Nr 21

Laadi alla

Jaga

Prindi

Laste ja lastega perede vaesuse vähendamine rahaliste peretoetuste abil

Riigil ja omavalitsustel tuleb eelarve kärbetest hoolimata leida tõhusaid sotsiaalpoliitilisi meetmeid majandusraskustesse sattunud laste ja perede toetamiseks.

2010. aasta on Euroopa Liidus kuulutatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. 8. mail 2010 arutas Riigikogu täiskogu olulise tähtsusega riikliku küsimusena võimalusi leevendada laste ja noorte vaesust ning sotsiaalset tõrjutust. Arutelul nenditi, et laste ja lastega perede vaesus on majanduskriisi ajal süvenenud, eriti raskes olukorras on pered, kus üks või mõlemad vanemad on jäänud töötuks. Muu hulgas toodi esile lastele ja peredele mõeldud toetussüsteemide ebaefektiivsust: riik toetab peaasjalikult lapse sündi ja väikelapsega peresid ning vanemahüvitise süsteemi järgi saavad kõige suuremat toetust need, kes seda kõige vähem vajavad. Arutelul leiti, et kiiremas korras tuleb käivitada regulaarne ja usaldusväärne vaesuse seire, et kujunenud olukorda operatiivselt hinnata ning probleemide lahendamiseks tõhusaid teaduspõhiseid meetmeid kavandada.

Viimastel aastatel on märkimisväärselt suurenenud riigi algatusel ja rahastamisel tehtud sotsiaalpoliitiliste analüüside hulk. Arvestatava osa neist moodustavad perepoliitika uuringud – peamiselt küll seostatuna 2004. aastal rakendunud vanemahüvitise süsteemi ja sotsiaalkulude kärpimise vajadusega. Avaldatud töödest võib olulisemateks lugeda 2009 valminud sotsiaalministeeriumi “Riiklike perepoliitiliste meetmete analüüsi”, vanemahüvitise efektiivsuse ja sotsiaalse mõju analüüse (Võrk jt 2009; Võrk, Paulus 2007; Võrk, Karu 2006), isadust ja isapuhkust käsitlevaid uuringuid (Karu jt 2007; Järviste 2008) ning kohalike omavalitsuste lapsesõbralikkuse uuringuid (Ainsaar, Soo 2009).
Varem on ilmunud Mare Ainsaare toimetatud kogumik “Laste ja perepoliitika Eestis ja Euroopas” (2000) ning Dagmar Kutsari toimetatud “Millist perepoliitikat me vajame?” (2003).
Kasvanud on ka perede majanduslikku olukorda ja elukvaliteedi muutust puudutavate uuringute hulk. Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse aasta avalöögina ilmus statistikaameti ja sotsiaalministeeriumi ühisvälja­andena kogumik “Vaesus Eestis” (2010). Lastele ja peredele suunatud poliitikameetmeid on võrdlevalt analüüsitud mitmetes Euroopa Nõukogu algatusel valminud uuringutes ning akadeemilistes publikatsioonides (Family policy… 2009; Thévenon 2008; Bahle 2008; Hantrais 2007; Neyer 2006 jt). Rahvusvahelistest vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse analüüsidest väärib nimetamist hiljuti avaldatud Euroopa Liidu laste vaesuse ja heaolu raport (Study on Child Poverty … 2010), samuti 2006 valminud Euroopa Liidu laste heaolu uurimus (Bradshaw, Richardson 2009).

Andmed ja meetod

2009. aastal tegi artikli üks autor Riigikantselei tellimusel uurimistöö “Perepoliitiliste meetmete võrdlus Euroopa Liidus” (Trumm 2009), milles analüüsis erinevates liikmesriikides peredele makstavate rahaliste toetuste ja hüvitiste suurust ja struktuuri kindlaksmääratud peretüüpides. Artikkel tugineb nimetatud uurimistöö käigus eri andmeallikatest koostatud andmebaasi andmetele. Eesmärk on võrrelda Euroopa Liidu liikmesriikide peretoetuste tulemuslikkust leibkondade ja laste vaesuse leevendamisel ning rahvusvahelisele kogemusele tuginedes teha kindlaks võimalused Eesti perepoliitika tõhustamiseks perede ja laste heaolu silmas pidades.

