Nr 25

Laadi alla

Jaga

Prindi

Venemaa regionaalsed võimalused ja globaalne ambitsioon

Riigikogu Toimetiste vestlusringis 23. mail keskendusid neli asjatundjat Vene Föderatsiooni viimase kahekümne aasta arengule.

Vestlusringis osalesid välisministeeriumi asekantsler Sulev Kannike, Logistika ja Transiidi Assotsiatsiooni konsultant Andrus Kuusmann, Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ja Tartu Ülikooli politoloog, Akadeemilise Balti ja Vene Uuringute Keskuse projektijuht Karmo Tüür. Vestlusringi juhtis ja tegi räägitust valiku RiTo peatoimetaja Helle Ruusing.

Kuidas kõik algas

H. Ruusing:

Millised sündmused on viimase kahekümne aasta jooksul Venemaa arengut tugevasti mõjutanud?

K. Tüür:

Sündmused, mis panid aluse Venemaa viimaste aastate muutustele, leidsid aset tegelikult veidi rohkem kui 20, vahest 21 või 22 aastat tagasi. Uus ajaarvamine, kui käivitusid mitmed olulised protsessid, algas Nõukogude Liidu lagunemisega. 20-aastane tsükkel on väga hea märksõna. Paljud ühiskondlikud protsessid toimuvad tsükliliselt ja kokkuleppeline piir, millega tsüklite pikkust mõõdetakse, on tihtipeale just 20 aastat. Ajas tagasi vaadates näeme, et paarkümmend aastat tagasi toimusid Venemaal rahutused, rahvas tuli tänavaile, esitas oma nõudmisi. Praegu on rahvas taas tänavail. Minevikku tagasi minnes näeme, et 1960. aastate lõpus oli Venemaal poliitiline rahulolematus seotud eelkõige Praha kevadega. Seetõttu ütleksin, et küsimus ei olegi niivõrd konkreetsetes sündmustes, kuivõrd sotsiaalse rahulolematuse paratamatus kuhjumises. See oleks juhtunud ükskõik missuguse presidendi, Putini või kellegi Fjodorovi või Ivanovi ajal. Tegemist on lihtsalt objektiivse seaduspärasusega.

J. Ossinovski:

Nõukogude Liidu lagunemine ja selle dünaamika on kindlasti oluline. Kui aga otsida praeguse olukorra põhjusi selles 20-aastases tsüklis, on ilmtingimata kõige tähtsam Boriss Jeltsini isik ja see, kuidas ta uue vabariigi esimestel aastatel otsustas poliitilise süsteemi üles ehitada. Selles kontekstis on muidugi oluline 1991. aasta, aga võib-olla veel olulisem 1993. aasta ning Venemaa konstitutsiooniline kriis, mis sellel aastal aset leidis, ning pärast seda tehti kiiruga uus konstitutsioon. See oli superpresidentaalne konstitutsioon, mis tegelikult tingis Venemaa kogu järgneva poliitilise arengu. Vaadates 1993. aasta sündmuste põhjusi, on oluline see, et tegelikult ei kujunenud parlament ja poliitilised parteid ning kogu süsteem korralikult välja. Seda osaliselt inimeste endi tõttu. 1991. aastal olid kõik koos sõbrad, pärast seda aga, kui vabadus oli nii-öelda käes, laguneti suurteks vastandlikeks klikkideks. Kindlasti on selles oma osa Jeltsini iseloomul, ta ei olnud eriti suur demokraat. Ehk teisiti öeldes konsensuse otsimine erinevate poliitiliste jõudude vahel ei olnud kindlasti Jeltsini tugevaim külg. 1993. aastal oleksid asjad võinud minna mitut moodi. Jeltsin oleks võinud tagasi astuda jms, aga läks teistpidi. Jeltsin otsustas selle kasuks, et poliitilist konsensust ei olegi väga vaja otsida, valitseda saab ka ukaaside kaudu. Mina olen nimetanud seda valitsemiseks mittekonstitutsiooniliste institutsioonide abil. Nende hulka kuulub näiteks presidendi administratsioon, mis Jeltsini teisel ametiajal oli ühel hetkel olulisem kui kõik ülejäänud institutsioonid. Arvan, et see, mis tol ajal üles ehitati, on mõneti tinginud selle lihtsuse, millega Vladimir Putin hakkas aastal 2000 vaikselt võimu tsentraliseerima ja on nüüd Jeltsini alustatud süsteemi peaaegu täiuseni arendanud.

Kaks eraldi küsimust

S. Kannike:

Kõigepealt lisan, et on kaks küsimust. Üks on see, mis on Venemaa poliitikas oluline Vene kodanikule, ja teine see, mis on oluline Eestile. Välisministeeriumis lähtume Eesti huvidest ja seisukohtadest ning sellest aspektist on märkimisväärsed kolm asja. Üks on konkreetne Venemaa poliitiline kliima ja süsteem ning ka Boriss Jeltsini isik, mis võimaldas 1994. aastal Vene väed Eestist välja viia. Teine tähtsündmus Eesti majanduse ja ka Euroopa majanduse jaoks on kahtlemata 1998. aasta Vene majanduskriis, mis võrdus peaaegu sealse majandussüsteemi kollapsiga. Kolmandana tooksin välja Vladimir Putini esimese ametisseastumise, tema saamise Venemaa presidendiks, mis tähendas uut faasi ka Venemaa poliitilise süsteemi arengus. Need kolm asja on Eestile olulised viimase 20 aasta jooksul.

