Nr 20

Laadi alla

Jaga

Prindi

Uus võimude tasakaal Prantsusmaal pärast põhiseaduse muutmist

Prantsuse parlamendi mõlema koja liikmetest koosnev kongress võttis 21. juulil 2008 Versailles’ lossi istungisaalis vastu põhiseaduse muutmise seaduse “moderniseerida viienda vabariigi insti­tutsioonid”.

“Institutsioonide moderniseerimise” all mõeldakse seadusandliku ja täidesaatva võimu suhete ümberkorraldamist, et suurendada parlamendi rolli, ning kodanike õiguste ja nende tagamise tugevdamist. Selle ambitsioonika eesmärgi saavutamiseks muudab (sealhulgas ka täiendab) nimetatud seadus kokku põhiseaduse 47 artiklit. Prantsuse kehtiva põhiseaduse 24. muutmise puhul on tegemist ainulaadse põhiseadusmuudatusega viienda vabariigi ajaloos, seda nii sisu kui ka ulatuse poolest. Peatun siinkohal vaid põhiseaduse muutmise (seaduse) (loi constitutionnelle de modernisation des institutions de la Vème République)mõnedel aspektidel, jättes kõrvale kodanike uued õigused ja nende tagamise, mille puhul võib rääkida Prantsuse õiguse revolutsioonilisest arengust, eriti seetõttu, et konstitutsiooninõukogule (Conseil constitutionnel) on antud õigus teha põhiseaduslikkuse järelevalvet üksikisiku algatusel konkreetse normikontrolli kaudu. Artiklis keskendun pigem põhiseadusmuudatusest tulenevale uuele võimude tasakaalule, seletades, milles seisnevad muudatused seadusandliku ja täidesaatva võimu suhetes. Kõigepealt kirjeldan konteksti, kus sellised muudatused tekkisid.

Parlamentarismi ratsionaliseerimine

Praegune Prantsuse põhiseadus, mis võeti vastu rahvahääletusel 28. septembril 1958 ja kuulutati välja sama aasta 4. oktoobril, lõi nn viienda vabariigi poliitilise süsteemi, milles seadusandlik ja täidesaatev võim tasakaalustati eelkõige viimase kasuks. ­Charles de Gaulle’i mõttest inspireeritud viienda vabariigi põhiseadus läks radikaalselt lahku kahe eelmise vabariigi põhiseadustest ja ligi 80-aastasest parlamendi ülemvõimu traditsioonist, asetades riigi juhtpositsiooni riigipea, kuid säilitades samal ajal parlamentaarse süsteemi põhiomaduse ehk valitsuse poliitilise vastutuse parlamendi ees. Aastal 1958 jäi parlamentaarne süsteem prantsuse poliitilise süsteemina de jure alles vaid mitmete oluliste muudatuste hinnaga. Nimelt kaotati nii sümboolselt kui ka praktiliselt seaduse kui parlamendi õigusakti ülimuslikkus ja sellega seoses lõppes parlamendi kui rahvaesindaja suveräänsus. Niisiis näeb Prantsuse põhiseadus ette erinevad meetmed parlamentaarse režiimi tõhustamiseks, see tähendab režiimi stabiilsemaks muutmiseks, isegi kui parlamendis puudub tõeline enamus. Sellised meetmed on hõlmatud mõistes, mida Prantsusmaal nimetatakse “parlamentarismi ratsionaliseerimiseks” (la rationalisation du parlementarisme). See seisneb peamiselt selles, et seadusandlikku tööd juhib täielikult valitsus parlamendi kontrolli all (Hamon, Troper 2007).

Riigipea ülekaal

Viiekümne aasta jooksul sai Prantsuse põhiseadus täita oma põhieesmärki – vältida sagedasi põhiseaduslikke kriise ja valitsuse ebastabiilsust, mis oli liiga tavapärane kolmanda (1870–1940) ja neljanda (1946–1958) vabariigi ajal.