Artiklis analüüsitakse kolme peretoetuste liiki – lastetoetusi, vanemahüvitist ja lapsehooldustasu. Lapsehooldustasu eristub Euroopa Liidu kontekstis vanemahüvitisest eelkõige selle poolest, et tavaliselt makstakse seda kõigile (mitte ainult kindlustatule) ning toetust makstakse kõigile võrdses määras (ei sõltu sissetulekust). Andmed toetuste maksmise tingimuste ja suuruse kohta pärinevad Euroopa Liidu sotsiaalkaitsesüsteemide võrdlevast andmebaasist MISSOC (The Mutual Information System on Social Protection of the Member States of the EU . MISSOC on kujunenud Euroopa Liidu keskseks sotsiaalkaitse valdkonda puudutavaks infoallikaks, sisaldades andmeid sotsiaalpoliitilise seadusandluse, sotsiaaltoetuste ja -teenuste rahastamise ning osutamise tingimuste kohta. MISSOC-i andmete täpsustamiseks on kasutatud OECD riikide palkade ja hüvitiste (Benefits and Wages: OECD Indicators) ning sotsiaalkulutuste andmebaasi (OECD Social Expenditure Database).

Traditsiooniliselt võrreldakse perepoliitilisi toetusi nn tüüppere-meetodil: toetuste suurust ja struktuuri vaadeldakse eelnevalt määratud nn näidisperekonnas, kus arvestatakse toetuste maksmise tingimusi mõjutavaid parameetreid – laste arvu ja vanust, täiskasvanute (sealhulgas vanemate) arvu peres, nende töösuhet, pere sissetulekut, elukohta jms. Analüüsis on keskne tüüppere kahe töötava ja palka saava vanema ning kahe lapsega (9-kuune ja 8-aastane) perekond, kelle sissetulek jääb alla asjaomases riigis kehtestatud elatusmiinimumi piiri. Nimetatud pere toetusi võrreldakse samasuguse, kuid keskmist sissetulekut saava pere toetussummadega.

Perepoliitika taust

Perepoliitiliste meetmete vaesust leeven­dava mõju kindlaksmääramiseks rakendatakse analüüsis erinevaid riigi sotsiaal-majanduslikku olukorda ning perede ja laste vaesusmäära kirjeldavaid indikaatoreid (tabel 1). Kõik kasutatud indikaatorid pärinevad Eurostati andmebaasist ja on esitatud 2007. aasta seisuga.

Artikli maht ei võimalda analüüsi käiku ja kõiki tulemusi detailselt esitada. Seetõttu tuuakse järgnevalt üksnes kõige olulisemad tulemused koos hädavajaliku tõendusmaterjaliga. Riikide perepoliitikale tehtavad kulutused sõltuvad peamiselt kahest tegurist – riigi üldistest võimalustest ja (sotsiaal)poliitilistest valikutest. Riigi võimalusi peegeldab sisemajanduse kogutoodang, valikuid iseloomustab aga erinevate poliitikavaldkondade osakaal üldises eelarves. Euroopa Liidu kontekstis on Eesti sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta keskmisest madalam, moodustades 68,8 protsenti euroliidu keskmisest, ning sotsiaalkulude osatähtsus on sisemajanduse kogutoodangust (12,5 protsenti) Läti kõrval kõige väiksem (tabel 1). Selline võimaluste ja valikute kombinatsioon loob perepoliitika arenguks teiste liikmesriikidega võrreldes piiratud võimalused. Perepoliitika kulutuste keskmisest suurema osakaalu tõttu on Eestis perepoliitikale tehtavad kulutused ühe elaniku kohta siiski võrreldavad uute Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikide kulutustega. Tõhusate ­perepoliitiliste meetmete kavandamisel ja rakendamisel tuleb arvestada paljude riigi sotsiaal-majandus­likku keskkonda määravate asjaoludega. Nagu tabelist 1 nähtub, tuleks Eesti tingimustes kindlasti arvestada sissetulekute keskmisest ebavõrdsemat jaotust ühiskonnaliikmete vahel ning keskmisest kõrgemat suhtelise vaesuse määra, kus riskirühmadena eristuvad lasterikkad, üksikvanemaga ja töötu leibkonnaliikmega pered. Suure materiaalse ebavõrdsuse ja kõrge vaesusriski tingimustes tuleks muu hulgas vältida poliitilisi meetmeid, millest saavad kasu eelkõige jõukamad pered.

