Nr 18

Laadi alla

Jaga

Prindi

Kahju hüvitamise nõue riigivastutuse seaduse alusel

  • Liina Kanger

    Liina Kanger

    Riigikohtu õigusteabe osakonna haldusõiguse analüütik

Artiklis on esitatud Riigikohtu õigusteabe osakonnas valminud kohtupraktika analüüsi “Kahju hüvitamise nõue riigivastutuse seaduse alusel” üldistavad järeldused. Analüüsi eesmärk oli anda ülevaade riigivastutuse sekundaarnõuetest ning käsitleda iga nõude juures kerkinud tõlgendamis- ja kohaldamisprobleeme.

Riigivastutuse nõude kaudu realiseerub põhiseaduse §-st 25 tulenev igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Riigivastutuse instituudi abil kaitseb riik otseselt isikute põhiõigusi ja -vabadusi ning võtab endale kohustuse hüvitada kahju, mis ta neile on põhjustanud. Kohtud omakorda, rakendades riigivastutuse seaduse sätteid, viivad ellu õigusriigi aluspõhimõtet, mis keelab avaliku võimu omavoli. Seega tuleb selles valdkonnas tehtavat kohtupraktikat pidada üheks õigusriikluse mõõdupuuks. Mida see mõõdupuu praeguses Eestis näitab?

Sellele küsimusele vastamiseks valmis käesoleva aasta septembris Riigikohtu õigusteabe osakonnas kohtupraktika analüüs “Kahju hüvitamise nõue riigivastutuse seaduse alusel”. Riigikohtus on madalamate astmete kohtupraktikat analüüsitud juba 2006. aastast eesmärgiga saavutada õiguse ühetaoline kohaldamine, tuua välja õigusemõistmise üldised tendentsid ja teha järeldusi jõustunud õigusaktide mõju kohta. Seekordse riigivastutusnõuetele keskenduva analüüsi uurimisobjektid olid peamiselt 2006. ja 2007. aasta halduskohtute otsused, millele lisandusid mõned maakohtute lahendid. Valimisse kuulus kokku 95 esimese ja teise astme kohtu lahendit, mida uuriti Riigikohtu praktika valguses. Analüüsi üldeesmärk oli anda ülevaade riigivastutuse sekundaarnõuetest ning käsitleda iga nõude juures tõusetunud tõlgendamis- ja kohaldamisprobleeme. Tähelepanu all olid kõik riigivastutuse seadusest tulenevad vastutuse erijuhud. Tulevikuväljavaates pakkus täiendavat huvi, kas ja mismoodi laheneb praktikas deliktiõiguse ja riigivastutusõiguse piiritlemine, samuti era- ja avaliku õiguse vahetegu alusetu rikastumise valdkonnas. Tulemustest saab täieliku ülevaate analüüsist endast, mis on kättesaadav Riigikohtu kodulehel (http://www.nc.ee/?id=799), artiklis on esitatud vaid üldistavad järeldused.

Riigivastutuse nõuete lahendamiseks pädev kohus

Kohtumenetlus on riiklik menetlus, mis peab toimuma ettenähtud korras ning selleks ettenähtud instantsis. Seetõttu tuleb ka riigivastutuse nõuete lahendamise korrakohasuse puhul esmalt pöörata tähelepanu sellele, missugune asutus on pädev vaidlust lahendama. Riigivastutuse seaduse § 17 lõige 1 näeb ette, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Halduskohtu pädevusse kuuluvad ainult avalik-õiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, nii tuleb tsiviil- ja halduskohtu pädevuse piiritlemisel lähtuda vaidlusaluse õigussuhte iseloomust. Õigussuhte eraõiguslikuks või avalik-õiguslikuks piiritlemisel viidatakse meie kohtuotsuses väga erinevatele sätetele. Tuginetakse üld- ja halduskohtu pädevust sätestavatele normidele (tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 1 ja § 371 lõike 1 punktile 1, halduskohtumenetluse seadustiku § le 6), riigivastutuse seaduse reguleerimisalale, riigivastutuse seaduse § 1 lõikele 1, mis sätestab riigivastutuse mõiste, õiguste kaitse ja taastamise, ning kahju hüvitamise nõuetele (riigivastutuse seaduse §-le 2) ja riigivastutuse seaduse §-le 17, mis sätestab pädeva kohtuna halduskohtu. Erinevuses ei pea aga siiski probleemi nägema, sest kõiki loetletud norme võib pidada asjassepuutuvaks. Nii teoreetilise küsimuse juures nagu avaliku ja eraõiguse vahetegu ei paikne vastus kindlasti ühesainsas paragrahvis, vaid kohtu ees seisabki tervikülesanne määrata kindlaks, millised vaidluse tunnused viitavad mõnele seaduses loetletud tunnusele. Toetavaid norme selle otsustuse langetamisel võib olla mitu ja ilmselt ei ole meie õigusteooria veel nii juurdunud, et mõnele neist sätetest võiks ainsana omistada printsipiaalset tähtsust.

