Nr 27

Laadi alla

Jaga

Prindi

Riigiasutused sotsiaalmeedias: mida kasutajad ootavad

Eesti riigiasutuste sotsiaalmeedia lehtede kasutajatele tundub, et riigiasutused ei ole tihti nende kaasamisest ja arvamusest huvitatud.

Artikkel põhineb Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis 2013. aasta jaanuaris kaitstud magistritööl „Riigiasutused sotsiaalmeedias – kasutajate kogemused ja ootused” (http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/29809/kostabi_kristjan.pdf?sequence=1). Selles vaadeldakse, millised on kasutajate ootused riigiasutuste sotsiaalmeedia lehtedele, ja selgitatakse, mida kasutajad riigiasutuse sotsiaalmeedia lehtedelt otsivad, mida leiavad ja mida seal ei ole. Nimetatud uuringu kontekstis mõistetakse riigiasutustena täidesaatva võimu asutusi, kes oma valdkonda korraldavad, avalikku võimu teostavad või avalikku teenust pakuvad. Näiteks ministeeriumid, ametid ja inspektsioonid. Riigiasutuste hallatavaid asutusi ei käsitletud.

Kas riigiasutused peaksid üldse sotsiaalmeedias olema ning kas sotsiaalmeedia muudab riigiasutuse kommunikatsiooni efektiivsemaks? Kas riigiasutusel on vaja pakkuda sotsiaalmeedia kaudu avalikku teenust, teostada võimu ning muuta enda ja kodaniku vahelist kommunikatsiooni paremaks? Need on põhimõttelised küsimused. Tõsiasi on see, et Eesti riigiasutused on juba sotsiaalmeedias oma lehti loonud ja selle vajaduse on iga asutus ise otsustanud.

Magistritöös on kasutatud Poliitikauuringute Keskuse Praxis uuringut „Valitsusasutuste kaasamispraktikate analüüs” (2010) ja E-riigi Akadeemia uuringut „Eesti valitsusasutuste e-kaasamispraktikate analüüs” (2012). Need värskeimad uurimistööd Eesti riigiasutuste kaasamise ja e-kaasamise kohta hõlmavad paljusid riigiasutusi ja vaatlevad nende kommunikatsiooni ekspertide või partnerite poolelt ning on küllaltki kriitilised riigiasutuste suhtes.

Uuringutest selgus, et uue meedia järjest laiema kasutuselevõtuga on avaliku sektori kommunikatsioon muutunud pigem katkendlikuks. E-riigi Akadeemia (2012) sõnul jäävad riigiasutused sotsiaalmeedias dialoogi algatamisel tagasihoidlikuks. Kindlasti ei tohiks nii juhtuda juba loodud sotsiaalmeedia lehel.

Uuringus vaadeldakse, millised on sotsiaalmeedia kasutajate kogemused riigiasutustega suhtlemisel ja missugused on nende ootused.

Facebook on sotsiaalmeedia, aga sotsiaalmeedia ei ole Facebook

Võrgustikud ja sotsiaalsed grupid suhtlevad ka meediata, kuid internet võimaldab suhelda aktiivsemalt ja globaalselt. Sotsiaalmeedia puhul ei sõltu suhtlus grupi liikmete füüsilisest kohalolekust.

Manuel Castells leiab, et digitaalsete kommunikatsiooni- ja sidevõrkude levitamine kogu maailmas on sotsiaalmeedia alustingimus. Kuid uut tüüpi sotsiaalsete organisatsioonide võrgustikepõhiseks tekkeks ainult tehnoloogiast ei piisa (Castells, Cardoso 2005). Sotsiaalmeedia on tehnoloogia ja keskkondade kogum, mis võimaldab sotsiaalsetel gruppidel üleilmset dialoogi pidada. Võrgustikku loovaid foorumeid, blogisid, Facebooki, Youtube’i, Instagrami kontosid jt sotsiaalmeedia võimalusi on kasutatud aktiivselt oma sõnumite sihtrühmani viimiseks. Sotsiaalmeedia konto, mida paljud jälgivad, kommenteerivad ja tsiteerivad, annab võimaluse toimiva võrgustikuna uut teemat analüüsida, uusi vaatenurki leida, kritiseerida ja levitada, sest vaatenurki võib olla sama palju kui konto kasutajaid.

