Nr 17

Laadi alla

Jaga

Prindi

Eesti Loomakaitse Selts on nõrgema poolel

Eesti loomakaitsjad on mures loomade heaolu pärast ning üritavad selgitustöö ja tegudega muuta inimeste suhtumist.

Eesti Loomakaitse Selts (ELS) loodi 2000. aastal, kuid loomakaitseorganisatsioone oli Eestis juba enne ja pärast taasiseseisvumist. Vastuväiteks arusaamale, et loomadest hoolitakse ainult heaoluühiskonna saabudes, tuleb öelda, et loomasõbralikke inimesi on alati olnud ja neid oli ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Esimene loomakaitseorganisatsioon loodi Eestis 1869. aastal Tallinnas. 1935. aastal oli Eestis 22 loomakaitseseltsi ja -ühingut, kuhu kuulus 4500 täiskasvanud liiget. (Lähemalt ajaloost võib lugeda Eesti Loomakaitse Seltsi kodulehelt Loone Otsa uurimusest “Ajakiri “Eesti Loomasõber” kui Eesti loomakaitse ajaloo dokument” – http://files.loomakaitse.ee/pdf/eesti_loomasober.pdf

Eesti Loomakaitse Selts muretseb kõigi loomade, see tähendab nii mets-, põllumajandus- kui ka lemmikloomade heaolu pärast. Meediast võib olla jäänud mulje, et tegeleme vaid lemmikloomadega, kuid see pole nii, sest hoolitseme ka näiteks vigastatud metsloomade eest. Põllumajandusloomade puhul oleme teavitanud inimesi puuris peetavate kanade halvast olukorrast ning vajadusest eelistada vabapidamist. Oleme toonud avalikkuse ette põllumajandusloomade julma kohtlemise juhtumeid.

Me ei tegutse üksnes Eestis, vaid osaleme rahvusvahelises loomakaitsetegevuses. Eesti Loomakaitse Selts on kõige vanema ja mõjukama loomakaitse organisatsiooni RSPCA (The Royal Society for the Prevention of Cruelty to Animals) ning rahvusvahelise organisatsiooni WSPA (World Society for the Protection of Animals) liige. Euroopa Liidu tasandil oleme metsloomade heaoluga tegeleva võrgustiku ENDCAP ja Brüsselis tegutseva lobiorganisatsiooni Eurogroup for Animals liige.

Vabatahtlikkuse alusel

Rahvusvahelisel tasandil tegutsemine on oluline, sest Euroopa Liidu institutsioonides otsustatakse kõikide loomadega seotud küsimusi. Teiseks, miks peaksime asuma ise jalgratast leiutama, kui saame koostöö ja koolituste kaudu kasutada teiste riikide aastatepikkusi teoreetilisi ja praktilisi kogemusi, et Eestis loomi aidata.

Miks on Eesti avalikkuses kõige enam näha meie tegevus lemmikloomadega? Üks põhjus on see, et loomakaitseseltsis töötavad kõik vabatahtlikult, ilma palgata. Lemmikloomade probleemid on kõige enam nähtavad, seetõttu ongi enamik vabatahtlikke hõivatud just nende abistamisega. Puudu on inimesi, kes oskaks ja tahaks tegelda mets- või põllumajandusloomade heaoluga.

Kui inimene ei tea, mis põllumajandusloomadega toimub ja ei ole nende pidamisega kokku puutunud, siis ei oska ta nende probleeme ja kannatusi hinnata. Seetõttu on seltsis enamasti inimesed, kes teavad lemmikloomadega seotud probleeme. Samal ajal mõjutab põllumajandusloomade olukord otseselt meie endi tervist ja heaolu ning loomakaitsel on nimetatud valdkonnas veel palju teha.

Kui looma peetakse halbades tingimustes – tema liikumisvõimalused on piiratud, toit vähene või ebakvaliteetne ning juurdepääs puhtale veele puudub –, siis ei saa loota, et loomsed tooted on kvaliteetsed ja maitsvad.

Muudatusi raske ellu viia

Teemal, miks tuleb põllumajandusloomadele luua inimeste endi heaolu ja tervise nimel parimad tingimused, on avaldatud mitmeid uuringuid ja toodud esile fakte. See puudutab nii loomade pidamist ja võimalikku transportimist kui ka tapmist. Näiteks kogu elu puuris peetavad kanad (tööstuslikus põllumajanduses kõige levinum pidamisviis) elavad A4 formaadis paberi suurusel pinnal. Kuidas siis eeldada, et nende kanade elu on hea ning nende munad või liha maitsevad hästi.

