Nr 24

Laadi alla

Jaga

Prindi

Kõrge riigilõiv kui kohtusse pöördumise takistus tsiviilkohtumenetluses*

  • Margit Vutt

    Margit Vutt

    Riigikohtu eraõiguse kohtupraktika analüütik

Riigilõiv peab olema piisavalt kõrge, et katta osalt kohtumenetluse kulud, ja piisavalt madal, et tagada isikule üks tema põhiõigusi – juurdepääs õigusemõistmisele.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 14 kohaselt on isiku õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus, § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse § 13 sätestab isiku õiguse riigi ja seaduse kaitsele. Riigikohus on 2008. aasta 16. mai otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-88-07 märkinud: “Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse.” Juurdepääsu õigusemõistmisele kui põhiõigust kaitseb ka Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 6, mis näeb ette õiguse õiglasele kohtumenetlusele (right to a fair trial).

Juurdepääsu hindamisel võetakse arvesse mitmeid komponente. Üks neist on menetluse kulukus, seega võib juurdepääs õigusemõistmisele olla takistatud ka rahaliselt, näiteks liiga kõrgete riigilõivumääradega.

Artikli eesmärk on lähemalt analüüsida riigilõivu olemust ja eesmärke, uurida, millistest põhimõtetest on Eestis riigilõivumäärade kehtestamisel lähtutud ning leida vastus küsimusele, mida tuleks arvestada, kui soovitakse kehtestada õigusemõistmisele juurdepääsu tagavaid lõivumäärasid.

Kohtumenetluse kulude olemus

Õiguskirjanduses on tsiviilõigusliku vaidluse tõhusa lahendamise kolme olulise mõjurina nimetatud menetluse keerukust, kestust ja kulukust ning viidatud sellele, et neid näitajaid kasutab Maailmapank, kui hindab lepingute täidetavuse tagamist (Spamann 2009, 3). Riigilõivu suurus on seejuures üks menetluse kulukust mõjutavatest asjaoludest, kusjuures Mandri-Euroopa õigussüsteemi riikides moodustab just riigilõiv suurema osa menetluskuludest (Hodges, Vogenauer, Tulibacka 2009, 5).

Kohtumenetluse finantseerimise probleemid (sealhulgas riigilõivude kõrge tase) hoiavad teatud nõuded kohtust eemal ja sellele asjaolule on viidatud ka Eesti õigusdiskussioonides. Samuti saab tuua vastupidiseid näiteid: menetluse kulukuse olulisel vähenemisel võib teatud liiki kohtuvaidluste hulk tunduvalt kasvada. Näiteks räägitakse Ameerika Ühendriikides nn deliktiõiguse kriisist (tort law crisis): sealne menetluskulude süsteem soosib kahju hüvitamise nõuete menetlemist ja seetõttu on kohtutes väga palju vastavat liiki tsiviilasju (Hirte 1991, 121). Jaapanis seevastu tabas kohtuid pärast riigilõivude märkimisväärset vähendamist ­aktsionärihagide tulv (West 2000, 2–3).

Olukorras, kus isik soovib pöörduda kohtusse ja panna maksma talle kuuluvat nõuet, hindab ta enne hagi esitamise otsustamist menetlusega kaasnevaid võimalikke majanduslikke tagajärgi. Teatud tüüpi vaidluste puhul on koguni leitud, et menetlusotsused sarnanevad investeerimisotsustega (Reisberg 2007, 50). Kirjanduses on märgitud sedagi, et menetluskulude jaotuse reeglite kujundamisel tuleb muu hulgas lähtuda ka nn sotsiaalsest optimumist ja arvestada reguleerimisel seda, kas mingis valdkonnas esineb liigselt või vastupidi, ebanormaalselt vähe vaidlusi (Albert 2007, 320). Seega on menetluskuludel, sealhulgas riigilõivul, lisaks põhiseadusliku juurdepääsuõiguse indikaatori rollile ka teine, majanduslik mõõde. Kuid eespool nimetatud seisukohad ei tähenda, et sotsiaalse optimumi argument ja õigusökonoomilised kaalutlused saaksid olla prioriteetsed isiku õiguste kaitse kui õigusliku reguleerimise põhieesmärgi suhtes. Sotsiaal-majanduslikud aspektid peavad saama kaalutud ikkagi alles pärast seda, kui põhimõtteline juurdepääs õigusemõistmisele on tagatud.

