Nr 20

Laadi alla

Jaga

Prindi

Kas Eesti saab eurole üleminekuks rohelise tee?

Riigikogu Toimetiste 20. novembri vestlusringis räägiti Euroopa Liidu ühisrahast eurost, millele Eesti tahab lähiaastatel kindlasti üle minna.

Vestlusringist võtsid osa rahandusminister Jürgen Ligi, endine rahandusminister ja praegune Tallinki hotellifirma OÜ TLG Hotell juhatuse liige Aivar Sõerd, Eesti Panga rahapoliitika osakonna juhataja Ülo Kaasik ja Eesti Arengufondi nõunik Heido Vitsur. Väitlust juhtis ja tegi räägitust valiku RiTo peatoimetaja Helle Ruusing.

Hea raamistik iga majanduse jaoks

H. Ruusing:
Tänase vestluse teema on euro. Alustaksin sellest, kuidas eurot definee­rida.
H. Vitsur:
Definitsioon on väga lihtne: euro on Euroopa Liidu ühisraha, mis on üles ehitatud konservatiivse Saksa marga toimimise põhimõtete järgi, tugeva raha põhimõttel.
H. Ruusing:
Väga palju räägitakse sellest, et euro kasutuselevõtuks tuleb täita teatud kriteeriumid, ning ülepäeviti on ajakirjanduses teade, et ühe nendest oleme just kui täitnud või oleme täitnud sellel kuul või täidame kindlasti järgmisel kuul. Millised on euro kriteeriumid ja miks nad on?
Ü. Kaasik:
Kõigepealt, miks nad on. Nende kriteeriumide mõte on hinnata, kas liikmesriigi majandus on valmis toimima ühisraha tingimustes ja ühtses europiirkonnas. Seetõttu on Eesti palju kordi rõhutanud, et ka meie oleme huvitatud, et neid kriteeriume pidavalt jälgitakse ning et neis ei tehtaks liikmesriikidele allahindlusi, sest see aitab kaasa usalduse loomisele euro vastu. Muidugi on palju vaidlusi, kuidas neid kriteeriume mõõdetakse ja kas need kriteeriumid on kõige õigemad. Majandusteoreetiliselt on seal kindlasti puudujääke, aga tookordne kokkulepe oli poliitiline kompromiss. Arvan, et kõige lihtsam on elada siiski teadmisega, et need kriteeriumid on meile ette antud. Mida siis hinnatakse? Hinnatakse seda, kas riigi vahetuskurss on kahe aasta jooksul stabiilne, sest kõigepealt peab liikmesriik astuma vahetuskursi ERM2 liikmeks ja seejärel vaadatakse kahe aasta jooksul, kas vahetuskurss püsib stabiilne ning kas liikmesriigi inflatsioon on olnud piisavalt madal. Inflatsioon ei tohi olla rohkem kui poolteist protsendipunkti kõrgem kui kolme parima saavutusega riigi keskmine. Jälgitakse ka, kas riigi rahandus on korras ehk seda, et riigieelarve defitsiit ei oleks liiga suur, see tähendab ei oleks algatatud ülemäärase eelarvedefitsiidi protseduuri. Üldjuhul algatatakse see siis, kui eelarvedefitsiit läheb üle kolme protsendi. Samuti jälgitakse, et riigivõlg ei oleks liiga suur. Tehakse küll väike mööndus, et kui võlg on liiga suur, siis peab liikmesriik kindlasti näitama, et ta on hakanud võlga vähendama ja perspektiivis peaks see olema alla 60 protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Üks indikaator on intressimäära kriteerium: hinnatakse seda, et valitsuse pikaajaliste võlakirjade intress ei oleks väga palju kõrgem kui kolme parima hinnastabiilsusega riigi intressimäärade keskmine. Antakse ka hinnang, kui jätkusuutlikult me suudame neid kriteeriume täita. Samuti vaadatakse, kas õiguslik raamistik on eurole sobiv, kas riigi keskpank on sõltumatu ja muud sellesarnast.
J. Ligi:
Kõigile neile, kes räägivad, et peame oma europüüdlustes – mis olla üks suur eesmärk – midagi ohverdama või liigselt ohverdama, on mul küsimus: milliseid kriteeriume me täita ei tahaks? See on normaalse rahanduse raamistik, mis on meie oludes mõneti vastuoluline, sest kui me kasvame kiirelt ja oleme eelarveülejäägis, siis me ei suuda tavaliselt inflatsioonikriteeriumi täita jne. Samal ajal tahame ikkagi stabiilseid hindu. Oleme alati järginud ranget eelarvepoliitikat, meil ei ole midagi selle vastu, et olla jätkusuutlikud ja saada odavat laenu. Nii et vastuoludest hoolimata on see normaalne reeglistik ja oleme neid reegleid selles osas, mis otseselt meist sõltuvad, siiani väga hästi täitnud.
H. Vitsur:
Jälgisin euro sünnilugu üsna tähelepanelikult. Nagu Jürgen Ligi ütles, ei ole Eesti kunagi kahelnud selliste kriteeriumide vajalikkuses. Tegelikult pole Eestil selliseid kriteeriume kunagi vaja olnud, sest kogu aeg on püütud enam-vähem lähtuda konservatiivsest eelarvepoliitikast. Välja arvatud siis, kui lasksime inflatsioonil 10 protsendini tõusta, mis oli natuke kurjast. Aga Euroopas on trobikond riike, kelle poliitika on olnud lõdva raha poliitika, kes on oma raha pidevalt devalveerinud, pidevalt laenanud ja teinud kõike risti vastupidi sellele, mida tegi Saksamaa ja mis võeti Euroopa ühisraha tegemisel põhieesmärgiks. Nii et Euroopa kontekstis on nende kriteeriumide vajalikkus palju mõistetavam kui Eestist vaadates.
A. Sõerd:
Kindlasti on need kriteeriumid igale majandusele päris hea raamistik. Muidugi, ennekõike peaks majandus olema
võimalikult stabiilne. Ei ole kindlasti hea, kui inflatsioon kõigub nii suure amplituudiga nagu vahepeal Eestis, samuti majanduskasv. Stabiilsus on kõva väärtus. Sellises olukorras nagu meil siin mõned aastad tagasi, kui meie hinnatase oli madalam kui nendel riikidel, kelle järgi meid mõõdeti ja kellele me kiiresti lähenesime, oli inflatsioonikriteeriumi kindlasti raske täita. Praegu näeme, et eelarvedefitsiidi kriteeriumi ei täida enamik liikmesriike. Seega ajaskaalal on riigi võimekus kriteeriume täita erinev. Majanduskriis avaldas meile sellist mõju, et oma suurest riigieelarve ülejäägist kukkusime väga kiiresti defitsiidi kriitilise piiri lähedale.