Analüüsist ilmnes mõnes kohtus viljeldav probleemne praktika, et tsiviilkohus, kes leiab, et ei ole pädev asja lahendama, keeldub hagi menetlusse võtmast, kuid ei tagasta seda tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 371 lõike 1 punkti 1 alusel (nagu oleks korrektne), vaid annab asja ise üle kohtualluvuse järgi halduskohtule (s.t segab omavahel ära kohtualluvuse ja kohtu pädevuse mõiste). Kui pädevaks asutuseks, kes vaidlust lahendada saab, on mõni muu asutus, peab kohus tagastama talle esitatud hagi või kaebuse selle esitajale, võimaluse korral näidates ära pädeva kohtu või organi. Teistsugust iseseisvat edasisaatmispraktikat tuleb artikli autori silmis pidada väärpraktikaks. Siinkohal ei ole kohtu pädevuse ja -alluvuse normide risti viitamine millegagi vabandatav.

Riigivastutusõigussuhe: isikud kahju hüvitamise nõudes

Kohtuvaidluse sisu määravad menetluse pooled. Riigivastutusõigussuhte üks pool on kannatanu ja teine pool kahju tekitaja ehk avaliku võimu kandja. Mõlemal poolel võib isikuid olla mitu. Siit kerkib tarvidus määrata õige(d) isik(ud), kellele kahju hüvitamise nõue kuulub, ja ka õige(d) kahju hüvitamiseks kohustatud isik(ud). Kui esimese puhul enamasti raskusi ei teki, siis vastustaja leidmine võib kaebuse esitajal endal käia üle jõu, nii et tarvis läheb kohtu abi. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-91-06 punktis 16 on leitud, et kahju hüvitamise kaebuse esitamisel ei ole nõutav, et kaebuse esitaja määraks iseseisvalt haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (näiteks riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on halduskohtumenetluse seadustiku § 12 lõike 2 punkti 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne. Samal ajal on halduskolleegium oma otsuse 3-3-1-87-06 punktis 13 märkinud ka seda, et ei või uurida sellise avaliku võimu kandja akte või toiminguid, kelle vastu ei ole kahjunõuet suunatud. Õigusliku hinnangu saab anda ainult nende aktide ja toimingute suhtes, mis on kaebuse ese.

Kas kohus peab uurimisprintsiibist tulenevalt määrama ise õige vastustaja või peab kaebaja kaebust muutma, suunates selle õige vastustaja vastu? Hea näide on Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-04-215, milles kaebus esitati Tallinna linna vastu, kuid kahju hüvitamiseks kohustatud õige isik sai ringkonnakohtu hinnangul olla ainult riik. Kaebaja jäi kindlaks oma soovile nõuda hüvitist linnalt, mitte riigilt, ning seetõttu jäi nõue rahuldamata (TlnRKo 29.05.2007 haldusasjas nr 3-04-215, p14. Analüüsi kirjutamise ajal 2008. aasta augustis oli asi võetud Riigikohtu menetlusse, kuid polnud tehtud otsust.). Ringkonnakohus käitus kaeba-ja suhtes aga abistavalt, aidates määrata õige vastustaja, samal ajal teda ise menetlusse ei kaasanud ega asunud uurima neid akte ja toiminguid, mida kaebuse esitaja vaidlustada ei soovinud.

