Nr 30

Laadi alla

Jaga

Prindi

Julgeolekupoliitika: kas valimisratsu või konsensus?

Nagu tõdes juba eelmise Riigikogu Toi­metiste vestlusring, on Ukraina sünd­mused muutnud väga palju julgeole­kusituatsiooni maailmas ja Eestis. Need sündmused mõjutavad kahtlemata ka eelseisvaid Riigikogu valimisi. Meenuta­des kõiki seniseid taasiseseisvunud Ees­ti Riigikogu valimiskampaaniaid, pole neist üheski võrreldaval viisil käsitletud julgeolekupoliitikat, mida veidi puudu­tas 2003. aasta kampaania enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga.

Riigikogu Toimetiste vestlusring tuletas meel­de omaaegset konsensust Eesti poliitiliste erakondade seas Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse teemal. Kas praeguses olukorras ja käimasolevas valimiskampaanias tuleks mõelda samasuguse konsensuse üle? Kas niisugune konsensus on vajalik ning kuidas see võiks sündida? Selle üle arutlesid Enn Eesmaa (Keskerakond), Marianne Mikko (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), Mati Raidma (Reformierakond) ja Urmas Reinsalu (IRL).

Konsensusest julgeolekuküsimuste

Marianne Mikko:

Niisugune konsensus [julgeolekuküsimustes erakondade vahel] ei ole mitte lihtsalt vajalik, vaid see on ele­mentaarne, sest on teatud asjad, mille puhul kõikides korralikes demokraatlikes õigusrii­kides peetakse sõna ja ei torgita teemat – mis on seotud rahvuslike huvidega ja riigi julgeoleku püsimisega. Sestap märkan sellel sügisel ohumärke, mis on seotud loomulikult Ukrainaga. Olen märganud teatud energiat ja energilisust meeste poolt, kes tahavad natuke teisi õrritada ja tegelda ülepakkumisega. See on ohtlik tendents. Räägin seda kui sotsiaal­demokraat ja kui naine.

Mart Raudsaar:

Mis mõttes ülepakkumistega?

Marianne Mikko:

Kes võrreldes teistega tagab rohkem julgeolekut, kes võrreldes teis­tega elab rohkem kaasa Ukrainale. Mulle tundub, et nii välis- kui ka kaitsepoliitika on sellised, kus tegelikult on mitu tasandit [avalik ja mitteavalik]. Kui me toome valimisvõitlus­se kõik selle, mida me teame, siis tähendab see – vabandust väga –, et meie potentsiaalsed vastased võivad noppida üles väga kasulikku informatsiooni.

Ma näen ohumärke, mille puhul ma ei ole ülemäära uhke ega õnnelik, milliseid tuure hakkab valimiskampaania võtma. Praegu, kui me seda juttu räägime, on alles 11. november. Seega vihasem võitlus seisab ees jaanuaris ja eriti veebruaris. Ma kutsun üles kõiki erakondi sellele mõtlema ja pigem pisut end tagasi tõm­bama. Siiski mulle tundub, et ennem minnakse [kampaaniaga] edasi.

Enn Eesmaa:

Ma arvan, et väga oluline on see, et kõik meie suured erakonnad on  valimistevahelisel perioodil saavutanud üsna tänuväärse üksmeele välis- ja ka julgeoleku­poliitilistes küsimustes. Ma olen töötanud väliskomisjonis kõik need üksteist aastat, mis ma Riigikogus olen olnud ja võin kinnitada, et ma ei mäleta ühtegi korda, et oleksime näiteks väliskomisjonis mingit otsust või küsimust hääletanud.

Teine asi on loomulikult kõik see, mis on seo­tud valimistega. Valimiste puhul muututakse kõigepealt rohkem ontlikumaks, printsipiaal­semaks ja must-valgemaks. Minu jaoks on tähtis, et saavutaksime suhteliselt üksmeelse lähenemise pärast valimisi, ükskõik kes moo­dustavad koalitsiooni või kes jäävad oposit­siooni. Mis puudutab seda kuulsat Vene kaarti, siis see kuulub poliitilise tegevuse juurde. See on teema, kus praktiliselt iga kodanik on mõnevõrra asjatundja ja sellega kaasneb suuresti ka kõik praegu Ukrainas toimuv. Kui nii võtta, siis on meil tohutult palju asjatund­jaid, kuid neid, kes teavad suhteliselt detailselt Ukrainas valitsevat olukorda, on palju vähem.

Mati Raidma:

Võin kinnitada hea kollee­gi sõnu! Võibolla tuleks kõigepealt vaadata parlamentaarset kultuuri ja parlamentaarset töökeskkonda. Olles nüüd peaaegu kaheksa aastat riigikaitsekomisjoni juhtinud, ma ei näe ohumärke ja neid pole ka nende aastate jooksul olnud ehk siis kõik erakonnad suhtuvad väga tõsiselt ja kaalutletult riigikaitsepoliitikasse. Komisjoni laua taga on kõik need aastad alati leitud üksmeel.Selles mõttes on stabiilsusolemas ning vaadates rahvusvahelist kon­teksti, siis on see väärtus iseenesest. Samuti on kaitse-eelarve osas üksmeel. Üksmeel ei tähenda arutelude puudumist. Loomulikult toimuvad arutelud, aga positsioon ja lõppotsus on üksmeelne.

