Nr 22

Laadi alla

Jaga

Prindi

Euroopa tasandil toimivad erakonnad

Euroopa tasandil toimivad erakonnad võimaldavad kontrollida riigiülest võimu Euroopas.

Artiklis avatakse Euroopa tasandil toimiva erakonna mõiste, piiritletakse see Euroopa tasandi poliitilisest sihtasutusest ning selgitatakse põgusalt erakonna tegevuse õiguslikke aluseid. Seejärel antakse ülevaade Euroopa tasandil toimivatest erakondadest ja Eesti esindatusest neis.

Euroopa Liidu lepingu artikli 10 neljanda lõigu kohaselt aitavad Euroopa tasandi erakonnad kaasa euroopaliku poliitilise teadvuse kujundamisele ja liidu kodanike tahte väljendamisele. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 224 kohaselt võtavad Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt määruste abil vastu eeskirjad, eelkõige nende rahastamise eeskirjad, mis nimetatud erakondi reguleerivad. Euroopa Liidu aluslepingud Euroopa tasandi erakonda ei defineeri ega selgita. Definitsioonid annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2004/2003 – Euroopa tasandi erakondi reguleerivate määruste ja erakondade rahastamise eeskirjade kohta – artikkel 2:

  • erakond on kodanike ühendus, mis taotleb poliitilisi eesmärke ja mida tunnustatakse vähemalt ühe liikmesriigi õiguskorra raames või mis on moodustatud sellega kooskõlas;
  • erakondade liit on struktureeritud koostöö vähemalt kahe erakonna vahel;
  • Euroopa tasandi erakond on erakond või erakondade liit, mis täidab artiklis 3 viidatud tingimused.

Artikli 3 kohaselt peab Euroopa tasandi erakond täitma järgmisi tingimusi:

  • olema juriidiline isik selles liikmesriigis, kus ta asub;
  • olema esindatud vähemalt veerandis liikmesriikides Euroopa Parlamendi liikmetega või riikide parlamentides või piirkondlikes parlamentides või piirkondlikes assambleedes või olema saavutanud vähemalt veerandis liikmesriikides vähemalt kolm protsenti igas liikmesriigis antud häältest viimastel Euroopa Parlamendi valimistel;
  • järgima oma programmis ja tegevuses Euroopa Liidu asutamispõhimõtteid, nimelt vabaduse, demokraatia, inimõiguste austamise ja põhiliste vabaduste ning seaduslikkuse põhimõtteid;
  • olema osalenud Euroopa Parlamendi valimistel või väljendanud kavatsust seda teha.

Euroopa tasandi poliitiline sihtasutus

Euroopa Liidu aluslepingud ei defineeri ka Euroopa tasandi poliitilist sihtasutust. Selle mõiste avab “Toetused Euroopa tasandi poliitilistele sihtasutustele” (ELT C 164, 24.06.2010, lk 17–20), mille kohaselt on Euroopa tasandi poliitilised sihtasutused Euroopa tasandi erakondadega seotud organisatsioonid, kes “võivad oma tegevuse kaudu toetada ja innustada Euroopa erakondade eesmärkide saavutamist, eelkõige osaledes Euroopa poliitika ja integratsiooni teemalises diskussioonis, toimides muu hulgas uute ideede, lähenemiste ja poliitiliste valikute katalüsaatorina”. Käesoleva artikli seisukohast on oluline, et Euroopa tasandil toimivad erakonnad ja Euroopa tasandi poliitilised sihtasutused on erinevad organisatsioonid.

Euroopa sotsiaaldemokraatlik erakond

Euroopa sotsiaaldemokraatlik erakond (ingl Party of European Socialists, PES) asutati 1992. aastal, kui Euroopa Liidu leping lisas Euroopa Ühenduse asutamislepingusse artikli 138a (hiljem ümber nimetatud artikliks 191), mis tunnistas erakonnad Euroopa tasandil tähtsaks integratsiooniteguriks Euroopa Liidu piires, mis aitavad kaasa eurooplaseks olemise teadvustumisele ning liidu kodanike poliitilise tahte väljendamisele. PES on välja kasvanud 1974 asutatud Euroopa Ühenduse Sotsialistlike Erakondade Föderatsioonist. PES ise peab enda tegelikuks alguseks 1957. aastat, Euroopa sotsialistliku liikumise alguseks 1950. aastaid ja Euroopa sotsialistlike erakondade koostöö alguseks 1864. aastat (Hix, Lesse 2002, 9–11).

