Nr 19

Laadi alla

Jaga

Prindi

Eesti õigusruumi puutepunktidest Euroopa Inimõiguste Kohtuga

  • Mart Susi

    Mart Susi

    Tartu Ülikooli rahvusvahelise suveülikooli peaspetsialist

Eesti õigusruumis on mitmeid valdkondi, kus õigusnormidega kehtestatud regulatsioon või nende kohaldamise praktika võib olla vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu käsitlusega.

Euroopa Inimõiguste Kohtusse (edaspidi EIK) saavad pöörduda individuaalavaldusega füüsilised ja juriidilised isikud, kes on mõne Euroopa Nõukogu liikmesriigi jurisdiktsiooni all. Menetlus toimub kahes etapis. Kõigepealt tehakse otsus avalduse vastuvõetavuse kohta (decision about admissibility) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 35 alusel. Nende avalduste suhtes, mis EIK tunnistas vastuvõetavaks, teeb ta sisulise kohtuotsuse (judgment on the merits), olles eelnevalt vajaduse korral teinud osapooltele, s.t rikkumise väite esitanud isikule ja vastustava riigi valitsusele ettepaneku sõbraliku kokkuleppe sõlmimiseks (friendly settlement).

Kui rääkida Eesti õigusruumi puutepunktidest Euroopa Inimõiguste Kohtuga, siis võib väga suure üldistusastmega väita, et selliseid puutepunkte on kolmes valdkonnas. Esiteks on Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt Eesti suhtes tehtud kohtulahendeid analüüsides võimalik leida teatud põhiõiguste sagedamini esinevaid rikkumisi konkreetselt Eestis. Siit on põhimõtteliselt võimalik järeldada, kas Eesti õigusruumis, s.t nii kehtivates õigusaktides kui ka nende rakendamisel võib esineda teatud struktuurseid probleeme põhiõiguste kaitse aspektist.1

Teine valdkond on EIK kohtupraktika arvestamine Riigikohtu ja madalamalseisvate kohtute praktikas. Ning kolmas valdkond on küsimus Eesti mõnedest õigusaktidest või õiguspraktikast mingis küsimuses, mis tõenäoliselt ei ole kooskõlas EIK praktikaga Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni tõlgendamisel, kuid millesse puutuvalt ei ole EIK teinud Eesti suhtes sisulisi kohtulahendeid. Viimane ei välista siiski võimalust neid õigusakte või õiguspraktikat vaidlustada Eesti kohtutes viitega konventsiooni sätetele.

Eesti Vabariigi põhiseaduse 15. paragrahvi teine lause tagab küll õiguse taotleda mis tahes asjassepuutuva õigusakti või toimingu tunnistamist põhiseadusvastaseks oma kohtuasja läbivaatamisel, kuid selgusetu on, kas see põhiseadusnorm tagab õiguse taotleda sellise õigusakti või toimingu tunnistamist vastuolus olevaks ka konventsiooniga. Võimalik, et selline õigus eksisteerib koosmõjus põhiseaduse paragrahviga 123. Käesolev artikkel käsitleb lühidalt kõiki kolme eelnimetatud valdkonda.

Lahendid Eesti suhtes

Käesoleva artikli kirjutamise ajal 2009. aasta aprilli alguses on EIK teinud Eestist lähtunud avalduste suhtes 18 sisulist kohtuotsust. (EIK lahendid on avalikult kättesaadavad nn HUDOC andmebaasis.  Sisulises kohtuotsuses tuvastab EIK konventsiooni mõne sätte rikkumise või mitterikkumise, kuid tema pädevuses ei ole jõustunud riigisisest kohtulahendit tühistada (vt Maruste 2004). Otsuseid avalduse vastuvõetavuse kohta on andmebaasis 57, millest üle poolte puhul on avaldus tunnistatud kas vastuvõetamatuks või menetlus lõpetatud. Siiski sisaldab EIK andmebaas ainult jäämäe veepealset osa. Kuivõrd Eestist on EIK-le esitatud üle 1000 avalduse konventsioonis või selle lisaprotokollides tagatud põhiõiguste väidetava rikkumise kohta (EIK lahendite statistika), teeb EIK avaldamisele kuuluva lahendi avalduse vastuvõetavuse suhtes vähem kui 5 protsendil juhtudest. (EIK statistika kohta, vt kohtu iga-aastaseid raporteid.)

