asjade büroo eksperdid ja diplomaadid Eesti alalises esinduses Euroopa Liidu juures, kokku 147 inimest. Suurima rühma moodustasid Eesti alalise esinduse diplomaadid – 35 protsenti valimist. Vastustena laekus 69 ankeeti, mis teeb vastamise määraks 46,94 protsenti.
Uuring tehti Interneti-põhise ankeetküsimustiku abil ning tulemused põhinevad vastajate subjektiivsetel hinnangutel. Selle meetodi kasuks otsustati vajadusest säilitada vastajate anonüümsus, et rohkem nende usaldust võita. Et tulemused oleksid üldistavamad, ankeedis vastajate päritoluasutust ei küsitud.
Küsimustiku väljatöötamisel püüti uuringu kesksete mõistete mõõtmiseks leida võimalikult valiidsed indikaatorid, seejuures lähtuti Euroopa Kolledži loengute ja debattide käigus tõstatatud küsimustest. Ankeedis kasutati kuni viie vastusevariandiga küsimusi ja 0–6-punktilisi skaalasid, mis oli tingitud soovist saada võimalikult selgeid hoiakuid näitavaid andmeid. Kasutati ka avatud küsimusi, et selgitada välja ametnike spetsiifilisi arvamusi. Mitmete küsimuste puhul oli võimalik märkida mitu vastusevarianti. Küsimusele võis jätta ka vastamata ja liikuda edasi järgmiste küsimuste juurde.
Vastuseid omavahel kombineerides saadi informatsiooni, kuidas vastanute teadmised teiste liikmesriikide huvivaldkondade kohta leiavad läbirääkimiste käigus praktilist kasutamist ning kuivõrd Eesti huvide tundmine sõltub sellest, millises Euroopa Liidu otsustusprotsessi etapis osaletakse, milliseid meetodeid eesmärkide saavutamisel oluliseks peetakse ja milliseid tegelikult kasutatakse.

Vastanute tegevusala

Täpsustati vastanute staaži Euroopa Liidu küsimustega tegelemisel ning tasandid, millel ametnikud euroliidu otsustusprotsessis osalevad (riigisisene koordinatsioon, Euroopa Komisjoni (European Commission; edaspidi komisjon) töörühmad, Euroopa Liidu Nõukogu (Council of the European Union; edaspidi nõukogu) komiteed ja töörühmad, Alaliste Esindajate Komitee (Comité des représentants permanents, COREPER) ja Euroopa Liidu Nõukogu ministrite kohtumiste tasand, märkida võis rohkem kui ühe rühma.
Vastanutest 46 protsenti on Euroopa Liidu teemadega kokku puutunud rohkem kui viis aastat, 40 protsenti on töötanud teemadega kolm kuni viis aastat, 11 protsenti üks kuni kaks aastat ning kõigest kolm protsenti alla ühe aasta. Kõige staažikamad on komisjoni töörühmadega ja COREPER-iga töötavad ametnikud: üle 60 protsendi on töötanud euroliidu teemadega rohkem kui viis aastat, üle kolmeaastase Euroopa Liidu töökogemusega on kõik COREPER-iga töötavad ametnikud ning 95 protsenti nõukogu ministrite tasandiga töötavaist ametnikest.
Eesti ametnikke iseloomustab mitmes otsustusrühmas töötamine – 28,5 protsenti osaleb kahel tasandil, 20 protsenti kolmel ning 17,1 protsenti neljal tasandil. Üks vastanu märkis, et töötab kõigis viies otsustusrühmas ehk osaleb suuresti ühe ja sama poliitika loomise, vastuvõtmise ja rakendamise etapis ning riigisiseses koordinatsioonis.
Need vastanud, kes nimetasid, et töötavad neljas otsustusrühmas, puutuvad kokku nõukogu tööga kõigil kolmel tasandil (komiteed ja töörühmad, COREPER, ministrite kohtumised), kuid ei osale riigisiseses koordinatsioonis.
Vastanutest 11 protsenti osaleb korraga nii komisjoni töörühmades kui ka nõukogu komiteedes, kolm protsenti komisjoni töörühmades, nõukogu komiteedes ja riigisiseses koordinatsioonis ning viis protsenti ühes või kõikides otsustusrühmades peale riigisisese koordinatsiooni. Suurim hulk – 19 protsenti – mitme rühmaga tööd tegevatest ametnikest on muu kõrval siiski hõivatud riigisisese koordinatsiooniga, 14 protsenti osaleb korraga riigisiseses koordinatsioonis ja nõukogu erinevatel tasanditel (komiteede ja töörühmade, COREPER-i ja ministrite tasandil) ning viis protsenti korraga riigisiseses koordinatsioonis ja komisjoni töörühmades. Suurim osa vastanutest – 31,4 protsenti – töötab vaid ühes otsustusrühmas (kas nõukogus või komisjonis).
Uurimisrühma hinnangul on ametnikud, kes puutuvad kokku kõigi või mitme otsustusprotsessi tasandiga, rohkem informeeritud ja kogenumad ning suudavad riikide mõjukust paremini hinnata. Seda, kas ühe ametniku töötamine mitmel tasandil on tõhus, läbipaistev, eesmärgistatud või õhukesest riigist ja väikesest ametnike hulgast tulenev tendents, selle uuringu raames ei käsitletud.