PES-i kuulub 33 sotsialistlikku, sotsiaaldemokraatlikku ja tööparteid Euroopa Liidu 27 liikmesriigist ja Norrast. Sinna kuulub ka kaksteist assotsieerunud liiget ja viis vaatlejaliiget. Organisatsioonidest kuuluvad PES-i: Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon ja PES-i grupp regioonide komitees; harukondlike organisatsioonidena PES-i naistegrupp (PES Women), Euroopa noorte sotsialistide grupp (ECOSY) ja Euroopa järkjärguliste uuringute fond (Foundation for European Progressive Studies, FEPS); assotsieerunud organisatsioonidena sotsialistidest juhtide rahvusvaheline grupp The Socialist International, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee sotsialistide grupp ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Parlamentaarse Assamblee sotsialistide grupp; vaatlejaliikmetena sotsialistide, sotsiaaldemokraatlike ja tööparteide naiste organisatsioon Socialist International Women (SIW), Euroopa noorte rahvusvaheline liit (International Union of Socialist Youth, IUSY), Euroopa demokraatia ja solidaarsuse foorum (European Forum for Democracy and Solidarity), Põhjamaade sotsiaaldemokraatlike töölisliikumiste ühendatud komitee (The Joint Committee of the Nordic Social Democratic Labour Movement, SAMAK), sotsialistide haridusliikumine Socialist Educational International (IFM-SEI), organisatsioon Rainbow Rose, sotsialistide kohalike ja regionaalsete esindajate liit Union of Socialist Local and Regional Representatives in Europe (USLRRE), Euroopa eakate organisatsioon (ESO) ja Euroopa sotsiaaldemokraatlik haridusliit (I.S.D.U.E.). PES ise on organisatsiooni Socialist International assotsieerunud liige. PES-i liikmete seast on kasvanud liikmesriikide riigipäid ja valitsusjuhte (näiteks Toomas Hendrik Ilves, Tarja Halonen), Euroopa Parlamendi liikmeid (PES-i fraktsioonil on 162 + 5 kohta; Bor­chardt 2010, 51), näiteks Eestist Ivari Padar, Soomest Liisa Jaakonsaari ja Mitro Repo, Lätist Alexander Mirsky, Leedust Zigmantas Balčytis, Vilija Blinkevičiūtė ja Justas Vincas Paleckis (nende isikute nimede väljatoomine ei tähenda, et Euroopa Parlamendi saadikud ei tegutse vaba mandaadi põhimõttel). Euroopa Komisjoni liikmetest on kuus PES-i taustaga – Euroopa Komisjoni esimene asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton, komisjoni asepresident ja konkurentsivolinik Joaquín Almunia, komisjoni asepresident ja institutsioonidevaheliste suhete ja haldusküsimuste volinik Maroš Šefčovič, merenduse ja kalanduse volinik Maria Damanaki, laienemise ja naabruspoliitika volinik Štefan Füle ning tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse volinik László Andor. Tuleb märkida, et Euroopa Parlamendi liikmed ja Euroopa Komisjoni liikmed tegutsevad sõltumatult. Euroopa Ülemkogus ja Euroopa Liidu Nõukogus esindatakse nii riigi kui ka Euroopa Liidu huve ja siin sõltub riigi esindajate valik riigi korralistest valimistest.

