Nr 20

Laadi alla

Jaga

Prindi

Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtted: olemusest ja leidmise võimalustest

  • Raul Narits

    Raul Narits

    Tartu Ülikooli võrdleva õigusteaduse professor

Artiklis vaadeldakse lähemalt, millised on Eesti põhiseaduse aluspõhimõtted ning kuidas neid leida.

Eesti on suveräänne rahvusriik ning samal ajal ka Euroopa Liidu liikmesriik. Taasiseseisvumise järgse Eesti Vabariigi esimene president Lennart Meri esitas seda olukorda silmas pidades kaalutletud seisukoha: “Meil ei ole Euroopa Uniooni vaja Uniooni enda pärast. Meil on vaja Eesti Vabariiki. Sellist riiki, kus eestlane tunneks, et eeldused tema elustandardi tõusuks ja laste hariduseks on garanteeritud. Selle Eesti püsimise nimel ongi meil vaja Euroopaga liituda ja mitte vastupidi.” (Meri 1997, 11.)

Põhiseaduse täiendamise seaduse vajalikkusest

Eesti ühinemine Euroopa Liiduga tuli vormistada juriidiliselt korrektselt. Selleks otsustas Riigikogu panna rahvahääletusele seaduseelnõu “Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus”. Rahvahääletusel osales 64 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, seaduse vastuvõtmise poolt hääletas 66,8 ja vastu 33,2 protsenti, kehtetuid hääletamissedeleid oli alla poole protsendi. Sellisel viisil ­põhiseaduse muutmine oli vajalik, sest Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 3 sätestab põhimõtte, mille alusel riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Eesti Vabariigi põhiseadus ei räägi Euroopa Liidu õigusaktidest mitte üheski paragrahvis. Samuti asub nimetatud paragrahv nn üldsätete hulgas ning seda saab sisuliselt muuta ainult rahvahääletusega. Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse (Riigi Teataja I 2002, 107, 636) vastuvõtmine 14. septembril 2003 ja jõustumine 6. jaanuaril 2004 võimaldas Riigikogul ratifitseerida Eesti Euroopa Liiduga ühinemise lepingu, mis oli alla kirjutatud juba 16. aprillil 2003. Põhiseaduse täiendamise seadus sisaldab neli paragrahvi:
§ 1. Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. § 2. Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. § 3. Käesolevat seadust saab muuta ainult rahvahääletusega. § 4. Käesolev seadus jõustub kolm kuud pärast väljakuulutamist. Seega pole see paragrahvide poolest kuigi mahukas seadus.

Seda ei saa öelda aga põhiseaduse täiendamise seaduse riigiõigusliku sisu kohta. Asi on selles, et Eesti vastuvõtmisel Euroopa Liitu ei muudetud põhiseaduse enda teksti, kuid põhiseaduse täiendamise seaduse abil ja kaudu muudeti põhiseadust läbivalt just nii, et Eesti saaks liituda Euroopa Liiduga.1 Nii omandavad põhiseaduse täiendamise seaduse neli paragrahvi väga suure tähtsuse Eesti riikluse jaoks, aidates selgitada akuutset riigiõiguslikku situatsiooni ning minu arvates räägivad ka meie omariikluse perspektiivist. Põhiseaduse täiendamise seaduse põhjal on kogu õiguslik suhtumine põhiseadusesse muutunud.2 Doktrinaalselt on põhiseaduse täiendamine eraldiseisva seadusega samuti põhiseaduse muutmine ja seda ka siis, kui põhiseaduse enda tekstis muudatusi ei tehta. Sellises olukorras tuleb põhiseadusest arusaamiseks alustada mõlema teksti lugemisest, kusjuures rakenduslikus mõttes kohaldatakse põhiseaduse tekstist üksnes seda osa, mis pole põhiseaduse täiendamise seadusega vastuolus.3

Põhiseaduse täiendamise seaduse ja põhiseaduse aluspõhimõtted

Kuidas siis mõista põhiseaduse täiendamise seaduse esimest paragrahvi, mis sätestab: “Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest” ning mis on ilmselt olulisimaid sätestusi, mis teevad vajalikuks põhiseaduse olemuse lahtimõtestamise olukorras, kus Eesti on 2004. aasta 1. maist Euroopa Liidu liikmesriik. Ja veel, nii nagu põhiseaduse vaim ei mahu pelgalt põhiseaduse normidesse, teksti ja sõnadesse, nii on ka põhiseaduse täiendamise seaduse esimene paragrahv kirja pandud suure üldistustasemega ja sellepärast tingimata lahtimõtestamist vajav sätestus. Erialakirjanduses (Würtenberger 2001, 223) märgitakse: “Konstitutsiooniõiguse tõlgendamise kaudu kõrvaldatakse põhiseadusest kahtlustäratavad kohad ning arendatakse edasi konstitutsiooniõigust.”4

Põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu tekst ei sisaldanud algselt aluspõhimõtteid ning aluspõhimõtetest ei räägi ka põhiseaduse täiendamise seadusele lisatud seletuskiri. Põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu esimese paragrahvi algtekst oli: “Eesti võib ühineda Euroopa Liiduga.” Kuid siis pöördus toonane õiguskantsler parlamendi põhiseaduskomisjoni poole ettepanekuga täiendada põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu nn kriisiklausliga: “Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, mis vastab inimväärikuse ning sotsiaal­se ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.”5 Põhiseaduskomisjon toetas õiguskantsleri ettepanekut, kuid vältimaks põhiseaduse täiendamise seaduses põhiseaduse teksti kordamist, otsustas ta kirjutada seadusesse ainult “põhiseaduse aluspõhimõtted”. Eelnõu menetlemise käik annab tunnistust sellest, et parlament aktsepteeris põhiseaduskomisjoni ettepanekut.