Riikide huvivaldkonnad ja mõjukus

Hindamaks, kui palju teavad Eesti võtmeametnikud teiste liikmesriikide huvidest, paluti vastanutel märkida iga liikmesriigi huvivaldkonnad, tabuteemad ja nn pühad lehmad, vastata võis vaba tekstina.
Vastanutest 88 protsenti arvas, et liikmesriikidel on olemas kindlad huvivaldkonnad, tabuteemad ja nn pühad lehmad. Neil ametnikel, kes arvasid, et liikmesriikidel spetsiifilisi huvivaldkondi pole, on euroliidu teemadega töötamisel vähemalt 3–5 või viie ja enama aasta pikkune staaž. Ehk mida pikema staažiga on ametnik, seda vähem ta arvab, et igal liikmesriigil on oma võtmeteemad ning alalised huvivaldkonnad üksikutes poliitikavaldkondades.

  •  Küpros (16 vastust) – peamised huvivaldkonnad Türgi küsimus (6 mainimist), saare taasühendamine (2 mainimist), NATO laienemine (2 mainimist);
  • Rootsi (12 vastust) – inimõigused, võrdõiguslikkus (4 mainimist), Euroopa Liidu eelarve (2 mainimist), keskkonnaküsimused (2 mainimist);
  • Austria (12 vastust) – pangandus- ja finantsteemad (3 mainimist), tuumaenergia (2 mainimist);
  • Saksamaa (12 vastust) – Euroopa Liidu eelarve (3 mainimist), autotööstus (2 mainimist), huvi kõigi Euroopa Liidu teemade vastu (1 mainimine);
  • Prantsusmaa (11 vastust) – põllumajanduspoliitika (3 mainimist), liikmesriikide eripäradega arvestamine (1 maini­mine).
  • Kõige rohkem mainiti erinevate liikmesriikide huvivaldkondadest Euroopa Liidu toetuste teemat (11 korda), Euroopa Liidu eelarvet ja tulusid (11 korda) ning Türgi küsimust (11 korda). Teemad ja riigid, mida mainiti, on ära toodud tabelis 1.