Menetluskulud takistavad kohtusse pöördumist

Kuigi akadeemilistes allikates ei ole menetluskulude ega kohtumenetluse rahastamise teema tavapäraselt olnud kuigi populaarne, on sellele viimasel ajal hakatud siiski varasemast enam tähelepanu pöörama, sest on täheldatud, et mitmetes riikides on suured menetluskulud kujunenud või kujunemas oluliseks takistuseks kohtusse pöördumisel (Hodges, Vogenauer, Tulibacka 2010, 6).

Kui rääkida õigusemõistmisele juurdepääsu õigusest, siis – nagu on märkinud Saksa õigusteadlane Heribert Hirte – saab aktiivsest õigusest ja selle teostamisest olla juttu eelkõige tsiviilkohtumenetluses, sest kriminaalasjades taandub sama küsimus peamiselt kaitseõigusele (Hirte 1991, 91). Samas tuleb tunnistada, et tsiviilkohtumenetlust peetakse kuidagi “teisejärguliseks”, neid vaidlusi kiputakse käsitama sellistena, milles pooled on “ise süüdi” ja mille nad peaksid isekeskis ning kohtu abita ära lahendama. Kirjeldatud suhtumine viib selleni, et tsiviilvaidlusi lahendavat kohut käsitatakse vaikivalt “poolte jaoks loodud ja järelikult ka poolte poolt finantseeritava institutsioonina”. Kuid kui riik demonstreerib järjekindlalt sellist hoiakut, siis viitab see artikli autori arvates riigi soovile vähemalt osaliselt vabaneda ühest oma tuumikfunktsioonist, mis omakorda võib viia selleni, et õigusemõistmisele hakkavad kujunema ebasoovitavad, õigusriigi toimimist ohustavad asendusmehhanismid.

Tsiviilõigus reguleerib isikutevahelisi varalisi ja isiklikke mittevaralisi suhteid. Võib tõepoolest väita, et tsiviilõiguslikesse vaidlustesse satuvad isikud justkui vabatahtlikult ja peaksid seega ka sellise vaidluse ise kinni maksma. Kui võrdsete poolte vahel on lepinguline suhe, on selline lähenemine isegi mõistetav. Kuid tuleb meeles pidada, et ka näiteks hagimenetluses ei põhine suur hulk kohtus läbivaadatavaid nõudeid lepingulistel, vaid hoopis lepinguvälistel suhetel. Ükski kahjustatud isik ei ole ohvri rolli soovinud. Hagi esitamise alguspunktiks on olukord, kus kostja on jätnud täitmata oma kohustuse või tekitanud hagejale kahju. Finantsilises mõttes algab vaidlus aga sellega, et isik, kellele on ülekohut tehtud, peab leidma vahendid kohtusse pöördumiseks. Ükskõik kui ebaõiglane see kannatanule ka ei tunduks, arvestab tsiviilkohtumenetluse mudel põhimõttega, et menetlus toimub hageja huvides. Esmapilgul võib pakkuda lohutust fakt, et meie kohtumenetlus lähtub põhimõttest “kaotaja maksab”. Nii nagu Saksamaal, põhinevad ka meie tsiviilkohtumenetluse reeglid eeldusel, et hageja kaotus tähendab ebaõiget kohtussepöördumist. Seega kui hagejal oli õigus, peaks ta oma raha kostjalt tagasi saama. Reaalsus näitab aga, et kohtuotsuste täitmine võtab aega, on sageli probleemne ja menetlust finantseerinud hageja ei pruugi kunagi menetlusele kulunud summasid ­kostjalt kätte saadagi.

