Nr 39

Laadi alla

Jaga

Prindi

Riigikogu probleemkomisjoni ootused ja karid

05. juuni 2019

Fookus

RiTo nr 39, 2019

Riigikogu vajab rohkem enesekehtestamise valmidust, et ohjata täitevvõimu sisuliselt, komisjoni loomisest ei piisa. 

Riigikogu saab kodu- ja töökorra seaduse alusel moodustada eri-, uurimis- ja probleemkomisjone. Võrreldes alatiste valdkonnakomisjonidega on nende roll tagasihoidlikum. Ehkki lisakomisjonide loomisel ei ole otsest piirangut, on selge, et täiendavaid komisjone ei saa moodustada ükskõik kui palju. Paratamatud piirangud on seotud raha, Riigikogu liikmete arvu ja töögraafikuga, samuti saadikute muu töökoormusega.

Viimastes Riigikogu koosseisudes on kujunenud tavaks kolme erikomisjoni moodustamine. Need on julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, korruptsioonivastane erikomisjon ja riigieelarve kontrolli erikomisjon. Probleem- ja uurimiskomisjonid on olnud ajutisema iseloomuga. Riigikogu XIII koosseisus (2015–2019) loodi riigireformi arengusuundade väljatöötamise probleemkomisjon ning rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon. Mõlemad moodustati 2017. aasta veebruaris. Komisjonide loomist toetas Keskerakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon, mis oli 2016. aasta lõpus välja vahetanud Reformierakonna juhitud koalitsiooni.

Käesolevas artiklis vaatlen eeskätt riigireformi probleemkomisjoni tegevust. Mõistagi kerkib ka üldisem küsimus selliste komisjonide moodustamise otstarbekusest ning tulemuste vastavusest algselt püstitatud ülesandele. Ehkki probleemkomisjoni kokkuseadmise taga on alati poliitiline otsus, tuleb iga kord vastata küsimusele, mille poolest probleemkomisjon on konkreetse küsimuse lahendamiseks parem, õigem ja tõhusam kui muud parlamendi kasutuses olevad vahendid. Võimalik on moodustada saadikuühendusi, korraldada alatistes komisjonides kuulamisi, koostada raporteid või teha töörühmi, esitada arupärimisi ja kirjalikke küsimusi.

Olgu siin ka öeldud, et olin XIII Riigikogu liige, kuid ei kuulunud vaadeldavasse komisjoni. Küll aga olid mul siis ja on ka praegu selgepiirilised seisukohad paljude seal käsitletud probleemide kohta. 

PROBLEEMKOMISJONI LOOMINE, SELLE PÕHJENDUS JA TÖÖGRAAFIK

Komisjoni moodustamist saab otsustada vaid Riigikogu täiskogu, seetõttu on debatt uute töökohtade ja komisjoni esimehele ning aseesimehele makstava lisatasu kohta vältimatu. Riigikogu arutas riigireformi probleemkomisjoni moodustamist kahel lugemisel, 24. jaanuaril ja 14. veebruaril 2017.

Loodava komisjoni ülesannete hulka kuulusid haldusreformi elluviimise jälgimine ja analüüs koos maavalitsuste kaotamisega seotud ülesannete ümberjagamisega. Samuti nimetas seletuskiri ettepanekute tegemist avaliku võimu ümberkorraldamiseks, sealhulgas ettepanekute tegemist Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele, et algatada vajadusel seadusandlikke muudatusi. (Seletuskiri 2017) Tegelikkuses selliseid ettepanekuid ei sündinud.

Põhilised küsimused ja vastuargumendid komisjoni moodustamisele olid seotud rahaliste kuludega, komisjoni tööle kindla lõpptähtaja seadmisega (mis oleks varasem Riigikogu koosseisu lõpptähtajast) ning küsimusega, mis takistab probleemidega tegelemast sel juhul, kui komisjoni ei looda. Viimast küsimust tugevdas asjaolu, et juba enne uue koalitsiooni loomist tegeles sama temaatikaga põhiseaduskomisjoni juurde loodud töörühm. (V istungjärk 2017a; 2017b) Neile vastuväidetele vaatamata moodustati probleemkomisjon ülekaaluka häälteenamusega, selle vastu hääletas seitse Vabaerakonna ja viis Reformierakonna saadikut. Umbes sarnaselt kulges ka rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamise arutelu.