Teisalt, tõepoolest lähenevad valimised ja valimisprotsessiga kaasaskäivad iseärasused. Võibolla Marianne täpsustaks oma mõtet, aga mina tahaksin öelda, et neid väljaütlemisi just nimelt elukutseliste poolt on olnud kõik need kaheksa aastat. Kui avad need vanad lehed, siis oma seisukohti on avaldanud kõik kõrgemad ohvitserid, kes on kaitse­väest lahkunud.

Kuidas need praeguses kontekstis välja pais­tavad? Ja teiseks, kuidas tahetakse neid välja näidata? Siin on erinevad seisukohad, ilmselt heade kolleegidega IRL-ist, et riigikaitse teemat ei tohi puudutada ja see tekib justnagu iseene­sest. Tegelikult ei teki ja kõik need aastad on selle [riigikaitselise] mõtte arengul poliitikud kaasas olnud. Julgen hoida oma seisukohta, et me [Riigikogu] ei ole kummitempel riigikaitse valdkonnas. Kõigis kontseptsioonides, kaasa arvatud laia riigikaitse käsitluses, sisaldub väga palju ka meilt Riigikogust tulnud mõtteid ja ideid. See debatt on tegelikkuses elav.

Urmas Reinsalu:

Võis jääda mulje, nagu oleks IRL-i seisukoht, et riigikaitse teemat ei tohi puudutada ja see tekib iseenesest. Ei teki iseenesest. Meil on läänesuunalise vektori konsensus olemas, nii poliitilises ruumis kui ka ühiskonnas, et tahame olla osa lääneblokist ja me ei alistu vaenlasele.

Eesti praktilisi sõjalisi valikuid – mis on kuju­nenud konsensuslikult – on püütud kahtluse alla seada, ent need on olnud pigem erandid. Mis need on? Esiteks kaitsekulutuste [sisema­janduslikust koguproduktist] kahe protsendi reegel, teiseks üldise reservarmee põhimõte, kolmandaks Kaitseliidu olemasolu ühe riigi­kaitse komponendina ning kutselise kaitse­väe areng ja lisaks efektiivne panustamine välismissioonidesse.

Seega – kui kõnelen konsensuse vajadusest, siis see on küll poliitiliste valikute koht, mis ei teki iseenesest. Kui palju raha me Eesti riigikaitsesse paneme ja millised võimed me vastu saame? Kindlasti on ratsionaalne vältida loosunglikku suhtumist, lipu lehvitamist prak­tiliste otsuste langetamise asemel. Mina arvan küll, et Eestis oleks mõistlik erakondade vahel sõlmida kokkulepe, mis puudutab sõjaliste võimete arendamist.

Muutunud julgeoleku keskkond võiks pike­mas tegevusplaanis, kümneaastases perspek­tiivis tähendada seda, et me panustame ja arendame välja kiiremini oma iseseisva kait­sevõime sõjalised võimed ja soetame moona. Ja see võiks olla üks konsensus, mis saadaks selge signaali nii ühiskonnale, liitlastele kui ka kaitseväele planeerimise jaoks.

Teiseks on erinevad seisukohad kodakond­suspoliitika küsimustes, kus on ka julgeole­kudimensioon. Kui kõneleme kodakondsus­poliitika põhialuste muutmisest, siis kas sellel on julgeolekupoliitilised kaasmõjud? Seda teemat soovitakse vältida, aga paraku siin on julgeolekupoliitilised mõjud. Vaatame nõnda­nimetatud Vene kaardi küsimust. Üks asi on sisepoliitiline debatt, milline on erakondade arusaam ja hinnang Vene võimu käitumisele. Peame möönma, et Vene Föderatsioon osaleb oma infooperatsioonidega kindlasti valimistel. Ja suur osa meie kaasmaalastest ja ka meie kodanikest, kes valimistel poliitilist võimu teostavad, on väga selgelt kallutatud ja agres­siivse inforuumi mõjuväljas …

Teise riigi info Eesti ühiskonna mõjutajana

Mart Raudsaar:

Kuidas Vene Föderatsioon võiks infooperatsioonidega valimistel osaleda?

Urmas Reinsalu:

Ta osaleb infooperatsiooni­dega nõnda, et esiteks mõjutab avalikult mee­diaruumi vahendusel kindlasti inimeste ja ühis­konna hoiakut ning ma arvan, et meil seisavad ees ka erinevad konkreetsed provokatiivsed operatsioonid. Seda ei ole mõtet eitada – neid me oleme juba varem ka näinud. Kõik sam­mud, mis Eesti ühiskonda destabiliseerivad, leiavad aset enne valimisi ja mõjutavad ühis­konda. Eston Kohveri juhtum on paratamatult reaalne aktsioon, mille puhul võime analüüsida selle eesmärki, aga kui räägime luureoperat­sioonist, siis selle eesmärk oli destabiliseeriv.