PES-i eesmärgid on Euroopa Liidus ja kogu Euroopas sotsialistlike ja sotsiaaldemokraatlike liikumiste tõhustamine; töösuhete arendamine riikide erakondade ja parlamendifraktsioonide, sealhulgas parlamentide sotsiaaldemokraatlike fraktsioonide ning sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide vahel; ühiste Euroopa Liidu poliitikate kujundamine ja Euroopa Parlamendi valimistel ühise manifesti vastuvõtmine. PES-i poliitiliseks algatuseks on näiteks komisjoni teatis “Euroopa 2020. aastal”. PES osaleb Euroopa Liidu rahapoliitika ja majanduse, sotsiaalse Euroopa, Euroopa keskkonna- ja energiapoliitika, Euroopa Liidu naabruspoliitika ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika algatustes. Eestist kuulub PES-i Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Euroopa rahvapartei

Euroopa rahvaparteid (kristlikke demokraate) (The European People’s Party (Christian Democrats), lühend EPP)võib nimetada Euroopa paremtsentristlikuks kristlik-demokraatlikuks erakonnaks, mis asutati 1976. aastal. Paremtsentristlike liikumiste juured Euroopas ulatuvad 1920. aastatesse. Kristlike demokraatide esmase koostöö alguseks peetakse 1926. aastat, kui asutati kristlikult meelestatud demokraatlike erakondade rahvusvaheline sekretariaat (Secrétariat International des Partis Démocratiques d’Inspiration Chrétienne, SIPDIC). EPP-i kuulub 72 erakonda 39 Euroopa riigist, see on suurim Euroopa tasandi erakond ning seda peetakse ka Euroopa suurimaks poliitiliseks organisatsiooniks. EPP-il on parlamentaarsed grupid nii Euroopa Nõukogu kui ka OSCE Parlamentaarses Assamblees.

EPP-i taustaga on Euroopa Liidu liikmesriikide ja mitteliikmesriikide riigipäid ja valitsusjuhte (näiteks Nicolas Sarkozy, Prantsusmaa; Jan Peter Balkenende, Madalmaad; Silvio Berlusconi, Itaalia; Emil Boc, Rumeenia; Boyko Borisov, Bulgaaria; Valdis Dombrovskis, Läti; Lawrence Gonzi, Malta; Jean-Claude Juncker, Luksemburg; Andrius Kubilius, Leedu; Yves Leterme, Belgia; Angela Merkel, Saksamaa; Viktor Orbán, Ungari; Iveta Radičová, Slovakkia; Fredrik Reinfeldt, Rootsi); Euroopa Parlamendis, kus Euroopa rahvapartei (kristlike demokraatide partei) fraktsioonil on 264 + 4 kohta (Borchardt 2010, 51), Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek, Eestist Tunne Kelam, Soomest Sari Essayah, Ville Itälä, Eija-Riitta Korhola ja Sirpa Pietikäinen, Lätist Sandra Kalniete, Arturs Krišiānis Kariņš ja Inese Vaidere, Leedust Laima Liucija Andrikienė, Vytautas Landsbergis, Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė ja Algirdas Saudargas. Euroopa Komisjonis on EPP-i taustaga kolmteist liiget – komisjoni president José Manuel Barroso, asepresident ja õigusküsimuste, põhiõiguste ning kodakondsuse volinik Vivianne Reding; asepresident, tööstuse ja ettevõtluse volinik Antonio Tajani; siseturu ja teenuste volinik Michel Barnier; põllumajanduse ja maaelu arengu volinik Dacian Cioloş; tervise- ja tarbijaküsimuste volinik John Dalli; rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamise volinik Kristalina Georgieva; regionaalpoliitika volinik Johannes Hahn; kliimameetmete volinik Connie Hedegaard; eelarve ja finantsplaneerimise volinik Janusz Lewandowski; energeetika volinik Günther Oettinger, arengu volinik Andris Piebalgs ning maksundus- ja tolliliidu, auditi ja pettusevastase võitluse volinik Algirdas Šemeta. Euroopa Ülemkogus on EPP-ist esimene eesistuja Herman Van Rompuy. EPP-i eesmärk on läbipaistev, tõhus ja demokraatlik kodanikulähedane Euroopa. Eestist kuulub EPP-i Isamaa ja Res Publica Liit.

Euroopa liberaaldemokraatide erakond

Euroopa liberaaldemokraatide erakond (European Liberal Democrats, ELDR) hõlmab Euroopa liberaaldemokraatlikud ja reformierakonnad. ELDR asutati 1976. aastal eesmärgiga osaleda esimese Euroopa Parlamendi valimisel. Riigiülese poliitilise erakonnana asutati ELDR 1993. aastal. ELDR-i kuulub 56 liberaalset ja liberaaldemokraatlikku erakonda Euroopast.