Toon välja ühe probleemi, mida nois debattides ei mainitud, aga mis on seotud pea kõigi seni tegutsenud eri-, uurimis- ja probleemkomisjonide tööga. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 47 annab Riigikogu töö ajagraafiku, nähes eri-, uurimis- ja probleemkomisjonide jaoks ette kaks korralist aega: esmaspäeviti 13.30–15.00 ja neljapäeviti alates kella 16.00. Riigireformi komisjoni istung toimus peaaegu iga Riigikogu töönädala esmaspäeval. Protokollidest leidsin ühe korra kahe aasta jooksul, kui istung toimus neljapäeval. Selline on olnud lisakomisjonide tegelik tööpraktika mitmes Riigikogu koosseisus.

Tegemist pole tingimata „tööluusiga“, pigem on see tööparatamatus. Need komisjonid ei vajagi võib-olla nii palju tööaega, alatiste komisjonide koormus on lisakomisjonide omast võrreldamatult suurem. Tihti seab ka kohalikesse volikogudesse kuulumine piiri Riigikogu liikmete võimalusele neljapäeviti pärastlõunal probleem- või erikomisjonides osaleda. Tegelikkusele mittevastav töögraafik tekitab silmakirjalikkust, õigem on elu ja seadus kooskõlla viia.

Rahaliste kuludega seoses on oletatud, et lisakomisjone võidakse ellu kutsuda kellelegi lisatasu maksmiseks. Selline mõtteavaldus on mainet kahjustav, seepärast peab komisjoni moodustamine olema väga hästi põhjendatud. Ainus kindel maineabi on seejuures lisatasust loobumine.

PROBLEEMKOMISJONIS KÄSITLETUD TEEMAD

Kõik XIII Riigikogus moodustatud eri-, uurimis- ja probleemkomisjonid olid kuueliikmelised, koosnedes kõigi Riigikogus esindatud erakondade esindajatest. Riigireformi probleemkomisjoni esimeheks sai 2017. aasta veebruaris Ivari Padar. Tema lahkumisel Euroopa Parlamenti asus alates novembrist 2017 komisjoni juhtima Tanel Talve (mõlemad SDE).

Istungitel käsitletud probleemide ring oli lai – mitte ehk päris juhuslik, kuid samas selgelt riigireformi mõiste hägusust peegeldav. Ivari Padari juhtimisel võeti komisjoni esimestel töökuudel ette maavalitsuste eesseisev sulgemine ning sellega seotud haldusülesannete ja ametnike üleviimine teistesse asutustesse. Padari juhtimisperioodil kohtuti kahe järgemööda ametis olnud riigihalduse ministriga (Mihhail Korb ja Jaak Aab), justiitsministriga, õiguskantsleriga, riigisekretäriga, Riigikogu Kantselei ja Riigi valimisteenistuse juhtidega, samuti paljude tippametnikega. Seda võib nimetada komisjoni tehnokraatlikuks tööperioodiks, mil haldusreformi läbiviimist ja riigielu korraldamist vaadeldi peamiselt poliitiliselt ja ametkondlikult tasandilt. Süsteemivälistest ekspertidest kohtuti Jüri Raidlaga.

Pärast Tanel Talve saamist komisjoni esimeheks laienes ekspertide ring ja laienes ka fantaasia. Toimusid kohtumised PRAXISe, e-riigi Akadeemia ja Arenguseire Keskuse inimestega, eri valdkondade teadlastega (Garri Raagmaa, Rein Taagepera, Vello Pettai). Eriti sageli kutsuti komisjonile nõu andma majandusekspert Ott Pärna. 2018. aasta mais loodi Riigireformi Sihtasutus, sel puhul kohtuti taas Jüri Raidlaga. Ka Talve juhtimisperioodil käis komisjoni ees kaks riigihalduse ministrit Jaak Aab ja Janek Mäggi.