    Tabel 1. Riikide huvivaldkonnad

    Teema, mida liikmesriigi huvivaldkonnana mainiti
    Koht
    Riigid, keda mainiti
    Euroopa Liidu toetused
    1.–3.
    Bulgaaria, Hispaania, Itaalia, Kreeka, Poola, Rumeenia
    Euroopa Liidu eelarve ja tulud
    1.–3.
    Austria, Madalmaad, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia
    Türgi
    1.–3.
    Austria, Kreeka, Küpros
    Autentimine
    4.–6.
    Austria, Itaalia, Holland, Portugal, Saksamaa, Sloveenia, Slovakkia, Taani, Tšehhi
    Haridus ja innovatsioon
    4.–6.
    Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Suurbritannia, Tšehhi, Sloveenia
    Immigratsioon ja Põhja-Aafrika immigratsioon
    4.–6.
    Hispaania, Itaalia, Küpros, Malta, Prantsusmaa
    Venemaa
    7.–9.
    Leedu, Läti, Poola, Soome, Saksamaa
    Põllumajandus, põllumajanduspoliitika ja -reform
    7.–9.
    Prantsusmaa, Iirimaa, Hispaania, Ungari
    Keeleline võrdne kohtlemine, liikmesriikide eripära arvestamine, kultuuride dialoog
    7.–9.
    Austria, Bulgaaria, Itaalia, Küpros, Portugal, Prantsusmaa

     Kuidas hinnatakse riikide mõjukust

    Uuringu kõige suuremate leidudega tipnes osa, milles küsiti, milliseid liikmesriike peavad ametnikud mõjukaimaks, millised on kõige vähem mõjukad, kes peavad tavaliselt tegema järeleandmisi, kes saavutavad oma tahtmise. Üllatav oli, et mõjukaimate ja järeleandmisi mittetegevate riikide arv piirdus mõlemal juhul kaheksa riigiga, kuigi valikus olid kõik 27 liikmesriiki (tabel 2).

    Tabel 2. Mõjukaimad liikmesriigid

    Koht
    Kõige suurema mõjuga
    liikmesriigid
    Riigid, kes peavad kõige vähem järeleandmisi tegema
    1.
    Saksamaa
    Saksamaa
    2.
    Prantsusmaa
    Suurbritannia
    3.
    Suurbritannia
    Prantsusmaa
    4.
    Rootsi
    Itaalia
    5.–6.
    Austria, Holland
    Küpros
    7.–8.
    Itaalia, Soome
    Rootsi

    Kõige suurema mõjuga riigid on ametnike arvates suurriigid. On mõneti ootuspärane, et järeleandmisi ei pea tegema Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia. Üllatav on, et Küpros on ära märgitud nii suurimate järeleandjate kui ka järeleandmisi mittetegevate riikide nimekirjas.
    Kõige mõjukamaks riigiks peavad komisjoni töörühmaga töötavad ametnikud Prantsusmaad, samal ajal kui nõukogu komiteedega töötavad ametnikud peavad mõjukaimaks Suurbritanniat. COREPER-iga töötavad ametnikud peavad Saksamaad ja Suurbritanniat võrdselt mõjukaks, Prantsusmaad nimetavad nad mõjusana ainult 14 protsendil kordadest.
    Mida kõrgem on otsustusprotsessi tasand, seda vähem nimetatakse muid riike peale Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Komisjoni töörühmadega töötavad ja riigi­siseses koordinatsioonis osalevad ametnikud mainivad muid riike üle 10 protsendil kordadest, samal ajal kui COREPER-i ja nõukogu ministrite tasandiga töötavad ametnikud hindavad mõjukaimaks ainult ühte kolmest (Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa).
    Vähem mõjukate ja järeleandmisi tegevate riikidena tuuakse 27 riigist välja 13. Sageli järeleandmisi tegema pidavate riikide hulgas nimetasid paar ametnikku üllatavalt ka Soomet ja Prantsusmaad (tabel 3).