A. Kuusmann:

Olen Jevgeni Ossinovskiga päri, et tegelikult oli 1993. aasta Venemaa jaoks võtmeaasta. Mul õnnestus mõni aasta enne seda Venemaal näha, kuidas uut poliitilist süsteemi taheti üles ehitada. See, mis 1993. aastal teoks sai, oli tegelikult Jeltsini nõuandjate poolt talle 1980. aastate lõpus juba välja pakutud. Aga alguses arvati, et mõistlik on proovida ikka parlamentaarse ja parteilise demokraatiaga. Tugeva presidentaalse võimu soovitamise põhjus oli see, et väga paljud Vene poliitilised mõtlejad ei uskunud, et üks riik, eriti selline suurriik nagu Venemaa, on võimeline totalitarismist kohe demokraatiasse üle minema, sest kodanikuühiskond tegelikult puudus. Soovitajate ideaaliks oli modifitseeritud Tšiili variant, kus valgustatud president kehtestaks kõigepealt majandusvabadused ja laseks tekkida kodanikuühiskonnal ning mõnekümne aasta pärast viiks riigi üle parteilisele demokraatiale. Segadused, mis sellega seoses tekkisid – alguses valiti parlamentaarse demokraatia tee –, olid küllalt suured. Kui lisame siia veel väga olulise varade ümberjaotamise, mis tol hetkel toimus, on selge, et ega 1993.–1994. aastal peale võimu tsentraliseerimise muid variante ei olnudki ja sellest ajast ongi seda teed mindud. 1998. aasta majanduskrahh tõi välja selle, et vähemalt esialgu peaks vabale kapitalismile lisaks olema selge riiklik osalus majanduses, mis Putini esimese võimuloleku ajal saavutati. Nüüdseks on Venemaa ilmselt jõudmas sellesse arengujärku, kus sotsiaalne surve muutub järjest tugevamaks ja otsib väljapääsu.

J. Ossinovski:

Ühelt poolt paljud arvasid, et Venemaal ei ole võimalik automaatselt demokratiseeruda, teiselt poolt oli välisnõustajate surve vastupidine: ainus asi, mida teha tuleb, on joonistada institutsioonid paberile ja seadustada need põhiseaduse kaudu ning edasi läheb kõik väga toredasti – liberaliseerime majanduse, viime läbi erastamise ning kõik ongi korras. See on tõenäoliselt ka üks põhjusi, miks sellisel viisil 1998. aastasse jõuti ning miks päris paljud nendest välisnõustajatest on hiljem öelnud, et ega nad ikka väga head nõu ei andnud.

Kitsa grupeeringu toel

H. Ruusing:

Kirjeldage Venemaa riigikorda ja valitsemissüsteemi. Kuidas tugev presidendivõim praktiliselt välja näeb?

K. Tüür:

Olin mõni aeg tagasi väga kõrgetasemelisel ekspertide kohtumisel, kus võrreldi Putini Venemaad ja Süüria Hassadi-režiimi ning leiti, et need on äärmiselt sarnased. Üks tugev liider valitseb väga kitsa grupeeringu toel ja võimu kindlustab laiemalt kogu riigis nii-öelda repressiivaparaat. Tegelikult on Süüria ja Venemaa režiimide puhul sarnasuste kõrval üks oluline erinevus: kui Süürias on režiim seotud nn etnilise või religioosse komponendiga, siis Venemaal niisugust etnilist või religioosset tugirühma ei ole. On nii-öelda kitsas lojaalne grupeering. Kuivõrd Putin ehitab oma siseringi üles isikliku lojaalsuse ja täieliku ustavuse printsiibil, on inimesed koondatud sinna ühe kitsa tunnuse alusel. Jutt on nendest, kes on teatud ajal olnud tööl nii-öelda organites ja keda võib seetõttu usaldada. Nad on lojaalsed juhile, kes suudab neid kõiki ohjata, ja selle grupeeringu võim tugineb laiemalt repressiivsüsteemile.

J. Ossinovski:

Mind ei huvita eriti see, kui palju või missuguseid sõpru on Putinil oma ringkonnas. Aga kui rääkida sellest, kuidas nende riik toimib, siis tänu Jeltsini ülesehitatud süsteemile, millele ma juba viitasin, on seal väga tugevaid mittekonstitutsioonilisi institutsioone, nagu näiteks presidendi administratsioon. Erinevate probleemidega tegelemiseks luuakse mitmesuguseid komiteesid, mis alluvad otse presidendile, otsused ei läbi parlamenti ega valitsust. Regionaalses valitsemises on nüüd konstitutsioonilisi institutsioone tunduvalt vähendatud: kubernere ei valita. Igasse piirkonda, mis ei kattu oblastite piiridega, on määratud presidendi eriesindaja. Sellel inimesel on seal võimalik nii prokuratuuri kui ka teisi organeid otseselt mõjutada, mida kohalik kuberner teha ei saa. Seega on välja kujunenud süsteem, kus paralleelselt põhiseaduses kirjapandule toimib riik presidendi dekreetide alusel. Teine küsimus, ­millele olen palju tähelepanu pööranud, on see, kuidas selline riigikord ennast legitimeerib. Meil või lääneriikides üldiselt võib rääkida sellest, et inimesed peavad parlamendis vastu võetud seadusi legitiimseks isegi siis, kui nad nendega nõus ei ole, sest seadused on vastu võetud protsessi kaudu, mis on põhiseaduslik ja kõigi poolt aktsepteeritav. Venemaal seda tüüpi legitiimsust peaaegu ei ole, sest põhiseaduslikud institutsioonid – alustades parlamendist, valitsusest ja lõpetades kohtutega –, on erakordselt nõrgad. Seepärast on legitimeerimine seal absoluutselt teistsugune ja käib põhimõtteliselt ainult presidendi isiku kaudu, olgu ta sellel hetkel kas president või peaminister, aga põhimõtteliselt selle konstitutsioonivälise juhi isiku kaudu. Olen uurinud, kuidas see praktikas välja näeb: president madaldab kas sõimu või vangipaneku kaudu tegelikku põhiseaduslikku korda ehk sõimab kohalikke kubernere jt, kes eraldi institutsioonina on olemas, võites sellega rahva poolehoiu kui rahva isa keset vastikut, korruptiivset bürokraatiat.