Istungitel käsitleti avaliku sektori valitsemismudeleid, kuulati ära bürokraatia vähendamise rakkerühma, samuti avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühma tööülevaated. Analüüsiti Riigikogu liikmete arvu vähendamise mõju Riigikogu tööle. Vabaühenduste ümarlaud tutvustas ettepanekuid e-demokraatia ja e-parlamendi arendamiseks. Teemasid jätkus. Millised olid probleemkomisjoni võimalused kuulatud ideid edendada või millist järjepidevust kannab siin Riigikogu järgmine, XIV koosseis, ei ole enam nii selge.

Suurematest üritustest toimus 5. juunil 2018 komisjoni algatusel täiskogul riigireformi arutelu oluliselt tähtsa riikliku küsimusena. Ulatuslikuma kuulamisena korraldati 19. novembril 2018 teemaarutelu, mis puudutas külade rolli omavalitsustes, nende otsustusõigust ja selle puudumist.

Riigireformi probleemkomisjon tegi 15. märtsil 2018 toimunud mõttetalgutest kokkuvõtteid

Riigireformi probleemkomisjon tegi 15. märtsil 2018 toimunud mõttetalgutest kokkuvõtteid

Foto Erik Peinar

Alates 2018. aasta jaanuarist kulutas komisjon palju tööaega raamdokumendi eelnõule „Riigireformi lähtealused 2030“. Komisjoni protokollide põhjal oli selle kavandi vaimne isa Ott Pärna. Mai lõpuks muutus oluliselt nii dokumendikavandi sisu kui ka pealkiri – „Riigireformi ja hea halduse põhialused“. Mulle teadaolevalt võeti sisse hulk Külli Tarolt pärinevaid ideid. Konkreetse ja ajaliselt raamistatud reformikavandi asemel räägiti nüüd hea halduse tava esiletoomisest.

Selline pööre realismile on selges vastavuses ka professor Rein Taagepera 5. juunil 2018 Riigikogus peetud ettekandega, mis teeme-kõik-korraga-ümber-stiilis reformivaimustust oluliselt rahustas. Riigiehitus on pidev, lakkamatu töö. Taagepera sõnul kõigume me tihti reformiväsimuse ja reformiihaluse vahel, kuid ei taju, et vajame tegelikult palju enamat kui pelk riigireform. „On vaja rahvareformi, hoiakute reformi ühiskonnas. Tegelikult mitte järsku murrangulist reformi, vaid rahulikku visa pürgimist edasi sealt, kuhu juba on jõutud.“ (VI istungjärk 2018) 

HALDUSREFORMI TEEMA RIIGIKOGU XIII KOOSSEISU TÖÖS

Kui riigireformi mõiste on olnud hägus, siis haldusreform (ka omavalitsusreform, haldusterritoriaalne reform) oli XIII Riigikogu jaoks väga konkreetne. See oli kõige olulisem riigikorralduslik muudatus sel perioodil. Kahtlemata ei tegelnud haldusreformiga üksnes riigireformi probleemkomisjon. Pigem vastupidi – peamised haldusreformi puudutavad otsused olid tehtud enne, kui komisjon üldse tööd alustas.

7. juunil 2016 vastu võetud haldusreformi seadusega seati omavalitsuste minimaalseks suuruseks 5000 elanikku. Samuti sätestati tähtajad, mis ajaks tuleb ühinevatel omavalitsustel sellele kriteeriumile vastata, et saada riigilt rahalist toetust. Riigikogu menetluses ei arvestatud ei opositsiooni ega koalitsiooni kuuluvate Riigikogu liikmete muudatusettepanekuid.

Haldusreform oli eeskätt valitsuse ja ministeeriumiametnike reform.