Eesti riigiasutused sotsiaalmeedias

Riigiasutuste sotsiaalmeedia lehti kasutavad maksumaksjad, kes tahavad riigiasutuse poolt suhtluse ja koostöö tarbeks loodud kanalis ka suhelda. Näiteks riigiasutuse foorumi kaudu öelda, kuidas asutus saaks mingit avalikku teenust paremini osutada. Saadud info põhjal saab riigiasutus sihtrühmade kogemusi ja ettepanekuid arvestada riigi ressursside kasutamisel, mille omanikud maksumaksjad ise on. Kokkuvõttes suureneb avaliku teenuse väärtus, mis ongi kasutajate tulu.

„Valitsuskommunikatsiooni käsiraamatus” (2011) ja „Kaasamise käsiraamatus ametnikele ja vabaühendustele” (2009) on tähelepanu pööratud informeerimisele ja selgitamisele, mida teha kõigi kanalite kaudu. Sotsiaalmeediat soovitatakse kasutada muus meedias ilmuva riigiasutuse info toetamiseks.

Riigiasutusel on mugavaim suhelda sihtrühmadega traditsioonilise meedia – televisiooni, raadio ja trükiajakirjanduse – kaudu, kus teavet toimetavad ja edastavad meediaorganisatsioonid. Sel viisil jõuab info suure auditooriumini, riigiasutuse kohustuseks on vaid teabe andmine. „Selline suhtumine näitab, et kodanikega otse suhtlemise asemel eelistatakse meediat kui vahendajat, olles ise samas kriitilised meedia pädevuse suhtes keeruliste, otsustusprotsesse käsitlevate teemade kajastamisel” (E-riigi Akadeemia 2012, 127).

Traditsiooniliste meediakanalite kasutamisel riigiasutuse kommunikatsiooniks on mitmeid puudusi:

  1. ühepoolne infoedastus; traditsioonilises meedias on keeruline või kallis dialoogi tekitada;
  2. edastatava riigiasutuse info vastavus meedia kriteeriumidele. Meedia­väljaanne ei pruugi riigiasutuse infot esitada, pidades selle avalikku huvi ebapiisavaks;
  3. info edastamise hind. Riigiasutused ei saa teha info avaldamiseks proportsionaalselt suuri meediakulutusi põhitegevusega võrreldes, sest kommunikatsioon pole riigiasutuste põhiülesanne, millele eelarvevahendeid kulutada;
  4. aeglane uue meediaga võrreldes. Ka kiireimate traditsiooniliste kanalite nagu televisiooni ja raadio puhul peab reporter kohale tulema, info edastama ja toimetama ning seejärel tuleb oodata saate eetrisse mineku aega.

Sotsiaalmeedia võimalused

Sotsiaalmeedia on oma võimu juba demonstreerinud. Selle abil saab kiiresti leida inimesi, kellel on arvamus mingi probleemi kohta. Nii võib inimesed kiiresti suunata ühele suurele aktsioonile, näiteks massimeeleavaldusele, mille halvimad tagajärjed on vandaalitsemine või isegi inimeste hukkumine. Londoni massirahutuste ja sotsiaalmeedia seost kommenteeris Reutersile Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi luureühenduse signaalluureasutuse endine ekspert, vanemametnik John Bassett: „Näib, et sotsiaalmeedia muudab võimu tasakaalu riigi ja indiviidi vahel, kas see avaldub siis režiimi vahetumisena Kairos või rüüstamisena Tottenhamis.” (Postimees, 10. aug. 2011).

Interneti kasutamine on märgatavalt rohkenenud. 2005. aastal oli Eestis internetikasutajaid 16–74-aastaste hulgas 59,2 protsenti, 2011. aastal 76,5 protsenti (E-riigist I-riigiks 2011). Iga päev käib sotsiaalvõrgustikes 46 protsenti Eesti inimestest, ligi pool miljonit eestlast kasutab Facebooki. Seega on riigiasutustel sotsiaalvõrgustikes võimalik suhelda väga suure auditooriumiga, sotsiaalmeediat kasutades suureneb oluliselt sihtrühmade tabamisvõimalus. Kui palju see teostub, sõltub sotsiaalmeedias info saatjatest, sõnumist ja ka vastuvõtjatest, kuid sotsiaalmeedia pakutavad võimalused ja positsioon, millest alustada, on soodsad. Sotsiaalmeedia kasuks räägivad olemasolev kanal, suur hulk kasutajaid ja sisuloome suhteliselt odav hind. Eriti oluline on, et sotsiaalmeedia töötab mitmepoolse kanalina. Ühepoolsed, näiteks traditsioonilised kanalid ei võimalda klientidega koostööd teha, auditooriumil oma arvamust avaldada, täiendavaid küsimusi esitada, vastu vaielda jms.