Suuremal osal juhtudest saadab EIK registraator avalduse esitajale lihtkirja, milles teatab EIK kolmest kohtunikust koosneva kohtukoja otsusest avalduse mittevastuvõetavuse kohta, esitamata põhjenduseks mingeid sisulisi selgitusi. EIK praktika viimaste aastate analüüs on viinud järeldusele, et avalduse vastuvõetavaks tunnistamine tähendab suure tõenäosusega seda, et sisulise menetluse käigus tuvastatakse ka konventsiooni või selle lisaprotokolli sätete rikkumine. Eesti suhtes vastuvõetavaks tunnistatud 18 avalduse puhul jättis EIK rikkumise tuvastamata ainult kahel juhul – seega tähendab vastuvõetavaks tunnistatud avaldus ligi 90-protsendilise tõenäosusega riigi “kaotust”. Leides, et alust rikkumise tuvastamiseks ei ole, “säästab” EIK avaldajat sellest, et tunnistab kõigepealt tema avalduse vastuvõetavaks, kuid seejärel rikkumist ei tuvasta (Susi 2006).

Milliseid põhiõigusi rikutakse

Artikli autori arvates tuleks Eesti suhtes tehtud EIK sisuliste kohtuotsuste üldistamisel esile tõsta järgmiste põhiõiguste rikkumisi.

  1. Põhiõiguste riive seoses sellega, et kriminaalkohtus tehtud otsus tugines tunnistajate ütlustele, keda ei olnud avalikul kohtuistungil üle kuulatud. Tegemist on konventsiooni artikli 6 (3) “d” rikkumisega. Konventsiooni artikli 6 (3) “d” kohaselt on igaühel, kellele on esitatud kriminaalsüüdistus, õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Kohtuasjades Taal versus Eesti (EIK kohtuotsus 22.11.2006, avaldus nr 13249/02) ja Pello versus Eesti (EIK kohtuotsus 12.04.2007, avaldus nr 11423/03) tuvastas EIK konventsiooni rikkumise põhjusel, et esimese astme kohtuotsus tugines määravas osas tunnistajate ütlustele, mis olid saadud kohtueelse uurimise käigus. EIK heitis Eesti kohtutele ette ka seda, et nad ei teinud kõike endast olenevat selleks, et tagada nende tunnistajate ilmumine kohtuistungile.
  2. Rikkumised seoses isiku kohtueelse kinnipidamise seaduspärasusega. Siinkohal viidatud kohtuasjades on avaldajad väitnud konventsiooni artikli 5 (3) rikkumist, mille kohaselt iga seaduslikult vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Nii on kohtuasjades Harkmann versus Eesti (EIK kohtuotsus 11.07.2006, avaldus nr 2192/03) ja Bergmann versus Eesti (EIK kohtuotsus 29.05.2008, avaldus nr  38241/04) tuvastatud avaldajate põhiõiguste rikkumine seoses sellega, et neid ei toimetatud esimesel võimalusel kohtuniku ette, kellel oli pädevus otsustada nende kinnipidamise seaduspärasuse ja põhjendatuse üle. Kohtuasjas Pihlak versus Eesti (EIK kohtuotsus 21.06.2005, avaldus nr 73270/01) jäi Eesti kaotajaks seetõttu, et avaldaja esialgsel kinnipidamisel ning selle pikendamisel kasutas kohtunik oma otsuse motiveerimiseks lühikest ja standardset formuleeringut, millest võis järeldada pealiskaudsust – et mitte öelda hoolimatust – isiku individuaalse olukorra analüüsil.
  3. Mõistliku menetlusaja rikkumised konventsiooni artikli 6 (1) tähenduses. Konventsiooni artikli 6 (1) esimese lause kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. EIK on mõistliku menetlusaja rikkumise tuvastanud neljas kohtuasjas: Treial versus Eesti (EIK kohtuotsus 2.12.2003, avaldus nr 48129/99), Shchiglitsov versus Eesti (EIK kohtuotsus 18.01.2007, avaldus nr 35062/03), Saarekallas OÜ versus Eesti (EIK kohtuotsus 8.11.2007, avaldus nr 11548/04) ja Missenjov versus Eesti (EIK kohtuotsus 29.01.2009, avaldus nr 43276/06). (Ülevaade EIK kohtupraktikast seoses ebamõistliku menetlusajaga, sealhulgas mõistliku menetlusaja mõiste määratlemisega, vt Study on the Effectiveness of National Remedies in respect of Excessive Length of Proceedings adopted by the Venice Commission at its 69th Plenary Session (Venice, 15–16 December 2006) (CDL – AD (2006) 036rev. Raporti tõlge on kättesaadav ka justiitsministeeriumi koduleheküljelt.)

