Nr 23

Laadi alla

Jaga

Prindi

Eesti välispoliitika kolmas faas – argipäev *

Iga vähegi lugenud eestlane teab, kuidas Paunvere poisid-tüdrukud õpivad, katsetavad, eksivad, kasvavad, tõsinevad, tüdivad, argieluga kohanevad. Nagu ikka hea kirjanduse puhul, on ka Oskar Lutsu jutustuste haare laiem kui vaid klassikaaslaste tegude kirjeldus. “Kevade” – “Suvi” – “Tootsi pulm” – “Argipäev” – “Sügis” on eestlasele vahest tuntuim elukaare kirjeldus, midagi väga inimloomusele omast, arusaadavat. Koos tegelaste arenguga muutub sarja veerand sajandit kestnud kirjutamise ajal ka kirjaniku sule teravus ning fookus. Inimlik seegi.

Elukaar ei ole ainult inimestel, elukaar või siis arengukaar on ka organisatsioonidel ja protsessidel. Käesolev essee püüab kirjeldada iseseisvuse taastamise järgse Eesti välispoliitika suuri jooni ja tõestada Paunvere-lugude paralleeli kasutades, et oleme 20 aastaga jõudnud kolmandasse suurde faasi, argipäeva.

Iga võrdlus lonkab vähemalt üht jalga, on kirjutanud Jaak Jõerüüt oma raamatus “Diplomaat ja mälu”. Siiski tundub ahvatlev rakendada paunverelaste elukaare mudelit ka nii asise asja nagu Eesti välispoliitika, diplomaatia arengu kirjeldamisel. Vähemalt siinkirjutajal oli äratundmisrõõmu ja -rahuldust küll.

Jagaksin Eesti uue iseseisvusaja välispoliitika kolme suurde perioodi: kevade – 1990–2004 ehk Lennart Meri asumisest välisministriks kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liidu ja NATO-ga; suvi – 2004–2010, Eesti liitumiseni majanduskoostöö organisatsiooniga OECD ja eurotsooniga, ning argipäev alates jaanuarist 2011. Miks just nii?

“Kevade” poisid ja tüdrukud õpivad ja avastavad. Nad on noored ja julged, lähevad kartmatult konflikti nii omavahel kui ka teistega. Nad ei tea maailmast just palju – Tõnissonile piisab kirikumõisa poistega sõtta minemiseks vaid ühe raamatu läbilugemisest eestlaste ja sakslaste muistsete võitluste kohta. Tehakse muidki tempe, aga ka plaane, unistatakse. Peategelane on andekas, tundlik ja emotsionaalne Arno Tali. Väga oluline on, et noorte kohal kõrgub alati õpetaja Lauri tark, mõistev ja kaitsev kuju.

Kevade periood Eesti uue diplomaatia ajaloos hõlmab välisministeeriumi taaskäivitamist, iseseisvuse taastamist ja sellele tunnustuse otsimist, Vene vägede väljasaamist ning Eesti taasintegreerumist Läänega, mille pitseeris liikmesus NATO-s ja Euroopa Liidus. See oli eelkõige ahne õppimise ja otsimise aeg. Lutsul õhkab Toots tagasivaates: “Missuguseid naljakaid tempe tegid vahel need väikesed mardikad, kes vahetundidel koolitoast rüsinal välja tungisid ja jõekaldal sekeldasid!” Välisministeeriumi kevadet on Jüri Luik meenutanud nii: “Koos Meriga sukeldusime diplomaatia sajandipikkuste traditsioonidega maailma, olles absoluutsed võhikud ja avastades endale selle maailma avalikke ja varjatud reegleid. /…/ Meil oli üks vana faks ja me kirjutasime nii hästi-halvasti, kui suutsime, kirju selle maailma vägevatele ja faksisime neid siis igasse ilmakaarde. Olime salamisi üllatunud, kui selle maailma vägevatelt tuli aeg-ajalt isegi vastuseid, tõsi küll, mitte faksist. Olime nooruslikult enesekindlad ja romantilised, maailmas tegelikult toimuvast ei teadnud me tollal kõige vähematki.”

Ehk oligi teatav teadmatus parem, sest väliskeskkond polnud just liiga soodne. Nii nagu pärast Esimest maailmasõda, ei tormatud ka külma sõja lõpus tekkinud või taastekkinud riike rahvusvahelises kogukonnas soola-leivaga vastu võtma, ehkki 1990-ndad olid selles mõttes ikka kergemad kui 1920-ndad. Koht laua ääres tuli endale ise kätte võidelda, uudishimulikke, rohkem või vähem heatahtlikke pilke taluda – millised need uued Ida-Euroopa riigid ikkagi on? Kohati, tuntud võrdlust kasutades, tuli ka tõestada, et 59. laiuskraadil kaameleid ei ela. Endise impeeriumi õigusjärglane, kogenud diplomaatide armeega Venemaa, ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige ei andnud oma tee valinud endistele “vennasvabariikidele” samuti midagi tasuta. Mõnel rahvusvahelisel foorumil ei saanud Eesti diplomaadid isegi korraks kohvi toomas käia – naastes võis ilmneda, et arutatavasse dokumenti on vahepeal “ilmunud” meie vene vähemuse kohtlemist kritiseeriv lause.