Tabel 1. Perepoliitika tausta ning laste ja perede vaesust iseloomustavad indikaatorid 2007. aastal

Riik
Sotsiaal-majanduslik taust
Perepoliitika kulutused
Suhtelise sissetulekuvaesuse määr
Töötus
SKT 1 el kohta (EL 27 = 100)
Gini indeks
Sotsiaalkulude % SKT-st
% sotsiaal-
kulu­dest
1 el kohta (PPS)
Lapsed (0–17)
Lasterikkad pered
Üksikvanema pered
Kõik pered
Töötuse määr
Lapsi töötu peres (%)
Austria
123,0
26,0
28,0
10,2
851,9
15
19
31
12
4,4
5,3
Belgia
115,7
28,0
29,5
7,1
584,9
17
18
36
17
7,5
12,0
Bulgaaria
37,7
35,0
15,1
8,6
117,4
30
71
30
22
6,9
12,8
Tšehhi
80,1
25,0
18,6
9,2
332,1
16
29
37
10
5,3
8,0
Küpros
93,6
30,0
18,5
10,8
443,4
12
16
33
16
4,0
3,9
Saksamaa
115,8
30,0
27,7
10,6
809,4
14
12
34
15
8,4
9,6
Taani
121,2
25,0
28,9
13,1
1099,8
10
15
17
12
3,8
5,3
Eesti
68,8
33,0
12,5
11,6
246,4
18
21
44
19
4,7
7,2
Kreeka
92,8
34,0
24,4
6,2
344,0
23
30
34
20
8,3
3,9
Hispaania
105,0
31,0
21,0
6,0
323,7
24
37
27
20
8,3
5,3
Soome
117,9
26,0
25,4
11,6
824,7
10
13
22
13
6,9
4,4
Pransusmaa
108,5
26,0
30,5
8,5
669,1
16
18
34
13
8,4
8,8
Ungari
62,6
26,0
22,3
12,8
436,9
19
28
29
12
7,4
13,9
Iirimaa
147,8
31,0
18,9
14,7
963,5
20
20
40
18
4,6
11,5
Itaalia
103,5
32,0
26,7
4,7
304,6
25
41
31
20
6,1
5,8
Leedu
59,3
34,0
14,3
8,7
181,5
22
38
42
19
4,3
8,3
Luksemburg
275,2
27,0
19,3
16,6
2157,9
20
46
34
14
4,2
3,4
Läti
55,7
35,0
11,0
11,0
169,3
21
25
45
21
6,0
8,3
Malta
76,4
26,0
18,1
5,9
205,4
19
24
54
14
6,4
9,2
Holland
132,2
28,0
28,4
6,0
527,9
14
19
30
10
3,2
5,9
Poola
54,4
32,0
18,1
4,5
106,4
24
36
31
17
9,6
9,5
Portugal
75,6
37,0
24,8
5,3
234,2
21
43
34
18
8,1
5,1
Rumeenia
41,6
38,0
12,8
13,2
176,5
33
55
42
25
6,4
10,0
Rootsi
125,3
26,0
29,7
10,2
900,9
12
13
24
11
6,1
4,8
Sloveenia
88,6
23,0
21,4
8,7
402,2
11
15
29
12
4,9
2,2
Slovakkia
67,7
24,0
16,0
10,0
256,4
17
26
26
11
11,1
10,6
Suurbritannia
116,7
32,0
25,3
6,0
442,4
23
31
44
19
5,3
16,7
EL 27
100,0
32,0
26,2
8,0
499,9
20
25
34
17
7,1
16,7
 ALLIKAS: Eurostat.