Mati Raidma:

Ma arvan, et tänane situat­sioon on tugevam ja parem. Ei poolda, et alustaksime protsessi parlamendierakondade ühise lepingu koostamisest ja allakirjutami­sest, mida mitmed riigid on teinud. See soo­vitus tuleb Euroopa ja NATO poolt, aga ma ei näe selles suurt võitu. Ma tean, et naabrite juures on seda tehtud ja see tulemus on samm edasi, aga see koht, kus parlamendierakond saab otseselt osaleda ja kujundada seda lepin­gut ehk konsensust, on seesama kümne aasta plaan. See on valitsuse dokument, aga riigi­kaitsekomisjon muutis vastavat seadust ja see dokument peab käima riigikaitsekomisjoni laua pealt läbi. Kõik parlamendierakonnad tegelevad selle kümne aasta plaaniga ja anna­vad oma sisendi. Tänasel päeval see protsess toimib. Ja mida ma pean lisama vastuseks krii­tikale, et tegelikult kümme aastat on pikk aeg ja praegused muutused julgeolekukeskkonnas on kiiremad, kui me planeerimisprotsessi sea­dustades ette nägime? Plaan vaadatakse üle igal neljandal aastal.

Infosõda on tõepoolest uus võitlusväli. Olgem ausad, me oleme rääkinud sellest pikalt, aga pole endale eriti selgeks teinud, kui suur välja­kutse see on. Selle vastusena on olemas meie kaitsemehhanism, mida nimetatakse psühho­loogiliseks kaitseks. Oleme väga vähe teinud, et see psühholoogiline kaitse oleks üheselt ja positiivselt mõistetud nii meie poliitikute, ajakirjanike kui ka ühiskonna poolt tervikuna. See väljakutse veel seisab ees ja me peame lähiaastatel forsseerima oma koostööd ja ühist jõupingutust, sest surve informatsiooni vald­konnas suureneb pidevalt. Me elame infor­matsiooniajastul – ja infosõja kontekstis võib hakata murenema meie omavaheline usaldus ja meie kui riigi usaldus partnerite ees.

Urmas Reinsalu:

Mis puudutab seda kümne aasta kava, ma arvan, et Mati Raidmal on õigus, kümneaastane kava on mõistlik ja seda tuleb perioodiliselt üle vaadata. Küll aga on küsimus selles, et kümneaastane kava pandi paika, lähtudes meie olemasolevast ressursist – ühest küljest majanduskasvu nominaalsest tasemest ja sellest eeldusest kahest protsendist [SKT-st] peale. Kas me peaksime mingeid võimeid kiiremini soetama? Näiteks moona soetama, siis mitu päevanormi on meil reserv­väele ette nähtud, samuti keskõhutõrje ja soo­musmanöövervõimekuse väljaarendamine.

Mati Raidma:

Lisaksin sisejulgeoleku ja piiri kindlustamise.

Enn Eesmaa:

Kümme aastat on samm õiges suunas ja sellesse [konsensuslikku kavasse] peavad sisu andma just fraktsioonid, nende esindajad, seda ka vastavates komisjonides.

Mis puudutab infosõda, siis kahtlemata see on olemas. Meie naaberriik teostab seda üsna jõuliselt, kuid me peame arvestama, et ka Eesti annab panuse oma naaberriigi valikutes­se. Asi on lihtsalt selles, et meie võimalused on piiratud, kuna naaberriigi elanikkond ei jälgi meie saateid ega ka meie poliitikute väl­jaütlemisi. Olgem ausad, need on ju tavaliselt üsnagi jõulised Venemaa suhtes. Ma ei räägi sellest, kas see on õige või mitte – see on natu­ke teine teema –, kuid ma räägin põhimõttest.

Venemaaga on see eripära, et Eestis elab üsna palju venekeelseid inimesi ja nad on selles mõttes tunduvalt kergemini mõjutatavad. Mis puudutab infosõda, siis ma usun, et kõik era­konnad on selles ühte meelt, et meie kübertur­valisus on ääretult oluline. Katsed kõiksuguste võtetega meie inforuumi rünnata või mõjutada peaksid olema välistatud. Ma kuulun nende hulka, kes arvavad, et sellesuunalist tööd peaks rahastama võimalikult heldelt.

Marianne Mikko:

Kui tulla selle juurde, kas parlamendiparteide ülest ühiskondlikku lepet oleks vaja, siis ma leian sarnaselt Mati Raidmaga, et see kümne aasta kava on päris hea. Tegemist on strateegilise dokumendiga, mille puhul lisapabereid tekitada – nii-öelda dokumenti dokumendi pärast – ei ole vaja. Mitte alati ei ole vaja võile rasva peale mää­rida, et võileib toredamaks muutuks.

Muutunud julgeolekukeskkonna osas liigub mu mõte selles suunas, et me ei peaks tegele­ma oma vastase ja tema tugevusega ehk rääki­da pidevalt hundist, ükskõik mis nimega teda nimetada. Pigem tegeleksime oma võimekuste arendamise ja nende harmoneerimisega meie liitlastega. Peaksime tegema kodutööd, et valmisolek hetkel x oleks maksimaalne. Ma ei taha Vene hüsteeria nii-öelda üles piitsutamist ja öelda, et seal on vaenlane. Sest kampaania olukorras on vastandumine kõige lihtsam.