Aga nagu laps räägib oma varajases arengujärgus ainult endast ja tegeleb ainult iseendaga, sai ka Eesti diplomaatia 1990-ndatel ja kuni 2004. aastani välja tegelda peamiselt oma riigi, selle püüdluste ja eesmärkide saavutamisega. MEIL oli vaja iseseisvuse taastamise tunnustamist, MEIL oli vaja Vene väed välja saada, MEIL oli vaja liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga, sest see vastas MEIE soovidele, tagas MEIE julgeoleku jne. Loogiliselt on iseendale tähelepanu pööramine mõnes mõttes palju lihtsam kui näiteks kogu kontinendi, kõigi 28 liikmesriigi või terve planeedi pärast muretsemine. Samuti polnud sel perioodil probleeme eesmärkide püstitamisega: loosungi “Tagasi Läände!” suhtes valitses laias laastus nii poliitiline kui ka ühiskondlik konsensus.

Paunvere-lugude teises osas, “Suves”, algab ikka veel noorte inimeste iseseisev elu koos kõige juurdekuuluvaga, eelkõige kohanemisega. Kes künnab edasi eelkäijate põldu, kes jätkab antvärgitööd, kes läheb suurema tarkuse järele ära linna. Tehakse oma valikuid, otsitakse ja leitakse elukaaslasi. Võõrsil paremat karjavirtsahvti õppinud ja raha kogunud, initsiatiivikas ja edasipüüdlik Joosep Toots naaseb kodumaile, temast kujuneb raamatu peategelane.

Eesti välispoliitikale tähendas suve-periood suuresti enda koha leidmist kahes suures rahvusvahelises organisatsioonis – Euroopa Liidus ja NATO-s – ning pingutusi selle nimel, et teha ära veel järelejäänud väiksemad rehkendused nagu Schengen, eurotsoon, OECD.

Saime sisse, tore. Aga mida me seal tegema hakkame? Ainult iseenda huve esindada pole võimalik, Euroopa Liit ja NATO ei toimi nii. Nende solidaarsus pole retooriline sõnakõlin, vaid reaalselt eksisteeriv, tuhandete niitidega läbipõimitud vabatahtliku vastastikuse sõltuvuse ilming ja tulemus. Järelikult selleks, et sind mõistetaks ja toetataks, tuleb mõista ja toetada teisi. See ei olnud ega ole kerge. Eurotsooni praeguse kriisi ajal näeme, kuidas toetuse saamine ühisteks abiaktsioonideks hättasattunud liikmesriikidele üha suurema kriginaga käib. Kreeklased-portugallased (vähemal määral iirlased) on lihtsalt äpud! – kõlab ka tõsiseltvõetavate poliitikute suust Saksast Soomeni.

Siiski oli Eesti diplomaatide esimene emotsioon 2004. aasta kevadel: oleme sõbralikus keskkonnas! Sinu nõrkust ei püüta kohe su vastu ära kasutada, sinu arvamust küsitakse ja sellest hoolitakse. Kui mingi asi on sulle eluliselt oluline, siis sellega ka arvestatakse, ühesõnaga, NATO-s ja Euroopa Liidus võib üldjuhul rahulikult käia vahetevahel kohvi toomas, kartmata ebameeldivaid üllatusi.
Aga sihiseadmisega on selles keskkonnas keerulisem. Oma huvid tuleb endal defineerida ja nende eest seista, samuti sobiv käitumisjoon valida. Iseloomuliku, muidugi mitte täiesti täpse näitena tavatsetakse tuua eelviimase Euroopa Liidu laienemisvooru liitujaid, naaberriike Rootsit ja Soomet. Esimene suhtus uude olukorda pisukese umbusuga, kõigepealt taheti tuult nuusutada, ei ­kiirustatud eurotsooniga liituma. Soome omakorda deklareeris, et tahab kuuluda Euroopa Liidu kõige tihedamasse tuumikusse, ja võttis kiiresti üle euro. Säärane valik, nii konkreetsete sammude osas kui ka mentaalses mõttes tuli teha ka Eestil – kas pigem võõristame uut olukorda, võtame endale aega õppimiseks, ei torma kohe kõike kaasa tegema või seame endale eesmärgi integreeruda võimalikult tihedalt, püüame kaasa töötades kasu saada?