Mõõdikud tekitavad manipuleerimist

H. Ruusing:
Kas võib öelda, et enamik nendest kriteeriumidest on täpselt mõõdetavad?
H. Vitsur:
Majanduses ei ole miski väga täpselt mõõdetav, sest majanduses on mis tahes näitajad ja aruanded teatava täpsusega. Kui rääkida kas või tarbijahinnaindeksist, siis tuleb arvestada sellega, et kaubad muutuvad. Näiteks Eesti lemmikkaup autod. Igal aastal tulevad uued mudelid või täiustatakse vanu. Võtame mingi möödunud aasta mudeli, mis on nüüd eelmisest 500 või 5000 krooni kallim, aga kas ta on kallim sellepärast, et ta on lihtsalt kallim, või sellepärast, et ta on parem? See, milline osa hinnatõusus on kvaliteedil ja milline mitte, ei ole täpselt arvutatav isegi auto puhul. Aga mida teha siis, kui tegu on näiteks sellise kaubagrupiga nagu garderoobikaubad? Kvaliteedikomponenti hinnatõusus ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata, seda võetakse alati tinglikult. See, et majanduses ei ole asjad täpselt mõõdetavad, on kõikjal nii, siin me ei ole halvemas olukorras kui teised.
J. Ligi:
Tahaksin eelmisele teemale lisada: eelarvekriteeriumid on tavaolukorras Eesti jaoks ikkagi liiga lõdvad ja ka Euroopale võiksid need olla rangemad. Võlgu elamist võetakse seal aastakümneid nii normaalsena, et Euroopa Liidu keskmine võlakoorem läheneb kriisiolukorras kiiresti 100 protsendile. See on aastatepikkune defitsiidis elamise tagajärg, mille tulemused kujunevad pikaajaliselt rängaks.
H. Vitsur:
Tuleme ühe kriteeriumi, nimelt vahetuskursi stabiilsuse juurde tagasi. Euroopas on riike, kus on euro, ning riike, kelle raha on seotud või ei ole seotud ERM2 kaudu euroga. Praegu on paljud neist riikidest, kus ei ole eurot või euro suhtes fikseeritud vahetuskurssi, lasknud oma rahvuslikel valuutadel nõrgeneda, et saada oma kaupadele eelisseisund ja niiviisi kriisist kergemini välja pääseda. Sellist tegevust ühtsetele põhimõtetele baseeruvas liidus ei saa pidada just kõige eetilisemaks ning majandusteaduses kasutatakse mõnikord sellise tegevuse kohta tavapärasest karmimat väljendit “naabritelt kerjamine”. Seega lubavad praegused kriteeriumid ühtedel teiste naha üle kõrvade tõmmata ja teised peavad selle eest “aitäh” ütlema. Ei sobi hästi! Nendes kriteeriumides on vähemalt kriisi ajal puudusi.
A. Sõerd:
Kui rääkida veel mõõtmisest, siis väga ilmekas oli Leedu kaasus. Mõõdeti väga täpselt inflatsioonikriteeriumi täitmist, kuid murdosa protsenti jäi puudu ning lisandus jätkusuutlikkuse argument. Leedu algatas diskussiooni ja vaidles ka pärast seda, kui kõik otsused olid tehtud. Nende metoodika näitas, et nad olid täitnud kriteeriumi, aga siis oli komisjoni põhiline argument, et nad ei ole jätkusuutlikud. Neile öeldi: Sloveenia kvalifitseerus 1. jaanuaril 2007, Sloveenia inflatsioon on kontrolli all, aga vaadake, milline on teie inflatsioon.
H. Ruusing:
Vaatasin, millised on eelarvedefitsiidi protsendid Slovakkias ja Sloveenias – seal on need ka juba üle kuue.
J. Ligi:
See on juba Euroopa keskmine.
H. Ruusing:
Aga ikkagi on kohe vahetult pärast eurole üleminekut lastud eelarve lubatust suuremasse defitsiiti.
J. Ligi: Mis tahes mõõdiku kehtestamine tekitab manipuleerimist ja seda on uute liikmete puhul ilmselt ka ette tulnud. Nad ei ole tagantjärele suutnud sisulist stabiilsust hoida.

