Nr 27

Laadi alla

Jaga

Prindi

Eurokeelest, eurotekstide tõlkimisest ja tõlkijatest

  • Heiki Pisuke

    Heiki Pisuke

    Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadi eesti keele osakonna juhataja

Mida rohkem riik oma tõlkekogukonda toetab, seda enam saab ta tagasi kvaliteetsete eurotekstide tõlgetena.

Tõlkimist on ammustest aegadest vaadeldud erilise loomingulise tegevusena ja tõlkijaid kultuuride vahendajatena. Artiklis räägitakse tõlkimisest ja tõlkijatest (translators), inimestest, kes tõlgivad kirjalikke tekste. Sama tänuväärset tööd suuliselt tegevad tõlgid (interpreters) jäävad seekord tähelepanu alt välja. Tõlkijatel on isegi oma pühak Hieronymus, tuntud ka kui Püha Jerome ingliskeelse Saint Jerome’i järgi (347–420). Hieronymust peeti Vana-Roomas oma aja haritumaks meheks. Ta tõlkis muu hulgas ladina keelde Vana Testamendi. Tema surmapäev, 30. september, on tõlkijate ja tõlkide tähtpäev, muide seda püha jagavad nad raamatukoguhoidjatega.

Artiklis käsitletakse eurodokumentide tõlkimisega seotud küsimusi. Tähelepanu keskmes on eurotekstide tõlkija, tänu kellele areneb meie eurokeel.

Eurokeel

„Riik on inimene, kes räägib sinuga seaduse keeles”, ütleb Heino Kiige raamatukangelane Arve Jomm. Autori kujundlikku mõtet edasi arendades võib öelda, et Euroopa Liit on inimene, kes räägib meiega määruste ja direktiivide keeles. Seega eurokeeles.

Terminit „eurokeel” võib viimaseil aastail meie kirjapildis ja kõnepruugis kohata küllaltki sageli. Mõnikord antakse sellele kergelt irooniline varjund, viidates niimoodi eurožargoonile (http://europa.eu/abc/eurojargon/index_et.htm). Üldjuhul kasutatakse aga sõna „eurokeel” tõsiteaduslikus tähenduses. Eesti Keele Instituut tegeleb eurokeelehooldega (http://eurokeelehoole.eki.ee), Eesti Keele Sihtasutus annab välja eurokeele kogumikke (vt http://eurokeelehoole.eki.ee/index.php?p=14). Räägitakse isegi emakeelsest eurokeelest (Mäekivi 2013).

Mind teeb veidi murelikuks emakeelse eurokeele, eurokeele ja meie enda igapäevase eesti tarbekeele vastandamine. Jah, nn eurokeelsed tekstid valmivad peamiselt Brüsselis ja Luxembourgis. Kuid need eurokeeles kirjutajad on enamikus Eestimaalt pärit inimesed, kelle diplomid ja esimesed tõlkija töökogemused pärinevad emakeelsest keskkonnast. Samal ajal on nn eurotekstide tõlkimise töökeskkond ja tööprotsess tõepoolest spetsiifilised. Ja ka eurotekstide tõlkija amet on midagi muud kui ilukirjanduse ja luule tõlkimine „romantilise autorsuse” puhul. Autorsuse romantiline kontseptsioon iseloomustas autori individuaalset loomingut ja autoriõigust kuni 20. sajandini, ajani, mil paljud loominguvaldkonnad muutusid kollektiivseks (Jaszi 1991). Ilukirjanduse puhul on harilikult üks tõlkija, kelle nimi on raamatu tiitellehel. Eurotekstide tõlkimine on kollektiivne tegevus ja tõlkijate nimed jäävad avalikkusele anonüümseks.

Eurotekstide liike on palju. Võttes näitena ainult Euroopa Liidu Nõukogus eesti keelde tõlgitavad dokumendid, saab nimekiri päris pikk (õigusaktide eelnõud, Euroopa Ülemkogu järeldused, nõukogule vastuvõtmiseks või arutamiseks saadetavad dokumendid, nõukogu istungite päevakorrad ja protokollid, alaliste esindajate komitee ehk COREPER-i dokumendid, nõukogu õigustalituse arvamused, vastused Euroopa Parlamendi kirjalikele ja suulistele küsimustele, Euroopa Liidu nimel tehtavad välispoliitilised avaldused, pressiteated, liikmesriikide riigiasutustele ja avalikkusele mõeldud käsiraamatud jms). Kui lisada siia veel kuue teise eesti keelde tõlkiva institutsiooni dokumendid, täidaks loetelu kogu lehekülje.

Eurotekstide tõlkija on omamoodi konveieritöötaja tõlketööstuses, kuigi ka tööstusliku tõlke protsessis on kindlasti piisavalt loomingut. Selles kontekstis on siiski sobivam rääkida eurotekstide tõlgete tegemisest, kui võrrelda seda tegevust näiteks ilukirjanduslike tõlgete loomisega. Siin on selge analoogia andmebaaside kaitsega autoriõiguse seaduses. Andmebaasi loojal tekib sellele autoriõigus, andmebaasi tegijal aga autoriõigusega kaasnevad õigused. Autoriõigusega kaasnevate (nn sui generis) õiguste saamiseks on vaja mitte loomingut, vaid „kas laadilt, väärtuselt või suuruselt olulise investeeringu” tegemist (autoriõiguse seaduse § 75³).

Samal ajal luuakse eurotekstide tõlgetega Brüsselis ja Luxembourgis päevast päeva eesti rahvuskultuuri. „Tõlge on kultuurinähtus ja kõik tõlkesse puutuv on kultuuriga seotud,” väidab professor Peeter Torop semiootiku seisukohalt (Torop 2011, 13). Näiteks eestikeelsed Euroopa Liidu õigusaktid muutuvad meie õiguskultuuri osaks, neis peegeldub paljude valdkondade erialaterminoloogia loome ja areng. Seega panustavad kõik eurodokumentide tõlkijad nii Eesti kui ka ühtsesse Euroopa kultuuri.

Tõlketööstus

Tänapäeval on tõlkimisest saanud uus edukas tootmisharu – tõlketööstus (translation industry). Euroopa Komisjoni tõlke peadirektoraat (DGT) avaldas 2009. aastal uurimuse tõlketööstuse mahu kohta Euroopa Liidus („Size of the Language Industry in the EU”). Uurimuse eesmärke oli tootmisharu üldsusele teadvustada ja senisest tunnustuse puudumisest üle saada („Lack of recognition and visibility”).

