Nr 27

Laadi alla

Jaga

Prindi

Ladina-Ameerika (vasakpoolne) vastandumine USA-le – kauaks veel?

USA-le vastandumise jätkumine või leevendumine sõltub sellest, kas Ladina-Ameerika riigid jõuavad koostööni ja kes on selle protsessi juhid.

Ladina-Ameerika all mõistetakse riike Mehhikost Tšiilini, kelle käes on Lõuna-Ameerika kontinendi lõunatipp. Pikka aega räägiti ka Kesk-Ameerikast – Belize, El Salvador, Guatemala, Honduras, Costa Rica ja Panama. Pärast enamiku Kariibi mere idaosas olevate saarte iseseisvumist 1962–1981 mahtus ka see piirkond mõneks ajaks Kesk-Ameerika mõiste alla, seejärel hakati teda eraldi kutsuma Kariibideks (ingl Caribbean, hisp Caribe) ja ühtaegu loobuti Kesk-Ameerika eristamisest Lõuna-Ameerikast. Vanemad rahvusvahelised organisatsioonid, mille nimelühendid sisaldasid tähti LA või AL, tegid avalduse, et nüüdsest tähendab LA või AL „Ladina-Ameerikat ja Kariibe” ning nimede täiskujul esitamisel lisatakse neile „… ja Kariibid”. Uuemate rahvusvaheliste organisatsioonide nimed ja lühendid arvestavad Ladina-Ameerikat ja Kariibe võrdselt.

Venezuela tõus maailmapoliitikasse

Venezuela pikaajalise, kolm korda tagasi valitud presidendi (1999–2013) Hugo Chávezi surm ja rahvusvahelise üldsuse erakordne huvi, milliseks kujuneb maailma suurimate teadaolevate naftavarudega riigi poliitika tema järglase päevil, on piisav põhjus, et selgitada asjaolusid, mis tõstsid Venezuela maailmapoliitika suurtegijate hulka.

Neist peamisi on nn bolivarismi kui Ladina-Ameerikal baseeruva ja seda hõlmava ideoloogia, mõttekonstruktsiooni süstemaatiline ja sihipärane kasutamine. Ka riigi ametlik nimi on Chávezi päevist peale (20.12.1999) República Bolivariana de Venezuela, tema loodud vasakpoolset riikide ühendust kutsutakse ALBA-ks, milles B tähendab bolivarismi jne. Kuigi Chávezi tegemisi ja lubadusi on sageli kokku võetud mõistega chavismo, tasub teada, et kui noor dessantvägede ohvitser hakkas kavandama revolutsiooni, oli tema esimese sõjalis-tsiviilse salaorganisatsiooni nimi Movimiento Bolivariano Revolucio­nario (MBR-200), milles arv viitas esialgse plaani küpsemise ajale, 1983. aastale, kui tähistati Lõuna-Ameerika suure vabastaja Simón de Bolívari 200. sünniaastapäeva. Chávez rõhutas oma karjääri algusest peale, et ta viib ellu Bolívari ideed. Euroopa Liidu juhtide José Manuel Barroso ja Herman Van Rompuy järelehüüet meenutades – Chávezi saavutusteks on „silmapaistev sotsiaalarengu poliitika ja Lõuna-Ameerika regionaalse integratsiooni edendamine” – suutis ta seatud eesmärgi ka täita.

Koloniaal-Venezuelas sündinud kreool Simón de Bolívar (1783–1830) oli Ladina-Ameerika 1810.–1826. aasta iseseisvussõja suurjuhte. Vabanemist Euroopa võimu alt oli üritatud Venezuelas varemgi (Bolívari eelkäija Francisco de Miranda juhtimisel 1806. aastal) ning üleelatud ebaõnnestumised mõjutasid kindlasti seda, et Vabastaja (El Libertador) tiitli pälvinud Bolívar tõusis teistest vabadussõja juhtidest esile kindla tegevuskavaga, mis sisaldas ka üksikasjaliku Muinas-Kreeka demokraatiale ja Prantsuse revolutsiooni kogemustele tugineva nägemuse tulevase riigi sise- ja välispoliitikast. Siinkohal rõhutagem kahte põhimõtet – Bolívar oli orjapidamise vastane ja pidas vajalikuks Euroopa koloniaalriikidest lahkulöönud alade konföderatsiooni. See tähendas selgust suhetes 1776–1783 iseseisvunud Ameerika Ühendriikidega, kes oli juba asunud kiirele ekspansiooniteele ida suunas ja Kariibi mere piirkonnas. Kaalukat osa etendas asjaolu, et USA poliitikat määrasid paljus selle lõunaosariikide orjapidajad, samal ajal kui Ladina-Ameerika uute riikide juhid olid orjuse vastu. Nii Miranda kui ka Bolívar kasutasid tugibaasina Haiiti saart, mille neegerorjad olid pärast võidukat ülestõusu 1793. aastal kuulutanud esimeseks vabade inimeste riigiks Ladina-Ameerikas.