ELDR-i juures on Euroopa liberaalsete naiste võrk (European Liberal Women Network, ELWN) ja noorte liberaalide esindusorgan LYMEC. ELDR koordineerib Euroopa liberaalse foorumi (ELF) tegevust.

ELDR-i liikmete seas on neli Euroopa riigi peaministrit: Andrus Ansip Eestist, Mari Kiviniemi Soomest, Brian Cowen Iirimaalt ja Lars Løkke Rasmussen Taanist. Euroopa Parlamendis moodustab ELDR Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu erakonna (Group of the Alliance of Liberals and Democrats for Europe, ALDE), kuhu kuulub 84 + 1 (Bor­chardt 2010, 51) Euroopa Parlamendi liiget. Hõlmates ka Euroopa demokraatliku erakonna, peetakse ALDE-t mõjukuselt kolmandaks Euroopa poliitiliseks jõuks. ELDR-i taustaga on EuroopaParlamendis Eestist Kristiina Ojuland, Siiri Oviir ja Vilja Savisaar-Toomast; Soomest Carl Haglund, Anneli Jääteenmäki, Riikka Manner ja Hannu Takkula; Lätist Ivars Godmanis; Leedust Leonidas Donskis ja Viktor Uspaskich). 43 protsenti ELDR-i esindavatest Euroopa Parlamendi liikmetest on naised.

Euroopa Komisjoni 27 liikmest on liberaaldemokraatliku taustaga kaheksa liiget – komisjoni asepresident ja transpordivolinik Siim Kallas; asepresident ja digitaalarengu volinik Neelie Kroes; teaduse ja innovatsiooni volinik Máire Geoghegan-Quinn; kaubandusvolinik Karel De Gucht; siseküsimuste volinik Cecilia Malmström; keskkonnavolinik Janez Potočnik; majandus- ja rahandusküsimuste volinik Olli Rehn ning hariduse, kultuuri, mitmekeelsuse ja noorte volinik Androulla Vassiliou.

ELDR-i kui Euroopa liberaalsete demokraatlike väärtuste kandja eesmärk on koostöös teiste liberaalsete Euroopa erakondadega vabaduse põhimõtte väärtustamine poliitikas, majanduses jt ühiskonna sektorites. ELDR toetab ja edendab demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, inimõigusi, tolerantsi ja solidaarsust; õiglast, vaba ja avatud ühiskonda; jõukat Euroopat; säästvat arengut ja rahu; Euroopa Liidu laienemist; läbipaistva, demokraatliku ja kontrollitava Euroopa arengut; Euroopa põhiseaduslikke arenguid.ELDR-i kuuluvad Eesti Reformierakond ja Eesti Keskerakond.

Euroopa demokraatlik erakond

Euroopa demokraatlik erakond (European Democratic Party, EDP) sai alguse 2004. aastal. Ta koondab kolmeteistkümmet Euroopa riikide erakonda ja liikumist. Euroopa Parlamendis on Euroopa demokraatlik erakond esindatud eespool nimetatud ALDE kaudu. Regioonide komitees kuuluvad Euroopa demokraatliku erakonna liikmed Euroopa demokraatide ja liberaalide gruppi. Erakonna ideeks on riiklikest korraldustest vähem sõltuv Euroopa, kodanikukesksem ja demokraatlikum areng. Eestist erakonnaliikmeid ei ole, esindatud on aga Leedu, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Küpros, Tšehhi, Belgia, Iirimaa, San Marino, Poola ja Slovakkia.

Euroopa roheliste erakond

Euroopa roheliste erakond (European Green Party, EGP) koondab 34 roheliste erakonda Euroopa riikidest, kes võivad olla ka vaatlejastaatuses. EGP liikmed moodustavad regionaalseid võrke, näiteks Green Islands Network, Baltic Sea Greens, Green Mediterranean Network, Green Adriatic Network ja North Sea Greens. Erakonnal on noortesektor Federation of Young European Greens (FYEG).