Arvestades riigipeale antud laialdasi konstitutsioonilisi pädevusi, muutus 1958. aastal rajatud režiim paratamatult presidentaalsemaks. Presidentaalsuse poole nihkumisel on kaks põhjust. Esiteks see, et põhiseadust sai tõlgendada riigipeale soodsalt siis, kui president kuulus parlamendi enamusega samasse erakonda. Sel juhul sai temast sisuliselt ka valitsuse juht. Teiseks see, et põhiseadust muudeti vabariigi presidendi funktsiooni tugevdamiseks. Siinjuures tuleb nimetada kaht põhiseadusmuudatust. Esimene neist seadustas vabariigi presidendi otsevalimise 1962. aastal ja sellest tuleneb, et president omandab samasuguse rahvalegitiimsuse kui parlamendi alamkoda ehk rahvuskogu. Teine muudatus lühendas 2000. aastal presidendi ametiaja seitsmelt aastalt viiele aastale, seega sama pikaks kui rahvuskogu liikmete ametiaeg. Selle muudatuse eesmärk oli vältida olukorda, kus president ja parlamendi enamus kuuluvad vastaserakondadesse ehk nn kohabitatsiooni ning samal ajal tagada, et parlament toetab presidendi kui täitevvõimu juhi poliitikat. Lisaks otsustati 2002. aastal presidendi ja parlamendi valimiste järjekorda muuta selliselt, et kõigepealt toimuvad presidendi valimised ja seejärel mõne nädala pärast parlamendi valimised.

Tasakaalustamise katsed

Paralleelselt vabariigi presidendi võimu kasvamisega parlamendi üle suurenes ka tahe muuta põhiseadust, et suurendada parlamendi autoriteeti. Siinkohal tuleb viidata kehtiva nn poolpresidentaalse süsteemi kriitikal põhinevale mitukümmend aastat väldanud arutelule muuta fundamentaalselt viiendat vabariiki ja rajada Prantsusmaal kuues vabariik, mis oleks selgelt parlamentaarne või puhtalt presidentaalne. Siiani, kaasa arvatud 2008. aasta põhiseadusmuudatus, on selline mõte jäänud siiski pigem müüdiks, kui saanud reaalsuseks.

Märkimisväärseks sammuks parlamendi autoriteedi suurendamise suunas võib pidada põhiseaduse muutmise ettepanekuid, mida tegi 1993. aastal president François Mitterrand’i loodud konsultatiivne komitee eesotsas tuntud prantsuse riigiõigusteadlase Georges Vedeliga.

Nendest ettepanekutest tulenesid mõned olulised korrektuurid Prantsuse põhiseaduses parlamendi olukorra parandamiseks. Näiteks 1995. aastal võeti vastu põhiseaduse muutmise seadus, mis nägi ette, et parlament tuleb kokku igal aastal ühe järjestikuse korralise istungjärgu raames senise kahe eraldiseisva istungjärgu asemel, et tõhustada parlamentaarset kontrolli valitsuse üle. Sellest ajast alates istuvad parlamendi mõlemad kojad katkestamatult üheksa kuud aastas. Lisaks nähti ette, et vähemalt üks kord kuus määrab parlament ise oma päevakorra, piiritledes sellega valitsuse ainuõigust, kellele 1958. aasta põhiseaduse järgi kuulub täielikult seaduseelnõude menetlemise päevakorra koostamine. Sellest tuleneb, et vähemalt üks istung kuus on pühendatud parlamendi esitatud seaduseelnõude arutamisele. Olgu lisatud, et täidesaatva võimu vastukaaluks anti 60 rahvasaadikule või 60 senaatorile (ehk parlamendi vähemusele) õigus pöörduda konstitutsiooninõukogu poole seaduste ja välislepingute põhiseaduslikkuse järelevalveks (1974. aastal seaduste ja 1992. aastal välislepingute üle).