Õigus tõhusale menetlusele

Rikkumised seoses mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega moodustavad viimasel kümnendil arvestatava osa EIK-le esitatud avaldustest ning see on viinud EIK nõudeni, et Euroopa Nõukogu lepinguosalised riigid peavad tagama oma jurisdiktsiooni all olevatele isikutele riigisisese kaebevõimaluse ebamõistliku menetlusaja kaebuste sisuliseks läbivaatamiseks ja vajaduse korral õiglase hüvitise määramiseks (Kudla versus Poola, EIK kohtuotsus 26.11.2002, Reports of Judgments and Decisions 2000-XI, p 146–148). Sellise menetluskorra puudumine on EIK käsitluses konventsiooni artikli 13 rikkumine. Konventsiooni artikli 13 kohaselt: “Igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik”. Kohtuasjades Saarekallas OÜ versus Eesti ning Missenjov versus Eesti väitis Eesti valitsus, et isikud oleksid võinud pöörduda halduskohtusse kaebusega kohtuasjade venimise tuvastamiseks ning samuti taotleda oma põhiõiguse rikkumise eest õiglast hüvitist. EIK aga ei aktsepteerinud valitsuse argumente kahel peamisel põhjusel: halduskohtumenetluse normid on EIK hinnangul liiga üldise iseloomuga, võimaldamaks sellistes asjades kohtusse pöördumist, ning valitsus ei osundanud mitte ühelegi kohtulahendile, milles halduskohus oleks sellise kaebuse reaalselt läbi vaadanud ja hüvitise määranud (Saarekallas OÜ versus Eesti, EIK kohtuotsus 8.11.2007, p 66, ning Missenjov versus Eesti, EIK kohtuotsus 29.01.2009, p 49 ja 51). Vastustava valitsuse suutmatus toetada oma argumente kohtupraktika näidetega võib sageli viia konventsiooni rikkumise tuvastamiseni (Susi 2008).

Siinkohal tuleb märkida, et EIK hindas kahes viimasena osundatud lahendis kitsalt valitsuse esitatud argumente, mis ei tarvitse kattuda Riigikohtu seisukohtadega. Nii on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 30.12.2008 määruses asunud Eesti kohtupraktikas varasemalt mitteesinenud seisukohale ning kohustanud madalamalseisvaid maakohtuid vaatama sisuliselt läbi kaebuse menetlusaja venimise kohta kohe pärast sellise kaebuse esitamist (Riigikohtu kohtuasi nr 3-4-1-12-08, p 21). Kuigi see määrus on tehtud kriminaalasjas ning ei ole selge, kas vastav põhimõte on laiendatav ka tsiviil- ja haldusasjadele, on Riigikohus siin erinevalt EIK-st seisukohal, et Eestis on olemas tõhus riigisisene kaitsevahend ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks. Kui madalamalseisvad kohtud asuvad Riigikohtu juhist täitma ning kujuneb vastavasisuline kohtupraktika, siis võib EIK tulevikus lugeda, et riigisisene kaitsevahend ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks on loodud Riigikohtu suuniste kaudu. (Riikide kohustusest luua riigisisene tõhus kaitsevahend ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks vt Susi 2009.) Vastasel juhul ei oleks aga Riigikogul pääsu eraldi seaduse vastuvõtmisest või olemasolevate kohtumenetluse seaduste muutmisest, vältimaks Eesti suhtes uute, konventsiooni artikli 13 rikkumist tuvastavate EIK otsuste tegemist.