Kahju hüvitamise nõue

Pärast kohtumenetluse poolte väljaselgitamist tuleb lahendada küsimus, kas on täidetud kahju hüvitamise nõude eeldused. Mõistagi saab kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kahju on tekkinud. Kahju legaaldefinitsiooni ei ole sätestatud võlaõigusseaduses ega mujal. Käesoleva artikli autori vaatevälja jäi Tallinna Halduskohtu antud definitsioon: kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada (TlnHKo 16.08.2006 haldusasjas nr 3-05-503). Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Nimetatud eesmärk tuuakse välja kohtuotsusest kohtuotsusesse ja selle selgitav käsitlemine on kohtupraktika kõikidel astmetel läbiv. Riigikohtu tsiviilkol-leegium on asunud seisukohale, et kahju hüvitamise eesmärk ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (RKTKo 21.12.2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05). Halduskolleegiumi hinnangul kehtib sama põhimõte ka avalikus õiguses (RKHKo 4.04.2006 haldusasjas nr 3-3-1-13-06, punkt 23).
Kahju hüvitamise kaebust lahendades tuvastab kohus peale kahju olemasolu, kas kaebaja avalik-õiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming (sealhulgas tegevusetus), millega talle kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel esineb põhjuslik seos. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Enamasti algab kohtuotsus sissejuhatava lõiguga kahju, õigusvastasuse ja põhjusliku seose suhtest (vt nt TlnRKo 30.03.2006 haldusasjas nr 3-04-477, punkt 8; TrtHKo 30.12.2005 haldusasjas nr 3-04-477 (vana numbriga 3-659/04); TlnHKo 22.04.2003 haldusasjas nr 3-02-13). Niisugune kohtu selgitus on vajalik, sest see võimaldab mõista otsuse kujunemise loogikat ja tagab vaidluse lahendamise süstemaatilise käigu. Pärast nimetatud elementide tuvastamist võetakse seisukoht kahju suuruse kohta.

Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud. Analüüsist selgus erinevus vastutust mõjutavate asjaolude ja esmaste õiguskaitsevahendite olemasolu hindamisel sõltuvalt sellest, millal kahju tekkis. Kuna riigivastutuse seadus jõustus 01.01.2002, siis enne seda kuupäeva tekkinud kahjule tuleb kohaldada tsiviilkoodeksit, mille alusel tuli kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada, kas kahjukannataja on teinud omalt poolt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Seejuures võimaldasid tsiviilkoodeksi § 229 ja § 462 lõige 1 kahjuhüvitisest keelduda, kui kannatanu raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist. Kohtupraktika seab kahju mõistlikule ärahoidmisele tulenevalt Riigikohtu lahenditest nr 3-3-1-8-04 (RKHKo 11.03.2004 haldusasjas nr 3-3-1-8-04, p 12) ja 3-3-1-11-02 (RKHKo 19.03.2002 haldusasjas nr 3-3-1-11-02, p 16) kaks eeldust: esmase õiguskaitsevahendiga kahju tõrjumise võimalus peab olema kannatanule arusaadav ja kahju vältimine või kõrvaldamine ka reaalselt võimalik. Arusaadavuse ja reaalse võimalikkuse kriteeriumist esmaste õiguskaitsevahendite läbimisel riigivastutuse seaduse kehtivusajal räägitakse § 7 lõike 1 valguses ehk kontrollitakse, kas “kahju oli võimalik vältida või kõrvaldada” esmaste õiguskaitsevahenditega.