Mõttest teoni

Need üksikud muudatused jäid siiski täitevvõimu ja seadusandja tasakaalustamiseks ebapiisavaks, sest parlamentarismi ratsionaliseerimisel tuginevad mehhanismid nõrgendasid jätkuvalt liiga palju parlamendi tegevust. Parlamendi rolli oli võimalik tugevdada ainult põhiseaduse igakülgse muutmisega, mida Prantsuse uus president Nicolas Sarkozy pidas riigi moderniseerimise raames hädavajalikuks ja mis sai lõplikult teoks 23. juulil 2008, põhiseaduse muutmise seaduse väljakuulutamisega.

Selline põhiseaduse põhjalik reform oli presidendi kandidaadi Nicolas Sarkozy olulisemaid valimiseelseid lubadusi 2007. aasta kevadel ning ta võttis selle ette kohe pärast seda, kui oli valitud Prantsusmaa riigipeaks. Kaks kuud pärast valimist (s.o 12. juulil 2007) esitles president Sarkozy põhiseaduse reformi põhjusi ja põhijooni kõnes, mille ta pidas sümboolselt Epinalis, sellessamas linnas, kus 61 aastat tagasi Charles de Gaulle kritiseeris neljanda vabariigi põhiseaduse projekti. Oma kõnes rõhutas Nicolas Sarkozy seda – mis võib tunduda paradoksaalne –, et põhiseaduse muudatustega ei tohi muuta kehtivat riigivõimuorganite vahelist tasakaalu. Tegemist oli lühidalt öeldes muudatustega järjepidevuses, mis oli selgesti väljendatud lauses: “Ma ei pööra viiendas vabariigis uut lehekülge” (Sarkozy kõne 12. juulil 2007). Planeeritud põhiseaduslik reform pidi Prantsuse riigipea järgi jõudma poliitilist režiimi muutmata uuendatud viiendasse vabariiki, mitte aga uude, kuuendasse vabariiki ehk uude poliitilisse režiimi. Samas kõnes andis Nicolas Sarkozy ka teada, et reformi väljatöötamiseks tuleb moodustada ekspertide komitee. Presidendi sõnul oli komitee ülesanne reformi üle järele mõelda ja esitada talle enne 1. novembrit 2007 ettepanekud selle kohta, kuidas saavutada, et “vabariik muutuks laitmatuks” ja “institutsioonid kohaneksid 21. sajandi demokraatia nõuetega” (Sarkozy kõne 12. juulil 2007). 18. juulil 2007 loodud ekspertide ­komiteesse (Comité de réflexion et de proposition sur la modernisation et le rééquilibrage des institutions de la Vème République) kuulusid esimees Edouard Balladur (Prantsuse peaminister 1993–1995) ja 12 liiget, kelle hulgas oli erineva maailmavaatega poliitikuid, aga ka tuntud ja tunnustatud juriste, politolooge ja haritlasi, enamiku moodustasid riigiõigusteadlased. Teiste seas osalesid komitee töös kaks endist ministrit (Jack Lang ja Luc Ferry) ning konstitutsiooninõukogu endine esimees (Pierre Mazeaud). 29. oktoobril 2007 esitas ekspertide komitee Nicolas Sarkozyle oma lõpparuande, mis sisaldas 77 ettepanekut põhiseaduse muutmiseks.
Pärast mõtlemise ja arutlemise faasi tuli tegutsemise faas.

Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille valitsus esitas kõigepealt parlamendi alamkojale, võttis arvesse mitmeid Balladuri komitee ettepanekuid või vähemalt arvestas nende mõttega. Kõrvale jäeti näiteks ettepanek klaarida vabariigi presidendi ja peaministri rolli ja nendevahelisi suhteid, mida ekspertide komitee rõhutas kui üht oma põhilist ettepanekut. Kardeti, et see tooks kaasa liigset segadust, sest põhiseadusliku reformi eesmärk ei olnud muuta poliitilist režiimi.