Suurriigid patustasid rohkem

H. Ruusing:
Kas otsuse tegemisel Eesti suhtes võib see olla indikaator, et viimati liitunud on olukorda ära kasutanud?
J. Ligi: Jah.
H. Vitsur:
See võib olla nii ja naa. Ma ei tea, mida lubas Sloveenia, aga Slovakkia lubas, et järgmisel aastal tal eelarvedefitsiit üle 2,2 protsendi ei tule. Muidugi tuli, aga siin oli pehmendavaks asjaoluks maailma finantskriisi algus, ja ma arvan, et selle tõttu vaadatakse nende patustamisele natuke läbi sõrmede. Tegelikult patustasid Euroopa suurriigid veel rohkem.
Ü. Kaasik:
Kuni nende defitsiit ei ole nii-öelda konteksti panduna ehk teiste liikmesriikidega võrreldes midagi üle mõistuse, keegi neile otseselt näpuga ei näita. Väga lihtne on ju vastu öelda: vaadake näiteks Saksamaad. Aga selge on see, et nad saavad defitsiiti endale lubada ainult ajutiselt.
Ligi: Me ei peaks keskenduma liialt kahele uuele riigile, sest üsna varsti saabub aeg, kus peaaegu kõik organisatsiooni liikmesriigid on ülemäärase defitsiidi protseduuris. Kõigil on probleeme, kuid kriisiolukorras on ülemäärane defitsiit tõlgendatav ka erakorralisena.
A. Sõerd:
Selge on see, et kriteeriumi täitmise hindamisel ei ole kriis argument. Kõik kriteeriumid tuleb igal juhul täita. Mäletan sellest ajast, kui ma Euroopa Liidu majandus- ja rahandusministrite nõukogus olin, et püüti algatada diskussiooni ja vaielda kriteeriumide täidetavuse ja mõistlikkuse üle, aga Euroopa Keskpanga ja Euroopa Komisjoni seisukoht oli tollal väga selge – mingeid järeleandmisi, mingeid diskussioone pole mõtet algatada, mitte mingisuguseid vabandusi ei saa arvestada. Kriteeriumid on raamistik, seadus, mida kas täidetakse või ei täideta, ja sellest sõltub kvalifitseerumine.
J. Ligi:
See on poliitiliselt väga korrektne ja selle järgi me käitume. Muidugi on ka kriteeriumides kirjas punkt, mis räägib kolme protsendi lähedasest defitsiidist, mis erakorralistel juhtumitel on aktsepteeritav. Sellele erakorralisusele Eesti praegu ei apelleeri.
Ü. Kaasik:
Praeguse informatsiooni valguses arvame, et suudame vajalikud nõuded täita ka edaspidi. Kui tõesti tuleb täiendav majanduskriis, nagu Slovakkiaga juhtus, siis võetakse seda arvesse. Aga praeguse info kohaselt peame näitama, millised on meie plaanid ja kuidas suudame vajalike kriteeriumide piiresse jääda.
H. Vitsur:
Mina ei muretse üldse selle aasta eelarve pärast, kriitiline on see, mis tuleb. Kui veenev on, et saame oma tulud ja kulud jätkusuutlikult bilanssi tuleval aastal? Sest aasta 2009 oli nii-öelda suure paugu aasta, mille kohta kehtib klausel “ligilähedane”, aga tuleviku kohta nad ilmselt ei taha uusi riske võtta, sest Euroopa Liidus on selliseid pooleteravendi euro peal juba küllalt.
J. Ligi:
Meil tuleb 2009. aasta eelarve igatahes kolme protsendi sisse pressida ja mitte mõelda sellele, et see klausel olemas on. 2010. aasta eelarve peab olema tehtud kolme protsendi sees, aga seda, kas ta kokkuvõttes on kolme protsendi sees, ei saa täpselt mõõta, see on uskumise küsimus ja jätkusuutlikkuse teema.
H. Vitsur:
Selge on see, et oleks ülim lollus lasta ennast formaalselt mingisuguse 0,1 protsendi pärast aia taha visata.

Reformidega ei saa jääda poolele teele

H. Ruusing:
Kas me siin Eestis teame täpselt, mis on jätkusuutlikkuse hindamise alus? Kui palju võib seal olla subjektiivsust? Lihtsalt ei taheta võtta kedagi, kes on kehvakene.
Ü. Kaasik:
Meil on üsna head kontaktid nii Euroopa Keskpanga kui ka Euroopa Komisjoni vastavate analüütikutega. Oleme neid küsimusi analüüsinud, saame pidevalt kokku ja räägime nendel teemadel ning üldiselt on meil ühene arusaam sellest, mida jätkusuutlikkus tähendab. Eelkõige seda, et suudame pikemaajalises prognoosis näidata, et meil probleeme ei teki. Mis puudutab küsimuse teist poolt, kui meid lihtsalt ei taheta sinna, siis sellisel juhul räägime poliitilisest survest ja poliitilistest otsustest. Kui mõnel teisel liikmesriigil on poliitiline veendumus, et me sinna ei sobi, siis mingisuguse põhjuse ei öelda leiab alati. Aga meile ei ole sellist sõnumit tulnud, et meid ei taheta. Vastupidi, öeldakse, et kui olete tublid, kui saate hakkama, siis olete teretulnud.
J. Ligi:
Ega hakkamasaamine olegi praegu veel tõestatud fakt. Peame 2010. aasta eelarvega igal juhul oma pingutusi jätkama. Selleks teeme Riigikogus eelarvesse tulude osas loodetavasti veel mõned täiendused. Peame jätkama reforme laiemas mõttes. Euroopa tervikuna vajab väga erinevaid struktuurseid reforme, olgu see maksuseaduste kohendamine, sotsiaalsüsteemid või üldine avaliku sektori koomaletõmbamine. Aga Eestis on viimasel ajal kõlanud mõtteid, mis ei mõjuta otseselt 2010. aasta eelarvet, kuid jätkusuutlikkuse suhtes on argumendid, näiteks pensionireform, kinnisvarabuumi soosinud laenuintressi tulumaksu vabastusest loobumine. Need on kõik tulevikku suunatud, stabiilsust parandavad asjad. Näeme, et tulevik ei ole väga rõõmustav isegi korraliku majanduskasvu puhul, ja ei näe, et saaksime oma reformidega puhkama jääda. Kui vaadata Euroopat üldiselt, siis ei saa jätta mainimata, et ambitsioonid oma positsioone parandada on olnud Euroopa Liidus väga madalad. 0,5 protsenti eelarve positsiooni parandamist aastas alates 2011. aastast ei ole tegelikult piisav, et uueks kriisiks valmis olla. Eestit kvalifitseeritakse praegu kõigi nende raskuste kiuste, mida me ise teame endal olevat, kõige madalama riskiga riikide hulka. Kui me ise teame, et peame pingutama, ja pingutame, siis Euroopa tervikuna on palju suuremates pikaajalistes eelarveprobleemides.
H. Vitsur:
Eelarve puhul on jah nii, et kui näitame, kuidas soovime või kavatseme struktuursete reformidega edasi minna, ning sõnastame oma eesmärgid ja tegevuskava enam-vähem selgelt, kui meil on arukas tegevuskava ja ei ole probleeme, siis saame ilmselt ka teisi veenda. Mind häirib ainult üks asi: kuidas suhtutakse sellesse, kui meil majandus tuleval poolaastal jätkuvalt langeb.
J. Ligi:
Minu praeguse hetke suurim mure on see, et edasilükatud kulud ja tavapärane aasta alguse defitsiit võivad mõjuda Euroopa Komisjonile väga ärritavalt, sest meil on traditsiooniliselt aasta alguses defitsiit. Pluss see, et me ei tea täpselt, kui hästi suudab avalik sektor kontrollida aasta alguses kulusid, mida ta on osalt edasi lükanud. Kõik ei ole mahatõmmatud kulu, mida praegu kokku hoitakse, sealhulgas on ka edasilükatud asju.
A. Sõerd:
Lisaks on riskikohaks ühekordsed tulude võtmised riigi äriühingutest.
J. Ligi:
Miks need ühekordsed on? Dividend on dividend. Muidugi on dividend ühekordne otsus, aga olemuslikult ei ole see ühekordne tulu. Müügid on tõesti ühekordne tulu, aga selle kohta võin lohutuseks öelda, et müük jätkub ka järgmistel aastatel. Üldiselt ei ole selles eelarves, mille eest olen vastutanud, mittemaksuliste tulude osa suurem kui seni, vaid väiksem, kuigi ma möönan, et olen väga mures ühekordsete või mittemaksuliste tulude osakaalu pärast.
A. Sõerd:
Riskid on järgmise aasta eelarvega. See, et rahandusminister kulusid kinni hoiab, tähendab lihtsalt kulude edasilükkamist.Me nägime juba sellel aastal, kuidas aasta esimesel poolel tulumaksu riigieelarvesse peaaegu ei laekunud, sest eluaseme laenuintressi tagasimaksed avaldasid mõju. See jätkub järgmise aasta algul täpselt samamoodi. Riskid järgmise aasta eelarvega on väga suured, seetõttu sajaprotsendilist kindlust, et me eurokriteeriumid täidame, meil praeguse teadmise juures kindlasti pole.