Ma olen positiivsete võimekuste väljatöötami­se suur eestkõneleja. Selleks on väga hea taust Walesi tippkohtumiselt sellest sügisest, mille tulemusse on kiirreageerimine sisse kirjutatud. Olen selle üle ülimalt õnnelik.

Nüüd psühholoogilisest sõjast. Jah, ma leian, et mõte venekeelse kanali tegemiseks Eesti Vabariigis on õige mõte – ainult et vabandust väga, siiski kümme-kaksteist aastat hilinenud mõte –, aga sellest hoolimata tuleks mõte ellu viia ja mitte ressurssi kokku hoida.

Üks asi veel, mida me ei ole puudutanud, on meie kaitsetahe ja meie valmisolek kõige laiemas mõttes. Kas meie kaitsejõud on opti­maalsed? See debatt on sellel suvel ja sügi­sel alanud seoses Norra kaitseväe muutus­tega, kus kohustuslik ajateenistus puudutab nii mehi kui ka naisi. Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi kirjutame julgelt sisse, et naiste osakaal ajateenistuses, vabatahtlikus ajateenistuses oleks viidud kümne protsendini. Praegu on see umbes üks protsent.

Teisalt peaks naistel lisaks käe valgeks saami­sele sõduri baasõppel olema võimalus mees­te kõrval tõusta tegevväelastena hierarhias. Praegu on pagunikandjatest naisi üksteist protsenti ja meie mõte on, et peaks olema vähemalt 15–20. Teatud heidutusvahendid on inimliku dimensiooniga ning vastasele mõjuks heidutavalt, kui ta näeb, et selles riigis mobi­liseeritakse kõik jõud – nii mehed kui naised.

Loomulikult on küberturvalisus see, mille poolest me oleme mitte ainult NATO-s kuul­sad, vaid tegelikult ka üle maailma. Ja sellega on oluline edasi minna.

Räägime laiast riigikaitsest

Mart Raudsaar:

Lugupeetud vestlusrin­gis osalejad, teie kõigi jutust on läbi jooks­nud motiiv, et meil on vaja arendada teatud võimeid. Selles kontekstis oleme kuulnud novembri keskel huvitavat uudist, et Venemaa kavatseb käivitada aastal 2015 eestikeelse propagandakanali. Kui selles RiTo numbris on juttu Eesti loodavast venekeelsest kanalist, siis kuidas kommenteerite Venemaa kava luua eestikeelne kanal?

Urmas Reinsalu:

Ma arvan, et kõigi väga tõsiste küsimuste lahendamine algab enne­kõike probleemi püstitamisest. See probleem seisneb selles, et Venemaa teeb mõjutuste­gevust, sealhulgas ka meediakanalite kaudu Eesti territooriumil, hõlmates ja kontrol­lides ühte osa meie meediaväljast. See on agressiivne ja selgelt vaenuliku iseloomuga tegevus.

Lihtsalt mul on kahju sellest, et me kevadel tegime ettepaneku parlamendile [Kremli pro­pagandaga tegelev] probleemkomisjon kokku panna, mis käsitleks mitmeid tahke. Need tahud on: esiteks, millised on üldse õiguslikud võimalused sellise tegevuse tõkestamiseks? Teiseks, millised on antud juhul võimalused positiivseks vastutegevuseks ja negatiivsete mõjude leevendamiseks?

Häda on selles, et teema kuulub mitme amet­konna valdkonda. Ka otsuse eelnõu arutamisel tuli välja, et ühelt poolt tegeleb Rahvusring­hääling ühiskonnas eri rahvusest inimeste informeerimisega, Kaitsepolitseiamet tegeleb põhiliselt korrakaitseprobleemidega …

Kindlasti on siin hästi oluline koostöö Läti ja Leeduga, kes on täpselt analoogilises situat­sioonis, koos tuleb need lahendused välja pakkuda. Kui me käsitleme üksiklahendust – piltlikult öeldes, et paarsada tuhat eurot tuleks juurde anda ERR-ile, et see saaks paar saadet teha, siis see ei lahenda vaenuliku propaganda mõjuprobleemi.

Mart Raudsaar:

Aga mis lahendaks?

Urmas Reinsalu:

Ma tahan öelda seda, et mõju lähtekoht peaks olema meie julgus ühiskonna­na sellele tegevusele vastu seista ja olla valmis kehtestama ka seda selgelt vastustavad reeglid. Liberaalses ühiskonnas peab ühelt poolt olema tagatud sõnavabadus, aga sõnavabadus ei tohi muutuda selleks, mis rikub ja ohustab avalikku korda, põhiseaduslikku korda.