Puudub oma nn kuulus kohtuasi

Eestil puudub oma nn kuulus EIK kohtuasi, mis oleks teatud valdkonna kohtupraktikas võtmetähtsusega lahendiks või milles oleks tuvastatud riigi suhtes “piinlikke” asjaolusid.2 Kõige rohkem on erialakirjanduses käsitlemist leidnud kolm aastatuhande algusesse jäävat kohtulahendit. Need on esiteks kohtuasjad Puhk versus Eesti (EIK kohtuotsus 10.02.2004, avaldus nr 55103/00) ja Veeber versus Eesti (avaldus nr 2) (EIK kohtuotsus 21.01.2003, Reports of Judgments and Decisions 2003-I), milles EIK tuvastas kriminaalseaduse tagasiulatuva kohaldamise ning seetõttu ka konventsiooni artikli 7 (1) rikkumise. Kuivõrd sellistes asjades ei esitata kaebusi EIK-le just sageli, leiavad need kaks Eesti suhtes tehtud kohtulahendit sageli EIK praktika ülevaatlikul esitlemisel ka kasutust (vt Reid 2004; Ovey, White 2002). Teiseks leiab erialakirjanduses äramärkimist üks kahest EIK kohtulahendist, milles Eesti on jäänud “võitjaks” – Tammer versus Eesti (EIK kohtuotsus 6.02.2001, Reports of Judgments and Decisions 2001-I) –, selles käsitletakse poliitiku eraellu sekkumise lubatavuse piire.

Eesti suhtes ei ole tehtud kohtuotsuseid ka nn endiste kõrgete riigiametnike asjades. Seda põhjusel, et Eestis ei ole endisi kõrgeid riigiametnikke nende okupatsiooniaegse tegevuse eest kriminaalkorras süüdi mõistetud. Erialakirjanduses on asutud seisukohale, et avaldused, milles süüdimõistetud endised riigiametnikud väidavad konventsiooni või selle lisaprotokollide rikkumist, moodustasid pärast endiste Nõukogude Liidu mõjusfääri jäänud riikide ühinemist konventsiooniga ühe olulise kategooria nendest riikidest EIK-le esitatud avaldustest (Gross 1996).

Mittevastuvõetavad avaldused

Siiski ei ole nn poliitilised kaebused Eestist täiesti mööda läinud. Nii on EIK tunnistanud mittevastuvõetavaks avaldused endistelt Nõukogude Liidu relvajõudude ohvitseridelt, kes ei soovinud Eestist lahkuda, ehkki osalesid USA abiprogrammis. Endised ohvitserid said USA valitsuselt nn korterivautšeri ning pidid selle eest muretsema elamispinna Venemaal (Nagula versus Eesti, EIK otsus avalduse vastuvõetamatuse kohta 25.10.2005, avaldus nr 39203/02; Vladimir ja Nina Dorochenko versus Eesti, EIK otsus avalduse vastuvõetamatuse kohta 5.01.2006, avaldus nr 10507/03; ning Nikolai, Ljubov ja Oleg Mikolenko versus Eesti, EIK otsus avalduse vastuvõetamatuse kohta 5.01.2006, avaldus nr 16944/03). Siinkohal võib aga EIK tavaliselt filigraansele õigusloogikale teha etteheite selles, et programmi tingimused loeti automaatselt laienenuks ka endiste ohvitseride abikaasadele, kuigi viimased ei olnud mitte kuidagi väljendanud soovi selles programmis osaleda (Vladimir ja Nina Dorochenko versus Eesti, p 12–13, ning Nikolai, Ljubov ja Oleg Mikolenko versus Eesti, p 14).

Samuti esineb EIK ilmne loogikaviga veel ühes “poliitilise” valdkonna otsuses Eesti suhtes. Tegemist on kohtuasjaga, milles isikud olid Eesti kohtus mõistetud süüdi inimsusvastases kuriteos, seoses osalemisega 1949. aasta küüditamises. Kohtuasjas Kolk ja Kislyiy versus Eesti asusid avaldajad seisukohale, et nende tegevuse ajal ei olnud inimsusvastaste kuritegude mõiste määratletud ning neile teada (EIK otsus avalduse vastuvõetamatuse kohta 17.01.2006, Reports of Judgments and decisions 2006 – I). EIK seevastu leidis, et küüditamine oli inimsusvastase kuriteona selgelt määratletud ÜRO Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni poolt 1950. aastal vastu võetud nn Nürnbergi Kohtu printsiipides (originaalteksti avaldamismärge: Report of the International Law Commission Covering its Second Session, 5 June – 29 July 1950, Document A/1316, pp 11–14, inimsusvastased kuriteod on sätestatud punktis VI c). EIK eksib oma argumentatsioonis seetõttu (Kolk ja Kislyiy versus Eesti, p 6–7), et 1949. aastal ei saanud küüditamist ellu viinud isikud mitte kuidagi olla teadlikud dokumendi sisust, mis võeti vastu alles järgmisel aastal.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika Eesti õigusruumis