    Tabel 3. Kõige väiksema mõjuga liikmesriigid

    Koht
    Kõige väiksema mõjuga
    liikmesriigid
    Riigid, kes peavad kõige rohkem
    järeleandmisi tegema
    1.
    Malta
    Läti
    2.
    Bulgaaria
    Eesti
    3.
    Rumeenia
    Rumeenia
    4.
    Läti
    Bulgaaria
    5.
    Luksemburg
    Küpros
    6.–13.
    Leedu, Iirimaa, Küpros, Kreeka,
    Portugal, Slovakkia, Soome, Taani
    Malta, Poola, Prantsusmaa, Belgia, Holland, Portugal, Soome, Ungari

    Tabel 4. Vastanute hinnangud liikmesriikide sõnavõttude jälgitavuse kohta

    Koht
    Kõige kergem jälgida
    Kõige raskem jälgida
    1.
    Suurbritannia
    Kreeka
    2.
    Saksamaa
    Itaalia
    3.
    Rootsi
    Hispaania
    4.
    Soome
    Küpros
    5.–6.
    Holland
    Läti, Prantsusmaa

    Tabel 5. Liikmesriigid, kellega on loodud kõige rohkem kontakte

    Koht
    Kõige rohkem kontakte
    Kõige vähem kontakte
    1.
    Soome
    Küpros
    2.
    Suurbritannia
    Malta
    3.
    Rootsi
    Rumeenia
    4.
    Läti
    Kreeka
    5.
    Poola
    Bulgaaria

    Tabel 6. Eesti prioriteetsed huvivaldkonnad

    Huvivaldkonnad
    Prioriteet
    Energiapoliitika ja -julgeolek
    1.
    Riiklik julgeolek, ühine välis- ja julgeolekupoliitika, transatlantilised suhted
    2.
    Põllumajandus
    3.
    Laienemine, Gruusia ja Ukraina
    4.
    Maksupoliitika
    5.
    Kliimakokkulepped
    6.–10.
    Infotehnoloogia
    6.–10.
    Euro
    6.–10.
    Läänemeri
    6.–10.
    Venemaa
    6.–10.
    Transpordivõrgustik
    11.–14.
    Siseturg
    11.–14.
    Võrdne kohtlemine
    11.–14.
    Vähemused
    11.–14.

    Vastanute hinnangutes liikmesriikide sõnavõttude jälgitavuse ning nendega kontaktide loomise vahel esineb selge korrelatsioon (tabel 4). Eestil on enim sidemeid Suurbritannia, Rootsi ja Soomega.

    Vaadeldes kontaktide loomist erinevate otsustusrühmade lõikes kombineeritult (võimendades tulemust ühe inimese kuulumise kaudu mitmesse otsustusrühma), selgub, et riikide hulgas, kellega on loodud kõige enam kontakte (Soome, Suurbritannia, Rootsi, Läti; vt tabel 5), nimetatakse kõikide otsustusrühmade lõikes enim Rootsit. Suurim kontaktide hulk Rootsiga on COREPER-iga töötavate ametnike hulgas (38 protsenti). Järgneb Soome (kõige rohkem kontakte on loonud nõukogu struktuuris ministrite tasandiga töötavad ametnikud – 27 protsenti) ja kolmandal kohal Suurbritannia (kõige rohkem kontakte loodud COREPER-is – 25 protsenti). Samal ajal kui Lätiga on loodud palju kontakte komisjoni töörühmades, riigisiseses koordinatsioonis ning nõukogu komiteedes ja töörühmades, ei nimeta COREPER-i ja nõukogu ministrite tasandiga töötavad ametnikud Lätiga kontaktide loomist kordagi.
    Riikide vähest mõjukust määravaid tulemusi kombineerides ilmnes, et kõige vähem mõjukad ja kõige vähem jälgitavad on Eesti ametnike arvates Malta, Rumeenia, Kreeka, Läti ja Bulgaaria seisukohad.
    Kuigi Eesti ametnikud ise arvavad, et kõige mõjukamad riigid on Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi, on Eesti ametnikud võtnud kõige rohkem kontakti Soome, Rootsi ja Suurbritannia ametnikega, jättes tagaplaanile Saksamaa ja Prantsusmaa ametnikud.