Postjeltsinlik periood lõppemas

S. Kannike:

Alati ja eriti nii pika ajalooga riigi nagu Venemaa puhul võib küsida: kuhu panna latt, kui hinnata praegust poliitilist süsteemi? Omaette küsimus on, millised on praeguse poliitilise süsteemi legitiimsuse allikad. Kui vaadata Vene ajalugu, võib öelda, et praegu on ikka veel tegemist revolutsioonijärgse perioodiga. 20 aastat ei ole ajaloos mingi periood. Kõik varasemad revolutsioonid või pöörded Vene ajaloos on olnud väga verised. Aga hoolimata sellest, kuidas praegused võimud ennast legitimeerivad, on verd ja avalikku repressiooni Venemaal praegu ilmselt vähem kui kunagi varem. Tšetšeenia sõda oli siin erand. Näiteks Süüria režiimiga võrreldes on Venemaal poliitvange vähe ja ilmselt teame neid kõiki peast. Selles mõttes ei saa praegust režiimi alahinnata, ta suudab toimida, rakendades oma rahva suhtes nii vähe jõudu kui võimalik. Kui jätkukestlik see on, mis saab tulevikus, seda näitab aeg.

A. Kuusmann:

Arvan ka, et tegelikult ei saa me Venemaad ikkagi päris oma väärtuste­prisma läbi hinnata. Järeldused ei pruugi alati kõige õigemad olla. Valitsev võimuhierarhia oli mingil ajal Venemaa jaoks kindlasti optimaalne lahendus ühiskondliku stabiilsuse tagamiseks. Aga inimesed arenevad, saavad vabamaks, tahavad järjest juurde uusi vabadusi. Majandusvabadus on tegelikult olemas, majanduses võib teatud piirini teha kõike, kes edukamalt, kes vähem edukalt. Sama võib öelda kultuuri kohta. Järgmine, mida soovitakse, ongi poliitilise vabaduse etapp. Sellistel puhkudel on tähtis, kuidas bürokraatlik süsteem ise suudab muutustega kohaneda. Kohanemisvõime puudumine võib ühel hetkel viia tugeva vastuseisuni võimuvertikaaliga.

K. Tüür:

See, mida kirjeldasime, on Venemaa poliitilise süsteemi praegune olukord. Võis kõlada liiga fatalistlikult, et nii on ja nii jääbki ning teistmoodi Venemaal ei saa. Mina ei usu, et Venemaal ei ole põhimõtteliselt demokraatia võimalik, et Venemaa on nii-öelda eripärane riik, kus ei kehti üldised füüsikaseadused ega poliitilise arengu seadused. Kehtivad küll! Võimustruktuur, mis loodi Jeltsini ajal, toimib teatud modifikatsioonidega siiani ja suuresti kuuluvad sinna needsamad mehed, kes tol Jeltsini ajal võimule said. Aga aeg ei halasta, nagu igasugune muu loodusseadus, ja need mehed, kes kuuluvad praegu Putini tuumikusse, hakkavad pensionile jääma. Nad hakkavad mõtlema, kuidas rahulikumalt edasi elada. Nende asemele tulevad paratamatult uued mehed, ka uued mõtted. Poliitiliste vabaduste soov, soov ennast tõestada juba pisut uues kvaliteedis ja uute mängureeglite abil on olemas. Nagu ütles üks Vene opositsionäär: postjeltsinlik periood on lõppemas, Venemaal on lootust naasta normaalse arengu juurde, mida on korduvalt ja suhteliselt veriselt katkestanud kõikvõimalikud revolutsioonid. Kui nüüd ei juhtu mingit järjekordset vägivaldset katkestust, kulgeb Venemaa areng paratamatult nii-öelda normaalses suunas, eelkõige poliitiliste vabaduste suunas, samuti tsiviliseeritud bürokraatliku riigi suunas, mis ei ole enam persoonikeskne ega superpresidentaalne, vaid liigub jagatud võimu poole.

Muutused nõuavad aega

J. Ossinovski:

Olen sellega üldiselt nõus, välja arvatud sõnaga paratamatult, sest paratamatult asi vaevalt selles suunas liigub. Kõige suurem oht on minu arvates see, et ei juhtuks nii, nagu juhtus Ukrainas, kus ühel hetkel oli samuti selge, et vanamoodi edasi minna ei saa. Nõuti rohkem avatust ja uuem poliitiline liit tahtis ise samuti rohkem avatust. Avatus ka saavutati ja üldsegi mitte väga veriselt, nii et kõik tundus olevat hästi ning meie olime siin samuti väga entusiastlikud. Paraku ei tulnud sellest avanemisest tugevate institutsioonide ülesehitamist ehk avanemine oli taas kord isikukeskne. See Venemaa president, kes tuleb kunagi pärast Putinit, võib olla väga värskete mõtetega ja tore ning välismaal õppinud ning kindlasti tuua valitsemisse läänelikku poliitilist kultuuri. Omaette küsimus on, kas see kandub üle ka riigiaparaadile või piirdub ühe inimese soologa. Probleem on seega selles, kuidas stabiliseerida olukorda selliselt, et enam ei sõltuks riigi edasi- või tagasiminek ühest isikust.

K. Tüür:

See on paratamatu pendliefekt: ükskõik kes ei tuleks pärast Putinit, teatud aja pärast leidub hulk inimesi, kes ütlevad, et Putini ajal oli hea ja taastagem ometi see nii-öelda normaalne olukord. Igasugune areng toob paratamatult kaasa tagasilööke. Kes tahab, võib Putini-aegse Venemaa arengut võtta samuti kui tagasilööki Jeltsini-aegsele Venemaa arengusuunale, kinnitades, et Jeltsini-aegsele detsentraliseeruva Venemaa arengusuunale järgnes Putini ajal riigi tsentraliseerimine. Järgmine valitseja lükkab selle tõenäoliselt jälle kuhugi tagasi jne. Niisugune tiksumine on paratamatu, kuid küsimus on üldises suundumuses.