Otsekui selle kinnituseks ei pööra ka Rahandusministeeriumi toel välja antud enam kui 600leheküljeline artiklikogumik „Haldusreform 2017“ Riigikogu rollile pea mingit tähelepanu. (Valner 2018)

Ehkki Keskerakonna saadikud hääletasid koos Vabaerakonna ja EKREga juunis 2016 haldusreformi seaduse vastu, asus Keskerakond sama aasta novembris Reformierakonna asemel valitsusse minnes reformi elluviimist jätkama. Valitsuse vahetusega ei tehtud ses osas mingeid muudatusi peale selle, et minister Arto Aasa vahetas välja Mihhail Korb. Olgu lisatud, et paar kuud varem, septembris, tõi Keskerakond terava kriitika saatel haldusreformi teema Riigikogu saali (ka see arutelu toimus olulise tähtsusega riikliku küsimusena). (IV istungjärk 2016)

Kui Riigikogu rolli pisendatakse, siis hakkavad saadikud otsima vahendeid, et seda suurendada. Vahetult enne haldusreformi seaduse vastuvõtmist põhiseaduskomisjonis moodustatud haldusreformi juhtrühm ei pakkunud selleks just suuri võimalusi. Opositsiooni peamiseks vahendiks jäid arupärimised ja eelnõud. Kõige enam kasutas seda Eesti Vabaerakonna fraktsioon, esitades 2016. ja 2017. aastal teema kohta 21 arupärimist ja kolm seaduseelnõu. Vähemalt ühe arupärimise esitasid sel teemal ka EKRE saadikud.

Nendes eelnõudes sooviti teha kultuuriline erand Setomaa ühendvalla moodustamiseks, lubada lihtsamaid erandeid 5000 elaniku normist. Taheti ka mehhanismi, et külad saaksid tulemuslikult algatada oma halduskuuluvuse muutmise. Arupärimised hõlmasid paljusid üksikküsimusi: ühinevate valdade nimeküsimused, ebaloogilised liitumised, nn mittesiduvate rahvaküsitluste eksitav iseloom jne. Ehkki ministrite (Korb, Aab, Mäggi) ja peaminister Jüri Ratase toon oli pigem tõrjuv, arvestati ühinemist puudutavate erandite puhul paljude Riigikogu saalis tõstatatud üksikküsimustega: moodustati Seto vald, ääremail lubati alla 5000 elanikuga omavalitsusi, jäeti ära palju vastuseisu tekitanud Alutaguse valla venitamine Soome laheni jms.

2017. aasta suveks olid haldusjaotusega seotud otsused valdavalt tehtud. Pärast seda ei olnud paljusid küsimusi enam otstarbekas tõstatada. Erandiks jäid omavalitsuste rahastamise ja külade staatusega seotud küsimused, mille juurde ka probleemkomisjon hiljem tagasi tuli. Maavalitsuste funktsioonide üleandmine otsustati eraldi eelnõuga 2017. aasta juunis. 

RIIGIREFORMI TEEMA RIIGIKOGU XIII KOOSSEISU TÖÖAASTAIL 2015–2019

Riigireformi märksõna kõlas tugevalt juba enne 2015. aasta valimisi. Kõige enam kasutasid seda toona sotsiaaldemokraatide nimekirjaga liitunud Ott Pärna ja Tanel Talve. Nad lubasid anda riigireformiga Eestile uue hingamise, koondasid enda taha hulga avaliku elu tegelasi ja tegid veebilehe Riigireform.ee.

Talve valiti Riigikokku ning tema eestvõtmisel loodi Riigikogus riigireformi toetusrühm. Esimesena pingutas just toetusrühm selle nimel, et tuua riigireformi teema Riigikogu saali. Siin tuleb osutada veel ühele, ajalises järjestuses tegelikult esimesele oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelule Riigikogu saalis. See toimus 14. aprillil 2016 pealkirja all „Riigivalitsemise reformist“, esinesid peaminister Taavi Rõivas, vandeadvokaat Jüri Raidla jt.

