Nr 40

Laadi alla

Jaga

Prindi

Miks ja millist turismipoliitikat on Eesti riigil vaja?*

  • Heli Tooman

    Heli Tooman

    Tartu Ülikooli Pärnu kolledži turismimajanduse dotsent

Turismi edendamiseks tuleks riigil lõimida see muude valdkondade poliitikatega ja nutilahenduste kõrval tõsta rohkem esile inimlikke väärtusi – teeninduskultuuri ja -kvaliteeti.

Maailma turismiorganisatsiooni (UNWTO) andmetel on turismiekspordi kogumaht keemia- ja naftatööstuse järel maailmas kolmandal kohal, ületades autotööstuse eksporditulusid. Turismist on paljudele maadele kujunenud olulisim tuluallikas (World Tourism Organization 2018). Konkurents sihtkohtade vahel on karm ning edu saavutatakse vaid targa ja jätkusuutliku riikliku turismipoliitika toel. Maailma praktika on näidanud, et ükski riik pole turismimaaks saanud iseenesest. See on nõudnud aastatepikkust sihipärast tööd riikliku turismipoliitika väljatöötamisel ja elluviimisel, samuti suuri riigipoolseid investeeringuid nii infrastruktuuri kui ka soovitava imago loomisse välisriikides.

Turismipoliitikat on defineeritud mitmeti. Vaatamata definitsioonide erinevustele võib öelda, et turismipoliitika on valitsuse poolt välja töötatud diskursuse, regulatsioonide ja tavade kogum turismiga seonduvate eesmärkide saavutamiseks. Turismipoliitika töötatakse välja koostöös sotsiaalsete partneritega. See hõlmab seadusandlust, strateegilist planeerimist, investeeringuid, turismi juhtimist ja koordineerimist, järelevalvet, turismiuuringuid ja -haridust, turismipoliitika kommunikeerimist ja veel palju muud. (Dredge, Jenkins 2007; Hall 2011; Ismet, Abuhjeeleh 2016; Velasco 2016; Moutinho, Vargas-Sánchez 2018) Turismipoliitika peamiseks eesmärgiks on suurendada riigi konkurentsivõimet ja tuntust turismisihtkohana. Konkreetsemad eesmärgid seonduvad turismimahtude ja tulude, sh eelkõige turismiekspordi suurendamisega, ettevõtluse ja investeeringute stimuleerimise, jätkusuutliku arengu ja õigusliku raamistiku koordineerimisega.

Miks on vaja riiklikku turismipoliitikat? Riigi turismi üldine areng, või ka stagnatsioon, võib mõjutada kogu riigi valitsemise poliitikat, ligipääsevatust, majandustulemusi ja tööhõivet. Turismiga kaasnevad positiivsed (nt sihtkoha maine, eksporditulu, tööhõive ja elukvaliteedi kasv) ja võimalikud negatiivsed (nt keskkonnareostus, ülerahvastatus, maine langus) sotsiaalmajanduslikud mõjutegurid on niivõrd olulised, et turismiga seonduvat ei jäeta ainult turu iseregulatsiooni hooleks, vaid vajalikuks peetakse riigi sekkumist ehk turismipoliitika väljatöötamist ja rakendamist.

Käesolevas artiklis antakse lühiülevaade turismipoliitika defineerimisest, olulisusest ja eesmärkidest, Eesti riikliku turismipoliitika kujunemisest aastatel 1920−1940, arengust iseseisvuse taastamise järel ja turismiasjaliste seas läbi viidud uuringu tulemustest. Uuringu eesmärk oli saada vastuseid küsimustele, millist turismipoliitikat vajame olukorras, mil Eesti turismil läheb hästi, konkurents sihtkohtade vahel on aga üha kasvamas ja milliseid meetmeid peaks riik kasutama turismipoliitika tõhusal elluviimisel.

Turismipoliitika ja turismi juhtimine on olnud kaalukate poliitiliste ja teadusalaste diskussioonide teemaks aastaid (Moutinho, Vargas-Sánchez 2018; Paulauskiené 2014; Bohlin et al. 2014). Siiani on aruteludeks avatud muuhulgas küsimused turismi rollist sotsiaalmajanduses ja turismipoliitika sidususest kogu riigi valitsemise poliitikaga, samuti eri institutsioonide vaheliste tegevuste kattuvusest ja koordineerimisest. 

EESTI TURISM TÄNAPÄEVAL

Statistikaameti (2019) ja Eesti Panga (2019) andmetel peatus 2018. aastal majutusettevõtetes 3,59 miljonit turisti (sh 2,14 miljonit välisturisti), kes veetsid seal 6,63 miljonit ööd. Turismiteenuste eksport oli 1,96 miljardit eurot, mis moodustas 10,2 protsenti Eesti kaupade ja teenuste ekspordist. Turismimajanduse osatähtsus Eesti SKPs ja tööhõives oli koos kaudsete mõjudega ligikaudu kaheksa protsenti. Võrdluseks naaberriikide SKP ja tööhõivega: Soomes vastavalt 2,6 protsenti ja 5,5 protsenti (Ministry of Economic Affairs …), Lätis 4,1 protsenti ja 9 protsenti (Ministry of Economics …) ning Leedus 4,8 protsenti ja 4,5 protsenti (Ministry of the Economy and …).