Juba põhiseaduse täiendamise seaduse eelne diskursus kontsentreerus sageli põhiseaduses sisalduvatele väärtustele ja nende väärtuste erinevale loomusele. Küsiti, kas on võimalik leida põhiseadusest mingi ülima väärtuse, mis on aluskiviks meie omariiklusele. Me leiame jaatava vastuse. Tegemist on inimese ja riigi omavahelise suhte küsimusega. Eesti omariikluses pole inimene olemas mitte riigi jaoks, vaid riik on loodud inimese jaoks. Omariiklus, see on pidev tasakaalu otsimine isikuvabaduse ja selle tagamiseks loodud riigi vahel.6 Õigupoolest pole ülim väärtus iseenesest juriidiline mõiste, vaid eetilis-kultuuriline kategooria. Leides selle aga põhiseadusest, muutub ta juriidiliseks, seega siduvaks kategooriaks. Põhiseaduse preambul konstateerib, et riigi kindlustamise ja arendamise mõte on riigi rahva, keele ja kultuuri säilimise tagamine läbi aegade. Seejuures on oluline teada, et inimese prioriteet riigi ees pole riigi kehtestatud, vaid Eesti riik tunnustab seda kui inimesele kuuluvat loomulikku omadust. Riik on pädev korrastama juriidiliste eeskirjade abil inimeste käitumist sel määral, et see ei riivaks põhjendamatult tema vabadusi ja kindlustaks samas avalike huvide realiseerimise. Seda ülimat väärtust peab realiseerima eelkõige riik ise (Narits 2003, 47). Seega on küsimused põhiseaduse (loe: riikluse) kestmisest sisult ajatud küsimused ning neid ei saa tuua ohvriks objektiivselt muutuvatele oludele. On ilmselge, et Euroopa Liidu liikmesus on Eestile ülimalt oluline, kuid selle tegelikkusega arvestamine ei tohi kahju tuua omariiklusele, mille ülim eesmärk on riigi rahva, keele ja kultuuri säilimise tagamine läbi aegade.

Ilmselt pole kahtlust selles, et meie põhiseadus kannab endas neid euroopalikke väärtusi, millest lähtuvalt on üles ehitatud ja täiustatakse Euroopa Liidu õigust. Eesti põhiseadus on temas sisalduvate väärtuste kaudu omakorda kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Vastupidine olukord ei oleks võimaldanud üldse liitumislepingut Euroopa Liiduga sõlmida. Ka eelnes liitumislepingu sõlmimisele Eesti seadusandluse ühtlustamisprotsess Euroopa Liidu õigusega. Siit saab teha olulise järelduse selle kohta, et põhiseaduse täiendamise seaduse mõju on suunatud tulevikku. Kahtlust pole selles, et Euroopa Liidu õigusaktide rakendamisel Eestis tuleb kohaldada põhiseadust ja samal ajal arvestada liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Nagu teame, sätestab põhiseaduse täiendamise seaduse esimene paragrahv expressis verbis:Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Selline sätestus andis võimaluse sõlmida Euroopa Liiduga liitumisleping. Ühinemislepingu Euroopa Liiduga ratifitseeris Riigikogu 21. jaanuaril 2004 üksmeelselt. Operatiivselt tegutses ka Euroopa Liit, Euroopa Parlament ratifitseeris ühinemislepingu 9. aprillil 2004 ning lepingu jõustudes 1. mail 2004 sai Eestist Euroopa Liidu täieõiguslik liikmesriik. Oluline on märkida, et Euroopa Liit tunnustas Eesti põhiseaduse täiendamist põhiseaduse täiendamise seaduse abil, hoolimata sellest, et põhiseaduse täiendamise seadus tõi põhiseaduse teksti uue termini “aluspõhimõtted”, jättes selle sisuliselt avamata. Ilmselt on seaduse napisõnalisuse põhjuseks asjaolu, et seisukohad aluspõhimõtete kohta hargnesid ja õigupoolest pole konsensuseni jõutud siiani.7 Kahtlust ei saa olla selles, et põhiseaduse täiendamise seadus on siduv lüli Eesti rahvusliku õiguskorra ja Euroopa Liidu õiguse vahel. Siduvusel
on teatavasti tervikut kujundav jõud, kuigi antud juhul sidustatakse kahte erineva kaalu ja tähendusega õigust. Kuigi seostatavate subjektide õigus on sisuliselt erinev, on neil vähemalt kaks ühisjoont: tähistus “õigus” ja juurestik “aluspõhimõtted”. Just siin ongi peidus põhimõtteline lahendus nii tunnetus­ulatuse loomiseks aluspõhimõtetest kui ka edasiste arengute mõistmine. Kui põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmiseni oli normiloomingu seaduslikkuse mõõdupuuks põhiseadus, siis aluspõhimõtete sissetoomine põhiseaduse täiendamise seaduses lõi kategooria, millele peab vastama põhiseadus ise. Aluspõhimõtted on uus seaduslikkuse etalon (Eesti Vabariigi põhiseadus … 2008, 30).

