Nr 39

Laadi alla

Jaga

Prindi

Presidendi otsevalimist sätestavad eelnõud Riigikogus 1993–2016

05. juuni 2019

Fookus

RiTo nr 39, 2019

Põhiseaduse muutmise jäikuse tõttu on kõik senised katsed sätestada presidendi otsevalimist jooksnud liiva.

Eesti õigust on iseloomustanud viimasel 25 aastal seaduste väga sagedane ja põhimõtteline muutmine. Samas torkab silma, et Eesti põhiseadust on muudetud väga vähe – vaid viis korda. Vastavalt Arend Lijpharti tüpoloogiale on meie põhiseaduse muutmine jäik (Lijphart 2009). Põhiseaduse muutmine on tehtud väga keeruliseks ning nõuab pikaaegset suurt erakondadevahelist konsensust parlamendis. Käesolev ülevaateartikkel käsitleb põhiseadust muutvate, presidendi otsevalimist sätestavate eelnõude geneesi ja menetlemise käiku Riigikogus aastatel 1993–2016.

PRESIDENT PÕHISEADUSE ASSAMBLEE ARUTELUDES

1920. aasta põhiseaduses ei olnud presidendi ametikohta ette nähtud. 1934. aasta põhiseadus sätestas rahva poolt otse valitava ning suure võimuga presidendi (riigivanema) institutsiooni. 1938. aasta põhiseaduses laiendati presidendi ametiülesandeid veelgi.

Eesti taasiseseisvumisel tekitas Põhiseaduse Assamblees (tegutses 1991. aasta augustist 1992. aasta aprillini) presidendi institutsiooni loomine, selle võimupiiride kujundamine ja valimiskord suuri debatte, mis tõukusid nii restitutsiooniideoloogiast kui ka päevapoliitikast. Palju vaidlemist oli assamblees näiteks selle üle, kas rahvas peaks valima riigipea otse või jätta see ülesanne parlamendile. Jüri Raidla töögrupp ja Jüri Adamsi juhitud autorite rühm nägid oma eelnõudes ette erinevaid lahendusi. Raidla töögrupi põhiseaduse eelnõu sätestas, et president tuleb valida otse. Rein Ruutsoo on asjaosalisena meenutanud, et presidendi institutsiooni kujundamine Põhiseaduse Assamblees oli seotud võitlusega võimu pärast – presidendi ametikoht oli üks võimupositsioone, mille tähtsustamine kindlustas kellegi isiklikke väljavaateid, samuti võimule pürgiva huvigrupi võimalusi. Õiguslik või ideoloogiline retoorika varjas tihti tegelikke eesmärke (Ruutsoo 2002, 150). 6. veebruaril 1992 toimunud assamblee 24. istungil otsustati lõplikult, et presidendi valib parlament, mitte rahvas. Kohal oli 35 liiget, kellest 13 pooldas presidendi otsevalimist ning 21 presidendi valimist Riigikogu poolt (Aaskivi 2001). Lisakompromissina nähti Põhiseaduse Assamblees ette valimiskogu loomine.

Eesti põhiseaduses sätestatud presidendi valimise süsteem on maailmas unikaalne.

Eesti põhiseaduses sätestatud presidendi valimise süsteem on maailmas unikaalne, evides teatud sarnasust vaid Itaalia ja Saksamaa vastava regulatsiooniga. Itaalias ja Saksamaal aga toimubki presidendi valimine üksnes valimiskogus. Itaalias kuuluvad nimetatud kogusse parlamendi alam- ja ülemkoja liikmed ja regioonide esindajad. Saksamaal moodustatakse presidendi valimiskogu (Bundesversammlung) alamkoja liikmetest ning liidumaade parlamentide poolt valitud esindajatest. Põhiseaduse Assambleed nõustanud Jochen Frowein osutas, et põhiseaduse § 79 sätestatud presidendi valimise protseduur on äärmiselt komplitseeritud; presidendil peaks olema legitiimsus igas olukorras – seetõttu on vajalik, et põhiseaduses sisalduks üks selge moodus presidendi valimiseks (Frowein 1997). Mitmed väliseksperdid toetasid seevastu põhiseaduses sätestatud lahendust (nt Roman Herzog).

Presidendi institutsioon kehtivas põhiseaduses kujutab endast kärbitud versiooni 1938. aasta põhiseaduse sätetest. Põhiseaduse kommentaaride (PS § 77 kommentaar 3) kohaselt täidab president ühiskonda ühendavat, riigivõimu stabiliseerivat ja riigiinstitutsioone tasakaalustavat funktsiooni. Paraku peitub siin vastuolu, millele juhtis tähelepanu juba Saksa riigiõigusteadlane Carl Schmitt. Schmitt on osutanud (2008, 371), et vaid parteikoalitsioonide kokkulepete tulemusel parlamendis valitav president ei saa tegutseda neutraalse organina. Parteiorganisatsioonid muudavad presidendi kas endast sõltuvaks või panevad sellele kohale isiku, kes ei takista nende tegevust. Seetõttu kaotab presidendi lepitav pädevus (pouvoir neutre) ja vahekohtunikuks olemine oma tähenduse, mis võiks olla temal kui rahvalt selleks vahetult mandaadi saanud ametikandjal.

