Nr 44

Laadi alla

Jaga

Prindi

Rohepöördega seotud muudatustes on peidus palju võimalusi

08. detsember 2021

RiTo vestlusring

RiTo nr 44, 2021

Riigikogu Toimetiste vestlusringis 20. oktoobril 2021 osalesid Yoko Alender (Reformierakond), Heiki Hepner (Isamaa), Erki Savisaar (Keskerakond) ja Riina Sikkut (Sotsiaaldemokraatlik Erakond). Vestlust rohepöörde teemal juhtis Tiina Kaalep.

TIINA KAALEP: Seekordne Riigikogu Toimetiste number võtab fookusse rohepöörde. Mõnes artiklis vaadeldakse kliimamuutusi küll detailsemalt, aga valdavalt keskendume siiski rohepöördele nii Eesti riigiametnike kui ka kliimaaktivistide ja selle valdkonna teadlaste kirjutiste kaudu.

Palun teil kõigepealt sõnastada oma fraktsioonide esindajatena, kui tugevaks muutuseks on Eesti, teie valijad, teie hinnangul valmis. Mida me oleme riigina valmis tegema, et viia rohepööre läbi mastaabis, mida Euroopa Komisjon suvel paketiga „Eesmärk 55“ („Fit For 55“) ette pani.

Tiina Kaalep

Tiina Kaalep

YOKO ALENDER: Meie fraktsioon püüab keskenduda tulevikule, sellele, et olles julged, loome me ka teatavaid konkurentsieeliseid. Oleme veendunud, et rohepööre on kui jõgi, mille inimkond on oma tarkuses ja samas võib-olla ka oma rumaluses, ise voolama pannud. See olukord, kus me oleme, kus loodusressursside kasutamine heaolu nimel on ületanud jätkusuutliku taseme, tuleb ümber pöörata.

Sammud, milleks me oleme valmis, sõnastasime koalitsioonilepingus. Peame oma energiatootmises tagama alternatiivid fossiilsetele kütustele. Tempo on meil üsna selgelt koalitsioonilepingus fikseeritud. 2050. aastaks süsinikuneutraalseks, 2035. aastaks põlevkivielektri tootmise lõpetamine, mis turutingimustest tulenevalt juhtub tõenäoliselt juba varem. Kindlasti ei saa see olema lihtne, sest me oleme olnud liiga aeglased taastuvenergeetika ressursside võimekuse tagamiseks.

Ja selle tulemusel (siin ma mõtlen globaalselt, ei pea silmas ainult Eestit), on meie teel loomulikult palju sotsiaalpoliitilisi karisid. Aga meie lähenemine on, et muudatustes peitub ka väga palju võimalusi ja muudatuste eitamine on pea liiva alla peitmine, mis teeb protsessi veel kulukamaks ja valusamaks.

TIINA KAALEP: Kas „Eesmärk 55“ on Eesti inimesele jõukohane?

YOKO ALENDER: „Eesmärk 55s“ on väga palju erinevaid sektoreid. Ma ütleksin, et üldistada ei ole peaaegu võimalik. Kui kogu rohepööre võtta kokku, et kas jah või ei, siis on selline tunne, nagu seista kuskil kaljuserval. Seda ei saa niimoodi käsitleda. Loomulikult on paketis valdkondi, kus Eesti peab oma seisukohad välja ütlema, kus on vaja spetsiifilisemaid, täpsemaid ja paremaid lahendusi. Olgu selleks kohalik biogaas transpordisektoris, metsandusvaldkonna eesmärgid või kogu maakasutuse sektori heitmete küsimus.

Euroopa on loodusoludelt üsna mitmepalgeline ja meil on väga erinevad eeldused. Mitte ainult see, et me oleme külm maa. Meil on erinevad loodusressursid. Loomulikult metsanduse valdkonna inimesed teavad, milline on lõuna pool metsade seisukord, ja see, kuidas metsi on majandatud, selleski on väga palju erinevusi. Ma ei tahaks öelda, et jah, kirjutame alla kõigele, et Eesti on valmis kõigeks, mis on „Eesmärk 55ga“ välja hõigatud. Lähme kõnelustesse, absoluutselt. Üldprintsiibina tuleb ikkagi vaadata asja nii, et me vastutame järgmiste põlvkondade ees ja peame võtma need kohustused.

TIINA KAALEP: Ma annan sõna edasi. Isamaa esindaja Heiki Hepner, kas me peaksime võitlema oma põlevkivitööstuse eest?