Menetluse kulukuse ja rahastamise eri aspekte kokku kolmekümne neljas jurisdiktsioonis on põhjalikult analüüsitud Oxfordi Ülikoolis tehtud uuringus, mis hõlmab ka Euroopa Liidu liikmesriike. Uuringu viisid läbi kaks Oxfordi Ülikooli uurimiskeskust – Centre for Socio-Legal Studies ja Institute of European and Comparative Law. Oxfordi uuringu kohaselt on praeguse aja probleem see, et riigivõim on olnud sunnitud paljudes valdkondades kulutusi kärpima ning eraõiguslikud kohtuvaidlused ei ole valdkond, millele kohtusüsteemid meelsasti kulutusi teha sooviksid. Valitsused, äris osalejad ja ka füüsilised isikud otsivad uusi, kiiremaid ja odavamaid vaidluste lahendamise võimalusi. On leitud, et nii kohtusüsteemi toimimise eest vastutavad asutused kui ka õiguskorrad tervikuna peaksid sellistele tendentsidele vastama kulude alandamise, liiga keerukate menetluste lihtsustamise, kulude ettenähtavuse suurendamise ja menetluse tõhustamisega (Hodges, Vogenauer, Tulibacka 2009, 6). Sama suunda oleks autori arvates kohane järgida ka Eestis.

Riigilõivu eesmärk ja selle kehtestamise põhimõtted

Seaduse tasemel on riigilõivu eesmärk väljendatud riigilõivuseaduse § 4 lõikes 1, mille kohaselt kehtestatakse riigilõivumäär lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte). Mõnevõrra konkretiseerib riigilõivu eesmärki tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 139 lõige 1, mille kohaselt on riigilõiv kohtumenetluses menetlustoimingu tegemise (näiteks hagi esitamise) eest Eesti Vabariigile tasutav summa. Kulupõhimõtet on rõhutatud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2010. aasta 9. novembri määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-10. Kuid sellest hoolimata, et Eesti seadus ja ka kohtupraktika deklareerivad riigilõivu kulupõhimõtet, ei ole ­tegelikult selge, kas on olemas mingid arvutused, mille põhjal võiks hinnata lõivumäärade ja kulutuste seoseid.

Lisaks kulupõhimõttele on seaduse rakendajad ja kohtupraktika toonud esile ka riigilõivu muid eesmärke, näiteks menetlusökonoomia tagamise ja kohtusüsteemi parema rahastamise. Kõrgeid riigilõivusid põhjendas endine justiitsminister muu hulgas sellega, et hageja saab eduka menetluse tulemusena suure varalise hüve (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 17.1), aga ka vajadusega hoida ära suuremaid palgakärpeid ja koondamisi kohtusüsteemis. Justiitsminister avaldas seisukoha, et kohtumenetlus ongi kulukas, sest kohtuniku palk on kõrge ning õigust tuleb mõista väärikas kohas ja korralike töövahenditega, mille peab kinni maksma isik, kes kohtusse vaidlema läheb.

Lisaks kohtumenetluse kulude katmisele, kohtusüsteemi rahastamisele ja riigieelarve laekumiste tagamisele on riigilõivu eesmärgiks peetud ka tõsiste õigusvaidluste selekteerimist ja pahatahtlike ehk nn protestihagide esitamise võimaluse blokeerimist ning kohtus lahendatavate õigusvaidluste hulga üldist optimeerimist. Riigilõivule omistatud eesmärgid võib seega üldistatult jaotada kulude katmisele ja menetlusökonoomia tagamisele suunatud eesmärkideks.

Milline lõivumäär on liiga kõrge ja seega põhiseadusevastane

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et õigusemõistmisele juurdepääsu õigus ei ole absoluutne põhiõigus, vaid riik võib seda piirata ja peabki piirama, kehtestades juurdepääsu tingimused. Riigi ülesanne on määrata kindlaks pädev kohus, luua menetlusreeglid ja kehtestada formaalsed nõuded, mis tuleb kohtusse pöördumisel täita (Gustavson 2010, 3). Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 jätab liikmesriigile vaba valiku, milliseid vahendeid selle eesmärgi saavutamiseks kasutada. Euroopa ­Inimõiguste Kohus on leidnud, et õigusemõistmisele juurdepääsu põhiõiguse mõningane kitsendamine on paratamatu, kuid piirangud ei tohi olla ülemäärased.