Riigipea temaatikat käsitlenud Max Weber omistas tugevale poliitilisele liidrile erakordse tähtsuse, pidades rahva õigust presidendi otsevalimiseks lausa demokraatia Magna Cartaks ning vastandades seda parlamentaarsele lehmakauplemisele (Beetham 1985, 226–240). Oma artiklis „Deutschlands künftige Staatsform“ kirjutas Weber, et kuigi presidenti võib valida kahel moel: kas kogu rahvas otse või parlament, siis nende viiside eristamine on poliitiliselt oluline. Otse valitud presidendil on võrreldamatult kõrgem autoriteet kui parlamendi valitul. Kirjutises „Der Reichspräsident“ (nii see kui ka eelnimetatud artikkel on kirjutatud aastal 1919) väitis Weber, et kuigi esimese presidendi valis Saksamaa parlament, peab edaspidi presidendi ilmtingimata valima rahvas otse (Weber 1990, 390). Presidendi otsevalimise (der plebiszitären Wahl) vastaste leeri kuuluvad tema sõnul parlamendi- ja parteipoliitikud. Weber ei uskunud, et parlamendi liikmed tahaksid vabatahtlikult presidendi valimise õigusest loobuda.

DEBATTIDE ALGUS RIIGIKOGUS

Põhiseaduse Assamblees presidendi rolli ja valimiskorra ümber toimunud debatid jätkusid 1992. aastal valitud Riigikogus. Aastail 1992–2016 algatati Riigikogus kokku 13 eelnõud, mille eesmärgiks oli põhiseaduse muutmine eesmärgiga sätestada presidendi otsevalimine. Ülevaade kõigist nimetatud eelnõudest on esitatud artikli lisas. Põhiseaduse rakendamise seaduse (PSRS) § 4 nägi ette, et president valitakse erandina üheaegselt Riigikogu valimistega üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel neljaks aastaks. PSRS § 4 lg 3 sätestas, et presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt kümnel tuhandel hääleõiguslikul Eesti Vabariigi kodanikul. Mõlemad valimised toimusid 20. septembril 1992. Kuna ükski kandidaat ei saanud nõutaval arvul hääli, jätkus valimine Riigikogus (Valimised Eestis 2011, 75).

VII Riigikogus (30. septembrist 1992 kuni 10. märtsini 1995) menetleti presidendi otsevalimise küsimust korduvalt. Kahel korral algatasid selle Riigikogu opositsioonilistesse väikestesse fraktsioonidesse kuulunud poliitikud ning ühel korral kodanikud rahvaalgatuse teel. Vastavalt rakendusseadusele oli põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmise korral järgneva kolme aasta jooksul põhiseaduse algatamise õigus ka rahvaalgatuse korras vähemalt kümnel tuhandel valimisõiguslikul kodanikul. Seadus nägi ette, et sel viisil esitatud põhiseaduse muudatuse ettepanek võetakse Riigikogu päevakorda kiireloomulisena. 28. juunil 1994 esitasid 10 632 kodanikku eelnõu, milles sisaldus ettepanek muuta põhiseaduse § 56, täiendades seda sättega, et rahval on õigus presidendi otsevalimiseks. Kõik need kolm eelnõu lükkas Riigikogu tagasi.

VIII Riigikogus (11. märtsist 1995 kuni 13. märtsini 1999) esitati presidendi otsevalimist seadustav eelnõu ühel korral, 16. novembril 1995. Seekord olid algatajate hulgas valimised võitnud erakondade esindajad, kes kuulusid Riigikogus valitsuskoalitsiooni moodustanud fraktsioonidesse. See märgib ka Eesti Keskerakonna astumist presidendi otsevalimise toetajate ridadesse: 1995. aasta valimisprogrammis pakkus Keskerakond välja korraldada presidendivalimiste üle ühiskondlik arutelu ja rahvahääletus (Arjakas 2006). 11. detsembril 1995 arvati eelnõu Riigikogu menetlusest juhtivkomisjoni ettepanekul välja. 