Ma arvan, et väga paljude asjade puhul algab ohu ja probleemi mõtestamine ausast diag­noosist. Kui jääme ähmaseks ka Eesti enda inimeste seas, siis on meil raske kommuni­keerida probleemi lahendust nii endale kui ka liitlastele. Kas või seesama Kohveri küsimus, kus on antud diagnoos – ma arvan, et see oli eksitav diagnoos –, et tegemist ei ole poliiti­lise küsimusega. See on küll poliitiline küsi­mus! Tegemist oli selgelt poliitilise aktsioo­niga, millel on loomulikult omad juriidilised järeldused, aga see on poliitilise tähendusega samm Venemaa poolt.

Mati Raidma:

Jah, ma olen täiesti päri, et täna ei saa keegi kahtluse alla seada informat­siooni ja infosõja olulisust. Astuksin sammu kaugemale ja tuletaksin ikkagi meelde, kui oluline on praegu meie käsitlus laiast riigi­kaitsest. Ehk me oleme oma ajaloos teinud vigu, keskendudes vaid ühele meie ees olevale probleemile. Aga võib-olla keeratakse hoopis gaasikraan kinni. Siis on meil tegemist hoopis teise valdkonnaga ja oleme jälle mure ees, ent sellele keskendudes tuleb järsku küberte­maatika. Seega – lai riigikaitse käsitlus annab meile uue platvormi.

Mart Raudsaar:

Ehk et me ei peaks väga konkreetsetele võimekustele keskenduma?

Mati Raidma:

Keskenduda tuleks justnimelt komplekssetele võimekustele ehk siis peame tekitama meie ühiskonna, meie riigi ja rahva ümber kaitsekilbi, kuhu kuulub nii sõjaline kaitse kui ka tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele. Samal ajal peavad inimestele olema tagatud elutähtsad teenused erinevates kriisi­situatsioonides kuni sõjani välja. Siia lisandub veel sisejulgeolek, küberkaitse jms. Nende kompleksmeetmete üle peame poliitilises kontekstis arutlema ja saavutama ühise kon­sensuse, see on prioriteet.

Kas vajame venekeelset meediakanalit?

Enn Eesmaa:

Venekeelse kanali puhul olen isiklikult pisut skeptiline, sest kõik algab huvist. Ma ei ole täheldanud, et näiteks venekeelse „Aktuaalse kaamera” vaatajas­kond oleks väga suur või et sihtauditoorium januneks ilmselgelt veel enama informatsiooni järele. Ma mäletan seda, kui kuulasin Amee­rika Häält ja Jüri Nõges rääkis Washingtonis uudiseid; sama lugu oli siis, kui kuulasime rohkem Soome raadiot kui Eesti raadiot, sest tahtsime saada ausamat informatsiooni.

Kunagi, kui alustasime mälumängudega ETV-s, siis oli tegijatele tähtis teada kõik­suguseid maailmaasju, sündmusi ja inimeste daatumeid. Praegu on palju tähtsam see, et sa teaksid, kust otsides saad õiged vastused. Ehk tasuks mõelda Eesti Rahvusringhäälingu rikkalikule videoarhiivile, millele võiks lisada tiitreid vene keeles? Näiteks saatele Anne Veskist või Jaak Joalast või Urmas Otist, nendest inimestest, kes nendele [venekeelsele 22 auditooriumile] väga korda lähevad. Ma ei ole päris kindel, et hommikust õhtuni vene­keelse programmiga kanali avamisel oleks selle vaadatavus üleliia suur, teades, et meie venekeelsel elanikkonnal on võimalik vaadata kümneid Venemaa kanaleid.

Ma vaataksin veelgi kaugemale. Mina ootan seda aega, millal näiteks korralik uudiste kanal Euronews annaks ka eestikeelset tea­vet maailmast ja Euroopast, sest ega kõik eestlased ja lätlased ole suured keeletundjad, kes saavad kogu informatsiooni kätte näiteks inglise keeles. Tõene informatsioon on ole­mas, tuleb ainult kaevata ja üles otsida.

Urmas Reinsalu:

Tõepoolest pole mõtet alustada nii-öelda poolikult: kui teha asja sahtlisse või väga kitsale segmendile, kes niikuinii seda informatsiooni ka mujalt saab. Pole midagi öelda, tänapäeva televisioon on ikkagi ju meelelahutuslik, nagu mõistate – siin [osa ümber laua istujatest tausta poolest] on ju kõik ajakirjanikud. On hästi oluline, et me kanname selle meelelahutusliku poole nii välja, et suudame tagada auditooriumi numbri.

Ma ainult ei taandaks inforuumi küsimust üksnes telepõhiseks. Õige on see, et vene­keelne auditoorium Eestis vaatab televiisorit ligi tund rohkem kui eestikeelne auditoo­rium. Meil on suurim venekeelse levikuga leht [Baltimaades], ma ei tea, palju levib Stolitsa [Tallinna linnavalitsuse kirjastatav tasuta venekeelne leht]. Kui räägime kaas­maalastele tasakaalustava ja positiivse infor­matsiooni andmisest Vene-Ukraina tundlikes küsimustes, siis Stolitsa rolli vaadates pole see sugugi mitte ühene. Eesti maksumaksja raha eest keerutatakse katlasse veel hagu alla, mitte ei anta rahustavat ja objektiivset infot. Vastupidiselt näiteks Põhjarannik/Severnoje Poberežje teeb väga head tööd. Nad teevad Euroopa Liidu projekti toel ka tasuta levita­tavat lehte, panevad seda postkastidesse korra nädalas. Selles antakse head infot. Aga õige on see, et nende [maakonnalehtede] teedele ilmuvad uued probleemid. On tõstetud maa­konnalehtede kojukandetasu, see lööb neid, tekitab väga tõsise puudujäägi. Kui me teise käega lülitame inimesi sellest [Eesti-meelsest] infoväljast välja või teeme meediale takistusi, siis tulemus ei ole see, mida me soovisime.