HEIKI HEPNER: Markeeriksin siiski ühe postulaadi: hurraakampaaniaga ei tohi tuua Eesti rahvast kliimapöörde ohvriks. Kohati tundub, et teeme ära ja vaatame pärast järele, et kas ja kes siin maal elama hakkab. Jah, meil on suur globaalne ülesanne päästa Maa. Aga me ei peaks võitlema selle nimel, et kuskil Lõunamere saartel [ei] saaks veel raadatud 100 000 hektarit õlipalmiistandike jaoks. Meie eesmärk on, et Eesti rahvas elaks siin läbi aegade ja tuleks hästi toime.

See loomulikult eeldab, nagu Yoko ütles, vaadet tulevikku. Teatud tehnoloogia arengutega kaasaminek on hädavajalik.

Põlevkiviteema tuleks jagada kaheks: energeetika ja keemiatööstus. Tänavu korrastab CO2 energeetikaturgu ja mõjutab seda väga tugevalt, seda tunnetame juba praegu elektrihindade näol, aga see [CO2] ei ole ainus, mis on hinnad kõrgeks viinud.

See CO2-turu kaubandus ei ole ideaalne ja seal on ka omad probleemid. Me ei saa seda kauplemist jätta nagu tavalisele aktsiaturule. Seal peaks olema mingid laed. Elektri hind on küll börsikaup, aga samas ei ole börsikaup näiteks ülekandetasud, mis meil elektri hinda juurde tulevad. Ja siin on natukene erisusi võrreldes tavalise börsihinna kujunemisega.

Teine pool on keemiatööstus ja õlitööstus. Me ei saa Eesti rahvast ohvriks tuua. Näiteks Norra ja teised rikkad riigid avavad uusi naftamaardlaid! Ja meie siin oleme nii targad, et ütleme, et meie keerame selle kõik [põlevkivitööstuse] tagasi, et meie jaoks ei ole see oluline.

Küsin, et mis meil asemele on pakkuda ja miks nemad seal, kus see rahvuslik rikkus on palju suurem, nii rumalad on? Nendele küsimustele peab ka vastama, vastasel juhul me ajame lihtsalt ühiskonna lõhki, tekitades sotsiaalseid pingeid ja probleeme.

Ja muu maailm, kõigepealt Euroopa, põrutab meist lihtsalt mööda, kui me oma konkurentsivõimet ei hoia. Vaesus tegelikult ei aita kaasa kliimapöörde läbiviimisele. Vaesed riigid, kui nad just ei ole nagu Paapua Uus-Guinea, kus elataksegi metsas ja tänapäevalgi tõesti ikka väga-väga rohujuure tasandil, ei ole üldjuhul oma energiakasutuses efektiivsed. Märksõna on efektiivsus ja see hakkab sellest pihta, kuidas inimesed on valmis kasutama ressursse säästlikult ja mõistlikult.

TIINA KAALEP: Mil moel Keskerakonna valija suhtub üleskutsesse tõmmata tarbimises tagasi ja mitte sõita näiteks suurte diiselautodega. Kuidas te seda tajute?

ERKI SAVISAAR: Kõigepealt see, et majanduse struktuur on muutumas. See on suurte panustega mäng, kus kindlasti ka Eesti peab osalema. Küsimus on ju selles, et kui see torm vaibub, kuhu siis Eesti selles maailmapildis ja maailmakaardil maandub. Kas me oleme tegijate hulgas, kes juhivad arengut, kelle arvamus on oluline ja kelle sõnaga arvestatakse või me oleme mingi tagasörkija või hoopis keegi, kellest üle sõidetakse. Kindlasti tuleb kaasa rääkida.

Eesti jaoks on energeetiline sõltumatus suurim asi, mida võiksime rohepöördest võita. Praegu me sõltume väga palju impordist, eriti kütuste valdkonnas. Pöörde lõpuks võiksime saada sõltumatuse. Naftat meil ei ole – on küll põlevkivi, mis on ka väga hea –, aga naftat ei ole ja kõik sõidukid suures osas sõidavad meil täna selle peal.

Erki Savisaar (Keskerakond)

Erki Savisaar (Keskerakond)

Üks asi, mida me suudaksime (ise ootan) on näiteks vesinik. Kui me suudaksime selle pöörde ära teha, et meil on vesinikelekter, saavutaksime energeetilise sõltumatuse. See oleks väga suur asi, kui me enam ei sõltuks impordist.

Süsinikuneutraalsus, mille poole Euroopa sihib, ei tähenda ju tegelikult seda, et peaks fossiilsetest kütustest loobuma. Süsinikuneutraalsus tähendab seda, et süsinikku tuleb siduda või kinni püüda sama palju või rohkem, kui seda paisatakse atmosfääri. Loomulikult on kinnipüüdmine keeruline ja kõige mugavam on seda vähendada mingisuguses osas. Aga asja mõte pole ju kõige sulgemine. Otseselt pole Euroopas selliseid otsuseid ka tehtud. See on pigem mõne erakonna siseriiklik nägemus.

