Nr 20

Laadi alla

Jaga

Prindi

Seadus, kohus, karistus – mis on valesti?

Osa neist küsimustest on aga säärase iseloomuga, et nad tungivalt,
juba algusest saadik, ühtlust nõuavad, sest ebaühtlased lahendusviisid
neis küsimustes võivad kõigutada üldist õiglustunnet, sellega riivates
kohtute vastu seni püsinud lugupidamist.
(K. Saarmann)

Artikkel puudutab mõningaid praktikas karistuse mõistmisel tekkivaid probleeme, mille lahendamine peaks saama alguse seadusandja poolt.

2009. aasta algul valmis justiitsministeeriumi ja Riigikohtu koostöös analüüs, mis uuris enam levinud süütegude karistuspraktikat.1 Vaadeldi nelja levinuma süüteo eest mõistetud karistusi ning toodi välja võimalikud probleemkohad. Peamine eesmärk oli välja selgitada, kas kohtud mõistavad karistusi ühtemoodi või on eri kohtupiirkondades erinev karistuspraktika. Peale selle vaadeldi piirkondade menetluslikke eripärasid ja analüüsiti, millest võivad erinevused tulla.

Analüüsist tõusetus küsimusi, mille puhul võis öelda, et meie seadusandlus on ebapiisav või mitmeti tõlgendatav ning sellest tulenevalt on kujunenud ka kohtute praktika erinevalt, mis lõppkokkuvõttes on mõjutanud isikutele mõistetavaid karistusi. See aga on tähendanud samades küsimustes isikute ebavõrdset kohtlemist.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 349 lõike 4 punkt 2 sätestab kassatsiooni menetlusse võtmise alusena seaduse ühetaolise kohaldamise vajadust. Olukord kriminaalmenetluses on aga liikunud selles suunas, et valdav osa kriminaalasju lahendatakse erinevates lihtmenetluste vormides, mille edasikaeve võimalused on piiratud. (Statistika järgi on lihtmenetluste osakaal ligikaudu 95 protsenti, artikli autori hinnangul 97 protsenti.) See tähendab omakorda kõikuvat kohtupraktikat madalama astmete kohtutes, sest valdkonnapõhised ülevaated kogu kohtusüsteemi hõlmava praktika kohta puuduvad. Samal ajal ei ole seaduse ühetaolise kohaldamise juhiseid oodata ka Riigikohtult, sest lihtmenetluste asjad kõrgemasse kohtuastmesse ei jõua. Arvestades kohtute suurt töökoormust, ei suuda kohtunikud olla kursis isegi mitte oma kohtumaja kohtupraktikaga, teiste kohtumajade praktikast rääkimata.

Äärmiselt kiiresti muutuva seadusandluse tõttu annab kohtupraktika analüüs ülevaate seisust, mis oli aasta tagasi, kuid ei anna päris selget infot praeguse praktika kohta, sest vahepeal võivad seadused olla muutunud. Tuleb tõdeda, et Eesti seadusloome tugineb praegu pigem emotsioonidele kui teaduslikule süvaanalüüsile.

Vajalik oleks seaduslooja ja seaduse rakendaja tihe koostöö, sest kõiki seaduslooja tekitatud ebakõlasid ei ole võimalik lahendada kohtupraktikaga, seda peaks tegema eelkõige seaduslooja ise.
Artiklis toodud kohtuotsustes on süüdistatava nimi asendatud sõnaga “isik” ning kannatanute nimed sõnaga “kannatanu”.

Karistuse vähendamine lühimenetluses

Lühimenetluse olulisi elemente on karistuse vähendamine ühe kolmandiku võrra. Just see peaks tegema lühimenetluse süüdistatavale atraktiivseks ning prokurör võidaks menetlusajas. Praeguses seadusandluses on seoses lühimenetluses karistuse vähendamisega lahendamata üks oluline küsimus. Nimelt sätestab kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõige 2, et lühimenetluses vähendatakse pärast kõikide kuriteo asjaolude kaalumist süüdistatavale mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, samal ajal sätestab karistusseadustiku § 45 lõige 1, et kohus võib mõista kuriteo eest kolmekümnepäevase kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. See peaks omakorda tähendama, et kui karistusseadustiku eriosas sätestatud sanktsiooni alammäär on 30-päevane vangistus, siis kohtul sellise karistuse mõistmisel tuleb kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõike 2 järgi vähendada seda 20 päevani. See aga läheb vastuollu karistusseadustiku § 45 lõikes 1 sätestatuga. Tekib küsimus, kas menetlusõigus saab muuta materiaalõiguses sätestatud karistatavuse aluseid ja piire.

Vaadeldes karistusseadustiku § 61 ehk karistuse alla alammäära kohaldamise praktikat, näeme, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma otsuses nr 3-4-1-9-03 punktis 15 on leidnud, et karistusseadustiku § 61 lõike 1 järgi võib kohus vähendada karistust küll alla seaduses sätestatud alammäära, kuid selle sätte kohaldatavuse korral tuleb arvestada karistusseadustiku § 45 lõikes 1 sätestatuga. Seaduses sätestatud alammäära all mõeldakse eriosa normi sanktsioonis ettenähtud alammäära ning kui eriosa alammäär puudub, võib karistuse alammäär ulatuda kuni karistusliigi alammäärani (karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne § 61, lk 246). Riigikohtu hilisemas otsuses nr 3-1-1-29-04 on aga korratud nii eeltoodud otsuse mõtet kui ka lisatud, et sama põhimõte kehtib samuti karistusseadustiku § 60 (karistuse kergendamine) puhul. Seega ei saa võrrelda lühimenetluses toodud karistuse vähendamist kui erandlikku asjaolu või karistuse kergendamist. Seda enam, et karistusseadustiku § 60 lõige 3 sätestab sõnaselgelt, et kergendatud karistuse alammäär on käesoleva seadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär. Nii siis ei näe karistusseadustik ette, kõrgema kohtu praktika aga kinnitab seda, et karistuse mõistmine võiks olla võimalik ka alla karistusseadustiku § 45 sätestatu.