Uurimuse kohaselt on tõlketööstus Euroopas kõige dünaamilisemalt arenevaid tootmisharusid, mis on ka viimaseil üleilmseil kriisiaastail igal aastal läbi teinud ligi 10-protsendise tõusu. Lähiaastail oodatakse üle 10-protsendist aastast kasvu. 2008. aastal oli Euroopa Liidu tõlketööstuse hinnanguline kogumaht 8,6 miljardit eurot, 2015. aasta prognoos on 16,8 miljardit. Maailmas on üle 25 000 professionaalse tõlketeenust osutava ettevõtte. USA-s tehtud prognooside kohaselt peaks 2014. aastaks üleilmse tõlketööstuse maht jõudma 38,96 miljardi USA dollarini (Translation Bureau … 2012, 4).

Euroopa Liidu institutsioonide tõlketeenuste tootmismaht Euroopa tõlketööstuses on märkimisväärne. Aastane kõigisse liidu ametlikesse keeltesse tõlgitavate lehekülgede arv on arvutatav miljonites. Euroopa Liidu institutsioonide eesti tõlkeosakonnad annavad sellesse oma olulise panuse. 2012. aastal tõlkisid Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi vastavad osakonnad eesti keelde kokku üle 200 000 lehekülje teksti (institutsioonide tõlkelehekülgede arvestuse metoodika on erinev, seetõttu konkreetseid arve institutsioonide kaupa selles artiklis välja ei tooda). Institutsioonide eesti tõlkeosakondade tõlketurg on Euroopa Liit ja kogu maailm, praktikas tarbitakse enamik eestikeelseid eurotekste ikkagi Eestis ja eestimaiste tarbijate poolt.

Euroopa Liidu üldine tõlkepoliitika ja tõlkekorraldus on sätestatud nõukogu 1958. aasta 15. aprilli määrusega nr 1 ning selle hilisemate muudatustega (EÜT 017, 6.10.1958, lk 385/58). Kuni 30. juunini 2013 on Euroopa Liidus 23 ametlikku keelt, Horvaatia ühinemisega 1. juulil 2013 lisandub 24. keel. Tõlkimise seisukohast tähendab see 552 erinevat võimalikku keelekombinatsiooni. Euroopa Liit on maailma kõige mitmekeelsem organisatsioon. Sellise mitmekeelsuse igapäevane tööshoidmine on võimalik ainult keelespetsiifiliste tööstuslike meetoditega. See ei ole sugugi odav tegevus.

Tõlkija staatus

Mõnikord on tõlkimist võrreldud laulmisega. Kes lõpetab konservatooriumi ja palju harjutab, saab professionaalseks lauljaks ja teda lubatakse ooperilavale suurele publikule esinema. Kes võtab laulutunde või teeb iseseisvalt proovi, saab mõnikord võimaluse laulda teistele inimestele pidudel või väiksematel lavadel. Kes peab vähegi viisi ja kellel on pealehakkamist, saab igas seltskonnas kaasa laulda. Igaühel on õigus tõlkida, aga igaühest ei saa eurotekstide tõlkijat Euroopa Liidu institutsioonides.

Nüüd veidi teaduslikumalt. Ühe tõlketeooria kohaselt väidetakse, et igaüks, kes on kakskeelne, kolmekeelne jne, omab tõlkekompetentsust, sest ta kogu aeg tõlgib. Alates taksojuhist kuni riigiametnikuni. Samal ajal on professionaalse tõlkija tõlkekompetentsus spetsiifiline. See on teatud teadmiste süsteem, mille saab spetsiaalse erialase ettevalmistuse käigus. Tõlkija pädevust iseloomustab tema oskus ja kogemus lahendada tõlkimisega seotud probleeme, teha tekstialast uurimis- ja terminoloogiatööd. Tõlkija peab valdama emakeelt väga heal tasemel. Seega on professionaalsel tõlkijal strateegia ja taktika – teisisõnu metoodika – tekstide tõlkimiseks ja toimetamiseks.

Kõik koosseisulised Euroopa Liidu ametnikest tõlkijad ja enamik lepingulisi tõlkijaid on võetud ja võetakse Euroopa Liidu institutsioonidesse tööle Euroopa Personalivaliku Ameti (European Personnel Selection Office; EPSO) avaliku konkursi läbinute hulgast. 2013. aasta suvel jõuab lõpule uus eesti keele „keeleadministraatori (tõlkija)” konkurss, mille tingimused on palju raskemad kui eelmistel samalaadsetel konkurssidel (vt EPSO/AD/240/12). Seega ei tohiks Euroopa Liidu institutsioonides töötada juhuslikke, vähemotiveeritud ja ebaprofessionaalseid tõlkijaid. Tegelikult on üksikuid erandeid igal pool. Tõlkekogukond on ühiskonna mikromudel, erinevate võimete, professionaalsuse ja töössesuhtumisega.

Euroopa tõlkeringkondades on tõstatatud küsimus, kas professionaalseks tõlkijaks saamise nõudeid on vaja karmistada või muuta tõlkija elukutse Euroopa Liidus nn reguleeritud elukutseks. Praeguse korra kohaselt ei kuulu tõlkija amet nn reguleeritud elukutsete hulka nagu näiteks arsti, arhitekti, inseneri, veterinaari vms amet (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/36/EÜ).

Liikmesriikide praktika on erinev. Näiteks Slovakkias on tõlkija elukutse 2007. aastast reguleeritud elukutse ja tõlkijana töötamise õiguse võib ära võtta, Itaalias aga võib väidetavalt igaüks olla vandetõlgi staatuses, kes kohtus vannub, et tegi õige tõlke.

On vähetõenäoline, et lähiajal võetakse Euroopa Liidu tasemel päevakorda tõlkijate ameti reguleerimine. See on liikmesriikide otsustada. Kas selleks ongi vajadust?

Tõlkijate ettevalmistus

On hulk teoreetilisi ja praktilisi küsimusi, mida Euroopa Liidu tasandil arutatakse ja mis mahuvad üldmõiste „tõlkija staatus” alla (The status of the translation …. 2012). Artiklis pole võimalik neile vastust anda, aga mõttevahetuse algatamiseks on siin siiski esitatud mõned ka Eestis olulised küsimused.

Milline on tõlkija roll ühiskonnas? Millised on nõuded sellele ametile? Milline peab olema tänapäeva tõlkija ettevalmistus? Kas meil on piisavalt inimesi, kes meie ootustele vastavad?