Eesti on tugev turismimaa ja turism täidab olulist kohta riigi sotsiaalmajanduslikus arengus ning seda mitte vaid arvude keeles, turismi mõju tuleb vaadelda märksa laiemalt. Eesti riiklik turismiarengukava 2014–2020 (2013) saab peagi läbi ning alustatud on 2021+ turismistrateegia koostamisega, samuti turismiseaduse ajakohastamisega. See on tõsine väljakutse sõnastamaks eelkõige, millist turismipoliitikat Eesti riik vajaks selleks, et tunnustada turismi selgesõnaliselt riigile olulise sotsiaalmajandusvaldkonnana, mis toetab riigi üldist ja selle erinevate piirkondade arengut ning inimeste heaolu kasvu.

EESTI RIIKLIKU TURISMIPOLIITIKA KUJUNEMINE

Turismi tähtsusest riigis hakati tõsiselt rääkima 1930. aastatel, millest alates on see olnud rahva tervise, harimise, looduse ja kultuuripärandi kaitse, ideoloogilise propaganda ja riigi majandushuvide teenistuses. Eesti turismi arengu alguseks peetakse suvitus- ja ravivõimalusi pakkuvate kuurortide rajamist 19. sajandi esimesel poolel, kuid sel ajal veel sõnu „turism“ ja „turist“ siin mail kasutusel polnud, räägiti suvitajatest ja puhkajatest. Küll aga seondub tänapäevase arusaamaga turismist see, et kuurortide arendamisel oli tegemist teadlike ja korraldatud tegevustega, mis lõid eeldusi ja võimalusi inimestele, kes soovisid suvitamise või ravi eesmärgil reisida kodunt kaugemale ja vajasid selleks teavet, öömaja, toitu, tervistavaid ja muid teenuseid ning vastavat keskkonda. (Tooman 2018; 2010)

Eesti turism algas suvitus- ja ravikuurortide rajamisega 19. sajandi esimesel poolel.

I maailmasõda ja sellele järgnenud Vabadussõda olid kurnavad, kuid juba 1920. aastal algas tagantjärele vaadates lausa enneolematu kiirusega riigi turismi ülesehitamine. Vaid mõni kuu pärast Tartu rahu allakirjutamisest, 1. juunil 1920 registreeriti Tallinn-Haapsalu Rahukogus hariduse, maakonnavalitsuste, pankade ja ärielu esindajate ellukutsutud Eesti esimene juriidilise isikuna tegutsev turismiorganisatsioon − Eesti Turistide Ühing (ETÜ), kel oli kanda oluline roll Eesti turismi kujunemisel ning arendamisel kuni iseseisvusaja lõpuni. (Tooman 2018)

Tollest perioodist tuleks esile tõsta noorsootöötaja ja Rahvuskogu I koja liikme, Välis-Eesti Ühingu abiesimehe Eduard Riismani (Riisna) tegevust, kes aastatel 1926−1928 külastas Eesti seltse viiel mandril ning avaldas artikleid turismi korraldamisest Eestis. Ta toob eeskujuks (Riisman 1929b) turismi riiklikku korraldamist Uus-Meremaal ja selgitab, miks peaks turismi korraldus olema riigi kätes. Ta toob esile, et turistidest oleneb osalt riigi hea nimi ja selle loomisest turistide kaudu võib kõige rohkem olla huvitatud eeskätt riik. Riisman kirjutab (1929a): „Meil ei ole peaaegu midagi tehtud turistide vastuvõtmiseks ja turismi arendamiseks. Eestile reklaami teinud on selles suhtes mitmesugused muud asjaolud, nagu laulupidud /…/. Ei ole asutust, kes küsimuse üles võtaks ja katsuks asja õhutada. Asja taga peaks seisma riik. Seni ei käi turismi korraldus ühegi riikliku asutuse kompetentsi“. Riismani artikleid turismi arendamisest Eestis tuleb pidada märgilise tähendusega kirjatükkideks, võib öelda, et need toetasid oluliselt Eesti turismi riiklikul tasandil korraldustegevuste ettevalmistust.

Eesti turismi edendaja Eduard Riismann.

Eesti turismi edendaja Eduard Riismann.
Foto: Parikas 1937, RA

Kümne esimese iseseisvusaasta sise- ja välisturismi kogemustele tuginedes oli 1930. aastate alguseks teadvustatud turismi tähtsust riigi välisvaluutatulu allikana (reisiteenuste eksport moodustas keskmiselt 3% Eesti koguekspordist). Turismist laekuva tulu suurendamiseks asutasid teedeministeerium, Tallinna linnavalitsus, Eesti Turistide Ühing, AS Eesti Reisibüroo ning Võõrastemajade ja Restoranide Pidajate Ühing 1930. aasta suvel sihtasutuse Turismi Keskkorraldus Eestis, kelle ülesanne oli sise- ja välisturismi arendamine ning korraldamine.

Eestit tutvustav brošüür „Visit Estonia“, 1934. Koostajad Turismi Keskkorraldus Eestis ja Eesti Turistide Ühing.