    Eesti strateegilised huvid

    Vastanutest 24 protsenti arvab, et Eestil on Euroopa Liidu tasemel olemas strateegilised huvid. 48 protsenti leiab, et Eestil on selged strateegilised valdkondlikud huvid enamasti olemas ning 28 protsendi arvates on huvid olemas vähesel määral.
    Ametnikud, kes on seotud COREPER-i tööga, on kõige enam teadlikud strateegilistest huvidest – 38 protsenti neist hindab, et huvid on olemas. Kõige vähem teavad strateegiliste huvide olemasolust komisjoni tööga seotud ametnikud (vaid 17 protsenti vastas “jah”). Mitte ükski ametnik ei vastanud strateegiliste huvide olemasolu kohta “ei”. Kahtleval seisukohal olid kõigi rühmade vastanud, seejuures olid nõukogu komiteede ja töörühmade ning komisjoni töörühmadega seotud ametnikud pooltel kordadel seisukohal, et huvid on olemas “vähesel määral”. Nõukogu ministrite tasandi ja riigisisese koordinatsiooniga töötavad ametnikud teadsid huvide olemasolust paari protsendi võrra rohkem.
    Vastanute arvates on Eesti kõige suurem rahvuslik huvi Euroopa Liidus:

        1. julgeoleku suurendamine;
        2.–3. demokraatlike väärtuste edendamine;
        2.–3. heaolu parandamine;
        4. rahvuse säilimise garanteerimine.

    Nendele järgnevad vähem tähtsatena kultuuri arengu tõhustamine, parem informeeritus teiste liikmesriikide huvidest, mõjuvõimu ning riikliku kompetentsuse suurendamine.
    Eesti prioriteetsed valdkonnad on vastanute arvates ülekaalukalt energiapoliitika ja -julgeolek, riiklik julgeolek, ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning transatlantilised suhted, kolmanda teemarühmana põllumajandus.

    Huvide kaitse ettevalmistamine

    Vastanute hinnangul on riiklike huvide kaitsel kõige tähtsam edutegur “riigipoolsete läbirääkijate ja ametnike kompetentsi staaž” (selle märkis ära 91 protsenti vastanutest), seejärel “riigi suutlikkus täita küsimuses aktiivset rolli” (78 protsenti) ning kolmandal kohal “riigi olulisus antud küsimuses” (56,5 protsenti). Sellele järgnesid “riigi soov täita küsimuses aktiivset rolli” ja “riigi suurus” (48 protsenti vastanutest tõid need võrdselt välja).
    Rahvuslike huvide kaitseks sobivate meetoditena tõid kõik vastanud välja “läbirääkimiste pidamise ja toetajate otsimise” ning 91 protsenti vastanutest “isiklike sidemete ja teadmiste kasutamise”. Vähem tähtsaks, kuid ligi poolte vastanute arvates siiski oluliseks arvati “ametlike sõnavõttude pidamine” (43 protsenti) ning kõige vähem tähtsaks osutus “veto või takistamine” (kümnendik vastanuist).
    Enim konsulteerivad ametnikud Eesti huvide ja positsioonide kujundamisel oma kolleegidega samast ministeeriumist, seejärel Eesti alalise esinduse Euroopa Liidu juures ametnikega ning teiste riikide sama tasandi ametnikega (tabel 7). Kõige vähem, 54 protsenti vastanuist, konsulteerib ülikoolide ja uurimisinstituutidega; raamatuid, uuringuid ja teadustekste kasutab 96 protsenti vastanuist.