Tabel 2. Laste- ja peretoetuste absoluutsuurused ja asendusmäärad Euroopa Liidu liikmesriikides 2007. aastal

Riik
Minimaalse
sissetulekuga pere
Keskmise tuluga pere kogu-toetus (eurot)
Minimaalse
sissetulekuga pere
Vaese pere
toetuse suhe keskmise
pere toetu-sesse (%)
Lastetoetus (eurot)
Peretoetus
(eurot)
Toetus kokku (eurot)
Kogutoetuse
suhe vaesuspiiri
(%)
Lapsetoetuse suhe vaesuspiiri
(%)
Peretoetuse
suhe vaesuspiiri
(%)
Austria
230,9
435,9
666,8
666,8
73,5
25,4
48,0
100,0
Belgia
224,0
684,9
909,0
909,0
103,5
25,5
78,0
100,0
Bulgaaria
70,4
123,0
193,4
123,0
261,4
95,1
0,0
135,8
Tšehhi
46,4
442,0
488,4
442,0
180,3
17,1
163,1
110,5
Küpros
96,9
0,0
96,9
64,6
12,1
12,1
0,0
149,9
Saksamaa
308,0
300,0
608,0
2229,0
68,7
34,8
33,9
27,3
Taani
265,6
1833,6
2099,2
2099,2
179,9
22,8
157,1
100,0
Eesti
38,3
172,0
210,3
1004,1
75,8
13,8
62,0
20,9
Kreeka
24,7
0,0
24,7
24,7
4,8
4,8
0,0
100,0
Hispaania
48,5
0,0
48,5
0,0
8,1
8,1
0,0
Soome
210,5
588,8
799,3
799,3
86,4
22,7
63,6
100,0
Prantsusmaa
119,3
1078,9
1198,2
1198,2
144,7
14,4
130,3
100,0
Ungari
101,1
198,0
299,1
465,9
152,0
51,4
100,6
64,2
Iirimaa
300,0
0,0
300,0
300,0
27,1
27,1
0,0
100,0
Itaalia
258,3
120,4
378,7
13,9
50,5
34,4
16,0
2724,7
Leedu
43,3
393,0
436,3
631,9
266,3
26,4
239,9
69,0
Luksemburg
457,4
485,0
942,4
942,4
63,1
30,6
32,5
100,0
Läti
25,1
80,0
105,1
509,0
62,7
15,0
47,8
20,6
Malta
131,0
0,0
131,0
0,0
28,8
28,8
0,0
Holland
138,4
0,0
138,4
138,4
15,2
15,2
0,0
100,0
Poola
30,0
105,7
135,7
0,0
77,5
17,1
60,4
Portugal
158,4
0,0
158,4
0,0
41,8
41,8
0,0
Rumeenia
89,0
180,0
269,0
246,0
324,4
107,3
217,1
109,3
Rootsi
232,4
583,7
816,1
3452,6
88,0
25,1
62,9
23,6
Sloveenia
198,3
538,5
736,8
1329,0
148,8
40,0
108,7
55,4
Slovakkia
32,0
113,1
145,1
145,1
73,1
16,1
57,0
100,0
Suurbritannia
184,7
0,0
184,7
184,7
17,6
17,6
0,0
100,0
ALLIKAS: Autori koostatud perepoliitika rahaliste toetuste andmebaas.

Laste- ja peretoetuste suurus

Laste- ja peretoetuste väljundi analüüsimisel vaatleme kõigepealt toetuste jaotust minimaalse sissetulekuga peres. Jagades rahalised toetused lapsele makstavateks (lastetoetus) ja laste kasvatamiseks perele makstavateks (vanemahüvitis + lapsehooldustasu), on Euroopas keskmiselt ülekaalus peretoetused (erandiks on Lõuna-Euroopa riigid, Suur­britannia, Iirimaa ja Holland, kus peretoetusi ei maksta). Absoluutvääringus makstakse kõige suuremaid lastetoetusi Luksemburgis, Saksamaal, Iirimaal ja Taanis, mis on Euroopa Liidu liikmesriikidest kõige jõukamad (tabel 2). Keskmisest madalamad lastetoetused on traditsiooniliselt Ida- ja Lõuna-Euroopas: viis kõige madalamate lastetoetustega riiki on Kreeka, Läti, Poola, Slovakkia ja Eesti. Peretoetuste puhul on riikide järjestus ligikaudu samasugune: kõrgemate peretoetustega on läänepoolsed heaoluriigid (Taani, Prantsusmaa, Belgia, Soome ja Rootsi), järjestuse lõpus paiknevad lisaks nimetatud riikidele, kus peretoetusi ei kohaldata, veel Poola, Slovakkia ja Eesti.