Varaline kahju hüvitatakse rahas. Võlaõigusseaduse § 128 lõigete 1 ja 2 alusel võib hüvitamisele kuuluv varaline kahju olla eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsese varalise kahju kindlaksmääramisel harilikult probleeme ei ole (kui, siis vaid tõenduslikud, kahju olemus on aga nii kohtu kui ka poolte jaoks määratav). Seevastu komplitseeritum on saamata jäänud tulu hindamine. Kohtud on leidnud, et pelgalt teoreetiline võimalus kasu saada ei anna alust saamata jäänud tulu hüvitamiseks (TlnRKo 28.01.2008 haldusasjas nr 3-04-292). Kohtupraktikat üldistades võib kindlalt väita, et hüvitada tuleb tõenäoliselt tekitatud kahju. Seejuures on oluline Riigikohtu 8. novembri 2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-02 punktis 16 väljendatud seisukoht, et ei ole õiglane jätta kahjunõuet rahuldamata üksnes põhjusel, et kahju suurust ei ole võimalik kindlaks teha, ega ka põhjusel, et kahju tekkimine ei ole täiesti kindel.

Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et olukorras, kus puuduvad veenvad tõendid kahju tuvastamiseks, on paratamatu, et kohus lähtub paljuski poolte esitatud seisukohtadest. Kohtu otsustada jääb, milliseid seisukohti ta veenvamaks peab (RKHKo 04.04.2006 haldusasjas nr 3-3-1-13-06, p 18). Sama leiame ka alamate kohtute lahenditest. Otsuse motiveerimine nõuab kohtunikult tõtt-öelda empaatilisust, sest kohus peab kujutlema hüpoteetilisi ahelaid, mis oleksid võinud juhtuda, ning nende kõrvutamist tegelikult toimunuga. Veel on näha, et haldusasja lahendamisel on rakendatavad võlaõigusseaduse üldosa kahju hüvitamise (7. peatüki) sätted.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõue1

Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatus, tervis ning isikuvabadus. Riigivastutuse seaduse § 9 lõige 1 sisaldab nimekirja alustest, mille puhul võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Need on: süüliselt väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumine, au või hea nime teotamine. Loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla ei tule. Juriidilisel isikul mittevaralise kahju hüvitamise nõuet riigi vastu ei ole, küll aga tuleb möönda võimalust, et ka juriidilisel isikul tekib mittevaraline kahju ning kehtiv õigus võib jätta juriidilised isikud osaliselt õiguskaitseta. Õiguskirjanduses on peamiselt käsitletud juriidilise isiku mittevaralise kahju juhtumina isiku maine kahjustamist näiteks ebaõigete väidete levitamise korral. Kuivõrd põhiseaduse § 25 tagab moraalse ja materiaalse kahju hüvitamise õiguse igaühele, siis selle totaalse kahju hüvitamise printsiibi valguses võiks leiduda koht teatud juhtudel ka juriidilise isiku mittevaralise kahju nõudele riigi vastu.

Mittevaralise kahju tõendamine

Mittevaralise kahju tekkimist peab tõendama kannatanu ja enamasti on see keerulisem kui varalise kahju tõendamine. Kohtud on väljendanud mõlemat: nii seda, et mittevaralise kahju tekkimist peab olema võimalik objektiivselt hinnata (nt TlnHKo 30.06.2005 haldusasjas nr 3-04-108 (3-1509/04)), kui ka seda, et hinnang mittevaralise kahju olemasolule jääb vaidlusaluses olukorras paratamatult tõenäoliseks, seega kohtu diskretsiooni (nt TlnHKo 4.06.2007 haldusasjas nr 3-06-1563). Igal juhul tuleb kaebuses märkida, millise konkreetse § 9 lõigus 1 sätestatud õigusvastase toiminguga seoses on kahju tekitatud ja milline on kahju olemus. Seepärast ongi kohtud jätnud rahuldamata peamiselt just sellised mittevaralise kahju hüvitamise nõuded, milles mittevaralise kahju olemust ei ole piisavalt kirjeldatud. Nendel juhtudel oleks kaebajad justkui jäänud lootma kergele võimalusele saada ka lisahüvitis, kui väidavad, et materiaalsele kahjule lisaks on tekkinud ka mittevaraline kahju: enamasti pettumustunne ning tervise halvenemine, nagu unetus või depressioon.

