Nr 3

Laadi alla

Jaga

Prindi

Nr 3, juuni 2001

Riigikogu aseesimees Tunne Kelam kirjutab selles numbris Riigikogu rollist Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga. Riigikogu liige Marju Lauristin arutleb, kas oskame ja tahame kasutada uue meedia võimalusi demokraatia edendamiseks?

Parlamendi sidemest rahvaga meedia kaudu ja läbi meedia prisma suhtlemisel kirjutab Riigikogu liige Arvo Sirendi.

Haridusminister Tõnis Lukase sulest on kirjutis Jakob Hurdast teadmistepõhise Eestini ja    Riigikogu aseesimees Peeter Kreitzberg aga kirjutab teaduspoliitilised tasakaaluhäiretest. Lisaks saab lugeda palju teisi huvitavaid arikleid.

Peatoimetaja veerg

  • Peatoimetaja veerg

    Hea lugeja, asun kirjutama seda veergu Eesti Vabariigi 83. aastapäeval - Eesti sini-must-valge lipu heiskamisest on möödunud pool tundi. Lipukõned tõid teateid Eesti ajaloolisest õppimisvõimest ja sellestki, et Riigikogu Toimetised (RiTo) on saamas põhiseaduslike väärtuste ning valikute arutelu kohaks. Esmalt mõned mõttekillud Eesti ajakirjanduse, reformistatistika ja RiTo 3 artiklite peegeldusena ning seejärel teateid RiTo tuleviku arutelust, mille põhiteksti viisin paberi = metsa säästmiseks RiTo veebi: www.riigikogu.ee/rva/toimetised

  • Teated

    Riigikogu Toimetiste (RiTo) teadeterubriik on Riigikogu ülesannetega, õigussüsteemiga ja Eesti ühiskonna uuringutega seotud ürituste ning sündmuste lühiinfo koht, kust lugeja leiab ühtlasi vajalikud kontaktandmed ja/või Interneti andmebaasid ning saab vajaduse korral minna tagasi ka infoallikani.

Parlamentaarne demokraatia

Poliitiline mõte

Põhiseaduslikud institutsioonid

Uuringud

  • Teadus, looming, vajadused

    Teadus- ja arendustegevuse olukord Eestis pole 21. sajandi esimesel aastal kiita, kuid on rida märke, mis lubavad tulevikku lootusega vaadata. Nimelt valmis möödunud aasta lõpus teadus- ja arendustegevuse strateegia projekt pealkirjaga "Teadmistepõhine Eesti"1 ja peaminister pidas Riigikogus ka selleteemalise ettekande.2 Nende ridade kirjutamise ajal on "Teadmistepõhine Eesti" avaliku arutluse objekt ning juba on kuulda huvitavaid täiendusi. Kuna allakirjutanu pidas Riigikogus kaasettekande3 (vt ka M. Meri kaasettekanne4) ja osales strateegia projekti ettevalmistamisel, siis on käesolevas lühiessees proovitud käsitleda meie teaduselu mitmeid probleeme veidi erinevalt. Eesmärk on üht-teist lahti seletada ning tähelepanu pöörata paarile tõsisele kitsaskohale, mis mõneti johtuvad Eesti väiksusest, mõneti aga meist endist.

  • Riigivalitsemine ja sotsiaalteadused

    Ühiskonna uurijad ja selle valitsejad on alati mõtteid vahetanud. Juba Vana-Kreekas pakkusid filosoofid käsitlusi, kuidas peaks ühiskonnaelu olema korraldatud ning kuidas riiki juhtida. Alates Platonist ja lõpetades Marxiga on mõtlejate ideid erineva edukusega püütud ellu rakendada.

  • Õigussotsioloogia tulevik Eestis – kas on lootust?

