Nr 29

Laadi alla

Jaga

Prindi

Nutikas spetsialiseerumine: kas Eesti teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitika kuldvõtmeke aastail 2014–2020 *

  • Erkki Karo

    Erkki Karo

    Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse instituudi teadur

  • Hanna Kanep

    Hanna Kanep

    Rektorite Nõukogu tegevsekretär

  • Kadri Ukrainski

    Kadri Ukrainski

    Tartu Ülikooli teadus- ja innovatsioonipoliitika professor

  • Rainer Kattel

    Rainer Kattel

    Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse instituudi juhataja Tarmo KalvetTarmo Kalvet

  • Urmas Varblane

    Urmas Varblane

    Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor, akadeemik

  • Veiko Lember

    Veiko Lember

    Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse instituudi vanemteadur

Käesoleva Euroopa Liidu struktuurivahendite perioodi (2014–2020) üks eeltingimusi (ex ante conditionality) on Euroopa Liidu seatud nutika spetsialiseerumise (smart specialisation) strateegiate olemasolu struktuurivahendeid kasutavates riikides ja regioonides. Lihtsustatult võib öelda, et edukas rahataotleja tugineb nutika spetsialiseerumise strateegiale. Seetõttu võib mõista, et terminit on hakatud laialdaselt kasutama ning otstarbekas oleks alustuseks selgitada selle kujunemislugu ja olemust.

Nutikat spetsialiseerumist tuleks käsitleda ennekõike kui poliitikakontseptsiooni ja vähem kui ühtsel teaduslikul arusaamal põhinevat majandusarengu protsesse avavat teoreetilist või loogilist mudelit.2 Seda võib tõlgendada ka kui Euroopa Liidu katset leida uus poliitikakujundamise retoorika nn uue majanduspoliitika arendamiseks (new industrial policy) ühtse raha- ja piiratud ulatusega fiskaalpoliitilises raamistikus, mis peaks viima Euroopa Liidu konkurentsi- ja ekspordivõime kasvuni.

Nutika spetsialiseerumise kontseptsiooni loomist ajendas 1990. aastatel avaldunud Euroopa Liidu süvenev tootlikkuse kasvu mahajäämus Ameerika Ühendriikidest ja Kagu-Aasia riikidest. Algatati arutelu tootlikkuse lõhe (productivity gap) põhjuste üle. Miks Euroopa Liit Ameerika Ühendriikidest tööjõu tootlikkuselt maha jääb? Selle arutelu käigus ilmnes, et üks põhjus on Euroopa Liidu ettevõtlussektori teadus- ja arendustegevuse (edaspidi: TA) nõrkus ning ebapiisav koostöö ülikoolide ja muude teadusasutustega.

2005. aastal Euroopa Komisjoni loodud ekspertrühm Knowledge for Growth (K4G) nägi Euroopa konkurentsivõime ühe peamise probleemina, et Euroopa riikide ja regioonide teadustegevuse spetsialiseerumine on võrdlemisi nõrk (kõik tegelevad kõigega). Riigid kasutavad traditsioonilise tulevikuseire vahendeid ja see loob samasuguseid eelistusvaldkondi kõikidele riikidele (Foray, 2008). Euroopa Liidu riigid ja regioonid üritavad arenenumaid piirkondi kopeerida, kasutades horisontaalseid poliitikaid, mis üritavad arendada teaduslikku ja majanduslikku kompetentsi suhteliselt samades valdkondades – info- ja kommunikatsiooni-, bio- ja nanotehnoloogia – selgete spetsiifiliste prioriteetide ja valikuteta.

Lahendusena liigsele killustatusele ja horisontaalsusele nähtigi suuremat spetsialiseerumist, üritades samal ajal teadusinvesteeringuid ja -tegevusi paremini ühildada riigi või regiooni seniste investeeringutega tootmisvahenditesse, et arendada kohalikke võimekusi ning saada kasu riikide ja regioonide vahelisest suuremast ja efektiivsemast tööjaotusest. 3

Nutikas spetsialiseerumine kui poliitikakontseptsioon

Euroopa Liidu poliitikakujundamise kontekstis on sellest spetsiifilisest lahendusest ühele konkreetsele probleemile saanud tunduvalt hägusem käsitlus ja instrument, mida üritatakse rakendada palju laiema probleemirägastiku lahendamiseks regionaal-, ühtekuuluvus-, teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitika vähem arenenud regioonides. Loomulikult tähendab selline kontseptsiooni „venitamine”, et selle terviklikkus ja sobivus kõikide nende probleemide lahendamiseks on ühtse teoreetilise ja empiirilise tõestuseta ja erinevates kontekstides vaieldav (vt ka järgmine alapunkt).

Nutika spetsialiseerumise kui poliitikainstrumendi loogika põhineb kahel omavahel tugevalt seotud põhimõttel.

Esiteks, spetsialiseerumisprotsess peaks toimuma „ettevõtliku avastamise” (entrepreneurial discovery) kaudu, mis ei ole puhtalt ülevalt alla ettekirjutatud spetsialiseerumine ega ka automaatselt alati alt üles tekkiv spetsialiseerumiste avastamise protsess, sest eri regioonides või riikides võivad ettevõtlikkust nii visioonide seadmisel kui ka kasvupotentsiaali mõistmisel jm üles näidata kas ettevõtjad ise, teadlased või ka avalik sektor.

Teiseks, spetsialiseerumise oluline fookus on üldotstarbelistel tehnoloogiatel, näiteks infotehnoloogia, nanotehnoloogia, ja spetsialiseerumisvõimalusi avastatakse ning võimekusi arendatakse

a) nende tehnoloogiate sees, mis on omane pigem arenenud riikidele ja regioonidele või

b) nende tehnoloogiate kasutamise kaudu uudsetes kombinatsioonides eri majandusvaldkondades, mis on omane pigem vähemarenenud riikidele ja regioonidele.

Kokkuvõtvalt pakub nutikas spetsialiseerumine esmapilgul lihtsat raamistikku (riiklike) strateegiate, sh teaduse ja innovatsiooni paremaks sidumiseks, kuid ei paku universaalseid lahendusi kõikidele Euroopa riikidele ja regioonidele ei spetsialiseerumise sisulistes küsimustes ega ka poliitika kujundamise ja spetsialiseerumise avastamise protsesside puhul. Seega on igal riigil või regioonil vajadus seda instrumenti kohandada lähtuvalt oma sisulistest ja ka poliitika kujundamisega seotud probleemidest ning vastavalt riigi majanduspoliitilisele arenguloogikale ja võimalustele; samal ajal tõestades, et lähtutakse ka Euroopa üldistest huvidest.

Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) Euroopa Liidu liikmesriikide kontekstis avalduvad nutika spetsialiseerumise käsitluses mitmed piirkonnaspetsiifilised väljakutsed, mida tuleks nutika spetsialiseerumise instrumendi kasutamisel ja väljakujundamisel arvesse võtta. Järgnevalt käsitleme neist kolme.

Esiteks, rahvusvaheline spetsialiseerumine ning teaduse ja majanduse võimekused. Nagu eespool juba märgiti, püüti algselt nutika spetsialiseerumise abil vähendada Euroopa Liidu teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitika (TAI) killustatust USA vastavate arengusuundadega võrreldes. Kuid see pole nii lihtne. Peaks arvestama ka alternatiivseid analüüse, mis rõhutavad, et USA ja Euroopa erinevuste mõistmiseks ja Euroopa TAI süsteemi killustatuse vähendamiseks ei piisa ainult TAI süsteemide spetsialiseerumiste erinevuste kaardistamisest ning USA poliitikate kogemuse kopeerimisest.

Tähelepanu tuleks pöörata ka laiematele teadus- ja majandussüsteemide struktuursetele ja institutsionaalsetele erinevustele, muu hulgas võimekustele kui teguritele, mis on eri riikide või regioonide seniseid arenguid ja praegust spetsialiseerumist mõjutanud. See muudab USA kogemuse kiire kopeerimise suhteliselt võimatuks. Näiteks A. Bonaccorsi (2007) väidab, et Euroopa teadus on tervikuna, ennekõike oma võimekustes või kvaliteedis, vähem spetsialiseerunud valdkondadele, mida võiks käsitleda kui üldotstarbelisi tehnoloogiaid ja mis on nutika spetsialiseerumise fookuses kui tehnoloogiad, millel on kõige suurem potentsiaal riikide majandusarengut mõjutada.

Teaduse spetsialiseerumiste väljakujunemine on väga pikaajaline protsess ja selle muutmine eeldab muutusi sisulises teaduspoliitikas, mille all on ka teaduse rahastamis-, hindamis-, ja karjäärisüsteemide loodavad motivaatorid. Teisisõnu ei pruugi nutika spetsialiseerumise instrumendi loogika avada kõikide riikide või regioonide peamisi tõrkeid ja väljakutseid, mida TAI poliitika peaks lahendama.

Lisaks väidavad Dosi ja kolleegid, et ka kogu Euroopa ettevõtluse palju nõrgem struktuur, suurus ning finants-, TA- jt võimekused ei võimalda luua selliseid kommertsialiseerimise ja muid ettevõtete ja ülikoolide koostöömudeleid nagu on USA-s.4 Neid konkureerivaid tõlgendusi arvestamata jättes võib tekkida oht nutika spetsialiseerumise instrumendi kasutamisega keskenduda tehnoloogiatele ja tegevustele, kus ülekandeefekt teistesse valdkondadesse ja sektoritesse on väike või puuduvad erasektoris võimekused tehnoloogiaid ja lahendusi edukalt turustada ning eksportida, sest erasektoris on väike nõudlus.