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on ülimuslik Eesti seaduste suhtes, kuid asetseb õigusaktide hierarhias allpool põhiseadust. Analoogiline olukord, s.t et konventsiooni asend on seaduste ning põhiseaduse vahel – seda põhjusel, et põhiseadus on ainus rahvahääletusel vastuvõetud õigusakt –, esineb enamikus Euroopa Nõukogu liikmesriikides (Polakiewicz 2001, 31, 37–46). Põhiseaduse paragrahvi 123 alusel kohaldatakse Riigikogu ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral riigi õigusaktiga esimese sätteid. Konventsiooni kui välislepingu prioriteetsust Eesti õigusaktide suhtes on Riigikohus ka mitmes otsuses kinnitanud (Riigikogu 6.01.2004 otsus kohtuasjas nr 3-1-3-13-03 ja 27.05.1998 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-4-98). Möödunud aasta lõpus on Riigikohus ka expressis verbis kinnitanud Eesti kohtute kohustust juhinduda analoogiliste kaasuste lahendamisel EIK praktikast (Riigikohtu kohtuasi nr 3-4-1-12-08, p 21). Seega on nii konventsioon kui ka EIK lahendid Eesti kohtutes otsekohaldatavad. Põhimõtteliselt peaks igaühel olema võimalus esitada kaebus Eesti kohtutesse oma põhiõiguste rikkumise kohta ainult viidetega konventsiooni sätetele ning Eesti kohtud peaksid selle viidatud sätete ja EIK praktika alusel ka lahendama. Kuivõrd põhiseaduse paragrahvi 14 alusel on põhiõiguste tagamine lisaks kohtuvõimule ka seadusandliku ja täidesaatva võimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne, peaks isikul olema võimalus panna konventsioonist tulenevad põhiõigused maksma ka suhetes teiste põhiseaduslike institutsioonidega.

Konventsiooni ja EIK praktika otsekohaldamise ulatuse kohta Eesti kohtusüsteemis ülevaatlikud andmed puuduvad. Võrdlusena võib viidata uurimustele rahvusvahelise õiguse otsekohaldamise kohta Kanada, Šoti ja Rootsi kohtutes, milles läbiva joonena rõhutatakse riigi kohtute “umbusku” rahvusvaheliste õigusnormide suhtes (Beaulac 2003; Anderson 2000; Cameron 1999). Riigisisesed kohtunikud ei tunne ennast rahvusvaheliste õigusnormide kohaldamisel kindlalt ning neil ei ole piisavat ülevaadet rahvusvaheliste kohtute praktikast. Need uurimused on tehtud rohkem kui kümme aastat tagasi ning võib-olla on olukord praeguseks muutunud. Siiski võib eeldada, et ühiskonnakorra pingestudes väheneb kohtute valmisolek juhinduda rahvusvahelistest õigusnormidest ja kohtulahenditest. Eelnev ei tohiks kehtida aga riigi kõrgemate kohtute, sealhulgas Riigikohtu kohta.

Põhiseadus, joobeekspertiis ja kaasa­aitamiskohustus maksumenet­luses

Riigikohtu üldkogu oli 2005. aasta suveni teinud 26 otsust, millest 11-s viidati kas EIK kohtulahenditele või konventsioonile (Merusk, Susi 2005). Viitamissagedus oli 42 protsenti. Riigikohtu kriminaalkolleegiumis 2003. aasta jaanuari algusest 2005. aasta suveni tehtud lahendites oli vastav viitamissagedus 4 protsenti. 2008. aasta kohtulahendites on olukord muutunud. Üldkogu viitas 12 lahendist EIK kohtulahenditele või konventsioonile ainult ühes, mis teeb viitamissageduseks vaid 8 protsenti. Kriminaalkolleegium on 96 lahendi juures teinud vastavaid viiteid 9 lahendis, mis teeb viitamissageduseks 9 protsenti.