    Kas Eestis on võimalik õigussotsioloogia arenemine teadusliku distsipliinina? Kas on ette näha õigussotsioloogia pakutavate võimaluste mõistmist ja õigussotsioloogia tulemuste rakendamist? Millised hoiakud kujunevad õigussotsioloogia suhtes välja juristidel ja mida oleks võimalik ette võtta nende hoiakute muutmiseks? Mida teha juristide ja õigusteadlaste sotsiaalteadusliku harituse taseme tõstmiseks? Need on küsimused, millele ma otsin käesolevas artiklis vastust. Artikkel on üles ehitatud professor J. M. Balkini Washington & Lee Law School'is 3. novembril 1995 toimunud konverentsil "Writing Across the Margins" peetud uute teadusharude tekkimise võimalusi käsitleva ettekande tekstile.1

  • Loogika ja pragmaatilisus õigusloomes

    Viimastel aastatel on üha sagedamini esinetud Riigikogus seaduseelnõude arutlemisel väidetega, et see või teine eelnõu säte võivat ju olla selges loogikalises vastuolus tegelikkusega, sama eelnõu mõne teise või mõne varem kehtiva seaduse sättega, ent kui asja vaadata pragmaatilisest seisukohast, siis olevat kõik korras ja teisiti ei saavatki olla (!!!).

  • Tunnetus, meedia ja poliitiline kommunikatsioon

    Käesolevas artiklis analüüsitakse tunnetuse, meedia ja (poliitilise) kommunikatsiooni viimasel ajal tekkinud iseärasusi. Kõik need kolm teemat on omavahel seotud, kuna poliitikute tegevusest (poliitika) saame teada (tunnetame seda) peamiselt meedia vahendusel. Poliitika ei ole vahetult vaadeldav nähtus, vaid on antud läbi tunnetuse ja meedia prisma.

  • Infostrateegia digitaalsele parlamendile

    Internet muudab kõigi organisatsioonide töötamise ja asjaajamise korda. Traditsioonilised infosüsteemid ja -tehnoloogiad on muutunud ebapiisavaks või hoopis kõlbmatuks. Vaja on teistsugust lähenemisviisi, mis arvestaks uut sisu. Väidetakse, et on tarvis uut tüüpi, sisust lähtuvat kõrgtaseme üldkava, infostrateegiat või informatsiooni arhitektuuri, mis looks raamistiku süsteemide väikese riskiga arendamiseks ja juurutamiseks uues digitaalses organisatsioonis. Tuleviku parlamendid kui infol põhinevad organisatsioonid ei ole nende vajaduste suhtes erandid, kuid neil on eritunnused ja -nõuded, mida tuleb arvestada, seades esiplaanile tõhususe ja teovõimelisuse, mida infostrateegia peab rahuldama.

  • Eesti valimistest XX sajandi üheksakümnendatel

    Üheksakümnendatel aastatel toimusid kolmed Riigikogu (1992, 1995, 1999') ja kolmed kohalikud (1993, 1996, 1999'') valimised. See võimaldab teha üldistusi valimisseaduste toimimise, samuti valimiskorralduse arengu kohta. Käesolev kirjutis keskendub ainult mõnele probleemile, mille aluseks on valimisi iseloomustavad statistilised andmed.1

  • Valimisseadus vajab lihtsustamist Soome suunas

    Kolmed Riigikogu valimised on toimunud enam-vähem sama seaduse alusel ja aeg on mõelda valimisseaduse lihtsustamisele. Miks? Eestis arvavad liiga paljud, et "poliitikud valivad end ise". Nii see päriselt pole, sest hääled otsustavad, kui mitu kohta konkreetne rühmitus saab, ent rühmituste sees on häälel tõesti piiratud mõju. Narrimisena mõjub valijale see, et tema peab valima ühe kandidaadi (mitte lihtsalt erakonda), kohti aga saavad ka õige nadi häältearvuga kandidaadid. Mulje, et rahva häälel pole kaalu, on üks põhjusi, miks on valimistel osalemine ohtlikult vähenenud. Soovitan lihtsustamist Soome valimisreeglite eeskujul, kus (nagu Eesti kohalikel valimistel) erakonna kohad lähevad enim hääli saanud kandidaatidele.

  • Valimisreformist *

    Valimissüsteem on poliitilise süsteemi keskseid elemente. Nüüdisaegseis esindusdemokraatiais, kus rahva võim põhiliselt teostub valitud esindajate kaudu, on ju valimised pea ainuke kõrgeima riigivõimu täidesaatmise vahend. Eriti kehtib see Eesti kohta, kus seaduses sätestatud vajadusi ja ka võimalusi rahvahääletuste korraldamiseks on kasinalt. Seega tähendab küsimus "Milline on valimissüsteem?" selles kontekstis sisult küsimust "Kuidas teostatakse kõrgeimat riigivõimu?".