Omavalitsustel piirangud peal

H. Ruusing:
Kui palju on raha kulutamise mõttes selliseid kohti, mida keskvalitsus ei kontrolli?
J. Ligi:
Laias laastus on kohati tegemist väga inertse süsteemiga. Avalikus sektoris ei saa ju töötajaid lihtsalt ilma vallandamistasuta koondada, samuti ei saa hulgaliselt kokku tõmmata sotsiaalkulusid, mis seaduse järgi suurenevad. Parlament ei jõua piisavalt kiiresti seadusi muuta. Avaliku sektori inerts on mitmekihiline. Väljaspool riigieelarvet on kitsamas mõttes vaja arvestada näiteks töötu­kassat, mille reformi tegime aasta keskel. Kuidas see reform mõjub, selgub statistilise faktina. Tagantjärele tundub, et reform oli piisav, töötukassal on jalad maas, haigekassal sel määral maas ei ole, lubame küll kasutada maksimaalselt reserve, aga ikka kipuvad kulud üle minema. Arstiabi suures mahus katkestada on praktiliselt võimatu, sellepärast tuleb valitsusel leppida ilmselt mingi eraldi otsusega haigekassa lisareservi kasutuse kohta. Kohalikud omavalitsused. Jälgime omavalitsuste finantsseisu igal nädalal. Suurimad riskid on seotud suuremate omavalitsustega, sest mida rikkamad omavalitsused, seda kergemini laenatakse. Suurematest on ülemääraselt laenanud Tallinn ja väga tõsistes majandusraskustes on Pärnu. Mõlemad tekitavad avaliku sektori eelarves olulise miinuse, mida peame hakkama kusagilt mujalt kokku hoidma. Viimsi vallal on juba üle 100 protsendi oma põhieelarvest võlakoorma all. See on päratult rikas piirkond, kus on aga aetudlodevat eelarvepoliitikat. Nüüd on seal võetud uus hoiak ja ma usun, et vallavanema vahetusega poliitika muutus. Kui veel omavalitsusest rääkida, siis kõige kurvem asi on skeemitamine. Oleme jaole saanud nii mõnelegi finantsskeemile ja hoiatuskirjad laiali saatnud. Ühel omavalitsusel oleme järgmisest aastast peatanud osa tulumaksust, üks suuremaid on saanud konkreetse skeemi suhtes hoiatuskirja ja vaatame, kuidas ta käitub.
A. Sõerd:
Riik on võtnud kontrolli alla omavalitsuste laenuvõtmised, rahandusministri nõusolekuta ei saa omavalitsus laenu võtta. Ja seal on ka tingimus, et laenu võib võtta ainult Euroopa Liidu vahendite kaasfinantseerimiseks. Aga paljudel omavalitsustel on reserve ja kui nad võtavad neid reserve jooksval aastal kasutusele, siis riigi ehk avaliku sektori rahanduse mõistes on see samuti defitsiidi tekitamine. Valitsus aga seda piirata ei saa – öelge, kui ma eksin. Viimsi on kindlasti hästi võimekas ja rikas vald, probleem on selles, et võimekusest on suurem osa ette ära kulutatud. Viimsi laenukoormus on peaaegu 160 protsenti ehk tuntavalt üle selle, mida seadus ette näeb. Aga asjaga kursis olevana tean, et Viimsi vallal on plaan olemas. Plaan, kuidas võlakoormust ja selle kaudu ka kogu avaliku sektori defitsiiti vähendada. Ma arvan, et vald esitab selle õige pea rahandusministeeriumile. Samal ajal ei tasu omavalitsuste riske kindlasti alahinnata. Riik on ju omavalitsuste võimekust tulumaksumäära vähendamise kaudu tegelikult kärpinud. Samas on omavalitsustel teatavasti võetud kohustusi ja on vaja ka Euroopa Liidu vahenditest rahastatud projekte kaasfinantseerida ning seadustest tulenevaid ülesandeid täita.
J. Ligi:
Riigikogu menetluses on juba mõnda aega kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seadus, kuhu teeme täiendusi. Viimane täiendus, mida loodetavasti parlamendis ka toetatakse, paneb omavalitsuste eelarvetele Maastrichti kriteeriumid, see tähendab, et omavalitsuste eelarvete defitsiit võib ulatuda kolme protsendini, mis ikkagi on defitsiit. Riik ise ei taha jääda kolmeprotsendilisse miinusesse. See piirang, mida Aivar Sõerd märkis, on juba tulemusi andnud. Mis puutub finantsvõimekusse, siis arvan, et edasine tee ei ole tulumaksu protsendi suurendamine, pigem peaks see olema rohkem regionaalpoliitiline, sest näen, et kõige rikkamad, kes saavad tulumaksust suurema protsendi, ehitavad tegelikult mingit paralleelmaailma, millest mõni ei ole mitte kuidagi struktuurse reformi moodi.
Ü. Kaasik:
Kui vaatame pilti tervikuna, mis ohud eelarve täitmisel on, siis tuleb tunnistada, et kuivõrd kogu majanduskeskkond, kus me peame hakkama saama, on väga ebamäärane, siis sellest tulenevad riskid on Eesti jaoks kõige suuremad. Et tunda ennast kindlalt, on vaja eelarves suuremat tugevusvaru. Võib-olla praegu on seda tugevusvaru lihtsalt liiga vähe, et erinevate ohtude ja ebakindlusega majanduses paremini hakkama saada.