Eestit tutvustav brošüür „Visit Estonia“, 1934. Koostajad Turismi Keskkorraldus Eestis ja Eesti Turistide Ühing.
Foto: Rahvusraamatukogu

Eesti oli esimesi riike maailmas, kus turismikorraldus reguleeriti seaduse alusel. Kuni 1. aprillini 1938 ei kuulunud turismi korraldamine ja selle üle järelevalve teostamine ühegi ministeeriumi võimkonda. Riigihoidja Konstantin Pätsi dekreedi „Turismi korraldamise seadus“ (1938) alusel pandi välis- ja siseturismi juhtimise ja arendamise kohustus sotsiaalministeeriumile, selle teostajaks sai Loodushoiu- ja Turismi-instituut.

Eesti oli esimesi riike maailmas, kus turismikorraldus reguleeriti seaduse alusel

Seega: 1940. aastaks oli Eesti Vabariigis olemas edumeelne, selgesuunaline riigi- ja turismimajanduse arengut toetav riiklik turismipoliitika. Nõukogude okupatsioon purustas aastakümneteks plaanid ja unistused turismi arendamiseks Eestis. See aga, mis enne seda turismi arenguks ära tehti, oli suureks eeskujuks ja malli võtmiseks lääneliku turismi ülesehitamisel Eestis pärast iseseisvuse taastamist.

EESTI VABARIIGI TURISMIPOLIITIKA ISESEISVUSE TAASTAMISEST NÜÜDISAJANI

Ka Nõukogude ajal oli riiklik turismipoliitika olemas, kuid erinevalt lääneriikidest seati Nõukogude Liidus juba 1920. aastatel turismile esmajoones poliitilised ja ideoloogilised sihid ning piirati inimeste välisreise, aga ka välismaalaste ringiliikumist (mida korraldas Inturist). Tallinnasse toodi välisturiste tutvuma Eesti kui kõige läänelikuma liiduvabariigiga (Tomingas 2015; Pagel 2015; Jarvis, Kallas 2008). Aastaks 1991 oli tehtud suur eeltöö Eesti turismi arendamiseks riigi taasiseseisvumisel: toimis regulaarne laevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel, selgeks olid tehtud turumajanduse toimimise põhimõtted, asutatud mitmed erakapitalil põhinevad turismifirmad ja Eesti Turismifirmade Liit (ETFL). Turismi koordineerimiseks riigi tasandil loodi Kultuuriministeeriumi initsiatiivil Eesti Vabariigi Riiklik Turismiamet, mille põhiülesandeks oli majanduspoliitika väljatöötamine ja teostamine turismi valdkonnas. Turismiametit võib pidada omaaegse Loodushoiu- ja Turismi-instituudi järjepidevuse kandjaks. (Kaik 2000)

Kolm päeva enne Vabariigi Valitsuse istungit 02.11.1992: Turismiameti peadirektor Tiia Karing, ETFL president Daisy Järva ja Eesti Vabariigi peaminister Mart Laar rahvusvahelisel turismimessil Tourest ’92. 30.10.1992.

Kolm päeva enne Vabariigi Valitsuse istungit 02.11.1992: Turismiameti peadirektor Tiia Karing, ETFL president Daisy Järva ja Eesti Vabariigi peaminister Mart Laar rahvusvahelisel turismimessil Tourest ’92. 30.10.1992.
Foto: P. Langovits, RA

Turismiettevõtted olid esimeste seas, kes Eesti majanduses ekspordile orienteerusid. Vaid mõni kuu pärast Eesti iseseisvumise taastamist, 1.−3. novembril 1991, toimus Tallinnas ETFLi algatusel ja koostöös turismiametiga esimene rahvusvaheline turismimess Tourest’91. Turismiaasta kulmineerus Eesti Vabariigi Valitsuse istungil 2. novembril 1992, kus otsustati tunnistada turism ekspordiartiklina prioriteetseks majandusvaldkonnaks ning turismiametist sai majandusministeeriumi allasutus. (Kaik 2000). Alates 1995. aastast korraldab turismialast tegevust ja töötab välja valdkonda reguleerivate õigusaktide eelnõud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) ning alates aastast 2001 on turismipoliitika peamine elluviija Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) turismiarenduskeskus (EASi turismiarenduskeskus 2016).

Turismiettevõtted olid pärast Eesti iseseisvumise taastamist esimeste seas, kes orienteerusid ekspordile.

Majandusministeeriumi tellimusel alustati 1998. aastal turismiseaduse väljatöötamist. Seaduse koostamise tingis vajadus sätestada seadusandlikult turismi riiklik korraldus ja viia turismialase ettevõtluse riiklik reguleerimine Eestis kooskõlla Euroopa Liidu õigusaktidega. Turismiseaduse kohaselt kinnitab riikliku turismiarengukava Riigikogu, kus see aastal 2002 ka esmakordselt heaks kiideti ja kinnitati (Majandusministeerium 2001; 2002). Sealt alates on riigi rolli ja turismipoliitika sõnastust riiklikes turismiarengukavades (2002−2005, 2007−2013 ja 2014−2020) võrreldes arengukavaga 2001−2004 kokku tõmmatud (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2004, 2013; Eesti riikliku turismiarenduskava… 2006). Kui 2000. aastate algul pööras MKM riigi turismipoliitikale suurt tähelepanu, sõnastati turismi üldised sotsiaalmajanduslikud eesmärgid ja turismipoliitika ülesanded, siis praegu tuleb riigilt turismipoliitika alal vaid nappe sõnumeid (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2019), mis on suunatud eelkõige turismisektoris tegutsejatele.