Muudatusi on raske ellu viia. See puudutab nii inimeste teavitamist kui ka loomapidamise nõuete loomasõbralikumaks muutmist. Tegelikult kannatavad näiteks broilerid ehk lihakanad aretuse tulemusena jalahädade ja südamerikete käes, lõpptiined ja imetavad emised ei saa end puuris ringigi pöörata ning põrsaste kastreerimist ja sabade lõikamist tehakse tuimestuseta.

Igal aastal toodetakse maailmas tarbimiseks üle 60 miljardi looma. Igal hetkel näiteks reisib ümber maailma kõikvõimalike veovahenditega tuhandeid kordi rohkem loomi kui inimesi, see ei sünni loomade vabal valikul. Miljoneid elusaid loomi veetakse nii meritsi kui ka maismaad pidi päevi ja nädalaid. Näiteks elusate veiste transport Brasiiliast Liibanoni kestab 17 päeva ja selle jooksul sureb jubedates tingimustes kuni 10 protsenti ühe veokorra loomadest. Teiseks võib nimetada elusate hobuste vedu Hispaaniast Itaaliasse, mille lõpetamiseks on ka mitmed Eesti elanikud vastaval Interneti-leheküljel toetust avaldanud. Kõik see toimub vaid seetõttu, et Liibanonis on odavam loomi tappa kui Brasiilias ja Itaalia turul müüdavale hobuselihale tahetakse saada peale märge “Itaalia hobuse liha”. Ikka ja jälle paneb raha paika selle, et looma elul ei ole väärtust. Brasiilia ja Liibanoni ning Hispaania ja Itaalia näited on vaid ühed paljudest.

Odavad looma kannatuste hinnaga

Eesti Loomakaitse Selts pooldab seisukohta, et loomi ei tohiks vedada kauem kui 8 tundi ja põllumajanduslooma tuleks tappa kodufarmile kõige lähemal olevas tapamajas ning loodab, et ka Eesti riik toetab seda arusaama Euroopa Liidus otsuste tegemisel. Lubamatu on olukord, kus looma veetakse kõige odavamasse tapamajja päevade kaupa jubedates tingimustes. Uuringud on näidanud, et kui peetakse kinni kõigist looma heaolu ja loomakaitse nõuetest, on odavam tappa loomad kodule lähimas tapamajas, kui vedada neid kaugele.

Millal saabub aeg, kui looma elul on väärtus, mis ei väljendu ainult rahas? Mõelge lihaleti või munariiuli ääres seistes, kelle ja mille arvel on need toiduained tavapoes odavamad kui näiteks seal, kus müüakse vabapidamisel kanade mune või liha, mille tootmisel on looma hästi koheldud. Puuris peetavate kanade munad on vabapidamisel kanade munadest odavamad looma elu hinnaga.

Selle teema lõpetuseks tõsiasi, mida paljud ei tea – lihatööstus on tänapäeval kõige suurem keskkonna saastaja. Keskkonda saastavad nii loomade toodetud gaasid kui ka toiduainete külmutamine ja vedu üle maailma ning külmutatud toodete sulatamine nende tarbimiseks. Kui me ei tarbiks nii palju liha, siis poleks vaja teravilja kasutada loomasöödaks ning saaksime nii teravilja kui ka sellest valmistatud tooteid anda nälgivatele inimestele, keda on maailmas teatavasti miljoneid. Vähendades liha ja loomsete saaduste tarbimist mingilgi määral, näiteks jättes nädalas ühe või enama lihaga toidukorra vahele ning toitudes muul tasakaalustatud ja tervislikul viisil, annaksime suure panuse nii meie endi elukeskkonna kui ka loomade olukorra paremaks muutmiseks. Lihatarbimine ei tee meist paremaid armastajaid, nagu üks suuremahuline reklaamikampaania üritas meile mõni aasta tagasi selgeks teha. Küll aga suurendab tööstuslik suurtootmine ning elusloomade rahvusvaheline või riigisisene pikk vedu tõenäosust, et loomade haigused nagu linnugripp või suu- ja sõrataud levivad kiiremini. Inimesele ohtlik linnugripp ei levi ümber maailma tõenäoliselt mitte rändlindudega, vaid sellele aitab kaasa tööstuslik suurtootmine ja elusloomade pikaajaline vedu jubedates, stressirohketes ja vigastustele altides tingimustes.