A. Kuusmann:

Ükski ühiskond ei saa muutuda enne, kui ta on selleks valmis. Võime näha ümberkujunemise märke, aga ma ei arva, et olulised muutused tulevad kiiresti. Ühiskonna ümberkujunemine võib võtta Venemaal kümme, viisteist aastat. Arvestada tuleb, et selles riigis puudus veel paarkümmend aastat tagasi kodanike ühistegevuse alge. Polnud ajaloolist mälu vabana elamisest. Vabadus tähendab ka vastutust. Olime Eestis ikkagi paremas seisus, sest vähemalt meie vanemad mäletasid, kuidas asjad varem toimusid. Nüüd on Venemaal tekkinud kodanikuliikumine, aga murrangud ei toimu järsult, vaid võivad võtta aastaid.

S. Kannike:

Tõepoolest, ajalooline perspektiiv on väga oluline. Kui võtame Prantsuse ajaloo, siis ka pärast Prantsuse revolutsiooni läks kogu 19. sajand poliitilise süsteemi stabiliseerimisele. Veel 1950. aastatel Alžeeria sõja ajal oleks Prantsuse poliitiline süsteem peaaegu kokku kukkunud nendesamade vanade vastuolude (konservatiivsete, isegi reaktsiooniliste, ja modernistlike vastuolude) pärast.

A. Kuusmann:

Olen aja kokkusurutuse teooria pooldaja. Aeg on muutunud tihedamaks, kõik protsessid toimuvad praegu õnneks kiiremini kui 19. sajandil. Aga samas ei tohi unustada, et 10 või 20 aastat on ajaloos ikkagi lühike aeg.

S. Kannike:

Venemaa kuulub riikide hulka, kus kõik protsessid – ükskõik kui kiired või aeglased – leiavad eelkõige aset kahes pealinnas. Kui vaatame seda kokkusurutud aega mis tahes provintsilinnas, siis seal ei kulge aeg kaugeltki nii intensiivselt.

J. Ossinovski:

Venemaal on suurtes linnades, eelkõige pealinnas, tekkinud uus eliit, kes on rohkem lääneliku mõtlemisega. Teisest küljest on viimase 20 aastaga märkimisväärselt suurenenud ka nende inimeste hulk, kes on sisuliselt natsionalistid. Kui rääkida Vene intelligentidega, siis üks asi, mille eest nad Putinit kiidavad, on see, et ta ei ole just selles küsimuses mingi grupiga kaasa läinud. Selline žirinovskilik lähenemine on teatud osale venemaalastest küllaltki vastuvõetav ja see oleks multikultuursel ja multietnilisel Venemaal täielik katastroof, kui keegi seda retoorikat oma rahva ühendamiseks ja võimu legitimeerimiseks kasutama hakkaks. Putin ei ole seda teinud.

Kuhu Venemaa ennast paigutab

H. Ruusing:

Võib-olla on küsimus selles, kuhu Venemaa ennast paigutab, kas Euroopasse või Aasiasse või üldse eraldi?

K. Tüür:

Vähemalt retooriliselt paigutab ta ennast kindlasti eraldi. Venemaa integreerub nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes eelkõige läänega, näiliselt vastandades sellele integreerumismehhanisme Aasiaga. Seda tehakse sõna otseses mõttes näiliselt: kui teie meiega ei mängi, siis meil on olemas alternatiiv ja ehitame oma torud hoopis Aasiasse. Tegelik pilt näitab, et eelkõige peetakse oluliseks strateegiliseks partneriks siiski läänt, kõikvõimalikke lääne struktuure. Isegi paljukirutud NATO-ga ja USA-ga peetakse vajalikuks teha äärmiselt tihedat ja just nimelt strateegilist koostööd. Mitte niivõrd taktikalist, kuivõrd sisulist koostööd. Teine asi on see, et riigi sees peetakse Venemaal heaks tooniks sellest mitte rääkida. Kui aga vaadata, kuhu peetakse vajalikuks saata peaminister või kuhu sõidab president, kas ja kellega tehakse majanduskoostööd, siis ikkagi läänega. Aasia on paratamatult sekundaarne, pealegi jääb Aasia tõmbekeskuse mõttes väga kaugele, sest Venemaa süda on siiski siinpool Uuralit. Venemaa küll üritab teadlikult oma Aasia-telge arendada, et säilitada riiklikku terviklikkust. Seda näitab kas või uue valitsuse koosseis, kus on omaette asepeaministri staatuses inimene, kes peab tegelema Kaug-Ida regiooni arendamisega. Sellist ametikohta varem valitsuses polnud.

J. Ossinovski:

Kultuurilt on Aasia venelastele loomulikult suhteliselt kauge ja enamik neist peab ennast ikkagi eurooplaseks. See on selline kultuuriline retoorika, mida on viljeldud vähemasti Peeter I ajast ja ehkki enamik klassikalist vene kirjandust räägib eripärasest vene hingest, on ka vene kirjandus sisult euroopalik. Venemaa eliit on ajalooliselt alati Euroopas reisinud. Kokkuvõttes peab vene inimene ennast eelkõige eurooplaseks või pigem eurooplaseks kui asiaadiks.

S. Kannike:

Olen sellega enam-vähem nõus, sest tegemist on ikkagi kristliku Venemaaga ja kristlik Venemaa kuulub mentaalselt Euroopasse. Ehkki see ei tähenda, et venelased peaksid endid lääneeurooplasteks. Kui aga vaadata president Medvedevi välja kuulutatud moderniseerimispoliitikat, nõustuksin nende analüütikutega, kes ütlevad, et tuntava osa Vene poliitilise eliidi jaoks on praegu moderniseerimise mudeliks siiski Hiina moderniseerimine. See viib ilmselt ühe lähiaja väljakutseni, kus poliitilise moderniseerimise mudel oleks Hiinas, aga tehnoloogilise ja majandusliku moderniseerimise alus ja ka kultuuritaust on Lääne-Euroopast. Ühel hetkel tuleb teha valik, aga see hetk ei pruugi väga ruttu tulla, sest Venemaa on pidanud 200 viimast aastat valima läänlaste ja aasialaste vahel.