Kas leiame ja kasvatame endale Eestis tuleviku jaoks inimesi, kes on valmis kvaliteetselt tõlkima eurotekste Brüsselis, Luxembourgis ja emamaal? Milline on tõlkija prestiiž Eestis? Mida teha selle tõstmiseks? Vähemalt osa küsimuste vastuseid kuulub Eesti ülikoolide tegevusvaldkonda.

Euroopas on tõlkijaõppe kvaliteedimärgiks tähelühend EMT: European Master’s in Translation – Euroopa kirjaliku tõlke magistriprogramm (vt http://ec.europa.eu/emt). EMT on Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke peadirektoraadi ja magistriõppe tasemel tõlkijaid koolitavate ülikoolide koostööprojekt. See on kvaliteedimärk tõlkemagistri õppekavale, mis on signaaliks nii Euroopa Liidu institutsioonidele kui ka võimalikele tööandjatele. Tunnustus kasutada Euroopa Liidu kaubamärgina registreeritud EMT logo antakse ainult Euroopa Liidus heakskiidetud kvaliteedistandarditele vastavatele kõrghariduse õppekavadele, mille alusel õpetatakse tõlkeeriala üliõpilasi. Õppekava peab vastama tõlkija kompetentsuse profiilile, mille on välja töötanud rühm juhtivaid Euroopa tõlkeeksperte ja heaks kiitnud Euroopa Komisjon. Tõlkija oskused ja vilumused peavad olema konkurentsivõimelised Euroopa tõlketööstuse turul ja edendama tõlkija ameti staatust Euroopa Liidus.

EMT võrgustiku liikmetena on tunnustatud 53 magistriõppe programmi 19 liikmesriigis ja üht Euroopa Liidu liikmeks mitteoleva maa ülikooli programmi. Esindatud on Soome, Läti ja Leedu ülikoolid, ühtegi Eesti ülikooli EMT nimekirjast ei leia. Ükski Eesti ülikool pole seni olnud sellisel organisatsioonilisel tasemel, et Euroopa kvaliteettõlke õpet pakkuvas võrgustikus osaleda. Miks? See on küsimus ülikoolidele, aga ka Eesti ülikoolide ja riigi prestiiži küsimus. Uus, arvult kolmas, EMT valikuvoor avatakse 2013. aasta septembris ja tulemused tehakse teatavaks 2014. aasta mais.

Tõlkija kui loomeinimese roll tänapäeva tööstuslikus kõrgtehnoloogilises tõlkeprotsessis on oluliselt muutunud. Tõlkijat abistavad spetsiaalne tarkvara ja tõlkemälud. Masintõlke arenguga muutub tõlkija roll veelgi (vt Machine Translation …2013). Kaugemas perspektiivis saab tõlkijast masina tehtud tõlke loominguline toimetaja või tõlkeoperaator. Suurte keelte puhul ei pruugi see aeg väga kaugel ollagi, sest spetsialistid hindavad masintõlke tulemusi juba praegu heaks. Masin teeks inimese mitmepäeva töö ära sekunditega. Möödunud aastal Euroopa Komisjonis tehtud uue põlvkonna masintõlke pilootprojekti tulemustega jäi rahule enamik keeleosakondi. Nende hulka ei kuulu aga ükski soome-ugri keel, mille grammatika on keeruline ja statistiline tõlkemälu väike suurte keeltega võrreldes. Näiteks soomlaste hinnangul oli masintõlke viimane versioon soome keelde tõlkimiseks kasutu.

Kuigi tehnikal on järjest olulisem koht tõlkeprotsessis, on eurotekstide tõlkijate isiklik panus tõlke valmimisse väga oluline ja kvaliteetse tõlke tegemisse asendamatu. Tõlkija on kultuuride vahendaja, ta peab olema laia silmaringiga, tundma õigust, poliitikat ja majandust, kitsamaid Euroopa Liidu tegevusvaldkondi ning üldiselt maailmas ja Euroopa Liidus toimuvat, olema võimeline töötama kiirelt arenevate uute infotehnoloogia vahenditega. Ta peab taaslooma Euroopa Liidu tekstides kirjutatu selges, täpses ja keeleliselt ladusas eesti keeles.

Eurotekstide tõlkimise korraldus

Eurotekste tõlgivad praegu kuus iseseisvat eesti keele osakonda ja keeleüksust Brüsselis ja Luxembourgis – Euroopa Komisjonis, Euroopa Liidu Nõukogus, Euroopa Parlamendis, Euroopa Kohtus, Euroopa Kontrollikojas ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees ning Regioonide Komitees (viimasel kahel on ühine tõlkeüksus). Seitsmendaks võib lisada Euroopa Keskpanga eesti keele tõlkeüksuse Frankfurdis. Räägime siin vaid kirjalikust tõlkest. Suulistel tõlkidel on iseseisvad tõlketeenistused Euroopa Komisjonis, Euroopa Parlamendis ja Euroopa Kohtus.

Miks nii palju, miks mitte üks või kaks? Liikmesriigid on omal ajal otsustanud, et igal institutsioonil on tema spetsiifikast lähtudes oma tõlketeenistus, harilikult tõlkimise peadirektoraat või direktoraat. Euroopa Liidu institutsioonidel on täita oma kindel roll. Võimude lahususe ja tasakaalu põhimõte võib väljenduda ka selles, et institutsioonide huvid ei kattu. Näiteks Euroopa Kohtus võivad kohtuvaidluse vastaspoolteks olla teised institutsioonid (näiteks nõukogu ja komisjon). Olukorras, kus kõik dokumendid, alates hagi ettevalmistavatest materjalidest kuni kohtuotsuseni välja, tõlgitakse ainult ühes asutuses, ei ole võimalik tagada poolte võrdse kohtlemise või konfidentsiaalsuse nõudeid. Põhimõttelisi muudatusi Euroopa Liidu tõlkekorralduses pole lähiajal Brüsseli poolt vaadates ette näha. Pole aga välistatud, et paari institutsiooni puudutavaid muudatusi võib ette tulla ka lähiaastail.

Miks mitte tõlkida eurodokumente emakeelde liikmesriikide pealinnades? On odavam ja vahetule keelekeskkonnale lähemal. See on samuti põhimõtteline otsus. Suurema osa dokumente tõlgivad Brüsselis ja Luxembourgis Euroopa Liidu ametnikud, kes on oma päritolumaast teenistusalaselt sõltumatud. Tõlgitakse selleks ettenähtud hoonetes ja ruumides, mis tagab ühtsed turvanõuded. Niimoodi on võimalik kõigi ametlike keelte suhtes kohaldada ühtset planeerimist, tõlkemetoodikat, kvaliteedikontrolli, IT-lahendusi ja koolitust. Näiteks peavad kohtuotsused enne nende kuulutamist jääma konfidentsiaalseks. Paljud õigusaktide eelnõud või muud dokumendid sisaldavad tihti delikaatset või tundlikku informatsiooni, mille lekkimine pealinnades oleks tõenäolisem kui institutsioonides endis. Sellised lekked võivad otseselt mõjutada poliitilisi otsuseid ja Euroopa Liidu õigusloomet.