Mart Raudsaar:

Jah, Äripäeva peadirektor Igor Rõtov on öelnud oma tähelepanuväärses kolumnis, et Eestisse võiks tuua rohkem sisse neid kanaleid, mis Venemaal ilmuvad ja on osa sellest vähesest, aga säilinud demokraat­likust meediast, nagu telekanal Dožd, mida näiteks mõnedes Eesti kaabeltelevisiooni valikutes on juba võimalik vaadata.

Marianne Mikko:

Ma ei ole päriselt nõus Enn Eesmaa öelduga, et venekeelsele „Aktuaalsele kaamerale” ei ole tekkinud juurde vaatajas­konda. Ma olen selle [Eesti venekeelse] kanali pooldaja selles mõttes, et vaatajal oleks olemas kanal ja ta saaks sinna jääda, selle asemel et kanalinuppe kruttida. Tõepoolest sada korda suurema rahvaarvuga riik annab massiivselt välja asju, mille puhul on tase kõrgem – aga me peaksime püüda informeerida oma venelasi läbi meie pilgu ja meie kanali vahendusel, mis oleks ka tema kanal. Selle asjaga oleme kaotanud juba kümme-kaksteist aastat ja mul on selle üle väga kurb meel.

Arvan, et Lääs on kaotanud propagandasõjas kogu selle aja, mil Putin on olnud võimul. Sest need kanalid, mida Venemaalt infokanalite pähe pakutakse, on tegelikult propaganda­kanalid, mis on salakavalalt üles ehitatud, kus dünaamiline montaaž ajab mingit väga selget asja, kuigi samal ajal jääb tunne, et tegemist on informatsiooniga. NATO ana­lüütikute hulgas pole inimest, kes ei ütleks, et midagi tuleb ette võtta. Meie küsimuseks jääb, kas sõnavabadust ja liberaalse Lääne väärtuseid hakata ohverdama või mitte. See on väga tõsine dilemma: kas vastata samaga [propagandaga] või näiteks panna kinni ja mitte lasta sisse Vene kanaleid – nagu ma saan aru, et IRL tahaks – ma ei ole selle poolt. Samas vaadates, kuidas on süstemaatiliselt vägistatud informatsiooni, siis tuleb nentida, et teine „külm sõda” on alanud ja julmemate võtetega kui „raudse eesriide” ajal, kui eksis­teerisid selgemad mängureeglid.

Urmas Reinsalu:

Rääkides infosõjast on selge, et me peame olema suutelised kaitsma seda, mis meile tähtis on. Meil ei ole võimalik võtta hoiakut öeldes, et me oleme kaotanud selle lahingu, et oleme passiivsed ohvrid ja et ei julge vastu seista nende vahenditega, mis on meie käsutuses demokraatlikus õigusriigis. Sest Marianne Mikko ütles väga selgelt ise – tegemist ei ole mitte informeerimisega ega infokanalitega sõnavabaduse kasutamisega, vaid et see on jõhker propaganda.

Marianne Mikko:

Ma ei öelnud jõhker pro­paganda, vaid et see on propaganda informat­siooni elementidega.

Urmas Reinsalu:

Minu seisukoht on, et pärast diagnoosi panemist peame julgema kasutada neid meetodeid, mis riigi käsutuses on.

Mati Raidma:

Me elame infoühiskonnas ja näeme, et meie idanaabril on meeletult suur võime riiklikult infot mõjutada, infot toota ja edastada. Tema käsutuses on väga palju kanaleid. Ma kahtlen, kas ühe kraani kinni­keeramine meid aitab, sest kraanide paljusus on muljetavaldav. Vajalik on alternatiiv. Kui räägime kanalite paljususest, siis lisaks enda tegemistele võiksime tuua juurde kanaleid mujalt maailmast, millest veidi oli juba juttu. Miks mitte tuua ka meie vaatajateni kanaleid näiteks Ukrainast?

Teiseks – meil seisab ees suur töö õpetamaks inimesi. Tuleme ühiskonnast, kus praegused vanemad põlvkonnad teadsid, et lehes oli tõde. Nad on tänaseni natuke seda usku ehk me peame oma ühiskonda õpetama, kuidas käituda meediaga, kuidas ära tunda valet ja kuidas võrrelda erinevaid kanaleid.

Enn Eesmaa:

Loomulikult nii Mati Raidma kui ka kõik meie oleme huvitatud sellest, mis sünnib Ukrainas ja ka tõesest informatsioonist, kuid samas sa jätsid ütlemata, et juba praegu on meil kodudes võimalik jälgida vähemalt kahte Ukraina kanalit. Ehk nagu ma ütlesin: kõik informatsioon on igal hetkel olemas, ole ainult mees ja otsi üles!