Päris liikmeaja alguses tundus, et valime pigem esimese tee. Toonane võimupartei läks meie jaoks esimestele Euroopa Parlamendi valimistele loosungiga “Murrame läbi!” tähendusega, et hoopis meie viime Euroopasse oma värske olemuse ja ideed ning aitame blaseerunud Brüsselil end pisut virgutada. Siiski valisime lõpuks pigem teise variandi. 2005. aasta detsembris Riigikogus välisministri esitatud välispoliitika põhisuundade ettekande peale, mis põhjendas vajadust võimalikult tihedalt Euroopa Liiduga integreeruda, ütles üks kogenud Eesti diplomaat: “Me oleme siis nüüd läinud Briti retoorikalt üle Soome omale.” Nii oligi, ja see lõimumissõbralik liin on kestnud siiamaani. Ehkki, nii nagu keemilised ained esinevad looduses harva päris puhtalt, nii pole ka ükski poliitika absoluutne. Näiteks Euroopa Liidu ajaloo esimese riikidevahelise tõhustatud koostöö algatusega rahvusvahelise lahutusõiguse valdkonnas Eesti kaasa ei läinud. Teisega, ühtse Euroopa patendiga, aga küll. Tundubki, et alles 2011. aasta aprillis tööd alustanud valitsus on tihedama lõimumise toetamise kui läbiva poliitilise liini lõplikult kristalliseerinud. Samas ei saa öelda, et sellega on liiga kaua aega läinud. Tuleb arvestada, et nimetatud teemad pole klassikaline välispoliitika, nendega tuligi harjuda ja nendega tegelemist harjutada.

Otsingud ei piirdunud muidugi poliitilise joonega. Mis on Eesti tegelikud huvid Euroopa Liidus ja NATO-s? Viimases on mõneti lihtsam, sest NATO tegeleb palju kitsama ja selgemini piiritletud alaga. Abiandmiskohustust sätestav artikkel 5, NATO tugevus ja edukus, piisav panustamine riigikaitsesse, usalduslik suhe liitlaste vahel koos info- ja kogemuste vahetamisega – need on väga laias laastus Eesti huvid Põhja-Atlandi alliansis. Ka Euroopa Liidu puhul on Eesti suuruse ja asukohaga riigi esmane huvi see, et Euroopa Liit oleks tugev, võimalikult hästi lõimunud. Aga täpsemalt? Kuidas peaksime suhtuma (seni teoreetilisse) võimalusse mõne otsese maksumäära ühtlustamisest, meie, kes me usume vankumatult, et unikaalne maksusüsteem on toonud Eestile majandusedu ja on oluline riikliku suveräänsuse element? Kuidas on majanduspoliitikate tihedama koordineerimisega eurotsooni riikide vahel? Praegu, 2011 vastame neile küsimustele pigem ettevaatlikult “jah” või vähemalt “Miks mitte arutada?”. Eesti koht, suhtumine, suur poliitiline joon peaks sellega paigas olema, kohanemise faas on läbi, suve rähklemised räheldud. Ka poliitiline ning ühiskondlik konsensus, mis kevade ajal enamasti olemas oli, on oluliselt nõrgenenud ja nüansseeritumaks muutunud. Mis ongi “rahuajal” loomulik. Ka Lutsu tegelased hakkavad “Suves” igaüks oma tööd tegema, mitte ei käi enam koos koolis.

Suve ja argipäeva vahele mahtuv raputus kui Tootsi pulm? 2007. aastaks võis paljudele tunduda, et Eesti jaoks on asjad paika saanud, on tekkinud uus reaalsus, oleme kaitstud Euroopa Liidus ja NATO-s. Mõni tegi sellest koguni järelduse, et võime endale lubada mõnd luksust, mis varem kättesaamatu, näiteks pöörata vähem tähelepanu kahepoolsetele suhetele kolmandate riikidega, ignoreerida mõnd sensitiivset küsimust. Pronksiöö oli selles plaanis erakordselt kainestav ja näitas eredalt nagu välguvalgel kätte nii need asjad, mis olid muutunud, kui ka paljud need, mis olid jäänud täpselt samaks, tundugu meile mis tahes. Saime aru, mida tähendab rahvusvaheline usaldus, nimelt seda, et partnerid usuvad, et me suudame oma otsuseid, valikuid ja poliitikaid kaitsta, põhjendada ja nende tagajärgede eest vastutada. Saime reaalselt tunda Euroopa Liidu ja NATO solidaarsust ning ka liitlassuhte tugevust ­Ameerika Ühendriikidega, samuti taipasime, kui palju tööd tuleb headel aegadel nende asjade nimel teha. Saime teada, et Venemaa instinktid ja emotsioonid meie suhtes ei ole 20 aastaga palju muutunud. Saime aru, mida tähendavad massiivsed küberrünnakud riigi vastu. Ja last but not least, õppisime väga palju oma riigi kohta, selle toimimisest kriisihetkel, võimekusest vastata rahvusvahelisele meediahuvile ja meediarünnakule, meie poliitikakujundamise teooriast ja praktikast ning paljust, paljust muust.