Kui me suudaksime toota piisavalt vesinikelektrit, saavutaksime energeetilise sõltumatuse.
ERKI SAVISAAR

Seda on võimalik teistmoodi saavutada. Kui põlevkivist rääkida, siis ka seal on samamoodi kaks võimalust, kas püütakse kogu see süsinik kinni või siis suletakse tootmine. Kuhugi tuleb jõuda aastaks 2050. Selge on see, et mets seda ei seo, sest metsa me ei raiu, ja see tõmbab meil sidumise osa suhteliselt nulli. Võime mõelda ka selle peale, kuidas metsas süsiniku sidumist suurendada, see aitaks teistes kohtades leebemaid meetmeid kasutada.

Kolmandaks on kohaliku kasumi moment. Täna on rohepööre ikkagi väga väikese seltskonna, mingisuguse eliidi või ärimeeste teema. Tavaline inimene ei saa sealt mitte mingisugust kasu. Vastupidi, tema näeb, et hinnad tõusevad ja elu läheb keerulisemaks – odavat autot osta ei tohi, tuleb osta mingi kallis patareidega auto, mis talvel ei lähe käima või ei sõida kaugele ja nii edasi. Ta ei näe endale mingisugustki kasu.

Pööre peaks ikkagi minema sedapidi, et iga inimene tunneb, et see on talle kasulik. See, et lastel on [tulevikku], on loomulikult hea. Aga me teame väga hästi ka seda, et 20 aasta perspektiivis ei juhtu suurt hullu midagi. Me teame nendestsamadest analüüsidest, et järgmised 100 aastat temperatuur tõuseb niikuinii, sõltumata sellest, mida me teeme. Meretase tõuseb, õnneks küll mitte Eestis, meil maapind tõuseb, me oleme enam-vähem nullis, aga mujal maailmas on veetaseme tõus tõsine probleem. Küll jääb kliima kuivemaks. On täiesti võimalik, et mingites piirkondades hakkavad kaevud kuivaks jääma tihedamini, kui nad seda seni on teinud. Need arengud on niikuinii. Me peame selle aja kuidagi üle elama, aga kõigi nende pöörete käigus peame me seda tegema niimoodi, et ka need inimesed, kes veel täna elavad, saavad sellest tulu. See kohaliku kasu instrument, mida täna arutatakse ainult tuulikute osas, peaks olema märksa laialdasem.

TIINA KAALEP: Kas sotsid on ka arvamusel, et see „Eesmärk 55“ on eliidi projekt?

RIINA SIKKUT: Ma ei ole selle peale isegi nii mõelnud, mõlemad viimased sõnavõtud olid mõnevõrra üllatavad. Mul on väga kahju, aga mulle tundub, et Eesti jaoks väga kasulik rohepööre jääb soovitud mahus toimumata, sellepärast et me näitame seda kui midagi võõrast, midagi Brüsselist tulevat. Kes ütleb, et see on eliidi projekt, kes ütleb et Brüsseli poolt peale surutud ebavajalik asi.

Me ei ole enda jaoks läbi mõtestanud, miks Eestile on seda vaja ja tegelikult me ei ole ka aru saanud, mis on Euroopa Komisjoni plaan. „Fit for 55“ või „Eesmärk 55“ aluseeldus Euroopa Komisjonil oli ju see, et just see on Euroopa kõigi riikide pikaajalise heaolu kasvu alus. Rohepööre loob miljon täiendavat töökohta! Toob majanduskasvu just innovatsiooni ja maailmas n-ö uute standardite kehtestamise kaudu. See, et sa oled nii-öelda esimene liikuja!

TIINA KAALEP: Äkki see jääb inimeste jaoks abstraktseks?

RIINA SIKKUT: Kas on mõistlik eesmärgistada Lääne-Euroopa kasvu aastani 2050? Muutus, mida me inimestelt eeldame, on väga väike.

TIINA KAALEP: Minu arvates on see hiiglaslik.

RIINA SIKKUT: Tegelikult ikkagi: oma elektrienergiat tarbiva seadme me paneme pistikusse, põlevkivi asemel tuleb sealt võib olla tuulikute toodetud elekter, aga need pistikud on olemas ja seadmed on olemas ja inimesed tarbivad energiat ka edaspidi. See et me pakendeid ära viskame, jah, me peame nad sorteerima. Aga kas tuleb saada täielikult pakendivabaks – nii ambitsioonikat eesmärki ei ole seatud.