Õiglase õigusemõistmise huvides võib seada kohtusse pöördumise õigusele ka rahalisi piiranguid. Piirang on kooskõlas artikliga 6, kui selle eesmärk on legitiimne ning valitud vahendid on seatud eesmärgi suhtes proportsionaalsed. Nii on Euroopa Inimõiguste Kohus kohtuasjas Weissman jt vs Rumeenia tunnistanud iseenesest legitiimseks kohtulõivude tõstmise eesmärgi vältida kohtu ülekoormamist vähem tähtsate kohtuasjadega.

Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, et piirangu konventsioonile vastavuse hindamisel ei ole tema eesmärk määrata, millised on kõige sobivamad abinõud kohtule juurdepääsu õiguse reguleerimiseks riigis, samuti ei hinda inimõiguste kohus asjaolusid, mis viisid liikmesriigi kohtus vastava otsuse langetamiseni. Euroopa Inimõiguste Kohtu ülesanne on kontrollida, kuidas liikmesriik on rakendanud talle antud kaalutlusõigust, ja kindlaks teha, kas riigivõimu otsuste tagajärjed on konventsiooniga kooskõlas. Kohus lähtub kontrolli teostamisel konventsiooni eesmärgist, mille kohaselt ei tohi juurdepääs kohtule olla teoreetiline ja illusoorne, vaid peab olema praktiline ja tõhus. Seda põhimõtet järgides on Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt tunnistanud konventsiooni rikkumiseks liiga suure lõivu. Näiteks kohtuasjas Kreuz vs Poola leidis kohus, et keskmise aastapalga suurune riigilõiv rikub inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõiget 1 (punkti 61 jj). Märkimisväärne on see, et avaldaja oli ettevõtja ning Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates ei olnud veenev rahvuslike kohtute argument, et äris tuleb kohtuskäimise võimalusega arvestada. Kohtuasjas Mehmet ja Suna Yiğit vs Türgi tunnistas kohus sama artikli rikkumiseks neljakordse alampalga suuruse kohtulõivu nõudmise sissetulekut mitteomavalt poolelt (punkt 38). Kohtuasjas Stankov vs Bulgaaria tuvastas Euroopa Inimõiguste Kohus konventsiooni rikkumise olukorras, kus alusetu kohtueelse kinnipidamise eest väljamõistetavast hüvitisest 90 protsenti tuli tasuda kohtukuludeks sellesama hüvitise taotlemisel (punktid 51, 58, 67).

Eestis liiga kõrged riigilõivumäärad

Riigilõivude liiga kõrget määra kui takistust õigusemõistmisele juurdepääsemisel on 2009. aastast alates käsitletud ka mitmetes Riigikohtu lahendites. 2011. aasta alguses suurenes vastavate kohtuasjade arv oluliselt ja praeguseks on mitmed riigilõivuseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätted tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Ka selle artikli kirjutamise ajal, 2011. aasta sügisel, on Riigikohtu menetluses oma järge ootamas mitu analoogset kohtuasja.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2009. aasta 15. detsembri otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-25-09 tunnistati tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 131 lõige 2 ja lõige 3 (ulatuses, milles § 131 lõikes 3 on sätestatud viide § 131 lõikele 2) ning riigilõivuseaduse lisa 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles nähti ette kohustus tasuda hooneühistu üldkoosoleku otsuse tühisuse tunnustamise hagilt riigilõivu 75 000 krooni. Viidatud sätete põhiseadusepärasuse hindamise algatas Tallinna Ringkonnakohus. Vaidluse toimumise ajal kehtisid tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 131 lõiked 2 ja 3 redaktsioonis, mille kohaselt juriidilise isiku organi otsuse (välja arvatud osaühing ja aktsiaselts) kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi puhul oli hagihind 1/10 juriidilise isiku netovarast viimase majandusaasta aruande järgi, kuid mitte madalam kui 25 000 krooni ja mitte kõrgem kui 1 000 000 krooni. Praeguseks on tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 131 lõige 3 tunnistatud kehtetuks ja nimetatud ühingute puhul kehtib ühtne hagihind 1595 eurot (ligikaudu 25 000 krooni).