Kui parlamendi mõlemad kojad olid põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu pärast kaht lugemist rahvuskogus ja senatis identses sõnastuses vastu võtnud (s.o 16. juulil 2008), otsustas Prantsuse Vabariigi president põhiseaduse artikli 89 kohaselt kokku kutsuda põhiseaduse muutmise lõplikuks heakskiitmiseks parlamendi kongressi. Kongress toimus 21. juulil 2008 ning põhiseaduse muudatustele anti kolmeviiendikuline häälteenamus, nagu põhiseadus nõuab. Huvitav on siinkohal märkida, et president Sarkozy ei otsustanud korraldada selleks puhuks rahvahääletust, kuigi Prantsuse põhiseaduse mõtte ja sõna järgi tuleb rahvahääletus kõne alla eriti siis, kui tegemist on tähtsa põhiseaduse muutmisega nagu käesoleval juhul. Selge on see, et seda otsedemokraatia instituuti kahjustasid kaks eelmist rahvahääletust: esimene neist leidis aset aastal 2000 presidendi ametiaja lühendamise küsimuses, kui hääletamisel osalenute arv oli rekordiliselt madal, ja teine aastal 2005, kui Prantsuse rahvas ütles “ei” Euroopa põhiseaduse lepingule.

Analüüsitava põhiseadusmuudatuse omapära seisneb ka selles, et uued sätted ei jõustu ühel ajal. Mõned sätted on juba praegu jõustunud ja teised veel jõustamata. Põhiseadusandlik võim nägi ette, et osa sätteid jõustub kas kohe või 1. jaanuaril 2009. Teiste puhul oli kehtima hakkamine seotud lihtseaduse või orgaanilise (ehk konstitutsioonilise) seaduse vastuvõtmisega.

Rohkem pädevusi parlamendile

23. juulil 2008 välja kuulutatud põhiseaduse muutmise seaduse olulisemaid eesmärke oli taastada parlamendi autoriteet ja roll. Selleks anti parlamendile tagasi pädevusi ­seadusandliku töö valdkonnas ja valitsuse üle kontrolli teostamisel, mille 1958. aasta põhiseadus oli parlamendilt ära võtnud.

Vaja oli muuta ratsionaliseeritud parlamentarismi ehk legislatiivses töös valitsuse üleoleku meetmeid, mis Balladuri ekspertide komitee arvates olid oma aja ära elanud (Rouvillois 2008). Neid meetmeid tuli pehmendada ja viia kooskõlla moodsa demokraatliku riigiga. Tulemus on see, et seadusandluse osas tasakaalustati valitsuse ja parlamendi pädevused ning parlamentaarse kontrolli osas anti parlamendile uusi pädevusi.

Niisiis puudutas muudatus parlamendi täiskogu päevakorra ja seaduseelnõude arutelu kindlaksmääramise küsimust. Nüüd näeb põhiseaduse artikkel 48 ette, et parlamendil on õigus ise kindlaks määrata oma istungite päevakord, varem kuulus see õigus põhimõtteliselt valitsusele. Muudatuse kohaselt jääb valitsusele siiski õigus määrata parlamendi istungite päevakord kuus kahel nädalal. Parlamendil ja valitsusel on selles valdkonnas edaspidi võrdne õigus.

Põhiseaduse muutmisest tulenevalt kitsendati valitsuse õigust siduda rahvuskogus menetletava seaduse eelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega. Põhiseaduse artikli 49 lõikes 3 sätestatud menetluse järgi, mis on sarnane Eesti põhiseaduse paragrahviga 98, loetakse seaduseelnõu vastuvõetuks siis, kui parlamendi alamkoda avaldab usaldust valitsusele. Viienda vabariigi jooksul regulaarselt kasutatud menetlust kritiseeriti tihti kui parlamendivastast vahendit ja seetõttu soovisid need, kes tahtsid tugevat parlamenti, selle menetluse kaotamist. Menetlus jäi siiski alles, kuid muudetud kujul. Pouvoir constituant leidis, et selle menetluse eesmärk on tegelikult tagada režiimi stabiilsus, sundides parlamendi enamust valitsuse eelnõu toetama. Et anda parlamendile siiski rohkem autoriteeti ilma süsteemi tasakaalu ümber korraldamata, otsustati, et valitsus võib rakendada seda õigust ainult üks kord parlamendi istungjärgu jooksul, välja arvatud siis, kui tegemist on eelarve või sotsiaalkindlustuse finantseerimist puudutava seaduseelnõuga. Eelnimetatud kahes eelarvelises küsimuses jääb valitsuse õigus samaks kui enne.

