Nr 25

Laadi alla

Jaga

Prindi

Kogukondliku hüppe lävepakul

  • Madis Masing

    Madis Masing

    Eesti Ökokogukondade Ühenduse juhatuse esimees

Ökokogukondade eesmärk on jätku­suutliku elukeskkonna loomine.

Ökokogukond on terviklik, nutikas ja loodussäästlik inimkoosluse vorm, mis võib eksisteerida nii linnas kui ka maal. Tänapäeva ökokogukonnad on inspireerivad näited sellest, kuidas inimesed ennast, teisi ja loodust kahjustamata elavad tervislikult, teevad viljakat koostööd ja on õnnelikud. Ökokogukonnad on kui lootuskiired, mis juhivad inimkonna arengut kestlikule eluviisile, et elu planeedil Maa jätkuks. Nende sihiks on luua inimeste, tehnoloogia ja looduse sümbioos, mis on eelduseks kõigi teiste eluvormide püsimajäämisele ja heaolule.

Kogukondade liikmed jagavad ühesuguseid ökoloogilisi, sotsiaal-majanduslikke, kultuurilisi ja vaimseid väärtusi, nende kollektiivse identiteedi moodustavad sarnane maailmavaade ja ühine grupitaju, nad järgivad kokkulepitud sotsiaalseid norme ja reegleid, kooskäimise, -tegutsemise ja -töötamise traditsiooni ning elavad harilikult lähestikku. Kuuluda võib korraga mitmesse kogukonda. Kogukonna suurus on harilikult hoomatav – kuni 400 inimest, sest siis inimesed tunnevad üksteist nägupidi ja säilib ühtekuuluvustunne.

Kui ettevõtete eesmärk on suurendada omanike rahalist kasumit, siis ökokogukonnad tahavad parandada kõigi liikmete ja ühiskonna kui terviku elukvaliteeti. Elukvaliteedi all mõistetakse häid inimsuhteid, vaba aja ja vahendite olemasolu, võimalust tegelda oma huvialadega, turvalist, mitmekülgset, korrastatud ja puhast elukeskkonda, tulemuslikku ja mõtestatud tegutsemist ja tulevikulootust.

Kogukonnas saab inimene toidu, peavarju ja energia. Toidu kasvatamiseks ühendatakse uusimad teaduslikud saavutused, end tõestanud traditsioonid ja iga kasvukoha eripära. Permakultuuri põhimõtteid kasutades saadakse minimaalse sekkumisega võimalikult suurt saaki. Permakultuur on sellise jätkusuutliku elukeskkonna kavandamine, mis jäljendab looduses leiduvaid mustreid ja seoseid ning tagab inimeste toidu, kiudtaimede, mitmesuguste materjalide ja energia vajaduse.

Peavari – elu-, töö- ja rekreatsioonihooned – rajatakse kohalikest looduslikest materjalidest. Leidlikult toimides on tulemuseks odavad, vastupidavad, ilusad, isikupärased ning mugavad elu- jm ruumid, mille ehitamisel saavad kogukonna liikmed ise kaasa lüüa.

Energiat toodetakse maksimaalselt taastuvatest allikatest, nagu päike, tuul, lained, veevool, biomass, puusöe põletamine jms. Nii on võimalik elada energeetiliselt sõltumatult, majanduslikult säästlikult ja puhtama südametunnistusega, sest sel viisil saab vältida loodust saastavate energiate tarbimist.

Kogukond on vanim sotsiaalne ja majanduslik ühendus, mis ulatub tagasi vähemalt 40 000 aastat. Inimkond arenes harmoonilises kooskõlas loodusega ja planeediga Maa, viimaste aastasadade jooksul on aga inimtegevus suutnud kahjustada ja saastata peaaegu kogu planeedi looduse. Inimtegevuse tulemusel on sajad, võib-olla tuhanded liigid välja surnud, ise oleme stressis, halva tervisega ning teiste inimeste ja liikide suhtes hoolimatud. Kogukondade algne ühishuvi oli toidu hankimine, enesekaitse ning ühised jahi- ja korjemaad. Hiljem lisandusid ühised uskumused, tavad, reeglid, seadused ja ­tootmisvahendid. Tänapäeva kogukonnad aitavad samuti kaasa liikmete kõrgemate vajaduste rahuldamisele, sealhulgas eneseteostusele.