Toetuste absoluutsummadest on vaesuse leevendamise seisukohast olulisem toetuste suhe vaesuspiiri. Tundub loogiline, et riikides, kus peretoetuste kogusumma ületab kehtestatud vaesuspiiri, on ka rohkem võimalusi vaesusriski ennetada ja vähendada. Tabelis 2 toodud arvude kohaselt on suhteliselt kõige suuremad võimalused lastega perede vaesust vältida Rumeenias, Bulgaarias ja Leedus, kus laste- ja peretoetuste üldsumma ületab kehtivat suhtelist vaesuspiiri üle kahe korra. Üllatav on aga tõsiasi, et just Rumeenias ja Bulgaarias on laste vaesuse määr kõige kõrgem kogu Euroopas. Kõrge laste suhtelise vaesuse määr on täheldatav ka Kreekas ja Hispaanias, kus toetuse suhe vaesuspiiri jääb alla 10 protsendi. Mõlemad juhud näitavad, et laste ja perede vaesus ei sõltu üksnes perepoliitilistest vahenditest, vaid ka sotsiaalsest taustast.
Eesti keskmine positsioon kogutoetuse vaesuspiirist lähtuva asendusmäära puhul tuleneb eelkõige vanemahüvitise suhteliselt kõrgest tasemest: Eestis makstava lastetoetuse osakaal suhtelise vaesuse piirist (13,8%) on madalamaid Euroopa Liidus, edestades vaid marginaalse perepoliitikaga Lõuna-Euroopa riike (Kreekat, Hispaaniat ja Küprost).

Ressursside ümberjagamise mõju

Traditsiooniliselt nähakse laste- ja perepoliitikat kui vahendit, mille abil toimub ressursside horisontaalne ümberjagamine – lastetutelt peredelt lastega peredele. Horisontaalsele ümberjaotusele lisaks toimub peretoetuste abil ka vertikaalne ümberjaotamine – jõukamatelt vaesematele. Enamikus ühiskondades iseloomustab lastega peresid mõnevõrra suurem risk saada madalamat sissetulekut, seetõttu eeldatakse peretoetustelt ka vaesust leevendavat mõju.

Peretoetuste ressursside ümberjagamise mõju hindamiseks kõrvutame minimaalse ja keskmise sissetulekuga pere laste- ja peretoetusi. Võrdluse tulemusena on võimalik eristada kolme tüüpi riike. Esimeses rühmas on makstavad toetused universaalsed – nii laste- kui ka peretoetused ei sõltu sissetulekust ning on mõlemas tüüpperes võrdsed (Austria, Belgia, Taani, Kreeka, Soome, Prantsusmaa, Iirimaa, Luksemburg, Holland, Slovakkia, Suurbritannia). Teises rühmas on vaesematele peredele makstav kogutoetus keskmise sissetulekuga perega võrreldes suurem (Bulgaaria, Tšehhi, Küpros, Itaalia ja Rumeenia). Kolmandas rühmas (Saksamaa, Eesti, Ungari, Leedu, Läti, Rootsi, Sloveenia) on keskmise sissetulekuga pere toetustest saadav tulu palju suurem vaesemate peredega võrreldes.

Kõige rohkem erinevad kogutoetused Eestis ja Lätis, kus miinimumsissetulekuga pered saavad vastavalt 20,9 ja 20,6 protsenti keskmise leibkonna kogutoetusest. On selge, et peretoetus suurendab vaesuse mõju eelkõige palgapõhise vanemahüvitise maksmise perioodil, mis kestab kõigis eespool nimetatud riikides suhteliselt lühikest aega. Siinkohal väärib märkimist, et Sloveenia ja Eesti on ainsad riigid, kus keskmise palga korral hüvitatakse vanemapuhkusega kogu eelnevalt saadud töötasu (Leedus on asendusmäär 85, Rootsis 80 ja Lätis 70 protsenti). Lääne-Euroopas jäävad asendusmäärad 15 protsendi piirimaile, küündides Taanis ja Saksamaal 45 protsendini.