Taas küsimused, võib-olla seda peaks tegema. Miks poolel teel seisma jääda? Kui mina loen seda paketti, siis väga paljude inimeste jaoks ei muutu nii palju, kui kardetakse. Samas näiteks siis, kui keegi ehitab uut eramut või kui arendaja plaanib kortermaja – energiatõhususele on nõuded karmimad. Hajusenergia tootmine võiks ka Eestis anda olulise panuse kogu energiatootmisesse. Paneelid on nagu uus standard – nii nagu hakati panema puit­alumiiniumaknaid või plastaknaid omal ajal – nüüd on katusekattematerjal selline, mis toodabki päikesest energiat. Ehk siis mingisugused standardid muutuvad, aga ega inimene ei käi seda katust iga päev silitamas või puhastamas. Tema jaoks on see lihtsalt katus, mis kaitseb vihma eest ja hoiab sooja. Igapäevaelu muutus on midagi, mida peaks omaenda jaoks läbi mõtestama ja arutama. Võib-olla tulekski rohkem muuta? See, mida praegune pakett ette näeb, annab võimaluse väga paljudele inimestele ikkagi nii-öelda harjunud viisil elu jätkata, aga bensiini asemel tangid võib-olla vesinikku? Diiselrongi asemel on meil elektri- või vesinikurong. Need rongid on olemas ja nad juba sõidavad Euroopas.

TIINA KAALEP: Kas teie hoiak on, et see on liialt kartlik ja väheambitsioonikas plaan?

RIINA SIKKUT: Kui me Euroopa-üleselt suudaksime „Eesmärk 55“ tõesti soovitud tempos rakendada ja aastaks 2030 [Erki Savisaar: „2035“, Riina Sikkut ei nõustu.] need muudatused ära teha, siis see oleks väga suur samm edasi, aga kas see nõuab osapoolte pingutust?

Mina olen valmis tunnistama, et maailma teadlaste konsensus võib eksida kliimamuutuse või muude asjade osas. Väike võimalus, aga võib juhtuda. Kuid kokkuvõttes on rohepöördepakett sellegipoolest mõistlik. Eestis on ressurssi vähe, meil on inimesi vähe – miks me peaksime seda raiskama? Miks me peaksime õhusaastet tekitama, kui on võimalik energiat saada mõne teisel viisil?

TIINA KAALEP: Võib-olla on inimpsühholoogial see iseärasus, et tahame aina rohkem tarbida ja elada paremini…

YOKO ALENDER: Inimpsühholoogia on siin vist ikkagi pigem see, et inimesed valdavalt tahaksid, et kõik oleks nii, nagu on alati olnud. Aga on väga palju inimesi Euroopas, kes leiavad, et see pakett on väheambitsioonikas, ka meie enda Eestimaa Looduse Fond jt keskkonnaorganisatsioonid on toonud välja need kohad.

Tegelikult tuleks vaadata, kuidas teha Euroopa raha abil rohepöördega ära ka need asjad, mis meie tervist parandavad.
YOKO ALENDER

Tegelikult tuleks vaadata ka neid asju, kus rohepööre inimeste elu paremaks teeb, n-ö igapäevaelu. 70 protsenti kasvuhoonegaasi heitmetest tuleb meil energeetikast, teine suur osa transpordist. Inimesi puudutab transpordisektor väga tugevasti. Meil on hästi hajus elanikkonna paiknemine, oleme meeletu tempoga autostuv riik. Mis see tähendab meie tervisele? Eestis eluiga on küll pikenenud, aga mitte tervelt elatud aastate hulk. Kuidas siin ikkagi teha rohepöörde ja Euroopa raha abil ära ka need asjad, mis meie tervist parandavad. Kuidas saada meie lapsed liikuma – kooli jalgrattaga, jala, ühistranspordiga – niimoodi, et nad jäävad seal tee peal ellu.

TIINA KAALEP: Me oleme tõesti väga autostuv riik, aga samas väikestest kohtadest kaovad samasuguse kiirusega töökohad. Inimesed käivad linnades tööl, sest muudmoodi ei saa.

YOKO ALENDER: Aga linnad on selles mõttes väga hea nähtus keskkonna seisukohast ja ka elukvaliteedi seisukohast. Kui linnu planeerida õigesti, kui vaadata ka seda trendi, mis on kogu selle kliimatemaatikaga kaasas käinud – tegelikult paiksem elu on ka üks suurenenud trend. Me hakkame edaspidi vähem reisima, reisimine muutub lihtsalt palju kulukamaks. Me peame looma kohalikul tasandil sellise keskkonna, kus meil on niivõrd huvitav ja hea olla, et võib-olla ei pea kogu aeg puhkusele sõitma. Et ka linnaelu pakuks neid asju, mis meil maaelus on. Näiteks võimalus olla loodusega kontaktis, võimalus liikuda ise palju, just nimelt ka linnaruumis, et sa ei pea ainult minema oma autoga.