A. Kuusmann:

Kuigi venelased ütlevad, et Venemaa on Venemaa ja nemad ise teistsugused, on Venemaa igapidi Euroopale lähemal kui Aasiale. Aasiaga võib Venemaa mängida ja mängibki, aga see ei tähenda otse itta pööramist.

K. Tüür:

Tegelikult annab Venemaa endale väga hästi aru, et suhetes Hiinaga või Aasiaga laiemalt on tal siiski noorema partneri roll, sinna pole midagi teha. See ei ole mitte ainult Vene eripära, vaid igasuguse poliitilise kehandi eripära, et teistega suheldes soovitakse end tajuda võrdse partnerina. Venemaa saab suurepäraselt aru, et läänes võetakse teda võrdsena, samal ajal kui Aasia regioonis ei ole tal nii palju kaasa rääkida kui teistel Aasia riikidel.

J. Ossinovski:

Ma ei ole sellega päriselt nõus. Vaadates Venemaa suhteid Hiinaga, saame tegelikult rääkida pigem võimuvõitlusest kui harmoonilisest koostööst. Seda tõenäoliselt sellepärast, et Venemaal on Hiina suhtes teatud Napoleoni kompleks. Seda püütakse kompenseerida oma mõjuvõimu laiendamisega Kesk-Aasias, sellega tegelikult mingil määral, kas või ressursside kaudu Hiinat survestades. Kindlasti on võimalik ära kasutada teatud regionaalseid vastuolusid.

Mis sõltub maailmas Venemaast

H. Ruusing:

Kui Nõukogude Liit lagunes, ei olnud Venemaal väga suurt mõju maailmas. Nüüd on see kindlasti suurenenud. Kui palju Venemaa mõjutab maailmapoliitikat? Kui palju Venemaa otsused mõjutavad maailmapoliitikat?

K. Tüür:

Normatiivselt võttes mõjutavad väga palju, sest Venemaa on ÜRO Julgeolekunõukogu liige, üks viiendik nii-öelda vetopaketist on tema käes ja ta kasutab seda väga oskuslikult. Suuremad diplomaatilised võidud on saavutatud just nimelt ÜRO Julgeolekunõukogu kaudu.

Venemaa majanduslik võimekus on tõepoolest palju kasvanud. Putini valitsemise ajal on Venemaa sisemajanduse kogutoodang kasvanud üheksakordseks. Tõsi küll, see tuleneb suuresti energiaressursside müügist, mille hind on samal ajal seitsmekordistunud. Asjaolu, et kasv on tulnud enamasti energiakandjate müügist, ei muuda fakti, et kasv on toimunud ja Venemaa majanduslik võimekus on palju kasvanud.

Kui võrrelda praegust Venemaad Nõukogude Liidu lagunemise aja Venemaaga, on tema roll muidugi märkimisväärselt kasvanud. Samal ajal ei ole mõtet võrrelda praegust Venemaad endise Nõukogude Liiduga, sest üks on teise kahvatu vari. Nõukogude Liit oli bipolaarse maailma üks tugisammas, Venemaa on praegu üksnes regionaalne mängur, kuigi globaalse mänguri ambitsioonidega. Samal ajal tema võimekus osaleda tõelistes globaalsetes protsessides on üsna kaheldav, millele viitavad kas või allajäämised NATO-le raketikilbi tõrjumises. Venemaal ei ole võimekust globaalseid protsesse mõjutada, kuid ambitsioon on siiani säilinud.

S. Kannike:

Ambitsioonide ja võimekuse vahekord on enam-vähem selline, et mees ja ülikond hakkavad suuruse poolest vastastikku sobituma. Lisaks sellele, et tegemist on julgeolekunõukogu alalise liikmega, on Venemaa ikkagi suur tuumariik, hiiglasliku territooriumiga riik. Seetõttu on loomulik, et niisugusel riigil on kindel huvi öelda oma sõna sekka ka globaalsetes protsessides. Teine asi on see, et ta ei saa enam otsustada nii nagu bipolaarses maailmas, aga mõjutada ikkagi saab. Lõppude lõpuks on ka Prantsusmaal ja Ühendkuningriigil globaalseid ambitsioone. Mis puutub meie suhetesse Venemaaga, siis küsimus on, mida meie Eesti Vabariigi kodanikena tahame või ootame. Näiteks kas tahaksime, et Brasiilial oleks maailmaasjades globaalselt suurem sõnaõigus kui Venemaal, Hiinast rääkimata? Kas see oleks meile mugavam? Kas me tunneksime ennast paremini? Tõenäoliselt ei ole Venemaa veel leidnud seda nišši, milles olla globaalne mõjutaja. Ma näen selles teatavat heitlikkust. Venemaa praegune poliitika Süürias ja Lähis-Idas näitab samuti, et ühel või teisel momendil ei ole võimalik täpselt aru saada, mida Venemaa ikkagi soovib; mis on tema poliitiline liin ja kuidas ta kavatseb oma mõjukust rakendada.

Jäme ots riigi käes

H. Ruusing:

Põgusalt oli juttu ka sellest, et Venemaa majandusolukord on paranenud. Missugune on Venemaa majandussüsteem? Kui suur on näiteks riigi osalus majanduses?