See probleemistik avaldub KIE riikides nutika spetsialiseerumise metoodilistes küsimustes. Need riigid või regioonid on oma võimekuselt liiga väikesed, et rahvusvahelises võrdluses millelegi selgelt spetsialiseeruda ning riigisisene valdkondade võrdlus ja spetsialiseerumiste tuvastamine võib olla rahvusvahelises kontekstis veelgi eksitavam. Metoodika probleemide kõrval on isegi põhimõttelisem küsimus teaduse ja ettevõtluse võimekuste täiendavusest. Nutika spetsialiseerumise käsitlus eeldab, et

a) jõutakse valdkondadeni, milles on teaduse ja ettevõtluse vahel potentsiaali tihedateks seosteks ning

b) neis valdkondades on ka ettevõtetel potentsiaali ja võimekusi uusi tehnoloogiaid ja lahendusi eksportida.

Kumbki nendest eeldustest ei saa aga KIE riikide seniseid arengutrajektoore arvesse võttes olla enesestmõistetav. Kui Euroopa Liidu probleem nutika spetsialiseerumise võtmes seisneb selles, et spetsialiseerumised on liiga kaugel tehnoloogia arengu ja sellega seotud majandusliku konkurentsivõime eesliinist, mida määrab peamiselt USA, ning osaliselt ka teaduse ja ettevõtluse vahel nõrgalt ühildatud, siis KIE probleem on sisuliselt veelgi suurem. Mahajäämus ja struktuursed probleemid, eelkõige väikene teaduse ja ettevõtluse ühisosa, on veelgi võimendatumad.5

Nutika spetsialiseerumise analüüsi üheks osaks või eelduseks peaks olema ka nende majanduse struktuursete probleemide sidumine nutika spetsialiseerumise lähenemisega: kuidas tagada, et ‘ettevõtlik avastusprotsess’ välistab liigse spetsialiseerumise praegustesse ning tehnoloogia eesliini arengute mõttes potentsiaalselt hääbuvatesse võimekustesse, mis ei aita majanduses struktuurseid muutusi kaasa tuua.6

Teiseks, sektor vs regioon vs riik. Nutika spetsialiseerumise käsitluse rakendamisel Euroopa Liidu poliitikatesse on fookus sektoraalsetelt küsimustelt liikunud regionaalsetele küsimustele. Euroopa liikmesriikide sees ja ka üleselt peaksid regioonid seda loogikat kasutama, et panustada Euroopa kui terviku TAI ja majandusarengu võimekustesse.

Samal ajal eeldab algne kontseptsioon, et nutika spetsialiseerumise protsesside „peal” toimub traditsiooniline pikaajaline ja ennekõike riiklik TAI poliitikate kujundamine, ennekõike alusteaduse uute arengusuundade rahastamine ja toetamine, haridus-, tööturu- jt horisontaalsed poliitikameetmed, aga ka tööstuspoliitika jms. Sealjuures on nutikas spetsialiseerumine pigem praeguse ja lähituleviku potentsiaali rakendamise ja ärakasutamise võimendamine ennekõike loomulikul teel väljakujunenud regioonides ja piirkondades, näiteks nendes piirkondades, kus on juba tekkinud tugevad klastrid.

Euroopa Liidu struktuurivahendite poliitika kontekstis võib seega nutikat spetsialiseerumist mõista täiendava instrumendina senises TAI poliitika süsteemis ennekõike regionaalpoliitikale suunatud ressursside fookustatumaks kasutamiseks. See on ka Euroopa Liidu struktuurivahendite poliitika üks keskne fookus KIE riikides perioodil 2014–2020.

Nutika spetsialiseerumise instrumendi ülekandmisel KIE riikide ja Euroopa Liidu struktuurivahendite poliitika konteksti tuleb aga arvesse võtta, et üldiselt on KIE riikide regionaalsed TAI poliitikad olnud tunduvalt tsentraliseeritumad kui nn vanas Euroopas. Näiteks Balti riikides Euroopa Liidu mõistes regionaaltasandi TAI poliitikat ei eksisteeri. Teistes KIE riikides on regionaalne TAI poliitika tihti keskvalitsuse tasandilt suunatud,7 ning Euroopa Liidu struktuurivahendeid suunatakse pigem lähtudes statistilistest regioonidest (NUTS2) kui loomuliku sotsiaalmajandusliku arengudünaamikaga piirkondadesse.8

Seega ei paikne nutika spetsialiseerumise instrument KIE riikide TAI poliitikas regionaalpoliitika kontekstis. Eriti kehtib see Eesti kohta, mis on Euroopa NUTS2 regionaalse liigituse alusel vaadeldav kui üks regioon. Pigem on KIE riikide jaoks Euroopa Liidu struktuurivahendid muutunud peamiseks investeeringute allikaks nii TAI poliitikates kui ka laiemalt – poliitikakujunduse kontekstis, kus regionaalsed ja üleriiklikud prioriteedid ning fookused on üha rohkem läbi põimunud ning neid kujundatakse ja arendatakse sisuliselt samal ajal ja isegi samade poliitikameetmete kaudu.

Sellisel tsentraliseeritumal poliitikakujunduse tasandil nõrgeneb aga nutika spetsialiseerumise instrumendi suutlikkus põhjendada TAI poliitikas ja meetmetes spetsialiseerumisi konkreetsete tehnoloogiate sees. Näiteks kui praegu võib riigi spetsialiseerumine avalduda biotehnoloogia ühe olemasoleva suuna ja toiduainetööstuse seostes. Kuid nutika spetsialiseerumise instrument ise ei paku vastavat analüüsiraamistikku ega välista, et pikaajaliselt võiks nende võimekuste tugevdamise kõrval TAI poliitikad arendada või toetada ka näiteks biotehnoloogia avastusliku või eksperimentaalsuunaga tegevusi biotehnoloogia teistes ja alles esilekerkivates alavaldkondades.

Samamoodi piiravad KIE riikide poliitikakujunduse tunnused ka nutikaks spetsialiseerumiseks optimaalsete piiride – regionaalse fookuse – seadmist. Instrument eeldab, et spetsialiseerumise ja avastamise protsessid toimuvad loogiliselt väljaarenenud regioonides, mis aga KIE regionaalpoliitika mõistes ei ole tihti üheselt esile kerkinud ega mõistetavad, sest ühelt poolt on struktuurivahendid suunatud riigisisestesse administratiivsetesse regioonidesse (NUTS2), kuid samal ajal on majanduslik integratsioon toimumas isegi riikideülestes regioonides.

Näiteks kuigi Eesti majandus kontsentreerub riigi üksikute piirkondade ümber – kus selgelt domineerib Tallinn –, siis tervikuna ollakse üha rohkem põimitud Läänemere regiooni väärtusahelatesse, mille arengusuundi määravad pigem enam arenenud Skandinaavia majanduste arengutrajektoorid ja spetsialiseerumised ning Eesti riigisisene spetsialiseerumine võib olla otsesemalt mõjutatud ka nendest trendidest (vt täpsemalt ka järgmised peatükid).9

Seega on KIE riikide TAI poliitikate kujundamise kontekstis nutika spetsialiseerumise instrumendi roll ja paiknemine poliitikakujunduse süsteemis tunduvalt hägusem ning vajab selgemat positsioneerimist ja ühildamist seniste poliitikakujunduse tavade ja instrumentidega, mis ei pruugi aga KIE seniseid TAI poliitika trajektoore arvesse võttes olla lihtne ülesanne.

Kokkuvõtvalt peaksid KIE riigid, sh ka Eesti, sünkroniseerima nutika spetsialiseerumise raamistiku ja instrumendi oma kohaliku TAI süsteemiga, arvestades kogu süsteemi tugevusi ja nõrkusi.

Kolmandaks, nutikas spetsialiseerumine ja TAI poliitikakujunduse võimekused. Eelnevaid teoreetilisi ja praktilisi probleeme arvestades võib öelda, et nutikas spetsialiseerumine KIE riikide kontekstis ei ole lihtsalt tehniline ülesanne ja instrument, vaid pigem katse ühildada suhteliselt objektiivsete kriteeriumide põhine ja osalt poliitiliste kriteeriumide põhine TAI poliitikakujunduse viis. Objektiivse kriteeriumina võib vaadelda praeguseid võimekusi, poliitiliste kriteeriumide alla kuuluvad näiteks strateegilised tulevikukujutlused ja uute arenguvõimaluste tagamine.

Seega pole tegemist pelgalt poliitikakujunduse instrumendiga, mis põhineb ettevõtjate ärakuulamisel ja nende ootuste täitmisel, vaid pigem pikaajalisel dialoogil teadlaste, ettevõtjate, riigi jt osapoolte vahel, mis üritab leida ühisosi nii akadeemilise TA, ettevõtluse TA kui ka ettevõtluse ekspordivõimekuste vahel.

Oluline on nimetada, et ettevõtliku avastamise idee ei erine palju meetodist, mida majandus- ja innovatsioonipoliitika raames arutati juba kümme aastat tagasi.10 Viimase puhul on aga tihti tõstatatud kriitiline küsimus, et millistel avaliku ja ka erasektori institutsioonidel, eriti arenevates regioonides, on olemas võimekused selliseid protsesse edukalt läbi viia; seda nii informatsiooni kogumise ja läbitöötamise võimekuste kui ka TAI ja seotud poliitikate mõjutamise võimekuste tähenduses.11

Näiteks võiks ka Eesti senist turuloogikatel põhinevat majanduspoliitika koordineerimist paradoksaalselt mõista kui kõige ideaalilähedasemat ettevõtlikku avastusprotsessi. Horisontaalsed ja avatud konkursipõhised poliitikameetmed – mille puhul Eesti on suuresti järginud ka Euroopa parimaid praktikaid – ei ole sisuliselt piiranud ega suunanud ettevõtjate ja majanduse spetsialiseerumist. Nutika spetsialiseerumise ideede võrdlemisi lihtne omaksvõtt nii ettevõtjate kui ka poliitikakujundajate poolt viitab aga sellele, et senise avastusprotsessi (mille üheks osaks võib pidada ka nt riiklike tehnoloogiaprogrammide kujundamise ja elluviimise raskusi) ja selle tulemustega ei ole oldud piisavalt rahul.