Yoko Alender (Reformierakond)

Yoko Alender (Reformierakond)

Eestis on ka transpordivaesus tegelikult väga tõusev teema, inimesed kulutavad veerandi oma pere sissetulekust autole, see on ju kohutav. Minu meelest on otsustajatel tohutu vastutus ja võimalus luua paremat ühistransporti, luua turvalisemaid jalgratta- ja jalgsi kõndimise teid. Keskkondi, mis kutsuvad sind viibima rohkem õues, rohkem liikuma, rohkem suhtlema. Üksindus on tegelikult samasugune pandeemia, nagu seda on koroona. Ka meil rahvastik vananeb. Eakate inimeste puhul on linnaruum võib-olla ainus võimalus minna teistega kohtuma.

RIINA SIKKUT: Rohepöörde kontekstis ei anna me sageli endale aru, et Eestil on võrreldes teiste riikidega seda pööret lihtne teha. 70 protsenti heitest tuleb põlevkivist – meil on vaja tegelikult seal paar suurt otsust teha.

Teine asi on see, et meil on palju metsa. Ja tegelikult, olgem ausad, ka meie põllumajandus – meil on süsinikuheidet ühe toodetud kilogrammi põllumajandussaaduste kohta kaks korda vähem kui Hollandis või mõnes teises arenenud riigis. Kõik meie eeldused edukaks rohepöördeks on väga head. Yoko viitas ka transpordivaesusele – iga muutus mõjutab ebaproportsionaalselt palju nõrgemaid. Näiteks, kui elamu rajamine läheb kallimaks. Küsimus on selles, kas meil palgad püsivad samad ehk siis riigil peaks olema realistlik arusaam sellest, keda ja kuidas toetada.

Pööre saab olla ainult õiglane, sest muidu need sotsiaalsed mõjud, mida Heiki kirjeldas, lõhestumine ja vastutöötamine, tõrksus rohepöörde vastu – need tekivad kindlasti.

TIINA KAALEP: See toob meid selle teemani, mis tegelikult on õhus olnud poolteist aastat. Kui haldussuutlikud me oleme juhtima selliseid protsesse, mis tõepoolest puudutavad iga inimest. Teisi tugevamalt kui rahvastiku rikkamat otsa.

HEIKI HEPNER: Siin majas on kõik sellega nõus, et ressursse tuleb säästlikult kasutada, tuleb olla energiatõhus ja see on esmane asi, mida me saame suhteliselt lihtsalt teha ja millest inimesed enamasti saavad aru ja seda on lihtne põhjendada.

Suurem väljakutse on ikkagi luua selline majandusmudel, mis suudab sotsiaalset ebavõrdsust vältida; mitte nii, et riik hakkab kuskile ühele seltskonnale vahet kinni maksma, vaid majandus ja ühiskonnakorraldus peab olema selline, mis ei loo tohutut erinevust, mida keegi tark peab hakkama siit Toompealt reguleerima. Ka „Eesmärk 55s“ on sotsiaalpaketi teema. Mingil hetkel osale inimestest tuleb ilmselt midagi maksta. Aga see peaks olema nii väike kui vähegi võimalik. On ülioluline, et me kokkuvõttes ei toodaks vaesust ja ebavõrdsust.

Suurem väljakutse on luua selline majandusmudel, mis suudaks sotsiaalset ebavõrdsust vältida.
HEIKI HEPNER

Ainult sel juhul me väldime niinimetatud negatiivse tagasisidestatusega süsteemi loomist. Süsteem peab olema positiivse tagasisidestatusega. Uus samm toob uut rikkust, mis annab võimaluse veelgi parema sammu astuda.

Teine pool, millest me väga vähe räägime: kliimamuutus on objektiivne fakt, seda on võimalik mõõta. Aga nüüd on küsimus selles, kas inimene saab seda tagasi keerata. Mis on tema võimuses? Kuidas me kohaneme? Mida saab inimene ise teha, mida omavalitsus, kogukond ja mis jääb riigile või võiks isegi seda laiendada Euroopa Liidule? Kohaldamise pakett – see on kogukonna ja riigi üks võtmekoht. Näiteks niinimetatud üleujutustega seonduv, või sademete küsimus, millele Erki viitas, või et kaevud jäävad tühjaks, või et on tugevad tormid. Me näeme, kuidas troopikast praegu tormid üle käivad. Kuidas me ennast kohandame selliste asjadega, see on ülioluline. Mina elan maal ja tahaks jätkuvalt seal elada, ma ei kibele linna. Selleks peaks olema kindlasti tõesti ka kergteed, kiire internet, mis loob võimaluse, et sa saad ka maal elatud.