K. Tüür:

Võtame välismajanduse, mis meie seisukohalt on võib-olla huvitavam. Ligikaudu 75 protsenti väliskaubandusest on energiakandjate müük, mis on praktiliselt riigi käes. Riigisisene majandus on Putini ajal märgatavalt liberaliseerunud. Väikeettevõtluse arendamiseks on loodud küllaltki soodsad tingimused, alates maksureformist ja lõpetades suhteliselt hästi toimivate väikeettevõtluse toetamise mehhanismidega. Näiteks kui tahad avada oma kingsepatöökoja, on see võimalik ja riik käitub kui liberaalne partner. Samas kui soovitakse sekkuda nii-öelda suurte rahade liigutamisse või hakata oma kapitali konverteerima poliitiliseks kapitaliks, astub riik valusasti varba peale. Seega on tegu kahetise süsteemiga: teatud tasandil käitub Venemaa kui liberaalne turumajandusmaa, teisest küljest valitseb seal riigikapitalismi äärmuslik vorm, kus peaaegu kogu protsess, alates tootmisest kuni müügini, on riigi käsutuses.

J. Ossinovski:

See on õigus, et ettevõtluses tekivad probleemid, kui satutakse piltlikult öeldes mingisugusele radarile. Tavaliselt ei teata ka ise, kus see radar täpselt paikneb, aga niikaua kui selle radarini ei satuta, mingisuguseid takistusi loomulikult ei ole. Majanduse üldine struktuur, nagu Karmo Tüür juba ütles, päris normaalne ei ole. Energiaressursside müügi osakaal riigieelarve tuludest on nii suur, et näiteks 30-protsendiline naftahinna langus toob kaasa päris tõsised tagajärjed kogu riigi funktsioneerimisele. Nii suur sõltuvus ühest majandussektorist ei ole kindlasti normaalne ega jätkusuutlik. Tegelikult saab ka valitsus aru, et see ei ole normaalne. Osaliselt sellepärast Medvedevi moderniseerumisjutt algaski, et majandus on liiga üheülbaline ja uutesse majandusharudesse ei investeerita. Kuidas olukorda muuta, sest probleeme on peaaegu igas sektoris, välja arvatud energiaressursside sektor ja need sektorid, mis energiasektori heaks töötavad. Näiteks töötab hästi torutööstus, sest torusid tehakse naftatööstuse tarvis. Sama võib öelda tsisternvagunite tööstuse kohta. Aga see, et Peterburi oblast ei ole võimeline ennast ise piimaga varustama, on minu meelest täiesti ebanormaalne riigis, kus maad on nii palju, et seal võiks kogu maailma piimakarja ära toita. Aga põllumajandussektor on lagunenud. Sektoraalseid probleeme on niivõrd palju, et tõenäoliselt on õigus nendel, kes ütlevad, et tsentraliseeritult on seda asja muuta suhteliselt keeruline.

A. Kuusmann:

Majandusega on samamoodi nagu kõige muuga – jaluletõusmine võtab aega. Venemaal on ühest küljest vedanud, et loodusvarasid on võimalik välja müüa, teisest küljest teeb suhteliselt kerge vaevaga saadud raha laisemaks. Viimase kümne aasta jooksul on toimunud muutusi paljudes sektorites, näiteks ka põllumajanduses, aga need ei ole kaugeltki lõppenud. Venemaa majanduse tehnoloogiline arendamine on veidi omapärane, seal justkui ei taheta kasutusele võtta mujal maailmas väljatöötatud häid tehnilisi lahendusi, vaid püütakse iga hinna eest mingi oma asi välja mõelda. Hiinlased on selles osas venelastest erinevad, näiteks on Hiinas mõnes traktoritehases või veduritehases põhiliselt Lääne-Euroopast sisseostetud seadmed. Aga Venemaal hakatakse ise kõiki asju välja mõtlema. Teaduse rahastamine on aga tunduvalt vähenenud ja nii saadab tegijaid mõnikord edu, aga väga sageli ei saada. See ongi tekitanud olukorra, et paljude majandusharude konkurentsivõime on veel lootusetult madal ja protsessid toimuvad aeglaselt.

Raha eest ostetud lojaalsus

S. Kannike:

Nii suure riigi nagu Venemaa probleem on vahetevahel ka see, et valikuid on liiga palju, ka majandusmudeli puhul. Oleme rääkinud lääne mudelist ja Hiina mudelist, aga ilmselt on tõetera sees ka nende jutus, kes ütlevad, et tegelikult on Venemaal tõepoolest võimalik valida ka näiteks Saudi Araabia mudel. See tähendab, et Venemaa võiks jääda toorainet ja naftat eksportivaks riigiks. Kui nad selle mudeli valiksid, elaksid nad sellega isegi ära. Aga see tähendab, et vähemalt naftatöötlemissektor tuleb moderniseerida, mis paraku tekitab probleeme. Siis tuleb väljast võtta know-how ja võib-olla lasta riiki ka välismaa naftafirmad, mis ilmselt pole psühholoogiliselt vastuvõetav ei tavavenelastele ega Venemaa poliitilistele liidritele. Aga teoreetilise võimalusena on Saudi Araabia mudel olemas.

K. Tüür:

Kui kellegi arvates on Venemaal vedanud, et tal on rikkalikult loodusvarasid, siis tegelikult hoidku taevas sellise vedamise eest! Suurepäraselt on teada nn ressursside needus, mis tähendab, et ohtrad loodusressursid ja demokraatia ei käi väga hästi kokku. Tegemist ei ole mingi müstilise seosega, et kui maa all on midagi, siis maa peal peavad asjad käima teistmoodi, vaid tegemist on väga lihtsa poliitilise protsessiga. Kui režiimil on piisavalt vahendeid, et osta oma rahva lojaalsust, ei olegi tal vaja mingeid demokraatlikke mänge ja mitmeparteilist võistlevat demokraatiat, vaid ta võib asja hoida selletagi kontrolli all. Kui seda nii-öelda tasuta raha käes ei ole, tuleb hakata mängima rahvaga keerulisi, väga tülikaid, vahepeal vastikuid ja vastulööke andvaid demokraatlikke mänge, lastes erinevaid huvirühmi võimu juurde ja andes võimule peaaegu et kohustuse omada tagasisidet ühiskonnaga. Kui võimul on piisavalt vahendeid, pole tagasiside oluline. Seega sellist loodusressurssidega vedamist ma ei nimetaks vedamiseks.