Kui varem tegi Riigikohus üksnes viiteid EIK konkreetsele lahendile ning selles sisalduvale õiguskäsitlusele neid lahendeid tsiteerimata, saades niiviisi tuge oma argumentatsioonile, siis viimastel aastatel on Riigikohus selgitanud mitmeid õigusinstrumente ja -põhimõtteid just EIK lahendite kaudu. Näitena võib nimetada ütluste ja tunnistuste andmisest keeldumise ning üldise vaikimisõiguse käsitlust konventsiooni artiklite 6 (1) ja 6 (2) ning põhiseaduse paragrahvi 22 kolmanda lause tähenduses. Konventsiooni artikkel 6 (2) sätestab: “Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud”, põhiseaduse paragrahvi 22 kolmas lause aga sätestab, et kedagi ei tohi sundida andma ütlusi enda või oma lähedaste vastu.

Riigikohus on oma lahendites tsiteerinud selle valdkonna üht tuntumat EIK kohtuotsust – Saunders versus Ühendkuningriik (EIK kohtuotsus 17.12.1996, Reports 1996 – VI). Nii on Riigikohus leidnud, et kohustuslik joobeekspertiis ei ole vastuolus põhiseaduse paragrahvi 22 kolmanda lausega. Viitega eelnimetatud EIK kohtuotsusele leiab Riigikohus, et enese mittesüüstamise privileeg ei laiene kriminaalmenetluses sellise materjali kasutamisele, mida võidakse võtta süüdistatavalt sunni rakendamisega, kuid mis eksisteerib tema tahtest sõltumatult, näiteks läbiotsimisel äravõetud dokumendid, hingeõhu-, vere- ja uriinianalüüsid ning koeproovid DNA testideks (Riigikohtu 17.11.2005 otsus kohtuasjas nr 3-1-1-120-05, p 14). Samuti leiab Riigikohus, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitmise käigus antud seletused on sunniviisilised ning seetõttu ei tohi neid isiku tahte vastaselt kasutada süüteomenetluses (Riigikohtu 22.10.2007 otsus kohtuasjas nr 3-1-1-57-05, p 14–17).

Moraalse kahju hüvitamise võimalikkusest juriidilistel isikutel

Samal ajal on artikli autori hinnangul mitmeid valdkondi, kus Eesti õigusnormid või õiguspraktika võivad olla ilmses vastuolus nii konventsiooni sätete kui ka selle kohaldamise praktikaga EIK poolt. Nendes küsimustes ei ole EIK Eesti suhtes veel avaldatud kohtulahendit teinud. Piirdugem siinkohal kahe näitega.

Eestis puudub juriidilistel isikutel moraalse kahjunõude rahuldamise perspektiiv tulenevalt riigivastutuse seaduse paragrahvi 9 lõikest 1 ning Riigikohtu seisukohast, et juriidilistel isikutel puudub moraal (Riigikohtu 27.03.1997 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-35-97). Ometi on selline lähenemine vastuolu EIK positsiooniga, kelle arvates võivad ettevõtted kanda moraalset kahju (vt Emberland 2003). EIK on selgitanud ettevõtetel moraali olemasolu ning sellest tulenevalt moraalse kahju hüvitamise aluseid järgmistes lahendites: Comminregsoll, S. A. versus Portugal (kohtuotsus 6.04.2000, Reports of Judgments and Decisions 2000 – IV, p 36), Freedom and Democracy Party (ÖZDEP) versus Türgi (kohtuotsus 8.12.1999, p 57). Jääb üle ainult oodata, millal Eestis jõuab Riigikohtu ette juriidilisele isikule mittevaralise kahju hüvitamise küsimus. Seda põhjusel, et Riigikohtu 1997. aasta lahend, milles välistatakse juriidilistel isikutel moraali olemasolu, on varasem kui need EIK lahendid, milles asutakse selgele seisukohale ettevõtetele mittevaralise kahju hüvitamise võimalikkusest (Vutt 2008).

Käesoleva aasta alguses kehtima hakanud riigilõivu määrad kohtutoimingutelt võivad olla vastuolus konventsiooni artiklis 6 (1) kaitstava kohtule juurdepääsuõigusega. EIK praktikat üldistavad ülevaated toovad jätkuvalt välja, et Euroopa Nõukogu lepinguosalised riigid rikuvad teatud juhtudel konventsiooni artikli 6 (1) sätteid ebamõistlikult kõrgete riigilõivu määrade kehtestamisega (raportite asukoha kohta vt http://www.coe.ee). Tõusetub küsimus sellest, kas kohtutoimingute riigilõivu määrade suurendamisega kehtestatud de facto kohtule juurdepääsu piirangud vastavad EIK käsitlusele, mille kohaselt sellised piirangud “… ei tohi piirata või vähendada isikule võimaldatavat juurdepääsu sellisel määral, et selle õiguse olemus saaks kahjustatud …”  (Liakopoulou versus Kreeka, EIK kohtuotsus 24.05.2006, avaldus nr 20627/04, p 19–25).