Riigikohtu üldkogu 2011. aasta 12. aprilli otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 (Wipestrex vs Eesti Vabariik) tunnistati, et riigilõivuseaduse § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes olid vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda 10 000 000- kroonise nõudega apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Samasuguse sisuga on ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-11.

Paratamatult tuleb nõustuda viidatud otsuse punktis 14 väljendatud Riigikogu õiguskomisjoni seisukohaga, et riigilõivumäärad vajavad põhjalikku korrigeerimist ning paljudel juhtudel võib tasumisele kuuluv lõivumäär olla oma suuruse tõttu ebaproportsionaalne piirang põhiseaduse § 24 lõikes 5 ja § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguste realiseerimisel.

Kohtupidamine on kallis ja paratamatult tõusetub küsimus rahastamise allikatest. Euroopas on riike, kus riigilõiv on sümboolne või puudub hoopis (näiteks Iirimaa, Soome). Neis riikides kannab kohtupidamise kulud riik. Üldjuhul on tsiviilasjades riigilõivu kehtestamise mõte vähemalt osaliselt tõesti see, et lõivudena makstud summade arvelt pidada üleval kohtusüsteemi. Mingil viisil peab iga riik suutma Euroopa põhimõtetega kooskõlas olevat kohtupidamist rahastada. Soovides panna kohtute ülalpidamise täielikult tsiviilasjade menetlusosaliste õlgadele, on artikli autori arvates paratamatuks tulemuseks sellise süsteemi põhiseadusevastasus. Lisaks tsiviilasjadele arutavad meie kohtud ka kriminaal-, väärteo- ja haldusasju. Näiteks haldusasjades kehtivad märkimisväärselt väiksemad riigilõivud. See on arusaadav, sest tundub olevat ebaõiglane püstitada riigi vastu kohtusse pöörduda soovivale isikule rahaline takistus suure riigilõivu näol. Kuid kas kirjeldatud olukord erineb ikka nii väga juhtumist, kus tsiviilvaidlust soovib algatada füüsiline isik, kes on sattunud ebaausa lepingupartneri peale ja jäänud ilma suure väärtusega varast?

Riigilõivu määrasid on tsiviilkohtumenetluses viimase kümne aasta jooksul muudetud päris mitmel korral, kuid ühelgi juhul ei ole muudatused põhinenud arvutustel ega hinnangutel, millised võiksid olla põhiõigusi tagavad ja proportsionaalsed lõivumäärad. Samuti ei nähtu eelnõudega kaasnevatest seletuskirjadest ega muudest dokumentidest, kas deklareeritud kulupõhimõtet ka tegelikkuses järgitakse. Viimase kümne aasta olulisem lõivumäärade tõus toimus 1. jaanuaril 2009. Seejuures ei olnud seaduseelnõu algses versioonis riigilõivu määrade muutmist kavandatud ning alles esimese ja teise lugemise vahel lisati eelnõusse riigilõivu suurendamise sätted. Seletuskirjas puuduvad seega nii suurendamise põhjused kui ka hinnang selle võimalikule mõjule.

Tuleb tunnistada, et täidesaatev ja seadusandlik võim teevad katset reageerida Riigikohtu poolt riigilõivuseaduse sätete põhiseaduspärasusele antud negatiivsele hinnangule. Käesoleva aasta aprillis hakkas Riigikogu menetlema riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega kavandati viia lõivud uuesti ligikaudu 2007. aasta tasemele. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud ja see otsustati saata teisele lugemisele. Kui praegu tuleb umbes 11 000 euro suuruse nõude korral tasuda lõivu ligikaudu 1118 eurot, siis uus määr oleks eelnõu järgi olnud ligikaudu 559 eurot. 51 000 euro suuruse nõude korral oleksid vastavad summad 4154 ja 2077 eurot. Langus oleks olnud küll märkimisväärne, kuid kui võrrelda pakutavaid lõivusid just väga väikeste ja väga suurte nõuete korral Euroopa teiste riikide analoogandmetega, jääks Eesti endiselt kõrge riigilõivu tasemega maaks, olles võrreldav näiteks Austria ja Ühendkuningriigiga, samal ajal kui näiteks Taanis, Itaalias, Rootsis, Soomes ja Prantsusmaal on lõivud ka võrdluses uute lõivumääradega märkimisväärselt madalamad. Eelnõu saatus on aga ebaselge, sest justiitsministeeriumis on valmimas alternatiivne muudatuste pakett, mida soovitakse jõustada koos tsiviilkohtumenetluse seadustiku järjekordsete muudatustega. Seega ei ole praegu teada, kas, millal ja millised muudatused riigilõivumäärasid ees ootavad.