J. Ossinovski:

Ma ei ole sellega päriselt nõus. Kindlasti on võimalik mõnele Aafrika ja ka Araabia riigile, kus inimeste haridustase ja ühiskonnateadlikkus on küllaltki madalad, anda lihtsalt raha, et nad vait oleksid. Ega nad riigilt palju muud ootagi, kui üldse midagi ootavad. Riikides, kus kehtib tänapäevane ühiskonnamudel ja rahva haritus on kõrge, selline kinnimaksmine minu arvates ei tööta. Muidu võiks öelda, et ka Norra on probleemne juhtum, mida ta tegelikult ei ole. Aga seal, kus majandus puutub kokku poliitikaga, on oluline nähtus korruptsioon, mille olemasolu loomulikult ei lihtsusta mitte kuidagi majanduse arengut, vaid vastupidi. Need inimesed, kes Venemaal äri teevad, tunnevad vastavaid süsteeme väga hästi: kuhu, kellele ja mida viia. Kindlasti ei lisa see ühelegi protsessile efektiivsust. Sellega kaasneb suur rahaline ja ka suur ajakulu, et midagi üldse tehtud saaks. Arvan, et korruptsiooni ohjamine annaks Vene majandusele automaatselt 30–40-protsendilise efektiivsuse kasvu, kui selle keegi tõsiselt ette võtaks. Siiani seda tehtud ei ole.

Riske on igal pool

H. Ruusing:

Kui suur risk on ettevõtjal Venemaal? Kui suur on Eesti ettevõtja risk minna Vene turule?

S. Kannike:

Sõltub sellest, millega ja kui suurelt minna, nagu juba märgiti. Igal välismaa ettevõtjal on Venemaal võimalus sattuda vahel mingil mitte eriti arusaadaval põhjusel kohaliku võimuaparaadi või isegi keskvõimuaparaadi radariekraanile. Kui sinu äri hakatakse takistama, on raske öelda, millest see sõltub. Risk on olemas, aga Vene turg on niisugune, et riskida tasub. Venemaal käib äri pisut teistmoodi kui Lääne-Euroopas, aga raha on seal võimalik teha. Majandusvabaduse tase on viimasel ajal stabiilne.

J. Ossinovski:

Mängureeglid on seal muidugi teistsugused kui Soomega äri tehes, aga teisest küljest on Eesti postsovetlikel inimestel teatud konkurentsieelis näiteks Prantsuse ettevõtjate ees, kes lähevad Venemaale ja ei saa üldse aru, kuidas seal miski toimib. Meie inimestele ei ole Vene süsteem nii võõras, et nad aru ei saaks, miks mingi asi ei suju. Selles mõttes on Eesti ärimeestel Venemaal paljude teistega võrreldes teatud konkurentsieelis olemas.

A. Kuusmann:

Loomulikult käivad sealse äriga kaasas omad riskid, mis sealjuures ei pruugi enamasti olla seotud Eestiga või meie konkreetsete ettevõtetega. Kui rääkida näiteks sealiha ekspordikeelust Venemaale, siis see kehtestati kogu Euroopa Liidule. Meie ettevõtted lihtsalt kannatasid selle all rohkem, sest meilt veeti sinna sigu päris palju. Aga kui oskust ja võimalusi ning partnereid on, tasub kindlasti proovida.

K. Tüür:

Majanduslikult on äri Venemaaga mõistagi äärmiselt tasuv, seda enam, et meil on seal teatud eelised. Lisaks sellele, et me enam-vähem teame, kuidas seal asjad käivad, on veel teine suhteline eelis: mitmed meie kaubad on Venemaal juba varasemast ajast tuntud ja oodatud. Keskmise venemaalase jaoks on näiteks Balti riikidest pärit piimatooted head. See on omakorda tekitanud olukorra, et Eesti piimatooteid on hakatud Venemaal võltsima. Lisaks majanduslikele riskidele on veel poliitilised riskid, mis on ettearvamatud. Teatud hetkedel keeratakse äriline loogika mittemajanduslike võtetega pea peale, kehtestades mingisuguseid põhjendamatuid või ebaratsionaalseid piiranguid. Näiteks 16 rongipaari ööpäevas meie transiidi jaoks. Või see, et Venemaa ei tunnista Eesti toiduainetootjate Euroopa sertifikaate ja nõuab enda kontrollide kohalolekut. Kokkuvõttes on Venemaale mõttekas investeerida ja Eesti ettevõtjal on seal suhtelised eelised, kuid poliitilised riskid on mõnikord ebamõistlikult suured.

S. Kannike:

Eesti ärimehed ja ametnikud alles õpivad kapitalismi. Saatuse tahtel õppisime esmalt nii-öelda täiuslikku kapitalismi, sest esimesel kahel aastakümnel olid meie peamised partnerid Saksamaal, Soomes ja Rootsis, kus kõik toimib nagu kellavärk. Aga maailm on suurem ja keskendumine Venemaale võib-olla polegi õige. Kui Eesti ärimees läheb Pakistani, Indiasse või Hiinasse või ükskõik kuhu maailmas, siis ongi nii, et alati võib äri segada mingi faktor, kaasa arvatud poliitiline faktor. Eesti äri on kaotusi kandnud ka näiteks Bulgaarias ja Serbias. Venemaa olukorda vaadates tuleb lihtsalt silmaklapid rohkem avada. Mujal maailmas äri tehes ei ole oma maa standarditega palju peale hakata.