Lastetoetusi keskmise ja madalaima sissetulekuga peres eraldi vaadeldes selgub, et 17 liikmesriigis ei sõltu lastetoetus sissetulekust ja on seega universaalne. Bulgaarias, Tšehhis, Hispaanias, Maltal, Poolas, Portugalis ja Sloveenias kohaldatakse lastetoetust ainult vaesematele peredele ning Küprosel, Itaalias ja Rumeenias on kasutusel pere sissetulekutega pöördvõrdeline lastetoetuste süsteem (tabel 3).

Tabel 3. Pere- ja lastetoetuste ümberjagamise mõju tüüppere näitel Euroopa Liidus

Peretoetused
puuduvad
ainult vaestele
universaalsed
jõukaid toetavad
Lastetoetus
Ainult
vaestele
Hispaania, Malta, Portugal
Poola
Bulgaaria, Tšehhi
Sloveenia
Vaesematele rohkem
Küpros, Itaalia,
Rumeenia
Universaalne
Kreeka, Iirimaa, Holland Suurbritannia,
Austria, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Taani, Luksemburg, Slovakkia
Saksamaa, Eesti, Ungari, Läti, Rootsi, Leedu

Toetuste mõju vaesuse leevendamisele

Palju on arutletud, kas laste ja lastega perede vaesus on tingitud sellest, et perepoliitika pole tõhus või tuleneb see hoopis ühiskonna üldistest probleemidest ja riskidest. Küsimusele vastamiseks tehtud regressioonanalüüs näitab, et esmane laste vaesust mõjutav tegur on sissetulekute ebavõrdsuse määr riigis: mida ebavõrdsem on tuludejaotus, seda suurem on laste vaesusrisk.

Nimetatud seaduspärasust saab selgitada lastega perede üldiselt kõrgema haavatavuse määraga ning ressursside ebaühtlase jagunemise kasvuga, mis võib tuleneda maksu-, palga- või sotsiaalpoliitiliste regulatsioonide muutusest, majandusarengu olulisest kiirenemisest või aeglustumisest. Viimane tähendab lastega peredele konkurentsivõime kahanemist ja majandusliku positsiooni suhtelist halvenemist.

Ühiskonna tasandil mõjutab laste vaesusriski teataval määral ka töötuga leibkonnas kasvavate laste osatähtsus. Ebavõrdsuse ja töötusenäitajate taustal on perepoliitiliste toetuste mõju laste vaesuse määrale statistiliselt ebaoluline. Peretoetuste mõju muutub mõneti oluliseks sarnase sotsiaal-majandusliku taustaga riikide kõrvutamisel, kusjuures laste vaesuse leevendamise seisukohast on lastetoetus vanemahüvitisest või lapsehooldustasust märksa tähtsam. Nii on sarnase ebavõrdsuse taseme ja töötuse määraga Põhjamaadest laste vaesuse määr kõige madalam Taanis, kus lapsetoetus on kohaliku vaesuspiiriga võrreldes kõige kõrgem. Kõige tugevam on lastetoetuse vaesust leevendav mõju lasterikastele peredele. Samal ajal on üllatav, et üksikvanemate vaesuse määra ei mõjutanud ühiskonna sotsiaal-majanduslikku tausta kirjeldavad indikaatorid (ebavõrdsuse või töötuse määr) ega ka laste- või peretoetuste suurus.

Eesti toetused Euroopa Liidu taustal

Euroopa Liidu ulatuses paistab Eesti kõigepealt silma riikliku sotsiaalkaitse süsteemi erakordselt suure alarahastatusega, mis määrab ära poliitika teostamise võimalused. Samal ajal on perepoliitika vahendite osatähtsus üldistes sotsiaalkuludes Euroopa kõrgemaid. Eesti perepoliitika üldises korralduses valitseb Skandinaavia riikide sarnaselt universaalsuse põhimõte, millest teravalt eristub 2004. aastal rakendatud vanemahüvitise süsteem. See annab olulise eelise suurema sissetulekuga peredele. Euroopaga (ja ka muu maailmaga) võrreldes tavatult kõrge hüvitise ülempiir ning 100-protsendiline netoasendusmäär muudab meetme kulukaks ning vaesuse leevendamise seisukohast ebaefektiivseks.