EELNÕUD AASTATEL 1999–2002

IX Riigikogu (18. märtsist 1999 kuni 21. märtsini 2003) ajal intensiivistus taas presidendi valimiskorra muutmist nõudvate seaduseelnõude esitamine. 1999. aasta sügisel esitasid Keskerakonna fraktsiooni kuuluvad saadikud menetlusse kõigepealt 13. septembril Riigikogu otsuse „Rahvahääletusest põhiseaduse muutmiseks“ eelnõu. 16. septembril tagastas Riigikogu juhatus eelnõu ilma sellele juriidilist käiku andmata. Põhjuseks toodi eelnõu vormilised puudused. 20. septembril 1999 esitasid Keskerakonna saadikud presidendi otsevalimise eelnõu rahvahääletusele panemiseks uuesti (nr 183 SE ja nr 182 OE). Mõlemad eelnõud hääletati Riigikogu menetlusest välja juhtivkomisjoni (põhiseaduskomisjoni) ettepanekul. Keskerakond kuulus nimetatud eelnõude esitamise ajal opositsiooni. 9. aprillil 2001 algatasid Keskerakonna saadikud uuesti samasisulise eelnõu, kuid võtsid selle 23. oktoobril 2002 Riigikogu menetlusest tagasi – selleks ajaks oli Keskerakond sõlminud koalitsioonilepingu Eesti Reformierakonnaga.

8. oktoobril 2001 tuli presidendi otsevalimise seadustamise ettepanekuga Riigikogu ette president Lennart Meri (nr 865 SE) (Meri 2001). Eelnõu langes Riigikogu menetlusest ühes viimase volituste lõppemisega.

Vaid üks päev enne presidendi vastavat ettepanekut algatas 39 Riigikogu liiget 7. oktoobril eelnõu nr 1182 SE. Algatajatest 25 kuulus Keskerakonna fraktsiooni, 10 Reformierakonna fraktsiooni, 3 Koonderakonna fraktsiooni, 3 saadikut ei kuulunud fraktsioonidesse, kuid nendest Sergei Ivanov ja Ivi Eenmaa liitusid hiljem Reformierakonnaga. Reformierakond ja Keskerakond olid moodustanud valitsuskoalitsiooni 28. jaanuaril 2002. Erakondade vahel sõlmitud koalitsioonileping sisaldas punkti, mis nägi ette, et Riigikogus alustatakse põhiseaduse muutmist eesmärgiga minna 2006. aastast üle presidendi otsevalimistele, täpsustades eelnevalt presidendi pädevust ja volitusi. Ka see eelnõu langes Riigikogu menetlusest välja ühes viimase volituste lõppemisega.

2003. AASTA EELNÕU

Presidendi otsevalimise idee oli kogunud X Riigikogu volituste alguseks märkimisväärselt laiapinnalise ühiskondliku toetuse. Keskerakonna kõrval asusid presidendi otsevalimist toetama Rahvaliit ja Reformierakond. Reformierakond pole ei varasematel ega hilisematel Riigikogu valimistel seda ideed pooldanud (Varjas 2015). Põhiseaduse vastavat muutmist toetas ka nende valimiste uustulnuk Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica (Reinsalu 2004). Uus koalitsioon moodustati Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu vahel. Sõlmitud koalitsioonileping sisaldas ka punkti (nr 1 „Kodaniku häälele suurem kaal“) presidendi otsevalimise seadustamise kohta – seati eesmärk korraldada 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimiste päeval põhiseaduse muutmise rahvahääletus, et valida 2006. aastal president otsestel valimistel ning rõhutati, et koalitsioon toetab presidendi praeguste volituste säilitamist.

2003. juunil 2003 algatasid 71 Riigikogu liiget, kelle hulka kuulusid lisaks valitsuskoalitsiooni kolmele erakonnale ka suurima opositsioonipartei, Keskerakonna saadikud, eelnõu nr 91 SE. Euroopa Parlamendi valimised toimusid Eestis 13. juunil 2004. aastal, kuid sellega ühel ajal rahvahääletust põhiseaduse muutmise üle ei toimunud.

Esimene signaal eelnõu pidurdamiseks tuli kaudselt Rahvaliidu poolt juba 2003. aasta lõpus. Ka Reformierakond loobus presidendi otsevalimise idee toetamisest. 8. märtsil 2005 Riigikogus toimunud hääletusel toetas Reformierakonna fraktsioon ettepanekut seaduse menetlemine katkestada. Reformierakonna esindaja ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Mait Klaassen ütles, et seaduse praegune tekst ei vasta koalitsioonipartnerite poolt kokku lepitule ja on ka juriidiliselt ebatäiuslik. Seaduseteksti puudulikkust näitas Klaasseni sõnul parlamendisaalis kõlanud opositsiooni kriitika, millega Reformierakonna fraktsioon osaliselt nõustus. Kuid mis puutub presidendi otsevalimise seadustamisse, siis see olla Klaasseni sõnul koalitsioonileppega kokku lepitud ja koalitsioonilepet keegi kahtluse alla ei sea (Lillemägi 2005). Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioon lagunes 2005. aastal.