Accenture Public Service Value Governance Framework’i järgi peaks riigiasutuse avaliku teenuse pakkumine ja sotsiaalmeedia kasutamine juhinduma neljast printsiibist (Accenture… 2010, 3):

  1. väljundipõhine fookus. Sotsiaalmeedia lahenduste kaudu pakutakse teenuseid, nagu näiteks info jagamine, online-arstiteenus või kriisi ohjamine, et lõpptulemusena tekitada käegakatsutavaid muutusi sihtrühmade sotsiaalsetes ja majanduslikes tingimustes;
  2. tasakaalustatus, et tagada kõigile juurdepääs teenusele, mõni keerulisem e-lahendus võib hoopis suurendada lõhet riigiasutuse ja inimeste vahel;
  3. kaasatus, et suuremat avalikku väärtust luua. Kaasatakse ja aidatakse inimestel parandada oma elukvaliteeti, arvestades nende kogemusi ja ettepanekuid, kuidas riigi ressursse kasutada;
  4. valitsusasutuste usaldusväärsuse suurendamine. Riigiasutuse tegevuse läbipaistvust suurendatakse algatuste kuluefektiivsuse aruannetega ning inimestele antakse võimalus „vastu rääkida”, kui valitsejad ei suuda oodatud avalikku väärtust tagada.

Accenture analüüsis selgitatakse, et selliste printsiipide põhjal loodud algatusi võimendatakse Web 2.0 tehnoloogiate abil, mis panevad sihtrühmi üksteisega ja valitsusasutustega suhtlema foorumite, blogide, wikide, e-kaasamise ja sotsiaalmeedia võrgustike kaudu. Web 2.0 tehnoloogiaid kasutatakse ka selleks, et suurendada jagatud informatsiooni väärtust. Avaldatakse riigiasutuse eelinfo mingi muutuse kohta ja julgustatakse inimesi lisaks suhtlusele looma mash-up’e, aplikatsioone ja vidinaid, et tekkivaid probleeme lahendada. Samuti pakub see tagasisidet avaliku teenistuse juhtidele, et saavutada oma töös häid tulemusi ning pakkuda täiustatud sotsiaalseid ja majanduslikke teenuseid inimestele, keda nad teenivad (Accenture… 2010, 4).

Sotsiaalmeedia kasutamise strateegiad

Tegevuste plaanimisel tuleb läbi mõelda, mida soovitakse strateegiaga saavutada. Ines Mergel kirjeldab kolme lihtsat sotsiaalmeedia kasutamise strateegiat, mille abil suurendada oma organisatsiooni läbipaistvust, kaasamist ja koostööd (Mergel 2010, 7).

  1. Esimene on lükkamise strateegia. Sotsiaalmeediat kasutatakse enamasti staatilise kodulehe laienduseks ja kui täiendavat kommunikatsioonikanalit, et „sõnum välja saata”. Pärast esmase eesmärgi täitmist tekivad nii haldamata Twitteri kontod, mida kasutatakse enamasti pressiteadete avaldamiseks või ministrite säutsudeks, sisuta Facebooki seinad, mis on kommentaarideks blokeeritud, ja kesise sisuga YouTube’i kanalid.
  2. Teine on tõmbamise strateegia. Sotsiaalmeedia vahendeid kasutatakse selleks, et tuua auditoorium tagasi asutuse kodulehele, kuhu on koondatud uudised. Tõmbamise strateegia kaasab kasutajaid aktiivselt mingisuguselegi suhtlusele, mille tulemusena tehakse mõned kommentaarid Facebooki seinale ja mõned edasisäutsud (retweet) või vastused kommentaaridele Twitteri jälgijatelt. Näiteks on sotsiaalmeediat kasutatud elanikkonna hoiatamiseks ja informeerimiseks maapähkli salmonelloosi või gripiviiruse H1N1 puhangu puhul.
  3. Kolmandat, vähim jälgitavat strateegiat võib nimetada võrgustiku strateegiaks. Sotsiaalmeedia on väga interaktiivne, info liigub edasi-tagasi asutuse ja mitmekesise valijaskonna vahel. Uue meedia juhid tavaliselt teavad, kes neid jälgivad ja keda nad tahavad tabada. Nad kasutavad Facebooki, Twitterit jt plaanipäraselt, mitte ainult kontrollimiseks ja oma sõnumite suunamiseks auditooriumile, nad jälgivad ka kanaleid, kus arutatakse asjassepuutuvaid teemasid, mis võivad olla tähtsad asutuse või osakonna ülesande täitmiseks.