    Tabel 7. Kellega ametnikud konsulteerivad

    Konsulteerimine positsioonide ettevalmistamisel
    Prioriteet
    Keskmine tulemus (skaalal 0–6)
    Kolleegid ministeeriumist, samast osakonnast
    1.
    4,7
    Eesti alaline esindus Euroopa Liidu juures
    2.
    4,0
    Teiste riikide sama tasandi ametnikud
    3.
    3,4
    Lauanaaber töörühmas/komitees
    4.
    3,0
    Kolleegid ministeeriumi allasutusest
    5.
    2,9
    Raamatud, uuringud, teadustekstid
    6.–7.
    2,3
    Riigikantselei
    6.–7.
    2,3
    Kontaktrühmad, kodanikuühendused
    8.
    1,8
    Ülikoolid, uurimisinstituudid
    9.
    1,1

    Tabel 8. Kellega Eesti huvid kõige rohkem sarnanevad ja kellest kõige rohkem erinevad

    Koht
    Kõige sarnasemad huvid
    Koht
    Kõige erinevamad huvid
    1.
    Suurbritannia
    1.–2.
    Kreeka
    2.
    Rootsi
    1.–2.
    Küpros
    3.
    Soome
    3.
    Prantsusmaa
    4.–5.
    Poola
    4.–5.
    Itaalia
    4.–5.
    Taani
    4.–5.
    Saksamaa
    6.-8
    Holland
    6.
    Leedu
    6.-8.
    Läti
    7.-8.
    Malta
    6.-8.
    Tšehhi
    7.-8.
    Portugal

    Sarnasused ja erinevused

    Võrreldes eespool toodud liikmesriikide prioriteetidega, on Eesti riigil järgmised ühisteemad: Venemaa (ühisteema Soome, Poola, Saksamaa, Läti ja Leeduga), põllumajanduspoliitika (ühisteema Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa ja Ungariga), Euroopa Liidu laienemine (ühisteema Sloveenia, Rootsi ja Küprosega), liikmesriikide võrdne kohtlemine (ühisteema Küprose, Itaalia ja Portugaliga), energiapoliitika ja -julgeolek (ühisteema Leeduga), siseturg (ühisteema Suurbritanniaga), Läänemeri (ühisteema Soomega), euroala (ühisteema Luksemburgiga) ja ühine julgeolekupoliitika (ühisteema Rootsiga).
    Vastanute arvates sarnanevad Eesti vaated kõige rohkem järgmiste riikidega (vastavas järjekorras): Suurbritannia, Rootsi, Soome, Poola, Taani, Holland, Läti ja Tšehhi (tabel 8). Kõige rohkem erinevad Eesti vaated järgmistest riikidest: Kreeka, Küpros, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa, Leedu, Malta ja Portugal.
    Kui neid tulemusi võrrelda ametnike arvamusega Eesti koalitsioonipartnerite kohta, näeb pisut teistsugust pilti. Kuigi Taani, Saksamaa, Hollandi ja Poola huvid erinevad Eesti omadest, on nad samal ajal Eesti ametnike arvates olulised koalitsioonipartnerid. Need tulemused omakorda erinevad eespool toodud andmetest Eesti ametnike teiste liikmesriikidega loodud kontaktide kohta, kus teisel kohal on Suurbritannia, samuti Eesti ja teiste liikmesriikide vaadete sarnasuste kohta, kus Suurbritannia on esikohal.
    Eesti koalitsioonipartnerite hulka kuuluvad ametnike arvates Soome, Rootsi ja Taani ning seejärel Läti ja Leedu. Mitte kordagi ei nimetata partneritena Kreekat, Rumeeniat ja veidi üllatuslikult Suurbritanniat.