Kui Tootsi pulmas korra kõrgele visanud leek vaibub, saabubki argipäev. Inimesed rähklevad tasapisi oma elukest elada, suured kired on möödas. Kõik on kuidagi nii tavaline, hakkamasaamine nõuab suurte tegude asemel rohkem igapäevast kannatlikkust ja visadust. Seetõttu ei pruugi ka senised kangelased enam lugu “välja kanda”, nad pole Lutsu endagi jaoks vist enam nii huvitavad kui varem. Lavale astuvad uued tegelased, kes samas jäävad kuidagi arusaamatuiks, senise looga päriselt mittehaakuvaiks: õmblejaist õeksed Jaamaülema Abi ja Klodvig, ärimees Kippel ning kõrtsimehe vend Aaberkukk, see kõige noorem. Märkamatult tõuseb keskseks kujuks wannabe-taluperemees, teise põlve käsitööline, rahulolematu ja tujukas Jorh Aadniel Kiir.
Aastaks 2011 on uue Eesti aja välispoliitika teine faas läbi. Meil pole enam ühtki uut välist eesmärki, mille poole püüelda, oleme igal pool “sees”. Algas argipäev. Ja oleme vist uskuma hakanud, et 1990-ndatel Toomas Hendrik Ilvese poolt lihtsalt vaimuka naljana välja visatud “Me tahame saada igavaks Põhjamaaks” ongi tõeks saanud. Oh ei, Põhjamaadest lahutab Eestit praegugi lõhe identiteedi, elatustaseme, ühiskonna sidususe ja veel mitmes muus mõttes.

Aga mõnest Põhjamaast oleme tõesti igavamad, sest Eestist ei tule raputavaid uudiseid euroskeptiliste parteide suuredust valimistel ega piirikontrolli taastamisest Schengeni ala sees. Nagu Lutsul: “Nii vaikselt ja omaette pole Ülesool õieti kunagi lõunalauas istutud. Aga missugune möll ja trall valitses samas tares alles hiljuti, mõni nädal tagasi, Tootsi pulma ajal! Kuidagi ei tahaks uskuda, et see on üks ning sama Ülesoo talumaja eeskamber. Kuid pole midagi parata, p e a b uskuma, sest siis oli pühapäev, nüüd on argipäev … elu argipäev.

Kuidas korraldada argipäeva elu nii, et Eesti riiklikud huvid oleksid kaitstud, et enda jaoks säiliks võlu ja hoog ning partnerite poolt tuleks huvi ja respekt? Vaadakem kõigepealt, mis asju ja kuidas Eesti diplomaatia praegu ajab. Välisministeeriumi kodulehel on kõigi jaoks väljas meie välispoliitika viis eesmärki koos alameesmärkidega. Toogem need ära.
Esimene eesmärk räägib julgeoleku kindlustatusest ja jagamatusest, rahvusvaheliste suhete stabiilsusest ja ennustatavusest. Selle alla käivad rahvusvaheliste suhete ennustatavus ja stabiilne julgeolekuruum, partnerlussuhete arendamine, tugevad ja tegutsemisvõimelised NATO ja Euroopa Liit, regionaalne stabiilsus ja muu sarnane. See plokk, mis räägib tugevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest ja rahvusvahelisest korrast, on tingitud Eesti suurusest ja asukohast ning meie pidevast vajadusest kaitsta oma julgeolekut.
Teiseks Eesti majanduse toimimise eelduste tagamine, liberaalsed majandussuhted ja majandusruum. See tähendab toimivat Euroopa Liidu siseturgu, Eesti majanduse usaldusväärsust, soodsat keskkonda rahvusvaheliste kaubandus-majandussuhete arendamiseks. Siin näeme vankumatut usku, et vabakaubandus ja liberaalne majanduspoliitika toovad üha enam läbipõimuvas maailmas edu kõigile, nii nagu nad on edu toonud Eestile.

Kolmandaks, inimestele hoomatavaim ja tähtsaim, samas identne kõigi maailma riikide kohustustega oma kodanikke kaitsta ja aidata – Eesti isikute kaitse välismaal ja välissuhetes, sealhulgas konsulaarkaitse, kodanike õiguste, näiteks reisimisõiguse laiendamine. Inimeste kasvava liikuvusega tõuseb selle temaatika tähtsus pidevalt.

Neljas eesmärk mõjutab kõiki teisi – Eesti mõjukus ja hea maine. Muu hulgas käivad siia alla algatuslikkus rahvusvahelistes organisatsioonides, Eesti kuvand innovaatilise, aga ka rahvusvahelist vastutust jagava ja panustava riigina. Mida väiksem riik, seda rohkem peab ta tuntuse ja lugupidamise nimel pingutama.

Ning viiendaks alajaotus – demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, majandusvabadusi ja arengut edendav väärtuste ruum –, mis lisandunud just seoses sellega, et kuulume suurtesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja saabunud on argipäev, oleme muutunud normaalseks lääneriigiks. Tegeleme demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid taotlevate rahvusvahelise õiguse normide edendamisega, pressivabaduse toetamisega, väärtuste ruumi arengu ja kasvuga, majandusvabaduse ja vabakaubanduse toetamisega, arengukoostöö ja humanitaarabiga.
Need eesmärgid on igati loogilised ja õiged. Kuidas Eesti neid eesmärke igapäevases tegevuses järgib? Selleks tuleb vaadata, kuidas Eesti välispoliitikat juhitakse ja milliste vahenditega seda ellu viiakse.