Erinevalt kõrgest vanemahüvitisest on Eestis peredele makstavad lastetoetused väga väikesed, olles kõrgemad üksnes Lõuna-Euroopa riikides ning Lätis, Sloveenias ja Bulgaarias makstavatest toetustest. Ka lastetoetuse maksmise periood on Eestis Euroopa Liidu keskmisest lühem.

Niisugune disproportsioon vanemahüvitise ja lastetoetuse määra vahel muudab Eesti perepoliitiliste meetmete mõju vaesuse leeven­damisele ebaoluliseks. Sellele on juba 2007. aastal juhtinud tähelepanu Andres Võrk ja Alari Paulus. Kuigi laste suhtelise vaesuse määr on Eestis Euroopa Liidu keskmisest tasemest mõnevõrra madalam, on hilju­tises Euroopa Liidu laste vaesuse raportis (2010) mainitud Eestiga seoses suurt laste ­vaesussüvikut (vaesuses elava lastega pere sissetulek on vaesuspiirist palju madalam), üksikvanemate kõrget vaesusriski ning laste kõrget püsivaesuse määra (58 protsenti kõikidest vaesuses elavatest lastest on vaesuses elanud rohkem kui ühe aasta).

Eesti perepoliitika järjest suurem tähelepanu sündimuse stimuleerimisele võib hetke demograafilist olukorda silmas pidades olla õigustatud, kuid see ei tohiks kaasa tuua ebavõrdsuse süvenemist ja lastega perede suhtelise vaesusriski kasvu. Eriti majanduskriisi ajal tuleb erilist tähelepanu pöörata ühiskonna vähem toimetulevatele liikmetele. Küsimus on selles, milliste sotsiaalpoliitiliste vahenditega seda teha ning milline võiks olla perepoliitiliste meetmete roll selles prot­sessis.

Millest oleks kõige rohkem abi

Praegu on Eesti sotsiaalpoliitilises praktikas ainus ressursse vertikaalselt ümberjagav ja vaesust leevendav meede vajaduspõhine toimetulekutoetus. Juba aastaid on diskuteeritud selle üle, kas ja kui palju toimetulekupiiri tõsta ning kuidas võib toetuse suurendamine mõjutada toetust saavate perede ja üksikisikute töö- ja iseseisva sotsiaal-majandusliku toimetuleku motivatsiooni. Seetõttu pole toimetulekupiiri arvestatava tõstmiseni seni jõutud.

Toimetulekutoetuse taotlemist on peetud toimetulekuraskustes olevatele peredele nende väärikust alandavaks ning on leitud, et lastega perede olukorra parandamiseks on perepoliitilised meetmed sobivamad. Arutelu all on olnud mitmesugused lahendused – tulumaksusoodustused, universaalse lastetoetuse suurendamine, täiendavad toetused lasterikastele peredele, töötu vanemaga leibkondadele, üksikvanematele jne. Näib, et ka Euroopa Liidu liikmesriikide erinev praktika ei anna siinkohal selgeid ja üldkehtivaid vastuseid.

Kokku võttes tuleks senisest suuremat tähelepanu pöörata lastetoetuste süsteemile. Kuna lastetoetus mõjutab kõige tugevamalt laste ja lastega perede vaesust, võiks abi olla lastetoetuse suurendamisest ja/või paremast sihitusest. Arutleda võiks selle üle, kas universaalse lastetoetuse suurendamine (näiteks vaesuspiirini) on lähiaja eelarvevõimalusi silmas pidades reaalne. Selgust pole ka selles, kas lastetoetus peab jätkuvalt olema kõigile lastele võrdne: kuigi enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides rakendatakse universaalsuse printsiipi, on paljudes riikides rakendatud vajaduspõhiseid toetusskeeme. Lastetoetuse senisest paremaks sihitamiseks on mitmeid võimalusi – loobuda lastetoetuse maksmisest teatud sissetulekutasemest kõrgema sissetulekuga peredele ning vabaneva raha arvel suurendada madalama sissetulekuga perede toetusi või luua tagasihoidliku universaalse lastetoetuse kõrvale täiendav lisatoetuse mehhanism, nagu seda rakendatakse Küprosel, Itaalias ja Portugalis. Võib eeldada, et täiendav lastetoetus võib toimetulekuraskustes peredele mõjuda toimetulekutoetusest vähem stigmatiseerivalt.