Heiki Hepner (Isamaa)

Heiki Hepner (Isamaa)

Nii nagu tehakse maavärinakindlaid maju, nii peame ka meie mõtlema sellele, kuidas me teeme tormidele vastupidavaid rajatisi. Aga üks asi, millest väga vähe räägitakse, on Euroopa, aga ka Eesti välispoliitika. Ei maksa luua endale illusioone, et kui me sellega ei tegele, siis Euroopa uhkes üksinduses purjetab õndsa tuleviku poole ja saab tohutu konkurentsieelise võrreldes muu maailmaga. Süsinikutollid, kuidas ma ohjame Hiinat, kuidas me kontrollime, et Venemaalt toodete toomisel ei kasutataks kõlvatut konkurentsi… Energia on praktiliselt igas kaubas. Me peame mõtlema, kuidas me WTOga suhtleme; pean Euroopat silmas tervikuna, sest Eesti on osa Euroopast.

RIINA SIKKUT: „Eesmärk 55“ paketti võiks rakendada nii Eesti loodusressursside kui ka kasvu huvides. Kohanemise pool ei ole paketis sees ja sellega on ka Eestis palju vähem tegeletud. Minu jaoks oli üllatus, et näiteks Päästeamet arvestab inimesi värvates, varustust soetades ja tööd planeerides juba ette nende erakordsete loodussündmustega ja nende põhjustatud katastroofidega. Nad arvestavad, et see muutub sagedasemaks. Seetõttu on meil vaja varustust nii mitu ühikut rohkem või selliste oskustega inimesi rohkem. Kliima soojenemise mõju äärmuslike loodusnähtuste sagenemise näol on midagi, mis tegelikult juba praegu riigiasutuste eelarveid ja otsuseid mõjutab. See ei ole küll tavateadmine, ja ma ei usu, et kõik samalaadselt valmistuvad, aga väga uhke, et Päästeamet suudab seda teha.

YOKO ALENDER: Siin oli küsimus, et mis roll on kohalikul omavalitsusel. Esiteks on seal väga suur osa n-ö argielu ja elukeskkonna eest hoolitsemisel. Seesama linnaplaneerimine, et kas me suudame tulvavee vastu võtta või kas me suudame tuulekoridori läbi lõigata. Metsandussektoris samamoodi, arengukava koostades on ilm üks põhiteema, tegelikult see mõjutab juba niivõrd palju.

Kui vaadata suurt pilti – kolonialismist, tööstusrevolutsioonist ja nüüd seda rohepööret, see on selle mündi teine pool ja seal vahel kuskil on migratsioon. Need teemad on kõik omavahel seotud. Tegelikult ei ole enam välispoliitikat, kus ei oleks kliimaelementi. Selles mõttes me ikkagi ei anna endale veel aru, et kogu ressurss tuleb loodusest. Tänasel teaduskonverentsil rääkis haridus- ja teadusminister, et näiteks 4. klassi õpikus on lastele välja toodud, kui eriline on planeet Maa, kus on olemas inimelu. Me ei päästa mitte planeeti, me tahame päästa inimelu siin planeedil.

HEIKI HEPNER: Päästmise juures ei maksa unusta, et meie kohustus on tagada, et Eesti rahvas püsiks siin aegade lõpuni.

RIINA SIKKUT: Nõus, see on tasakaalupunkti küsimus.

HEIKI HEPNER: Metsamehena ei saa kindlasti märkimata jätta, mis puudutab metsa raadamist, siis me teame, et peaks metsasust suurendama ja see on Euroopa kontekstis minu arust väga mõistlik. Aga kui Taani või Holland istutaksid igal aastal ka nii palju, kui Eesti tavaliselt istutab, siis vist 50 aasta pärast nad jõuaksid ka metsasuses sama taseme juurde kui meie. See üleminek ei olekski väga järsk. Aga Eesti kontekstis me peaksime ka natukene ikkagi ju veel metsa pindala laiendama. Täna hästi jämedates joontes öeldes me raadame metsa paartuhat hektarit aastas. Raadamine ei tähenda lageraiet, vaid metsamaa kasutusele võtmist mingiks muuks otstarbeks, kasvõi piiri väljaehitamiseks. Hakkame sellest pihta, et kuidas me neid asju kompenseerimine. Me peame inimestele rääkima, et enne sa ei saagi raadata, kui näitad, et siiakohta (st kuskile mujale) tuleb uus metsamaa.