ARVAMUSED JA ETTEPANEKUD RIIGI TURISMIPOLIITIKA ARENDAMISEKS

Aastatel 2016−2019 viis autor läbi 43 süvaintervjuud (lisaks kaks kirjalikku intervjuud) turismivaldkonnas oluliste otsustajate rollis tegutsevate ja tegutsenud inimestega. Valimi moodustamisel peeti silmas, et esindatud oleksid avalik sektor (16), erasektor (16) ja mittetulundussektor (13). Olemas on üle 120 tunni salvestusi ning ligi 1000 lk üleskirjutusi.

Uuringu eesmärk oli koguda esiteks teavet EV 100 raamatusarja raamatu „Eesti turismi 100 aastat“ (Tooman 2018) ettevalmistamiseks, mis annab ülevaate sihipärase turismikorralduse algusest ja arenguloost Eestis, teiseks materjale persoonilugudeks ning kolmandaks arvamusi ja ettepanekuid Eesti turismipoliitikast ja riigi rollist turismi juhtimisel. Raamat on ilmunud, samuti 35 isikulugu ajakirjades Reisimaailm ja GO reisiajakiri. Kolmanda eesmärgiga seoses sooviti leida vastuseid järgmistele küsimustele:

  • Milline turismipoliitika oleks vajalik olukorras, mil Eesti turismil läheb hästi, konkurents sihtkohtade vahel on aga üha kasvamas?
  • Milliseid meetmeid peaks riik kasutama turismipoliitika tõhusal elluviimisel?

Intervjuude käigus saadud teabe sisuanalüüsil tugineti eelkõige Maria Velasco (2016 konstruktiivsele artiklile turismipoliitika mitmetahulisusest, kogu riigi poliitikaga seotud lähenemise vajalikkusest, eesmärkidest ja meetmetest, mida tuleks järjekindlalt silmas pidada riigi turismipoliitika elluviimisel. Velasco järgi jaotatakse vastavad meetmed viide kategooriasse: 1) organisatsioonilised, 2) regulatiivsed, 3) edendus-, 4) teadmus- ja 5) suhtlusmeetmed. Uuringu tulemused, järeldused ja ettepanekud võib nende meetmete kaupa kokku võtta järgmiselt.

Organisatsioonilised meetmed (riigi turismipoliitika arendamise ja elluviimise eest vastutavad institutsioonid, laiem institutsionaalne raamistik, sihtkohaturundus, avaliku ja erasektori koostöö jms). Enamik vastajatest (39 vastajat) tõi esile, et Eesti turism on jõudsalt arenenud ning vastutavate institutsioonidena on MKMil ja EASi turismiarenduskeskusel (TAK) olnud selles kanda oluline roll. Samas leiti (6), et praegust riiklikku turismiarengukava võib käsitleda pigem kui MKMi või TAKi arengukava ning laiem institutsionaalne raamistik vajab arendamist.

Kolm avaliku sektori esindajat tegi ettepaneku, et nii nagu Soomes, tuleks ka Eestis luua ministeeriumidevaheline turismi töörühm, mis võimaldaks teemat ja seoseid rohkem esile tuua ja selgitada. Varasemal aastatel tegutses Riigikogu juures turismi toetusrühm, ka selle taasloomine oleks oluline turismiteadlikkuse ja turismiteema pildil hoidmise tõstmiseks. Kuues intervjuus märgiti, et riigi tasandil peetakse turismi enamasti mingiks isetekkeliseks nähtuseks ning turismi kõlapind riigi tasandil sõltub palju sellest, kas sel teemal on tarku ja veenvaid eestkõnelejaid. Oluliseks peeti siinkohal turismi eest vastutava ministri kui eestkõneleja rolli (8).

Erialaliitude esindajad (8) märkisid, et koostöö MKMi turismiga tegelevate inimestega ning TAKiga on tihe ja asjalik, nad tunnevad endid kaasatuna ning leiavad, et nende arvamusi ja ettepanekuid on tõsiselt kaalutud ja võimalusel arvesse võetud. Nende arvates on TAK aga pigem turundusorganisatsioon, kelle tegevused ei kata sugugi kõike turismipoliitika elluviimiseks vajalikku. Esile toodi (6), et Eestis on väga palju turismiga tegelevaid ühendusi, need on asutanud ettevõtjad ja organisatsioonid, kes tegutsevad oma liikmete huvides. Keegi teine ei saa neid likvideerida või ühendada. Riigi roll selles osas oleks ühinemist motiveerivate meetmete leidmine ja selgitustöö.