Kõige lihtsama põhjenduse kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõike 2 prevaleerimiseks karistusseadustiku § 45 lõike 1 üle saame põhiseadusest, täpsemalt põhiseaduse § 104 punktist 14. Selle sätte järgi on menetlusseadustik kui põhiseadusest tulenev seadus seaduste hierarhias karistusseadustikust kõrgemal kohal. Samas on avaldatud arvamust, et konstitutsiooniliste seaduste hulka arvatakse põhiseaduse § 104 punktis 14 ka vastavaid materiaalõiguse norme sisaldavad seadused (näiteks karistusseadustik). (Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne § 104, punkt 15.14.2, lk 473.) Siiski puudub mõistlik põhjendus, miks peaks kriminaalmenetluse seadustik sätestama karistuse piirid ja aluse.

Lähtudes sellest, et kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõige 2 ei ole imperatiivne norm ning seda ei kohaldata, kui karistus peaks kujunema alla karistusseadustiku üldosas ettenähtud karistusliigi alammäära, jõuaksime ilmselgelt teatud ebavõrdse kohtlemiseni. Kriminaalmenetluse seadustiku § 233 lõike 2 punkti 1 järgi ei kohaldata lühimenetlust kuriteole, mille eest karistusseadustik näeb ette eluaegse vangistuse. Seega kõikide teiste kuritegude puhul on lühimenetluse rakendamine võimalik. Võttes nüüd võrdlusesse karistusseadustiku § 113 ja § 121 lühimenetluse kohaldamise aspektis, näeme, et kui mõlema süüteo puhul mõistab kohus isikule karistuse sanktsiooni alammääras, siis karistusseadustiku § 113 puhul jääks karistuseks neli aastat, kuid karistusseadustiku § 121 puhul mõistetud 30-päevane vangistus jäetakse vähendamata, sest see läheks alla karistusliigi alammäära. Kokkuvõtvalt tähendab see seda, et sanktsiooni alammääras saaks karistust määrata vaid juhul, kui see ei lange kokku karistusliigi alammääraga.

Ebamõistlikuks muutuks kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõike 2 sätte mõte aga juhul, kui piirata seda alla sanktsiooni alammäära minemise piiranguga. Sellisel juhul peaksid kohtud hakkama lühimenetluses määrama üks kolmandik kõrgemaid karistusi ja see tähendaks, et sanktsiooni alammäär lühimenetluses oleks kõrgem, kui see on karistusseadustikus sätestatud. Peab mainima, et kohtupraktikas praegu just nii toimub, kui sanktsiooni alammäär ja karistusliigi alammäär kokku langevad.

Kas karistusseadustik üldse kehtestab teo karistatavuse ja piirid

Leides, et kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõige 2 on imperatiivne norm, tekib küsimus, kas karistusseadustik üldse kehtestab teo karistatavuse ja piirid või teeb seda iga haruseadus. Kui teo karistatavuse alused ja piirid sätestab iga haruseadus eraldi, võime jõuda olukorrani, kus haruseadustesse kirjutatakse sisse ka nn alternatiivseid karistusi karistusseadustikuga võrreldes (näiteks koduarest, pöidlakruvid vms) ning karistusseadustik kui materiaalõiguse allikas ei reguleeri üldse nimetatud küsimusi. Materiaalõiguslike normide lisamisega menetlusseadustikesse võib tekkida aga õigusselgusetus, sest teatud juhtudel ei tuleks karistuse kohaldamisel (aga ka muude küsimuste lahendamisel) enam lähtuda karistusseadustikus sätestatust.

Tulenevalt kohtupraktikast võib väita, et praegu on eeltoodud küsimuses õigusselgusetus olemas. Lähenemist on kahesugust. Näiteks on Harju Maakohtus leitud, et kui karistus on määratud minimaalmääras, puudub alus kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõike 2 kohaselt selle vähendamiseks (Harju Maakohtu otsus nr 1-07-15107). Viru Maakohus on aga leidnud, et isikule kuu pikkuse vangistuse mõistmise korral tuleb seda kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõike 2 kohaselt vähendada ning lõplikuks vangistuseks mõista kahekümnepäevane vangistus (Viru Maakohtu otsus nr 1-07-2352). Enamasti on kohtunikud sellist piiri peal õigusemõistmist vältinud ning määranud karistuseks ühe kuu ja 15 päeva pikkuse vangistuse ning vähendamise tulemusel on saadud karistuseks 30-päevane vangistus.

Probleem sanktsiooni ülemmääras karistuse mõistmisel

Analoogselt eeltoodud karistuse mõistmisele alammääras, on mõningatel juhtudel kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõike 2 rakendamine tekitanud probleemi ka sanktsiooni ülemmääras karistuse mõistmisel. Nii määras kohus isikule 540 päevamäära suuruse rahalise karistuse, mida vähendati lühimenetluses ühe kolmandiku võrra. Karistusseadustiku § 44 lõike 1 kohaselt on rahalise karistuse ülemmäär aga 500 päevamäära. Seega on kohus mõistnud suurema karistuse kui karistusliigi ülemmäär ning alles lühimenetluses vähendamise tulemusel on see mahtunud nii karistusliigi kui ka konkreetse sanktsiooni piiridesse. Selle juhtumi puhul on karistus ilmselgelt mõistetud vääralt, sest hoolimata kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõikes 2 ettenähtud vähendamisest ei või mõistetud karistus väljuda karistusliigi määradest.