Seega KIE riikide kontekstis eeldab nutikas spetsialiseerumine nii avaliku sektori sees kui ka ettevõtete ja riigi suhtluses ning koordinatsioonis tegevusi ja võimekusi, mida varasemad poliitikatsüklid – turuloogikatel ja ekstsellentsusel ehk teaduslikul oivalisusel põhineva mudeli rakendamine teaduspoliitikas 1990-ndatel ja innovatsioonipoliitikas 2000-ndatel – ei ole praktiliselt tähtsustanud.

Kokkuvõtvalt võib nutikas spetsialiseerumine aidata TAI poliitikaid parendada dialoogi, praktikate ning võimekuste arendamise kaudu nii avaliku sektori sees kui ka ettevõtete ja riigi suhtluses poliitikakujunduse eri tasanditel:

a) prioriteetide seadmise koordineerimispraktikate ülevaatamine – konkreetsemad majanduslikud argumendid ja nutika(s) spetsialiseerumise dialoog;

b) TAI poliitika instrumentide ülevaatamine, mh pakkumis- ja nõudluspoolsete meetmete tasakaal;

c) TAI poliitikate dünaamilisuse ja kohanemisvõime arendamine uute tagasisidemehhanismide väljatöötamise ettevõtliku avastusprotsessi kaudu.

Kuidas on spetsialiseerunud Eesti majandus ja teadus?

Majandusliku spetsialiseerumise puhul on Läänemere regioon tervikuna globaalses plaanis spetsialiseerunud võrdlemisi traditsioonilistele harudele ning võib väita, et see spetsialiseerumine süveneb (vt joonis 1). Väga suurt osatähtsust maailmaturul omatakse metsa-puidusektoris, kalanduses, mööbli ja merendusega seotud toodete valmistamisel, kuid ka energia tootmisel ja masinaehituses.

Nendest majandusharudest on Eestisse tegutsema asunud kümned suured multinatsionaalsed kontsernid (nt Ericsson, Stora Enso, ABB), mistõttu ka Eesti majanduse ekspordi mootoriks on töötleva tööstuse harud, mis spetsialiseeruvad samadesse valdkondadesse (puit, mööbel, masinad, kommunikatsiooniseadmed jne) kui kogu Läänemere regioon. (Võrdle tabeliga 1.)

Joonis 1. Läänemere regiooni ekspordi spetsialiseerumine, 2012

Rito 29. Karo, Kattel jt. Joonis 1

Allikas: State of the Region Report 2013, lk 40.

Tabel 1. Eesti ekspordi suurimad kaubagrupid 2004–2013 (miljonites eurodes) ja ekspordi kasv grupiti võrreldes 2004. aastaga (protsentides)

Rito 29. Karo, Kattel jt. Tabel 1

Allikas: Autorite arvutused Eesti Statistikaameti elektroonilise andmebaasi põhjal.

Viimase 20 aasta arengute taustal ei ole niisugune spetsialiseerumine kuigi üllatav, arvestades eriti Põhjamaade välisinvesteeringute rolli Eesti majanduse arengus. Samal ajal on see pilt mõneti ka eksitav, jättes mulje, justkui baseeruks Eesti tööstus ja eksport ainult Põhjamaade ettevõtetele tehtaval allhankel.

See oli nii 2000. aasta keskpaigani, kuid praeguseks on olukord järk-järgult paranenud. Eesti tööstusettevõtete hulgas on juba arvestataval määral ka neid ettevõtteid, kes tegelevad tootearendusega ja pakuvad tugevalt spetsialiseeritud tootmisteenuseid. See tähendab, et tegemist on komplekssete toodete ja protsessidega, aga samas ka nišitoodete ning sellest tulenevalt väikeste tootmismahtudega, mille tsüklilisus on paratamatu. Kui lisada siia, et lõviosa sisenditest on imporditud ehk kohapealsed väärtusahelad on nõrgalt välja arendatud, siis näeme olukorda, kus ekspordi kasvul nii mahu kui ka lisandväärtuse mõttes ning selle mõjul majanduse arengule on suhteliselt selged piirid ees.

Järgnevalt vaadeldakse nutika spetsialiseerumise teist olulist osalist – Eesti teadust –, mille spetsialiseerumist iseloomustab asjaolu, et see on väga erinev majanduse spetsialiseerumisest. Sellist teaduse ja ettevõtluse lahkukasvamist on ennekõike võimendanud konkurentsipõhine ning teaduse oivalisusele või ekstsellentsuse arendamisele keskendunud teaduse rahastamise süsteem. Majanduse spetsialiseerimise pinnalt võiksime eeldada märkimisväärset teaduse rahastamist ja arendamist puidutöötlemise, energiatootmise, põlevkivikeemia, elektroonika jt valdkondades, sarnaselt Eesti ettevõtluse tugevate valdkondadega.

Joonisel 2 on horisontaalteljel HTM-i sihtfinantseerimise ja vertikaalselt Eesti Teadusfondi grantide suhteline rahastamine aastatel 2005–2012. Teljestikul on nulltasemeks vastava laiema teadusvaldkonna keskmine. Eeldame, et sellisel juhul on valdkonna sees tagatud parem võrreldavus. Teaduse alamvaldkondade paigutamiseks joonisele kasutame ilmutatud suhtelise eelise (RCA) mõõtmise metoodika alusel leitud indikaatorit. Andmepunkti suurus joonisel näitab keskmist aastast finantseeringut perioodil 2005–2012. Joonisel 2 paremal ülal asuvad oma valdkonna keskmisest paremini rahastatud valdkonnad.

Näiteks loodusteaduste valdkonnas on suurem rahastamine füüsika, keemia ja keemiatehnika, maateaduste, protsessitehnoloogia, materjaliteaduse ja arvutiteaduste alal. Bio- ja keskkonnateaduste valdkonnas on enam rahastatud ökoloogia, biosüstemaatika ja -füsioloogia; biokeemia ning bio- ja keskkonnateadustega seotud uuringud. Sotsiaal- ja humanitaarteadustest on enim rahastust saanud filoloogia ja lingvistika, ajalooteadused ja arheoloogia ning kultuuriuuringud. Meditsiini valdkonnas on suurema rahastusega biomeditsiin ja kliiniline meditsiin. Väga tagasihoidlikult on rahastatud näiteks metsandus- ja toiduteadust, veterinaarmeditsiini, mehhanotehnikat, automaatikat, elektroonikat.

Teaduse tippkeskuste meede, mida eelnev joonis ei kajasta, on ootuspäraselt veelgi enam teaduse oivalisusele orienteeritud ja konkurentsipõhisusest väljakasvanud teemadele fokuseeritust võimendanud. Kuid Eesti ühiskonna kestlik areng vajab mitmekesist teadmusbaasi ehk vajadust rakendada erinevate instrumentide kombinatsiooni: nii ekstsellentsusele rõhuvat kui ka ettevõtlusega tihedamalt seotud rakendusliku teaduse rahastamist.

Alates 2000. aastate keskpaigast on teaduse rahastamises kasutusele võetud ka mitmeid rakenduslikuma fookusega meetmeid, ennekõike tehnoloogia arenduskeskused – ­TAK-id – ja riiklikud programmid, kuid ka nende meetmete puhul on olulisel kohal olnud ekstsellentsuse fookus. Näiteks TAK-i meedet on ellu viidud avatud taotlusvoorudes ning varasemad hindamised on välja toonud mõnede rahastatud TAK-ide liigset keskendumist alusteaduslikule uurimistööle;12 riiklike programmide puhul on rahastatud nii alus- kui ka rakendusliku fookusega uuringuid. Ehk vaatamata meetmete olemasolule ning olulisele rahastamise mahule (nt TAK programmi rahastatus oli 2007–2013 kokku 62,9 miljonit eurot), ei pruugi see tähendada laiaulatusliku ja süstemaatilise rakendusliku fookusega teadussüsteemi olemasolu Eestis.

Pigem on Eesti ettevõtete praeguse nõudluse jaoks lühiajalises perspektiivis potentsiaalselt tähtis rakenduslik teadustegevus kontsentreerunud ja spetsialiseerunud üksikutesse uurimisgruppidesse või instituutidesse, kuid see ei ole olnud siiani juhitud või riiklikest poliitikatest tugevasti mõjutatud areng, vaid turupõhine avastusprotsess ka teadussüsteemis.

Joonis 2. ETF-i grantide ja sihtfinantseerimise jaotus teadusvaldkondade keskmisega võrreldes 2008–2012

Rito 29. Karo, Kattel jt. Joonis 2

Joonis 3. Eesti ettevõtete teadus- ja arendustegevuse kulutused rahastajate kaupa, 2010

Rito 29. Karo, Kattel jt. Joonis 3

Allikas: Ukrainski, Kanep, Masso (2012: 29).*

Kokkuvõtvalt võime ka teaduse finantseerimisel märgata paradokse, kus rahvusvahelisele ekstsellentsusele suunatud rahastamis- ja juhtimismehhanismid viivad teatavas mõttes enklaavistuva teaduseni, millel puudub kodumaine praktiline väljund ning millel on nõrgad kokkupuutepunktid ettevõtluse ja majandusega.13

Majanduse ja teaduse spetsialiseerumismustreid vaadates võime öelda, et nende mustrite vaheliste lõhede ületamiseks on vajalik senisest fokuseeritum tegevus majanduse ja teaduse kokkupuutepunktide suurendamiseks mõlemalt poolt. Joonis 3 toob välja TA kulutused finantseerija alusel, kus vertikaalteljel on toodud riigipoolne TA kulutuste subsideerimine ja horisontaalteljel ettevõtete endi TA kulutuste finantseerimine. Nulltase peegeldab joonisel Euroopa Liidu vastava haru keskmisi kulutusi. Andmepunkti suurus väljendab töötajate arvu vastaval tegevusalal.

Seega paremal üleval on valdkonnad, kus nii era- kui ka avalik sektor on suhteliselt tugevalt investeerinud. 2010. aastal nii Eesti avaliku kui ka erasektori TA oli Euroopa keskmisega võrreldes aktiivsem kõrgtehnoloogilistes teenustes, nagu programmeerimine, konsultatsioonid jms.14 Eesti nutika spetsialiseerumise prioriteetidest paistab silma veel tervishoid, kus erasektori TA kulud on kaugelt väiksemad Euroopa Liidu keskmisest.