Kohtute esmane ülesanne

XI Riigikogu menetletud seaduseelnõu 194 SE III seletuskirjas, millega kehtestati tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seadus – milles ühtlasi viidi sisse kohtutoimingute uued riigilõivumäärad –, ei ole seda küsimust otseselt käsitlenud. Seletuskirjas puudub EIK seisukohtade analüüs kohtule juurdepääsuõiguse tagamisest seoses riigilõivu tasumise kohustusega. Seetõttu ei saa välistada mõtet, et seaduseelnõude seletuskirjades viidatakse EIK praktikale juhul, kui selline praktika kinnitab eelnõu koostajate või õigusnormide eesmärke. (Vt näiteks Riigikogu seaduseelnõu 382 SE II-1 karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse seletuskirja, millega sätestatakse nn karistusjärgne käitumiskontroll ja karistusjärgne kinnipidamine.)

Samal ajal tuleb märkida, et seaduseelnõude seletuskirjades ei ole põhimõtteliselt võimalik esitada viidatavate EIK lahendite igakülgset analüüsi ning viimastes võib esineda aspekte, mis on küll eelnõu eesmärkidega otseselt seotud, kuid siiski mingitel kaalutlustel jäetud seletuskirjas kajastamata. Nii osundatakse seaduseelnõu 382 SE II-1 seletuskirjas ühe peamise toetuspunktina EIK lahendile Van Droogenbroeck versus Belgia (EIK kohtuotsus 24.06.1982, A 50), kuid jäetakse tähelepanuta, et selles kohtulahendis hoiatas EIK olukordade eest, kus riigi kohtulahendit ning justiitsministeeriumi rakendatavat karistusjärgset meedet lahutab pikk periood, mis muudab küsitavaks selle meetme seose kohtuliku kontrolliga (EIK kohtuotsuse p 40).

Kohtulahendis van Droogenbroeck versus Belgia hindas EIK olukorda, kus karistusjärgse kinnipidamise võimalus seati esialgse riigisisese kriminaalkohtuotsusega, millega isikule mõisteti kaheaastane vabaduskaotuslik karistus ning seejärel allutati ta kümneks aastaks justiitsministeeriumi kontrollile, kellel oli pädevus ka tema kinnipidamiseks. Eestis aga nähakse ette regulatsioon, kus pärast esialgse sanktsiooni ärakandmist vaatab kohus uuesti läbi isiku karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse. Sellises olukorras tõusetub artikli autori arvates küsimus võimalikust kahekordse karistamise keelu riivest põhiseaduse paragrahvi 23 kolmanda lause ning konventsiooni 7. lisaprotokolli artikli 4 (1) tähenduses. Seda küsimust aga EIK osundatud lahendis hinnanud ei ole ning sellest on samuti seletuskirjas vaikimisi mööda vaadatud. Riigi kohtutel on siiski esmane ülesanne tagada kohtule juurdepääsuõigus, vaatamata võimalikele seadustest tulenevatele piirangutele selle õiguse realiseerumisel.

Märgatav, kuid mitte tooniandev

Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud Eesti riigi süstemaatilisi põhiõiguste rikkumisi seoses kohtuotsuse tegemisega ilma tunnistajate ülekuulamiseta avalikul kohtuistungil, kohtute pealiskaudse lähenemisega isiku põhiõiguste tagamisele isikute kohtueelse kinnipidamise otsustamisel, kriminaalseaduse tagasiulatuva kohaldamisega, kohtumenetluse ebamõistliku pikkusega ning riigisisese tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega kohtumenetluse ebamõistliku aja suhtes esitatud kaebuste läbivaatamiseks. (Autor kasutab terminit süstemaatiline selle mitteranges tähenduses, nimetades süstemaatiliseks rikkumiseks olukorda, kus EIK on tuvastanud analoogilises asjas rikkumise rohkem kui ühes sisulises kohtuotsuses.) Eestil puudub oma nn suur kohtuasi, mille lõplik lahendus oleks saabunud EIK-s ja mis oleks pretsedenti loova tähendusega Euroopa õigusruumis.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning EIK lahendid on Eesti õigusruumis, sealhulgas kohtute poolt otsekohaldatavad. Puuduvad ülevaatlikud andmed, et hinnata nende kohaldamise tegelikku ulatust ning nende kaudu ka mõju Eesti riigi jurisdiktsiooni all olevate isikute põhiõiguste tagamisele. Riigikohtu lahendites on tuginemine konventsioonile ja EIK lahenditele märgatav, kuid mitte tooniandev. Eesti õigusruumis leidub siiski mitmeid valdkondi, kus õigusnormidega kehtestatud regulatsioon või normide kohaldamise praktika võib olla vastuolus EIK käsitlusega konventsiooni kaitsealast.