Põhiseaduse mitmeid sätteid muudeti eesmärgiga parandada parlamentaarset tööd ja eelkõige tõhustada parlamendi komisjonide tegevust. Esiletoomist väärivad järgmised muudatused. Esiteks see, et parlamendi mõlema koja alaliste komisjonide arvu suurendati kahe võrra – kuuelt kaheksale (põhiseaduse artikkel 43). Teiseks kehtestati kohustuslik ooteaeg seaduseelnõu esitamise ja esimesel lugemisel täiskokku saadetud seaduseelnõu arutlemise vahel, mille kestus on kuus nädalat esimeses menetlevas kojas ja neli nädalat teises menetlevas kojas (artikli 42 lõige 3). Seega on juhtivkomisjonil rohkem aega välja töötada ja arutada talle esitatud seaduseelnõusid. See reegel ei puuduta siiski eelarve ja sotsiaalkindlustuse finantseerimist käsitlevaid seaduseelnõusid, hädaseisundiga seonduvat seaduseelnõu ning üldiselt kiireloomuliseks tunnistatud seaduseelnõu (artikli 42 lõige 4). Kolmas oluline muudatus on see, et täiskokku arutamisele saadetakse mitte valitsuse ettevalmistatud seaduseelnõu, vaid eelnevalt parlamendi juhtivkomisjoni läbinud seaduseelnõu, välja arvatud siis, kui tegemist on põhiseaduse muutmise, eelarve ja sotsiaalkindlustuse finantseerimist puudutava seaduse eelnõudega (artikli 42 lõiked 1 ja 2).

Muudetud põhiseadus võimaldab parlamendil valvata tõhusamalt valitsuse tegevuse järele, eriti kahes valdkonnas. Kõigepealt kaitseväe kasutamine välismaal (artikkel 35). Edaspidi peab valitsus parlamendile viivitamatult teatama, kui otsustatakse kaitseväge välismaal kasutada. Otsuse tegemise pädevus on valitsusel, kui kaitseväe interventsioon kestab maksimaalselt neli kuud. Pikendada saab seda aga ainult parlamendi nõusolekuga. Selles küsimuses anti parlamendile sisuliselt vetoõigus (Rouvillois 2008).

Parlamendi pädevusi laiendati ka valdkonnas, mis on seotud kontrolliga valitsuse tegevuse üle Euroopa Liidu asjades. Nimelt on rahvuskogul ja senatil õigus vastu võtta resolutsioone (ehk otsuseid) Euroopa Ühenduse ja Liidu õigusaktide eelnõude ning kõikide Euroopa Liidu institutsioonide dokumentide kohta (artikli 88-4 lõige 2). Enne põhiseaduse muutmist 2008. aastal said sellised resolutsioonid käsitleda ainult seadusandliku iseloomuga Euroopa Ühenduse ja Liidu õigusaktide eelnõusid.

Lisaks anti põhiseadusmuudatusega parlamendile (tagasi) õigus võtta vastu ka otsuseid, mis ei ole ilmtingimata seotud Euroopa asjadega (artikkel 34-1). Parlamendi otsuse andmise kompetentsi kaotamine 1958. aasta põhiseaduses kujutas endast üht olulisemat meedet, mis on seotud ratsionaliseeritud parlamentarismiga. Selle eesmärk oli parlamendilt ära võtta pädevus, mida ta kuritarvitas kahe eelmise vabariigi ajal, põhjustades valitsuse ebastabiilsuse. Seetõttu võimaldab muudetud põhiseadus parlamendile resolutsioonide andmise õigust vaid tingimusel, et see ei kujuta endast valitsuse suhtes umbusaldusavaldust.