Aluspõhimõtete juriidilisest olemusest

Ilmselt ei tuleks kahelda selles, et põhiseaduse aluspõhimõtetel on õiguslik tähendus, sest nad on sätestatud õigusnormis. Seega kerkib kohe küsimus nende juriidilisest siduvusest. Vastuse leiame põhiseaduse täiendamise seaduse esimese paragrahvi teksti lugedes, millest saab järeldada, et paragrahv 1 alusel on põhiseaduse aluspõhimõtted siduvad ainult Eestile, sest paragrahv räägib Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetest. Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele, Euroopa Komisjoni liikmetele, Euroopa Kohtu, Euroopa Esimese Astme Kohtu kohtunikele pole nende ametitegevuses põhiseaduse aluspõhimõtted siduvad. Eesti tohtiski sõlmida liitumislepingu eeldusel, et see oli kooskõlas põhiseaduse aluspõhimõtetega. Seepärast tuleb nõustuda põhiseaduse kommentaarides esitatuga. “Liitumislepingu kooskõla PS aluspõhimõtetega tuli kontrollida enne lepingu allakirjutamist, lepingu ratifitseerimisseaduse Riigikogus vastuvõtmisel ning ratifitseerimisseaduse väljakuulutamisel” (Eesti Vabariigi põhiseadus … 2008, 777). Ei saa aga nõustuda seisukohaga, nagu Vabariigi Presidendi poolt liitumislepingu ratifitseerimise seaduse väljakuulutamine ei saaks olla selle lõplikuks tagatiseks, et liitumisleping on kooskõlas põhiseaduse aluspõhimõtetega (samas, 777). Pole ratsionaalne seada kahtluse alla liitumislepingu legitiimsust ja seda isegi olukorras, kus siiani pole üksüheselt selge, millised põhimõtted kuuluvad aluspõhimõtete hulka. Pigem tuleks Eestil olla tähelepanelik Euroopa Liiduga uute lepingute sõlmimise puhul. Igal eraldi võetud juhul tuleb hinnata sõlmitava lepingu otsest või kaudset mõju aluspõhimõtetele. Aluspõhimõtetega vastuolus oleva lepingu sõlmimisest tuleb loobuda. Kuna aluspõhimõtete doktriin ise on pidevas arengus, siis võib juhtuda, et hiljem selgub ikkagi juba sõlmitud lepingu vastuolu põhiseaduse aluspõhimõtetega. Tundub, et kujunenud olukorras ei ole võimalik jätta Euroopa Liidu õigust kohaldamata hoolimata vastuolust aluspõhimõtetega (sellisel seisukohal on ka Eesti Vabariigi Riigikohus oma arvamuses 11. maist 2006, 3-4-1-3-06), kuid see vastuolu tuleks kõrvaldada, saavutades Euroopa Liidu esmase või teisese õiguse muutmine. Põhiseaduse kommentaaride autorid näevad siin kolmandatki võimalust, nimelt Euroopa Liidust väljaastumist (Eesti Vabariigi põhiseadus … 2008, 778). Tundub, et Euroopa Liidust väljaastumine ei ole siiski mitte vastuolu kõrvaldamise meetod liikmesriigi ja Euroopa Liidu õiguse vahel, vaid teatud poliitilise otsustuse tulemus, kus katkeb nii institutsionaalne kui ka näiteks juriidiline side Euroopa Liidu ja liikmesriigi vahel.

Eespool kirjeldatud käsitlusest tuleneb, et põhiseaduse kaitseklausel pole “ründava” iseloomuga ja ei anna automaatset võimalust jätta kohaldamata Euroopa Liidu õigus, kui see on vastuolus põhiseaduse ­aluspõhimõtetega.8 Samal ajal on põhiseaduse täiendamise seaduse esimeses paragrahvis sätestatu selgelt Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkust piirav. Põhiseaduse kommentaarides väidetakse, et selle sätestuse osas on õigusteadlastel raske üksmeelt leida, sest erinevad juriidilised koolkonnad evivad põhimõtteliselt erinevaid seisukohti osas, mis puudutab kaitseklausli rakendamist (Eesti Vabariigi põhiseadus … 2008, 774). Kui lugeda seda kommentaari (16) tähelepanelikult, siis on selle autorid seisukohal, et nii põhiseaduse täiendamise seaduse paragrahvi 1 tähenduse kui ka rakendamise suhtes on eri koolkondadel erinevad seisukohad. Tundub siiski, et paragrahvi 1 tähenduse üle on üksmeel kaugelt suurem kui selle rakendamise üle. Ilmselt on üksmeelt teadlasühiskonnalt oodata pisut lihtsustatud arusaam õigusteadlaste rollist. Õiguse rakendajatele peaks aga olema hea orientiir põhiseaduse kommentaarides kirjas olev mõte, et Eesti ei saa kuuluda Euroopa Liitu, kui see teeks olematuks Eesti põhiseaduse aluspõhimõtete toimimise või ohustab nende toimimist (samas, 777). Põhiseaduse kommentaarides leitakse õigustatult, et “põhiseaduse aluspõhimõtted” on selline kategooria, mille päriskodu on põhiseaduse preambul. Kuna preambul ei ole mitte põhiseaduse ripats, lihvitud sõnastusega kaunistus, vaid kogu põhiseadust integreeriv tuumik, regulatiivne tuumik, siis muutub aluspõhimõtete kategooria seda olulisemaks. Mida suurem on preambuli sätete üldistusaste, seda laiem on nii selle integratiivne roll kui ka roll põhiseaduse ülejäänud sätete üle.9Aluspõhimõtete kataloogi loomise võimalikkusest

Tundub, et vastuolu aluspõhimõtete kõrge abstraktsiooniastme ja nende kui regulatiivse tuumiku vahel ongi vähemalt üks suurem põhjus, miks me nendest õigupoolest üsna vähe teame. Seni on aluspõhimõtete sisustamisel tagasihoidlikuks jäänud nii eesti õigusteadlased kui ka õiguspraktikud.