Nimetatud kolme strateegiat on võimalik kasutada ühel ajal, üksteist täiendades või ühelt teisele üle minnes. Näiteks saadetakse kampaania korras lükkamise strateegia abil sõnum välja, tehakse ennast teatavaks ning seejärel minnakse kampaania lõpus üle võrgustiku strateegiale.

Uurimistöö küsimused ja meetodid

Oma uurimistöös olen püstitanud järgmised küsimused:

  1. Millised on sotsiaalmeedia kasutajate senised kogemused riigiasutuste sotsiaalmeedia praktikatega?
  2. Millised on sotsiaalmeedia kasutajate ootused riigiasutuste praktikatele sotsiaalmeedias?

Uuringus kasutasin kvantitatiivmeetodit, mis võimaldab infot koguda standarditult, suletud ja avatud küsimustega. Küsitlusega saab koguda esmast infot, täpse meetodi valik sõltub probleemi iseloomust ja uuringu eesmärgist ning mõnikord ühendatakse küsitlus vaatluse või eksperimendiga (Vihalem 2001). Andmestik on kogutud küsimustiku abil ja kodeeritud numbriteks ning tulemused on esitatud statistiliste üldistuste kujul.

Andmete kogumiseks kasutasin eFormulari küsitluskeskkonda, mis võimaldab küsimusi esitada veebipõhiselt: kõik, kellel on küsitluse link, saavad vastata. Veebipõhine küsitlus oli interneti, sealhulgas sotsiaalmeedia kasutajatele sobilikum ja ei eeldanud mingil kellaajal suurt aktiivset vastajate hulka mingis füüsilises punktis. William Lawrence Neumani (2006) arvates on veebipõhised uuringud vastajale kiired ja mugavad ning uurijale kiiremad ja odavamad kui küsitlus paberil.

Veebiküsitluste kasutamise kohta tegi kriitikat Liina Märtin: „mõne valimi värbamise strateegia korral ei ole võimalik hinnata vastamise määra, kuna on teadmata, kui paljud inimesed uuringut eirasid” (Märtin 2012, 62).

Vastanutest 46 protsenti (60) kuulus vanusegruppi 26–35, 24 protsenti (32) vanusegruppi 36–45, 21 protsenti (27) vanusegruppi 19–25 ja 5 protsenti (6) vanusegruppi 46–60. Vanemaid kui 61 oli üks ja nooremaid kui 18 ka üks, neli vastajat ei avaldanud oma vanust. Vanuse järgi sünniaastat arvutades arvan, et enamik vastanuist on tõenäoliselt ka Web 1.0 kogemusega, seega oskavad nad võrrelda sotsiaalmeedia profiile staatilise kodulehega.

Uuringu tulemused

Sotsiaalmeedia kasutamisel võib esile tõsta mitmeid Eesti riigiasutusi. Võrreldes näiteks kriisikommunikatsiooniga, on just igapäevane tulemusrikas töö sotsiaalmeedias raske, sest peale hästi valitud sisu tuleb sotsiaalmeedia olemuse tõttu olla katkematult sotsiaalne – aus, huvitav, kaasav, proaktiivne. Uuringud kinnitavad, et kõik riigiasutused seda ei suuda.

Magistritöö küsitlusele vastanud sotsiaalmeedia kasutajate arvates peaksid riigiasutused sotsiaalmeedias kindlasti olema. Vastanud tunnustavad neid, kes juba on sotsiaalmeedias ning kasutajatega aktiivselt ja nende ootustele vastavalt suhtlevad.