Jüri Raidla jaoks olid riigireformi kaks olulist mõtet Riigikogu liikmete arvu vähendamine 101-lt 71-le ning peaministri institutsiooni tugevdamine. (III istungjärk 2016) Sarnaste ideedega esines ta avalikkuse ees ka 2018. aastal, kui loodi Riigireformi Sihtasutus. Siiski ei olnud Riigireformi Sihtasutus ühe mehe šõu, selle taga oli laiem ettevõtjate kodanikualgatus. Kõrge autoriteediga inimesed panustasid aega ja raha, et sõeluda välja riigikorralduses muutmist vajavad küsimused ja need Riigikogule esitada.

Sihtasutus alustas tegevust 2018. aasta mais, suvekuudel käis ideekorje ja sügisel toodi järgemööda avalikkuse ette kolme valdkonna ettepanekud. Esimene osa käsitles põhiseadust, Riigikogu, rahva osalemist õigusloomes ja riigijuhtimises ning omavalitsusi. Teine osa vaatles Vabariigi Valitsust ja peaministri rolli ning kolmas õigusemõistmist ja põhiseaduslikke institutsioone. Riigikogu vähendamine taandus 91 liikme peale, ministeeriumid pidi liidetama ühtseks valitsusasutuseks ning õiguskantsleri ametkond muudetama klassikaliseks ombudsmani ametkonnaks. Lisaks kõneldi ametnike vähendamisest poole ja õigusloome mahu vähendamisest veerandi võrra, omavalitsuste muutumisest maakonnasuuruseks jne.

„Riigireformi kontseptsiooni“ (Riigireformi Sihtasutus 2018) esitlemiseks korraldati 21. novembril 2018 Riigikogus konverents. Jüri Raidla rõhutas, et ettepanekud on tehtud „avaliku võimu organisatsiooni terviklikuks uuendamiseks“ (Raidla 2018). Viisakusavaldustele vaatamata ei kiirustanud ühegi erakonna esindajad kontseptsiooni tervikuna heaks kiitma, pigem võis välja lugeda, et paljud ideed ei ole teostatavad.

Lisaks Riigireformi Sihtasutusele tegutseb Riigireformi Radar (kolleegiumis Toomas Tamsar, Tarmo Jüristo, Külli Taro jt). See sündis Praxise ja Tööandjate Keskliidu algatusel veebruaris 2016. Radar loetleb riigireformi eesmärgid: kvaliteetsed avalikud teenused, mõjus poliitikakujundamine ja elluviimine, jõukohane ja heas vormis riik, professionaalne inimeste ja ressursside juhtimine ning riigireformi tõhus elluviimine. (Riigireformi Radar) Radari töö väljunditeks said jooksvad kommentaarid sündmustele ning kvartaalsed hinnangud reformi edenemisele. Erinevalt Sihtasutusest on Radar pigem keskendunud sellele, kuidas teha, mitte ettekirjutustele, mida täpselt riigireformi nime all teha.

RIIGIREFORMI PROBLEEMKOMISJONI TÖÖ KOKKUVÕTE

Riigikogu probleemkomisjon[1] võttis oma töö kokku kahel moel – pikalt ja lühidalt. Pikem tekst vormistati aruandena (Riigikogu 2019). Aruande käsitus sarnaneb pigem Riigireformi Radari mõtteviisile, mitte Riigireformi Sihtasutuse valmisproduktide kirjeldusele. Siinkirjutaja peab sellist lõpptulemust loogiliseks juba kasvõi seetõttu, et konkreetne poliitikakujundus eeldab konkreetseid poliitilisi kokkuleppeid, mis saavad sündida vaid valitsuses ja Riigikogus osalevate erakondade vahel.

Aruandes on kokku võetud koguni 14 analüüsi ja algatuspaberit aastatest 2014–2018, Riigireformi Sihtasutuse oma on vaid üks neist. Riigireformi mõistet vaadeldakse paindlikult, sest „riigireform ei saa olla ühekordne akt (nagu rahareform), vaid see on pigem protsess ja pidev tegevus, millel on selged vaheetapid ja eesmärgid.“ (Riigikogu 2019, 5)

Riigireform ei saa olla ühekordne akt, vaid see on protsess ja pidev tegevus.