Põhiseadusest arusaamine peab tuginema korrastatud mõtlemisele. Veel täpsemini öeldult peab see rajanema korrastatud õigusmõtlemisel. Õigusest arusaamise eesmärk on alati õigusega relevantsest tegelikkusest adekvaatse ülevaate saamine. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarides (2002, 29) märgiti, et piltlikult öeldes on tegemist tervikkujundi loomisega õigusest: “Sellise tervikpildi kujundamine – silmas pidades rahvuslikku õiguskorda – peab toetuma ühelt poolt õiguskorra kui teatud terviku ja teiselt poolt selle tippakti, põhiseaduse ühtsuse ehk koherentsuse ideele.”10 On huvitav märkida, et nendes kommentaarides kasutatakse samuti kategooriat “aluspõhimõtted”. Seda tehakse õiguse teooriast kahte tunnetussaavutust (alusprintsiipi) esile tõstes. Tegemist on kooskõlalisust tagava põhimõttega ja kontekstilisuse põhimõttega. “Põhiseadusest arusaamiseks tuleb neid aluspõhimõtteid kaasata nii, et ei tekiks vastuolusid põhiseaduse enda osade vahel (kooskõlalisus) ning et tekiks selgepiiriline ettekujutus põhiseaduse sätet puudutavast kohast põhiseaduse tekstis (kontekstilisus).” Tundub, et õiguse teooriasse kuuluvad aluspõhimõtted – nende teadmine ja kasutamine – ongi esimene hea lähtekoht põhiseaduse enda aluspõhimõtetest vajaliku tunnetus­ulatuse loomisel. Teise olulise lähtekohana põhiseaduse olemuse tänapäevasel sisustamisel märgiksin, et mandrieuroopalikus õiguskultuuris, mida pikka aega kammitses õiguspositivism, on viimastel aastakümnetel toimunud jõuline areng. Nimelt tuleb näha, teada ja tunnetada korrelatsiooni, mis on ühiskonna ja õiguse vahel. Õigupoolest haarab õigus endasse kõik selle, mis on seotud inimkäitumise õiguslikult relevantse osaga. See side on normatiivse (siduva) iseloomuga. Õigus ongi seepärast mitte ainult normatiivne informatsioonimeedium, vaid ka normatiivne kommunikatsioonimeedium. Põhiseaduse aluspõhimõtete kontekstis tuleb sellele pöörata erilist tähelepanu, sest on ju põhiseaduses sisalduvate õigusnormide abstraktsuse aste suure osaga ülejäänust õiguskorrast võrreldes suurem. Sellepärast on konstitutsiooniõiguses õiguse sotsiaalseid dimensioone teinekord raskem ära tunda. Aluspõhimõtete leidmisel ja sisustamisel on väga oluline osa sellel meetodil (meetoditel), mille kaudu ja abil püüame eesmärgile jõuda.

Tänapäevases erialakirjanduses on tekkinud siiski diskussioon juriidilise meetodiõpetuse rangusest ja tulemuslikkusest. Nii esindab saksa õigusteadlane Bernd Rüthers seisukohta, et oma põhialustes siduv meetodiõpetus õiguse rakendamisel on vajalik konstitutsiooni kaitseelement. Ning et meetodiküsimused on konstitutsiooniküsimused. Vastused selle pinnalt näitavad, kas Saksamaa Liitvabariik on õigusriiklik demokraatia või muutub oligarhiliseks kohtunikuriigiks (Rüthers 2006, 53, 60). Teine tuntud saksa õigusteadlane Winfried Hassemer väidab, et tema kolleeg ülehindab juriidilise meetodiõpetuse siduvust meelevaldselt. Juriidiline meetodiõpetus on ainult üks mastaapidest õiguse leidmisel. Õiguse leidmine on kompleksne fenomen ja tänapäeval teoreetiliselt veel kaugel täielikust lahtiseletamisest (Hassemer 2008, 3). Kui Rüthers välistab olukorra, kus kohtunikud on “pianistid”, siis Hassemer leiab, et seadusandja on “komponist” ja õiguse rakendaja ongi “pianist”, kes interpreteerib vähem või rohkem virtuoosselt, kuid loomulikult ei tohi ta tükki võltsida.

Kuidas siis sellises peaaegu et polaarsete arvamuste olukorras toimida? Kindlasti ei alluta põhiseadus ei õiguse tõlgendajat ega õiguse rakendajat ühe kindla meetodi kasutamisele.11 Iseenesestmõistetavalt ei näe põhiseadus sellist meetodit ka ette. Kuidas jõuda meetodini (meetoditeni), mis tagaks seotuse põhiseadusega? Kodifitseeritud õigusega riikides on tegelik olukord olnud alati selline, et süstematiseeritud õigusmassiiv nõuab selle tõlgendamiseks tõlgendaja ja rakendaja seotust seadusega. Nõustun siinkohal juba viidatud õigusteadlase Hassemeriga, kes leiab, et teatud reegleid tundmata ja neid kasutamata ei ole võimalik luua sidet seadusega ning seotus seadusega on seda tihedam, mida õnnestunum on meetodivalik (Hassemer 2008, 3–4). Seega võime kõrvale jätta arusaama, et mida rangem meetod, seda rohkem sobib see põhiseaduse aluspõhimõtetest arusaamiseks. Võib-olla sobiks niisugune lähenemine seadusriigile, kus kaasuse üle otsustabki seadus ja kohtunikule jääb subsumeerimisautomaadi roll.12 Põhiseaduse aluspõhimõtete tunnetamisel olemegi probleemi ees, kus põhiseadus ei võimalda ilma tõlgendamata aluspõhimõtteid konkretiseerida ja nende siduvust kindlaks teha ning tegemist pole aluspõhimõtete leidmisel ka traditsioonilise subsumeerimisprobleemiga. Siinkohal tuletaksin meelde juriidilise meetodiõpetuse klassikalisi õpetussõnu, mis pärinevad Friedrich Karl von Savignylt. Nimelt tuleb lahenduse leidmiseks lugeda seaduse teksti; silmas tuleb pidada põhiseaduse süsteemseid sidemeid; hoida meeles reguleerimise eesmärki ja leida põhiseadusest see mõte, mis tal on just tänasel päeval (Savigny 1951, 19).13 Seega on olukord selline, kus meetodiõpetus pole ennast kunagi seadustega sidunud, vaid on olnud siin indiferentne. Küll aga on võimalik just meetodiõpetuse saavutusi kasutades siduda ennast kõige õnnestunumalt seadusega ning luua vajalik tunnetusulatus seadusest.