    *Tänan RiTo siseretsensente Evald Mikkelit ja Viljar Veebelit väärtuslike kommentaaride ning nõuannete eest. Seoses püüdlusega artikli pikkust ohjes hoida, on kohati kasutatud valimissüsteeme puudutavat mõnevõrra spetsiifilist sõnavara seda lahti seletamata. Põhiseisukohad aga peaksid olema arusaadavad ka selleta, huvilised leiavad põhjaliku käsitluse eesti keeles nt Taagepera ja Shugarti raamatust (1991).

  • Tulevane valija: sotsioloogiline pilguheit teismeliste kodanikukompetentsusele

    Valimistega seonduv on demokraatliku poliitilise kultuuri stabiilsemaid osi. Kui valimiskorralduses, -propagandas ja -õiguses on viimase poole sajandi jooksul toimunud olulisi muutusi, siis arusaamad kodaniku rollist valimistel on jäänud enam-vähem samasugusteks. Tulevase valija harimine on ikka kuulunud demokraatlike maade kooli õppekavasse, olgu siis töötavate õpilasomavalitsuste või kuivalt drillitava kodanikukasvatuse näol. Hääletusstatistika aga on jätkuvalt kriteerium, mille abil riike kõrvutatakse, klassifitseeritakse või koguni pingeritta seatakse.

  • Põhiseaduslik ehmatus Ameerikast: presidendivalimised ja postmodernne IT-revolutsioon

    Esimene põhjus, miks USA viimased valimised leidsid ka Eesti meedias nii avarat kajastamist (muide, oluline teema ka USA avalikus arvamuses ja pressis), oli toimuva mänguline ja sportlik element: kahe võrdväärse konkurendi rebimine üldarusaadavas kontekstis kutsub samuti vaatama nagu profimaadlejate finaal või O. J. kohtuprotsess. Ning kontekst oli üldarusaadav spetsiifiliste poliitiliste parameetrite puudumise tõttu.

  • Eesti ühinemine Euroopa Liiduga kui konvergentsiprotsess

    Seoses Eesti kutsumisega Euroopa Liidu (EL) laienemisläbirääkimistele, oleks vaja laiemat arutelu teemal "Eesti võimalikult kiire Euroopa Liidu liikmeks astumise mõjudest erinevates majandussektorites". Kogu senine Euroopa Liiduga ühinemise arutelu on kulgenud valdavalt poliitilisel tasandil.

  • Õiguskaitse riigihankemenetluses

    Riigihanke menetlust ja pakkuja valikut sisuliselt puudutavad sätted ja põhimõtted oleksid pelgalt deklaratiivsed, kui nende järgimine poleks tagatud tõhusa õiguskaitsemenetlusega või vähemalt järelevalvega hanke korraldaja (ostja) üle. Järgnev käsitlus peatub riigihanke õiguskaitset ümbritseval huvidekonfliktil (II), põhiseadusest ja Euroopa Liidu õigusest tulenevail miinimumnõudeil riigihanke õiguskaitsemenetluse suhtes (III) ning Eesti õiguskaitsemenetluse vaatlusel eespool nimetatud kriteeriumide valguses (IV).

  • Kogumispension – kas kohustuslik vaesumine?

    Eestis on pensionisüsteemi reformimise teemadel väideldud 1990. aastate algusest. Reformide vajaduses kahtlevad vähesed, kuid arutletavad reformide suunad on erinevates käsitlustes suhteliselt varieeruvad. Jõustunud otsuste üha sagenev muutmine kõnealuses vallas viitab otsuste aluseks oleva materjali ehk liialt lihtsustatud ja/või üldistatud käsitlusele.