Uuringu käigus küsiti prokuröridelt ja kohtunikelt, kas karistusseadustik sisaldab piisavalt alternatiivseid karistusi ja milliseid karistusliike peaks veel olema. Nii kohtunikud kui ka prokurörid pakkusid välja, et teatud juhtudel peaks olema võimalik kriminaalasjades kohaldada aresti (lisaks näiteks sundravile, mitterahalistele kohustustele riigi ja kannatanu ees jne). Sellest tulenevalt võib järeldada, et nii prokuröridel kui ka kohtunikel on valmidus mõista alla 30-päevaseid vangistusi. Seda kinnitab ka fakt, et praegusel juhul reaalselt kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõike 2 kohaldamise tulemusel juba on mõistetud alla 30-päevaseid vangistusi. Vangistuse mõistmisel alla 30 päeva kaotame aga piiri eri karistusliikide – vangistuse ja aresti vahel (Pikamäe, Kivi 2004, 41). Seoses aresti mõistmisega kriminaalmenetluses tuleb tähelepanu juhtida erinevatele kinnipidamistingimustele.

Õigusselguse huvides tuleks seadusandjal lisada kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lõike 2 puhul, et seda ei rakendata karistusliigi alammääras karistuse mõistmisel. Tõsi, sellisel juhul saaksid sarnase karistuse nii need, kellele mõistetakse 30-päevane vangistus, kui ka need, kellele mõistetakse ühe kuu ja 15-päevane vangistus. Tõenäoliselt sellisel juhul enam ei mõistetaks ja ka prokuratuur ei taotleks ühe kuu ja 15-päevaseid vangistusi.

Lühimenetlus sisaldab mõlemale poolele pigem menetlusökonoomiat

Kohtupraktika toetab ka seda, et selline karistusseadustiku üldosas ettenähtud alammääras mõistetud karistuse mittevähendamine ei raskenda oluliselt süüdimõistetu olukorda. Süüdistatava peaks kallutama lühimenetluse soovi suunas just nimelt asjaolu, et süüdimõistva kohtuotsuse puhul vähendab kohus tema karistust ühe kolmandiku võrra. Seega võiks eeldada, et lühimenetluses mõistetavad vähendatud karistused on üks kolmandik väiksemad kui üldmenetluses ning miks mitte ka kokkuleppemenetluses mõistetud karistused. Karistuspraktikat vaadates aga näeme, et lühimenetluses mõistetud põhikaristused on suuremad nii üldmenetluses kui ka kokkuleppemenetluses mõistetud karistustest. Lühimenetluses ettenähtud karistuse vähendamise tulemusel on vähendatud karistus jäänud võrdluses üldmenetluses mõistetutega küll natuke kergemaks või võrdseks, kuid võrdluses kokkuleppemenetluste karistustega suuremaks. Seega ei ole praegu kohtupraktika pinnalt vaadates lühimenetlus süüdistatavale oluliselt soodsam kui mõni teine menetlus. Kuna aga reaalselt ei ole lühimenetluses mõistetud karistused kergemad – pigem mõistetakse põhikaristusena suurem karistus –, siis ei ole alla karistusliigi alammäära karistuse vähendamise piirang süüdistatavale ka oluliselt ebasoodsam. Tulles veel kord tagasi lühimenetluse atraktiivsuse juurde süüdistatava jaoks, siis pigem sisaldab see praktika järgi mõlemale poolele (süüdistatav ja prokurör) menetlusökonoomiat kui karistuse vähendamisest tingitud atraktiivsust. Kui süüdistatav teaks, et lühimenetluses mõistetakse talle rangem põhikaristus kui teistes menetlustes ning vähendamise tulemusel on kandmisele kuuluv karistus sama suur kui üldmenetluses, siis tõenäoliselt isik ei sooviks lühimenetlust.

Mõistetud karistuse pikkuse sõltuvus vahi all oldud ajast

Justiitsministeeriumis on valminud analüüs vahistamiste kohta (Klopets 2009). Analüüs kinnitab järeldust, milleni jõuti juba karistuspraktika analüüsi käigus: suures osas võrdub karistuse pikkus vahi all oldud ajaga. Enamasti on sellisel juhul mõistetud isikule reaalne vangistus. Kohus ei ole näinud vajadust vahi all oldud ajaga võrreldes kergema karistuse määramist. Karistuspraktika analüüsi käigus leiti ka kokkuleppemenetluses tehtud lahend, kus kohus leidis, et reaalse vangistuse mõistmine ei ole otstarbekas hoolimata sellest, et isik oli vahi all olnud, ning mõistis kergema karistuse kui vahi all oldud aeg (Harju Maakohtu otsus nr 1-06-14765). Nimetatud juhul leidis kohus, et: “29.03.2007. a sõlmisid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör, süüdistatav ja tema kaitsja käesolevas kriminaalasjas kokkuleppe, mille kohaselt süüteokatse staadiumisse jäänud KarS § 199 lg 2 p 4 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest nõuab prokurör kohtus süüdistatavale rahaliseks karistuseks 25 000 kr, s.o 500 päevamäära. Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvata karistusaja hulka 227 päeva eelvangistust arvestusega, et ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära (3 x 227 = 681 päevamäära). Seega on karistus 29.03.2007 seisuga kantud.”

Eeltoodud juhtumi puhul käsitleme kahte probleemi. Esimese probleemina näen, et kui vahi all oldud aeg on pikem hilisemast mõistetud vangistusest, on riivatud inimese põhiõigusi niivõrd olulises ulatuses, et selline põhiõiguste riive vajab täpsemat riiklikku regulatsiooni. Teine küsimus puudutab rahalise karistuse mõistmist, kui isik pani süüteo toime katseajal.