Kui ma rääkisin meedia olukorrast, siis pidasin silmas laiemat pilti, mitte ainult televisiooni. Minu kogemus, kaasaarvatud valimistel kandi­deerimine näitab seda, et kui venekeelse elanik­konna huvi ka ei ole nii suur selles suhtes, mis toimub Eesti riigis, siis seda suurem on soov teada saada ja olla informeeritud kohalikul tasandil. Teisisõnu, ma tean, et paljudes linna­des on kohalikud ajalehed, paljudes linnades on raadiojaamad ja näiteks Kohtla-Järvel on ka kohalik linnatelevisioon. Panustaksin sellele kohaliku tasandi meediale, soodustaksin seda ning nende lehtede ja kanalite vahendusel took­sin auditooriumini võimalikult palju artikleid ja saateid, mis räägiksid kogu Eesti sündmustest.

Mida tuleb teha eelseisva nelja aasta jooksul

Mart Raudsaar:

Lugupeetud vestlusringis osalejad, pöördume kolmanda teema juurde. Vestlusringis on mainitud mitmesuguseid asju, mida Eesti võiks või peaks julgeoleku val­las tegema. Aga ilmselgelt ka see Eesti kaks protsenti SKT-st, mis on NATO-s üsna hea, ei ole absoluutarvuna väga palju. Me peame tegema mingi valiku. Mis oleksid need kolm asja, mida me peaksime kõigepealt ära tegema eelseisva nelja aasta jooksul?

Urmas Reinsalu:

Sõjalise riigikaitse puhul peaksime järgmise nelja aasta perspektiivis esiteks panustama teise brigaadi loomisesse. Teiseks, mehhaniseerima meie esimese brigaa­di täielikult soomusmanöövervõimega. Kol­mandaks, soetama Eestile keskmaa õhutõrje võimekuse. Need on kolm keskset ülesannet. Need on kirjas konsensuslikult vastuvõetud kümneaastases riigikaitse arengukavas, kuid me peame ajalises perspektiivis tooma need võimekuse soetamised ettepoole.

Olen seisukohal, et võiksime sellel teemal sõl­mida rahvusliku riigikaitsekokkuleppe ja see kokkulepe ei ole mitte kümneaastases arengu­kavas sisalduva kordus, vaid ülevaade, millises ajalises perspektiivis me kümneaastases kavas ettenähtuks võimelised oleme. On mitmed võimed, mille puhul konkreetseid kuupäevi kümneaastases kavas ei ole, see [tähtaegade täpsustamine] võtab lisaressurssi ning nõuab täiendavate poliitiliste otsuste tegemist.

Riigi finantspoliitika on väga selgelt seotud sellega, mis on riigikaitsepoliitika, nad ei ole lahus. Meie rahalised võimalused ja iseseis­va kaitsevõime jaoks vajalikud võimed ei ole teineteisest lahus. Rahanduspoliitika on 24 siin julgeolekupoliitika, nagu Lennart Meri on öelnud, väikeriigi jaoks peab välis- ja julgeolekupoliitika defineerima sisepoliitikat ja vastupidi.

Mati Raidma:

Küsimus nelja aasta perspek­tiivis eeldab nüüd iseenesest valimistekeskset vastust, nagu ma aru saan. Reformierakond on oma platvormi välja töötanud nime all „Rah­vusliku julgeoleku strateegia” ja see on ka trükivalgust näinud. Platvorm kirjeldab põhi­mõtteid, millest tuleb jätkuvalt kinni hoida ning samuti uusi mõtteid, mida arendada.

Tulles nüüd laiema pildi juurde, siis ma ei läheks praegu otsese sõjalise kaitse ja moo­naostu vajaduse juurde. Arvan, et Riigiko­gul on ülioluline menetleda ja vastu võtta riigikaitseseadus, mis paneb paika uue laia riigikaitse põhimõtte. Selle realiseerimiseks peame üle vaatama täitevvõimu koordineeriva rolli, mis tuleneb uuest seadusest. Mõni aasta tagasi muutsime põhiseadust ja kandev roll riigikaitses suundus presidendilt täitevvõi­mule, aga täitevvõimu jaoks on see roll veel nõrgalt sisustatud.

Minu jaoks on ülioluliseks eesmärgiks see, et igaüks meist ühiskonnas peaks enda jaoks lahti mõtestama oma personaalse rolli Eesti riigikaitses, mida riik vajadusel saaks toetada. Praegu on riigikaitselised rollid klassikaliselt seotud sõjalise kaitsega, aga me teame, et inimesed on väga erinevad. Ja need, kes ei ole ennast sõjalise kaitsega seostanud, võivad küll tunnetada reaalset julgeoleku keskkonda ja ohtusid, aga nad ka tunnetavad kuidagi, et on justnagu liigsed.