Järgmise koalitsiooni moodustasid Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit. See koalitsioon kestis järgmiste Riigikogu valimisteni. Kuigi uue koalitsiooni koostööleping sisaldas punkti rahvaalgatuse seadustamiseks (punkt 24), ei olnud selles enam erakondade kokkulepet presidendi valimiskorra muutmise kohta. Uue koalitsiooni loomine Keskerakonna osalusel ei muutnud presidendi otsevalimise jõuvahekordi Riigikogus. Keskerakonna peasekretär Küllo Arjakas ütles ajakirjanduses, et ideed toetavad saalis ja komisjonis Keskerakond ja Res Publica, vastu on sotsiaaldemokraadid ja Isamaaliit. Reformierakond ja Rahvaliit otsivad ettekäändeid, et arutlusprotsessi menetluslikult blokeerida (Arjakas 2006). Hiljem loobus oma toetustest ka Res Publica, mis oli 2006. aastal ühinenud Isamaaliiduga uueks erakonnaks Isamaa ja Res Publica Liit (IRL).

Uuesti arutas Riigikogu põhiseaduskomisjon presidendi otsevalimise eelnõu 11. septembril 2006. Keskerakond ja Reformierakond tegid nimetatud komisjoni istungile ettepaneku arutada seda küsimust uuesti peale 23. septembril 2006 toimunud presidendivalimisi. See ettepanek ei leidnud toetust, kuna Isamaaliidu ja Res Publica saadikud otsustasid jätta hääletamata, mistõttu ei saadud kokku otsuse vastuvõtmiseks vajalikke hääli (Sepp 2006).

Kokkuvõtteks: ka X Riigikogus ei realiseerunud presidendi otsevalimise idee, kuigi eeldused selle õnnestumiseks paistsid olevat kõige suuremad – vastava eelnõu algatasid 71 saadikut Riigikogu kõigist suurtest fraktsioonidest, samuti toetasid seda (vähemalt mingil ajal) kõik valitsuses esindatud erakonnad. Eelnõu oli nelja aasta jooksul Riigikogus arutlusel, leidmata siiski piisavat toetust läbiminekuks. Seda ei hääletatud ka maha, vaid see langes menetlusest välja ühes X Riigikogu volituste lõppemisega. Eelnõu läbikukkumist võisid lisaks põhjustada ka eelnõus sisalduvad klauslid nagu presidendi tagandamise võimalus, ebaselgus kandidaadi ülesseadmiseks nõutavate allkirjade osas jms küsimused, mis tekitasid parteide vahel erimeelsusi.

Ka X Riigikogus ei realiseerunud presidendi otsevalimise idee, kuigi eeldused selle õnnestumiseks paistsid olevat kõige suuremad.

KESKERAKONNA EELNÕUD PÄRAST 2013. AASTAT

Kuigi Keskerakond lubas 2007. aasta Riigikogu valimistel viia järgmisteks valimisteks (2011. aastaks) sisse presidendi otsevalimise ja seadustada rahvaalgatuse (Keskerakonna sooritused 2007), ei esitanud erakond XI Riigikogu tegevuse ajal ühtegi eelnõud presidendi otsevalimise põhiseadusesse sisseviimiseks. Sellist eelnõud ei esitanud ka ükski teine erakond.

Järgmine eelnõu presidendi otsevalimise seadustamiseks esitati alles umbes kümme aastat hiljem, XII Riigikogu koosseisu ajal 14. veebruaril 2013. aastal, kui opositsioonis oleva Keskerakonna 21 saadikut algatasid eelnõu numbriga 378 SE. Eelnõu seletuskirjas kinnitasid algatajad expressis verbis, et tegemist on vaid valimiskorra muutmisega, eelnõu ei muuda põhiseaduses sätestatud riigikorraldust ega parlamentaarset mehhanismi, samuti mitte presidendi pädevusi. Poliitiliste konkurentide arvates oli eelnõu 378 SE puhul tegemist Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare plaaniga saada presidendiks ning olles aru saanud, et Riigikogus ega valimiskogus teda mitte kunagi ei valita, otsustas Keskerakond pöörduda otse rahva poole (Kangro 2013). Peamine Riigikogus kõlanud vastuväide eelnõule oli, et presidendi pädevused põhiseaduses ei eeldavat otsevalimist ning et otsevalimine tekitab konflikte. Eelnõu 378 SE lükati tagasi ning XII Riigikogus rohkem seda temaatikat ei käsitletud.

3.  oktoobril 2016 esitasid 31 Riigikogu liiget presidendi otsevalimise seadustamiseks eelnõu 306 SE. Seekord kirjutasid lisaks Keskerakonna saadikutele algatamisele alla ka teise opositsioonilise erakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE), saadikud. Eelnõu esitades rõhutas keskerakondlane Kadri Simson, et rahva valitud president omaks suuremat mandaati ning julgeks senisest enam kutsuda valitsust korrale (Keskerakond 2016). Eelnõu 306 SE aruteludeni ei jõudnud, sest 9. jaanuaril 2017 võtsid Keskerakonna liikmed selle Riigikogu menetlusest tagasi. Selle sammuga ei nõustunud EKRE saadikud. Keskerakonna esindaja Jaanus Karilaidi sõnul tuli eelnõu menetlusest kõrvaldada, kuna sellele nappis toetust. Karilaid lubas otsevalimise idee eest edasi võidelda juba järgmise Riigikogu valimise kampaanias (Sviridovski 2018). 