Karistusest pikem vahi all oldud aeg riivab inimese põhiõigusi

Esiteks, 227 päeva on ligi 7,5 kuud. Karistuspraktikat vaadates on 7,5-kuune karistus aga keskmisest sellise (süüteokatse staadiumisse jäänud karistusseadustiku § 199 lõike 2 punkt 4) süüteo eest mõistetavast karistusest tunduvalt pikem. Praktika näitab, et sellise teo keskmine karistus on 3,3 kuud ning keskmine rahaline karistus 5600 krooni. Isikule mõisteti aga 500 päevamäära suurune karistus minimaalpäevamääras, kokku 25 000 krooni. Hoolimata sellest, et karistus oli keskmisest tunduvalt suurem, leidis kohus ja – kuna tegemist oli kokkuleppemenetlusega – siis järelikult ka prokurör, et isikule ei ole otstarbekas mõista karistust, mis oleks võrdne vahi all oldud ajaga, sest see oleks liialt suur. Karistusseadustiku § 44 lõike 1 järgi on mõistetud 500 päevamäära suurune rahaline karistus ka maksimaalne rahaline karistus, mida kohus mõista võib.

Vaadates selle kriminaalmenetluse kulgemist, tuleb välja, et isikule oli määratud 1.06.2005 karistusseadustiku § 118 punkti 1 alusel tingimisi vangistus 5 aastat katseajaga 3 aastat. Isik võeti süüteokatse staadiumisse jäänud karistusseadustiku § 199 lõike 2 punkti 4 asjas vahi alla 13.08.2006 ning prokurör, kaitsja ja süüdistatav jõudsid esimest korda kokkuleppele 27.09.2006. Isik keeldus kohtus kokkuleppest. Olgu öeldud, et esimeses kokkuleppes sõlmiti karistusena vabadusekaotuslik karistus, mis oleks tähendanud ka karistusseadustiku § 118 punkti 1 süüteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramist. 15.11.2006 koostas prokurör süüdistusakti üldmenetluses ning 29.03.2007 sõlmiti kohtus kokkulepe, mis päädis eeltoodud kujul rahalise karistusega.

Katseaja pikkus ei tohi olla lühem mõistetud karistusest

Süvenemata sellesse, kuidas karistusseadustiku § 118 punkti 1 alusel sai mõista viieaastase karistuse kolmeaastase katseajaga, on huvitav, et prokurör, kes algselt nõuab vangistust, hiljem nõustub rahalise karistusega. (Riigikohus on korduvalt oma otsustes rõhutanud, et katseaja pikkus ei tohi olla lühem mõistetud karistusest.) Ilmselt tuleb põhjus suhteliselt pikast vahi all oldud ajast. Nimelt kriminaalmenetluse seadustiku § 130 lõike 3 kohaselt ei või kahtlustatav või süüdistatav olla kohtueelses menetluses vahistatud üle kuue kuu. Keeruliste või mahukate kriminaalasjade puhul võib kohus seda aega pikendada. Kuigi kohtumenetluseks ei ole vahistustähtaega sätestada, tuleks seal lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu ja selle rakenduspraktikast, mis räägib kogu kriminaalmenetluse mõistlikust ajast. Ka Riigikohus on leidnud, et kogu kriminaalmenetluse vältel tuleb jälgida, et isikut peetaks vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-80-07 punkt 13). Tulles tagasi konkreetse juhtumi juurde, ei leia küll esialgu mõistlikku põhjendust, miks isik, kes pani poes toime parfüümivarguse ning peeti kinni turvaväravate läbimisel, mõistetakse süüdi 7,5 kuud hiljem, seejuures on isik selle aja vahi all olnud.

Kas isikul on õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist

Kuna isik viibis vahi all tunduvalt kauem kui hilisem karistus (60 päeva, mis vastab 181 päevamäärale rahalises karistuses), siis mis saab nendest päevadest. Võib seda lugeda karistuse ette kandmiseks või oleks isikul võimalik saada selle aja eest hüvitist? Kriminaalmenetluse seadustik nimetatud olukorda ei reguleeri. Kas oleks võimalik hüvitist nõuda riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse või näiteks riigivastutuse seaduse alusel? Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lõike 1 punkt 4 näeb ette, et õigus hüvitisele tekib isikul, kes kandis vabaduskaotuslikku karistust üle temale määratud karistuse tähtaja.

Analoogne probleem on Riigikohtusse jõudnud asjas nr 3-1-1-90-09. Seal on Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks ning kassatsiooni piiridest väljudes öelnud: “KrMS § 314 p 6 kohaselt märgitakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas muu hulgas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. KrMS § 313, mis sätestab süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa sisu, analoogilist punkti ette ei näe. Vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriva AVVKHS § 2 lg 1 sätestab, et hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. AVVKHS § 2 lg 2 ls 1 kohaselt peab kohus, samuti prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb sama paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Viidatud sätetest järeldub, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel puudub kohtul alus näidata otsuse resolutiivosas päevade arv, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. See, et süüdistatava poolt eelvangistuses viibitud aeg ületab talle mõistetava karistuse kestust, ei tähenda seda, et karistust ületav eelvangistuse osa oleks käsitatav ajana, mil isikult on alusetult vabadus võetud. AVVKHS § 1 lg 1, mis loetleb ammendavalt isikute ringi, kellele hüvitatakse AVVKHS-s sätestatud korras alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju, ei nimeta süüdimõistetuid, kellele mõistetud karistus ei kata nende poolt kriminaalmenetluse käigus kohtu loal vahi all viibitud aega.”

Seega ei ole asjakohane ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lõike 1 punkt 4, sest isikul ei teki selle seaduse § 2 lõike 1 järgi hüvitise nõude õigust.