    Koostöö ja koalitsioonid

    Ratsionaalse käitumise teooriast lähtudes võivad koalitsioonid olla võimu- või konkreetse huvi kohased liidud. Jagatud identiteedi ja sobivuse teooria (March, Olsen 1989) eristab ideoloogia- ja kultuurikoalitsioone.
    Kuigi ametnikud arvavad, et koostöö teiste liikmesriikidega on pigem valdkonna- või konkreetse küsimuse põhine, nimetatakse Eesti peamiste partneritena siiski geograafiliselt lähedasi riike. Nendega on uuringu tulemuste järgi loodud kõige rohkem kontakte. Kuna sama tendents esines ka Põhjamaade Poliitikauuringute Assotsiatsiooni tehtud uuringus, siis võib väita, et koostöö sujub paremini nende riikidega, kelle väärtused ja hoiakud tunduvad sarnasemad ning kellega on koalitsiooni moodustamine tõenäolisem.
    Vastanute arvates on Eesti kõige olulisematel koalitsioonipartneritel Rootsil ja Soomel töörühmades vähem mõju kui Saksamaal ja Prantsusmaal. Eesti kõige tähtsamad partnerid Rootsi, Soome, Taani ja Läti lähevad sagedamini kompromissile kui Eesti, kuid ametnike arvamuse kohaselt peab Eesti riik oma positsioonides üsna tihti järeleandmisi tegema.
    Eesti ametnike välja toodud arvamuste sarnasus Suurbritannia, Rootsi, Soome, Poola, Taani, Hollandi, Läti ja Tšehhiga ei ühti Eesti partnerite nimekirjaga, kuhu lisaks eespool nimetatud Rootsile, Soomele, Taanile, Leedule ja Lätile on ametnikud arvanud ka Saksamaa ja Hollandi – Suurbritanniat ei nimeta partnerina ükski vastanu. Eestiga kõige erinevamatele seisukohtadele jäävate riikide hulgas nimetatud Kreekat pole kordagi partnerina nimetatud. Samal ajal on eriarvamuste edetabelis Itaaliaga 4.–5. kohta jagav Saksamaa Eesti partnerite hulgas 6. kohal.
    Mitte kordagi ei nimeta küsitluses osalenud ametnikud partnerite hulgas lisaks Kreekale ja Suurbritanniale Rumeeniat. Võrdluseks: Kreeka ja Rumeenia on kõige vähem mõjukate riikide edetabeli tipus ning Suurbritannia kõige mõjukamate tipus. Samal ajal peavad Eesti ametnikud Suurbritanniat üheks mõjukamaks, arusaadavamaks, kõige sarnasemate huvidega riigiks, kellega on loodud kõige enam kontakte. Teiste liikmesriikidega, keda vastanud peavad mõjukaks, pole loodud samasuguses mahus kontakte. Mõjukate riikide hulgast on üksnes Suurbritannia ja Rootsi need, kellega ametnikud on loonud märkimisväärsel hulgal kontakte.

    Kasutatud kirjandus

    • Beyers, J., Dierickx, G. (1998). The Working Groups of the Council of the European Union: Supranational or Intergovernmental Negotiations? – Journal of Common Market Studies, vol 36, no 3, pp 289–317.
    • Bilal, S., Hosli, M. O. (1999). Connected Coalition Formation and the Voting Power in the Council of the European Union. European Institute of Public Administration Working Paper, 99/W/05.
    • Egeberg, M., Schaefer, G. F., Trondal, J. (2003). The Many Faces of EU Committee Governance. – West European Politics, vol 26, no 3, pp 19–40.
    • Ehin, P. , Veebel, V., Rämmer, A. et al (2008). Euroopa Liidu otsustusprotsessis osalevate ametnike Euroopa Liidu alase täienduskoolitusvajaduse uuring 2008–2012. Tartu, Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž.
    • Elgström, O., Bjurulf, B., Johansson, J., Sannerstedt, A. (2001). Coalitions in European Union Negotiations. Nordic Political Science Association. – Scandinavian Political Studies, vol 24, no 2, pp 111–128.
    • March, J. G., Olsen, J. P. (1989). Rediscovering Institutions. The Organizational Basis of Politics. New York: Free Press.
    • Riker, W. H. (1962). The Theory of Political Coalitions. New Haven, London: Yale University Press.

    Tagasiside