KOKKUVÕTE

Põhiseaduse muutmise jäikus tekitab küsimuse selle kooskõlast demokraatia printsiibiga (resp. rahva enamuse tahe). Põhiseaduse muutmise vajalikkuse tingivad juba rahvasuveräänsuse printsiip ise, inimese õppimisvõimeline loomus ning asjaolu, et poliitiliste otsusteni jõutakse arutelude kaudu (Lutz 1994). Postkommunistlike Euroopa riikide kogemus põhiseaduste muutmisest on kokkuvõttes demokraatia arengu suhtes positiivne, kinnitades, et üldjuhul on muudatused aidanud kärpida täitevvõimu ning edendanud inimõigusi (Roberts 2009). Presidendi otsevalimine on rahva hulgas populaarne idee. Väidetavalt toetas 1991. aastal põhiseaduse koostamise ajal presidendi otsevalimist lausa 70 protsenti elanikest. Aastatel 2000 ja 2006 Turu-uuringute ASi läbi viidud uuringute kohaselt toetas seda mõlemal aastal kaugelt üle poole küsitletutest. Ühiskonnauuringute Instituudi 2016. aastal läbi viidud veebiküsitlus näitas, et ligi 78 protsenti vastanutest pooldas võimalust valida presidenti ise.

Põhiseaduse muutmise jäikus tekitab küsimuse selle kooskõlast demokraatia printsiibiga.

Ühelt poolt on rahvas riigi looja ning teisalt riigivõimu teostaja, olles üks võim teiste kõrval. Rahvasuveräänsuse põhimõtte kohaselt kuulub rahvale poliitilise võimu ülesehituse kindlaksmääramine (legitimatsioon). Riigikogu ei ole rahvas; parlament ei ole juhuvalikuline ning on moodustatud teatud huvidest lähtuvalt. Põhiseaduse mõte eeldab, et rahva roll ei saa olla vaid sümboolne või formaalne. Demokraatia tähendab seda, et rahvas teostab oma funktsiooni aktiivselt, oma otsustustega, kas otse- või esindusdemokraatlikul meetodil (Liivik 2017, 35). Rahvale kuuluv presidendi otsevalimise õigus (rahvaalgatuse õiguse kõrval) annab kõrgema võimu kandjale võimaluse riigivõimu teostaja funktsiooni aktiivseks täitmiseks. Presidendi otsevalimist on soovitanud mitu õiguseksperti, näiteks Henn-Jüri Uibopuu: „Hea oleks siin muidugi ka presidendi otsevalimine rahva poolt, mis lisaks talle veelgi mõjukust.“ (2004, 320).

Peamine vastuväide presidendi otsevalimise seadustamisele Eestis toimunud riigiõiguslikes ja parlamentaarsetes debattides on, et otsevalimisel saadud „tugev“ mandaat ei sobi kokku presidendi peamiselt esinduslike volitustega põhiseaduses. Halvimal juhul oleks otsevalitud president „populist, kes üritab riiki presidentaalseks keerata“ (Madise 2016). Selle väitega ei saa nõustuda. Esmalt peame arvestama, et ettepanekud presidendi valimise korra muutmiseks ei ole sisaldanud sätteid presidendi pädevuse laiendamiseks. Põhiseaduse § 4 kohaselt on Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Põhiseadus on andnud kõrgematele riigiorganitele (sh president) isekorraldusõiguse, millel on selged piirid: see kehtib ametkonnasiseste reeglite kehtestamisel ega ulatu riigi ja eraisikute vaheliste suhete reguleerimiseni (PS § 4 kommentaar 16). Lisaks isekorraldusõigusele tagab põhiseadus igale kõrgemale riigiorganile tema pädevuse. Riigikogu ei saa põhiseadust muutmata seadusega teiste kõrgemate riigiorganite pädevust kahandada ega ka kõrgema riigiorgani pädevust mõne teise kõrgema riigiorgani arvelt suurendada (PS § 4 kommentaar 17). Sama põhimõte kehtib ka presidendi suhtes. Presidendil, sh otsevalitud presidendil puuduvad võimalused riigi põhiseaduslikku korda muuta või oma volitusi laiendada. Põhiseaduse (§ 103 p 3) kohaselt on Vabariigi Presidendil küll õigus algatada põhiseaduse muutmist, kuid selle õiguse kasutamist peetakse erandlikuks ja see on mõeldud juhuks, kui on vajalik rakendada riigipea tasakaalustavat jõudu (PS § 78 kommentaar 29). Seni presidendi ja parlamendi vahel õiguspraktikas tekkinud erimeelsused (nt seaduste vetostamise küsimustes) on lahendatud põhiseaduses ja seadustes ettenähtud menetluse raames.