Eurost on kriisis olnud palju abi

H. Ruusing:
Kas need Euroopa riigid, kus euro on kasutusel, on selles kriisis paremini toime tulnud kui need, kellel eurot ei ole?
J. Ligi:
Kas meil on euro? Rahapoliitilises mõttes on ka Eesti kroon euro puudustega raha, millele lisanduvad veel krooni enda puudused. Eurotsoonis olijad ei ole järginud üldse Maastrichti poliitikat. Selles mõttes annab küsimuse selline püstitus suhteliselt koleda vastuse, et nad ei ole olnud väga distsiplineeritud. Majanduses hakkamasaamise puhul on vaja mõõta kõiki majandusi ühtemoodi. Näiliselt väga hea seis on Rootsil, aga kui võtame tema majanduse eurodes, siis asi nii hiilgav ei ole, nad on ikkagi Soomega sarnased. Suurbritannial, kui naela kurssi arvestame, on läinud kehvalt. Uusliikmetest läheb kõige paremini vist Bulgaarial, kuid tema edu põhjus on ikkagi äsjase liitumise hoos ja meeleolus.
H. Vitsur:
Siin võib lõpmatuseni filosofeerida, sest Euroopa Liidu riigid on kõik erinevad. Võtame näiteks Inglismaa. Inglismaa sattus ülisügavasse kriisi eeskätt oma nn innovaatilise panganduse pärast. Sama juhtus Iirimaaga. See agressiivne, erakordselt suure võimenduse ja halvasti maandatud riskidega pangandus, mis tekitas nende riikide eelarvetesse tohutu defitsiidi, sest valitsused pidid kollapsi vältimiseks pankasid maksumaksja rahaga tohutus ulatuses toetama. Rootsi sai ka mõningal määral kannatada, kuid Saksamaal polnud probleemiks niivõrd pangandus, kuivõrd ekspordi vähenemine. Poolal pole eurot ja ta ei kiirusta eurole üle minema, kuid tal on läinud Euroopa Liidus kõige paremini. Küprosel on euro, kuid ka Küpros elab hästi. Soomel on samuti euro, aga Soome majandus kannatab praegu väga tugevalt. Osaliselt ka sellepärast, et Rootsi laskis kroonil odavneda ja pani sellega oma väiksema naabri halvemasse olukorda. Loomulikult mõjutas Soomet tugevalt ka see, et nende tähtsa kaubanduspartneri Venemaa majandus läks langusesse ning et rubla odavnes euro suhtes dramaatiliselt. Palju sõltub sellest, kus riik asub. Slovakkial on euro ja tal läheb hästi, sest ta majandus on seotud Saksamaaga, ta teeb autosid ja saab kaudselt osa autotööstuse toetamise programmist. Seega on kõik individuaalne, üldhinnangut ühe mütsiga anda ei saa.
A. Sõerd:
Eesti ja Läti ei ole samuti eurotsooni täisliikmed, ometi läheb kummalgi riigil natuke erinevalt. Soome ja Rootsi on muidugi hea võrdlusmaterjal, sest loeb ka riigi suurus. Kuid Rootsi ja Suurbritannia on ikkagi suured riigid, Eesti sellesse võrdlusesse ei mahu. Neid riske, mis Eestil on olukorras, kus me ei ole eurotsooni täisliikmed, suurematel riikidel võib-olla pole.
Ü. Kaasik:
Tänu paljudes riikides kehtivale eurole on Euroopa suutnud üleilmsele finantskriisile paremini vastu pidada. Suuresti tänu sellele on ka Eestil palju paremini läinud, vähemalt oleks võinud hullemini minna, suure tõenäosusega oleksime näinud siin samasugust kriisi, nagu oli 1990-ndate alguses. See, et Euroopas on ühtne raha olnud, on aidanud palju paremini kriisiga toime tulla. Üsna keeruline oleks ette kujutada olukorda, kus näiteks Saksamaa ja Itaalia teineteise võidu üritavad muuta oma rahakurssi, et muuta ennast odavamaks teise suhtes.
J. Ligi:
Esimesena peakski esile tõstma selle, et kui eurot ei oleks, oleks jama ikka väga suur, eriti kui vaadata riikide kaupa kõiki võimalikke vastuolusid ja erijuhtumeid.
H. Vitsur:
Selle nimel eurole üle mindigi, et oleks ühisraha ja kaoks ära naabri arvel eeliste saamine vahetuskursi alandamise kaudu, nn naabritelt kerjamine. Aga mis Eestit puudutab, siis meil ei ole üldse mõtet arutleda selle üle, kas mõnel teisel riigil on parem euro kasutada või mitte. Peame arvestama sellega, et Eesti on Euroopa Liidus üks väiksemaid. Nii või teisiti on euro kindlam valuuta kui Eesti kroon. Me võime oma krooni kuidas tahes armastada, aga kriisiolukorras on kullatükk ikka kullatükk.