Mittevaralise kahju hindamine

Mittevaralise kahju tõendamine on keeruline, veel keerulisem on aga määrata selle materiaalset ekvivalenti ehk õiglast summat, mis vastaks kannatuse suurusele. Tallinna Ringkonnakohus on näiteks viidanud võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandele (“Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne”, koostanud P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Tallinn: Kirjastus Juura, 2006), asudes seisukohale, et füüsilise ega vaimse valu ning kannatuste puhul ei ole nende mõõtmine objektiivselt võimalik (TlnRKo 31.03.2008 haldusasjas nr 3-06-1680, p 15). Selle sisetunde kujunemine, mille alusel kahju suurus määrata, näitab sama-moodi nagu varalise kahju puhul esialgu ära kannatanu ning seejärel kohus, põhjendades, miks sobivat summat peetakse proportsionaalseks õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Seega mõjutavad mittevaralise kahju kui kohtu diskretsioonis oleva summa väljamõistmist kannatanu taotluse põhjendatus, eeskätt oskuslik põhjusliku seose tõendamine, aga ka kohtupraktika muudes sarnastes asjades, ja rikkumise raskus.
Kui varalise kahju tekitamise kohta sisaldub riigivastutuse seaduses kahju hüvitamise rahaline viis, siis mittevaralise nõude puhul võivad kõne alla tulla ka muud viisid, näiteks kannatanu ees vabandamine (au teotamise korral) (RKHKo 5.10.2006 haldusasjas nr 3-3-1-44-06, p 13, RKTKo 11.02.2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04; TlnHKo 16.08.2006 haldusasjas nr 3-05-503).

Tõendamiskoormis mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Väärtuslikke järeldusi sai analüüsi pinnalt teha tõendamiskoormise jaotuse kohta – on ju isikul riigi vastu nõude esitamise korral edu saavutamiseks äärmiselt oluline teada, mida ning kui palju ta tõendama peab. Halduskohtumenetluses üldiselt lasub tõendamiskoormis poolel, kes vastavale asjaolule tugineb, s.t kaebaja peab näitama, et just tema on asjas kannatanu, samuti tõendama kahju olemasolu ja selle suurust (TlnHKo 28.11.2007 haldusasjas nr 3-07-1715, p 2).

Halduskohtumenetluses ei tohi tähelepanuta jätta ka kohtu uurimisprintsiipi, mille kohaselt peab kohus kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks välja selgitama kõik olulised asjaolud (vrd RKHKo 16.12.2004 haldusasjas nr 3-3-1-60-04, punktid 17 ja 18).

Mittevaralise kahju korral on mitmes lahendis põhjendatud tõendamiskoormise nihkumist avalikule võimule. Esimene niisugune olukord puudutab vastutuse piiramist riigivastutuse seaduse § 13 lõike 3 alusel, mille kohaselt avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Järelikult avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi (TlnHKo 16.08.2006 haldusasjas nr 3-05-503). Teist liiki argumentatsioon tugineb võlaõigusseaduse sätetele. Nimelt leiab Tallinna Ringkonnakohus võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande (võlaõigusseaduse § 130 lõike 2 kommentaari) toel, et mittevaralise kahju olemasolu kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral ei pea kannatanu tõendama, sest seda eeldatakse. Samamoodi peab ka Tallinna Halduskohus mittevaralise kahju tekkimist eeldatavaks, kuid tugineb mitte võlaõigusseaduse § 130 lõikele 2, vaid tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lõikele 1, mis võimaldab arvata mõne asjaolu üldtuntuse tõttu väljapoole tõendamiseset (TlnHKo 15.06.2007 haldusasjas nr ¬3- 06- 2496. Ehkki käesoleva artikli autori arvates puudu-tab tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lõige 1 asjaolude üldtuntuks lugemise võimalus eeskätt selliseid asjaolusid, mis on teaduslikult kontrollitavad (hinnatavad kas tõeseks või vääraks või muul viisil kindlakstehtavad), mitte aga hinnangulisi asjaolusid, siis kohtu lõppjäreldusega, et kahju tekkimist tuleb eeldada, võib nõustuda.)