Töötlevast tööstusest on rahvusvahelises võrdluses esindatud puidusektor. Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, võib öelda, et Eesti erasektori investeeringud töötlevasse tööstusesse on tervikuna vähem maha jäänud kui riigipoolne TA. Võttes arvesse riigi ja erasektori TA investeeringute vastastikust täiendavust, võib prognoosida, et riiklike TA toetuste ümbersuunamine teenustelt tööstusele võib tuua Eesti töötleva tööstuse TA tegevuste finantseerimise mõttes Euroopa Liidu keskmisele lähemale.

Samal ajal on teaduse ja majanduse kokkupuutepunktid harvad ja juhuslikud. Eestis teevad 50 ettevõtet ligikaudu 90 protsenti kogu Eesti ettevõtlussektori teadus- ja arendustöö investeeringutest. See suhteliselt väike arv jaguneb omakorda eri valdkondade vahel äärmiselt ebaühtlaselt – peamised panustajad on infotehnoloogia ja nüüd ka põlevkivikeemia ettevõtted. Järelikult on ka TA-põhise ettevõtluse ja teaduse vahelised seosed pigem üksikjuhud, kuna ka erinevates TA valdkondades ei ole palju rohkem teadusgruppe ning need spetsialiseeruvad oma valdkondade sees võrdlemisi laialt.15

Lihtsustatult võib öelda, et nutika spetsialiseerumise kontseptsioon saabki olla nende teaduse ja majanduse ühenduskohtade tugevdamise tööriistaks. Samas võivad nii teaduse kui ka majanduse probleemid olla erinevates spetsialiseerumise valdkondades väga erinevad ning vajada spetsiifilist lähenemist. Senised nutika spetsialiseerumise analüüsid ja poliitikasoovitused on aga endiselt pigem horisontaalset laadi ning ei keskendu konkreetsete spetsialiseerumisvaldkondade majanduse ja teaduse spetsiifilistele probleemidele.16

Lühiülevaade viimase 20 aasta jooksul kujunenud Eesti teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitika (TAI) raamistikust

Eelnev arutelu viitab, et nutikas spetsialiseerumine ei saa olla riikideüleselt ühtne metodoloogiline lähenemine, vaid eeldab selle sidumist seniste majanduse ja teaduse spetsialiseerumise ning ka poliitikakujunduse rutiinide ja võimekustega. Üldistatult paikneb nutikas spetsialiseerumine Eestis ligi 20 aasta jooksul tekkinud TAI poliitika raamistikus, mida võime kokkuvõtvalt iseloomustada järgmiselt17:

a) kuni riiklike tehnoloogiaprogrammide tekkeni iseloomustas Eesti TAI poliitikaid suuresti nende horisontaalsus: erialasid ja valdkondi ei koheldud teaduse, arendustegevuse ja innovatsiooni toetamisel erinevalt; nutikas spetsialiseerumine eeldab vastupidist tegutsemist;

b) horisontaalsusest tulenevalt on enamik meetmetest olnud konkurentsipõhised; see on aga tähendanud, et riigi dialoog sotsiaalsete partneritega on olnud lünklik, peamiselt enne meetmete väljatöötamist ja pärast lõppemist; nutikas spetsialiseerumine eeldab ka siin vastupidist tegutsemist, kus riik peab olema suuteline järjepidevat sisulist dialoogi nii ettevõtjate kui ka teadlastega üleval hoidma; see eeldab aga meetmete ülesehituse loogika muutmist, konkurentsipõhisust peavad osaliselt asendama ja täiendama pikemaajalised kompleksmeetmed, läbirääkimine ja paindlikkus18;

c) Eesti TAI-süsteemi üks märkimisväärseid iseloomujooni on institutsionaalne asümmeetria teaduse ja arendustegevuse vahel. Teaduse pool on 1990-ndate algusest olnud tugevalt organiseeritud ning nüüdseks on ülikoolide kõrval kujunenud tugevateks partneriteks Rektorite Nõukogu ja Eesti Teadusagentuur, kellel on märkimisväärne roll teaduspoliitika kujundamisel ja elluviimisel. Arendustegevuse poolel nendesarnaseid usaldusväärseid ja kompetentseid partnereid ei ole tekkinud; EAS on seni näidanud ennast pigem rakendus- kui poliitikakujunduse üksusena. Nutikas spetsialiseerumine peaks olema aga eelkõige ettevõtluse spetsialiseerumisi tugevdav lähenemine, mis on praeguses TAI-süsteemis aga keeruline, kuivõrd süsteem on pigem teaduse poolele kaldu tagasiside tugevuse ja dialoogi sisukuse osas.

d) See on viinud olukorrani, kus teaduse rahastamisel domineerib rahvusvaheline teaduse oivalisus ehk ekstsellentsus kui peamine kriteerium ning rakendusuuringute rahastamine on kujunenud võrdlemisi juhuslikuks ning proportsionaalselt madalamaks. Nutikas spetsialiseerumine peaks aga just rakenduslike tegevuste toetamiste kaudu ettevõtlusele kaasa aitama. See on keeruline, sest eelnevad kogemused on pigem juhuslikud ja nõrgad. Lisaks tähendab TAI poliitikate kujundamine nutika spetsialiseerumise kaudu, et teaduse ekstsellentsuse traditsioonilised mõõdikud (bibliomeetria) muutuvad juhtimisinstrumendina järjest vähem informatiivseteks, sest fookus liigub üha rohkem ettevõtete poolt sõnastatud ja eeldatavalt interdistsiplinaarsete probleemide suunas.

e) Nutika spetsialiseerumise loogika kontekstipõhist kasutamist ja spetsialiseerumist mõjutab paradoksaalselt ka välismaiste allikate kasvav osakaal Eesti teaduse rahastamises, ennekõike Euroopa Liidu struktuuritoetused ning ka teadusraha, näiteks 7. raamprogramm ja Horizon 2020. Välismaiste allikate puhul, isegi sel juhul kui neid jagavad välja Eesti ministeeriumid ja agentuurid, on rahastamisotsuste tegemisel tunduvalt vähem valikuruumi kui riigi ressursside kasutamisel.19

f) Viimast asjaolu peegeldab ka haruministeeriumide nõrk roll TAI süsteemis nii juhtimise kui ka rahastamise mõttes. Nutikas spetsialiseerumine peaks suutma mobiliseerida ka haruministeeriumid, et saada praktilisi valdkondlikke sisendeid ning võimendada rahastamist. See eeldab aga haruministeeriumides kompetentside ülesehitamist ning koordineerimismehhanismide arendamist. Eestis on mitmeid tehnoloogiamahukaid sektoreid, kus haruministeeriumide roll tehnoloogia kasutuselevõtul ja arengu mõjutamisel on määrav (nt meditsiin), kuid kus vastav tehnoloogiapoliitika kas puudub üldse või on alles kujunemisstaadiumi alguses.

g) Samamoodi on oluline lähiregiooni rahvusvaheliste koostöövõrgustike arvestamine nutika spetsialiseerumise juures, sest tulenevalt riigi väiksusest ja teadussüsteemi valdkondades kitsastest spetsialiseerumise suundadest võib osutuda vajalikuks TA hankimine laiemalt, näiteks ettevõtete ja haruministeeriumide nõudluse jaoks rakendusuuringute sisseostmine lähiregiooni uurimisasutustelt või rahvusvahelises koostöös. Teadaolevalt on ka Eesti teadlaste sidemed lähiregiooni riikidega tugevamad, mistõttu on seda teadmuse vahendamist, samuti näiteks õppejõudude kasutamist lihtsam korraldada. Eesti teadussüsteem on enamikus valdkondades killustunud. Näiteks on leitud, et Eestis võib spetsialiseerumisest rääkida bioteadustes ning maateaduses ja kosmoseuuringutes, teistes valdkondades ei ole spetsialiseerumist võimalik tuvastada kriitilise massi teadlaste või publikatsioonide puudumise tõttu või ka temaatilise killustatuse tõttu. Seetõttu võib ka Eesti teadlaste roll teiste riikide teaduse vahendamisel kohalikele ettevõtjatele olla väga oluline.

Mõningaid väljatoodud probleeme, nagu haruministeeriumide kaasamine, teaduse sotsiaal-majandusliku olulisuse suurendamine, üritab ka uus TAI strateegia 2014–2020 otseselt leevendada (Eesti TAI, 2014). Teisi probleeme üritab omakorda ületada uus ettevõtluse strateegia 2014–2020, tegevusi rohkem kontsentreerides ning toetavaid ettevõtteid eristades (Eesti ettevõtluse, 2014). Seega on nutika spetsialiseerumise protsessi lõpliku väljakujunemisetagi selge, et TAI poliitikas üritatakse rakendada senisest fokuseeritumat lähenemist.

Peamine küsimus on selles, millist sisulist ja koordineerivat rolli saab ja peab nutikas spetsialiseerumine Eesti TAI poliitikas üldse mängima?

Nutika spetsialiseerumise juhtimine ja koordineerimine Eesti TAI süsteemis 2014–2020

Uues TAI strateegia eelnõus on nutika spetsialiseerumise võtmevaldkonnad defineeritud järgmiselt:

a) Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) horisontaalselt läbi teiste sektorite: näiteks IKT kasutamine tööstuses, sh automatiseerimine ja robootika, küberturvalisus, tarkvara arendamine.

b) Tervisetehnoloogiad ja -teenused: näiteks biotehnoloogia, e-tervis, sealjuures IT kasutamine meditsiiniteenuste ja -toodete arendamiseks.

c) Ressursside efektiivsem kasutamine: näiteks materjaliteadus ja tööstus, innovaatiline ehitus ehk „tark maja”, tervist toetav toit, keemiatööstus, sh põlevkivi tõhusam ja mitmekülgsem kasutamine.