Kuidas hinnata välispoliitikat? Mõõdik on avalikus teenistuses õigusega võõristatud sõna. Eriti keeruline on reaalseid tulemusi mõõta välispoliitikas, kus lahendused ei sõltu sugugi ainult ühe poole soovidest ja aktsioonidest. Tüüpküsimus tulemusjuhtimise jutu puhul on olnud: kas see, et ka lõppeval aastal ei saavutatud piirilepingu jõustamist Venemaaga, tähendab, et oleme oma Vene-poliitikas läbi kukkunud?

Mõjukas mõttekoda Euroopa Välissuhete Nõukogu, ECFR, on siiski teinud “mõõdetamatu” mõõtmise katse, avaldades märtsis 2011 mahuka raporti: European Foreign Policy Scorecard. Seal on võetud luubi alla kuus suuremat Euroopa Liidu ühtse välis- ja julgeolekupoliitika teemat – suhted Hiinaga, Venemaaga ja Ameerika Ühendriikidega, laiem Euroopa, kriisihaldus ja multilateraal­sed küsimused –, mis igaüks on omakorda jagatud 13 alaküsimuseks. Neid on hinnatud järgmiste kriteeriumite järgi: esiteks Euroopa Liidu ühtsus (mis antud kontekstis tähendab poliitika läbimõeldust ja selgust ning liikmesriikide toetust sellele), teiseks igale teemale pühendatud ressursid ning kolmandaks saavutatud tulemused. Loomulikult on sellises hindamises palju subjektiivset, aga näiteks panustatud ressursside ehk oma ponnistuse arvestamine tasakaalustab pisut ainult tulemusi väärtustavat mõõtmist, mille puhul võib teise poole paha tahe kogu töö nullida. Nii saab Euroopa Liidu WTO-poliitika hea hinde, sest Euroopa Liit oli WTO-s ühtne ja initsiatiivikas. Kuigi peaeesmärki, kaubandusläbirääkimiste Doha vooru kõneluste taastumist, Euroopa Liit ei saavutanud. Kogu raporti lugemine on äärmiselt põnev. Samas on selge, et sellise hindamise tõeline väärtus tuleb välja alles harjutuse muutmisel regulaarseks, iga-aastaseks. Seda ECFR loodetavasti ka teeb.

Poliitikate väljatöötamiseks ja koordineerimiseks on maailmas, ka Euroopas, väga erinevaid viise. Peaministri või tema aparaadi sisulisest diktaadist koalitsioonipartnerite vahelise hoolika ja delikaatse konsensuseotsimiseni, ministrite komisjonidest riigipea juhtimisel tegutsevate välispoliitika nõukogudeni. Eesti valitsemissüsteem tähendab tugevaid ministeeriume, peaministri enam koordineerivat kui juhtivat rolli ja valitsuse istungite kaunis formaalset iseloomu. Kokku tähendab see seda, et ministeeriumite esitatavad eelnõud, programmid ja dokumendid lähevad valitsusest läbi enamasti suuremate probleemideta, teravat debatti valitsuse tasandil on vähe ning kohati ministeeriumid-ministrid seda debatti nii väga ei soovigi – see ju meie teema ja meie asi!

Asjade selline korraldus on kindlasti efektiivne ja sujuv, kuid esiteks ei ole see alati parim selliste teemade käsitlemiseks, kus on vaja laiemat horisontaalset koordinatsiooni, mitme ministeeriumi-ametkonna kaasatust, ja teiseks pole see hea vastuoluliste, sisulist läbivaidlemist ja tõelist konsensust vajavate küsimuste menetlemiseks. Eespool mainitud, kuni 2004. aastani kehtinud üldise poliitilise konsensuse tingimustes (ehkki ka siis oli tõsiseid lööminguid, nagu näiteks põllumajandustoodangu sisseveotollide sisseseadmise üle 1997) polnud suuremateks aruteludeks eraldi foorumit vajagi. Praeguseks on Eesti valitsuse töökorraldus välispoliitikas aga ajale jalgu jäänud. On küll valitsuse julgeolekukomisjon, kuid laiemaks debatiks on selle mandaat liiga kitsas. Ehk tasuks Soome eeskujul kaaluda välis- ja julgeolekuküsimustega tegeleva valitsuskomisjoni loomist, mis peaministri juhtimisel regulaarselt koos käiks? See tooks kokku teemad ja tegijad, suunaks pidevale välispoliitikaküsimuste arutelule, looks suuremat usaldust ja järjepidevust. Eestis, kus kõik otsustajad üksteisele ükskõik mis ajal helistada saavad, võib hõlpsasti kujuneda arusaam, et kui häda käes, saab alati rääkida, mobiilinumbrid ju olemas. Muidugi on, aga elus tuleb ette ka pikema vinnaga ja keerulisemaid küsimusi, mille arutamiseks on vaja tausta, traditsioone, sissetöötatud formaate. Euroopa Liidu tippdiplomaate Robert Cooper on öelnud: “Diplomaatias on suhetel ja nende hoidmisel suurem tähtsus kui aktsioonidel.”