Uurimistöö küsitluse retsipientide senised kogemused vastavad poolte kasutajate ootustele sotsiaalmeedias riigiasutustega suhtlemisel. Tulemustest selgus, et riigiasutuste tegevus sotsiaalmeedias on piirdunud eelkõige informeerimise ning uudiste, pressiteadete ja piltide jagamisega, vähem on arvamuse avaldamise üleskutseid ja kaasamist.

Eesti riigiasutuste sotsiaalmeedia lehtede kasutajate senise negatiivse kogemuse on põhjustanud liigne ametlikkus, kantseliidi kasutamine postitustes, igavad postitused, familiaarsus, info puudulikkus, enesekesksus ja ükskõiksus. Tihti ei ole riigiasutus kasutajate kaasamisest huvitatud.

Kasutajate põhiline ootus on saada riigiasutuse sotsiaalmeedia profiili postitustest kasu teenuse, info vms kaudu. Eelkõige oodatakse huvitavat ja kasulikku infot, sõbralikku suhtumist, vahetut keelekasutust ja asutuse kiiret vastust küsimustele. Pakutav info riigiasutuse sotsiaalmeedia lehel peaks täiendama muudes kanalites ilmunut, kuid seejuures olema sotsiaalmeediapärane ja kandma mingit lisaväärtust. Hinnatakse huvitavaid, harivaid, kaasavaid ja kasulikke postitusi.

Üle poole küsitlusele vastanutest arvab, et postitused peaksid olema mitmekülgsed, info õigeaegne ja suunama teenuste juurde. Sotsiaalmeedia lehe arendamine muudaks selle kodanikule kasulikumaks ning riigiasutus muutuks tõenäoliselt populaarsemaks.

Riigiasutuste sotsiaalmeedia lehtede kasutajatele on oluline lehe väljundipõhine fookus (info, uudised, abi või nõu), samuti nende kaasamine riigiasutuse tegemistesse. Riigiasutuste sotsiaalmeedia lehtede külastamiseks on mitmeid ajendeid, kuid on näha, et kodanikud ei plaani lehte külastada ennekõike selleks, et kritiseerida, arvamust avaldada ja mängus osaleda, vaid selleks, et uudiseid ja infot ning midagi huvitavat leida. See näitab, et riigiasutuselt oodatakse proaktiivsust.

Kaasamine ja inimeste aitamine elukvaliteedi parandamisel, arvestades nende kogemusi ja ettepanekuid riigi ressursside kasutamisel, on üks neljast printsiibist avaliku teenuse ja sotsiaalmeedia ühendamisel. Vastustest jääb mulje, et kaasamist pole edukalt rakendatud. Kasutajate kaasamine takerdub kantseliiti, igavatesse postitustesse, familiaarsusse ja ükskõiksusse. Riigiasutuse koduleht ja sotsiaalmeedia leht peaksid moodustama ühtse terviku ning täiendama teineteist. Paljude arvates võiks riigiasutuse profiil olla interaktiivne kalender, kust kodanik saab teada, mis toimub ja mis teda edasi suunab.

Kasutajad ootavad riigiasutustelt suuremat sisendit (tihedamat postitamist, sotsiaalmeediapäraseks tehtud tekste, üleskutseid aruteludeks jms) ning leiavad, et postitused peaksid kutsuma dialoogile, riigiasutus peaks olema proaktiivne. Inimestel on enamasti selged ootused ning riigiasutus peab teostama avalikku võimu väärikalt, tema sotsiaalmeedia lehelt ei oodata meelelahutust.

Soovitused sotsiaalmeedia kasutamiseks

Sotsiaalmeedia edukaks kasutamiseks tuleb suhtlemisel eelkõige silmas pidada sotsiaalmeedia tarbijaid. Kui ei teata täpselt, mida ja kuidas teha, saab alati kasutajatelt uurida, mida nad mingi teemaga seoses ootavad. Teiseks peab sotsiaalmeedia kanal olema seotud kogu ülejäänud kommunikatsiooniga, muidu jääb see kommunikatsioonis võõrkehaks. Mujal ilmunut võib sotsiaalmeedias avaldada, kuid see tuleb muuta sotsiaalmeediapäraseks, võimaluse korral kodanikku kaasavaks. Samuti tuleks ühendada erinevad avalikkusega suhtlemise kanalid. Plaanis, mis kirjeldab, kuidas mingit teemat avalikkuseni viia, tuleks jagada, mis läheb pressiteatena meediasse, mis eelnõuna kodulehele, mis küsimustena sotsiaalmeediasse, milline osa vajab arutlemist ja kuidas kanalid üksteist eesmärgi saavutamiseks täiendavad.