Artikli illustreerimiseks valisin kõige tähtsamad eurotekstid – seadusandlikud aktid. Seadusandliku akti eelnõu saab harilikult alguse Euroopa Komisjonist ja lõpetab oma tavamenetluse, kui Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament (edaspidi vastavalt komisjon, nõukogu ja parlament) on selle vastu võtnud (vt Seadusandliku tavamenetluse käsiraamat 2010). Kõigil kolmel nimetatud institutsioonil on oma eesti keele osakond, komisjonil ja parlamendil Luxembourgis ja nõukogul Brüsselis. Komisjoni eesti keele tõlkeosakond on suurim, parlamendi ja nõukogu osakonnad umbes samas suurusjärgus (kõigis kokku üle saja tõlkija ja üle kolmekümne assistendi). Kõigil neil on oma spetsiifika nii tõlgitavate dokumentide kui ka töökorralduse osas. Nõukogu peasekretariaat teenindab lisaks nõukogus kokkusaavatele liikmesriikide ministritele ja muudele ametnikele veel liikmesriikide tippkohtumisi ehk Euroopa Ülemkogu. Nõukogu tõlkedirektoraadi töökorraldus meenutab kohati tõlkimise kiirabi, mille väljenduseks on regulaarne töö pärast kella 17, öötiimid Euroopa Ülemkogu kohtumiste ajal, tõlkimiseks tihti paaripäevased või isegi paaritunnised tähtajad ning piiratud käibega dokumentide tõlkimine.

Mitmed institutsioonid tellivad osa tõlketekste väljastpoolt – tõlkebüroodelt või vabakutselistelt tõlkijatelt. See on omaette teema nii hankemenetluse läbiviimise kui ka kvaliteedi kindlustamise seisukohalt. Aeg-ajalt osutub tellitud (outsourced) dokument probleemsemaks ja töömahukamaks kui oma majas tehtu. Mõnikord tuleb sellisel teel saadud dokument mõnes institutsioonis töö käigus üle toimetada, näiteks viia see paremini kooskõlla Euroopa Liidu institutsioonide tõlkeosakondades kasutatavate tõlkimispõhimõtetega. Nõukogu tõlgib kõik dokumendid ise. Ja seda mitte ainult finantskaalutlustel, vaid ka kvaliteedi- ja turvariskide vähendamiseks.

Seadusandlike aktide eelnõude tõlkimine

Kogu Euroopa Liidu seadusloome saab alguse komisjonist. Komisjoni vastavas direktoraadis kirjutatakse valmis komisjoni ettepaneku (ehk eelnõu) originaal, harilikult inglise keeles. Eelnõu originaali sõnastuse kvaliteedist sõltub, kas selle poliitiline ja ideoloogiline taust ning õigusnormi mõte jõuavad kõigisse ametlikesse keeltesse. Originaali kvaliteedil on seega Euroopa Liidu õigusloomes eriline tähtsus. Komisjon, nõukogu ja teised institutsioonid on algatanud kampaania „Kirjuta selgelt!”. Euroopa Komisjoni väljatöötatud vastavasisulised soovitused on tõlgitud kõigisse ametlikesse keeltesse ja kohandatud oma konkreetsete näidetega just sellele keelekeskkonnale (Kirjuta selgelt 2010; Selged mõtted … 2012; Clear Drafting … 2012). Minu arvates võiks see dokument olla iga rahvasaadiku, riigiametniku ja ülikooli õppejõu lauanurgal või arvutis kättesaadaval kohal.

Õigus- või dokumendiloomega tegelevad inimesed peaksid oma töö käigus kohe mõtlema, kas nende loodav tekst on tõlgitav. Tuleb jälgida, et lauseehitus oleks grammatiliselt õige ja õigusnorm loodud korrektse struktuuri alusel, täpse ja selge sõnastusega ning ühtset mõisteaparaati kasutades. Tõlkija seisukohalt on ebaselge sõnastus kõige problemaatilisem, sest siis peab tõlkija nuputama, mida tegelikult on tahetud öelda. Näiteks sünonüümid rikastavad kõnekeelt, kuid ametlikus dokumendis võivad osutuda tõlkijale tõeliseks probleemiks. Seega sõltub õigusakti loojast otseselt tõlke võimalik kvaliteet. Multikultuurses keskkonnas, kus dokumentide originaalidega töötavad eri õiguskultuuridest pärit erineva haridustraditsiooniga inimesed, on ühtsuse saavutamine praktiliselt võimatu. Ka iga keele struktuur ja väljendusvahendid on erinevad. Sellepärast rõhutan veel kord: eurotekstide kirjutaja peab kohe alguses mõtlema sellele, et teksti sisu ja vorm oleksid üheselt arusaadavad kõigis 23+1 ametlikes keeltes (tõsi küll, mõnikord on teatud poliitilised dokumendid ka tahtlikult ühtemoodi arusaamatud).

Poliitilistel protsessidel on oma loogika. Mõnikord on näiteks nõukogus poliitilist, majanduslikku või õiguslikku dokumenti vaja väga ruttu. Harilikult läbib dokument mitu redaktsiooni. Teinekord teevad riigipead viimased muudatused vastuvõetavasse dokumenti õhtusöögi käigus. COREPER-i või töörühmade koosolekud võivad kesta hiliste õhtutundideni. Eeldatakse, et tugiteenused peavad olema valmis igal hetkel ja igas olukorras ning töö tuleb teha nii kiiresti kui võimalik parima kvaliteediga. Sellise tõlketeenuse alaline valmisolek nõuab suurt vastutust, detailset planeerimist ja organiseeritud elluviimist. Sünkroonis peavad tegutsema koordineerimisüksus ja 24 tõlkeosakonda, vastutus ja stress on suur. Kiirus ja kvaliteet saavad igas olukorras olla inim- ja organiseerimisvõimetega vastavas vahekorras. Sageli ei arvesta dokumendi väljatöötaja, et tema enda töö kiirusest ja kvaliteedist sõltub mitmekümne tõlkija ja assistendi tööaeg. Dokumendi väljatöötajate töö organiseerimisest ja nendepoolsest tõlkeprotsessi spetsiifika mõistmisest sõltub tõlketöö kiirus ja kvaliteet. Seega saavad nõukogu töörühmades osalevad liikmesriikide esindajad oluliselt mõjutada eelnõude „tõlgitavust”.