Olukord on seda ebaproportsionaalsem, et mitmel teemal, näiteks Euroopa Liidu asjades, mis jäävad Eestile alati suuresti välisküsimusteks, toimub valitsusametnike vahel tõhus ja regulaarne arvamustevahetus, debatt, koordinatsioon. Nagu viimasel kümnel aastal Eestis süvenev trend, ei taha ka selles asjas ametnike ja poliitikute analüüsi tasand alati lõikuda – ametnike paberid jäävad poliitikute jaoks liiga bürokraatlikeks, poliitikute visioonid aga liiga loosunglikeks ja edukaks tegutsemiseks näiteks Euroopa Liidus ebapiisavaks.

Kes osalevad Eesti välispoliitika kujundamisel? Diplomaatia on küll traditsiooniliselt toimunud väga selgelt valitsuse juhtimisel, kuid moodsas demokraatlikus riigis oleks loomulik, et parlament, ajakirjandus, akadeemiline maailm, vabaühendused ja mõttekojad samuti poliitikate kujundamisel ja elluviimisel osaleksid. Eestis see paraku nii pole, vähemalt mitte vajalikul tasemel. Põhjuseks ­peamiselt meie suurus ja välispoliitika keerulisus, detailirohkus. Väikeriikides kipub olema nii, et mõne ala kogu kompetents võib koonduda ühte ministeeriumisse, koolkonda, õppetooli, isegi ühe inimese pähe. Eestis on tegeliku välispoliitika kogemust pea eranditult vaid riigiametnikel ning on inimlikult arusaadav, et nad kohati suhtuvad võõristusega muude soovi “nende asjaga” tegelda. Eks visanud mõisavalitseja Tootski rätsepast koolivennale nina alla: “Ja kui jutt põllupidamisse puutub, siis ei maksaks neil isikutel üleüldse vahele rääkida, kes oma eluajal muud pole näinud kui käärisid ja triikrauda.” Õnneks on situatsioon mõnevõrra muutumas. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus on väga asjalik partner, mitmel Riigikogu liikmel on suurepärased parlamentaarse välispoliitika kogemused, tõuseb ka ajakirjanduse tase. Viimast on eriti märgata raputavate sündmuste nagu eurotsooni kriis, Jaapani tuumakatastroof, Araabia kevad, Eesti pantvangidraama poolt peale sunnitud suuremast maailma asjade käsitlemisest. Enim tundub praegu king pigistavat akadeemilise kogukonna poolt.

Poliitika juurest ressursside juurde, kogu valitsuse tasandilt edasi välisministeeriumisse, mis on riigi ülesehitamise ja Läänega taaslõimumise edenedes ühtpidi muutunud üheks tavaliseks teiste ministeeriumite seas, teiselt poolt on temast aga rahvusvahelise suhtluse lisandumise ning saatkondade võrgustiku laienemise tagajärjel saanud töötajate arvult suurim ministeerium. Töö korraldus Islandi väljaku peamajas ei kuulu selle essee teemade hulka, Eesti diplomaatia haarmete küsimus aga küll. Praegu on Eestil 33 kahepoolset saatkonda, üks erimissioon, neli konsulaaresindust ning kaheksa esindust rahvusvaheliste organisatsioonide juures, lisaks esindab mitu kahepoolset saatkonda Eestit ka mõnes organisatsioonis ning saatkonnad osutavad arusaadavalt ka konsulaarteenuseid. On seda palju või vähe?

Ühest vastust pole, esinduste võrgustiku tiheduse kohta ei ole ei maailma ega ­Euroopa standardit, riikidel on siin väga erinev lähenemine. Eestil on saatkondade avamisel olnud kaks eelist, mida teistel riikidel tihti pole. Esiteks oleme saanud alustada puhtalt lehelt, ainult enda vajadustest lähtuvalt. Meil pole minevikust tingitud kohustusi nagu mõnel endisel impeeriumil (saatkonnad kõigis endistes kolooniates) või N. Liidu satelliitriigil (saatkonnad paljudes endistes nn sotsialismileeri riikides). Teiseks on Eesti majandushuvid ja eestlaste kogukonnad välismaal olnud ja on enamasti ikka nii väikesed, et oleme saanud saatkondi avada peaaegu ainult poliitilistest kaalutlustest lähtuvalt. Tuntuim näide on viie uue saatkonna avamine Euroopa Liidu liikmesriikides 1997, välgukiirusel, eesmärgiga lehvitada Eesti lippu ning aidata kaasa meie kutsumisele Euroopa Liidu laienemisläbirääkimistele. Aktsioon, mis täitis igati oma eesmärgi. Tõsi, kuna see oli ette võetud senise eelarve piires, ilma täiendavate vahenditeta, oli selle ahistavat mõju välisministeeriumi rahvusvahelisele olukorrale tunda veel pikki aastaid.