Riigivastutuse seadus ei anna ka otsest alust kahjunõudeks. Küll on aga Riigikohtu halduskolleegium oma otsuses leidnud, et riigivastutuse seadust tuleb tõlgendada laiendavalt. Kolleegium leiab, et “RVastS § 7 lg 1 näeb ette, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS §-d 3, 4 ja 6 reguleerivad vastavalt haldusakti kehtetuks tunnistamise nõuet, toimingu lõpetamise nõuet ja haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõuet. Kolleegium leiab, et ehkki nimetatud sätted reguleerivad grammatiliselt võttes üksnes haldusakti või toiminguga seonduvat, on Riigivastutuse seaduse reguleerimisala tervikuna siiski laiem. RVastS § 1 lg 1 kohaselt sätestab Riigivastutuse seadus avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra. Seaduse reguleerimisalast on välistatud üksnes eraõiguslike suhete pinnalt tekkivad nõuded (RVastS § 1 lg 2). Ka RVastS § 7 lg 1 ei reguleeri kahju hüvitamisega seonduvat üksnes juhtumil, kus kahju tekitaja on haldusorgan ja kahju tekitatud haldusmenetluse raames, vaid on laiem, nähes ette nõudeõiguse avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega on Riigivastutuse seadus kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon.” (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-47-08 punkt 11.)
Seega võib oodata, et kui isikule on mõistetud lühem karistus kui vahi all oldud aeg, on isikul riigivastutuse seaduse alusel võimalik nõuda kahjutasu. Kindlasti tuleks aga sellisel juhul süüdimõistetul ära põhjendada, milles kahju seisnes. Arvestades seda, et vahistamise näol on tegemist rangeima tõkendiga, mis oluliselt piirab inimese põhiõigusi, võib arvata, et vastava kaebuse puhul olenevalt asjaoludest riigilt hüvitis ka välja mõistetakse.

Kindlasti on isikul õigus nõuda kahjutasu, kui menetlusega on ebamõistlikult venitatud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 punkti 1 esimene lause annab selleks ka aluse. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-3-04 punktis 19 rõhutanud just eeltoodud artiklist tulenevat isiku kõnealusele õigusele vastavat kriminaalmenetluses iga menetleja kohustust astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks. Riigikohus on öelnud, et mõistliku aja möödumine ei pea iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist, vaid sõltuvalt asjaoludest võib kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumise proportsionaalseks järelmiks olla ka näiteks kriminaalasja lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel või ka kõnealuse asjaolu arvestamine karistuse mõistmisel (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-3-04 punkt 22). See tähendab, et isikule jääb õigus nõuda hüvitist sellest hoolimata, et ta süüdi mõistetakse. Kuigi ebamõistlik menetlusaeg ning hilisemast karistusest pikemalt vahi all viibimise aeg ei ole päris võrreldavad, võib analoogia korras siiski tõenäoliselt kõne alla tulla hüvitise nõue riigivastutuse seaduse alusel ka viimase puhul, sest isiku põhiõiguste riive on mõlemal juhul olemas.

Ülaltoodud põhjusel hüvitise nõude juhtumid praegu kohtupraktikas puuduvad. Siiski ei saa välistada, et selliseid nõudeid tulevikus esitama ei hakata. Seega oleks seadusandjal praegu võimalik täpsemalt reguleerida olukord, et pikalevenivaid kohtumenetlusi vältida. Kindlasti ei oleks lahenduseks seadusandja piirang kohtutele vahi all oldud ajast lühema karistuse mõistmiseks, sest see mõjutaks liialt kohtuniku sõltumatust mõista õige ja õiglane karistus ning võib viia süüdimõistetute ebavõrdsele kohtlemisele. Täpsem mehhanism, mis tooks kaasa ka otseselt riigi vastutuse ebamõistlikult pika vahistatuse eest, paneks ilmselt nii prokuratuuri kui ka kohtud sisukamalt otsustama vahistamise otstarbekuse üle. Mõeldud on vahistamist, millele järgneb süüdimõistev otsus.

Põhiseaduse § 23 teine lause ütleb, et kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õigusrikkumise toimepanemise ajal. Säte piirab kohtul mõistmast raskemat karistust, kui on ette nähtud konkreetse teo eest selle toimepanemise ajal karistusseadustikus sätestatult. Küsitav, kuid kõne alla tulev on selle põhiõiguse laiem tõlgendus selliselt, et isikule mõistetav karistus peaks lähtuma ka teo toimepanemise ajal olnud kohtupraktikast. Ehk kohus peaks lähtuma ka üldisest karistuspraktikast karistuse määramisel ning ilma ilmselgete põhjendusteta, arvestades kõiki karistusseadustikus toodud karistuse määramise nõudeid ning karistuse mõistmise üldpõhimõtteid, kohus üldisest praktikast oluliselt rangemat karistust määrata ei tohiks. Tuleb muidugi tõdeda, et praegu, kus järjepidev ja süstematiseeritud kohtupraktika analüüs sisuliselt puudub, ei ole selline käsitlus reaalne ja selliste analüüside läbiviimine oleks ka äärmiselt keerukas.

Karistuspraktika analüüs näitab, et peamiselt määratakse reaalne vangistus isikutele, kes juba on vahi all. Justiitsministeeriumis tehtud vahistamiste analüüs näitab aga, et enamasti mõistetaksegi karistuseks kas vahi all oldud ajaga võrdne aeg või vabanevad süüdimõistetud vangistuse kandmisest paari järgmise päeva jooksul. Raske on rääkida karistuse kujunemisest kohtuniku siseveendumuse järgi, kui kohus määrab karistusi eelvangistuses oldud aja järgi.