Kogukonnad on eksisteerinud läbi aegade ja erinevate riigikordade. Kogukondadeks võib pidada erialaliitusid, üliõpilaskorporatsioone, kodanikuühendusi, poliitilisi erakondi, kogudusi jms. Uuemad kodumaised kogukondlikud algatused on näiteks naabrivalve ja mitmesugused toidukasvatuskogukonnad (Juurikas, Tagurpidi, Lavka, Maakaup), laulukooride võistlus jms.

Tabel 1. Kogukonna ja küla erinevused

Kogukond Tavaline küla
suunatud koostööle pigem esineb raiskamist soosiv konkurents
hea kommunikatsioon kommunikatsioon puudulik
hoolitseb oma liikmete eest pigem ei hoolitse elanike eest
inimkooslus planeeritud inimkooslus juhuslik
ühtekuuluvustunne/identiteet tugev ühtekuuluvustunne/identiteet nõrk
grupisisesed sidemed tugevad grupisisesed sidemed nõrgad
iseseisva üksusena elujõuline iseseisva üksusena nõrk
ühistegevuste arv suur ühistegevuste arv väike
ressursside kasutamine optimaalne ressursside kasutamine raiskav
maailmavaade ja väärtused pigem sarnased maailmavaade ja väärtused ei pruugi ühtida

Kogukondlik hüpe

Kogukondlik hüpe on rahumeelne sujuv ühiskonnakorralduse muutus, mis muudab elukeskkonna sotsiaalselt, majanduslikult ja ökoloogiliselt kestlikuks. Lähtuda tuleb olemasolevast: ehitada, mitte lammutada, keskenduda ühisosale, mitte erinevustele, olla tänulikud, mitte süüdistavad. Nüüdistehnoloogilisi leiutisi ning permakultuuri oskusi kasutades on võimalik muuta ka linnad kestlikuks elukeskkonnaks.

Kogukondlik hüpe ühendab ja sidustab ühiskonda. Filosoofiliselt ja loogiliselt on kogukondlik hüpe igati põhjendatud. Samuti peaks see olema meeltmööda teadusele ja eriti sotsiaalteadustele, sest ökokogukonnad on põnevad eksperimendid, kust pikaajaliste uuringutega saab teadmisi ammutada. Võimalik on lõpmatu arv muutujaid: toortoitlased versus taimetoitlased versus kõigesööjad, vaktsineeritud versusvaktsineerimata, monogaamsed versus polügaamsed jne.

Religioosse mõtteviisiga inimesed saavad tegutseda edasi kloostrites ja mujal. Pragmaatikud saavad suurema vabaduse oma elu targalt korraldada. Paljud kunstnikud on läbi aegade samuti kommuunides elamist eelistanud.

Eesti Ökokogukondade Ühendus

Eesti Ökokogukondade Ühendus on apoliitiline kodanikualgatusel põhinev kompetentsikeskus, kuhu on koondunud mõttekaaslased ja huvilised üle Eesti, et sujuvale kogukondlikule hüppele kaasa aidata. Ühingu tegevuse eesmärk on aidata kaasa õiglase ja ökoloogilise maailma kujunemisele, edendada ökokogukondlikku mõtte- ja eluviisi ning arengut Eestis.

Maailmapilt ja ajavaim

Ökokogukonna maailmapilt tugineb humanismi lähtekohtadele:

  • inimene omab vaba tahet, seega kogu käitumine ei ole ette määratud;
  • kõik inimesed on unikaalsed, sündides sooviga saavutada oma maksimumpotentsiaal;
  • inimese arengut tuleb vaadata tervikuna;
  • inimese kaasasündinud omadused on loovus, aktiivne loomus ja headus, millega kaasneb vajadus muuta oma elu ja maailm paremaks;
  • inimesele on omane kalduvus eneseteostusele.

Inimkonnal oleks aeg kasvuraskustest tulenenud rumalused selja taha jätta, möödas on sõdade, konfliktide, halva, negatiivse energia aeg. Kätte on jõudnud rahu, armastuse, teadlikkuse, koostöö ja harmoonia aeg. Inimkond ei pea enam olema valitsejate, pankade ja korporatsioonide ori.

Valitsused pole leidnud ega seni pakkunud toimivaid ja universaalseid lahendusi sellistele üleilmsetele probleemidele nagu vaesus, sõjad, võlad, nälg, vägivald, viha, kodutus, töötus jt mõttetud inimlikud kannatused. Asi on süsteemis. Seni pole ülaltpoolt tsentraliseeritud poliitikatega midagi suudetud ära teha ja tõenäoliselt ei suudeta ka edaspidi. Muutus saab tulla altpoolt rohujuure tasandilt – kodanikuühiskonnast. Tugev isiksus, tugev perekond, tugev kogukond, tugev ühiskond, tugev inimkond.