Mis saab siis, kui eurot ei tule

H. Ruusing:
Aastapäevad tagasi korraldasime ümarlaua majanduskriisi teemal ja seal avaldas kunagi rahandusministriks olnud Taavi Veskimägi arvamust, et aasta 2011 on n-ö murdepunkt, sest kui Eestil ei õnnestu selleks ajaks eurot kasutusele võtta, võtavad inimesed selle ise kasutusele: hakkavad oma sääste panema eurodesse ja maksma palka eurodes, mis edasi mõeldes tähendaks seda, et kroon satub veel suurema löögi alla kui praegu.
J. Ligi:
Taavi Veskimägi on suur dramaturg ja mul ei ole midagi lisada. Teemat ta taipab, aga kunstiline liialdus kuulub tema juurde.
H. Vitsur:
Seaduslik maksevahend Eestis on kroon ja kui palka makstakse eurodes, peab inimene minema Tavidisse, vahetama oma eurod kroonideks ja alles siis saab ta minna poodi leiba ostma. See on absurdne jutt, et seepärast midagi muutub. Teine asi on see, et eestlastel pole kunagi olnud keelatud hoida oma hoiuseid eurodes. Kui vaadata Eesti Panga kodulehelt, siis käiberaha on meil kõik Eesti kroonides ja pikaajalistest hoiustest on umbes pooled eurodes, ning katki pole midagi. Ma ainult ei tea, kas keegi hoiab raha ka dollarites.
Ü. Kaasik:
Tegelikult on küsimus selles, mis saab siis, kui eurot ei tule. Eesti Panga seisukoht on, et küllap on meie olukord siis natuke halvem, kindlam raha annab majanduse vastu suurema usalduse. Samal ajal arvan, et ega Eesti raha nii halb raha ka ei ole, et ise edaspidi hakkama ei saa. Küllap saab. Kindlasti võib tekkida perioode, kus usaldus Eesti vastu on väiksem – eriti kui usaldus regiooni kui terviku vastu oluliselt kahaneb –, aga kui me pikemas perspektiivis suudame ajada mõistlikku majanduspoliitikat ning oma rahaasjad ja eelarvepoliitika korras hoida, tõuseb ka Eesti krooni usaldusväärsus investorite silmis taas ja võib-olla saame jätkuvalt hakkama. Kindel on aga see, et krooniga ei ole meie usaldusväärsus kunagi nii hea kui siis, kui meil oleks euro.
H. Vitsur:
Asi pole mitte majanduspoliitiline, vaid puhtalt emotsionaalne. On räägitud nagu õudusjuttu, et kui eurot ei saa, siis juhtub ei tea mis. Inimesed võtavad seda tõsiselt, vähemalt osa, ja sellega peab arvestama. See on tõesti lisaargument, miks peame pingutama natuke rohkem, kui muidu vaja oleks. Ootused on üles kruvitud. Öeldakse, et kui euro tuleb, siis hakkab kõik muutuma. Muidugi hakkab muutuma, kuid mitte nii, et kõik elavad siis jälle hästi.