Kuna põhiseaduse muutmise algatamine nõuab vähemalt 21 Riigikogu liikme allkirja, siis saavad seda teha näiteks kas mõni suurem fraktsioon üksikult või mitu (väiksemat) koos. Välistatud on üksik Riigikogu liige või väike fraktsioon omaette. Põhiseaduse XV peatükis põhiseaduse muutmisele esitatud tingimused ei võimalda üksnes Riigikogu opositsioonil presidendi otsevalimist seadustada. Otsus nõuab läbiminekuks suurt erakondadevahelist konsensust, sest erimeelsuste tekkimisel sumbub eelnõu kiiresti. Tähelepanuväärne on presidendi otsevalimise eelnõude menetlemise protsessi sarnasus rahvaalgatuse seadustamise taotlustega Riigikogus. Vastava eelnõu esitajaks oli Riigikogu opositsioon; kolmel korral (1995, 2002 ja 2003) oli algatajaks terve koalitsioon või Riigikogus esindatud erakondade enamus. Presidendi otsevalimise seadustamiseks on Riigikogus esindatud erakondade toetus olnud laiapindsem kui rahvaalgatuse osas; eri aegadel on presidendi otsevalimise ideed toetanud paljud erakonnad.

Presidendi valimiskorra analüüsid on osutanud mitmetele puudustele (Põhiseaduse ekspertiis 1996; Parrest 2009), kuid vajalikke parandusi ei ole tehtud. Ka viimati 2016. aastal toimunud presidendi valimised demonstreerisid kehtivas korras esinevaid probleeme. Paljudeks fraktsioonideks killustunud Riigikogu ei olnud suuteline väga hästi leidma vajalikku konsensust. Valimise korra lihtsustamine on põhjendatud, kuid viimatine ettepanek presidendi valimiseks üksnes valimiskogus ei muuda oluliselt presidendi valimise üldisi aluseid ega ole võrdsustatav riigipea valimisega vahetult rahva poolt.

KASUTATUD ALLIKAD

  • AASKIVI, Ü. (2001). Analüüs: 66,66% häältest presidendile ehk Põhiseaduse Assamblee unistus. – Postimees, 18. september.
  • ARJAKAS, K. (2006). Presidendivalimise reegleid tuleb muuta. – Postimees, 16. november.
  • BEETHAM, D. (1985). Max Weber and the Theory of Modern Politics. Cambridge: Polity Press.
  • [PS] EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS. KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE. (2017). – https://www.pohiseadus.ee/.
  • FROWEIN, J. (1997). Võimalikest muudatustest Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduses. – Justiitsministeerium. – https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/prof_jochen_frowein._raport_voimalikest_muudatustest_eesti_vabariigi_1992._a_pohiseaduses.pdf.
  • KANGRO, K. (2013). Nestor otsevalimisest: Savisaar tahab saada Eesti presidendiks. – Postimees, 14. veebruar.
  • KESKERAKOND. (2016). Keskerakond algatas eelnõu presidendi otsevalimiseks. – http://www.keskerakond.ee/et/meedia/uudised/913-keskerakond-algatas-eelnõu-presidendi-otsevalimiseks.html.
  • KESKERAKONNA SOORITUSED. (2007). Keskerakonna sooritused praeguses ja tegevused järgmises Riigikogus. – Kesknädal, 17. jaanuar.
  • LIIVIK, E. (2017). Otsedemokraatia Eestis – õigussotsioloogilisi aspekte. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • LILLEMÄGI, P. (2005). Reformierakond: presidendi otsevalimise seadus on praegu puudulik. – Pressiteade, 8. märts.
  • LIJPHART, A. (2009). Demokraatia mustrid. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu.
  • LUTZ, L. (1994). Toward a theory of constitutional amendment. – American Political Science Review, 88(2), 355–370.
  • MADISE, Ü. (2016). Presidendi otsevalimine tooks priiskava show’ ja silmamoondused. – Postimees, 25. oktoober.
  • MERI, L. (2001). Vabariigi presidendi Lennart Meri kõne riigikogu tööaasta avamisel 10. septembril 2001. aastal. – Sirp, 14. september.
  • PARREST, N. (2009). Vabariigi Presidendi valimise kord. – Juridica, IX, 620–635.
  • [PSRS] PÕHISEADUSE RAKENDAMISE SEADUS. (1992). – RT, 26, 350.
  • PÕHISEADUSE EKSPERTIIS. (1996). Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. Põhiseaduse 5. peatükk „Vabariigi president“. – https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/pohiseaduse_5._peatukk._vabariigi_president.pdf.
  • REINSALU, U. (2004). Lihtsa riigi plaan. – Pärnu Postimees, 15. jaanuar.
  • ROBERTS, A. (2009). The Politics of Constitutional Amendment in Postcommunist Europe. – Constitutional Political Economy, 20, 99–117.
  • RUUTSOO, R. (2002). Presidendi institutsiooni taustast ja kujundamisest 1992. aasta põhiseaduses. – Presidendiraamat. R. Toomla (toim). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 150–181.
  • SCHMITT, C. (2008). Constitutional Theory. Durham: Duke University Press.
  • SEPP, E. (2006). Põhiseaduskomisjon hülgas presidendi otsevalimised. – Eesti Keskerakonna fraktsiooni pressiteade, 11. september.
  • SVIRIDOVSKI, K. (2018). Партии Эстонии намерены изменить систему президентских выборов. – https://rus.err.ee/834193/partii-jestonii-namereny-izmenit-sistemu-prezidentskih-vyborov.
  • UIBOPUU, H.-J. (2004). Riigipea rahvusvahelises ja siseriiklikus õiguses. – Juridica, V, 309–320.
  • VALIMISED EESTIS. (2011). Valimised Eestis 1992–2011. Statistikat ja selgitusi. Tallinn: Vabariigi Valimiskomisjon.
  • VARJAS, V. (2015). Riigikogu valimised 2003: Valimislubadused – 10 protsenti majanduskasvu ja Rüütli ideaalidega sobiv poliitika. – Delfi, 17. veebruar.
  • WEBER, M. (1990). Gesammelte Politische Schriften. Potsdam: Institut für Pädagogik der Universität.