Tuuakse esile hea riigihalduse põhialused, mille hulka kuuluvad väiksem halduskoormus, suurem õigusselgus, selge vastutus, inimesekesksus jne. Ka hea halduse põhimõtete esitamisel tuginetakse järjepidevusele, tuues esile kaheksa erinevat alusdokumenti – nende hulgas on erinevaid tegevuskavu, aga ka kehtiv põhiseadus. Erinevalt Riigireformi Sihtasutusest rõhutab aruanne, et põhiseaduse muutmise järele pole vajadust. (Riigikogu 2019, 8–12)

Pikemalt peatub aruanne Riigikogu rollil ja selle tugevdamise võimalustel. Käsitletakse komisjonide võimekuse suurendamist, ametnike roteerumist, Riigikogu rolli tugevdamist eelarve menetlemisel ja muud. Rein Taageperale viidates tuuakse rõhutatult esile, et Riigikogu saadikute arv ei saa olla riigireformi keskne küsimus. (Riigikogu 2019, 12–16)

Teise dokumendina esitas probleemkomisjon Riigikogu otsuse eelnõu „Riigireformi ja hea halduse põhialused“ (Riigikogu otsus 2019). See kordas lühidalt aruandes esile toodud põhialuseid. Selle eelnõu esimese lugemise arutelul 29. jaanuaril 2019 tegi kõige sisulisemat kriitikat Jüri Adams. Adams kiitis küll komisjoni lõpparuannet, kuid leidis, et Riigikogu ette toodud eelnõu on oma vormilt paremal juhul deklaratsioon, aga mitte Riigikogu otsus.

Adams arvustas ka Tanel Talve mainitud kompromissi saavutamist komisjonis. Sisulist kompromissi riigireformi sisu osas ju ei olnud ega saanudki olla, sest see tähendanuks otsuste tegemist järgmise Riigikogu, valitsuse ja koalitsiooni eest. Jüri Adams: „Härra Talve kasutas väljendit „suur kompromiss Riigikogus“ ja väitis ka seda, et komisjonis oli erakondadevaheline koostöö. Ma arvan, et komisjonis oli tõesti hea tööõhkkond ja inimesed, kes seal töötasid, said omavahel hästi läbi. Minu arvates ei saa sellest teha järeldust, et seal oli erakondadevaheline hea koostöö, aga nende inimeste vahel oli see küll. Kas Riigikogus on olemas kompromiss? Jään tõsiselt mõtlema, et mis on siis selle kompromissi sisu.“ (IX istungjärk 2019)

Ilmselt piirdus kompromiss peamiselt sellega, et 20. veebruaril 2019. aastal võeti otsus just sellisel, hea tava põhimõtetele osutaval kujul suure häälteenamusega vastu. 

KOKKUVÕTE JA JÄRELDUSED

Minu siit johtuvad järeldused on kindlasti subjektiivsed, kuid seda suurem on veendumus nende õigsuses.

Probleemkomisjonide edasise töökorralduse asjus on mul tungiv soovitus leppida vähendatud töögraafikuga (üks istung nädalas) ning lõpetada selliste komisjonide juhtidele lisatasu maksmine või seda vähendada. See eeldab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmist.

Kahest Riigireformi koolkonnast – tinglikult Riigireformi Sihtasutuse ja Riigireformi Radari, võib öelda ka Jüri Raidla ja Külli Taro koolkonnast – pean ma elujõulisemaks viimast. Sinnapoole liikus ka Riigikogu XIII koosseisus tegutsenud probleemkomisjoni aruanne. Ma ilmselt ei liialda öeldes, et komisjoni töö ajal toimus selle esimehe Tanel Talve vaadete evolutsioon Raidla koolkonnast Taro koolkonna suunas.