Oleme juba märkinud, et Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtted on määratlemata õigusmõiste ning et selline olukord ei ole tekkinud juhuslikult. Põhiseaduse kommentaaride autorid teevad siit järelduse: “Seetõttu tuleb lähtuda erialakirjanduses ja eksperdiarvamustes välja pakutud PS aluspõhimõtete loetelust, samuti PS aluspõhimõtete praktikas kujunenud loetelust (viimase olemasolu korral).” (Eesti Vabariigi põhiseadus … 2008, 778). Ülaltooduga saab nõustuda ainult tingimusel, kui on täidetud juriidilise meetodiõpetuse välja töötatud õigusest vajaliku tunnetusulatuse kujundamiseks vajalikud tingimused.14

Euroopa põhiseaduslepingu riigiõigusliku analüüsi töörühma panusest aluspõhimõtete sisustamisse

Tõsiselt võetava panuse põhiseaduse aluspõhimõtete sisustamisse andis Riigikogu põhiseaduskomisjoni moodustatud Euroopa põhiseaduslepingu riigiõigusliku analüüsi töörühm. Töörühma seisukohtade 5. osas märgitakse, et kehtivas õiguses puudub aluspõhimõtete legaaldefinitsioon. Teoreetiliste käsitluste kohaselt on põhiseaduse aluspõhimõtted tuletatavad eeskätt põhiseaduse preambulist, I peatükist “Üldsätted” ning II peatüki “Põhiõigused, vabadused ja kohustused” paragrahvidest 10 ja 11. Eelnevat lähtekohaks võttes asus töörühm seisukohale, et põhiseaduse aluspõhimõtteid saab määratleda kas suletud või avatud kataloogina. Siiski peeti eelistatumaks avatud kataloogi. Suletud kataloog võib ühel hetkel pärssida Eesti riikluse arengut.15 Selline arusaam lõi võimaluse konstrueerida töörühmal põhiseaduse aluspõhimõtete avatud kataloog, kuhu aluspõhimõtetena kuuluksid: rahvasuveräänsus, riigi rajanemine vabadusele, õiglusele ja õigusele, sisemise ja välise rahu kaitse, eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade, inimväärikus, sotsiaalriiklus, demokraatia, õigusriiklus, põhiõiguste ja vabaduste austamine ning riigivõimu tegevuse proportsionaalsus.

Eriti oluline on märkida, et Euroopa põhiseaduse lepingu riigiõigusliku analüüsi töörühma seisukohtadest leiame otsese seose põhiseaduse aluspõhimõtete ja väärtuste vahel: “Põhiseaduse aluspõhimõtted on põhiväärtused16, ilma milleta Eesti riik ja selle nimel kehtestatud põhiseadus kaotavad oma olemuse. Põhiseaduse aluspõhimõtted on paljuski universaalse iseloomuga – samadele või sarnastele printsiipidele tuginevad ka kõigi teiste demokraatlike riikide põhikorrad. Siiski ei pea põhiseaduse aluspõhimõtete kindlakstegemisel lähtuma ilmtingimata Euroopa põhiseaduse lepingus, Euroopa Liidu senistes aluslepingutes või teiste Euroopa Liidu riikide ­konstitutsioonides determineeritud väärtustest.” (Viidatud Eesti Vabariigi põhiseadus … 2008, 779 järgi.) On üsna vaieldamatu, et põhiseaduse vaim ei mahu pelgalt põhiseaduse teksti. See on oluliselt laiem arusaam ideedest ja hoiakutest, mis on suunanud ja suunavad ühiselu korraldust, sisaldavad moraalseid tõekspidamisi, aga ka traditsioone ja tavasid ning kindlasti tubli annuse tervet mõistust. Ja ehkki ka 1992. aastal vastu võetud põhiseadus on ajas paratamatult muutunud, pole ta kaotanud põhiväärtustele (loe: aluspõhimõtetele) orienteeritud olemust. Kuid on vaja teada, et: “Sellise mõõdupuu rolli ei mahu kõik väärtused, vaid eeskätt pikaajalised püsiväärtused, mida praktika on lugematu arv kordi kontrollinud ja mis on ka alati vajalikuks osutunud.” (Eesti Vabariigi põhiseadus … 2008, 30.)

Aluspõhimõtted genus humanum’i jaoks?

Eespool märkisime, et põhiseaduses sisalduvad aluspõhimõtted on siduvad ainult Eestile. Seoses sellega tekib küsimus: kas on võimalik, et aluspõhimõtted kehtivad kogu genus humanum’i jaoks, kuid on siduvad vaid meile, ja mida oleks vaja eraldi põhjendada, või on vähemalt osaliselt tegemist aluspõhimõtete regionaalse, interkultuurilise kehtivusega (nn eesti ülipositiivse õigusega)? Ühest vastust siin pole, kuid näiteks saksa erialakirjanduses märgitakse: “Üldiselt peavad saksa ülipositivistid viimasel ajal ikka ja jälle valulist kogemust saama, sest nende arendatud riigiõiguslikud doktriinid on palju enam “nende” ülipositiivse väärikuse standard kui Euroopa Liidu organite või Euroopa Liidu teiste liikmesriikide seadusandjate oma.” (Herdegen 2005, 141.) Samal ajal on Saksamaal ülipositiivse otsingud olnud ikka suunatud Saksamaa konstitutsioonilise korra kujundatud alusväärtustele (samas, 143). Praegusel “multikultuursel” Saksamaal illustreerib ainuüksi erinev inimväärikuse mõistmine võitluses islami pearätikute kandmise eest või tütarlaste kasvatuses ülipositiivsuse üleskutsetega õiguskorra sisustamiseks vägivaldset konfliktpotentsiaali.