LISA. Seaduseelnõud presidendi otsevalimiseks

 [1]

Algatamise aeg: 28.01.1993

Sisu: Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmine – üldise, ühetaolise ja otsese presidendivalimise sätestamine (PS § 56, § 79).

Algatajad: 24 Riigikogu liiget. Kõik algatajad kuulusid opositsiooni.

Valitsuskoalitsioon: Isamaa + Mõõdukad + ERSP (21.10.1992–08.11.1994)

Tulemus: Eelnõu lükati 11.03.1993 juhtivkomisjoni ettepanekul tagasi häältega 41 vastu, 27 poolt, 4 erapooletud.

 [2]

Algatamise aeg: 14.03.1994, eelnõu nr 481 SE

Sisu: Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmine – üldise, ühetaolise ja otsese presidendivalimise sätestamine (PS § 56, § 79).

Algatajad: 27 Riigikogu liiget. Kõik algatajad kuulusid opositsiooni.

Valitsuskoalitsioon: Isamaa + Mõõdukad + ERSP (21.10.1992–08.11.1994); Isamaa + Mõõdukad + ERSP + Liberaalid + Parempoolsed (08.11.1994–17.05.1995)

Tulemus: Eelnõu lükati 09.11.1994 juhtivkomisjoni ettepanekul tagasi häältega: 25-39-3.

 [3]

Algatamise aeg: 28.06.1994, eelnõu nr 635 SE

Sisu: PS § 56 täiendamine sättega „3) Presidendi valimisega“.

Algatajad: 10 632 valimisõiguslikku kodanikku.

Valitsuskoalitsioon: Valitsus: Isamaa + Mõõdukad + ERSP (21.10.1992–08.11.1994)

Tulemus: Eelnõu lükati 20.10.1994 juhtivkomisjoni ettepanekul tagasi häältega 32-3-4.

 [4]

Algatamise aeg: 16.11.1995, eelnõu nr 172 SE

Sisu: Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmine – üldise, ühetaolise ja otsese presidendivalimise sätestamine (PS § 56, § 79).

Algatajad: 35 Riigikogu liiget. Koalitsiooni moodustasid Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ).

Valitsuskoalitsioon: KMÜ + K + RE (17.04.1995–06.11.1995); KMÜ + RE + Arengupartei (06.11.1995–17.03.1997). KMÜ + K + RE (17.04.1995–06.11.1995); KMÜ + RE + Arengupartei (06.11.1995–17.03.1997)

Tulemus: Eelnõu lükati 11.12.1995 juhtivkomisjoni ettepanekul tagasi häältega 38-30-5.

 [5]

Algatamise aeg: 13.09.1999, eelnõu „Rahvahääletusest põhiseaduse muutmiseks“

Sisu: Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmine – üldise, ühetaolise ja otsese presidendivalimise sätestamine (PS § 79).

Algatajad: 25 Riigikogu liiget, kõik Keskerakonnast (opositsioonis).

Valitsuskoalitsioon: Isamaa + RE + Mõõdukad (25.03.1999–28.01.2002)

Tulemus: RK juhatus tagastas (16.09.1999).