Praeguseks tundub, et argipäeva ajal see põhimõte mureneb. Hiljuti avatud konsulaat Šanghais ja plaanitav konsulaat Sydneys ei ole kindlasti seotud Eesti poliitiliste huvide esindamisega. Kas majandussuhete edendamisel ja oma kodanike eest hoolitsemisel neile esindustele tööd jätkub, näitab aeg. Teinekord kuuldav karjatus – Aasia tõuseb, kuhu jääb Eesti?! – ei ole siinkirjutaja jaoks seni veel päriselt sisu saanud. Eesti poliitilised suhted Aasia tõusvate suurvõimudega on head, Eesti majanduse huvi aga veel uute saatkondade avamist ei õigusta.

Üle tuleks vaadata Eesti esindatus väiksemates Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikides. Jah, meie lipu lehvimine seal on osa meie ajaloost ning solidaarsuse ja julgeoleku mõttes on oluline vastastikku saatkondi omada. Kuid hiljuti tõeks saanud lauses “Rootsi sulges oma saatkonna Dublinis, vabanenud ruumidesse kolis Eesti saatkond” on ikkagi mingi proportsiooniviga. Meil pole kaugemate ja väiksemate Euroopa riikidega nii palju igapäevaseid sidemeid. Kui mitte esinduste sulgemist, siis miinimumrežiimile üleviimist tasuks mõnel pool küll kaaluda.

Ükskõik mis riigi välisametkonnas saab alati parandada töökvaliteeti esinduste ja peamaja vahel või kolmnurgas esindused-peamaja-Brüssel. Sisend tuleb esindustest, ka Brüsselist, muutub Tallinna peamajas Eesti seisukohtadeks, mida seejärel Brüsselis ja mujal esindatakse. Kõigil kolmnurga nurkadel on oma ülitähtis roll. Näiteks pole Eesti 2008 avatud esindustel Tel Avivis ja Kairos suurt õigustust, kui nad ei toidaks Eesti välispoliitika kujundajaid adekvaatse, värske, lisaväärtust tootva informatsiooniga ülitähtsas Lähis-Ida regioonis toimuvast. Samuti oleme praeguseks aru saanud, et välispoliitikas on kohapealsete esindusteta väga raske, kui mitte võimatu lisaväärtust luua, ükskõik kui tublid mitteresideerivad suursaadikud Eestil ka näiteks Lääne-Balkani riikides poleks. Ka vanameister Kiir teab: “Minu soov oleks ju ka, et minu pojad ka läheksid natuke ilma vaatama /…/ Nüüd tekivad iga päevaga uued moodid, võimata on neid siin kõrvalises nurgas kõiki tundma õppida. Kõige parema tahtmise juures on see võimata. Igatahes käib meil üks moodisurnaal, aga seda on ikkagi vähe.”

Meie jaoks on praegu argipäev, aga teiste jaoks? Meie kevadel, 1990-ndatel paistis, et maailmast on saamas suhteliselt rahulik ja ennustatav paik. Et külma sõja võitnud Lääs kehtestab rahvusvaheliselt laias laastus oma reeglid ja demokraatia on võidukäigul. Sellise Läänega tahtsime me ühineda ja ega meil enne ega ka vahetult pärast Euroopa Liiduga ning NATO-ga liitumist polnud ka mahti maailma muutumist analüüsida. See aga arusaadavalt ei seganud nende muutuste toimumist. Autoritaarse kapitalismi esiletõus ja suurenev atraktiivsus, riikide egoismi kasv, mis on tingitud majandusraskustest, kriisides kahanev vastastikune usaldus Euroopa Liidu liikmete vahel, NATO liikmesriikide vähenevad kaitsekulutused (Eesti on siin vastutustundlik erand) ja impeeriuminostalgia Putini Venemaal, otseselt meie piiride taga, – kõik see on paraku osa keskkonnast, mis Eestit igapäevaselt mõjutab. See kinnitab meile esiteks, et Eesti-sugune riik ei saa end kunagi täiesti julgelt tunda ega täiesti rahul olla. Ning teiseks rõhutab see taas teravalt meie huvi rahvusvahelistel organisatsioonidel, õigusel ja reeglitel, mitte (suur)riikide kokkulepetel ja ad hoc gruppidel põhineva maailmakorra järele.

Niisiis võib Paunveres elu tunduda rahulik, ümbritsevas maailmas pole ta seda aga mitte. Kui Kiirte rätsepaperekonda rasvane rahulolu valdama hakkas, tulid Jaamaülema Abi ja Klodvig, seadsid end pagarimajas sisse ja asusid õmblustööd tegema. Kiired urisesid ja susisid küll küla peal, mis suutsid, aga pidid lõpuks ikkagi konkurentsile tööga vastama. Meil on kohati ikka veel raske mõista, et Lääs, millega me 1990-ndatel ühineda tahtsime, pole esiteks nii ühtne, nagu meile toona tundus. Teiseks on lääneriikide osakaal maailma majanduses ja sedamööda ka poliitikas kahanemas. Kolmandaks oleme viimase kümnendi jooksul aru saanud, kui kiiresti on kauged paigad ka meile lähenenud. 2003. aastal heitis toonane Eesti Pekingi-suursaadik nalja, et ainus abi, mis talle SARS-i epideemia puhul Tallinnast saadeti, oli marlimask. Nagu igas naljas, oli selleski kübe kibedat tõtt. Juba viis aastat hiljem evakueeris välisministeerium suhteliselt enesestmõistetavalt Eesti kodanikke sõja jalust Gruusiast, 2010 tegutses üle Euroopa aktiivselt tuhapilve ohvrite logistika korraldamisel, käesoleva aasta kevadel tuli mõelda kodanike äratoomisele tuumaohus Jaapanist. Neid olukordi tuleb vääramatult veel. Kuid just nende ootamatute kriiside (sest kriis tuleb alati ootamatult) kaudu saame teada, millised on meie nõrgad küljed, milliste riikidega oleksime pidanud rohkem suhtlema, milliseid evakueerimisplaane oleks kodanike jaoks vaja jne, jne, jne.