Aluspõhimõtted ja kultuurikontekst

Lõpetuseks leian, et aluspõhimõtete otsimisel on väärtuspõhisel tegutsemisel mõistlik ennast siduda kultuuriga. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (2002, 30) märgitakse: “Põhiseadusest arusaamise kujundamise objektiks on seaduse tekst, kusjuures teksti tuleb käsitada õiguskultuurilise fenomenina.” Õigus on alati olnud ja on ka praegu maailma kultuurielemente. Juba R. von Ihering (1924, 14) iseloomustas õigust kui moodsa maailma kultuurielementi. Siis pole ka midagi imestada, et mõistejurisprudentsi teravamaid kriitikuid soovis õigust just sellises kvaliteedis näha. Erialakirjanduses väidetakse, et õigust ja selle tundmaõppimist võiks hoopis kultuuriteaduste hulka arvata (Ipsen 2000, 408). Kultuur on alati olnud rahva eneseteostuse tahte väljendus ja tulemus, paljudel juhtudel ei ole kultuur midagi muud kui inimese käitumise kohustuslik mudel. Kultuuri kaudu peaksime nägema ka põhiseadust. Nõustuda tuleb nende õigusteadlastega, kes lähtuvad sellest, et põhiseadus pole mitte ainult õiguskorra alus, vaid ka kultuurilise arengutaseme väljendus ja samal ajal rahva kultuurilise enesemääratlemise vahend, kultuuripärandi peegel, ka rahva lootuste vundament (Häberle 1982, 21). Seega on kultuuriteaduslik lähenemine lausa hädavajalik, sest põhiseadus mitte ainult ei fikseeri rahva kultuurilist arengutaset, vaid sisaldab endas ajaproovile vastu pidanud kultuuripärandi. Nii nagu pole kerge tulemusteni jõuda väärtusjurisprudentsi kasutades, pole seda kerge teha ka kultuuri kontekstis. Võib-olla ma eksin, kuid mulle tundub, et newtonlik maailmapilt mõjutab – ja peabki seda tegema – ka juriste. Siiski on siin probleem, sest mehaaniline maailmapilt ei paku lahendusi sotsiaal-kultuurilistele probleemidele. Ka Eesti kohtupraktika on näidanud, et keelelist tõlgendamist peetakse paremaks, eksaktsemaks kui näiteks väärtustele orienteeritud tõlgendamist.

Kokkuvõtte asemel

Kuna põhiseaduse aluspõhimõtetel on regulatiivne toime, nad on siduvad, siis pole nende leidmise vajaduses kahtlust. Alustada tuleks üldisest õigusteoreetilisest teadmisest (aluspõhimõtetest), et tervikpildi kujundamiseks on vaja arvestada esiteks kooskõlalisust tagava aluspõhimõttega ja teiseks kontekstilisuse põhimõttega. Jätkata tuleb meetodiotsinguga, kus tulemuslikum tundub olevat väärtusjurisprudentsiga seotud meetodite kasutamine. Kuna põhiseaduse aluspõhimõtted on väärtuskategooria, siis väärtusjurisprudentsi vahendite abil saab ja tulebki neid väärtusmastaape konkretiseerida. Nii konstrueeritakse põhiseaduse aluspõhimõtete kataloog. Kuid see ei saa olla suletud kataloog. Väärtusjurisprudentsi kasutamine ise räägib igasuguse suletuse vastu. Aluspõhimõtete kataloog saab olla ainult avatud iseloomuga. Nagu näeme, on põhiseaduse aluspõhimõtete kataloogi konstrueerimine vajalik, kuid raske ülesanne. Selle ülesande täitmiseks ei piisa ainult juriidilise meetodiõpetuse rakendamisest. Vaja on tänapäevast jurisprudentsi, väärtusjurisprudentsi rakendada. Aluspõhimõtete tunnetamisel on oma koht ka autoriteedi-dilemmal, see on olukorral, kus omavahel saavad kokku või õigemini on põimunud meetodiprobleem ja aluspõhimõtete leidja kui õigusteadlane/õiguspraktik. Ilmselt võib kindel olla selles, et kui mingi oluline osa ülipositiivsest õigusest kuulub inimühiskonna normatiivse pärandi hulka, siis peab olema võimalik seda ülipositiivset normide (aluspõhimõtete) sisu leida ja sõnastada. Ei tohiks unustada sedagi, et aluspõhimõtete leidmisel tuleb osata ennast siduda meie kultuuriruumiga – nii tänapäeva kui ka retrospektiivses kontekstis. Kultuurikontekstiga arvestamine on seotud ajaloolise tõlgendamisega, kuid pole sellele taandatav, sest Eesti põhiseaduse ajalugu ulatub formaalselt pelgalt eelmisse sajandisse. Eesti põhiseadusliku korra juured ulatuvad aga kaugesse minevikku, kus 13. sajandiks oli nii majandusliku, sotsiaalse ja vaimse arenguga seoses kui ka võitluses võõrastega välja kujunenud oma ühiskondlik-poliitiline kord (Uluots 2004, 278). Kindlasti pole aluspõhimõtete leidmine ja formuleerimine juristide n-ö argipäevaülesanne. Aluspõhimõtete (väärtuste konkretiseerimise) juurde jõutakse mitte deduktiivse otsustamise kaudu, mis on juristide tavaline töömeetod, vaid nn väärtustaval teel. Ning just aluspõhimõtete mittetingitus võimaldab jõuda sobivate, samal ajal erinevate konkretiseeringuteni. Nimetaksin sellist juristi tööd “aluspõhimõtete konformseks konkretiseerimiseks”. See ei olegi töö põhiseaduse tekstiga, vaid põhiseadust tõlgendav tegevus, mille eesmärk peaks olema tuleviku suhtes avatud põhiseadusliku korra (riikluse) edasiarendamine. Nagu kirjutatakse erialakirjanduses: “… et materiaalne põhiseadusõigus tema kesksetes osades sisalduks vähem tekstis kui kohtu otsustustoimikutes.” (Würtenberger 2001, 234.)

Põhiseadust tuleks tegelikustada nii, nagu kõneles põhiseaduse 20. aastapäeval professor Jüri Uluots: “Isiklikult arvan, et uue põhiseaduse elluviimine ja toetamine leplikus meeles, üksteisest arusaamises ja koostöös oleks kõige ilusamaks ja võimsamaks tunnistuseks vabariikliku riigikorra pooldamisest ja ühtlasi selles korra küpsusest.” (Uluots 2004a, 361.) Kui tänapäevased tunduvad need sõnad! Õigusühiskonnas tuleb osata põhiseaduses sisalduvaid aluspõhimõtteid leida ja neist lugu pidada ning juristid peavad neile ka igapäevatöös toetuma. Kui sellega kaasneb üldinimlike väärtuste, leplikkuse, arusaamise ja koostöö arvestamine, kestab Eesti riik mitte ainult praegu, vaid ka tulevikus.