Seadusandliku akti eelnõu esimese tõlke teeb komisjoni eesti keele osakond. Selle tõlke kvaliteedist sõltub kogu edasise tõlkeprotsessi edukus. Varem toimetas nõukogu sageli komisjonis tehtud tõlke üle. Kuid nii uskumatu kui see ka pole, ei jõudnud nõukogus põhjalikult toimetatud tekst sageli Euroopa Liidu Teatajasse (Official Journal), sest parlamendil oli asutamislepingu järgi kohustus töötada komisjonist saabunud tekstidega. See on ainult üks näide illustreerimaks, kui keeruline on teatud spetsiifilistes valdkondades saavutada optimaalset tööjaotust Euroopa Liidu institutsioonide vahel.

Alates 2012. aasta märtsikuust muutus oluliselt nõukogu ja parlamendi vahelise tõlkekoostöö korraldus. Nüüd on see loogilisem ja ökonoomsem. Nõukogu ja parlament lepivad alati omavahel kokku, kumb institutsioon vastutab seadusandliku akti lõpptõlke eest.

Koostöö on keeruline tööprotseduuride ja suhete ahel, sest õigusaktide tõlkeprotsessis on veel üks osaleja – jurist-lingvist (lawyer-linguist) ehk keelejurist. Tihti on ta jäänud tähelepanu orbiidist üldse välja.

Keelejuristid

Vähesed teavad, et aluslepingute, õigusaktide (määruste, direktiivide, otsuste), rahvusvaheliste lepingute ja muude Euroopa Liidus menetletavate õigusaktide tõlke lõppkvaliteedi eest vastutavad peale tõlkijate ka keelejuristid. Keelejurist (jurist-lingvist) on õigusalase kõrgharidusega isik, kes tegeleb õigusaktide tekstide õiguskeelelise toimetamisega. Nõukogu, komisjoni ja parlamendi keelejuristid ei kuulu tõlkedirektoraatide koosseisu. See on täiesti iseseisev ja sõltumatu elukutse, keelejurist annab õigusaktide tõlgetele viimase juriidilise lihvi. Nõukogus kuuluvad keelejuristid juriidilise teenistuse koosseisus oleva iseseisva direktoraadi, õigusloome kvaliteedi direktoraadi koosseisu (Directorate of Quality of Legislation, DQL). Keelejuristid peavad tagama õigusaktide normitehnilise kvaliteedi, kõigi keeleversioonide samasuse ja nende vastavuse originaalkeelele.

Õigusakti originaali kvaliteedi tagamiseks kaasatakse nõukogus ja parlamendis õigusloomesse juba varajasest etapist kvaliteedinõunikuna keelejuriste. Enne vastuvõtmist toimetatakse õigusakti originaali põhjalikumalt, et täpsustada selle keelelisi aspekte ning viia see kooskõlla normitehnika nõuetega. Eestlastest keelejuristid peavad veel enne õigusakti lõplikku vastuvõtmist viimast korda läbi vaatama selle tõlke eesti keelde. Seega annab just keelejurist tõlkijalt saadud õigusakti tõlkele vormi, mida emakeelne lugeja kasutab avaldatud ametliku tekstina. Ka veel avaldamata või Euroopa Liidu Teatajas avaldatud tekstides olevate vigade parandamine kuulub keelejuristide töövaldkonda.

Loomulikult teevad tõlkijad ja keelejuristid omavahel koostööd kuni akti vastuvõtmiseni. Mõned protseduurid on formaliseeritud, mõned tuginevad oma keelekogukonna heale tavale (Remmelgas 2012).

Euroopa Kohtus tõlgivad Euroopa Liidu kohtulahendeid eesti keelde ainult vähemalt magistritasemel õigusharidusega keelejuristid (kokku ligi veerandsada inimest).

Eestis on keelejuristide tegevusest vähe räägitud, ametit pole piisavalt propageeritud ei ühiskonnas tervikuna ega ülikoolides. Esmapilgul tundub, et tegemist on millegi väheolulisega juristide traditsiooniliste elukutsete kõrval. Tegelikult on Euroopa Liidu keelejuristi elukutse riigi õigussüsteemi jaoks väga tähtis. Amet nõuab sama põhjalikku juriidilist ettevalmistust kui kohtuniku või advokaadi amet ning võõrkeelteoskust. Eeldatakse Eesti ja Euroopa Liidu õigussüsteemi põhjalikku tundmist, sest iga päev tuleb tegelda tekstidega kõigist Euroopa Liidu tegevusvaldkondadest ning rahvusvaheliste lepingutega.

Lõppemas on järjekordne Euroopa Personali­valiku Ameti (EPSO) avalik keelejuristide konkurss. Loodan, et järgmisel konkursil osaleb juba rohkem hea teoreetilise ettevalmistusega, praktilise kogemuse ja elukogemusega motiveeritud juriste, et kandideerida tippjuristi prestiiži väärivale ametikohale.

Koostöö tagamaad

Ühe õigusakti eelnõuga võivad tõlketööd teha kuni kolme institutsiooni tõlkijad ja keelejuristid. Harilikult ei tea üldsus ja sageli ka ministeeriumide eksperdid, milline institutsioon on tõlke teinud. See polegi oluline hetkeni, kui tekstis avastatakse probleeme, mida on vaja parandada. Pole vist raske tulla mõttele, et Euroopa Liidu õigusaktide tõlkekorralduse optimeerimisel saab veel üht-teist ära teha.

Lihtsam oleks, kui õigusakti eelnõu tõlgiksid algusest lõpuni ühes institutsioonis samad tõlkijad. Praegu pole see võimalik võimude lahususe põhimõtte tõttu. Igal institutsioonil on seadusandlikus menetluses oma roll ja huvid, mis tingis erinevate keeleosakondade loomise. Tõlkeosakonnad kui tugiteenuse osutajad peavad olema lojaalsed oma institutsioonile ja hoidma konfidentsiaalset informatsiooni.

Lihtsam oleks, kui kogu edasise menetluse aluseks oleks komisjoni väga hea kvaliteediga eelnõu, mille tõlget ei tuleks edasises menetluses muuta. Nõukogu ja parlamendi tõlkijad saaksid tegelda ainult oma institutsioonis tehtud muudatuste tõlkimisega ning keelejuristid teksti üldisema kvaliteedikontrolliga. Praktikas ei pruugi aga komisjoni tõlkijatel olla aega teksti piisava põhjalikkusega läbi töötada. Pealegi täpsustuvad nii originaaltekst kui ka tõlked ja terminid sageli seadusandliku menetluse käigus, seetõttu on üksteise töö teatud osas ületegemine paratamatu.