  • Pensionireformi jätkamise valupunktidest

    Monika Salu väidab oma artiklis (vt RiTo 3, lk 198-206), et probleemiks ei ole pension, vaid elanikkonna demograafiline struktuur. Olen sama meelt. Sellele probleemile lahenduse leidmiseks moodustaski valitsus pensionireformi kontseptuaalsete aluste väljatöötamiseks 5. mail 1997 asjatundjate komisjoni (esimees Ardo Hansson, liikmed Lauri Leppik, Endel Eero, Maris Jesse ja Veiko Tali). Kolmele sambale rajaneva kontseptsiooni kiitis valitsus heaks ja tänaseks on nendest seadusega sätestatud kaks: I sammas riikliku pensionikindlustusena ja III sammas vabatahtliku kogumiskindlustusena.

  • Eelarve kui avaliku sektori avatuse tagatis ehk kellele on vaja eelarvet?

    Eelarve on fenomen, mis fikseerib kiretult tuliste poliitiliste debattide tulemi ja määrab järgmise (eelarve)aasta jooksul toimuva. Parafraseerides tuntud kõnekäändu, võib öelda, et kui sind ei ole eelarves, siis ei ole sind olemas. Käesoleva artikliga soovin juhtida seaduseloojate tähelepanu võimalustele, mis peituvad Eesti praeguses eelarvesüsteemis, kuid ka ohtudele, mida mõned arengud võivad kaasa tuua. Ning muidugi seda, kuidas muuta eelarvealane info haaratavaks poliitikutele ja haldusjuhtidele või neile, kes pole rahandustöötajad.

  • Parlamentide finantsautonoomia

    Parlamentide autonoomia all mõeldakse nii organisatsioonilist, funktsionaalset, administratiivset kui ka finantsilist autonoomiat. Õiguslikult on parlamendi autonoomia printsiip sätestatud riigi konstitutsioonis. Eestis sätestab parlamendi sõltumatuse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 4, mis näeb ette võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevuse korraldamisel.

  • Euroopa Liidu põhiõiguste harta – ühineva Euroopa (sh Eesti) loomulik areng?

    Euroopa Ülemkogu langetas 1999. aasta juunis Kölnis otsuse luua Euroopa Liidu (EL) põhiõiguste harta (edaspidi harta)1 . See otsus on ellu viidud ja harta 7. detsembril 2000 deklaratsiooni kujul Euroopa Liidu Nice'i tippkohtumisel heaks kiidetud.2

  • Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste konventsioon

    Euroopa Liidu (EL) 1999. aasta tippkohtumisel Kölnis loodi Saksamaa initsiatiivil kogu, mille ülesandeks seati välja töötada Euroopa Liidu põhiõiguste harta projekt ning esitada see Euroopa Liidu Nice'i tippkohtumisele 2000. aasta detsembris. Koosseis oli esinduslik, sinna kuulusid EL-i liikmesriikide valitsuste ja parlamentide ning Europarlamendi ja Euroopa Komisjoni esindajad. Vaatlejatena osalesid töös ka Luxembourg'is asuva Euroopa Liidu Kohtu ja Strasbourg'is töötava Euroopa Nõukogu ning Euroopa Inimõiguste Kohtu esindajad. Kogu tööd juhtis Saksa Föderaalse Konstitutsioonikohtu endine esimees ja Saksamaa president Roman Herzog. Valminud eelnõu vaadati üle ning kiideti heaks Biarritzi kohtumisel oktoobri alguses ning võeti vastu Nice'i tippkohtumisel.

  • Millised on Eesti eeldused olla jätkusuutlik väikeriik?

    On lihtne öelda, et ilm on hukas. Palju raskem on seda arusaadavalt, usutavalt ja argumenteeritult tõestada. Mis võib tunduda hukutavana lähiajal, ei pruugi seda teps mitte olla sadade ja tuhandete aastate lõikes. Mõni kuulutab kurjalt, et kliima soojeneb, samavõrra on uskujaid, et kliima võib hoopis külmeneda, õigus võib olla mõlemal, sest saja- ja saja tuhande aastasi trende ei saa lihtsalt võrrelda.