Riigikaitse küsimustes võib aga igaühel olla oma roll. Riigikogu liikmel on oma roll mitte rindele minnes, vaid tulles Toompeale ja võttes vastu vastavad otsused ja seadused. Omavalitsuse ametnikul on roll ja vastutus elanikkonna ees, kes jääb kriisitsooni jne. Ehk siis tuleks teadvustada, et ka need rollid on riigikaitselised rollid.

Marianne Mikko:

Sotsiaaldemokraadid on välja pakkunud, et riigikaitse arengu­kavas ettenähtud suuremad võimearendu­sed peaks selle nelja aastaga viima lõpule. Need on soomusmanööverüksus, kolmanda põlvkonna tankitõrjevõimekus ja iseliikuvad haubitsad. Veel on olulised rannakaitse ja keskmaaõhutõrje.

Omalt poolt tahan sisse tuua sotsiaaldemo­kraatidele tähtsa teemana, et meie kaitseval­misolek peaks olema nii naise kui ka mehe näoga. See on ülioluline näitamaks nendele, keda me peame oma vastaseks, et vajadusel oleme kõik suutelised oma maad kaitsma. Seega võiks ajateenistus erinevalt mõne teise erakonna arvamusest jääda kohustuslikuks ajateenistuseks ning hõlmama nii poisse kui ka tüdrukuid. Kaitseteenistuses naiste hulk peaks eesmärgina nelja aasta jooksul saavu­tama kümne protsendi piiri.

Julgeoleku alus on sotsiaalselt turvaline ühiskond

Mart Raudsaar:

Aga kaitseteenistus poleks ju naistele kohustuslik, eks ole?

Marianne Mikko:

Hetkel räägime sellest seadusest, mis jõustus 1. aprillist 2013. See on vabatahtlik ajateenistus. Aga me tahame suurendada ajateenistuses osalevate naiste arvu paarikümnelt ikkagi paarisajale.

Enn Eesmaa:

Mina kuulun inimeste hulka, kes kirjutasid – ja kirjutavad – Keskerakon­na valimisprogrammi ja meie lähenemine on samasugune, millest rääkis Mati Raidma. Me räägime võibolla vähem haubitsatest ja raket­tidest, küll aga rõhutame seda, et nii välis- kui ka siseturvalisuse julgeolek on tänapäeval Ees­tis erakordselt tihedasti seotud. Me tõenäoliselt toome välja ka sellise teema, et vajadusel peab riik jõudma igale poole kiiresti appi, mis seobki nii välis- kui sisejulgeoleku ja ka turvalisuse. Ma eeldan, et meie lõplikus vali­misprogrammis, mille võtame vastu valimis­konverentsil alles jaanuaris, jääb turvalisuse ja sisejulgeoleku peatükki tosin punkti, mis sisal­davad nii riigikaitset kui ka küberturvalisuse ja küberjulgeoleku teemasid, samuti senisest enam riigikaitse elementide rõhutamist meie koolihariduses.

Sotsiaalselt turvaline ühiskond on esimene samm turvalise eksistentsi poole nii sise- kui ka julgeolekuküsimustes. Kui inimene ei ole rahul oma eluga, siis sellest inimesest võib kujuneda indiviid, kes ei mõtle väga aktiiv­selt riigikaitsele. Ta mõtleb, et mul on palju tähtsamaid tegevusi kui osaleda kasvõi Kait­seliidu töös või minna Eesti kaitseväkke. Kuid olgem ausad, paljud inimesed ju mäletavad, kuidas suhtuti armeesse nõukogude ajal. Nii et edasiminek kõigil rinnetel Eesti ühiskon­nas ennekõike sotsiaalsetes küsimustes tagab selle, et rahvas on valmis seda heaolu ja oma elu ja riiki ka kaitsma.

Mati Raidma:

Ma olen sunnitud ühe repliigi ütlema, kuna kaks erakonda suutsid mainida ajateenistust ja Reformierakonda. Tahan tähe­lepanu juhtida sellele, et ei eelmistel ega ka nendel valimistel ole meie valimisplatvorm rääkinud midagi ajateenistuse kaotamisest, vaid pigem ajateenistuse jätkuvast tugevda­misest. Pigem on see meie heade kolleegide näide valimiskampaaniast, kus püstitatakse ülesanne, mida on väga hea täita, kuna ette võtta ei olegi nagu midagi vaja ja pärast saab lihtsalt deklareerida, et tänu meie raskele tööle on ajateenistus säilinud.

Julgen lubada Reformierakonna nimel, et nii eelnevates valimisplatvormides kui ka täna­ses rahvusliku julgeoleku strateegias on väga üheselt ja selgelt kirjas ajateenistuse ülioluline roll Eesti riigi kaitses. Seega: kui kuulete jälle teemasid, kuidas võideldakse ajateenistusega, siis pigem on tegemist mõne teise erakonnaga.

Mart Raudsaar:

Vaatamata valimisvõitluse elementidele näeme, et erakondadel on täiesti piisav baas konsensuseks julgeolekuküsimus­tes. On meeldiv kuulda, et erakondadel on nii ideid, pädevust kui ka konkreetseid ettepane­kuid – ja eeskätt head tahet. Soovime selleks meie kõigi nimel jõudu!

Tagasiside