Nõukogu ja parlament töötavad õigusakti eelnõu esimese lugemise puhul eelnõuga paralleelselt, see tähendab, et paralleelset tööd teevad ka tõlkijad.

Ja lõpuks – tõlkijate ja keelejuristide töö on poliitiliste protsesside suhtes tugiteenus. Mõnikord tuleb akt poliitilisel põhjusel vastu võtta väga kiiresti. Sellega võib kaasneda ajapuudusel lõpuni viimistlemata tõlge. Sellisel juhul tuleb teha aktile Euroopa Liidu Teatajas parandus.

Seega tulenevad teatud töökorraldusliku dubleerimise ja näilise organisatsioonilise ebatõhususe põhjused juba Euroopa Liidu aluslepingutes ettenähtud võimude lahususele tuginevast seadusloomest ja poliitiliste protsesside loogikast. Vaevalt see niipea muutub. Suures Euroopa poliitikas ja praeguse institutsionaalse korralduse juures peavad tõlkijad ja keelejuristid andma oma parima kvaliteetsete tõlgete saamiseks. Keeleosakonnad peavad ise kasutama leidlikke viise oma töö organiseerimiseks, sealhulgas infovahetuse, töö aruka planeerimise ja institutsioonidevahelise koostöö abil.

Terminoloogiatöö ja ekspertide osalemine tõlkeprotsessis

Eurotekstide tõlkijate põhikohustused ja spetsialiseerumine on institutsioonide eesti keele osakondades erinev. Institutsioonide tõlkijad peavad tõlkima ja toimetama võõrkeelest eesti keelde (enamasti inglise ja prantsuse keelest), üksikutel juhtudel ka eesti keelest võõrkeelde. Komisjoni, nõukogu ja ka parlamendi tõlkijatelt oodatakse lisaks terminoloogiatööd. Samuti peavad nad seadusandlike aktide tõlgete suhtes omavahelist sidet ELISE (European Institutions Linguistic Information Storage and Exchange) andmebaasi vahendusel.

Terminoloogiatöö eesmärk on tagada õigusaktide ja muude Euroopa Liidu dokumentide tõlgete selgus, sisuline korrektsus ja keelekasutuse ühtsus (Randlane 2012). Selle töö lõppväljund on kanne IATE andmebaasi (Inter-Active Terminology for Europehttp://iate.europa.eu). Terminoloogiatöö on komisjoni ja nõukogu eesti keele osakondades tõlkeprotsessi lahutamatu osa. Iga teksti kohta peab tõlkija tegema taustauuringu ja terminite analüüsi. Tihti osutub see väga ajamahukaks ja raskeks. Eriti juhul, kui uus termin tuleb luua või valida paljude praktikas kasutusel olevate sünonüümide vahel.

Õigusaktide tõlkeprotsessis on oluline roll Brüsselis asuva Eesti Alalise Esinduse atašeedel ja Eesti ministeeriumide spetsialistidel, kes saavad kaasa aidata Eestis kasutatava erialaterminoloogia sobival kujul sisseviimisele Euroopa Liidu õigusaktide tekstidesse. On tähtis, et see panus jõuaks õigeaegselt eelnõuga töötavate tõlkijateni komisjoni, nõukogu ja parlamendi tõlkeosakondades. Sel juhul kajastub Eesti ekspertide tagasiside kohe tekstides ja seda saab IATE terminibaasi kaudu kasutada tulevaste tõlgete puhul. Komisjoni tõlkijate ja ekspertide hea koostöö komisjoni ettepaneku tõlke staadiumis võimaldab parandada kogu edasise menetluse aluseks oleva tõlketöö kvaliteeti.

Igal keelekogukonnal on kujunenud ekspertidega suhtlemisel oma praktika ja hea tava. Senisesse praktikasse kuuluvad ka koostöö Eesti Keele Instituudi (EKI) eurokeelehooldajatega ning Eesti Keele Instituudi keelekoolitused Brüsselis ja Luxembourgis. Kuid ühtne süsteem ja formaalsed alused koostöö korraldamiseks institutsioonide tõlkeosakondade ja esinduse ning ministeeriumide vahel seni puuduvad.

Eesti tõlkekogukond Brüsselis ja Luxembourgis on huvitatud, et Eesti seadusandja ja riigiametnikud tunneksid üldjoontes Euroopa Liidu institutsioonides tõlgete valmimise protsessi ja teaksid, millistest põhimõtetest lähtudes eurotekste tõlgitakse. Ideaalis peaks tõlkijate tõhus koostöö Eesti erialaekspertidega algama võimalikult varases staadiumis, et kõik koostöö pooled teaksid, kellega töö käigus või muudes praktilistes tõlkeküsimustes suhelda. Eurotekstide tõlkijate seisukohalt on tähtis, et igas ministeeriumis oleksid kontaktisikud Euroopa Liidu institutsioonidega tõlkimise alal suhtlemiseks. Miks mitte ka Riigikogus!

Euroopa Liidu tegevust puudutavaid termineid peavad oma töö käigus tõlkima ka ministeeriumid. Aeg-ajalt on ministeeriumid sobiva termini leidmiseks pöördunud institutsioonide tõlkijate poole. Euroopa Liidu institutsioone ja ministeeriume hõlmav võrgustik võib kokku viia ka Eesti enda eksperte. Näiteks pöördusid siseministeeriumi eksperdid 2012. aastal nõukogu tõlkeosakonna poole hea eestikeelse vaste saamiseks ingliskeelsele terminile attrition. Vasteks pakuti „kriminaalasja hääbumine”. Nõukogu konsulteeris Tartu Ülikooli vastava valdkonna professoriga ja siseministeerium nõustus professori pakutud vastega „kriminaalasja menetlusest väljalangemine” või „kriminaalasja väljalangemine”.

„Tõlkevigad”

Juba tõlkijate pühak Hieronymus eksis ja tunnistas ka tõlkija inimlikku paratamatust mõnikord eksida. Ühte Hieronymuse tõlkeviga võime imetleda tänase päevani. Kes on tähelepanelikult vaadanud Roomas asuvat hiigelsuurt Michelangelo loodud Moosese skulptuuri 1515. aastast, märkab Moosese peas sarvi. Milleks Moosesele sarved? Miche­langelo sattus eksitusse Hieronymuse piiblitõlke tõttu. Tõlkides heebreakeelsest käsikirjast Moosest laskumas Siinai mäelt „peast väljumas valguskiired”, kasutas Hieronymus ühte mitmetähenduslikku sõna tõlkides „kiirte” asemel hoopis „sarved”. Michelangelo võis küll imestada, kuid ta uskus püha teksti ja jäädvustas selle marmoris.