Võrreldes Eesti ja Saksamaa regulatsiooni vangistuse puhul, näeme, et Saksamaa kriminaalseadustiku (Strafgesetzbuch, StGB) §-id 47 ja 56 sätestavad, et lühiajalist vangistust võib kohaldada ainult erandjuhtudel, reeglina tuleb kohaldada rahalist karistust ning alla üheaastase vangistuse puhul mõistetakse see harilikult tingimisi (http://www.gesetze-im-internet.de/stgb/__47.html ja     http://www.gesetze-im-internet.de/stgb/__56.html). Kuigi Eesti karistusseadustiku § 56 lõige 2 sätestab, et vangistust võib mõista vaid juhul, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega, on prokuratuur ja kohtud läinud seda teed, et vahi all oldud aeg saab mõistetud (sama pika) karistuse näol nn legitiimse õigustuse.

Rahaline karistus

Teine probleem peatüki alguses toodud juhtumis ei ole niivõrd seotud vahi all olemise ja vangistuse mõistmisega, kuivõrd rahalise karistuse määramisega. Karistusseadustiku § 73 lõike 5 ja § 74 lõike 6 järgi võib eelmise süüteo eest mõistetud vangistust mitte täitmisele pöörata, kui isikut karistatakse rahalise karistusega ning määratakse, et see viiakse täide iseseisvalt. Kui vaadata ka selle juhtumi asjaolusid, siis esmalt leppisid kokku süüdistatav ja prokurör kokkuleppemenetluses karistusena vangistuse. Süüdistatav loobus sellest kohtuistungil ning hiljem sõlmisid prokurör ja süüdistatav kokkuleppeks rahalise karistuse.

Kohtupraktika analüüs näitas, et suhteliselt sarnaste tegude puhul võib isik saada karistuseks nii rahalise karistuse kui ka keskmisest pikema vabaduskaotusliku karistuse. Süüdistatavate taust on suhteliselt sarnane. Selgusetu on prokuratuuri tegevus juhul, kui esmalt lepitakse kokku süüdistatavaga näiteks vabadusekaotuslikus karistuses, ning juhul, kui süüdistatav kokkuleppest loobub, lepitakse tihti kokku juba rahalises karistuses. See annab põhjust oletada, et prokuratuuril ei ole piisavalt tõendeid või menetlusökonoomia huvides nõustutakse rahalise karistusega. Igal juhul on tegemist olukorraga, kus prokuratuuri käitumine karistuspoliitika kujundamisel on ebajärjepidev ning teatud juhtudel ka motiveerimata. Kuigi kohus ei ole prokuröri taotletava karistusega seotud, peaks kohus põhjendama, miks peab kohus vajalikuks teistsuguse karistuse mõistmist. Olukorras, kus prokuratuur muudab ühe ja sama teo eest taotletavat karistusliiki, on ka kohtul keerulisem prokuratuuri taotlusega arvestada. Ka prokuratuur ei ole seotud otseselt kohtult taotletava karistusega, kuid karistuspoliitika kujundamisel võiks olla järjekindlam.

Karistuste kujunemine

Riigikohtu praktika lähtus karistuse mõistmisel sanktsiooni keskmisest määrast (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-104-04). Õiguskirjanduses on soovitatud lähtuda mitte mediaanina arvestatavast sanktsiooni keskmisest, vaid esimest kolmandikust (vt Sootak 2007). Õppematerjalides kohtunikele on siiski soovitatud juhinduda sanktsiooni keskmisest määrast ning kõrvalekaldumised võiksid olla põhjendatavad, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või esineb asjaolusid, mis vähendavad või raskendavad karistust (Pikamäe, Kivi 2004). Milline on aga reaalne olukord Eesti karistuspraktikas?

Levinumate süütegude karistuspraktikat analüüsides selgub, et esimese astme kohtutes on karistuseks määratud sanktsioonid keskmiselt alla ühe kolmandiku. Tuginedes nimetatud analüüsile, saab väita, et keskmised reaalselt mõistetud karistused on suurusjärgus üks kuuendik või veel väiksemad. Seda võib tõlgendada mitmeti. Esiteks võib see tähendada, et kohtud ja prokuratuur on liiga leebed. Teiseks seda, et seadusandja on karistusseadustikus sätestanud liialt kõrged sanktsioonimäärad ning ühiskonnas tegelikult ei ole vaja selliseid karistusi määrata. Kolmas tegur niivõrd madalate karistuste mõistmisel võib olla see, et toime pannakse äärmiselt kergeid süütegusid ning isiku süü ei ole vastavuses sanktsiooni keskmise karistusega.

Kuigi karistuse määramine kuulub kohtute pädevusse ning lõpliku karistuse eest vastutab kohus, ei saa karistuse kujundamisel kõrvale jätta prokuratuuri rolli. Nii on prokuratuur ka üritanud vähemalt võistlevas menetluses siduda kohtu võimalused karistuse liigi ja määra otsustamisel prokuröri esitatud karistuse taotlusega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-91-07).  Arvestades siinjuures asjaolu, et suurem osa menetlusi viiakse läbi kokkuleppemenetluses, kus prokurör lepib süüdistatavaga kokku karistuse liigis ja määras ning kohus kinnitab karistuse, ei tohiks tekkida kahtlust prokuratuuri olulisest rollist karistuspraktika kujunemisel. Kuna nii kokkuleppe-, lühi- kui ka üldmenetlustes on mõistetavad karistused keskmiselt samad, tuleks järeldada, et nii prokuratuur kui ka kohtud ei näe põhjust olulisemalt rangemaid karistusi mõista. Siit saab omakorda järeldada, et karistusseadustikus ettenähtud sanktsioonimäärad on liiga kõrged või ei ole isikute süü vastavuses sanktsiooni keskmise määraga.