Mida külvame, seda lõikame

Kui tahame sügisel kartulit võtta, peame kevadel seemne mulda panema. Kui tahame mõjutada inimkonna tulevikku ja reaalsust, milles meie lapsed elavad, tuleb luua vastav kasvu- ja arengukeskkond. Tuleb selgelt välja öelda, et sõda on kõige mõttetum elude ja ressursside raiskamine, inimkonna suurim rumalus. Peame õppima üksteist mõistma ja sallima, õppima konflikte ennetama ja lahendama ning koostööd tegema. Jagame kõik sama elukeskkonda ja samu ressursse. Sõjapidamiseks kuluvad ressursid tuleb suunata laste vajaduste katmiseks.

Tänapäeva koolis ei õpetata piisavalt koostööd, ülehindame konkurentsi ja individuaalset pingutust. Kas oleme kokku arvutanud, kui palju läheb maksma, et seame majandusliku kasu olulisemaks heaolust, tervisest ja keskkonnast? Kui tahame, et tulevased põlvkonnad oleksid hoolivamad, sallivamad, õiglasemad ja vägivallatumad ehk jätkusuutlikumad, tuleb luua vastav keskkond.

Minapilt ja elu mõte

Elu mõte on areng, süsteemi (sealhulgas organismi) liikumine suurema diferentseerituse ja integreerituse poole. Küpsus on organismi arenguetapp, mis vastab intellektuaalse, emotsionaalse, sotsiaalse, hingelise ja füüsilise täiuslikkuse saavutamisele.

Individuaalsel tasandil on meie eesmärk tervemad, tugevamad, targemad ja tublimad järglased, kogukonna tasandil korrastatud elukeskkond, efektiivne koostoimimine, nutikad tehnoloogiad, viljakas taimekasvatus, sordiaretus, õnnelikumad inimesed. Tahame jätta maailma (keskkonna) maha paremas korras, kui see oli siis, kui sündisime. See tähendab pidevat suurt pingutust, sest koristada tuleb ka eelmiste põlvkondade (peamiselt kolme viimase) järelt.

Inimkonna tasandil on sihiks võrdsus, mitmekülgsus, koostöö ja üksteise toetamine. Inimkonnal tuleb leida viis, kuidas inimesed, loodus ja tehnoloogia saaksid üksteist kahjustamata koos eksisteerida.

Elu mõte on olla õnnelik ja edukas, see tähendab soovitud seisundis. Psühholoog Mihály Csíkszentmihályi, kes on mitu aastakümmet uurinud kõige edukamaid ja õnnelikumaid inimesi, avastas, et soovitud seisundis olemine tähendab nn vooseisundit (flow theory). Voog on sügav teadvusseisund, milles inimese energia ja motivatsioon on koondatud, inimesed on jäägitult pühendunud oma tegevusele ning see tegevus on edukas.

Elu mõte on saada vabaks ehk iseseisvaks. See tähendab, et suudame ette näha ja oleme valmis ettetulevaid olukordi lahendama. Selleks vajame teadmisi, oskusi ja kogemusi. Et selleni jõuda, tuleb lapsed võimalikult vara elulistesse tegevustesse kaasata, aidata neil õppida, analüüsida ja sünteesida. Seda võimaldab kogukondlik elumudel.

Elu mõte on oma isikliku missiooni täitmine.

Mida vajame versus mida tahame

Arvestades üleilmset olukorda, kus paljud ressursid drastiliselt vähenevad ja rahvaarv plahvatuslikult suureneb, peame üle vaatama oma harjumused ja käitumise. Tänu ebaratsionaalsetele ihadele, sotsiaalsele survele ja mitmesugustele sõltuvustele tahame asju, mida on võimalik saada kellegi-millegi arvel ja mida me tegelikult ei vajagi. Sellist elustandardit ja priiskamist, nagu on näiteks Ameerika Ühendriikides, ei ole võimalik saavutada ülemaailmselt. On kaks võimalust: kas läheme koogitüki pärast kaklema või jagame selle vennalikult. Vennalikult jagamine tähendab üleminekut ressurssidel põhinevale majandusele, aja ja ruumiga piiratud nõudlus ei tohi ületada pakkumist. Üleminek ei ole kiire ega kerge, aga kogukondliku hüppega on see võimalik.