Niisiis ei pea kannatanu teatud juhtudel nagu kehavigastuse tekitamine või isiku seadusliku aluseta kinnipidamine tõendama mittevaralise kahju olemasolu ja suurust, vaid tõendamiskoormis läheb üle vastustajale, kelle asi on tõendada oma käitumise mittesüülisust.

Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise nõue2

Riigivastutuse seadus sisaldab mitmeid vastutuse erijuhte. Kohtupraktikas on analüüsi andmetel neist kõige eesrindlikumaks kujunenud õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamine. Seda seepärast, et kuigi õigusemõistmisel tekitatud kahju puhul on riigivastutus piiratud, on kohtud asunud seda ise laiendama ning seaduselünka täitma. Riigivastutuse seaduse § 15 lõige 1 sätestab, et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Piirang kaitseb kohtulahendi seadusjõudu ja kohtuniku sõltumatust. Mõnes Tallinna Halduskohtu otsuses on eraldi toonitatud, et niisuguse sätte lisamine riigivastutust reguleerivasse seadusesse väljendab täielikult ja selgelt seadusandja tahet kitsendada hüvitise saamise õigus ainult rängalt õigusvastastele juhtudele (TlnHKo 21.11.2007 haldusasjas nr 3-07-1129, p 5; sama ka TlnHKo 14.01.2008 haldusasjas nr 3-07-1430, p 4). Sellele tõlgendusele on aga vastutõlgendus ringkonnakohtu tasemel, kus leitakse, et riigivas-tutuse seaduse § 15 lõike 31 analoogiale tuginedes ja arvestades Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lõikes 5 sätestatut, on isikul õigus nõuda kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse alusel ka juhul, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu tühistatud ja hüvitamine ei ole reguleeritud muu seadusega. Ehkki riigivastutuse seaduse § 15 lõige 31 eeldab Euroopa Inimõiguste Kohtu positiivset otsust inimõiguste konventsiooni rikkumise tuvastamiseks, on meie kohtud normi kohaldanud ka ilma Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendita, kui kaebuse esitajal puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. Nii laiendab riigivastutuse seaduse § 15 lõike 31 kohaldamine § 15 lõige 1 kuriteo mõiste muude kohtupoolsete raskete rikkumisteni, millega kaasnevad isiku kannatused ja üleelamised. See kõrvaldab seadusest tuleneva õigusliku vaakumi puhuks, kui isik on saanud õigusemõistmise käigus suurt kahju, kuid kriminaalmenetlust kohtuniku suhtes pole algatatud, mis jätab ju kohtu peaaegu vastutuspriisse sfääri. Laiendav tõlgendus seevastu tagab isikule tõhusa kaitse kohtu oluliste rikkumiste vastu, realiseerides põhiseaduse §-s 25 ettenähtud õigust kahju hüvitamisele.

Vastusteta küsimused

Viimaseks kuulusid analüüsi uurimisalasse ka need valdkonnad, mille kohta eestikeelses õiguskirjanduses avaldatakse lootust, et vastused tulevad kohtupraktikast. Riigivastutus külgneb lepinguvälistest võlasuhetest tuleneva vastutusega, eeskätt deliktivastutusega, seepärast oodatakse nende piiritlemiseks juhiseid peamiselt kohtupraktikalt. Praeguseks tuleb tunnistada, et kohtupraktikat siiski peaaegu ei ole ja ka vastuseid mitte.