Ees on püksirihma pingutamise aeg

H. Ruusing:
Ütleme, et kõik ei lähe oma kroone eurodeks vahetama. Kuidas või mis argumentidega hoitakse näiteks tasakaalus 2011. aasta eelarvet? Kas surve majanduse elavdamiseks rohkem kulutada suureneb?
J. Ligi:
Kulutamise eesmärk on siiski püüda valijate hääli. Keegi ei mõtle väga tõsiselt, mida räägitakse majanduse elavdamisest ja töökohtade loomisest riigi poolt. Sellel ei ole kordagi olnud vähimatki sisu, mida opositsioonipoliitikud pakuvad. Eurotoetuste ärakasutamine ning mõnel määral sotsiaalkulude säilitamine on muidugi oluline. Aga mulle teeb muret see, kui usutakse, et euro otsus tähendab Maastrichti unustamist. See on kõige tõsisem probleem. Ma juba kuulen hääli, et ootame selle otsuse ära ja hakkame siis kulutama. Maastrichti kriteeriumid, Eesti riigieelarve võlakoorem jne on asjad, mis kehtivad ka eurotsoonis edasi.
A. Sõerd:
Eurotsooni mittekuuluvate riikide puhul kehtib samuti, et kui asi kontrolli alt välja läheb, rakendub kohe vastav mehhanism, kas või ülemäärase eelarvedefitsiidi protseduuri näol. Toome näiteks, kuidas Euroopa Komisjon soovis näha ja käsitles paljude riikide tegevuskavasid raamistikku tagasijõudmiseks. Lõpuks võidakse piirata väljamakseid Euroopa Liidu eelarvest. Nii et mehhanism selleks puhuks on olemas.
H. Vitsur:
Selline maailm, kus raha oli lõpmata palju, vähemalt lähema kümne aasta jooksul tagasi ei tule. Raha hakkab maailmas olema parasjagu vähem ja parasjagu hea hinnaga, nii et ennast lõhki laenata nii kerge nagu varem enam ei ole. Ma ei usu, et meid ootaks ees suur raiskamise aeg. Meid ootab ees ikka raha teenimise ja püksirihma pingutamise, mitte raha laristamise aeg.
J. Ligi:
Sa alahindad poliitilise revanši soovi.
Ü. Kaasik:
Seoses kriisiga on inimesed kindlasti aru saanud, et Eesti mõistlik eelarvepoliitika ja reservide kogumine on meid praeguses olukorras palju säästnud. Tulgu euro või mitte, täpselt samasugune poliitika peab jätkuma ka edaspidi. See tähendab, et peame reserve uuesti koguma hakkama, peame samamoodi oma eelarve kaudu püüdma tasakaalustada majandust ehk headel aegadel hoidma eelarvet ülejäägis. Ainuüksi sellepärast, et olla uuesti valmis analoogsete šokkide kordumiseks. Majandus on paratamatult tsükliline. Öelda, et selliseid kriise rohkem ei tule, on kindlasti vale. Küllap tuleb jälle, kuigi me ei tea muidugi täpselt, millal. Kindlasti peaksime võimalikult kiiresti oma puhvrid taastama ja olema aegsasti valmis uuteks võimalikeks kriisideks.
H. Ruusing:
Pigem arvan, et tegelikult ei ole olnud väga palju kriitikat selle suhtes, et euro nimel pingutada. Kui eurot ei tule, poliitiline surve reservid kasutusele võtta suureneb mitu korda.
J. Ligi:
Kõigepealt on see surve tõepoolest isegi takistanud reservide kogumist. Tagantjärele teame, et oleksime saanud neid rohkemgi koguda. Aga ka buumi ajal kõlasid kogu aeg argumendid, et miks toetame Saksa majandust ja miks üldse neid reserve kogume, sest järgmised kulutavad need arutult niikuinii ära. Surve on kogu aeg olnud. Sama surve oli äsja ka põllumajandustoetuste teemal. Samal ajal kui riik suurendab põllumajandustoetusi, piinatakse Lossi platsil loomi ja tuuakse eeskujuks riike,kes on kas kõige suurema eelarvedefitsiidi või peaaegu kõige suurema võlakoormaga – näe need maksavad küll toetuste maksimumi. Lõunanaabritel käidi protestimas traktoritega ja sellega löödi kokkuhoiuprogrammi esimene kirves, sest põllumajandustoetused taastati. See oli täiesti vale suhtumine.
A. Sõerd:
Fakt on see, et buumiaegadel kogus Eesti reserve, hoolimata oponentidest, kes sellisele poliitikale vastu vaidlesid. Tänasel päeval on see ilmselgelt meie väga suur tugevus ja eeldus, et kriisist riigi rahanduse mõttes nii-öelda terve rahaga välja tulla.
H. Vitsur:
Üldiselt ma olen OECD-ga ühte meelt, et Eesti riik peaks mõtlema sellele, kuidas sättida reservide kogumine nii, et oleks juba seaduses kirjas, et heal aastal kümnendik osa reservidesse läheb. Meil käib kogu aeg kemplemine, kui palju ära kulutatakse ja kui palju läheb reservidesse, kusjuures alati läheb sinna vähem, kui peaks minema. Tuleks mõelda, mida teha, et hea aasta kümnis automaatselt reservidesse läheks.

Arvutamine poes muutub keeruliseks

H. Ruusing:
Loodame, et euro tuleb. Kuidas ajaliselt? Millised on otsused, millal need tehakse?
Ü. Kaasik:
Selle raporti koostamine, kus meie kohta hinnang antakse, algab teatud osade kirjutamisega juba selle aasta lõpus. Majanduspoliitiliste hinnangute andmine ja hinnangu andmine kriteeriumide täitmisele leiab aset märtsis-aprillis. Arutelud jäävad ilmselt mai-juunikuusse. Ilmselt juunikuus on lõplik selgus olemas ning siis tehakse juba ministrite tasemel vastavad otsused.
H. Ruusing:
Et võite kasutusele võtta euro?
Ü. Kaasik:
Jah.
H. Ruusing:
Mis siis Eestis edasi saab?
Ü. Kaasik:
Peame jätkama pingutusi, mida tegelikult praegu teeme, et olla reaalselt valmis rahavahetuseks, et inimesed oleksid valmis krooni asemel eurot kasutama. Tegelikult ei ole see tavainimesele kindlasti lihtne ülesanne. Kuigi tundub, et see kurss on sama kogu aeg.
H. Ruusing:
Kas on absoluutselt kindel, et kurss on selline?
Ü. Kaasik:
100 protsenti kindel, et on selline. Aga küsimus on selles, kuidas inimesed uue vääringuga ära harjuksid ja hindades orienteeruda suudaksid. Siin on kindlasti väga palju tööd veel ees.
H. Vitsur:
Poe aritmeetika muutub algul paljudele ääretult keeruliseks. See on umbes sama, mis oli siis, kui Eesti Vabariigis mindi naelalt üle kilogrammile. Kui hind muutub 10 korda, on see naljaasi, aga kui muutub 15 korda, käib aritmeetika üheksakümnele protsendile inimestestüle kupli. See on tõesti väga keeruline ja ausalt öeldes arvan, et ettevalmistustöö on absoluutselt võimatu. Ainult enda muhud õpetavad, teisiti ei saa …
Ü. Kaasik:
Tänu sellele, et meil oli juba 2007. aastal esimene tähtaeg, kui tahtsime eurole üle minna, on esimesed ettevalmistused siiski tehtud, sealjuures suhteliselt põhjalikud. Paljud poed või isegi enamik poode näitab oma hindasid juba praegu kahekordselt, nii et põhihinnad on kirjas ka eurodes. Omaette küsimus on, kui paljud inimesed seda jälgivad, sest kui otsest vajadust ei ole, ei hakka keegi endale lisatüli tegema.
H. Vitsur:
Peastarvutamise oskust arvutite ajastu inimestel sama hästi kui pole, isegi inseneriks õppivad üliõpilased ei oska alati korrutustabelit peast kasutada.
A. Sõerd:
Valitsus peaks muidugi ausalt rääkima asjadest ka selles mõttes, et euro ei ole mingi imerelv ja majanduse käekäik sõltub sellest, kui edukad on meie ettevõtted ning kui stabiilne on keskkond, kus ettevõtted saavad jätkuvalt tegutseda. Senine praktika on näidanud, et pärast üleminekut on tõenäoline ikkagi väike hinnatõus, millega tuleb arvestada. Aga need loomulikult ei kaalu üles plusse, mis eurotsooni täisliikmeks saamisega kaasnevad, rääkimata riskidest, mis ära kaovad.
H. Vitsur:
Igas riigis on olnud paar kurioosset juhtumit, aga kuskil pole hinnatõus olnud üle protsendipunkti, tavaliselt on hinnad jäänud peaaegu samaks nagu enne eurole üleminekut. Aga alati on võimalik mõned nimetatud grimassid üles leida ja neid sedavõrd võimendada, et muust enam ei räägitagi. See on juba omaette probleem.
Ü. Kaasik:
Eurole ülemineku kohta on tehtud ka teadustöid, mille peamine järeldus on see, et tunnetatakse suurt hinnatõusu. See tunnetus tuleneb sellest, et igapäevased ostud kipuvad kallinema. Kallimaks ei lähe kulutused, mida me teeme kord kuus, kord aastas või veel harvemini. Korteriüüri otsekorraldusega makstes keegi enamasti ei jälgigi, kas üür läks kallimaks või ei. Pannakse tähele igapäevaseid kulutusi, sest hindasid kiputakse ümardama ülespoole, kõige tüüpilisem näide on kohvi hind kohvikus. Selle vastu aitab kõige paremini nimekirjade koostamine ettevõtetest, kes kasutavad eurole üleminekut oma hindade tõstmiseks. Kui seda piisavalt hästi teha, siis, nagu on näidanud viimaste üleminekute kogemused, jääb hinnatõus marginaalseks.
J. Ligi:
Riik on näidanud eeskuju ja lubanud näiteks maksud allapoole ümardada, mis ei olegi nii suur väljaminek, aga žestina ilmselt hädavajalik. Samas ei ole me siiamaani üle saanud arvamistest, et 1992. aasta rahareform sõi säästud ära, sellised legendid jäävad.
H. Vitsur:
Valesti ümardamine eurole üleminekul on tegelikult pettus ja petturite kohta info avalikuks tegemine on täiesti asjakohane.