Tähtis on ka see, et muudatustega tunnustatakse põhiseaduses expressis verbis parlamentaarse opositsiooni õigusi. Prantsuse põhiseaduse uus artikkel 51-1 sätestab, et parlamendi kodu- ja töökord määrab kindlaks fraktsioonide õigused ning tunnustab opositsiooniliste fraktsioonide “spetsiifilisi õigusi”. Prantsuse põhiseaduse artikli 48 järgi määratakse seaduseelnõude päevakord kindlaks opositsiooniliste fraktsioonide algatusel ühel päeval kuus.

Tähelepanuväärne on see, et parlamendi vähemusel, nimelt ühel viiendikul parlamendi liikmetest, on nüüdsest tänu muudatusele õigus algatada rahvahääletus, kui üks kümnendik Prantsuse valijaskonnast seda algatust toetab (artikli 11 lõige 3).

Olgu lisatud, et viienda vabariigi põhiseadus loetleb esimest korda alles alates 2008. aasta muudatustest üldiselt parlamendi olulisi ülesandeid. Nii on põhiseaduse artikli 24 lõikes 1 nüüd kirjas: “Parlament võtab vastu seadusi. Ta kontrollib valitsuse tegevust. Ta hindab avalikku poliitikat”. Kusjuures põhiseaduse uus artikkel 47-2 näeb ette, et kontrollikoda aitab parlamenti valitsuse tegevuse kontrollimisel ja avaliku poliitika hindamisel.

Presidendi pädevuste vähendamine ja piiritlemine

Võimude tasakaalustamiseks püüab 2008. aastal tehtud põhiseaduse muutmine lisaks parlamendi võimu tugevdamisele uuendada vabariigi presidendi pädevusi, neid teatud valdkondades vähendades või piiritledes. Siinjuures tuleb ometi kohe juhtida tähelepanu sellele, mis tundub mõnes mõttes vasturääkiv: Prantsuse presidendi teatud pädevuste vähenemisest ja piiritlemisest tuleneb hoopiski selle institutsiooni autoriteedi tõstmine viienda vabariigi põhiseaduse mõtte kohaselt ehk Prantsuse režiimi presidentaalsuse kinnitamine. Muudatused rõhutavad vabariigi presidendi rahvalegitiimsust ja selle rolli tähtsust Prantsuse institutsionaalses süsteemis veelgi.

Presidendi pädevusi vähendati otseselt kahes kohtuvõimuga seotud küsimuses. Esimene puudutab presidendi armuandmisõigust. Prantsuse põhiseaduse artikkel 17 sätestab oma uues versioonis, et presidendil on õigus armu anda isikuliselt. Seega on keelatud presidendi kollektiivne armuandmine ehk amnestia, mida riigipeadel (välja arvatud praegu ametis olev president Sarkozy, kes pooldas presidendi selle pädevuse kaotamist) oli kombeks kasutada Prantsuse Vabariigi aastapäeval (s.o 14. juulil). Seejuures tuleb nentida, et surmanuhtluse kaotamise järel (kõigepealt 1981. aastal seaduse tasandil ja “sümboolselt” 2007. aastal põhiseaduse tasandil artiklis 66-1) kaotas ka presidendile kuuluv armuandmisõigus suurel määral õigustuse (Türk 2009). Teine küsimus puudutab Prantsuse kohtute kõrgema nõukogu (Conseil supérieur de la magistrature) juhtimist. 1958. aasta põhiseaduse alusel oli vabariigi president ka selle kohtunike (Prantsusmaal ka prokuröride) ametisse nimetamise ja distsiplinaarorgani esimees. Põhiseaduse muutmisest 2008. aastal tuleneb aga presidendi selle funktsiooni kaotamine, kuigi vabariigi president jääb põhiseaduse artikli 64 järgi endiselt “kohtuvõimu sõltumatuse tagajaks”.