Eestil on suurepärane stardipositsioon

Eestil on kõik eeldused olla kogukondliku hüppe läbiviimisel esimeste seas kogu maailmas. Meil on vaba ruumi, puhast joogivett, metsa, viljakat maad, looduslikke ehitusmaterjale ning mis peamine, nutikaid, pragmaatilisi ja töökaid inimesi. Eesti on piisavalt väike, et kiiresti vajalikud kokkulepped sõlmida ja otsused langetada. Eesti on juba eksportinud „Teeme ära” koristustalgud, seega on rada sisse tallatud.

Meil on kogukondlik eluviis sügaval kultuuris, ühismälus ja identiteedis olemas. Veel on elus vanaemade-vanaisade põlvkond, kes on elanud looduslähedaselt ja kokkuhoidlikult ning kellel on teadmised, oskused ja kogemused. Meil seisavad tühjana riigi- ja erao­manduses olevad elamud, mõisad, kooli-majad, laudad, kasvuhooned jpt hooned, mida saaks kogukondliku hüppega taas kasutusele võtta.

Eestis kasvavad paljud väe- ja ravimtaimed ning „supertoidud”, mis annab meile pikaajalise konkurentsieelise luua teiste riikide ja kogukondadega kaubandussuhteid loodusravi ja mahetoidu vallas.

Vastutamine ja otsustamine

Kui tahad kedagi abistada, aita tal saada iseseisvaks tegudes, sõnades ja mõtetes. Iseseisev inimene on võimeline ise otsustama ja vastutama ning seda tuleb hakata õppima ja praktiseerima lapseeas. Elame ajastul, kus peaaegu keegi ei vastuta peaaegu mitte millegi eest. Euroopa Komisjoni rahastatud programm „Euroopa noored”, mille otstarve on suurendada noorte võtmepädevusi mitteformaalse õppe kaudu, annab noortele eeskuju vastutamisest kõrvale hoida: rahastaja nõudel tuleb projektide raames toodetud trükisele, filmile vms märkida lause: „Projekti on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon. Publikatsiooni sisu peegeldab autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei ole vastutav selles sisalduva informatsiooni kasutamise eest.”

Kogukonnas elades on võimalik vastutust õppida sammhaaval, sest eri vanuses lastele on hulgaliselt sobilikke ülesandeid. Mida suurem on vastutuskoorem, seda rohkem on vabadust ja valikuvõimalusi. Kogukondlik elu keerlebki suuresti iseotsustamise ja isevastutamise ümber, et minimeerida ökoloogilist jalajälge.

Kogukonnas on tööjaotus: ühed on pädevad ehituses ja tehnoloogiates, teised taime- ja loomakasvatuses, kolmandad hariduses, neljandad sotsiaalküsimustes, viiendad koostöö ja kommunikatsiooni valdkonnas jne.

Koostöö versus konkurents

Konkurentsis on vähe võitjaid ja palju kaotajaid, koostööst võidavad kõik. Sünergiast tulev ressurss on paljuski kasutamata. Praegune koolisüsteem on alusharidusest kõrghariduseni konkurentsist läbi imbunud. Kogukondlik eluviis põhineb koostööl ning edasiviiv konkurents saab tekkida mitte indiviidi-, vaid kollektiivi- (kogukonna-)põhiselt.

Etienne Wengeri järgi on koostöö õppimiseks vaja:

  • koostegemist ja praktikat, sealhulgas jagatud ressursse, ajaloolist kogemust, tegevuse norme ja standardeid;
  • kuuluvust kogukonda ja osalemist ühistegevustes;
  • kogemust/tähendust, see tähendab individuaalset ja kollektiivset elu tajutakse tähenduslikuna;
  • personaalset lugu oma kujunemisest kogukonnas.

Mis sõltub kogukondlikust hüppest?

Kogukondlikust hüppest sõltub planeedi ja inimkonna, ka eestlaste tulevik: milliste oskustega on tulevased põlvkonnad, milline on nende ühtekuuluvustunne ja identiteet, valmisolek elu jätkata, milline on nende sotsiaalne, füüsiline ja vaimne tervis, milline on tänapäeva hädade – vägivalla, kuritegevuse, nälja, sõltuvuse, töötuse, stressi ja depressiooni – määr ning sõja puhkemise tõenäosus. Samuti sõltub kogukondlikust hüppest ka see, kas saavutame harmoonia loodusega ja omavahel ning elame edasi õnnelike, vabade ja tarkadena.
Igaühe panus on kogukondliku hüppe teostumisel oluline.

Tagasiside