EGP asutati 22. veebruaril 2004 Euroopa Roheliste Parteide Liidu neljandal kongressil. Roheliste koordineeritud liikumine Euroopas algas juba varem, 1979–1993, roheliste koostööd koordineeriv organisatsioon asutati Euroopas 1984. aastal, 1993. aastal muudeti see Euroopa Roheliste Parteide Liiduks (Euroopa roheliste harta 2006, 1).

Euroopa Parlamendis moodustab roheliste erakond koos Euroopa vabaliidu erakonnaga roheliste / Euroopa vabaliidu fraktsiooni, millel on Parlamendis 55 + 1 kohta (Bor­chardt 2010, 51). Eesti roheliste partei taustaga kedagi Euroopa Parlamendi roheliste / Euroopa vabaliidu fraktsioonis ei ole. Euroopa Komisjoni volinike hulgas Euroopa roheliste erakonna taustaga liikmeid ei ole.

Euroopa roheliste erakonna esimene ülesanne oli roheliste valimiskampaania korraldamine Euroopa Parlamendi valimistel 2004. aastal. Euroopa roheliste partei tegevusraamistiku moodustavad vastutus keskkonna ees, vabadus enesemääramise kaudu, õigluse mõiste laiendamine, mitmekesisus, vägivallatus, säästev areng (Euroopa roheliste harta).Euroopa roheliste erakonda kuulub Erakond Eestimaa Rohelised.

Euroopa vabaliidu erakond

Euroopa vabaliidu erakond (European Free Alliance, EFA) asutati 1981. aastal. 1994. aastal asutati EFA Euroopa Liidu lepingu artikli 138a alusel erakondade liiduna. EFA ühendab 33 Euroopa tasandi, riigi ja regionaalse tasandi ning autonoomset erakonda, sealhulgas on esindatud 13 Euroopa Liidu liikmesriigi erakonnad.

Euroopa Parlamendis moodustab Euroopa vabaliidu erakond fraktsiooni koos Euroopa roheliste erakonnaga. Eestist kuulub Euroopa vabaliidu esindajana sellesse fraktsiooni Indrek Tarand.

EFA peaeesmärk on demokraatlik riigi ja regionaalpoliitika, mis on võimalikult kodaniku- ja kohaliku tasandi lähedane. Seega põhineb EFA tegevus subsidiaarsuse põhimõttel. EFA toetab solidaarsuse ja pluralismi põhimõtteid, inimõigusi ja rahvaste õigusi; keskkonnakaitset ja säästvat arengut; sotsiaalset ühtekuuluvust ja võrdseid võimalusi; vägivallatut tegevust; tuumaenergia kaotamist ja alternatiivsete energiaallikate kasutamist; demokraatlikke uuendusi Euroopa Liidu institutsioonide töös ning regioonide komitee tegevuse tõhustamist; Euroopa Liidu kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, aga ka ajalooliste rahvusgruppide ja regioonide esindatust Euroopa Liidu institutsioonides.Eesti erakondi EFA-s ei ole.

Euroopa konservatiivide ja reformistide erakond

Euroopa konservatiivide ja reformistide erakond (Alliance of European Conservatives and Reformists, AECR) on Euroopa paremtsentristlik antiföderalistliku suunitlusega erakond, mis asutati 1. oktoobril 2009. Erakonda kuulub üheksa erakonda kaheksast Euroopa Liidu liikmesriigist (sealhulgas Läti ja Leedu). Erakond on osaliselt välja kasvanud rahvaste Euroopa erakonnast (Alliance for Europe of the Nations, AEN), kuhu Eestist kuulus Eestimaa Rahvaliit. Et osa rahvaste Euroopa erakonnast liitus EPP-ga ja osa EFA-ga, ei saa Euroopa konservatiivide ja reformistide erakonda pidada AEN-i õigusjärglaseks. (Praegu ei ole AEN käsitletav Euroopa tasandi poliitilise erakonnana, ehkki poliitilise liikumisena see veel eksisteerib.) Euroopa konservatiivide ja reformistide erakond teeb koostööd Euroopa mõttekojaga New Direction – Foundation for European Reform.

