Nr 22

Laadi alla

Jaga

Prindi

Põhiseadusega ei mängita

  • Väino Linde

    Väino Linde

    Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, Eesti Reformierakond

Kuigi Eesti põhiseadus ja tegelik elu ei astu esmapilgul enam paljuski ühte sammu, on põhiseaduse aluspõhimõtted ja stabiilsus väärtus, millest saame omariikluse kaitseks alati tuge otsida.

Eestil on vaieldamatult Euroopa nüüdisaegsemaid põhiseadusi, mis on kaheksateist meie riigi arengule nii olulist aastat kenasti vastu pidanud. Siiski leidub neid, kes usuvad, et on tulnud aeg asuda välja töötama uut põhiseaduse teksti. Mina nii radikaalne ei ole ja arvan, et meie kõigi seaduste alus – põhiseadus – peabki alati jääma veidi konservatiivseks. On ju õigusnormide stabiilsus ladusa riigikorralduse puhul lausa omaette väärtus. Uue põhiseaduse tekstiga võime avada otsekui Pandora laeka ning iga endast lugupidav õigusteadlane, poliitik või erakond soovib jätta sellesse oma jälje.

Võib-olla tekib kellelgi isegi tahe sinna sisse ajada praeguse abstraktse õigusnormi tasakaalu muutvat või vähemalt ühiskonna mõne sotsiaalse rühma soove eelistavat küüneviha. Seejärel on asjaosalistel igati vahva rusikaga vastu rinda taguda ja öelda, et meie tegime selle ja tõime oma valijatele tegeliku õnne! Liiati kui Põhiseadusliku Assamblee kunagine auväärne tegevus praeguse põhiseaduse loomisel kipub rahva mälus aegamisi kustuma.

Seni vaid paar muutmist

Igal juhul on hea, et seni on põhiseadust muudetud ainult paaril korral ja üksikute teemade kaupa. Näiteks kohaliku omavalitsuse võimuvolituste pikendamine neljale aastale või põhiseaduse preambuli täiendamine eesti keele kaitsmise vajadusega. Veel on praegune Riigikogu vastu võtnud Vabariigi Presidendi algatatud põhiseaduse muutmise, mis käsitles riigikaitse juhtimist. Jõustumiseks vajab see muudatus aga ka meie järgmise parlamendikoosseisu heakskiitu. Praegune Riigikogu on algatanud veel kolm võimalikku põhiseaduse muutmist. Need käsitlevad rahvaalgatuse seadustamist, kultuuripärandi põhiseaduslikku kaitset ja valimistsüklite ühtlustamist. Kas need ka tegelikkuses kord jõustuvad, on päris raske ennustada.

Eesti Euroopa Liitu astumisel võeti rahvahääletusel vastu põhiseaduse täiendamine. See tähendas eraldi aktiga põhiseaduse olulist ja läbivat muutmist osas, mis ei vastanud Euroopa Liidu õigusele. On sätestatud, et vastuolu korral kohaldatakse mitte meie põhiseadust, vaid Euroopa Liidu õigusakte. Siiski jäeti sinna kaitseklausel, mille kohaselt meie põhiseaduse aluspõhimõtted on kõiges ülimuslikud.

Seetõttu on meil tekkinud olukord, kus põhiseaduse grammatiline kirjapilt ja tegelik sisu ei pruugi alati ühte langeda. Näiteks ütleb põhiseadus üheselt, et erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud. Hiljem vastu võetud erakonnaseadusesse on juba tehtud mööndus, et erakonna liikmeks võib olla ka vähemalt 18-aastane teovõimeline Euroopa Liidu kodanik, kes ei ole Eesti kodanik, kuid kes elab püsivalt Eestis.

Põhiseaduse eelnimetatud täiendusakti tõlgendus on toeks ka siis, kui loeme põhiseadusest, et Eesti raha emissiooni õigus on ainult Eesti Pangal, tegelikkuses aga võtame alates järgmise aasta jaanuarist kasutusele hoopis euro. Seega ei astu põhiseadus ja tegelik elu esmapilgul enam paljuski ühte sammu.

Õigusteadlased probleemi ei näe

Aastate jooksul on erinevate seadustega laiendatud selliste oluliste põhiseaduslike institutsioonide nagu õiguskantsler ja riigikontrolör pädevust.

Näiteks ütleb põhiseadus, et riigikontroll kontrollib kohalikke omavalitsusi ainult nende valdusse antud riigivara kasutamisel ja käsutamisel. Riigikontrolli seadus lisab sellele Riigikontrolli õiguse kontrollida ka omavalitsustele riigieelarvest antavate sihtotstarbeliste eraldiste, toetuste ja riiklike ülesannete täitmiseks eraldatud raha kasutamist.