Neid spetsialiseerumisvaldkondi eelneva arutelu konteksti pannes võib välja öelda, et valdkondade määratlemisel on nutikat spetsialiseerumist selgelt käsitletud pigem poliitikakontseptsioonina kui teoreetilise mudelina, et teadvustada eespool käsitletud probleeme Eesti TAI süsteemis ja vajadust neid lahendada. Arengufondi juhtimisel tehtud kvantitatiivne analüüs põhines peamiselt majanduse spetsialiseerumise analüüsil ja sellele lisandus kvalitatiivne ekspertarvamuste kogumine nii majanduse kui ka teaduse potentsiaali täpsustamiseks, mis küll tingimata ei põhinenud ühtsel arusaamal nutika spetsialiseerumise loogikast.20

Teaduse spetsialiseerumise küsimused on siinkohal jäänud tagaplaanile: pigem on selle taustaks olnud osaliselt õigustatud eeldus, et teaduse ülesanne on pakkuda majanduse olulisematele valdkondadele vajalikku sisendit ja tuge. Samas pole Eesti teadussüsteemis, ennekõike selle rahastamis- ja hindamissüsteemis olnud see peaaegu kunagi sisuline eesmärk.

Lisaks ei ole ka TAI süsteemides tavaliselt lühiajaliselt valmidust ja võimekust täiendavate teadus- ja haridusvõimsuste loomiseks ega muutmiseks ja ka vajadusel institutsionaalseks või regionaalseks ümberpaigutamiseks, mis toetaks valitud spetsialiseerumisvaldkondi inimkapitali ja TA pakkumise poole pealt. Seda aspekti on eraldi rõhutanud ka nutika spetsialiseerumise kontseptsiooni autorid kui kogu nutika spetsialiseerumise idee realiseerimise ühte süsteemset probleemi.21

Kuna avaliku sektori poolne TA ja inimkapitali pakkumine ei ole võimeline kiiresti kohanema ja reageerima turusignaalidele, siis saab ettevõtlik avastusprotsess toimuda ennekõike olemasoleva TA pakkumise raamides. Idee poolest vajab teaduse spetsialiseerumise muster Euroopas, sh Eestis kohandamist selleks, et paremini ära kasutada kohaliku majanduse konkurentsieeliseid22. TA pakkumise kohandamiseks võib vaja minna riigipoolseid lisainvesteeringuid, kuid samuti on vaja neid riigi plaane avalikustada ja seletada laiemale osalejate ringile – ettevõtjatele, teadlastele, omavalitsusametnikele jt –, et neil oleks võimalik oma tegevusi vastavalt joondada.

Teisisõnu, nutika spetsialiseerumise protsess saab mõjusalt toimida ainult osana laiemast TAI poliitika kujundamisest ja elluviimisest, pakkudes platvormi majanduse nõudluse ja TAI poliitikate terviklikuks koordineerimiseks.

Sellest tulenevalt saab nutika spetsialiseerumise protsessi järgmistel etappidel – juhtimissüsteemi, sekkumisloogikate ja meetmete väljatöötamisel – üheks esimeseks ja oluliseks küsimuseks, kuidas siduda teaduspoliitika ja kõrghariduspoliitika juhtimine nutika spetsialiseerumise raamistikku ja mida uut saab nutika spetsialiseerumise protsess omakorda neile valdkondadele pakkuda. Ilma selle sisulise muutuseta on selge oht, et nutikas spetsialiseerumine jääb endiselt pigem ettevõtjate jaoks horisontaalsete probleemide lahendamiseks eri valdkondade üleselt, kuigi probleemide intensiivsus võib olla valdkonniti erinev. Näiteks IKT tarkvaralise arengu toetamisel nii horisontaalse lähenemise, e-tervise kui ka innovaatilise ehituse puhul on teaduspoliitiliste küsimuste kõrval hoopis olulisemad sellised kõrgharidus- ja tööturupoliitika küsimused nagu spetsialistide puudus, võõrtööjõud jne.

Samal ajal majanduslikult senisest võimekamad biotehnoloogia, materjalitehnoloogia ja energiatööstus võivad vajada hoopis selgemat teaduspoliitilist fookust rakenduslike küsimuste, prioriteetide seadmise, rahastamise ja juhtimise osas. Pigem võib horisontaalne lähenemine nutika spetsialiseerumise kaudu lahendatavatele probleemidele jätkata ka seniste koordineerimispraktikate püsimist. Lihtsustatult, ettevõtlus ja teadus jätkavad oma probleemide ja prioriteetide määratlemist vanade rutiinide alusel, mille tulemuseks võib olla ressursside koondumine võtmevaldkondadesse teiste valdkondade arvelt, ilma sisuliste muutusteta poliitika kujundamisel ja elluviimisel ning reaalmajanduslikes mõjudes.

Nutika spetsialiseerumise koordineerimise lihtsustamiseks tasuks kaaluda valdkondade lahtimõtestamist nõudluse olemuse defineerimise ja täpsustamise kaudu erinevates spetsialiseerumise valdkondades.

Nutika spetsialiseerumise idee tänapäevase Eesti kontekstis eeldab mõneti seda, et riik kui TA nõudluse peamine suunaja püüaks koostöö ja dialoogi kaudu ettevõtjatega tulevikus TA nõudluse kujundamisel enam arvestada olemasolevate turuvõimekustega ehk potentsiaalsete TA tulemuste kasutajate võimekustega. Selle tulemusena tekiks enam kokkupuutepunkte teaduse ja majanduse vahel, mis omakorda peaks viima ettevõtete suurema motivatsioonini TA kasutamiseks. Samas aga tuleks selle loogika rakendamisel arvestada ka n-ö teise poole nõudlusega ehk teguritega, mis mõjutavad sektoraalseid investeerimisotsuseid – (välis)investeeringute iseloom ja allikad või ekspordituru struktuur ja dünaamika. Suuresti just nõudluspoolsed tegurid määravad ära Eesti ettevõtete tagasihoidliku vajaduse TA tegevuse järele. Teisisõnu, ilma nõudluse iseloomu adresseerimata võib jätkuda olukord, kus horisontaalse poliitikakujunduse tingimustes jätkavad teadus ja majandus spetsialiseerumist omaenda loogikaid arvestades ning suuremate kokkupuutekohtadeta.

Lihtsustatult võib praegu sõnastatud nutika spetsialiseerumise võtmevaldkondade nõudlust või selle eeldusi jagada kolmeks:

1)   Vastamine turu otsesele tänapäevasele nõudlusele: nutika spetsialiseerumise poliitika elluviimisel on oluline silmas pidada, et TAI strateegias määratletud valdkondade vahel erineb nõudluse iseloom märgatavalt. Kui näiteks tervise ja põlevkiviga seotud tegevustes on määrav eeskätt riigi ja riigiettevõtete käitumine, siis IKT või uute materjalide kasutamine tööstuses sõltub eeskätt regionaalsete ja globaalsete väärtusahelate suundumustest ning välisinvesteeringute iseloomust. Samamoodi erinevad ka poliitikaalased väljakutsed. Näiteks IKT horisontaalne levik teistesse sektoritesse eraldi eesmärgina võib poliitikakujunduse tasandil tekitada järgmise paradoksi. IKT horisontaalne levik ei eelda ennekõike IKT sektori valmisolekut viia oma lahendusi ja tehnoloogiaid teistesse valdkondadesse või selle toetamist, vaid pigem teiste valdkondade – tööstussektori, tervishoiu, ehituse ja puidusektori – valmisolekut ja võimekust neid lahendusi tellida ja kasutusele võtta.

 Nagu ka nimetatud, sellises kontekstis saab avalikel poliitikatel olla IKT sektoris endas suhteliselt piiratud roll, kuhu kuuluvad ennekõike kvalifitseeritud tööjõu küsimused, aga ka IKT ettevõtete ekspordivõimekuste arendamine. Poliitika kujundamisel peab pigem keskenduma traditsiooniliste sektorite nõudluse toetamisele ja suunamisele näiteks finantsinstrumentide või regulatsioonide ja standardite muutmise kaudu.

Samas on erinevad EAS-i meetmed osaliselt neid protsesse ka siiani toetanud, kuid sektoraalsete eripärade analüüsi pole horisontaalsete meetmete kohandamiseks palju kasutatud. Näiteks IKT lahenduste kasutamine tervishoius eeldab suuresti sotsiaalministeeriumi ja haigekassa kui peamiste turunõudluse suunajate kaasamist, samas kui IKT lahenduste kasutamine targa maja kontseptsiooni arendamisel eeldab nii erinevate avaliku sektori tellijate koordineerimist kui ka erasektori nõudluse toetamist.

2)   Turunõudluse pikaajaline tekitamine ja tugevdamine: enamikku nutika spetsialiseerumise valdkondi iseloomustab väljakutsena siiski teaduse ja ettevõtluse vaheline nõrk side. Ühelt pool on selle põhjuseks Eesti ettevõtete madal teadmuspõhisus ning teiselt poolt Eesti teaduse arengu vähene suunatus rakendusuuringutele. Seega on poliitikate väljakutseks majanduse teadmuspõhisuse võimendamine nendes sektorites. Kui siiani on ettevõtluse teadmuspõhisust üritatud toetada võrdlemisi horisontaalselt, ilma valdkondade probleeme detailsemalt eristamata, ennekõike EAS-i ettevõtete toetamismeetmete kaudu, siis nutika spetsialiseerumisega saaks nende võimekuste arendamist kujundada lisaks ka avaliku sektori nõudluse kaudu, näiteks:

a) uute küberturve lahenduste tellimine riigiasutustele ning nende laiema arendamise ja ekspordi hilisem toetamine;

b) targa maja arendamise ja innovaatilise ehituse toetamine energiatõhususe nõuete karmistamise kaudu. Siin on abiks ka Euroopa Liidu seadustest tulenev liginullenergia kohustuse rakendumine 2019. aastast uutele avalikele hoonetele ning 2021. aastast kõikidele uutele hoonetele;

c) uute funktsionaalse toidu lahenduste tellimused, kasutades avalikku koolide toitlustusvõrku ning nende toodete ekspordi hilisem toetamine;

d) kõrgemate standardite kehtestamine valdkondades, kus on arenenud kodu­maine ettevõtlusvõimekus, või eranõudluse iseloomu teadlik mõjutamine, näiteks tarbijagruppide teadlik suunamine uute lahenduste kasutamisele.