Ettevõtjate esindajatelt tuli kriitilisi kommentaare (12) märksa rohkem, alates näiteks retoorilisest küsimusest, kas Eesti turismiettevõtlus areneb tõusujoones tänu riigi turismipoliitikale ja -arengukavadele või selle kiuste? Kaks ettevõtjat sõnasid, et pandagu kirja, mis iganes, nemad ajavad ikka oma asja ja turismipoliitika nende tegemisi ei mõjuta. Kolm vastajat nimetasid riigi turismipoliitikat pea olematuks ja kuus formaalsuseks, mis ilmselt peab mõningates dokumentides kuidagi sõnastatud olema.

Pea kõik vastajad (40) tõid esile, et turismivaldkonna olulisust riigi majanduses ja Eesti kuvandi kujundamisel pole piisavalt teadvustatud ja tähtsustatud. Leiti, et turismiteemadel kõnetavad otsustajaid vaid numbrid ja protsendid, turismi laiemaid mõjutegureid ei mõisteta ning riigi turismipoliitika eesmärgid vajavad ajakohastamist ja selgitamist kõikidel tasanditel (riik, omavalitsused, ühendused, ettevõtjad, elanikud). Riiklik turismipoliitika on väga oluline, see tuleb selgelt sõnastada ja lõimida riigi valitsemist terviklikult hõlmava poliitikaga. Mitmed vastajad (6) avaldasid arvamust, et senise Riigikogu kinnitatud riikliku turismiarengukava lülitamine osana Eesti 2035 arengustrateegiasse võib turismi tähtsust riigi sotsiaalmajanduslikul arengul oluliselt kahandada. Ettepanekuna toodi, et lisaks riiklikule strateegiadokumendile oleks vajalik turismipoliitika põhialuseid, väljakutseid, eesmärke ja tegevuskava selgitav dokument, mis oleks avalikult kättesaadav kõikidele. 

Regulatiivsed meetmed (turismiga seonduv õiguslik keskkond, kohustusliku iseloomuga normid ja regulatsioonid, mis vajavad riiklikku reguleerimist). Avaliku sektori esindajad (12) leidsid, et turismi ettevõtluskeskkond on väheste barjääridega ja ettevõtlussõbralikult reguleeritud. Erialaliitude ja ettevõtjate esindajad nii ei leia, nende arvates (9/11) on turism üks kõige rohkem reguleeritud tegevusvaldkondi üldse. Neid seadusi, direktiive, regulatsioone ja nõudeid, mida turismiettevõtja teadma ja järgima peab, annab üles lugeda. Pea kõik vastajad olid ühel nõul, et Turismiseadus (2000) vajab ajakohastamist, sh majutusettevõtetele esitatavate nõuete osas. Domineerima jäi vastajate mõte, et õigusliku keskkonna kujundamisel peaks kehtima põhimõte – nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik. Õiguslik keskkond peab soodustama turismiettevõtlust ning aitama kaasa ettevõtete ja sihtkohtade konkurentsivõime suurendamisele. Reguleerides tuleb silmas pidada seda, kas mingi muudatus või regulatsioon aitab kaasa turismi kui terviku arengule, keskkonna jätkusuutlikule kasutamisele, sihtkohtade tugevdamisele ja autentsuse säilimisele.

Turismiettevõtjad (9) tõid esile, et väga oluline on otsuste läbipaistvus ning ettevõtete võrdne kohtlemine. Nad leidsid, et õiguskeskkonna temaatika on keeruline ning nõuete mõistmiseks ja täitmiseks vajaksid nad senisest suuremat tuge. Ettepanekutena pakuti välja vajadus selliste e-teenuste arendamiseks, mis vähendavad ettevõtjate haldus- ja aruandluskoormust.

Edendusmeetmed (avalikku ja erasektorit stimuleerivad ja motiveerivad meetmed turismipoliitika elluviimiseks). Seda meetmete valdkonda pidas 34 vastajat väga oluliseks. Toodi esile, et riigi turismipoliitika töötab edukalt vaid siis, kui seda mõistavad ja toetavad riigi valitsus, omavalitsused ja ettevõtjad, aga ka mittetulundusühingud ja elanikud. Olulised küsimused tuleb omavahel selgeks rääkida ning liikuda ühes suunas.

Majanduslikud stiimulid (projektitoetused, mõistlikud laenud, maksusoodustused) on olnud ja jäävad oluliseks ka edaspidi. Ettevõtjad ja ühenduste esindajad (14) märkisid, et kõik seonduv peab olema läbipaistev, arusaadav ja ettevõtjat tegutsema motiveeriv. Mitmetest intervjuudest, sealjuures nelja väikeettevõtjaga, tuli välja, et tihtipeale ei jää pingelise igapäevatöö kõrvalt aega neisse asjadesse süveneda ja väheseks jääb ka teadmisi ning oskusi olemasolevaid võimalusi leida ja kasutada.