Endiselt tekitab artikli autori arvates küsitavusi ka asjaolu, et kõrge lõiv tuleb tasuda igas kohtuastmes. Kõigi kohtuastmete läbimise õigus ja kohtuliku kontrolli võimalus ei kuulu “standardvarustusse” ja tuleb menetlusosalistel sõna otseses mõttes juurde osta. Ometi on Riigikohus vihjanud asjaolule, et lõivu mitmekordne tasumine ei pruugi olla proportsionaalne abinõu. Riigikohtu üldkogu 2010. aasta 12. aprilli otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 punktis 48.1 märgitakse: “Edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (vt ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvamus), st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks (hagi rahuldamata jätmise korral) tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. Nimetatud kohtuasjas pidi hageja ligikaudu kahe miljoni euro suuruselt nõudelt apellatsiooniastmes tasuma riigilõivu 60 000 euro ringis. Uute määrade järgi oleks lõivu suurus ligikaudu 30 000 eurot. Kuna mingeid arvutusi ei ole, siis on võimatu hinnata, kas näiteks kolm protsenti kahe astme menetluse eest kokku oleks proportsionaalne või mitte.

Menetlusabi andmine – kas leevendus kõrgetele lõivudele?

Õigusemõistmisele juurdepääsu hindamisel ei ole riigilõivude üldine kõrge tase siiski ainuke hindamiskriteerium. Samavõrd oluline on küsimus riigilõivu tasumiseks ebapiisavaid vahendeid omavatele isikutele menetlusabi andmisest. Olukorras, kus isikul ei ole konkreetselt tema jaoks liiga kõrge riigilõivu tõttu võimalik pöörduda kohtusse, peab talle olema tagatud võimalus saada menetlusabi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtte kohaselt on menetlusabi andmine ette nähtud eelkõige füüsilistele isikutele, kelle elukoht on menetlusabi andmise avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis või mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis või kes on Eesti Vabariigi või mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik. Piirangud füüsilisele isikule menetlusabi andmiseks on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõigetes 2–3.

Eestis kehtiv menetlusabi süsteem lähtub eeldusest, et enamik isikuid, kes soovivad oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda, on võimelised tasuma riigilõivu. Menetlusabi andmine peaks olema erandlik ja kaalutud – sellest põhimõttest lähtuvad ka menetlusabi taotlemist reguleerivad normid. Muu hulgas eeldab menetlusabi andmine taotleja majandusliku seisundi põhjalikku hindamist. Näiteks ei anta menetlusabi, kui isik võiks kulud tasuda olemasoleva ja suurema raskuseta realiseeritava vara arvelt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkt 2). Samuti sätestas tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkt 3 kuni selle põhiseadusevastaseks tunnistamiseni, et menetlusabi ei anta, kui menetlus on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. Seadustiku § 183 lõike 1 kohaselt oli kuni sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseni piiratud ka juriidilise isiku võimalus saada menetlusabi. (§ 183 lõige 1 sätestas: “Juriidilistest isikutest võib menetlusabi oma eesmärkide saavutamiseks taotleda üksnes tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud või sellega võrdsustatud mittetulundusühing või sihtasutus, mille asukoht on Eestis või mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, kui taotleja põhistab, et ta taotleb menetlusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas või muud ülekaalukat avalikku huvi arvestades paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku kahjustamise vältimiseks ja ta ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena.”)