Euroopa Parlamendis on erakond esindatud Euroopa konservatiivide ja reformistide fraktsioonis (54 kohta; Borchardt 2010, 51), Eesti esindajaid fraktsioonis ei ole. AECR toetab konservatiivseid ja klassikalisi liberaalseid põhimõtteid. Eesti erakondi AECR-is ei ole.

Euroopa vasakpoolsete erakond

Euroopa vasakpoolsete erakond (Party of the European Left) koondab sotsialistlikke, kommunistlikke, puna-rohelisi ja muid demokraatlikke vasakpoolseid erakondi. Euroopa vasakpoolsete erakonda võivad kuuluda ka üksikisikud.

Euroopa vasakpoolsete erakonda kuulub liikmetena 25 erakonda 21 Euroopa Liidu liikmesriigist ja Euroopa Liiduga assotsieerunud riigist ning vaatlejaliikmetena 11 erakonda 8-st Euroopa Liidu liikmesriigist ja Euroopa Liiduga assotsieerunud riigist. Euroopa vasakpoolsete erakonna väljundid on ka Euroopa regioonide vasakpoolsete alaline foorum (Permanent Forum of the European Left of Regions, PFER) ja foorum Alpe-Adria.

Euroopa vasakpoolsete erakond asutati 1994. aastal nime all Confederal Group of the European United Left (GUE) poliitilise grupina, kuhu kuulusid erakonnad Hispaaniast, Prantsusmaalt, Itaaliast, Portugalist ja Kreekast. Pärast Euroopa Liidu laienemist 1995. aastal Põhjamaadesse ja Austriasse hõlmab Euroopa vasakpoolsete erakond ka erakondi Rootsist, Soomest ja Taanist, viimased kolm moodustavad Euroopa vasakpoolsete erakonnas Põhjamaade vasakpoolsete roheliste liitfraktsiooni (Nordic Green Left, NGL), mis nimetati hiljem ümber Euroopa ühendatud vasakpoolsete / Põhjamaade roheliste vasakpoolsete grupiks (Confederal Group of the European United Left / Nordic Green Left, GUE / NGL). Selle nimega fraktsioonina on Euroopa vasakpoolsete erakond esindatud Euroopa Parlamendis, kus tal on 32 kohta (Borchardt 2010, 51). Hiljem ühinesid erakonnaga teised liikmesriigid.Eestist kuulub Euroopa vasakpoolsete erakonda Eestimaa Ühendatud Vasakpartei.

Vaba ja demokraatliku Euroopa erakond

Vaba ja demokraatliku Euroopa erakond (Europe of Freedom and Democracy Party, tuntud ka kui EUDemocrats, EUD) asutati 2005. aastal. Ta koondab euroskeptiliste vaadetega erakondi, liikumisi ja üksikisikuid 15 Euroopa riigist.

Euroopa Parlamendis on Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsioon, millel on 32 kohta (Borchardt 2010, 51).

EUD eesmärk on Euroopa Liidu uuendamine: kontrollitavam Euroopa Liit, subsidiaarsuse ja demokraatia põhimõtete toetamine. EUD tunnustab väärtustena Euroopa Liidu tegevuse läbipaistvust, subsidiaarsuse ja demokraatia põhimõtet ning väärtustab erinevusi. Eestist kuuluvad EUD-sse Liikumine Ei Euroopa Liidule ja üksikliikmena Riigikogu liige Jaan Kundla.

Poliitilised grupid Euroopa Parlamendis

Nagu eespool toodust näha, ei ole kõik Euroopa tasandi erakonnad Euroopa Parlamendis otse esindatud. Euroopa Parlamendis paiknevad Euroopa poliitilised grupid järgmiselt: Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon (Group of the Progressive Alliance of Socialists and Democrats in the European Parliament) – 162 + 5 kohta, Euroopa rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon (Group of the European People’s Party (Christian Democrats)) – 264 + 4 kohta, Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsioon (hõlmab ka Euroopa demokraatliku erakonna, Group of the Alliance of Liberals and Democrats for Europe) – 84 + 1 kohta, roheliste / Euroopa vabaliidu fraktsioon (Group of the Greens – European Free Alliance) – 55 + 1 kohta, Euroopa konservatiivid ja reformistid (European Conservatives and Reformists Group) – 54 kohta, Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon (Confederal Group of the European United Left – Nordic Green Left) – 32 kohta, Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsioon (Europe of Freedom and Democracy Group) – 32 kohta. Lisaks on Euroopa Parlamendis 31 sõltumatut parlamendiliiget (liigitust koos kohtade arvuga vt Borchardt 2010, 51). Poliitiliste gruppide paiknemine Euroopa Parlamendis on käesoleva artikli seisukohast oluline sellepärast, et ehkki Euroopa Parlamendi liikmed on oma tegevuses sõltumatud, osalevad Euroopa Parlamendi grupid otseselt Euroopa tasandi erakondade töös.