Kodanikuühiskond ja riigivõim

  • Kodanikeühiskond, kolmas sektor ja sotsiaalne kapital

    Eestile sobivaim kodanikeühiskonna tulevikumudel on veel avatud poliitilisele diskussioonile. Kuid üldisem kokkulepe kodanikeühiskonna kesksest tähendusest Eesti ühiskonna sotsiaalsete ja poliitiliste reformide lõpetamiseks on saavutatud. Kodanikualgatuse arendamise üldiselt tunnustatud eesmärk on Eesti ühiskonna avatuse suurendamine. See tähendab osalusdemokraatia arengut kõigil tasandeil ja valdkondades. Ühiskonna avatuse mõõdupuu indiviidile on selle kui elumaailma, eneseteostamise keskkonna avatus. Ühiskonna seisukohalt tähendab avatus kõikide eluvaldkondade tõhusat lahtiriigistamist, kodanikualgatuse ja ühistegevuse toetamist ning koos sellega ühiskonna aineliste vahendite mitmekesistamist. Kodanikualgatuslikkus liidab ühiskonda arendades osalusmaailma ja täiendab formaalseid suhteid elavate inimsuhetega. Kodanikualgatuse arendamise keskne ülesanne on tõhustada turusuhete ja nõupidava demokraatia arengut ühiskonna resotsialiseerimise kaudu. Seega tuleb korraga üle saada nii postkommunistliku ühiskonna kui ka modernistliku elukorralduse postmodernistlikuga asendumisel tekkivatest probleemidest.

  • Koostöökokkulepped Suurbritannias ja mida meil on neist õppida

    1998. aasta lõpukuudel sõlmisid Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Põhja-Iirimaa mittetulundussektori esindajad oma valitsustega üldised koostöökokkulepped.

  • Majanduslikust ühistegevusest Eestis: omandiõiguseta kodanikega ei ehita kodanikeühiskonda

    Kommunistliku maailmasüsteemi lagunemise järel on maailma majanduspoliitiline seisund tugevasti muutunud. Viimase kümne aasta jooksul on eriti arenenud globaliseeruv nn transnatsionaalne kapitalistlik süsteem ja selle tähendust on Eestis hakatud alles hiljaaegu analüüsima poliitökonoomia ning majandusteaduse kategooriates/põhiküsimustes, sh kuidas kasvatada Eesti rahva tulusid ja vähendada kulusid, kes omandab tulud ja kes kannab kulud, milline majanduspoliitiline vahend on kõige sobivam põhiseaduses ette antud eesmärkide saavutamiseks. Rahvusvahelised ja teiste riikide kapitaliühingud on väga kiiresti tunginud endistesse postsotsialistlikesse maadesse, sh Eestisse.

Parlamendi rahvusvaheline suhtlus

  • Mis on GLOBE ja mis on tema taust

    Parlamentidevaheline organisatsioon GLOBE (Global Legislators Organisation for a Balanced Environment - Ülemaailmne Seadusandjate Organisatsioon Tasakaalus Keskkonna eest) loodi 1989. aastal Washingtonis Euroopa Parlamendi tollase liikme Hemmo Munthingi initsiatiivil. Asutamisel nimetas väike organiseeriv rühm parlamendiliikmeid oma sünnitist The Inter-Parliamentary Consultative Group on the Environment and Animal Welfare (Parlamentidevaheline konsultatsioonirühm keskkonna ning loomade heaolu kaitseks). 1990. aasta märtsis määrati rahvusvahelise sekretariaadi direktoriks Francois Roelants du Vivier, Euroopa Parlamendi endine liige Belgiast, nüüdki GLOBE-is juhtivalt tegev. See valitsusteväline organisatsioon on registreeritud Belgia seaduste järgi.

Parlamendi ajalugu

  • Kas parlamendi võim või presidendi võim

    Juba mõnda aega on räägitud Eesti Vabariigi kehtiva (1992. aasta) põhiseaduse parandamise vajadusest. Seoses sellega on huvipakkuv meenutada vaidlusi ja võitlusi põhiseaduste koostamiste ja muutmiste ümber Eestis aastail 1919-1937. Tol ajal kirjutasid põhiseaduse probleemidest sellised tuntud juristid nagu Jüri Uluots, Ants Piip, Anton Palvadre, Artur-Tõeleid Kliimann, Eugen Maddisoo (Maddison) jpt.

Varia

Kirjandus ja andmebaasid

Autoritest

Nimeregister

Kunstigalerii

Tagasiside