Menetlusabi erandlikkus on muidugi õige põhimõte, kuid kui arvestada üheaegselt nii inimeste elatustaset ja juriidiliste isikute majanduslikku olukorda majanduslanguse tingimustes kui ka riigilõivude väga kõrget taset, siis on lihtne järeldada, et siinsetel inimestel puudub üldjuhul ülearune ja kiiresti realiseeritav vara, mille arvel saaks maksta riigilõivu keskmiste ja suuremate nõuete korral. Seega algab iga niisugune vaidlus menetlusabi taotlusega ja tulemuseks on, et suur hulk kohtusüsteemi ressurssi kulub ­asjade sisulise läbivaatamise asemel menetlusabi taotluste lahendamisele.

Eesti kohtupraktika näitab, et koostoimes kõrgete riigilõivudega on probleemne ka kehtiv menetlusabi reeglistik. Olukorras, kus riigilõivu tasumine on hagejale väga koormav, ei pruugi menetlusabi andmine tema üldist olukorda alati kergendada. Levinud on olukord, kus isik saab küll menetlusabi, kuid peab riigilõivu tasuma osamaksetena pika aja jooksul. Näiteks käsitles Tallinna Ringkonnakohtu 2009. aasta 13. oktoobri määrus tsiviilasjas nr 2-08-83205 juhtumit, kus maakohus oli määranud 111 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise 500-krooniste osamaksetena ning sellisel juhul oleks hagejal tulnud riigilõivu tasuda kaheksateist ja poole aasta jooksul. Ringkonnakohus leidis antud asjas siiski, et kaheksateistkümne aasta pikkune laen on menetlusabi andmisel ebamõistlik tingimus.

Samuti võib ühe problemaatilise näitena tuua ühisvara jagamise nõuded. Isikut, kes jagamist taotleb, ei saa riigilõivust täielikult vabastada, sest tal on siiski olemas vara – nimelt osa jagamisele kuuluvast ühisvarast. Näiteks tsiviilasjas nr 2-09-37530 esitas hageja ühisvara jagamise nõudes menetlusabi taotluse ja palus ennast riigilõivust vabastada. Harju Maakohus vabastas hageja küll 200 000 krooni tasumisest, kuid kohustas teda tasuma 100 000 krooni osamaksetena, esimesel kuul 30 000 krooni ja edaspidi 3000 krooni kuus kuni riigilõivu täieliku tasumiseni. Kokkuvõttes pidi hageja tasuma riigilõivu kahe aasta jooksul, mis on samuti küllalt pikk aeg.

Vajalik on mõistlik tasakaal

Riigilõivu määrade kehtestamisel peaks Eestis riigilõivuseaduse järgi kehtima kulupõhimõte. See on aga eelkõige deklaratiivne säte, sest riigilõivu erinevaid eesmärke analüüsides on tegelikult näha selle mitmekülgne olemus – ühelt poolt peab lõiv olema piisavalt kõrge, et (vähemalt osaliselt) katta kohtumenetluse kulud, teisalt aga piisavalt madal, et isikutele oleks tagatud üks põhiõigusi, juurdepääs õigusemõistmisele.

Võrreldes 2011. aasta kevadega, kui kõrgete riigilõivude temaatika oli Eestis tulipunktis ning hulk põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasju ootas Riigikohtus lahendust, on nüüdseks olukord esmapilgul mõnevõrra selginemas. Mitmed tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse sätted on tunnistatud põhiseadusevastaseks, Riigikogu menetluses on lõivude alandamisele suunatud seaduseelnõu, sama teemaga tegeleb ka justiitsministeerium. Kuid selginemine on vaid näiline, sest Riigikohtu menetluses on endiselt mitmeid analoogseid kohtuasju ja pole teada, millal seadusandja jõuab riigilõivude korrigeerimiseni.

Endiselt tekitab ebakindlust asjaolu, et uute seadusesätete kavandamisel ei ole seni avalikustatud ühtegi arvutust, mis kajastaks lõivude arvel kaetavaid kohtusüsteemi kulusid. Märgata ei ole lõivu suuruse seostamist Eesti elanike sissetulekute, riigi ega ettevõtjate majandustulemusi iseloomustavate näitajatega. Artikli autori arvates tuleks kasutada vähemalt neid analüüsiargumente, mis seni on kõlanud, näiteks võrrelda lõivumäärasid menetluse kaalukausil oleva hüvega, aga ka Eesti üldiste majandusnäitajatega.