Seonduv, ent eraldi küsimus on Lissaboni lepingus ette nähtud 18 uue parlamendiliikme poliitiline paigutus Euroopa Parlamendis (Borchardt 2010, 51). Nimelt näeb Lissaboni leping ette 751 kohta Euroopa Parlamendis senise Nice’i lepingus ette nähtud 736 koha asemel, mis tähendab, et Lissaboni leping annab 12 Euroopa Liidu liikmesriigile 18 täiendavat kohta järgmiselt: Hispaania saab neli kohta, Austria, Prantsusmaa ja Rootsi igaüks kaks kohta ning Bulgaaria, Itaalia, Läti, Malta, Madalmaade Kuningriik, Poola, Sloveenia ja Ühendatud Kuningriigid igaüks ühe koha (kohtade jaotus põhineb Euroopa Parlamendi 2007. aasta 11. oktoobri resolutsioonil Euroopa Parlamendi koosseisu kohta). Samal ajal kaotab Saksamaa kolm kohta. Et nimetatud Saksamaa kolm parlamendiliiget võivad jätkata Euroopa Parlamendi valimisperioodi lõpuni samal ajal, kui Euroopa Parlamendiga ühineb 18 uut parlamendiliiget, on Euroopa Parlamendis käesoleva valimisperioodi lõpuni 754 liiget (736+18). Euroopa Ülemkogu 2010. aasta 17. juuni otsusega (võetud aluslepingutele lisatud protokolli nr 36 üleminekusätete kohta alusel) kokku kutsutud valitsustevahelise konverentsi otsuse kohaselt on muudatuse jõustumiseks vaja siiski, et kõigi 27 liikmesriigi parlamendid muudatuse ratifitseerivad, mille toimumist on ennustatud 1. detsembriks 2010.

Kokkuvõtteks

Kui riigis kontrollivad poliitikud riiklikku võimu (Varrak 2001, 189), siis Euroopa tasandil toimivad erakonnad võimaldavad kontrollida riigiülest võimu. Seega on Euroopa tasandil toimivad erakonnad abiks poliitika kujundamisel (Heywood 1997, 15).

Euroopa tasandil toimivad erakonnad jagunevad üldiselt parem-, kesk- ja vasakpoolseteks erakondadeks. Ka on võimalik eristada liberaalsust, radikaalsust, sotsiaaldemokraatlust ja konservatiivsust vastavalt ideoloogiate jämedale liigitusele Hagopiani järgi (Hagopian 1993, 290; Kalev 2010, 4), ehkki juba mõne Euroopa tasandi erakonna nimest nähtub selgelt selle tuginemine mitmele põhi­ideoloogiale. Siin tuleb arvesse võtta seda, et Euroopa tasandi erakonnad on välja kasvanud riikide ajalooliselt kujunenud erakondadest ja nende dünaamikast (Varrak 2001, 148–153). Euroopa tasandil toimivate erakondade süsteemi võib nimetada mitmeparteisüsteemiks. Sellest võib leida laiahaardeparteide tunnuseid – pluralism, infoühiskond jm postmodernismile iseloomulikud tunnused (Kalev 2010, 6), samal ajal liikmete suure arvu tõttu ka massiparteide tunnuseid (Kalev 2010, 5), sealjuures on kodanikel võimalik globaalsete võrkude (näiteks interneti) kaudu erakondade tööd jälgida ja mõjutada.