Hea sõna ei mõju kõigile

Viimase aastaga on Eesti Loomakaitse Seltsi lisandunud uusi inimesi, kes on julgelt toonud seltsi tegevuse avalikkuse ette. Julgem ja laiahaardelisem tegutsemine algas aasta tagasi. Algus oli raske. Mitmed ajakirjanikudki olid skeptilised ning arvasid, et miks nad peaksid näitama ja rääkima eetris või kirjutama trükimeedias loomadest ja nende probleemidest, see ei huvitavat kedagi. Vähehaaval hakkas suhtumine muutuma ning nüüd oleme jõudnud olukorrani, kus kirjutavas või visuaalses pressis on keskmiselt kaks loomalugu nädalas näitamaks, milline on meie loomade ja riikliku loomakaitse süsteemi olukord.

Aktiivsem meediakajastus ei tähenda seda, et inimesed on hakanud loomi halvemini kohtlema või et loomapiinajaid on nüüd rohkem, neid teemasid on hakatud lihtsalt rohkem kajastama. Niiviisi jõuavad loomadega seotud probleemid ka tavaliste inimesteni, kes ei puutu loomadega peaaegu üldse kokku või puutuvad kokku vähesel määral. Mis on sellise kajastuse eesmärk? Üks eesmärk on teavitada inimesi, et elu Eestis ei ole nii hea, kui mõned poliitikud või ühiskonnategelased arvavad. Meil pööratakse vähe tähelepanu nende aitamisele, kes ise ei ole võimelised enda eest seisma. Pole oluline, kas need on inimesed või loomad.

Lugejal võib muidugi tekkida küsimus, miks peaks riik või ühiskond laiemalt loomi aitama. Loomadel on enamasti omanikud ja nende kohustus on loomade eest hea seista. Probleem on selles, et kui keegi ei kontrolli, kuidas omanikud oma loomi kohtlevad, siis viilivad paljud loomaomanikud oma kohustustest kõrvale. Loomal endal puudub paraku kõnevõime, et häälekalt karjuda ja omaniku peale näpuga näidata.

Kontroll loomapidamise tingimuste täitmise üle on riigi ülesanne. Kuigi meil on juba aastaid olnud jõus loomakaitseseadus, siis mis kasu sellest on, kui selle täitmist isegi ei kontrollita. Olgem ausad, mitte mingit kasu. Seega on riigi ja vastavate asutuste ülesanne kontrollida loomade heaolu ja sundida omanikke loomapidamise tingimusi parandama. Ainuüksi inimeste veenmine, et loomi tuleb pidada vastutustundlikult, ei mõju kahjuks kõigile.

Loomakaitse vajab omaette ametit

Jõudsimegi aktiivse meediakajastuse teise eesmärgini – avalikustada loomakaitseseaduse täitmise eest vastutavate riigiasutuste töö puudused ning parandada nende tegevust. Raske on uskuda ilusaid sõnu, kui päevast päeva kuuled ja näed, et riigiasutused ei aita inimesi loomadega seotud küsimuste puhul ning ei pea seda oma prioriteediks isegi siis, kui seaduses on kirjas, et loomade abistamine ongi ühe või teise asutuse ülesanne. Kohalikud omavalitsused, kes peavad tegelema hulkuvate loomadega, hiilivad samuti ülesannete täitmisest kõrvale ning keegi neid selle eest vastutusele ei võta. Ime, et keegi veel üldse Eesti Loomakaitse Seltsis usub, et suudame olulisi muudatusi ellu viia.

Eelmisel aastal jõudsime niikaugele, et enamik meie teadmisi õigusaktide ja mitmesuguste probleemide kohta sai kokku pandud loomakaitseseaduse ja loomatauditõrje seaduse muutmise eelnõusse. Eelnõu andsime aasta algul üle Riigikogule. Loomulikult ei ole seal kõiki vajalikke muudatusi, sest siis oleks see tulnud kolm korda pikem, ning eelnõuga peaksid peale Riigikogu maaelukomisjoni tegelema ka teised alatised komisjonid.