Riigikohtu üldkogu toetas 2011. aasta 12. aprilli otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 48.3) Riigikogu õiguskomisjoni seisukohta, et riigilõivumäärad vajavad põhjalikku analüüsimist ja kindlasti ka korrigeerimist ning et paljudel juhtudel võib tasumisele kuuluv riigilõivumäär olla oma suuruse tõttu ebaproportsionaalne piirang põhiseaduse § 24 lõikes 5 ja ka § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguste realiseerimisel. Analüüsitud ei ole ka seda, mil määral takistab juurdepääsu õigusemõistmisele Eesti riigilõivude kumulatiivne efekt – olukord, kus lõivu tuleb tasuda uuesti igas kohtuastmes. On ainult arvamused, et lõivud peavadki olema kõrged, sest kohtusüsteem on väga kallis ja et kohtumenetluses kulub toiminguteks alati rohkem raha, kui laekub riigilõivudest. Kohtusüsteem on tõesti kulukas, kuid kas ei vii sellised argumendid järelduseni, et Eesti riigi olemasolu on liiga kallis. Loodetavasti see siiski nii ei ole ja ettevalmistatav muudatuste pakett keskendub ka sisulisele analüüsile ning tagab mõistliku tasakaalu õigusemõistmisele juurdepääsu ja kohtusüsteemi rahastamise vahel.

Kasutatud kirjandus

  • Albert, J. (2007). Study on the Transparency of Costs of Civil Judicial Proceedings in the European Union. Final report. – http://ec.europa.eu/civiljustice/publications/docs/costs_civil_proceedings/cost_proceedings_final_report_en.pdf
  • Gustavson, G. (2010). Juurdepääs õigusemõistmisele Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. – http://www.riigikohus.ee/vfs/1054/G%20Gustavson_juurdepaas_oigusemoistmisele.pdf.
  • Hirte, H. (1991). Access to the Courts for Indigent Persons: A Comparative Analysis of the Legal Framework in the United Kingdom, United States and Germany. – The International and Comparative Law Quarterly, vol 40, no 1 (Jan., 1991). Cambridge University Press on behalf of the British Institute of International and Comparative Law.
  • Hodges, C., Vogenauer, S., Tulibacka, M. (2009). Costs and Funding of Civil Litigation: A Comparative Study. University of Oxford. Legal Studies Research Paper No 55/2009. – http://ssrn.com/abstract=1511714
  • Hodges, C., Vogenauer, S., Tulibacka, M. (2010). The Costs and Funding of Civil Litigation. A Comparative Perspective. Oxford: Hart Publishing.
  • Justiitsminister R. Langi ettekanne kohtunike täiskogul 2011. aastal. – http://www.just.ee/53308
  • Reisberg, A. (2007). Derivative Actions and Corporate Governance. Theory and Operation. Oxford: Oxford University Press.
  • Spamann, H. (2009). Cross-Country Determinants of the Quality of Civil Procedure – Complexity, Formalism, and Legal Origin. – http://isites.harvard.edu/fs/docs/icb.topic503720.files/THursday%203%205%20Paper%202.pdf
  • West, M. D. (2000). Why Shareholders Sue: The Evidence from Japan. – Michigan Law and Economics Research Paper No 00-010. – http://ssrn.com/abstract=251012.
  • Õunpuu, A. (2011). Riigilõivu määrad tsiviilkohtumenetluses. – Juridica, nr 5, lk 375–389.
  • Kasutatud õigusaktid
  • Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja I 2007, 43, 311.
  • Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. – Riigi Teataja II 2010, 14, 54.
  • Riigilõivuseadus. – Riigi Teataja I 23.03. 2011, 6.
  • Tsiviilkohtumenetluse seadustik. – Riigi Teataja I 2005, 26, 197.

*Artikkel põhineb Riigikohtus 2011. aasta mais koostatud analüüsil. Lähemalt vt: Vutt, M., Lillsaar, M., Rohtmets, E. Kõrge riigilõiv kui õigusemõistmisele juurdepääsu takistus. Kohtupraktika analüüs. Tartu, 9. mai 2011. – http://www.riigikohus.ee/vfs/1121/RiigiLoivud.pdf.

Tagasiside