Kasutatud kirjandus

  • Alexy, R. (1991). Theorie der juristischen Argumentation. 2. Auflage. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
  • Alexy, R. (1995). Probleme der Diskurstheorie. – Recht, Vernunft, Diskurs. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
  • Dworkin, R. (1977). No Right Answer? Oxford: FS Hart.
  • Dworkin, R. (1985). A Matter of Principle. Cambridge (Mass.), London: Harvard University Press.
  • Dworkin, R. (1990). Bürgerrechte ernstgenommen. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
  • Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2002). Tallinn: Juura.
  • Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2008). Teine, täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura.
  • Engisch, K. (1964). Einführung in das juristische Denken. Stuttgart: W. Kohlhammer.
  • Hain, K.-E. (2007). Unbestimmter Rechtsbegriff und Beurteilungsspielraum – ein dogmatisches Problem rechts­theoretisch betrachtet. – Die Ordnung der Freiheit. Festschrift für Christian Starck zum siebzigsten Geburtstag. Tübingen: Mohr Siebeck, S 35–53.
  • Hassemer, W. (2008). Juristische Methodenlehre und richterliche Pragmatik. – Rechtstheorie, Band 39, Heft 1.
  • Herdegen, M. (2005). Verfassungsauslegung und meta-konstitutionelle Interpretationsreserven. –Recht. Wirtschaft. Kultur. Festschrift für Hans Hablitzel. Berlin: Duncker und Humblot.
  • Häberle, P. (1982). Vom Kulturstaat zum Kulturverfassungsrecht. – P. Häberle (Hrsg). Kulturstaatlichkeit und Kulturverfassungsrecht. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
  • Ihering, R. von (1924). Geist der Römischen Rechts auf der verschiedenen Stufen seiner Entwicklung, 1. Teil, 7. und 8. Auflage. Leipzig: Breitkopf und Hartel.
  • Ipsen, K. (2000). Recht als Kulturelement. – Festschrift für Otto Sandrock. Heidelberg: Verlag Recht und Wirt­schaft.
  • Laffranque, J. (2006). Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles. Tallinn: Juura.
  • Meri, L. (1997). Euroopa Uniooni on vaja Eesti riigi püsimiseks. – Luup, nr 26.
  • Narits, R. (2003). Eesti põhiseadus kestab ka uues Euroopas. – Riigikogu Toimetised 7, lk 46–50.
  • Pawlowski, H.-M. (1999). Methodenlehre für Juristen. Theorie der Norm und des Gesetzes. 3. Auflage. Heidelberg: C. F. Müller Verlag.
  • Rask, M. (2007). Tänu põhiseadusele. – Riigikogu Toimetised 15, lk 11–23.
  • Rüthers, B. (2006). Methodenrealismus in Jurisprudenz und Justiz. – Juristen Zeitung, No 2.
  • Savigny, F. K. von (1951). Juristische Methodenlehre. Stuttgart: Koehler.
  • Uluots, J. (2004). Eesti Vabariigi konstitutsioonilised aktid. – J. Uluots. Seaduse sünd. Koost H. Runnel. Tartu: Ilmamaa, lk 278–297.
  • Uluots, J. (2004a). Eesti poliitiline areng kahekümne aasta jooksul. – J. Uluots. Seaduse sünd. Koost H. Runnel. Tartu: Ilmamaa, lk 358–361.
  • Woozley, A. D. (1984). No Right Answer. – M. Cohen (ed). Ronald Dworkin and Contemporary Jurisprudence. London: Duckworth.
  • Würtenberger, T. (2001). Auslegung von Verfassungsrecht – realistisch betrachtet. – Verfassung, Philosophie, Kirche: Festschrift für Alexander Hollerbach zum 70. Geburtstag. Duncker und Humblot.