Lisaks on põhiseaduse muutmise seaduses kehtestatud meede, mida võib kaudselt pidada presidendi pädevuse vähendamiseks: nimelt on esimest korda piiratud presidendi ametiaja pikkust. Põhiseaduse artiklile 6 lisati lõige, mille kohaselt ei saa president olla ametis rohkem kui kaks viieaastast ametiaega (ehk 10 aastat) järjest.

Riigipea funktsiooniga seonduva põhiseaduse reformi teine aspekt on presidendi pädevuste piiritlemine. Selle reformi kujundamise algfaasis pidas president Sarkozy tähtsaks piiritleda oma ameti pädevust: “Minu meelest on kõige olulisem see, et vabariigi presidendi pädevusi teostatakse läbipaistvalt, ja see, et neid pädevusi piiritlevad tõelised vastukaalud, mida täna ei ole.” (Sarkozy kõne 18. juulil 2007.) Presidendi pädevuste piiritlemise ja nende teostamise läbipaistvuse idee seisneb selles, et riigipeal tuleb oma pädevuste rakendamisel alluda kontrollile, mis peaks välistama selle, et president teeb igasuguseid otsuseid omavoliliselt. Kontrollile alluvad pädevused puudutavad peamiselt kaht presidendi ülesannet: esiteks kõrgete ametnike ametisse nimetamist ja teiseks põhiseaduse artikli 16 alusel erakorralise seisukorra väljakuulutamist. Põhiseaduse artiklisse 13 lisati 5. lõige, mis näeb ette, et presidendil on õigus teatud kõrged ametnikud ametisse nimetada ainult siis, kui parlamendi mõlemas kojas pädev alaline komisjon on selle kohta eelnevalt oma arvamuse avaldanud. Nimetatud säte ei täpsusta ise (seda tuleb orgaanilises/konstitutsioonilises seaduses reguleerida), milliste konkreetsete ametitega on tegu, ent määrab lihtsalt nende üldiseloomustuse, millega orgaaniline seadus peab arvestama selliste ametite nimekirja koostamisel. Põhiseaduse artikli 13 lõikes 5 on kirjas, et sellisel juhul on tegemist tähtsate ametitega “õiguste ja vabaduste tagamise ning riikliku majandus- ja sotsiaalelu vallas”. Muudetud põhiseaduse kohaselt on juba teada, et nende hulgas on konstitutsiooninõukogu liikmed (põhiseaduse artikkel 56), kohtute kõrgema nõukogu kuus “kvalifitseeritud isikut” (artikkel 65) ja uus ametiisik Prantsusmaal – “õiguste kaitsja” (défenseur des droits) ehk ombudsman (artikkel 71-1), kelle nimetab ametisse Prantsuse president. Uue süsteemi järgi võib parlament takistada presidendil pakutud isiku ametisse nimetamist, kui mõlema koja komisjonid otsustavad kokku vähemalt kolmeviiendikulise häälteenamusega sellise nimetamise vastu.

Põhiseaduse artikli 16 järgi on president õigustatud võtma meetmeid, mis on tingitud erakorralisest seisukorrast (näiteks kui Prantsuse Vabariigi institutsioone, sõltumatust ja territooriumi ähvardab tõsine ja otsene oht). Just selles ülitundlikus valdkonnas teeb põhiseaduse reform olulise täpsustuse, mis 1958. aasta põhiseaduses siiani puudus, kehtestades presidendi erakorraliste pädevuste kasutamise kestuse. Nimelt on ette nähtud, et kui president kasutab oma erakorralisi pädevusi rohkem kui 30 päeva vältel, on parlamendi liikmetel (s.o täpsemalt 60 rahvasaadikul või 60 senaatoril, rahvuskogu esimehel või senati esimehel) õigus pöörduda konstitutsiooninõukogu poole, et kontrollida, kas tingimused erakorralise seisukorra säilitamiseks on täidetud. Pärast 60 päeva kestnud erakorralist seisukorda teostab konstitutsiooninõukogu seda järelevalvet omal algatusel. Arvatavasti on parlament õigustatud algatama põhiseaduse artiklis 68 sätestatud vabariigi presidendi tagandamise menetluse juhul, kui president ei võta arvesse konstitutsiooninõukogu arvamust, milles ei peeta põhjendatuks erakorralise seisukorra jätkamist (Rouvillois 2008).