Kuigi nii biotehnoloogia kui ka materjalitehnoloogia arendamise puhul on poliitilises retoorikas olulisel kohal teaduse kommertsialiseerimine, spin-off-ettevõtete loomine jne, sarnaselt IKT ärimudelite retoorikaga, siis nendes valdkondades leidub pigem üksikuid edulugusid ettevõtlusest, näiteks bakterite kasutamine piimatööstuses, mille ekspordivõimet jms saaks nutika spetsialiseerumise raames sihilikult võimendama hakata. Võimalik oleks edukaimate TAK-ide arendamine ekspordiklastriteks, soodustades suurema riskiastmega investeeringuid. Samas nõuab mõlema tehnoloogiavaldkonna elutsükkel infotehnoloogiaga võrreldes pikaajalisema poliitikakujunduse ajahorisondi kasutamist, näiteks materjalitehnoloogiate arengu ja nende leviku toetamist pikaajaliste keskkonnastandardite poliitika kaudu, samuti ka suurema riskiastmega rakendusliku TA planeerimist ja juhtimist.

Pikaajalise nõudluse toetamise abil saab tekitada vajalikke nišiturge, mis aitaksid ettevõtetel vähendada barjääre TA investeeringute tegemiseks. See eeldab aga suuresti sektoraalse lähenemise kasutamist nutika spetsialiseerumise poliitika elluviimisel. Näiteks kehtestades mõne konkreetse tehnoloogia puhul kõrgemaid standardeid ja seega muutes kohalikku TA nõudlust, võib eeldada ja toetada selle tehnoloogiaga seotud ettevõtete ekspordivõimekuste kasvu konkreetses sektoris. Kuid hoolikalt tuleb jälgida, et mõne teise tehnoloogia ja sektori puhul võib selline sekkumine viia pelgalt impordi suurenemiseni, sest kodumaist võimekust ei ole ega teki juurde.

3)   Avaliku sektori nõudluse fokuseerimine: mõnede nutika spetsialiseerumise näidete – e-tervis, põlevkivi parem väärindamine – puhul võib öelda, et nende valdkondade TA lahenduste ja uute tehnoloogiate peamiseks tellijaks või sisuliseks rahastajaks on ja jääb pigem avalik sektor, ennekõike haruministeeriumide või näiteks haiglate ja riigiettevõtete otsetellimustega. Nutika spetsialiseerumise peamiseks küsimuseks saab siin TAI-töö koordineerimine haruministeeriumidega rakenduslike uurimisküsimuste, tehnoloogiate arendamise, testimise jms vallas.

See võib eeldada ka poliitikameetmete-üleseid poliitilisi kokkuleppeid – näiteks Eesti Energia ja TTÜ koostöö tugevdamine, TAI horisontaalne koordineerimine haruministeeriumide ja HTM-i vahel jne. Need on ka suuresti valdkonnad, kus Eesti ühiskonna ees seisavad n-ö suured väljakutsed: energiaga varustatus, vananev elanikkond. Need ei kujuta endast mitte üksnes ühiskondlikke probleeme, vaid pikaajaliselt ka uusi turge ja võimalusi ettevõtetele probleemidele lahenduste väljatöötamises, kuivõrd nendega sarnased väljakutsed on ka mujal Euroopas. Ühelt poolt annab see riigile võimaluse võtta TA-alaseid riske ja õigustada neid, teisalt võib eeldada, et tulenevalt nende väljakutsetega seotud suurest määramatusest on just avaliku sektori nõudlus üks peamisi viise tehnoloogiliste riskide hajutamisel ning ettevõtete kaasamisel hangetesse, investeeringutesse, regulatsioonide ja standardite loomisse.

Kokkuvõtvalt tuleks igas nutika spetsialiseerumise alamvaldkonnas (ka TAI strateegiast välja jäänud, kuid hilisemates debattides esile kerkida võivates valdkondades) universaalsete, horisontaalsete vaadete kõrval keskenduda ka valdkonnaspetsiifilisse analüüsi, mis

a) kaardistaks valdkonna potentsiaalse nõudluse tunnused – nõudluse olemus ja maht, peamine rahastaja jne, teadusmahukuse ja rakenduslike väljundite potentsiaal, ekspordipotentsiaal, mh konkurentsipositsioon Läänemere või muudes relevantsetes väärtusahelates, ning määratleks avalike poliitikate sekkumise võimalused, sh investeeringud, hanked, uute standardite tekke soodustamine ja regulatsioonide loomine, eranõudluse stimuleerimine, osapoolte vahendamine; sisuliselt on tegemist ettevõtliku avastusprotsessi ja selle koordineerimisega ning eelnev erinevat tüüpi nõudluse ja nõudlusprobleemide avamine viitab, et see avastusprotsess ja koordineerimine võib võtta väga erinevaid vorme, kus nii riik kui erasektor kui ka teadlased saavad olla protsesside kõige optimaalsemateks vedajateks;

b) kaardistaks enne konkreetsete sekkumisloogikate ja meetmete väljakujundamist ka võtmepartnerid, kellega koostöös sekkumisloogikaid ja meetmeid arendada, või nende puudumise nii konkreetsete TA asutuste seas uurimisgruppide, keskuste, instituutide tasandil kui ka ettevõtluses – ettevõtted, nende assotsiatsioonid, klastrid – ja avalikus sektoris – ministeeriumid, agentuurid, riigiettevõtted. See võimaldab potentsiaalsel TA tulemuste tarbijail, seega ettevõtetel ja avalikul sektoril mõjutada TA arengutrajektoore otsesemalt kui see praegusajal on võimalik, ning tekitada otseseid tagasisidestusmehhanisme reaalmajandusliku nõudluse sõnastamiseks ja kohandamiseks. Võib öelda, et nüüd on Eesti TA tellimuse kujundajaks suures osas teadlased ise, mis aga arvestab pigem ühiskonna pikaajalisi väljakutseid ning tingibki selle vähese sidususe praeguse majanduse ja ühiskonnaga.

Kevadised soovitused uute struktuurivahendite meetmete planeerimiseks

Nutika spetsialiseerumise protsesside juhtimine ja koordineerimine. Võib öelda, et Eestis on nutika spetsialiseerumise juhtimisel ja koordineerimisel peamiseks väljakutseks poliitikate kujundamisse sekkumise võimu ja analüütiliste võimekuste arendamise tasakaalustamine. Nutikas spetsialiseerumine viitab ühelt poolt sellele, et TAI poliitikaid peaks kujundama teistsuguse loogika alusel, seetõttu oleks kasulik, kui nutika spetsialiseerumise juhtinstitutsioonil on võimekus erinevate institutsioonide tööd mõjutada, ning teistsuguse informatsiooni ja sisendite baasil ehk tuleks sõnastada spetsiifiline avaliku ja erasektori nõudlus siiani kogutava TAI statistika kõrval. Arengufondi positsioon Eesti TAI süsteemis ei pruugi tagada piisavat võimu mõjutamaks poliitikakujundust, kuid vähemalt nutika spetsialiseerumise juhtkomitee tasandil peaksid lisaks ettevõtetele olema esindatud MKM, HTM, haruministeeriumid ning ka EAS, ETAG (võib olla ka TAN). Üllatav on EAS-i ja ETAG-i esindajate puudumine praegusest nutika spetsialiseerumise juhtkomiteest.

Teiselt poolt peaksid analüütiliste võimekuste arendamiseks olema kaasatud Arengufondi nutika spetsialiseerumise valdkonnajuhid vaatlejatena ennekõike teaduse spetsialiseerumise osas nii ETAG-iga seotud ekspertkomisjonide töösse, EAS-i nutika spetsialiseerumisega seotud meetmete juhtimisse kui ka haruministeeriumide TAI-alaste strateegiate ja tegevuste väljatöötamisse ja juhtimisse.

Nutika spetsialiseerumise meetmete koordineerimine. Nagu eelnevalt mainitud, tasuks nutika spetsialiseerumise valdkondade arendamisel lähtuda eespool mainitud nõudluse määratlemise tüpoloogiast, sealjuures turu tänase vs pikaajalise nõudluse toetamine ja arendamine ning avaliku sektori nõudluse fokuseerimine ehk valdkondlike analüüside käigus täpsustada nutika spetsialiseerumise sisemist fookust, kuidas ja mis loogika järgi toetada konkreetseid spetsialiseerumisi ning valdkondade praeguseid arengutrajektoore ja -prognoose.

Teiselt poolt viitab see tüpoloogia ka tõsiasjale, et nutikas spetsialiseerumine on sisuliselt ja potentsiaalselt seotud laiema tegevuste või meetmete loeteluga kui TAI planeerimisel otseselt nutika spetsialiseerumise stipendiumiprogrammis ja nutika spetsialiseerumise riiklikus TA programmis välja toodud. HTM-i poolelt saab neile kahele meetmele selgelt lisada ka haruministeeriumide riiklike programmide meetme, eriti avaliku sektori nõudluse fokuseerimise, aga ka pikemaajalise turunõudluse arendamise toetuseks).

MKM-i tegevuste poolelt saab nutika spetsialiseerumisega siduda ka klastrite ja TAK meetme, sest mõned TAK-id või klastrid võivad olla loogilised nutika spetsialiseerumise arenduskeskused, Samuti annab nutika spetsialiseerumise siduda innovatsioonipoliitika meetmetes nii turu kui ka avaliku sektori nõudluse arendamise tegevustega), nutika spetsialiseerumise edulugude puhul sobivad ka ekspordi arendamise meetmed.