1 Euroopa Liidu liikmesriikide põhiseaduste muudatused ja täiendused on iseloomult sellised, mis peavad silmas pädevuste omistamise võimalust ja seeläbi pääsu Euroopa Liitu, või sellised, mis jäävad liikmesriigi elu korrastama ka pärast ühinemist. Põhiseaduse täiendamise seadus kuulub teise võimaluse hulka, sest meie soov oli muuta põhiseadust ühinemisel Euroopa Liiduga nii, et Eesti võiks suveräänsust jagada sel määral, et see ei vastanduks Eesti riikluse aluspõhimõtetele.
2 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande (2008, 28) sissejuhatuses märgitakse: “Vaatamata PSTS sätete napisõnalisusele on nendega hõlmatud Euroopa Liiduga liitumise riigiõiguslikud tuumküsimused ning reguleeritud need piisavalt selgelt ja vähemalt õigusharidusega inimese jaoks mõistetavalt.”
3 Põhiseaduse kommentaarides (samas, 774) tähistatakse põhiseaduse täiendamise seadust ka kui nn põhiseaduse kolmandat akti, kusjuures teise aktina on sellisel juhul silmas peetud põhiseaduse rakendamise seadust.
4 Veelgi enam, põhiseaduse konkretiseerimine ja edasiarendamine on teatud mõttes konstitutsiooni muutev ning seotud poliitikaga. Mida ekstensiivsemalt põhiseadust tõlgendatakse, seda ahtamaks jääb tema poliitiline kujundamisruum. Sellepärast piirneb põhiseaduse tõlgendamine legislatiiviga ja judikatiiviga. Põhiseaduse interpreteerimise lähtekohad annab konstitutsiooniteooria. Kas on nii, et põhiseadus määrab liberaal-õigusriiklikus mõttes ainult poliitilise kujundamise protsessi ja piirid või võimaldab põhiseaduslik kord olla ka tuleviku suhtes avatud, võttes omaks majandusliku, sotsiaalse ja muude arengute mastaabid? Vastust sellele küsimusele otsivad erinevad riigiõiguse koolkonnad, samuti põhiseaduse tõlgendamise teooria.
5 Tänapäeva eesti õiguskirjandus kasutab antud sätte puhul tähistust “kaitseklausel”.
6 Riigikohtu esimees kirjutab tasakaalu taasleidmisest ja säilitamisest üksikisiku ja riigi vahel Riigikogu Toimetiste veergudel, kus ta on valinud essee motoks tsitaadi tuntud eesti kirjanikult Hando Runnelilt: “Riik ja üksikisik. Üksikisik on nõrk, meie unistus oli kunagi teha oma riik. Et riigi kaudu oma jõud ühendada. Aga kohe tekkis küsimus: kas riik kui selline ei suru maha üksikisikut, vaba inimest? Pidev tasakaalu otsimine, et oleks jõuline riik kui ühislooming, ja oleks vaba isik – ja ta isikuvabadus oleks ka garanteeritud.” (Rask 2007, 11.)
7 Kuni põhiseaduse täiendamise seaduse jõustumiseni polnud päevakorral põhiseaduse aluspõhimõtete eksaktne sisustamine. Sageli ei tehtudki vahet põhiseaduse aluspõhimõtete, põhiseaduse printsiipide või põhimõtete vahel. Põhiseaduse täiendamise seaduse jõustumisega olukord muutus, sest põhiseaduse täiendamise seaduse esimene paragrahv sätestas aluspõhimõtted õigusnormis. Küsimus on muidugi selles, kuidas seda teha. Kirjandusest leiame tuntud autori, kes esitab teesi ühest ja ainukesest õigest vastusest (one right answer). Ka nn hard case’i puhul eksisteerib üks õige lahendus (vt Dworkin 1990, 448 jj; 1977, 58; 1985, 119). Selle seisukoha kriitikat (millega paljuski ühineb artikli autor) vt Woozley 1984, 173. Pigem tuleb lahenduste leidmisel panustada ratsionaalsele diskursusele ja argumenteerivale protseduurile (vt Alexy 1991; 1995, 109). Kujundlikult väljendab ennast one right answer suhtes K.-E. Hain: “Samaaegselt saab selgeks, et filosoofiliselt ei asu see tees mitte mingil juhul kindlal pinnal, vaid ennemini õhukesel jääl.” (Hain 2007, 40.)
8 Praeguse seisuga pole siinkohal võimalik toetuda Eesti kohtupraktikale, sest Riigikohus ei ole Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse seost põhiseaduse aluspõhimõtetega käsitlenud. Küll on Euroopa Kohus kohtuasjas C-11/70 Internationale Handelsgesellschaft öelnud, et Euroopa Liidu õigusnormi kehtivust ei saa liikmesriigis mõjutada vastuolu liikmesriigi põhiseadusega. Erialakirjanduses märgitakse, et ei Euroopa Liidu kõrgemad kohtud ega liikmesriikide konstitutsiooni kohtud pole olnud valmis tunnistama Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkust liikmesriikide põhiseaduste üle (vt nt Laffranque 2006, 487–524).
9 Aluspõhimõtete sisu ei piirdu ainult preambulis nimetatuga. Juba Eesti 1920. ja 1938. aasta põhiseaduse ettevalmistamise käigus Asutavas Kogus ja Rahvuskogus kostus sageli väljend “meie rahva ajalooline konstitutsioon” ning probleemidele lahendusi otsides jõuti tihti meie põhiseaduse juurteni – meie esivanemate rikkalike kogemuste, väärtuste ja tõekspidamisteni, mis on läbi teinud sajandeid kestnud eluvõitluse praktilise kontrolli ja osutunud paljuski igihaljaks tänapäevalgi (Eesti Vabariigi põhiseadus … 2008, 36).        
10 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarides on esindatud seisukoht, kus süstemaatilist tõlgendamist konstitutsiooniõiguses nimetatakse üheks komplitseeritumaks tõlgendamisviisiks, mis hõlmab nii kooskõlalisust kui ka kontekstilisust tagavad argumendid; mõistelis-süstemaatilised ja printsiibiargumendid; spetsiaaljuriidilised ja prejuditsiaalsed argumendid ning komparatiivsed argumendid (Eesti Vabariigi põhiseadus … 2002, 31).
11 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarides (2002, 30) märgitakse. “… et eelkõige konstitutsiooniõiguse tõlgendamisel on diskursuse iseloom, kus metoodiline täpsus ei taga vaieldamatuid tulemusi.” See aga ei tähenda, nagu poleks sobiva meetodi otsimisega vaja tegelda.
12 Juba K. Engisch kirjutas oma raamatus “Sissejuhatus juriidilisse mõtlemisse”, et juriidiline loogika (tesaurus) ei kuulu siia maailma, ka kõige parema tahtmise juures pole võimalik seadusi ühetähenduslikult formuleerida (Engisch 1964, 63 jj, 72 jj).
13 H.-M. Pawlowski (1999, 359 jj) leiab, et see tähendabki sidet seadusega (seadust võetakse tõsiselt).
14 Nii näiteks ei saaks teha lõplikke järeldusi aluspõhimõtete kohta, võttes aluseks põhiseaduse täiendamise seaduse menetlemise Riigikogus. Eelnõu teisel lugemisel viitas põhiseaduskomisjoni esimees õiguskantsleri seisukohale, kes teatavasti oligi “kaitseklausli” mõtte algataja. Eelnõu teisel lugemisel arvas samuti üks põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu algatajatest, et aluspõhimõtted on need põhimõtted, mis sisalduvad Eesti põhiseaduse preambulis ja I peatükis.
15 Põhiseaduse täiendamise seaduse menetlemise käigus tegi õiguskantsler ettepaneku kirjutada põhiseaduse täiendamise seaduse esimesse paragrahvi mitte mõiste “aluspõhimõtted”, vaid anda aluspõhimõtete loetelu. Eelnõu menetlemise käigus sellest küll loobuti, kuid ka see õiguskantsleri seisukoht räägib aluspõhimõtete suletud kataloogi vastu.
16 Toodud arusaam on selge tunnistus sellest, et Eestis nähakse õigusele vastava lahenduseni jõudmise võtit väärtustes. Väärtusjurisprudents tunnustab seadusest kõrgemal seisvaid väärtusmastaape ja loeb need olevat siduvad. Põhiseadusest arusaamiseks tuleb osata väärtusmastaape konkretiseerida (vt Eesti Vabariigi põhiseadus … 2008, 21 jj).

Tagasiside