Oluliseks motivaatoriks peeti omavalitsuste esindajate ja ettevõtjate kaasamist turismipoliitikaga seotud aruteludesse (30), samuti tunnustust neile, kes panustavad riigi turismipoliitika eesmärkide elluviimisse. Neli avaliku sektori esindajat lisas, et rohkem tuleks tunnustada neid omavalitsusi ja organisatsioone, kes on oma arenguplaanid ja tegevused seostanud kogu riigi turismipoliitika eesmärkidega. Avaliku sektori esindajad märkisid, et riik ei lähe turundama kuhugi, kuhu erasektor ei soovi panustada või ei ole võimeline seda sisuliselt ega rahaliselt tegema. Ka see on oluline turismipoliitika edendamisega seotud teema, mis vajaks rohkem selgitamist. 

Teadmusmeetmed (turismiteadlikkuse tõstmine, haridus, turismialased uuringud ja arendustegevused). Selle meetmega seonduvad vastused võib lühidalt kokku võtta järgmiselt. Turismistatistika osas jäädi üldise olukorraga rahule (30) ning toodi esile portaali puhkaeestis.ee turismi arengu ülevaateid turismiprofessionaalidele. Leiti, et praegune süsteem ei anna tervikpilti Eesti turismist. Statistika ei kajasta näiteks jagamismajanduse teenuste kasutajaid ja pakkujaid. Avaliku sektori esindajad (4) tõid esile, et riik tegeleb suurte andmemahtudega ja otsib ühisosa erinevates ärihuvides, need andmed tuleks tuua veenvalt erasektori ette, et nende põhjal ühiste eesmärkide poole liikuda. Ettevõtjate (8) arvates vajaksid nad rohkem teavet ja selgitusi selle kohta, mis peitub statistiliste numbrite taga ja kuidas eriti väikeettevõtjad neid oma ettevõtte arendamise huvides kasutada saaksid.

Toodi esile (16), et oleks vaja mitmesuguseid turismiuuringuid, sealhulgas eriti mõju-uuringud, mille tulemused avaksid turismimajanduse keeruka olemuse, sidususe teiste tegevuskvaldkondadega ning kogu riigi arengusihtidega. Riigi turismipoliitika arendamisel tuleks kavandada vastavad eesmärgid ja nende elluviimise viisid. Riigi turismipoliitikat toetava turismiteaduse arenguvõtmena toodi esile avaliku- ja erasektori ning teadusasutuste koostöövõimekuse suurendamist (6), leiti, et sellist koostööd tuleks riigi poolt koordineerida ja motiveerida.

Olulise ettepanekuna jäi kõlama vajadus turismiteadlikkuse, sh eriti turismipoliitikaga seotud teadlikkuse tõstmiseks riigi, omavalitsuste, ettevõtjate ja elanike hulgas (24). Esile toodi turismialast arendus- ja teadustööd toetavate programmide ja projektide arendamist, teadusajakirja asutamist ning teaduskonverentsi regulaarset korraldamist, millel osaleksid Riigikogu, omavalitsuste, asjaomaste ministeeriumide, organisatsioonide ja ettevõtete esindajad. 

Suhtlus- ehk kommunikatsioonimeetmed

Enamik vastajaid (37) leidis, et neid meetmeid on turismipoliitika eesmärkide tutvustamisel ja selgitamisel kasutatud ebapiisavalt. Vaid viiel vastajal meenus, et mõnel üritusel on turismipoliitikast räägitud. Kui see on üldse kõneks olnud, siis pigem turismipoliitika üldeesmärkide – tagada Eesti konkurentsivõime ja rahvusvaheline atraktiivsus turismisihtkohana – lühikese ülevaatena. Märgiti, et meedias kajastatakse turismi enamasti vaid statistika valguses. Leiti, et vajalik oleks turismipoliitikaalase sügavama arutelu algatamine meedias, kus saavad sõna erinevad osapooled.

Reisisaateid on palju ja need on kindlasti vajalikud, kuid need avavad turismi siiski enamasti vaid meelelahutuslikust küljest.

Vastajad (14) tõid välja mitu väärtustega seotud teemat. Kas ja kuidas väärtustab riigi turismipoliitika külalislahkust, teeninduskultuuri, hoolivust ja kvaliteeti kui olulisi väärtusi? Selleks, et need teemad kõnetaksid ka poliitikuid ja turismiettevõtjaid, tuleb nende tähtsust rõhutada ja avada turismipoliitilistes ja -strateegilistes dokumentides, samuti hoida üleval meediasaadetes ja -väljaannetes. Tänapäevased nutikad tehnoloogilised lahendused, e-teenuste areng ja teenuste innovatsioon on vajalikud, kuid nende teemade kõrval tuleks hakata rohkem rääkima ka teenuste taashumaniseerimisest. Hinnangu terviklikule külastuselamusele kujundavad lõppkokkuvõtteks suuresti kokkupuutepunktid reaalses teeninduskeskkonnas kogetud teeninduskultuuri ja -kvaliteediga.

KOKKUVÕTE

Turismisektor moodustab koos kaudsete mõjudega ligi kaheksa protsenti Eesti SKPst. Tegemist on majanduslikult väga olulise tegevusvaldkonnaga, mille roll majanduses kasvab tulevikus ilmselt veelgi ning turismipoliitikal on väga tähtis koht sektori mõju suurendamisel.