Analüüsi koostamisel õnnestus leida ainult üks kohtulahend, mis tegeleb riigivastutuse korras kahju hüvitamise ja deliktiõiguse piiritlemisega riigivastutuse seaduse § 1 lõike 3 alusel. See oli Tartu Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-02-202 2007. aasta 12. novembrist, mis nüüd on Tartu Ringkonnakohtu menetluses. Soovimata anda ennatlikke seisukohti selle vaidluse osas, kus maakohus käsitles nõuet kui lepinguvälise kahju nõuet ja kohaldas deliktivastutust, jääb ootusärevalt õhku, kas nõue kuulub üldse tsiviilkohtu pädevusse. Kas seda kohtuasja ei peaks lahendama riigivastutuse alusel halduskohtus? Loodetavasti peagi jõustuv lahend on esimene, mis hõlbustab mõista riigivastutuse seaduse § 1 lõike 3 (s.o normi, mis eristab era- ja avaliku õiguse nõudeid) kohaldamise eeldusi ja tingimusi.
Kui riigivastutuse seadusega ei ole reguleeritud teisiti ja kui see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega, tulevad avalik-õiguslikus suhtes tekkinud alusetu rikastumise nõude puhul kohaldumisele eraõiguse sätted. See tähendab, et tuleb uurida, missuguses osas kohaldub võlaõigusseadus (52. peatükk), missuguses riigivastutuse seadus. Ka nimetatud küsimuses on veel vähe rakenduspraktikat. Kohtute Infosüsteem andis kogu andmebaasi peale kaks haldusasja, milles avaliku õiguse alusetu rikastumise õigust on kohaldatud. Esimene neist oli Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlusega päädinud AS-i Enimex ja Lennuameti vaidlus (TlnHKo 4.04.2007 ja TlnRKo 11.04.2008 haldusasjas nr 3-06-2026 ning RKPJKo 01.07.2008 nr 3-4-1-6-08), milles kaebuse esitaja palus vastustajalt välja mõista ligi 155 000 krooni alusetu rikastumise sätete alusel: riigivastutuse seaduse § 22 lõigete 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse § 1028 koosmõjus võlaõigusseaduse § 1032 lõike 1 alusel. (Kahjuks ei selgu kohtuotsusest, mis lõiget kohus kohaldas.) Tallinna Ringkonnakohus, rakendades neid sätteid, mõistis Lennuametilt AS-i Enimex kasuks välja õigusliku aluseta saadu. Lähemat teoreetilist käsitlust lahend ei paku, seega ei saa teha järeldusi, milles seisneb riigivastutuse seaduse ja võlaõigusseaduse kohaldamise koosmõju. Riigikohtu praktikast teame, et alusetu rikastumise sätetel põhineva nõude põhjendatuse analüüsimise puhul on oluline see, et nii võlaõigusseaduse kui ka riigivastutuse seaduse sätete järgi tuleb tagastada vara, mis omandati õigusliku aluseta. Vara tuleb tagastada ka siis, kui selle omandamise õiguslik alus on hiljem ära langenud (RKHKo 30.11.2004 haldusasjas nr 3-3-1-64-04, punkt 19. Ot-suses kohaldati tsiviilkoodeksit, aga sama seisukoht on laiendatav võlaõigusseadusele.).

Tallinna Halduskohtu menetluses olnud asi nr 3-07-598 on selle poolest märkimisväärne, et kohus selgitab otsuses võimalust tasaarvestada riigivastutuse seaduse § 22 lõike 3 alusel avaliku võimu kandja nõue eraisiku vastu ja avaliku teenistuse seaduse § 135 lõike 2 alusel tekkinud isiku nõue ebaseaduslikult teenistusest vabastamise eest. Kuna avalik–õiguslikes suhetes tuleb toimida tõhusalt ning üleliigseid kulutusi ja isikule tekkivaid ebameeldivusi vältival viisil, peab kohus võimalikuks riigivastutuse seaduse § 22 lõike 3 ning võlaõigusseaduse § 197 alusel kaebuse esitajate ning vastustaja kui riigi haldusorgani vastastikused nõuded tasaarvestada (TlnHKo 30.05.2007 haldusasjas nr 3-07-598, p 59).
Toodud kohtuotsused juhatavad sisse problemaatika, milles tegelikest kohtupraktika arengusuundumustest, mis rahuldaksid muu hulgas kirjanduses esitatud ootusi, saame rääkida alles tulevikus.

Kokkuvõte

Üldjoontes lubab tehtud analüüs anda optimistliku hinnangu Eesti kohtupraktikale riigivastutuse alal. Kohtulahendid kajastavad õnneks seda, et Eestis on isikul võimalik riigi tekitatud kahju hüvitatud saada. Tähelepanuväärne on Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas olev tõlgendus, mis avardab seaduse järgi äärmiselt rangelt piiratud kahju hüvitamise võimalusi, kui kahju on tekitatud kohtumenetluse käigus.