Siinkohal ei ole esmatähtis kõikide meetmete sidumine nutika spetsialiseerumise käsitlusega, vaid

a) dubleerimise välistamine, et haruministeeriumide TA, TAK-ide, nutika spetsialiseerumise meetmed ei rahastaks rohkem või vähem kattuvaid tegevusi ja võrgustikke;

b) meetmetevahelise täiendavuse tagamine. Näiteks rakendusliku fookusega TA projektide kõrval, mida võivad ellu viia ka ülikoolide teadusgrupid, oleks mõistlik kaaluda ka pikemaajalisi nõudlusepoolseid meetmeid, näiteks innovaatilisi hankeid, valdkonnaga seotud ettevõtete spetsiifiliste riskide maandamiseks ja rakendusuuringutest konkreetsete lahenduste tootmise rahastamiseks.

Samal ajal võivad mõlemad toetused olla seotud ka konkreetse TAK-i või klastri partnerite tööga ning TAK-i kaudu saab täiendavalt rahastada doktorantide osalemist rakendusuuringutes jms. Lisaks saaks kohaliku nõrga rakendusliku TA võimekusega valdkondades stipendiumimeetme abil rahastada ka Eesti doktorantide, noorteadlaste ja inseneride teadustööd või praktikat välismaa TA asutustes ja ettevõtetes. Avaliku sektori nõudluse kontekstis saab samamoodi siduda ja fookustada haruministeeriumide TA programmi ja nõudlusepoolsete meetmete tegevusi.

Nutika spetsialiseerumise meetmete juhtimine. Nutikas spetsialiseerumine eeldab varasemast selgemat nõudluse ja rakenduslike arengusuundade sõnastamist nii meetmete väljatöötamisel kui ka meetmete raha jagamisel. Sisuliselt peaks selgemad eesmärgid ja fookus eelnema meetmete väljatöötamisele või vähemalt taotlusvoorude jms väljakuulutamisele. See omakorda tähendab, et meetmete juhtimisel ja fookuste määratlemisel peaks meetme olemuse alusel olema senisest suurem osakaal kas haruministeeriumide või ettevõtete ja haruliitude esindajatel, mis vähendaks tõenäosust ja ohtu, et teadlased suunavad meetmete tegevuste sisu lähtuvalt enda pikaajalistest rutiinidest ja arusaamadest. Muidu ei pakuks nutika spetsialiseerumise meetmed ja juhtimissüsteem olulist lisandväärtust senisele TAI poliitikale.23

Lahendusena võiks siin

a) rakenduslike projektide väljakuulutamisel kasutada Euroopa Liidu raamprogrammide uurimisteemade defineerimise loogikat, mis sõnastab konkreetselt rahastatavate tegevuste piirid, oodatud tulemused;

b) vähendada teaduse bibliomeetriliste mõõdikute tähtsust valikukriteeriumides ja aktsepteeritud tulemustes;

c) lubada rakendusliku fookusega uuringute puhul ka välismaiste TA asutuste osalemist, kuid nõudes samal ajal ka konsortsiumilaadset koostööd Eesti TA asutustega.

Ühelt poolt võib eeldada, et praegused ­TAK-id hõlmavad suurt osa Eesti rakendusliku uurimistöö võimekusest ning nende jätkumine või fookuste muutmine mõjutab ka nutika spetsialiseerumise rakenduslike uuringute programmi dubleerimise tõenäosusi, aga ka komplementaarsuse võimalusi, muuhulgas ka nõudlusepoolsete meetmete kasutamisel. Teiselt poolt määrab haruministeeriumide nõudluse ja nutika spetsialiseerumise seoste arenguvõimalusi ministeeriumide valmisolek koostööks HTM-iga, et võimendada senist valdkondliku TAI tegevust.

Siinkohal võiks osaliselt kaaluda haruministeeriumide rakendusliku fookusega nõudluse rahastamist nutika spetsialiseerumise, aga ka nõudlusepoolse innovatsioonipoliitika meetmest tingimusel, et haruministeeriumid teevad koos HTM-iga koostööd valdkondlike TAI programmide arendamisel, rahastades sellega pigem strateegilisi ja pikemaajalisi eesmärke. Sisuliselt eeldaks see haruministeeriumitelt oma valdkonna arenguid suunava teadliku TA- ja tehnoloogiapoliitika kujundamist ning selle ellukutsumise järjekindlat soodustamist, n-ö poliitilise tellimuse sõnastamist.

Oluline oleks sellise koordinatsiooni abil välistada projektide sisulist dubleerimist ning tagada, et erinevate meetmete fookused toetaksid nutika spetsialiseerumise võtmes erinevate poolte vajadusi, tagades ennekõike avaliku sektori ja TA asutuste investeeringute vajadused ning maandades valdkonnaga seotud ettevõtete tururiskid.

Kokkuvõte

  • Nutikas spetsialiseerumine saab Eesti kontekstis olla pigem TAI tegevuste koordineerimisele suunatud poliitikakontseptsioon kui iseseisva mõjuga poliitika või tegevuste programm: nutika spetsialiseerumise potentsiaalne loogika ja mõjuulatus on suurem kui konkreetsed vastavanimelised poliitikameetmed.
  • Nutikas spetsialiseerumine võimaldab koordineerida mitmete TAI poliitika institutsioonide, nagu MKM, HTM, haruministeeriumid, EAS, ETAG tegevusi ja arengusuundi TAI strateegia sotsiaal-majandusliku mõjususe suurendamise eemärgi saavutamiseks.
  • Nutikas spetsialiseerumine võimaldab lisaks nutika spetsialiseerumise TA programmi ja stipendiumimeetmele koordineerida sekkumisloogikate ja juhtimisinstrumentide väljatöötamist ministeeriumidele. MKM-i valitsemisala TAI poliitika instrumentidest tuleksid kõne alla klastrite ja Tehnoloogia Arenduskeskuste (TAK) meetmed, nõudlusepoolsed innovatsioonipoliitika meetmed, ekspordi arendamise meetmed ning HTM valitsemisala TAI poliitika instrumentidest haruministeeriumide TA programmid.
  • Nutikas spetsialiseerumine eeldab haruministeeriumide TA-võimekuse arendamist, milleta on keeruline suurendada olemasoleva TAI süsteemi reaalmajanduslikku olulisust.
  • Nutika spetsialiseerumise juhtimisse – tegevuste planeerimisse ja elluviimisse – peaks lisaks ettevõtetele kaasama MKM, HTM, haruministeeriumide, Arengufondi, EAS-i ja ETAG-i esindajad.
  • Nutika spetsialiseerumise analüütilise võimekuse suurendamiseks peaks Arengufondi nutika spetsialiseerumise valdkonnajuhid olema kaasatud vaatlejatena nii ETAG-iga seotud ekspertkomisjonide töösse, EAS-i nutika spetsialiseerumisega seotud meetmete juhtimisse kui ka haruministeeriumide TAI-alaste strateegiate ja tegevuste väljatöötamisse ja juhtimisse.

Kasutatud kirjandus

  • Arengufond. (2013). Nutikas spetsialiseerumine – kitsaskohtade ja uute võimaluste analüüs. – http://www.arengufond.ee/wp-content/uploads/2013/06/AF_kitsaskohad_final2.pdf
  • Bonaccorsi, A. (2007). Explaining Poor Performance of European Science: Institutions versus Policies, Science and Public Policy 34 (5), 303–316.
  • Bonaccorsi, A. (2009). Towards an appropriate policy mix for specialisation, Pontikakis et al (eds) The Question of R&D Specialisation. Perspectives and policy implications, JRC EC: 63–69.
  • Dosi, G., Llerena, P., Labini, M. S. (2006). The Relationships between Science, Technologies and their Industrial Exploitation: An Illustration through the Myths and Realities of the So-Called ‘European Paradox, Research Policy 35 (10), 1450–1464.
  • Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014–2020. (2014). Riigi Teataja III, 25.03.2014, 8. – https://www.riigiteataja.ee/akt/325032014008
  • Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 Teadmistepõhine Eesti (2014). Riigi Teataja III, 29.01.2014, 2. – https://www.riigiteataja.ee/akt/329012014002
  • Foray, D. (2009). Understanding Smart Specialization, Pontikakis et al (eds) The Question of RjaD Specialisation. Perspectives and policy implications, JRC EC: 19–27.
  • Foray, D., David, P., Hall, B. (2009). Smart specialisation – the concept, Knowledge economists policy brief 9. – http://ec.europa.eu/invest-in-research/pdf/download_en/kfg_policy_brief_no9.pdf
  • Foray, D., David, P. A., Hall, B. (2011). Smart Specialisation: From academic idea to political instrument, the surprising career of a concept and the difficulties involved in its implementation, MTEI Working Paper, Ecole Polytechnique Federale de Lausanne.
  • Hausman, R., Rodrik, D. (2003). Economic development as self-discovery, Journal of Development Economics: 603–633.
  • Karo, E. jt (2014). Eesti teadusfinantseerimise instrumendid ja teaduse rakendatavus majanduses: poliitikaanalüüs tänase TAI süsteemi väljakutsetest ja võimalustest, TIPS poliitikaanalüüs (ilmumas).
  • Karo, E. ja Kattel R. (ilmumas). New Structuralism and Evolving Policy Capacities in the Eastern European EU Member States, Journal of Economic Policy Reform.
  • Lin, J.Y. (2012). New Structural Economics: A Framework for Rethinking Development and Policy. The World Bank.
  • McCann, P. and Ortega-Argiles, R. (2011). Smart specialization, Regional Growth and Application to EU Cohesion Policy, Economic Geography Working Paper, University of Groningen. – https://community.oecd.org/docs/DOC-35950
  • Roolaht jt (2012). Lõppeva teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia hindamine. TIPS raport – http://www.tips.ut.ee/index.php?module=32&op=1&id=3532
  • State of the Region Report 2013. The Top of Europe – Plowing Ahead in the Shadows of a Fractured Global Economy (2013) Copenhagen, Baltic Development Forum. – http://www.bsr2013.eu/wp-content/uploads/BDF_SotRR_2013_web.pdf
  • Technopolis (2006). Strategic Evaluation of Innovation and the knowledge based economy in relation to Structural and Cohesion Funds, for the programming period 2007–2013. Synthesis Report.
  • Technopolis. (2008). Mid-Term Evaluation of the Competence Centre Programme, Innovation Studies 12. – http://www.mkm.ee/innovatsiooniuuringud/
  • Ukrainski, K., Kanep, H., Masso, J. (2013). Eesti teaduse rahastamise rahvusvaheline võrdlevanalüüs. – http://www.tips.ut.ee/index.php?module=32&op=1&id=3561
  • Varblane, U. (2014). Eesti teaduse kestlikust rahastamisest toetussõltuvuse taustal. Ettekande slaidid, Tartu,14.02.2014. – http://www.akadeemia.ee/_repository/file/TEGEVUS/ETTEKANDED/2014/E_Varblane.pdf