Hinnates põgusalt turismipoliitikat selle väljatöötamise algusaastatel, tuleb mainida, et esimese iseseisvusaja lõpuks oli Eesti Vabariigis olemas selgesuunaline riigi- ja turismimajanduse arengut toetav riiklik turismipoliitika. Nõukogude perioodi iseloomustab Eesti iseseisva turismipoliitika puudumine, sest olime osa ühtsest suurest üleliidulisest süsteemist. Iseseisva Eesti riigi turismipoliitika sai alguse 1990. aastate alguses, kui 1992 otsustati riigi tasandil tunnistada turism ekspordiartiklina prioriteetseks majandusvaldkonnaks ning Turismiametist sai majandusministeeriumi allasutus. Alates Turismiseaduse vastuvõtmisest 2002. aastal on riigi rolli ja turismipoliitika sõnastust riiklikes turismiarengukavades pigem kokku tõmmatud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et praegune turismipoliitikat puudutav arutelu on suhteliselt kesine ning suunatud eelkõige turismisektoris tegutsejatele.

Aastatel 2016−2019 läbi viidud 45 süvaintervjuud turismivaldkonnas tegutsevate ja tegutsenud inimestega näitas, et turismipoliitika temaatika oli enamiku vastajate jaoks huvipakkuv ja mõtlema ärgitav, kuid lisati, et pigem on turismipoliitikat vaadeldud kui mingit formaalsust, mis peab kusagil kuidagi sõnastatud olema.

Üldistades vastuseid küsimusele, milline turismipoliitika oleks vajalik olukorras, mil Eesti turismil läheb hästi, konkurents sihtkohtade vahel on aga üha kasvamas, seati olulisele kohale väärtustele ja kvaliteedile, mitte vaid arvudele põhineva turismipoliitika arendamine. Kõige olulisemaks peeti seda, et turismipoliitika oleks lõimitud riigi muude valdkondade poliitikatega.

Vastused küsimusele, milliseid meetmeid (Velasco 2016 jaotuse alusel) peaks riik kasutama turismipoliitika tõhusal elluviimisel, võib kokku võtta lausega, et praegune riiklik institutsionaalne paigutus (MKM ja EASi turismiarenduskeskus) on turismi edendamiseks sobiv, kuid riigi turismipoliitika arendamiseks ja elluviimiseks on vajalik turismi laiem tunnustamine riigile olulise sotsiaalmajandusvaldkonnana ja tõhusam koostöö teiste ministeeriumide, omavalitsuste ja partneritega.

Regulatsioonide temaatikas oli selgelt tunda erasektori ja avaliku sektori vastajate erinev arusaamine meie praegusest olukorrast. Avaliku sektori esindajad leidsid, et tegemist on ettevõtjasõbralike regulatsioonidega, samas kui erasektori esindajate arvates on tegemist ühe enim reguleeritud valdkonnaga Eestis. Vastused võiks lõpuks koondada ühte lausesse: turismialaseid regulatsioone peaks olema nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik.

Turismialaseid regulatsioone peaks olema nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik.

Probleemsetest teemadest tasub veel ära mainimist turismialane statistika, kus ei kajastu uute ärimudelite panus sektorisse (jagamismajandus, eriti majutuses), probleemid on samuti toetusmeetmetega seotud informatsiooni kättesaadavus ja käepärasus väikeettevõtjale.

Intervjuudes esile toodu põhjal võib öelda, et kõige suuremad reservid riikliku turismipoliitika arendamisel ja elluviimisel peituvad edendus-, teadmus- ja suhtlusmeetmetes. Enamik vastajaid leidis, et vastavad tegevused peaksid olema märksa tõhusamad selleks, et toetada riigi turismipoliitika eesmärkide saavutamist. Turism tuleb tuua riiklikult suuremale pildile!

Uuringu piiranguks võib pidada, et sellesse olid kaasatud vaid turismivaldkonnas otseselt tegevad või tegevad olnud inimesed. Edaspidi tuleks turismipoliitika teemalisse uuringusse kaasata ka teiste ministeeriumide ja tegevusvaldkondade esindajad. Turism puudutab üht või teistmoodi meid kõiki ning mida turismiteadlikumad oleme, seda tõhusamalt saame turismipoliitikat kasutada Eesti riigi arengu ja inimeste heaolu kasvu huvides. Võiks lõpetada sõnadega, et turismipoliitika tuleb viia poliitikute, Vabariigi Valitsuse ja omavalitsuste, teadlaste, ettevõtjate ja rahva hulka! See on meie ühine asi.