Euroopa tasandil toimivate erakondade vajalikkust peaks hindama nii valimiste korraldamise seisukohast (ehkki Euroopa Parlamenti esitavad ja valivad esindajaid siiski liikmesriikide kodanikud, osalevad Euroopa tasandi erakonnad valimiskampaaniate korraldamisel) kui ka pluralistliku Euroopa poliitilise maastiku peegeldamise ja kujundamise seisukohast. Tänapäeva lõimunud Euroopas peegeldavad Euroopa tasandi erakonnad lisaks üleeuroopalisele poliitilisele spektrile ka Euroopa ideoloogilist spektrit – religioone, rohelisi ideoloogiaid, rahvuslusideoloogiaid, suhtumist vähemustesse (mustlased jt rahvusgrupid), rassismi, vastupanuliikumisi, muid ideoloogilisi pingeid, ent kujundavad erinevate meediakanalite kaudu ka üleeuroopalist avalikku arvamust.

Kasutatud kirjandus

  • Borchardt, K.-D. (2010). The ABC of European Union Law. Luxembourg: Publications Office of the European Union.
  • Euroopa demokraatliku erakonna veebisait: http://www.pde-edp.net/main/_pde/index.jsp
  • Euroopa konservatiivide ja reformistide fraktsiooni veebisait: http://www.ecrgroup.eu
  • Euroopa liberaaldemokraatide erakonna veebisait: http://www.eldr.eu/en/index.php
  • Euroopa Liidu leping. – EÜT C 325, 24.12.2002, lk 5–162.
  • Euroopa Liidu leping. – ELT C 83, 30.03.2010, lk 13–45.
  • Euroopa Liidu toimimise leping. – ELT C 83, 30.03.2010, lk 47–199.
  • Euroopa Parlamendi veebisait: http://www.europarl.europa.eu/parliament/public/staticDisplay.do?id=45&pageRank=4&language=ET
  • Euroopa Parlamendi 11. oktoobri 2007. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi koosseisu kohta (2007/2169(INI)).
  • Euroopa rahvapartei (kristlike demokraatide) erakonna veebisait: http://www.epp.eu
  • Euroopa roheliste erakonna veebisait: http://europeangreens.eu
  • Euroopa roheliste harta. Euroopa Roheliste Partei juhtpõhimõtted. Kinnitatud ERP 2. kongressil Genfis, 13.–14. oktoobril 2006. aastal. – http://europeangreens.eu/fileadmin/logos/pdf/pdf_charter/European_Green_Charter_Estonian.pdf
  • Euroopa sotsiaaldemokraatliku erakonna veebisait: http://www.pes.org/en/about-pes
  • Euroopa vabaliidu erakonna veebisait: http://www.e-f-a.org/home.php
  • Euroopa vasakpoolsete erakonna veebisait: http://www.european-left.org
  • Euroopa Ühenduse asutamisleping. – ELT C 321E, 29.12.2006, lk 37–180.
  • Hagopian, M. N. (1993). Režiimid, liikumised, ideoloogiad: võrdlev sissejuhatus poliitikateadusse. Tallinn: Olion.
  • Heywood, A. (1997). Politics. Houndmills: Macmillan.
  • Hix, S., Lesse, U. (2002). Shaping a Vision. A History of the Party of European Socialists. Brussels: Party of European Socialists. – http://www.pes.org/system/files/images/downloads/History_PES_EN.pdf
  • Kalev, L. (2010). Erakonnad ja erakonnasüsteemid. Õppematerjal. Tallinn: Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituut. – http://riigiteadused.tlu.ee/?div=20-0&failid=41|42
  • KOM(2010) 2020 lõplik. Komisjoni teatis. Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia.
  • Protokoll nr 36 üleminekusätete kohta. – ELT C 83, 30.03.2010, lk 322–326.
  • Toetused Euroopa tasandi poliitilistele sihtasutustele. – ELT C 164, 24.06.2010, lk 17–20.
  • Vaba ja demokraatliku Euroopa erakonna veebisait: http://www.eudemocrats.org/eud/index.php
  • Varrak, T. (2001). Sissejuhatus poliitika- ja riigiteadusse. Tallinn: Külim.

Tagasiside