„Lost in translation” on tõlkijale tõeline õudusunenägu. Selle vältimiseks on kõigis institutsioonides oma kvaliteedikontrollisüsteem (vt nt Quality Assurance at the Council’s Translation Department … 2011). Pidevate kvaliteedi tagamise meetmetega kaasnevad regulaarne koolitus ja spetsialiseerumine. Rasked tekstid, spetsiifilised valdkonnad, puuduv või vastuoluline erialaterminoloogia, lühikesed tähtajad, regulaarne ületunnitöö (tekstid ei saabu ka nende väljatöötajatelt tööpäeva jooksul) on vaid mõned nõukogu tõlkijate väljakutsed. Aga ka stressi allikad.

Kõik institutsioonid teavad hästi, et halva kvaliteediga eurodokumentide tõlgetel on väga kõrge hind, nii õigusaktide kui ka muude dokumentide tõlgete puhul. Rahalistest ja finantsilistest kuludest on veelgi olulisem rahas mõõdetamatu – tõlkija prestiiž. Valesti tõlgitud õigusakt võib viia riikidevaheliste poliitiliste vaidlusteni või tekitada riigisiseseid või piiriüleseid õigusprobleeme.

Mõnikord on probleemi põhjus mitte otsene tõlkeviga, vaid tõlkija siiras soov originaalteksti paremaks teha või punktuaalselt emakeele grammatikat järgida. 2012. aasta ühel Euroopa Ülemkogul jätsid mitmed keeleosakonnad tõlkimata Ülemkogu järeldustes sõna effective, sest grammatiliselt ja keeleliselt poleks seda olnud vaja veel kord üle korrata. Sellest tuli suur rahvusvaheline probleem mitme suure Euroopa Liidu liikmesriigi vahel. Siit õppetund, tõlkija peab andma edasi eurodokumendi sisu ja selle vormi nii täpselt kui võimalik, kuigi emakeeles võib see kõlada veidi imelikult. Keeleline ladusus tuleb ohvriks tuua juriidilisele täpsusele. Aga see on originaali probleem.

Mulle tundub, et mõnikord vaadatakse tõlkijatele ülevalt alla kui tehnilise töö tegijatele. Kui tõlge on hea ja arusaadav, tõlkijat ei märgata. Kui eestikeelne tekst on halb või esineb silmatorkavaid terminiprobleeme, tuleb ka tõlkija meelde ja satub korraks tähelepanu, negatiivse tähelepanu keskpunkti. Kuid probleem ei pruugi antud juhul olla tõlkija eksimuses. Originaali kvaliteedist juba rääkisime. Tõlke kvaliteedi kriteerium on tarbija rahulolu. Kui Eesti tarbija saab aru ja võtab tõlget kui normaalset emakeelset teksti, on vajalik kvaliteet saavutatud. Mõnikord pole ka emakeeles kirjutatud originaaltekst – seadus või mõni muu ametlik tekst – eriti arusaadav.

Eestis on olnud kuulda ja ajakirjanduses lugeda emotsionaalset lauskriitikat Euroopa Liidu õigusaktide või rahvusvaheliste lepingute eestikeelsete tõlgete kohta. Mitmel juhul pole kriitika õiglane. Kuid tuleb ette ka vigu. Vabandust, tegijal ikka juhtub. Viga ei tehta meelega. See lihtsalt lipsab mõnikord läbi ka kõige rangema kontrolliga süsteemi puhul. Ja tõlkevigu saab erinevalt kirurgi või demineerija omadest siiski parandada (Märgukiri Euroopa Liidu … 2005; vt ka Ametniku Euroopa Liidu … 2009, 68 jj).

Sidemed emamaaga

Eesti riigil pole otsest kohustust toetada eesti keele osakondi Euroopa Liidu institutsioonides. Veelgi enam, Eesti riigil puudub ka otsene võimalus sekkuda Euroopa Liidu institutsioonide tõlkeprotseduuridesse ja -programmidesse, sealhulgas Euroopa Liidu ametnike koolitusprogrammidesse. Samal ajal on ilmne, et igal emamaal on väga oluline huvi omakeelse kultuuri vastu, mida luuakse Brüsselis ja Luxembourgis, ning põhjendatud soov saada kvaliteetseid tõlkeid. Mida rohkem riik oma tõlkekogukonda toetab ja emakeelde tõlkijatesse panustab, seda rohkem saab ta tagasi kvaliteetsete eurotekstide tõlgetena.

Eesti tõlkekogukonnad Brüsselis ja Luxembourgis on Eesti ühiskonna väikesed mudelid välismaal. Neil on oma iseärasused ja arengusuunad. Toimuvad huvitavad sotsiaalsed protsessid. Näiteks suur osa noori tõlkijaid ja tõlkeosakondade assistente ei kavatse Eestisse (niipea) tagasi tulla. Nende lapsed õpivad prantsus- ja ingliskeelsetes koolides. Mitmed on loonud välismaalasega pere ja kasvatavad oma lapsi koduses mitmekeelses keelekeskkonnas. Kuidas hoida nende inimeste sidet kodumaaga, oma keele ja kultuuriga parimal võimalikul viisil? Kuidas hoida neid kaotamast oma professionaalset taset võõrkeelses (prantsuskeelses) elu- ja töökeskkonnas, mis on meie omast täiesti erinev? Tõlkijate põhiline töövahend välismaises töökeskkonnas on eesti keel.

Järgnevalt mõned emamaa võimalikud tegevussuunad välismaiste eesti tõlkekogukondadega suhtlemisel, seejuures Euroopa Liidu avaliku teenistuse sõltumatusse sekkumata.