Euroga võidame igal juhul

H. Ruusing:
Mis saab siis, kui selgub, et seoses euro kasutuselevõtuga ei tule täiendavaid investeeringuid?
J. Ligi:
Siis teame kindlasti, et muidu oleks neid veel vähem tulnud. Mingi mõju sellel igal juhul on, vähemalt emotsionaalne mõju. Teiseks on vahetuskulude võit. Iseenesest krooni devalveerimise riski – mis küll realiseerunud ei ole – ärakadumisest saadav kasu pole mõõdetav.
H. Vitsur:
Euro annab meile võimaluse teha oma riigi ettevõtluse turundustööd senisest palju selgemalt. Esiteks kasutad rääkides mõõdupuud, mis on võõrastele arusaadav. Ütled 17 miljonit krooni, teine ei saa aru, millest räägid, kas seda on palju või vähe. Aga kui ütled miljon eurot, on asi arusaadav. Teine asi on see, et sa ei pea seletama, kui väike on vahetuskursi muutmise risk ja millega on meil vahetuskursi stabiilsus garanteeritud. Tuletan meelde, et valuutakomitee süsteem oli kaasaegses maailmas enne Eestit rakendatud ainult Argentinas ja Hongkongis. See oli ju koloniaalmaade süsteem ülemöödunud sajandist. Pankurid ja ärimehed ei usu ega mõista meid, kui kinnitame, et meil on kindel vahetuskurss ja devalveerimist karta ei tule. Seleta ja seleta, aga aru ikka ei saa. Seega need kaks keerulist asja jäävad ära – peast jagamine ja vahetuskursi riski selgitamine.
Ü. Kaasik:
Olgem ausad, tegelikult paistab see juba praegu välja, et viimaste nädalate jooksul on näiteks väga kiiresti hakanud alanema Eesti krooni pankadevahelise rahaturu intressimäärad. Kuigi on tõsi, et pankadevaheline rahaturg Eestis ei näita suurt midagi, sest tehinguid seal ei tehta. Aga see on siiski teatav indikatsioon, mida mujal maailmas tähelepanelikult jälgitakse, milline intressimäär on Eesti kroonil. Kuna viimase nädala või paari jooksul on IMF, Maailmapank jt tulnud välja teadetega, et Eestil on päris reaalne šanss euro kasutusele võtta, siis just sama paari viimase nädala jooksul on see intressimäär järsult langenud. Aga see on juba reaalne raha hind, sellega me igal juhul võidame. Kas uusi investeeringuid tuleb või mitte, aga vähemalt saame ise oma investeeringud odavamalt teha.
J. Ligi:
Investeerimine on odavam, see iseenesest on juba investeering.
H. Vitsur:
Kaob ka rahavahetamise kulu. Mõni mees kratsib pead selle peale, aga see jääb ära nii inimestel kui ka firmadel, kõigil.
Ü. Kaasik:
Näiteks kõik laenud, mida oleme eurodes võtnud. Iga kord, kui maksame tagasi pangale konto pealt, kipub minema rahavahetuskulu sinna juurde, sest pangale on see reaalne kulutus. On küll vaieldud, kas see võib olla või ei või olla kulutus, aga teatav kulutus on see ikkagi. Inimestel jälle lihtsam ja odavam.
A. Sõerd:
Sellele on raske vastu vaielda. Põhiline risk, mida investor vaatab, ongi vahetuskursi risk. Meie siin laua taga teame, et Eesti kroon on stabiilne ja seda ei devalveerita, aga investor kuskil Singapuris võib-olla nii suurt kindlust ei oma ja lükkab investeerimisotsuse edasi selle ajani, kui vahetuskursi risk on välja läinud.
H. Vitsur:
Investor ütleb, et Argentinas oli ka valuutakomitee, aga ikka devalveerisid. Hongkongi dollar devalveerus natuke. Nii et see ei ole raudne garantii. Arvame, et garantii on raudne, aga teiste silmis see ei ole, sest kaks pretsedenti on olemas. Kusjuures Hongkongis on maailma kõige raudsem valuutakomitee, tal on 100 miljardit USA dollarit reserve.

Tagasiside