Riigireformi arenguga seoses ei pea ma õigeks probleemkomisjoni taasloomist. Küll aga on oluline, et parlamentaarne järelevalve tervikuna keskenduks enam nõudlikkusele, et juba olemasolevad strateegiadokumendid viidaks ellu. Näiteks on meil aastaid räägitud õigusloome mahu vähenemisest: see kerkib õiguspoliitika arengusuundade arutelul Riigikogus igal aastal ja seda on lubanud peaaegu kõik justiitsministrid. Tegelikult õigusloome maht kasvab. Miks? Pall on Riigikogu käes, küsimus pole milleski muus kui rahvaesinduse enesekehtestamise valmiduses.

Parlamentaarne järelevalve peaks keskenduma enam nõudlikkusele, et juba olemasolevad strateegiadokumendid viidaks ellu

Siit jõuame järgmise punktini, mida on probleemkomisjoni aruandes võrdlemisi põhjalikult käsitletud – Riigikogu rolli, tähenduse ja otsustusjõu parandamine. Aga seda ei saa keegi kõrvalt teha, seda peavad tegema Riigikokku valitud poliitikud. Kõrvaltvaataja saab üksnes julgustada, öelda, et aitab kummitembeldamisest!

Haldusreform oli paratamatult Riigikogu XIII koosseisu tööaja suurim reform – isegi kui rahvaesindus sai sellesse sekkuda vaid minimaalselt. Nüüd tuleb keskenduda haldusreformi vigade parandusele ja selgitada, millega täpsemalt sisustatakse uue koalitsiooni taas välja antud riigihalduse ministri portfell.

Lõppkokkuvõttes ei ole võimalik kinnitada, et riigireformi arengusuundade väljatöötamise probleemkomisjoni tegevus lahendas mingi probleemi või andis uue tulemuse, mida ilma selle komisjonita ei oleks saavutatud. Samal ajal on raske teha komisjoni töö lõpptulemusele suuri etteheiteid. Ehk teisisõnu, võinuks minna tunduvalt hullemini. Järeldused olid arukad ja realistlikud, püüti lähtuda varem koostatud alusdokumentidest. Kui probleemkomisjoni ei oleks moodustatud, siis võinuks riigireformi toetusrühm ja/või põhiseaduskomisjoni töörühm jõuda üpris sarnaste tulemusteni, kuid kindlasti ei tuginenuks need tulemused nii suurel eeltööl ja neid ei oleks vormistatud sellise põhjalikkusega.

Olen eespool – ja tunnistan, et pisut irooniliselt – nimetanud eri-, uurimis- ja probleemkomisjone pool- või lisakomisjonideks. Mõeldes vaadeldava komisjoni otstarbekohasusele, võib seda nimetada ka „pehmenduskomisjoniks“. Mõnikord on poliitikas vaja polstrit, et mingit tugevamat kokkupõrget maandada. Kui komisjonil üldse oli mõistlik otstarve, siis just sellise polstrina.

Ühelt poolt oli vaja pehmendada olukorda, kus Riigikogu roll haldusreformi aluste läbitöötamisel oli nullilähedane. Komisjoni kaudu anti Riigikogule vähemalt näiline staatus, et veel poole jooksu pealt pisut kaasa rääkida. Teiselt poolt pehmendas komisjon riigireformile pandud ebarealistlikke lootusi. Ta selgitas avalikkusele, et riigireform on protsess, mitte lõppjaam.

Pehmenduskomisjonina täitis komisjon oma hädapärase rolli, probleemkomisjonina päriselt mitte. Klassikaline probleemkomisjon peab pakkuma enamat kui üksnes filosoofiliste aluste klaarimine. Järgmistele Riigikogu koosseisudele soovin rohkem enesekehtestamise valmidust, täitevvõimu sisulist ohjamist, mitte leppimist haleda lohutusega „pehmenduskomisjoni“ moodustamise näol.

KASUTATUD ALLIKAD


[1] Riigireformi arengusuundade väljatöötamise probleemkomisjoni liikmed olid Tanel Talve (esimees), Arto Aas (aseesimees), Külliki Kübarsepp, Aivar Kokk, Arno Sild, Helmut Hallemaa. Komisjoni ametnikud Kaja Kuivjõgi (nõunik), Kaie Masing (konsultant).

Tagasiside