  1. Eesti riigi- ja valitsusasutused võiksid põhjalikult tunda praegust tõlkekorraldust Euroopa Liidu institutsioonides. See ei ole ainult üldhariduse küsimus (et teha näiteks vahet tõlkijate ja tõlkide vahel). Eesti riigiteenistus ja avalikkus vajavad infot, kuidas Euroopa Liidus vastuvõetud õigusaktid ja muud dokumendid saavad eestikeelse kultuuriruumi osaks, kes tõlgib ja kus tõlgitakse ning kuidas toimivad teatud organisatsioonilised tõlke- ja toimetamisprotsessid. Tundes praegust Euroopa Liidu tõlkekorraldust, saab vajaduse korral kujundada riiklikud seisukohad võimalike tulevaste arenguteede suhtes.Mõistes tõlkimise kui olulise tugiteenuse olemust, saab luua juba dokumentide originaalide ettevalmistamise käigus soodsamad tingimused kogu kvaliteetseks tõlkeprotsessiks, et vältida liigset kiirustamist lühikeste tõlketähtaegade tõttu ja võimalikke kvaliteediprobleeme.
  2. Oluline on Euroopa Liidu juures asuva Eesti alalise esinduse, ministeeriumide, ametkondade, kõrgkoolide jm organisatsioonide ekspertide osalemine Euroopa Liidu spetsiifiliste valdkondade dokumentide tõlkimisel ja terminoloogiatöös. Ainult erialaspetsialistidega konsulteerides saab tagada tõlgitavates õigusaktides ja emamaa õigusaktides ühtse terminoloogia. Selline koostöö vajab kindlat süsteemi, mida praegu veel pole.
  3. Euroopa Liidu institutsioonides töötavatele tõlkijatele on tähtis side emamaaga. Neile on oluline tähelepanu, mida nende suhtes näitavad üles Euroopa Liidu juures asuva alalise esinduse, Belgias asuva Eesti saatkonna ja ministeeriumide esindajad. Alalise esinduse ja saatkonna juhid on mitme aasta jooksul lahkelt vastu võtnud kutse kohtuda Brüsselis asuvate tõlkeosakondadega ja keelekogukonna tõlkeüksuste juhtidega. 2012. aastal külastas nõukogu tõlkeosakonda minister Juhan Parts ning rääkis tõlkijatele, assistentidele ja keelejuristidele oma valdkonna küsimustest. 2010. aastal kohtus Brüsselis visiidil viibiv Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsioon nõukogus Euroopa Liidu institutsioonide eesti keele tõlkeüksuste juhtidega. Senised kontaktid alalise esinduse, saatkonna ja ministeeriumidega on toimunud harilikult institutsioonide tõlkeosakondade initsiatiivil. Oleks ideaalne, kui regulaarselt Brüsselit külastavad Riigikogu liikmed, ministrid ja ministeeriumide tippametnikud leiaksid tunnikese aega, et kohtuda ka oma tõlkekogukonna esindajatega. Sellised kohtumised aitavad paremini mõista tõlgitavate dokumentide taga olevat poliitilist ja majanduskeskkonda ning tulemuseks on parema kvaliteediga tõlked.
  4. Eesti Keele Instituut on aastaid finantseerinud eesti keele koolitusi Brüsselis ja Luxembourgis ning saatnud sinna lektori. Koolitused on toimunud igal aastal, praktilise korralduse eest on hoolitsenud nõukogu Brüsselis ja mõni teine Euroopa Liidu institutsioon Luxembourgis. Keelekoolitus aitab institutsioonide tõlkekogukonda eesti keele arenguga kursis hoida. Kohtumistel saavad tõlkijad tagasisidet ka oma tõlgete keele kohta. Kuid ei saa väita, et selliste koolituste planeerimisel ja institutsioonide tõlkijate soovide arvestamisel pole arenguruumi. Regulaarne ja süsteemne eesti keele koolitus ja nõustamine Brüsselis ja Luxembourgis on olulisemaid Eesti riigi panuseid emakeelse tõlketeenuse kvaliteedi parandamisse.
  5. Suhted emamaaga pole ainult ühesuunalised. Institutsioonide võimalik panus ja osalus Eestis toimuvatel üritustel, tõlke- ja keeleprogrammides võiks olla palju aktiivsem. Euroopa Komisjon ja selle kirjaliku tõlke peadirektoraadi eesti keele osakond vastutavad Eesti-suunalise Euroopa Liidu keelepoliitika koordineerimise ja elluviimise eest. Teised institutsioonid võiksid saata oma kogenud tõlkijaid Eestis toimuvatele tõlke- ja eurokeeleüritustele nii osalejate kui ka lektoritena (vt Euroopa Liidu õigusaktid eesti keeles … 2012). Brüsselis ja Luxembourgis on kogenud tõlkijaid, kes saaksid vastastikuse huvi korral osaleda Eesti ülikoolide ja Eesti Keele Instituudi akadeemilises ja praktilisema suunitlusega uurimistöös tõlkimise valdkonnas (vt Jaansalu, Raudsepp 2009).

Kokkuvõtteks

Eurokeelt luuakse tänapäeval konveiermeetodil. Sellel on teatud ohud. Tõlkija võib muutuda liinitööliseks ja kaotada kultuurilooja rolli. Tõlkija tööd tuleb väärtustada ja toetada. Eriti neid inimesi, kes teevad oma tööd Eestist kaugel ja võivad võõras keele- ja kultuurikeskkonnas kaotada otsese sideme emamaaga ja keelekeskkonnaga. Liikmesriikidel on suur roll eurokeele, sealhulgas õiguskeele hooldamisel. Võimalik on rakendada nii tõlkepoliitilisi, hariduslikke kui ka akadeemilisi meetmeid.

Eurotekstide tõlkijad teevad vastutusrikast tööd. Nende põhiline töövahend on eesti keel. Välismaises elu-, töö- ja keelekeskkonnas elades teevad nad tõlketekste põhiliselt eestimaisele tarbijale. Nõustun Helika Mäekiviga, kes väidab: „Usun, et kogu tohutust tempost, tekstide hulgast, harjumisest ja mugavusest hoolimata on võimalik emakeelses eurokeeles ainulaadselt ja kirkalt väljenduda. Kes suudaks seda paremini kui mitte terava keeletajuga tõlkija või tõlk?” (Mäekivi 2013). Eurotekstide tõlkija tööl on Eesti kultuurile, õigus- ja majanduspraktikale suur mõju. Amet väärib emamaa tähelepanu ja toetust. Kas või sellepärast, et eurokeel oleks puhas emakeel.

Autor tänab Euroopa Kohtu Eesti tõlkeosakonna juhatajat Madis Vunderit ja Euroopa Liidu Nõukogu eesti keele osakonna kvaliteedikontrollijat Liis Jaansalu käsikirja kohta tehtud märkuste ja heade soovituste eest.

Kasutatud kirjandus


*Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti, ükski selles toodud väide, järeldus või ettepanek ei ole Euroopa Liidu Nõukogu ametlik seisukoht.

Tagasiside