Kohtusse pöördujale on kohtupraktika kujunenud juba piisavalt rohkeks, et tüüpilisemate nõuete puhul leida varasemaid sarnaseid asju. Näiteks on vastuse saanud olulised tõendamisega seotud küsimused. Tsiviilkohtumenetlusest mõjutatult eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu tervisekahjustuse tekitamise ja õigusliku aluseta vabaduse piiramise puhul ka avalikus õiguses.

Tõendamiskoormis oma käitumise mittesüülisuse osas läheb sel juhul üle avaliku võimu kandjale. Nõude eelduste kontroll, mis on kohtuti sarnane, annab pooltele võimaluse nõude edukust hinnata, muutes otsuse kujunemise ennustatavaks ning tagades, et pole erinevust, kas kaebus esitatakse Tartu või Tallinna Halduskohtusse.

Samal ajal on ilmnenud mitmeid lahtisi otsi, mis eeldavad lahendite lisandumist. Kõige rohkem küsimusi tekitab see, millal kohalduvad eraõiguse normid, eeskätt võlaõigusseadus, millal mitte. Näiteks alusetu rikastumise nõude juures pakkus huvi, missugused võlaõigusseaduse sätted riigivastutuse seadusega koosmõjus rakendamisele tulevad. Järeldus on, et asjakohane kohtupraktika peaaegu puudub. Niisamuti ei ole praeguses praktikas veel pidepunkte deliktiõiguse ja riigivastutuse eristamiseks, kuid võib anda lootust, et vähemasti ühes tsiviilõiguslikus kohtuasjas on tulemas ringkonnakohtu lahend, mis tõenäoliselt valgustab avaliku ja eraõigusliku kahju hüvitamise nõude vahetegu. Pädeva kohtu määramine on võtmeküsimus, millest sõltub isiku õiguste kaitse tõhusus. On ilmne, et avaliku võimu vastu suunatud nõuete lahendamine peaks a priori kuuluma halduskohtu pädevusse, kus toimib uurimisprintsiip.

Eelnevast tulenevalt oodatakse kohtupraktika edasiselt arengult peamiselt seda, et eraõiguse normide rakendamine muutuks selgemaks: näiteks kas saame riigivastutuse puhul rääkida süü vormidest hooletusest, raskest hooletusest ja tahtlusest või millal on mittevaralise kahju nõue asendatav võlaõigusseaduse § 1047 lõike 4 kohase tagajärgede kõrvaldamise nõudega (mainet kahjustavate andmete ümberlükkamine)? Praegu pole üldse kasutatud regressinõuet riigivastutuse seaduse §-de 19–21 alusel, seepärast püsib huvi ka sellesuunalise praktika tekkimise osas.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et riigivastutuse seaduse rakendumisega mõõdetav igaühe kaitse riigi vastu on Eestis edenemisjärgus. Küll aga saame 1. jaanuarist 2002 kehtiva riigivastutuse seaduse alusel kogunenud praktikat pidada selliseks, mis annab tunnistust, et edasiminek ei lähtu tühjalt kohalt.

Kasutatud lühendid

  • RKHKo – Riigikohtu halduskolleegiumi otsus
  • RKPJKo – Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus
  • RKTKo – Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus
  • TlnHKo – Tallinna Halduskohtu otsus
  • TlnRKo – Tallinna Ringkonnakohtu otsus
  • TrtHKo – Tartu Halduskohtu otsus

1 Mittevaralise kahju hüvitamist on käsitletud Riigikohtu 2007. a analüüsis “Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded halduskohtus”, samuti selle põhjal kirjutatud Margit Vuti artiklis “Mittevaralise kahju hüvitamine Eesti kohtutes: mida näitas kohtupraktika analüüs aastal 2007?” – Juridica, 2008, nr 5, lk 283–292.

2 Riigivastutuse seaduse § 15 ja § 16 kohaldamisala piiritlemise kohta loe lähemalt analüüsist.

Tagasiside