Märkused

* Poliitikaanalüüs on valminud TIPS-i programmi uuringute 2.2, 4.1, 5.3, 6.2, ja 7.2. baasil (vt täpsemalt www.tips.ut.ee) Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste koostöös. Kommentaarid analüüsile on oodatud erkki dot karo at ttu dot ee.
2 Kontseptsiooni autorite käsitlus sellest muutusest ning kontseptsiooni teaduslikest väljakutsetest: Foray, D., David, P. A. and Hall, B. (2011). Smart Specialisation: From academic idea to political instrument, the surprising career of a concept and the difficulties involved in its implementation, MTEI Working Paper, Ecole Polytechnique Federale de Lausanne.
3 Foray, D., David, P. and Hall, B. (2009). ‘Smart specialisation – the concept’, Knowledge economists policy brief 9: http://ec.europa.eu/invest-in-research/pdf/download_en/kfg_policy_brief_no9.pdf.
4 Vt Dosi, G., Llerena, P. & Labini, M.S. (2006). „The Relationships between Science, Technologies and their Industrial Exploitation: An Illustration through the Myths and Realities of the So-Called ‘European Paradox’”, Research Policy 35 (10): 1450–1464.
5 Vt ka Karo, E. ja Kattel, R. (2010). „The Copying Paradox: Why Converging Policies, but Diverging Capacities in Eastern European Innovation Systems?”, The International Journal of Institutions and Economies, 2(2): 167–206.
6 Alternatiivseid lähenemisi on siin viimasel ajal käsitletud nt uue struktuuriökonoomika võtmes (new structural economics). Vt nt Lin, J.Y. (2012). New Structural Economics: A Framework for Rethinking Development and Policy. The World Bank. Kahe mudeli võrdluse ja sobilikkuse kohta KIE riikides vaata ka Karo, E. ja Kattel R. (ilmumas) „New Structuralism and Evolving Policy Capacities in the Eastern European EU Member States”, Journal of Economic Policy Reform.
7 Vt nt Technopolis (2006). Strategic Evaluation of Innovation and the knowledge based economy in relation to Structural and Cohesion Funds, for the programming period 2007–2013. Synthesis Report.
8 Regionaalarengu uurijad väidavad, et tuues nutika spetsialiseerumise sektoraalsest kontekstist regionaalsesse arengudebatti, võivad mitmed mudeli aluspõhimõtted muutuda: nt enim arenenud regioonid spetsialiseeruvad äärmisel laialt ja mudel ei paku poliitikaanalüüsi olulist väärtust; vähem arenenud regioonid võiksid mudeli loogikast kõige enam võita, kuid seal ei pruugi ettevõtliku avastusprotsessi jaoks olla piisavalt võimekusi. Vt nt McCann, P. and Ortega-Argiles, R. (2011). „Smart specialization, Regional Growth and Application to EU Cohesion Policy”, Economic Geography Working Paper, University of Groningen: https://community.oecd.org/docs/DOC-35950.
9 EL-i kui terviku seisukohalt tekitab piirideülene vaade lisaks paradoksi: kui nutikas spetsialiseerumine üritab muuta rahvusvahelist tööjaotust EL-i sees järjest tõhusamaks (et EL tervikuna oleks konkurentsivõimeline maailmaturul), siis liikmesriikide poliitikate eesmärk (tulenevalt sellest, et EL-is puuduvad sisulised konkurentsivõime kasvu ümberjagamise mehhanismid) on sisuliselt konkureerida regioonide ja riikide vahel. Eesti TAI poliitika eesmärk on muutuda järjest Skandinaavia riikidega sarnasemaks ning järk-järgult võtta üle nende roll globaalsetes väärtusahelates. Teisisõnu eeldab nutikas spetsialiseerumine, et EL toimib kui rahvusriik ja spetsialiseerumised selle sees on loomulik tööjaotus, mille negatiivset mõju (‘kasumi’ kontsentreerumine väärtusahelate üksikutesse elementidesse) tasakaalustavad muud (majandus- ja sotsiaal-) poliitikad.
10 Vt Hausman, R. and Rodrik, D. (2003). „Economic development as self-discovery”, Journal of Development Economics: 603–633.
11 Vt nt kriitikad endise Maailmapanga peaökonomisti sarnastele ideedele: Lin, J.Y. (2012). New Structural Economics: A Framework for Rethinking Development and Policy. The World Bank.
12 Technopolis (2008). Mid-Term Evaluation of the Competence Centre Programme, Innovation Studies 12: http://www.mkm.ee/innovatsiooniuuringud/.
13 Selline olukord on väikeriigi puhul mõneti paratamatu, kuid ometi tekib küsimus, kas Eesti ei subsideeri rahvusvahelist TA süsteemi ehk rahvusvahelisel tasemel tehtavat ja (väljaspool Eestit) rakendatavat teadust rohkem kui eksportivad tööstusettevõtted suudavad kodumaiselt kasutusele võtta rahvusvahelise TA uuendusi.
14 Eesti analüüsi moonutab suurte TA investeeringute andmete salastatus (see on sarnane ka teiste riikidega), mistõttu nt põlevkiviõli tootmise arendamisse tehtud investeeringud 2010. aastal ei kajastu analüüsis.
15 Vt ka Karo, E. jt (2014). Eesti teadusfinantseerimise instrumendid ja teaduse rakendatavus majanduses: poliitikaanalüüs tänase TAI-süsteemi väljakutsetest ja võimalustest, TIPS poliitikaanalüüs (ilmumas).
16 Vt Arengufond (2013). Nutikas spetsialiseerumine – kitsaskohtade ja uute võimaluste analüüs: http://www.arengufond.ee/wp-content/uploads/2013/06/AF_kitsaskohad_final2.pdf
* Ukrainski, K., Kanep, H., Masso, J. (2013). Eesti teaduse rahastamise rahvusvaheline võrdlevanalüüs, http://www.tips.ut.ee/index.php?module=32&op=1&id=3561
17 Vt ka Roolaht jt (2012). Lõppeva teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia hindamine. TIPS raport: http://www.tips.ut.ee/index.php?module=32&op=1&id=3532
18 Lisaks eeldab konkurentsipõhisus teatud kriitilise massi potentsiaalsete taotlejate olemasolu (mis on mitmetes nutika spetsialiseerumise valdkondades pigem kaheldav), kuid see omakorda võimendab ka uurimisasutustevahelist konkurentsi ja strateegilist (sealhulgas ka dubleerimist säilitavat) käitumist ning see ei pruugi viia just seesuguse institutsionaalse (samuti regionaalse) TA pakkumise kontsentratsioonini, mis oleks riigile tervikuna otstarbekas. Nutika spetsialiseerumise elluviimiseks oleks vaja määrata konkreetsed teadus- ja kompetentsikeskused, kes alt üles ettevõtjatepoolsele initsiatiivile vastaksid ja oleksid ka vastutavad temaatilises mõttes laiemate teadusteemade eest (võrdluseks praegune kitsas projektipõhine lähenemine), mis omakorda võimaldab tihedamalt siduda tegevusi ka kohaliku arenguga (Arengufondi kitsaskohtade analüüs toob välja mitmete kompetentsikeskuste ja spetsialiseerumisvaldkondade seosed, milles on ainest paremaks sidumiseks regionaalarenguga).
19 Vt ka Ukrainski, K., Kanep, H., Masso, J. (2013). Eesti teaduse rahastamise rahvusvaheline võrdlevanalüüs, http://www.tips.ut.ee/index.php?module=32&op=1&id=3561; Karo, E. jt (2014). Eesti teadusfinantseerimise instrumendid ja teaduse rakendatavus majanduses: poliitikaanalüüs tänase TAI süsteemi väljakutsetest ja võimalustest, TIPS poliitikaanalüüs (ilmumas).
20 Arengufond (2013). Nutikas spetsialiseerumine – kvalitatiivne analüüs: http://www.arengufond.ee/upload/Editor/Publikatsioonid/Nutikas%20spetsialiseerumine%2020_02_2013.pdf
21 Foray, D., David, P.A., Hall, B. (2009). „Smart Specialisation – The Concept”, Knowledge Economists Policy Brief no 9, June: http://ec.europa.eu/invest-in-research/pdf/download_en/kfg_policy_brief_no9.pdf
22 Vt nt. Bonaccorsi, A. (2007). „Explaining Poor Performance of European Science: Institutions versus Policies”, Science and Public Policy 34 (5): 303–316); Bonaccorsi, A. (2009). „Towards an appropriate policy mix for specialisation”, Pontikakis et al (eds) The Question of R&D Specialisation. Perspectives and policy implications, JRC EC: 63–69; Foray, D. (2009). „Understanding ‘Smart Specialization’”, Pontikakis et al (eds) The Question of RjaD Specialisation. Perspectives and policy implications, JRC EC: 19–27.
23 Vt eelmise perioodi meetmete juhtimise osas nimetatud kriitikat Karo, E. jt (2014). Eesti teadusfinantseerimise instrumendid ja teaduse rakendatavus majanduses: poliitikaanalüüs praeguse TAI süsteemi väljakutsetest ja võimalustest, TIPS poliitikaanalüüs (ilmumas).

Tagasiside