Karistuspraktika on ebaühtlane

Vaadates toime pandud tegude teokoosseise võrdluses karistustega, tuleb öelda, et karistuspraktika on väga ebaühtlane. Kuigi karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka süüdistatava isikuomadustega, ei ole loomulik, et kaks sarnase teo toime pannud isikut saavad oluliselt erineva karistuse. Nii võib praegu näiteks teo eest, mis seisneb abikaasa löömises ühel korral, saada karistada nii rahalise karistusega sanktsiooni miinimumi lähedal kui ka vabadusekaotusliku karistuse sanktsiooni keskmises suuruses. Ei pea võimalikuks, et eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks oleks vaja niivõrd olulist karistuste erinevust. Süü suurust võivad mõjutada nii objektiivsed kui ka subjektiivsed asjaolud. Kõige paremini on need nähtavad karistusseadustiku § 57 ja § 58 asjaoludes. Üldjuhul tuleks aga kohtul sellised asjaolud otsuses välja tuua, sest vastasel juhul jääb ebaselgeks karistuse kujunemine. Uuritud kohtupraktika pinnalt võib öelda, et enamasti on süüd vähendava asjaoluna välja toodud puhtsüdamlik kahetsus, kuid sellega süüd kergendavad asjaolud ka piirduvad.

Karistuse määramisel võiksime appi võtta teokirjelduste võrdluse ja sanktsiooni määrad. Ühe mingi konkreetse teo puhul peaks selle esinemissagedust arvestades võtma sanktsiooni keskmises või üks kolmandik määras karistatavaks ning sellest kergemad ning raskemad teod vastavalt alla või üle aluseks võetud sanktsioonimäära karistatavaks. See tähendaks süstemaatilist ja järjepidevat analüüside tegemist, kuid nagu eelnevalt mainitud, vahendid selleks puuduvad. Küll aga oleks sellise tegude-karistuste analüüsi põhjal mingil määral ennustatav karistus. Praegune olukord, kus isiku karistus võib põhimõtteliselt kõikuda teo asjaoludest olenemata terve karistusseadustiku eriosas sätestatud sanktsiooni piirides, tekitab õigussüsteemi vastu usaldamatust. Kuigi karistuse saamisel on raske rääkida süüdistatava õigustatud ootuse põhimõttest, peaks üldjuhul olema vastava süüteo eest määratav karistus täpsemalt ennustatav. Kuigi ka siin võiks rääkida kohtunike sõltumatuse vähenemisest karistuse mõistmisel, võib selline mehhanism anda kohtunikule hoopis tuge ning muuta kohtuotsused olulisemalt sisukamaks just nimelt karistuse mõistmise aspektist. Täpsemalt peaks hindama süü suurust, põhjendama nn standardkaristusest hälbimist.

Tulles karistusseadustiku eriosas sätestatud sanktsiooni määrade ja küsimuse juurde, kas tegemist on liialt suurte määradega, pöördume jälle keskmise mõistetud karistuse poole. Kuna karistuspraktika analüüsi käigus uuritud kohtuotsustest ei nähtu, et kohtud hindaksid mingil moel isikute süüd keskmisest kergemaks, võib järeldada, et keskmisest oluliselt madalamate karistuste mõistmine on tingitud liialt kõrgetest sanktsioonimääradest. Võttes aluseks standardse süüteona karistusseadustiku § 424 (mootorsõiduki juhtimine joobe seisundis) järgi kvalifitseeritava teo, näeme, et erinevalt kohtupiirkonnast on keskmine mõistetud karistus 3,3–4,7 kuud vabadusekaotuslikku karistust. (Vaatluse all olid enne 1.07.2009 kehtinud redaktsiooni järgi mõistetud karistused.) Sanktsiooni ülemmäär eeltoodud süüteo puhul on aga 3 aastat vabadusekaotuslikku karistust. Seega süüd kergendavate-raskendavate asjaolude puudumise korral peaks keskmine karistusmäär olema umbes üks aasta ja 6 kuud vangistust. Analüüsiks kättesaadavast 2007. aastal mõistetud 2083 (otsuseid kokku 2945) otsuse puhul, kus karistuseks mõisteti vabadusekaotuslik karistus, oli üheaastane või sellest pikem vangistus määratud 45 korral. Sellest üks karistus kahe aasta pikkune ja ülejäänud alla kahe aasta, kuid mitte alla ühe aasta. Ligi 50 protsenti 2083 otsusest oli tehtud kokkuleppemenetluses. Ainuüksi arvudele tuginedes on näha, et kohtute ja prokuratuuri arvates ei ole näiteks karistusseadustiku § 424 süütegu niivõrd raske, et seda karistada 1,5 aasta pikkuse vangistusega. Seega teatud juhtudel tuleb tõdeda, et karistusseadustikus sätestatud sanktsioonimäärad on liialt suured ning need vajaksid praktikas analüüsimise järel korrigeerimist.

Küsimusi tekitab ka rahaline karistus

Probleeme ei esine ainult vabadusekaotuslike karistuste mõistmisel. Rahalise karistuse mõistmine, mis peaks olema karistusseadustiku § 56 lõikele 2 tuginedes kõige enam levinud karistus, tekitab samuti küsimusi. Olgu öeldud, et kuigi rahalise karistuse mõistmine peaks olema pigem reegel kui erand, siis enamik mõistetud karistusi on vabadusekaotuslikud.