Lõpetuseks jääb üle käsitleda üht presidendi funktsiooniga seonduvat põhiseadusmuudatust. Tegu on presidendi sõnaõigusega parlamendis. Sellel muudatusel on mingil määral sümboolne ulatus, kuid see iseloomustab hästi kirjeldatava reformi kahetähenduslikkust: seda, et presidendi pädevuste vähendamine ja piiritlemine kujutavad endast ühtlasi selle institutsiooni kui Prantsuse institutsionaalse süsteemi päiskivi rõhutamist. Alates 1873. aastast kehtis siiani reegel, mille järgi Prantsuse riigipeal oli keelatud siseneda parlamenti (Lavroff 1999). Ta sai parlamendiga ametlikult suhelda ainult teate abil ­(presidendi sõnum parlamendile), mille parlamendi esimees luges ette täiskogu saalis. 2008. aasta reform muudab seda ajaloolist reeglit, võimaldades presidendil ise esineda kõnega parlamendi kongressis ehk parlamendi mõlema koja liikmete koosolekul (põhiseaduse artikkel 18). Tähtis on märkida, et selle uue sätte järgi on esiteks president vaba tulema parlamenti, et teavitada rahvaesindust küsimusest, mida ta peab oma äranägemise järgi vajalikuks ja oluliseks. Keegi ja miski ei saa presidenti sundida parlamendiga kõnelema. Teiseks ei ole parlamendil võimalust näiteks avaldada umbusaldust presidendile, kui viimane on parlamendi ees oma kõne pidanud. Põhiseadus näeb tegelikult ette, et presidendi kõne võib olla ajendiks sellele järgnevale parlamentaarsele arutelule, mis toimub juba presidendi osavõtuta ja mis ei too kaasa arutelu küsimuste hääletamisele panekut.

Kasutatud kirjandus

  • Hamon, F., Troper, M. (2007). Droit constitutionnel. Paris: LGDJ.
  • Lavroff, D.G. (1999). Le droit constitutionnel de la Ve République. Paris: Dalloz.
  • Loi constitutionnelle n° 2008-724 du 23 juillet 2008 de modernisation des institutions de la Ve République. – Journal officiel de la République française [Prantsuse Riigi Teataja] du 24 juillet 2008.
  • Rouvillois, F. (2008). Une nouvelle Ve République ? Réflexions sur les suites du rapport du Comité de réflexion et de proposition sur la modernisation et le rééquilibrage des institutions de la Ve République. Paris: Fondation pour l’innovation politique. – http://www.fondapol.org/fileadmin/uploads/pdf/documents/DT_Une_nouvelle_Ve_Republique.pdf
  • Sarkozy, N. (2007). Allocution de M. Nicolas Sarkozy, Président de la République, à l’occasion de son déplacement à Epinal sur le thème de la démocratie irréprochable. Epinal, le 12 juillet 2007. [Sarkozy kõne 12. juulil 2007.]
  • Sarkozy, N. (2007). Allocution de M. Nicolas Sarkozy, Président de la République, lors de l’installation du comité de réflexion et de proposition sur la modernisation et le rééquilibrage des institutions de la Vème République. Paris, le 18 juillet 2007. [Sarkozy kõne 18. juulil 2007.]
  • Türk, P. (2009). Le droit de grâce présidentiel à l’issue de la révision du 23 juillet 2008. – Revue française de droit constitutionnel, n° 79, p 513–542.
  • Une Ve République plus démocratique. Rapport du Comité de réflexion et de proposition sur la modernisation et le rééquilibrage des institutions de la Vème République. [Prantsuse põhiseaduse muutmise ekspertide komitee lõpparuanne.] – http://www.comite-constitutionnel.fr/telechargements/index.php?strMode=news&id=48 (3.11.2009).

Tagasiside