Niisiis pole argipäeva loidus Eestis võimalik ka siis, kui ise seda kangesti tahaksime. Mida tuleks teha, et Eesti huve adekvaatselt kaitsta ja oma välispoliitilisi eesmärke edukalt ellu viia?
Esiteks senisest veel selgepilgulisem prioriteetide seadmine, sest meie ressursid jäävad alati äärmiselt piiratuks. Prioriseerimine sisaldab aga alati raskema osana vähem tähtsate valdkondade määratlemist, teatud teemade teisejärguliseks jätmist. Eesti on väikseim Mandri-Euroopa riik, kes osaleb kõigis NATO komiteedes ja kõigis Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika töörühmades. Siinkirjutaja ei soovita seda olukorda otseselt muuta, vähemalt mitte seda kõvahäälselt deklareerides, kuid on selge, et väga mitme regiooni või teema puhul – Ladina-Ameerikast tuumaküsimusteni, Sahara-alusest Aafrikast strateegilise õhutranspordini – on Eestil enamasti puhtalt kuulaja roll. Seda teades võiksime rahumeeli määratleda vajaliku miinimumi, kui palju on seal vaja osaleda, et mitte negatiivselt silma paista. Üks sõnavõtt poolaastas? Vastavalt saab ka Islandi väljakul paigutada ressurssi ümber, võib-olla poleks meil kõikidel teemadel vaja dubleerida poliitiliste lauaülemate kohti Brüsselis ja Tallinnas. Vältimatute valikute hulka kuulub ka eespool mainitud esinduste võrgustiku küsimus.

Teiseks tuleb meie tõelisi välispoliitilisi prioriteete järgida senisest sihikindlamalt ja laiahaardelisemalt. Peale väga üldiste teemade, nagu Euroopa Liidu ja NATO tugevus ja ühtsus, reeglitel põhinev maailmakord, on Eestil tegelikult veel vaid väga piiratud arv poliitikaid, mida truult järgime ja toetame. Need on nii Euroopa Liidu kui ka NATO edasine laienemine, Eesti reformikogemuse edasiandmine, vabakaubanduse edendamine, küberkaitse, infotehnoloogialahendused üldse. Nendega saaksime tegelda senisest keskendunumalt, kogu Eesti riigiaparaadi ja vabasektori ressurssi paremini ära kasutades. Ning miks mitte ühendada kaks meie jaoks südamelähedast teemat – vabaduse väärtustamine ja infotehnoloogia – ning asuda nende riikide ritta, kes seisavad aktiivselt internetivabaduste eest kogu maailmas?

Kolmandaks – kuidas neid asju teha nii, et ka maailmas silma paista? Viimane pole ainuüksi edevuse küsimus. Eesti-suuruse riigi rahvusvaheline positsioon sõltub suuresti sellest, mil määral meid maailmas tuntakse-teatakse. Vastus on siin paraku ühtaegu nii labaselt lihtne kui Eesti suutmist arvestades ka kuratlikult keeruline. Nimelt tuleb konstruktiivselt, häälekalt ja jõukohaselt, ent sisulise panusega osaleda nende kõige olulisemate probleemide lahendamisel, millega Euroopa Liit, NATO ja meie liitlased tegelevad. Need on eurotsooni kriis, Euroopa Liidu solidaar­suse murenemine, vähenevad kaitsekulud ning nii Euroopa Liidu kui ka NATO võime tegelda globaalsete väljakutsetega. Kui me seal suudame nähtava panuse anda, võime end hulga kindlamalt, ent – NB! – kunagi mitte liiga rahulolevana tunda.

Argipäev ei ole tegelikult midagi halba või ohtlikku. Vastupidi, soov stabiilsuse, rahuliku elu järele on inimloomusele igiomane. Polnud ju ka “Argipäeva” raamatu peategelaseks tõusev Kiir mingi luuser, vaid igati toimetulev keskklassi esindaja! Küll peame hoolitsema selle eest, et koduses vaikelusoovis ei laseks me silmist ümbritsevat keskkonda, oleksime piisavalt teravate kõrvadega ning kohanemisvõimelised. Sest kohe kui Paunveres liiga vaikseks jääb, viskab Lible ikka mõne krutsiku sisse.


*Kirjutis väljendab autori isiklikke vaateid.

Tagasiside