A. Kuusmann:

Vahemärkusena lisan, et igal halval asjal on ka head küljed. Tänu juba korra nimetatud 16 rongipaarile võin öelda, et maailmas ei ole efektiivsemaid ja paremaid terminale, raudteed ja sadamaid kui Eestis. Muutunud majandusolud tõid kaasa niivõrd olulised muudatused Eesti ühes majandussektoris, et praegu on iga juurdetulev tonn kaupa juba puhas raha. Rahvusvaheline kaubavahetus läbi Eesti toimib hästi ja väga väikeste kuludega.

Läbi julgeolekuprisma

H. Ruusing:

Esitan viimasena natuke provokatsioonilise küsimuse: kas Venemaa on Eesti jaoks ohtlik täna, homme, ülehomme?

K. Tüür:

Siin tuleb vastata küsimusele küsimusega: mis mõttes? Kas sõjalises mõttes? Jah, loomulikult, kuna meie kõrval on võõra riigi sõjavägi, normatiivselt võttes on see alati ohtlik. Kas on olemas reaalset võimalust, et see sõjavägi hakkab meie poole veerema? Tõenäoliselt ei ole. Ohtlik majanduslikus mõttes? Kas näiteks Venemaa osakaalu suurendamine Eesti majanduses oleks meile ohtlik? Jällegi mingis mõttes jah, suurem sõltuvus ükskõik kellest on sõltuvus ja sõltuvus on halb. Teisest küljest, mida suurem on majanduslik läbikäimine, seda suurem kasu meile. Või poliitilises mõttes? Kas see, et meil ainult üks erakond ajab Venemaaga asju, on halb? Taas võib mingitel julgeolekukaalutlustel ja ideoloogilises mõttes öelda, et see on halb. Kuid Venemaa on meie naaber ja me peame teda tundma ning temaga asju ajama.

See on küsimus, millele saab vastata klassikaliselt: jah ja ei. Loomulikult on oht, kui me selle teema liialt julgeolekustame. Meie suhete suurimaid komistuskive on see, et kõike, mis on seotud Venemaaga, me julgeolekustame. Isegi kõige lihtsamaid triviaalseid asju nagu turism käsitleme läbi julgeoleku prisma. Nii võttes on loomulikult oht. Teistpidi võttes ei ole. Kumb on õigem?

S. Kannike:

Libisesime nii-öelda kõvasse julgeolekusse, hard security’sse? Seal koosneb ohu või riski hinnang alati kahest osast, s.o teise poole võimekusest ja motivatsioonist. Nii suur ja nii suure armeega riik nagu Venemaa on alati võimeline tegema regionaalseid operatsioone. Selles ei ole mingit kahtlust. Motivatsiooni meid sõjaliselt ohustada Venemaal praegu ei ole. Asja teine pool on see, et väikeriik ei tohi kunagi ka ise hakata seda motivatsiooni looma. Kui jääda julgeolekuvaakumisse või koguni ise ennast isoleerida, võib teisel poolel motivatsioon tekkida. Siin on oma osa ka Eesti välispoliitikal, et olukord, kui Venemaal puudub Balti regiooni vastu sõjaline huvi, säiliks ja kestaks.

J. Ossinovski:

Võib-olla räägime mõnikord natuke liiga palju julgeolekuaspektist ja vähe laiemast välispoliitikast. Kindlasti on laiem välispoliitika kõige parem tagatis meie julgeolekule. Meie kaitseväel on võimalused maandada julgeolekuohtu väiksemad kui välisministeeriumil või kaitseministeeriumil NATO-ga koostöös. Teisest küljest arvan, et otsest sõjalist ohtu ei ole praegu ja ma ei näe seda ka tulemas. Küll aga teistsugust ohtu. Venemaa sisepoliitilisest olukorrast olenevalt võivad ka välispoliitikas toimuda muutused, mis ei pruugi Eestile alati kõige positiivsemad olla. Igasuguseid vaenlaste kujusid kasutatakse kõigis riikides suuremal või vähemal määral ära sisepoliitilistel eesmärkidel. Siiani on Venemaa jaoks aeg-ajalt seda funktsiooni täitnud just Balti riigid. Nüüd on selleks Gruusia. Põhimõtteliselt on selline tegevusstiil Venemaal väga levinud ja mõneti ka arusaadav, kuigi võib-olla mitte kõige viisakam. Selles mõttes olen Sulev Kannikesega nõus, et meil ei tasu mingisugust motivatsiooni Venemaale juurde anda.

K. Tüür:

Jätame need kaks, majandusliku ja sõjalise sektori praegu kõrvale ja võtame puhtalt poliitilise agenda, mis meil on Venemaaga nii-öelda laual. Venemaa poolt vaadates on tavaliselt laual kaks-kolm suuremat teemat, millest esimene on kaasmaalaste teema ja teine erinevad ajalootõlgendused. Kui vaatame, mida Venemaa rõhutab näiteks Euroopa Nõukogus või Euroopa Komisjonis toimuvatel nõupidamistel ning milliseid teemasid tõstatab seal seoses Balti riikidega, on need vähemuste teema ja ajaloo teema ning aeg-ajalt mingil määral ka piir. Kui Venemaa ilmutab taas meie suunal poliitilist aktiivsust ja hakkab tegelema kaasmaalaste poliitikaga meie pinnal või ajaloo nn väärtõlgendustega, siis tajume neid ohuna. Ka britid ja frankofoonid ajavad oma kaasmaalastepoliitikat. Venemaa ajab samasugust asja. Kahte esimest me ei taju ohuna, Venemaa kaasmaalaste poliitikat aga küll. Sealjuures küsimus ei ole niivõrd ohu reaalsuses, kuivõrd selle tajumises. Kas sellest kasvab välja reaalne oht, on juba nii-öelda kaitsepolitsei küsimus, mida võib tõlgendada Eesti põhiseadusliku korra vastase tegevusena. Puhtpoliitilises mõttes tuleb öelda, et Eesti ja Venemaa suhtlus on pigem skaala ohtlikus kui ohutus otsas.

Tagasiside