 [6]

Algatamise aeg: 20.09.1999, eelnõu nr 183 SE; 182 OE

Sisu: Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 79 muutmise seaduse eelnõu, Riigikogu otsuse „Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 79 muutmise seaduse eelnõu rahvahääletusele panemine ja rahvahääletuse korraldamine“ eelnõu.

Algatajad: 23 Riigikogu liiget, kõik Keskerakonnast (opositsioonis).

Valitsuskoalitsioon: Isamaa + RE + Mõõdukad (25.03.1999–28.01.2002)

Tulemus: Eelnõud arvati 27.10.1999 menetlusest välja juhtivkomisjoni ettepanekul (seaduseelnõu häältega 44-38-0, otsuse eelnõu häältega 43-36-0).

 [7]

Algatamise aeg: 09.04.2001, eelnõu nr 734 SE

Sisu: Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmine – üldise, ühetaolise ja otsese presidendivalimise sätestamine (PS § 79, § 83).

Algatajad: 22 Riigikogu liiget, kõik Keskerakonnast (opositsioonis).

Valitsuskoalitsioon: Isamaa + RE + Mõõdukad (25.03.1999–28.01.2002); KE + RE (28.01.2002–10.04.2003)

Tulemus: Algatajad võtsid eelnõu tagasi (23.10.2002).

 [8]

Algatamise aeg: 08.10.2001, eelnõu nr 864 SE

Sisu: Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmine – üldise, ühetaolise ja otsese presidendivalimise sätestamine (PS § 56, § 79, § 83 lg 4).

Algatajad: Vabariigi President Lennart Meri.

Valitsuskoalitsioon: Isamaa + RE + Mõõdukad (25.03.1999–28.01.2002); KE + RE (28.01.2002–10.04.2003)

Tulemus: Langes menetlusest välja ühes IX RK volituste lõppemisega.

 [9]

Algatamise aeg: 07.10.2002, eelnõu nr 1182 SE

Sisu: Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmine – üldise, ühetaolise ja otsese presidendivalimise sätestamine (PS § 56, § 65 p 3, § 79).

Algatajad: 39 Riigikogu liiget, neist 36 kuulus koalitsiooni, 3 opositsiooni.

Valitsuskoalitsioon: RE + KE (28.01.2002–10.04.2003)

Tulemus: Langes menetlusest välja ühes IX RK volituste lõppemisega.

 [10]

Algatamise aeg: 12.06.2003, eelnõu nr 91 SE

Sisu: Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmine – üldise, ühetaolise ja otsese presidendivalimise sätestamine (PS § 56, § 65 p 3, § 79, § 80 lg 1, § 83 lg 4).

Algatajad: 71 Riigikogu liiget. Algatajad kuulusid koalitsiooni, lisaks opositsiooni kuuluva Keskerakonna saadikud. Eelnõu algatajad kuulusid ka järgmisesse koalitsiooni.

Valitsuskoalitsioon: RP + RE + RL (10.04.2003–13.04.2005); RE + K + RL (13.04.2005–05.04.2007)

Tulemus: Langes menetlusest välja ühes IX RK volituste lõppemisega.

[11]

Algatamise aeg: 14.02.2013, eelnõu nr 378 SE

Sisu: Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmine – üldise, ühetaolise ja otsese presidendivalimise sätestamine (PS § 56, § 65 p 3, § 79, § 83 lg 4).

Algatajad: 21 Riigikogu liiget, kõik Keskerakonnast (opositsioonis).

Valitsuskoalitsioon: RE + IRL (06.04.2011–26.03.2014).

Tulemus: Eelnõu lükati 11.04.2013 juhtivkomisjoni ettepanekul tagasi häältega 41-18-9.

 [12]

Algatamise aeg: 06.05.2015, eelnõu nr 18 SE

Sisu: Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmine – üldise, ühetaolise ja otsese presidendivalimise sätestamine (PS § 56, § 65 p 3, § 79, § 83 lg 4).

Algatajad: 25 Riigikogu liiget, kõik Keskerakonnast (opositsioonis).

Valitsuskoalitsioon: RE + SDE + IRL (09.04.2015–22.11.2016)

Tulemus: Eelnõu lükati 23.09.2015 juhtivkomisjoni ettepanekul tagasi.

 [13]

Algatamise aeg: 03.10.2016, eelnõu nr 306SE

Sisu: Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmine – üldise, ühetaolise ja otsese presidendivalimise sätestamine (PS § 56, § 65 p 3, § 79, § 83 lg 4).

Algatajad: 31 Riigikogu liiget. Kõik algatajad kuulusid opositsiooni.

Valitsuskoalitsioon: RE + SDE + IRL (09.04.2015–22.11.2016); KE + SDE + IRL (22.11.2016–04.04.2019)

Tulemus: Tagasi võetud 09.01.2017, täiskogul menetlemata.

 

Tagasiside