Siinkohal oleks paslik rääkida loomakaitse riikliku valdkonna ühest suurimast probleemist – teemade killustatusest eri asutuste vahel. Näiteks loomakaitseseaduse täitmist peavad kontrollima veterinaar- ja toiduamet (põllumajandusministeeriumi haldusalas), politseiprefektuurid (siseministeeriumi haldusalas) ja keskkonnainspektsioon (keskkonnaministeeriumi haldusalas). Kohalikud omavalitsused ehk vallad ja linnad peavad hoolitsema hulkuvate loomade eest. Maksu- ja tolliamet (rahandusministeeriumi haldusalas) tegeleb eksootiliste loomade kaubandusega seotud küsimustega koos keskkonnaministeeriumi CITES-i ehk ohustatud loomaliikide kaubanduse konventsiooni täitmist kontrollivate ametnikega jne. Kuidas on ametnikel võimalik sellises segaduses aru saada, mis ülesanne kellelgi täita on, rääkimata tavalistest inimestest, kes ei puutu iga päev kokku loomadega või nendega seotud probleemidega.

Mõnikord tundub, et niisugune killustatus ongi mõne kurja sõrme plaan, sest mida suurem on segadus, seda raskem on olukorras selgust saada ja loomi kaitsta. Seetõttu oleme teinud ettepaneku, et loomakaitse ja loomade heaolu küsimustega tegeleks asutus X, millele oleme praegu andnud nime loomakaitseamet. See mõte ei pruugi saada tegelikkuseks kohe, aga idee elluviimiseks on rohkem positiivseid kui negatiivseid põhjendusi. Jätkame idee tutvustamist ning loodame tulevikus näha selle teostumist ja riiklike asutuste killustatud ülesannete ühtekoondamist.

Kasvatus algab maast madalast

Eelnõuga ja sellele lisatud ettepanekuid selgitava ja tutvustava seletuskirjaga saab tutvuda Eesti Loomakaitse Seltsi kodulehel www.loomakaitse.ee.

Mitmed teadusuuringud on kinnitanud tõsiasja, et vägivald loomade kallal, kui seda õigel ajal ei peatata, kasvab üle vägivallaks inimeste vastu. Kui lapsed piinavad loomi kas teadlikult või tahtmatult, siis nende vanemad ja teised täiskasvanud sageli sellesse ei sekku. Võib-olla mõned vanemad ei olegi teadlikud loomade võimest valu tunda ja ei mõista loomale põhjustatud piina, võib-olla nad arvavad, et lapsed on lapsed ja las nad mängivad. Kuid oluline on teada, et vägivald loomade vastu kasvab üle vägivallaks inimeste vastu, kui sellele kohe varakult piiri ei panda.

Mida tähendab vägivald loomade vastu? See on põhimõtteliselt olukord, kus inimene saab endast väiksemat ja nõrgemat piinata, ilma et keegi sekkuks ning sellise käitumise hukka mõistaks. Miks me siis imestame, et koolis on lastevahelist vägivalda.

Et mitte nukra tooniga lõpetada, toon positiivse muudatusena viimastel aastatel Eestisse lisandunud mitmed uued loomakaitseorganisatsioonid, kes aitavad ühte või teist loomaliiki piirkondlikult, näiteks Tartu Kassikaitse, Tallinnas Kassikaitse ja MTÜ Kasside Turvakodu. Üks põhjus, miks kasside aitamine on hoogustunud, on kindlasti see, et kodutuid ja abi vajavaid kasse on rohkem kui koeri. Koertel on loomade varjupaikades enamasti paremad hoidmistingimused kui kassidel ning rohkem võimalusi ka uut kodu leida.

Loomade aitamiseks ei pea liituma loomakaitseorganisatsioonidega. Eelkõige piisab sellest, kui ollakse vastutustundlikud ning sekkutakse, kui looma halvasti koheldakse. Põllumajandusloomade head kohtlemist saab toetada sellega, et tarbitakse vaid neid loomseid kaupu, mille tootmisel on silmas peetud loomade heaolu nõudeid.

Kui oma lemmiku kõrval on jõudu, jaksu, soovi ja aega aidata ka teisi loomi, siis ootavad kõik loomakaitseorganisatsioonid endale appi uusi tegusaid vabatahtlikke. Suur abi on samuti rahalistest annetustest, sest raha määrab loomade edasise tuleviku. Kui loomakaitseorganisatsioonidel on piisavalt raha, saab loomi edukamalt ja rohkem aidata.

Tagasiside