KASUTATUD ALLIKAD

  • BOHLIN, M., BRANDT, D., ELBE, J. (2014). The Development of Swedish Tourism Public Policy 1930−2010. – Scandinavian Journal of Public Administration, 18(1), 19−39. – https://pdfs.semanticscholar.org/aea9/c946dc453d256a151774f78a1545b2a96c09.pdf.
  • DREDGE, D., JENKINS, J. (2007). Tourism Planning and Policy. Chichester: Wiley.
  • EESTI PANK. (2019). Statistika. − https://www.eestipank.ee/statistika.
  • EESTI RIIKLIKU TURISMIARENGUKAVA AASTATEKS 2007–2013 KINNITAMINE. (2006). – RT I, 2006, 53, 400. – https://www.riigiteataja.ee/akt/12755212.
  • EASi TURISMIARENDUSKESKUS. (2016). Ülevaade EASi turismiarenduskeskuse tegevusest aastatel 2001−2016. Käsikiri 9.12.
  • HALL, C. M. (2011). A Typology of Governance and Its Implications for Tourism Policy Analysis. − Journal of Sustainable Tourism, 19(4/5), 437−457. DOI: 10.1080/09669582.2011.570346.
  • ISMET, E., ABUHJEELEH, M. (2016). The Analysis of Tourism Policies by Different Governments and Their Potential Implementation in North Cyprus Economy. − Journal of Political Science & Public Affairs, 4(4), 6−13. DOI: 10.4172/2332-0761.1000221.
  • JARVIS, J., KALLAS, P. (2008). Estonian Tourism and the Accession Effect: The Impact of European Union Membership on the Contemporary Development Patterns of the Estonian Tourism Industry. – Tourism Geographies, 10(4), 474−494. DOI: 10.1080/14616680802434080.
  • KAIK, M. (toim). (2000). Turismiamet 1990−2000. Turismiamet.
  • MAJANDUS- JA KOMMUNIKATSIOONIMINISTEERIUM. (2004). Eesti turismipoliitika põhimõtted. − http://www.mkm.ee/index.php?id=1520 (kasutatud 30.10.2004, ei toimi enam).
  • MAJANDUS- JA KOMMUNIKATSIOONIMINISTEERIUM. (2013). Eesti Riiklik Turismiarengukava 2014−2020. Riigikogu otsus – RT III, 19.11.2013, 15. – https://estlex.ee/estlex/?id=e_getfile&syscmd=1&lisadid=24712.
  • MAJANDUS- JA KOMMUNIKATSIOONIMINISTEERIUM. (2019). Turism. − https://www.mkm.ee/et/tegevused-eesmargid/turism.
  • MAJANDUSMINISTEERIUM. (2002). Riiklik turismiarengukava aastateks 2002−2005. – RT I, 2002, 91, 523. – https://www.riigiteataja.ee/akt/215064.
  • MAJANDUSMINISTEERIUM. (2001). Riiklik turismiarengukava aastateks 2001−2004. Käsikiri.
  • MINISTRY OF ECONOMIC AFFAIRS AND EMPLOYMENT OF FINLAND. − https://tem.fi/en/tourism.
  • MINISTRY OF THE ECONOMY AND INNOVATION OF THE REPUBLIC OF LITHUANIA. – https://eimin.lrv.lt/en/sector-activities/tourism-sector-activity.
  • MINISTRY OF ECONOMICS OF THE REPUBLIC OF LATVIA. − https://www.em.gov.lv/en/sectoral_policy/tourism/.
  • MOUTINHO, L., VARGAS-SÁNCHEZ, A. (2018). Strategic Management in Tourism. 3rd Ed. Boston, Massachusetts: CABI.
  • PAGEL, O. (2015). Tulus äri Moskvale: valuuta teenimine Soome välisturismilt Eesti NSV-s aastatel 1965−1980. − Ajalooline Ajakiri, 1/2(151/152), 159−187.
  • PAULAUSKIENÉ, l. (2014). Prospects for Improving the Governance of Tourism in Lithuania: Interaction of the National and Local Levels. − Management Theory and Studies for Rural Business and Infrastructure Development, 36(1), 92−105. DOI: 10.15544/mts.2014.010.
  • RIISMAN, E. (1929a). Turismi arendamisest Eestis. − Päewaleht, 24. aprill.
  • RIISMAN, E. (1929b). Turismi korraldamisest Eestis. − Välis-Eesti Almanak, II. Tallinn, 19−22.
  • STATISTIKAAMET. (2019). − https://www.stat.ee/andmebaas.
  • TOMINGAS, M. (2015). Siseturism Eesti NSV-s aastatel 1946−1960: Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu Turismi-Ekskursiooni Valitsus ENSV-s tegevuse näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool.
  • TOOMAN, H. (2010). Kuidas kasvab Turismipuu? Turismimajanduse alused. Tallinn: Argo.
  • TOOMAN, H. (2018). Eesti turismi 100 aastat. Rändamisest sihipärase turismikorralduseni. Tallinn: Post Factum.
  • TURISMI KORRALDAMISE SEADUS. (1938). – RT, 1938, 39, art 359, 1345−1348.
  • TURISMISEADUS. (2000). – RT I, 2000, 95, 607.
  • VELASCO, M. (2016). Tourism Policy. Global Encyclopaedia of Public Administration, Public Policy, and Governance. Chapter: Tourism Policy. Springer International Publishing. DOI: 10.1007/978-3-319-31816-5_2674-1.
  • VISIT ESTONIA. (1934). The Cheapest and Most Interesting Country in Europe. Turismi Keskkorraldus Eestis ja Eesti Turistide Ühing. Rahvusraamatukogu.
  • WORLD TOURISM ORGANIZATION. (2018). UNWTO Tourism Highlights. − UNWTO, Madrid. DOI 10.18111/9789284419876.

* Eelretsenseeritud artikkel.

Tagasiside