Kasutatud kirjandus

  • Anderson, G. W. (2000). Using Human Rights Law in Scottish Courts. – European Law Review 2, Human Rights Survey 2000, HR/3.
  • Beaulac, S. (2003). National Application of International Law: The Statutory Interpretation Perspective. – Canadian Yearbook of International Law, vol XLI, pp 225–269.
  • Cameron, I. (1999). The Swedish Experience of the European Convention of Human Rights Since Incorporation. – International and Comparative Law Quarterly, vol 48, pp 20–56.
  • Emberland, M. (2003). Compensating Companies for Non-Pecuniary Damage: Comingersoll S.A. v. Portugal and the Ambivalent Expansion of the ECHR Scope. – The British Yearbook on International Law, 74th year of issue, pp 409–432.
  • Gross, A. M. (1996). Reinforcing the New Democracies: The European Convention on Human Rights and the Former Communist Countries – A Study of the Case Law. – European Journal of International Law, vol 7, pp 89–102.
  • Leach, P. (2007). Strasbourg’s Oversight of Russia – an Increasingly Strained Relationship. – P. L. Win, 640–654, (c) Sweet & Maxwell ja Philip Leach. – www.westlaw.com
  • Maruste, R. (2004). Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Tallinn: Juura.
  • Merusk, K., Susi, M. (2005). Ten Years since Ratification – the European Convention on Human Rights and its Impact on Estonia. – German Yearbook of International Law, vol 48, pp 327–367.
  • Ovey, C., White, R. (2002). The European Convention on Human Rights. 3rd edition. Oxford: Oxford University Press.
  • Polakiewicz, J. (2001). The Status of the Convention in National Laws. – R. Blackburn, J. Polakiewicz (eds). Fundamental Rights in Europe. The European Convention on Human Rights and its Member States, 1950–2000.
  • Reid, K. (2004). A Practitioner’s Guide to the European Convention on Human Rights. 2nd edition. London: Sweet and Maxwell.
  • Susi, M. (2006). Recent Judgments and Decisions of the European Court of Human Rights towards Estonia. – Juridica International 2006, no 1, pp 93–101.
  • Susi, M. (2008). Õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks – Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni artikkel 13 Euroopa Inimõiguste Kohtu dünaamilises käsitluses. Doktoritöö. Tartu Ülikool. p 2.8.
  • Susi, M. (2009). Õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu käsitluse ja Eesti õigusruumi näitel. – Juridica, nr 1, lk 3–18.
  • Vutt, M. (2008). Mittevaralise kahju hüvitamine Eesti kohtutes: mida näitas kohtupraktika analüüs 2007? – Juridica, nr 5, lk 283–292.

1Näiteks olukord Venemaa vanglates (vt Leach 2007) või olukord Kagu-Türgis seoses riigivõimu jätkuva suutmatusega tagada isikute kadumise ja hukkumise asjaolude uurimine (vt Varnava jt versus Türgi, EIK kohtuotsus 10.01.2008, avaldused nr 16064–16073/90).

2Võrdluseks vt Läti suhtes tehtud kohtulahendit, milles Läti langes terava kriitika alla seoses avaldaja riigist väljasaatmisega (Slivenko versus Läti, EIK kohtuotsus 9.01.2003, Reports of Judgments and Decisions 2003-X), samuti Poola suhtes tehtud ja eelnevalt osundatud kohtulahendit, mida EIK kasutas oma uuenenud õiguskäsitluse selgitamiseks seoses kaebustega ebamõistliku menetlusaja vastu (Kudla versus Poola, EIK kohtuotsus 26.11.2002, Reports of Judgments and Decisions 2000-XI, p 146–148).

Tagasiside