Kui riigiasutus hakkab sotsiaalmeedia kanalit aktiivselt koostööks ja kaasamiseks kasutama, tekib tõenäoliselt vajadus peale arutelu modereerimise kasutajate postitatut koguda ja analüüsida ning koordineerida koostööd asutuse ja arvamust avaldanud kodaniku vahel. See tähendab suurenevat töömahtu ja andmeanalüüsi, millega ei pruugi riigiasutuse sotsiaalmeedia lehe haldaja enam toime tulla. Ines Mergeli arvates on vaja inimesed nii-öelda pardale saada: sisuloomet ei soovitata panna ühe inimese õlgadele, selle asemel tuleb mõista oma strateegia sotsialiseerumisvajadust ning leida organisatsioonist valdkonna eksperdid, kes on huvitatud uue meediaga eksperimenteerimisest (Mergel 2010, 7). Seega peaks sotsiaalmeedia kasutamiseks e-kaasamine olema kogu riigiasutuse kaasamisprotsessi ja osakondade töö loomulik osa, et kõik osalised sellest võimalikult palju kasu saaksid. Sotsiaalmeedia konto tuleb integreerida kodulehte, blogisse, traditsioonilisse meediasse ja ka tegelikku ellu – igapäevatöösse, konverentsidesse, ümarlaudadesse, koosolekutesse, projektide analüüsidesse jms. Kanalid peavad üksteist täiendama. Kui e-kaasamise kanal töötab hästi ja annab rohkelt andmeid, aga andmetega midagi ei tehta, võib tekkida olukord, et probleemid just kui leiavad virtuaalruumis lahenduse, aga tegelikku ellu ei jõua.

Sotsiaalmeedia kasutaja jaoks lahenevad probleemid lõpuks ikkagi füüsilises ruumis, mingi tegevuse realiseerudes, samas on vahe, kas probleemi lahendamiseks kasutati virtuaalset või füüsilist ruumi. Sealjuures ei ole vajagi kõigi internetiruumide võimalikke tegevusi kasutada, piisab neist, mis annavad maksimaalse efekti. Riigiasutuse sotsiaalmeedia strateegia ei pea ilmtingimata kõiki e-kaasamise võimalusi hõlmama ja maailma muutma, tegevused peavad olema jõukohased, teemad fookuses ja proportsionaalsed efektiivse avaliku teenuse pakkumisega.

Tabel 1. Sotsiaalmeedia kasutajate ajendid riigiasutuse sotsiaalmeedia lehtede külastamiseks

Mis ajendab teid külastama mõnda riigiasutuse sotsiaalmeedia lehekülge?

AJEND

TÄHTSUS

Riigiasutuste
sotsiaalmeedia leheküljed pigem
ei vasta ootustele

Riigiasutuste
sotsiaalmeedia leheküljed pigem
vastavad ootustele

Avaldada arvamust ennekõike see 2 3
pigem see 14 13
see mitte 25 52
Kommenteerida valdkonna planeeritavaid muutusi ennekõike see 4 3
pigem see 11 20
see mitte 26 46
Kritiseerida olukorda ennekõike see 4 6
pigem see 11 11
see mitte 25 51
Osaleda mängus ennekõike see 0 3
pigem see 3 8
see mitte 38 58
Saada abi või nõu ennekõike see 7 20
pigem see 15 31
see mitte 19 18
Leida teenust ennekõike see 9 25
pigem see 20 30
see mitte 11 14
Leida uudiseid või infot ennekõike see 20 43
pigem see 19 24
see mitte 2 2
Vaadata, millega on tegu ennekõike see 13 18
pigem see 22 40
see mitte 7 11
Leida midagi huvitavat ennekõike see 8 21
pigem see 22 33
see mitte 11 15

Joonis 1. Valitud kasutajagruppide arvamused riigiasutuste sotsiaalmeedia lehtedel tehtavate postituste eesmärkide kohta

RiTo 27, Joonis 1, Kostabi

Joonis 2. Riigiasutuste postituste iseloom valitud kasutajagruppide arvates

RiTo 27, Joonis 2, Kostabi

Kasutatud kirjandus

Tagasiside