Karistusseadustiku § 44 kohaselt mõistetakse rahaline karistus päevamäärades. See tähendab, et karistuse taotlemisel prokurör ning karistuse mõistmisel kohtunik peaksid kõigepealt lähtuma rahalise karistuse sanktsiooni keskmisest ning sealt asjaoludele vastavalt liikuma üles- või allapoole. Kui on vastava karistuseks mõistetava päevamäärade arvuni jõutud, arvutatakse välja päevamäära suurus süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel. See ei tohi olla väiksem kui miinimumpäevamäär, mis on 50 krooni. Praegune karistuspraktika näitab, et eelkõige võetakse karistuseks mingi nn sobiv summa, seejärel arvutatakse välja, kui mitmele päevamäärale see vastab, ning vastav päevamäärade arv mõistetakse isikule ka karistuseks. See aga tähendab omakorda, et erineva sisstulekuga, kuid sarnase teo toime pannud süüdimõistetuid karistatakse ebavõrdselt. Nii näiteks määrati lühimenetluses karistusseadustiku § 121 järgi kvalifitseeritava tegude eest 2007. aastal 50-kroonise päevasissetulekutega isikutele keskmiselt karistuseks 82 päevamäära suurune rahaline karistus. Suurema kui 50-kroonise päevasissetulekuga isikutele aga keskmiselt 78 päevamäära suurune rahaline karistus. Kokkuleppemenetluses olid vastavad näitajad 114 ja 87 päevamäära.

Võrreldes karistusseadustiku § 424 asjades kohtute mõistetud rahalise karistuse suurust ja politsei poolt esmakordse joobes juhtimise eest väärteokorras karistuseks mõistetud rahatrahvi suurust, selgub, et kriminaalkorras mõistetud keskmine rahaline karistus on ligi 3000 krooni suurem kui politsei mõistetud keskmine karistus (vastavalt 14 500 ja 11 508 krooni; vt ka Avalik kord ja …). Järelduste tegemiseks tuleb täpsemalt analüüsida isikute lõikes, milline trahv oli politsei poolt hiljem kriminaalkorras süüdimõistetud ning rahalise karistuse saanud isikutele määratud esmakordsel rikkumisel. See annaks võimaluse võrrelda üldist karistuse muutumist seoses kriminaalmenetlusega.

Kokkuvõte

Seadusandja peaks lühimenetlustes täpsustama normi, mis sätestab ühe kolmandiku võrra karistuse vähendamise. Praegu on olukord mitmeti mõistetav ning see põhjustab erinevat praktikat. Erinev praktika karistuse mõistmisel tähendab aga isikute erinevat kohtlemist olukorras, kus nende põhiõigused on niigi oluliselt riivatud.

Olukorda, kus karistus mõistetakse sisuliselt vahi all oldud aja järgi, ei tohiks pidada tavapäraseks. Välja tuleks töötada kompensatsioonimehhanism, mis tagaks vahi all oldud isikutele hüvitise, kui neid peetakse vahi all kauem, kui selleks on hilisem karistus. See paneks prokuratuuri senisest rohkem põhjendama vahistamise vajalikkust ning kohtud sisulisemalt kaaluma vahistamise otstarbekuse üle. Seejuures ei saa kohtutelt võtta võimalust määrata süüdimõistetule õiglane karistus.

Karistuste kujunemine on ebaselge. Seaduses tuleks sõnaselgelt sätestada karistuse mõistmine sanktsiooni keskmisest määrast või viia karistusseadustiku eriosas olevad sanktsioonid vastavusse tegeliku olukorraga. Praegune olukord, kus karistused on keskmiselt üks kuuendik sanktsiooni ülemmäärast, tekitab õigusselgusetust. Süüteo toime pannud isikule peaks võimalik tulevane karistus olema selgem. Praegune karistusseadustikus sätestatud karistuse kujunemise ideoloogia ei tööta.

Seadus, kohus, karistus – mis on valesti? Kohtud peavad õigusemõistmisel lähtuma seadusandja sätestatud normidest. Mõningatel juhtudel on seadustes olukorrad, mida annab mõista mitmeti ning see raskendab kohtute tööd. Samas ei tohiks kohtud lasta tekkida olukorral, kus isikuid koheldakse erinevalt. Selleks et kohtunikud tajuksid mitte ainult oma kohtu või veelgi kitsamalt, ainult enda praktikat, tuleb koostada õiguslikke analüüse, praktikat puudutavaid analüüse ning olukorrast ülevaateid. See muudab kohtunikule tajutavamaks õigusemõistmisel esineda võivad probleemid.

Eespool mainitud analüüsid annavad ülevaate ka seadusandjale, kas ja kuidas on vaja teha seadusemuudatusi, kas on tarvis vastu võtta mõni uus norm või terve seadustik. Õiguskindluse saavutamine eeldab eelkõige tihedat koostööd seadusandja ja kohtute vahel, kuid seda teise poole sõltumatust mõjutamata.

Seaduste lühendid

  • AVVKHS – riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus
  • KarS – karistusseadustik
  • KrMS – kriminaalmenetluse seadustik
  • RVastS – riigivastutuse seadus

Kasutatud kirjandus

  • Avalik kord ja turvalisus 2007. Politseiamet. – http://www.politsei.ee/files/dokumendid/Politseitoo/siseturvalisus_2101.pdf
  • Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2002). Tallinn: Juura.
  • Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koost J. Sootak, P. Pikamäe (2009). Tallinn: Juura.
  • Klopets, U. (2009). Vahistamiste analüüs. Justiitsministeerium 2009. – http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=47862/Vahistamiste+anal%FC%FCs.pdf
  • Pikamäe, P., Kivi, L. (2004). Õppematerjal kohtunikele 2003. Karistusõiguse põhiprobleeme. Tartu: Eesti Õiguskeskus.
  • Sootak, J. (2007). Sanktsiooniõigus. Karistusõiguslikud sanktsioonid ja nende kohaldamine. Tallinn: Juura.

1 http://www.riigikohus.ee/vfs/861/Kohtupraktika%282009%29.pdf ja http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=43483/Kohtupraktika+anal%FC%FCs+-+Justiitsministeerium%2C+kriminaalpoliitika+osakond%3B+Riigikohus%2C+%F5igusteabe+osakond%3B+U.Klopets%2C+T.Reinthal+%282009%29.pdf

Tagasiside