TIINA KAALEP: Me jõuame taas ringiga selleni, et „Fit for 55“ on esialgu vaid seadusandlik initsiatiiv, see ei ole veel käsulaud. Eestis on tohutult ebalev ja kahtlev suhtumine sellesse. Poliitikute ees seisab ülesanne suhelda oma valijatega, rääkida inimestega, et tekiks mingigi konsensus selles osas, kuidas edasi minna. Kas me oleme valmis tegema rohkem, nagu oli siin jutuks ja praegune plaan on võib-olla liiga väheambitsioonikas? Kas me oleme inimestena valmis olema külmemas toas, sõitma teistsuguse autoga ja maksma selle eest oluliselt rohkem? Ennustage protsesse selle plaani ümber järgneva aasta jooksul. Kas me suudame leida mingi konsensuse?

YOKO ALENDER: Ma arvan, et rohepööre on järgmistel Riigikogu valimistel põhiteema, aga seda juhul, kui me saame koroonakriisi siin kuidagi kontrolli alla. Iga kriis on demokraatia proovikivi, nii ka kliimakriis. Kliimakriisi vaates asume geograafiliselt väga heas asukohas. Meil on olemas kõik eeldused kriisidega hakkama saamiseks. Oleme digipööretega tõestanud, et kui me tahame, suudame oma elu igal tasandil mugavamaks teha, kasvatades samal ajal ka heaolu. Ma ei näe põhjust, miks me nüüd ei suudaks.

Meie ees seisev väljakutse on eelkõige demokraatia küsimus. Kui palju me suhtleme, kui palju me selgitame. Otsustajate ülesanne on tagada, et nii-öelda parimate, jätkusuutlike valikute tegemine oleks inimeste jaoks kõige mugavam.

HEIKI HEPNER: Eesti on ju sisuliselt oma 2030 eesmärgid täitnud, mida ei saa öelda enamiku teiste Euroopa riikide kohta. Tänane Euroopa püüab korraldada nii, et me seaks veel ägedama eesmärgi ja paneks juurde veel ägedamad loosungid, ise tegelikult eesmärke mitte täites. Sisuliselt tähendab, et tegemist on Ida-Euroopa koloniaaliseerimise plaaniga, kus öeldakse, ühiselt teeme selle kõik ära ja te juba elate metsas. Pange teie veel rohkem seda metsa, las meie kasvatame sigu näiteks Taanis.

RiTo vestlusring

RiTo vestlusring

Ma arvan, et see ei ole õige. Eesti peab eeskätt seisma selle eest, et iga riik eraldi saavutaks kõik need eesmärgid ja jõuaks kõigepealt selle koha peale, kus oleme meie ja siis liigume koos siit edasi. Eesti loomulikult suudaks rohkem, aga ma ei näe mingit põhjust, miks Eesti peaks seda kõike tegema üksinda, ilma et ülejäänud Euroopa kambas oleks.

Ma arvan pigem, et nelja aasta pärast jõuab rohepöörde teema reaalsesse poliitikasse. See võtab natukene aega, pluss muidugi ka rahaküsimus. See on fundamentaalne teema. Meie omavalitsuste tulubaas ei moodustu paraku nii, et nad saaksid praegu tegeleda rohepöördega. Tulubaas tuleks moodustada täiesti teisel alusel. Talupojamõistus tuleb ka loomulikult kasuks. Prügisorteerimine on võib-olla see kõige esimene, märgiline samm.

Jagan Erki arvamust, et Euroopa peaks liikuma võrdselt. Kui Eesti leiab oma arengueelise selles, et oleme väike ja valmis, siis tuleks seda muidugi kasutada. On ka üks oht: kui sa oled väike ja [oma võimaluse] maha magad, siis suur sõidab sust lihtsalt üle ja kui suur üle sõidab, siis on ikka väga valus. Seda me peame vältima. Siin tuleb loomulikult ainult silmad lahti hoida ja olla proaktiivne, aga me ei jõua ka kogu aeg üksinda rongi ees joosta.

RIINA SIKKUT: Ma arvan, et meil ei olegi tegelikult praegu nii palju vajadust selgitamise järele, me oleme esialgu veel mitu sammu tagapool. Meil on vaja ühiskonnas kokku leppida, kuidas Eesti rohepööret teeb. Euroopa Komisjon võib väga heatahtlikult Eesti suhtes „Eesmärk 55“ paketi kokku panna, aga see on kellegi teise kokku pandud raam meie jaoks. Mis on see, mida meie tegelikult teha tahame, kuidas me Eesti loodust, Eesti inimesi hoiame ja vaesusest päästame? Kuna meil endal plaani ei ole, siis nüüd me põtkime väljast pakutu vastu ja proovime seda mugandada. Aga mida me tegelikult teha tahame, seda me ei tea, sest pole selles kunagi kokku leppinud ega ei ole ka kedagi, kes kogu arutelu veaks.