Õiguskantsleri kohta ütleb põhiseadus, et tegemist on sõltumatu ametiisikuga, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Aga juba 1999. aastal täiendati seadusega tema ülesandeid ning õiguskantslerist sai ka ombudsman, kelle poole võib igaüks pöörduda taotlusega kontrollida, kas riik või omavalitsus või muu avalikke ülesandeid täitev isik ikka järgib oma tegevuses meie põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava. Viimastel aastatel on õiguskantsleri kohustuste hulka lisandunud järelevalve õigusaktide välislepingutele vastavuse üle. Samuti on tema ülesanne lahendada eraõiguslike isikute vahel tekkivaid vaidlusi diskrimineerimisküsimustes.

Viidata võib ka põhiseaduses ja muudes seadustes kasutatavatele erinevatele terminitele ja mõistetele. Näiteks on meil karistusseadustiku kehtima hakkamisest kasutuses väärteo mõiste, põhiseadus räägib aga ikka veel haldusõigusrikkumistest. Mõni aeg tagasi kaotati kohtureformi käigus ära linnakohtud iseseisvate asutustena, aga põhiseaduse kohaselt koosneb meie kohtusüsteem muu hulgas endiselt just maa- ja linnakohtutest. Veel viitab põhiseaduse seitsmes peatükk näiteks kohaliku omavalitsuse valimise seadusele, tegelikult on aga Eestis vastu võetud hoopis kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus.

Kas me peaksime nüüd nende teadmiste valguses põhiseaduse häbenedes prügikasti viskama?

Kindlasti mitte. Kuivõrd õigusnormide puhul pole nende grammatiline tõlgendus ainus tõlgendusviis, ei näe enamik õigusteadlasi eespool esitatus mingeid probleeme ega usu põhiseaduse uue teksti loomise vajadusse. Samal seisukohal on Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegium, kes ütles oma 2001. aasta 5. märtsi otsuses nr 3-4-1-2-01, et põhiseaduse tõlgendamine on midagi enamat kui sõnade tähenduse kindlakstegemine.

Siiski selgitavad eeltoodud näited, kuivõrd loova elegantsiga on tavaliste seaduste koostamisel aeg-ajalt üle või mööda astutud sellest, mis põhiseaduses algselt kirjas oli.

Poolt- ja vastuargumendid

Praeguse põhiseaduse kritiseerijad peavad eraldi konstitutsioonikohtu puudumist asjaomase järelevalve teostamisel arvestatavaks puuduseks. Tõsi ta on, Riigikohus asukohaga Tartus on meil nii kõrgeim kohtulike kaebuste lahendamise organ kui ka põhiseaduskohus ühel ajal. Aga mis siis selles halba on, kui Eesti riigi 19 kõrgeimat kohtunikku ei kontsentreeri end üksnes põhiseaduse paragrahvide lahtimõtestamisele, vaid on kursis kogu meie õigusvaldkonnaga. Ka rahaline kokkuhoid pole siinjuures sugugi vähetähtis. Kui me aga tulevikus mingil põhjusel äkki OPEC-i liikmeks saame ja näiteks Hiiumaa servast naftat leiame, võime tõesti kokkuhoiu ka riigiõiguse toimimise alal lõpetada ja kas või põhiseaduse iga printsiibi sisustamiseks eraldi järelevalvekohtu moodustada.

Uue põhiseaduse toetajate põhiargumendiks on kujunenud ka väide, et selle praeguse teksti loomisel kaheksateist aastat tagasi ei teadnud keegi täpselt, kuhu Eesti välja jõuab. Maailma poliitilise arengu tõttu vajab ka meie põhiseadus nüüd muutmist. Arvestatav vastuväide on aga see, et ka praegu ei püsi poliitiline elu kusagil paigal, vaid on endiselt arengus.

Raske on ju ette kujutada, milliseks muutub Eesti või Euroopa Liit näiteks paarikümne aasta pärast. Võib-olla ainus, millest me siis saame omariikluse kaitseks tuge otsida, ongi meie kehtiva põhiseaduse aluspõhimõtted ja stabiilsus. Seega ei ole mingit vajadust asuda põhiseadust kergekäeliselt muutma ega sellele uut teksti kirjutama. Eesti praegune põhiseadus on oma olemuselt piisavalt abstraktne ja paindlik. Seetõttu võime edaspidigi selles toodud põhimõtteid ja seisukohti tõlgendada ning järjepidevalt ühiskonnaelu edasise demokraatliku arengu kohaselt sisustada.

Tagasiside