Nii selle analüüsi tulemused kui ka varasemad uurimused kinnitavad laste ja lastega perede suhtelise vaesuse seotust sissetulekute jaotusega ühiskonnas. Seega võib iga poliitiline otsus, mis materiaalset ebavõrdsust vähendab, otseselt või kaudselt vähendada lastega perede vaesusriski. Kehtib ka vastupidine seos: iga poliitiline otsus, mille tagajärjel võib ebavõrdsus kasvada, sisaldab endas madalama sissetulekuga peredele täiendavat ohtu.

Kasutatud kirjandus

  • Ainsaar, M. (toim) (2000). Laste ja perepoliitika Eestis ja Euroopas. Tartu: Rahvastikuministri büroo.
  • Ainsaar, M., Soo, K. (2009). Kohalike omavalitsuste toetus lastega peredele 2008 ja laste päevahoid 2008–2009 Eestis. Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut, Rahvastikuministri Büroo.
  • Bahle, T. (2008). Family Policy Patterns in an Enlarged Europe. – J. Alber et al (eds). Handbook of Quality of Life in the Enlarged European Union. London: Routledge, pp 100–125.
  • Bradshaw, J., Richardson, D. (2009). An Index of Child Well-Being in Europe. – Child Indicators Research,2, 3, pp 319–351.
  • Family Policy in Council of Europe Member States. Two expert reports commissioned by the Committee of Experts on Social Policy for Families and Children (2009). Council of Europe. Brussels, June 2009.
  • Hantrais, L. (2007). Social Policy in the European Union. 3rd edition. Basingstoke, New York: Palgrave Macmillan and St Martin’s Press.
  • Järviste, L. (2008). Isadust toetavad poliitikad Eestis ja Euroopas. – Poliitikaanalüüs.Sotsiaalministeeriumi toimetised, nr 6.
  • Karu, M., Kasearu, K., Biin, H. (2007). Isad ja lapsehoolduspuhkus. Uuringuraport. Poliitikauuringute Keskus PRAXIS.
  • Kutsar, D. (toim) (2003). Millist perekonnapoliitikat me vajame? Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Neyer, G. (2006). Family Policies and Fertility in Europe. MPIDR Working paper WP 2006-10.
    Riiklike perepoliitiliste meetmete analüüs(2009). EV Sotsiaalministeeriumi sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakond. Tallinn.
  • Study on Child Poverty and Child Well-Being in the EU(2010) Budapest: TARKI.
  • Thévenon, O. (2008). Family Policies in Europe: Available Databases and Initial Comparisions. – Vienna Yearbook of Population Research 2008, pp 165–177.
  • Trumm, A. (2009). Perede rahaline toetamine Euroopa Liidus 2007. aastal. Uuringuraport. Tartu Ülikool, AS Resta.
  • Vaesus Eestis (2010). Tallinn: Statistikaamet.
  • Võrk, A., Karu, M. (2006). Eesti vanemahüvitise mõju sündimus- ja tööturukäitumisele: hindamise võimalused ja esimeste kogemuste analüüs. Poliitikauuringute Keskus PRAXIS.
  • Võrk, A., Karu, M., Tiit, E.-M. (2009). Vanemahüvitis: kasutamine ning mõjud tööturu- ja sündimuskäitumisele 2004–2007. Poliitikauuringute Keskus Praxis.
  • Võrk, A., Paulus, A. (2007). Peredele suunatud rahaliste toetuste mõju vaesuse leevendamisele Eestis: analüüs mikrosimulatsioonimeetodi abil. Uurimisraport. Poliitikauuringute Keskus PRAXIS.

Tagasiside