Mida me tegelikult teha tahame, seda me ei tea, sest me pole selles kunagi kok-ku leppinud, pole ka arutelu eestvedajat.
RIINA SIKKUT

Samas, välja pakutud raam on suhteliselt mõistlik. Kui me suudaksime vaid ka poliitilisel tasandil kokku leppida, kuidas me sellega edasi läheme, pluss selle kohandumise poole juurde toome. Selleks, et Eesti saaks Euroopa rohepöörde edust maksimaalselt kasu, peaksime enda sihid väga selgelt paika panema.

Näiteks, kui Euroopas lepitakse kokku, et sisepõlemismootoriga autod kaovad, aga meie tahaks autobiogaasile üle minna… Tegelikult on see võitlus meile oluline. Ja me oleme selles ju väga head. Kui on paar asja, mida sooviksime „Fit for 55“ paketis muuta, siis me ka suudame seda teha ja enda jaoks sobivaks kujundada. Aga me peame neid lahinguid valima.

ERKI SAVISAAR: Aga sellist kokkulepet Euroopas ei ole, et sisepõlemismootor ära kaotada.

RIINA SIKKUT: Jah, halb näide, aga kas biogaasi roll on paketis Eesti jaoks sobivalt kirja saanud? Ei ole.

See, et meie Eesti huvide eest väljas oleme, ei tähenda, et me peaks kuidagi koostöö välistama ja isekaid positsioone hoidma. Mis minu jaoks kummaliselt kõlama jääb, on see, et me ei saa üksi rongi ees joosta ja meil ongi palju metsa ja mis te surute neid asju meile peale.

Riina Sikkut (SDE)

Riina Sikkut (SDE)

Aru saamata, et need Euroopa tasandi kokkulepped võivad ollagi sellised, et meie riigil pole sellist summat teadusesse panna nagu näiteks Saksamaa paneb vesinikuteemase. Nemad teevad vesinikuinnovatsiooni ja meie saame neid patente tasuta kasutada, aga selle asemel me hoiame oma metsa. On see siis selleks, et siduda süsinikku või selleks, et ka Saksa turist saab siia metsa jalutama tulla. Euroopas ei pea kõik olema ühesugused, meil ei pea olema võrdselt sigalaid ja metsamaid ja vesiniku innovatsioonilaboreid. See ongi Euroopa väärtus, et kui igaüks saab teha seda, milles ta hea on, siis me kõik võidame. Meie metsast võidab kogu Euroopa, Saksamaa teadustegevusest võidab kogu Euroopa. Seda arusaama siin ei ole.

YOKO ALENDER: Olen Riina viimase märkusega väga nõus. Meil ongi erinevad eeldused ja näiteks seesama biogaasivaldkond on ka ju selle tõestus. Oleme selles valdkonnas ju teistest väga ees ja selle eest me peamegi seisma. Aga siin väideti ka, et me jookseme kuskil rongi ees. Üldiselt me oleme siiski heidete poolest inimese kohta OECD riikide tipus. Lihtsalt meie alguspunkt, kust me alustasime aastal 1990, oli selline.

Me peame leppima kokku, kuidas Eesti oma teed käib. Suured suunad said paika juba eelmise valitsuse ajal strateegiaga „Eesti 2035“. Edasi: valitsuse rohepoliitika juhtkomisjon, mille juures on ka ekspertkomisjon, paneb nüüd koos erasektori esindajatega kokku oma nägemust, mis on prioriteedid ja võimalused. Nende töö tulemus saab valmis järgmise aasta alguses. Siis on vaja otsustada, kas meil on vaja kliimaseadust või me kirjutame need asjad sisse energiamajanduse arengukavva. Paralleelselt on koostamisel ka metsanduse arengukava.

Lisaks tegutseb ka erasektor. Näiteks Rohetiigri initsiatiiv on kohe valmis saamas – erasektori nägemus sellest, milline on Eesti energiamajanduse teekaart. Tegelikult protsessid toimuvad.

TIINA KAALEP: Väga paljude silmade jaoks nähtamatult.

YOKO ALENDER: See on tõsi. Viimastel valimistel osales meil ka vaid 54 protsenti elanikest.


EKRE esindaja ei osalenud.

Tagasiside