Dilemma – Ladina-Ameerika koos USA-ga või ilma

USA president James Monroe kuulutas 1823. aastal, et Euroopa koloniaalriikidel tuleb kogu Uus Maailm rahule jätta – doktriin, mida iseseisvussõda jätkavas Lõuna-Ameerikas võeti kui USA soovi ise uueks peremeheks hakata. (Tuleb arvestada, et Põhja-Ameerikas lõid uue riigi valged uusasukad, lõunas moodustasid põhimassi põlisasukad ja segaverelised.) Sestap polnud USA-d riikide nimekirjas, keda Bolívar kutsus uute riikide juhtide esmakohtumisele Panamas 1826. aastal. Samal ajal oli Bolívar nõus, kui tema abilised saatsid kutse ka USA-le (lõunaosariiklased nurjasid selle heakskiitmise-kaasalöömise). Tippkohtumise otsused jäid paberile, ent tänini püsiv dilemma – Ladina-Ameerika koos USA-ga (ja Kanadaga) või ilma – tõusetus just siis ja seal!

1889. aastal õnnestus vahepeal Mehhiko arvel laienenud ja Kesk-Ameerikas aktiivselt toimetanud USA-l saavutada Panameerika Liidu väljakuulutamine, mille osaliste alaliseks ühenduslüliks sai Washingtonis avatud kaubandusbüroo (Commercial Bureau of the American States). 1910. aastal moodustati alalise organina sekretariaat ja 1948. aastal reorganiseeriti ühendus Ameerika Riikide Organisatsiooniks (ARO; ingl Organization of American States, OAS; hisp Organizacion de los Estados Americanos, OEA; asutajaid 21 riiki, praegu 35 liiget), millel olid kõik rahvusvahelise organisatsiooni tunnused ning mille tippkohtumistel esindavad riike välisministrid. Nimetatud otsusele eelnes USA presidendi Harry Trumani kommunismivastase võitluse doktriini alusel 2. detsembril 1947 sõlmitud Ameerika riikide vaheline vastastikuse abistamise leping (ingl Inter-American Treaty of Reciprocal Assistance; hisp Tratado Interamericano de Asistencia Recíproca; ka Rio pakt). 1982. aastal, kui USA toetas Falklandi kriisi ajal Suurbritanniat tolle sõjas Argentinaga, jahenes Ladina-Ameerika riikide kaitsekoostöö USA-ga, mida kinnitas ka mõõdukas kaasaminek 2001 väljakuulutatud „terrorismivastase sõjaga” ning uute, ainult Ladina-Ameerika riike hõlmavate kaitseühenduste loomine (nt UNASUR-i raames). 5. juunil 2012 lubasid ALBA riigid Rio paktist välja astuda.

Puhkenud külmas sõjas tegutses USA otsustavalt ka väljaspool Euroopat, sõdis Koreas (1950–1953) ja toetas riigipööret Iraanis (1953) ning seejärel jõudis Ladina-Ameerikasse, kus abistati võimuhaarajaid Guatemalas (1954). Kuigi Ladina-Ameerikas oli piisavalt intellektuaale, töölisklassi ja maata talupoegi, et vasakpoolseid ideid levitada, ning kommunistlikud parteid tegutsesid peaaegu kõikides riikides, oli USA-l oma osa kommunistide tõstmises tippu ehk ministriteks. Täpsemalt öeldes määras selle USA ja NSV Liidu liitlassuhe Teises maailmasõjas, sest mitu Ladina-Ameerika võimurit pidas vajalikuks näidata avalikult oma toetust USA peamisele liitlasele. Pärast pöördelist Stalingradi lahingut piisas toonase NSV Liidu suursaadiku Washingtonis Maksim Litvinovi sõidust Kuubale NSV Liidu saatkonda avama, kui Kuuba valitud president (hilisem diktaator) Fulgencio Batista nimetas ministriteks kaks kommunisti. Samal kaudse toetamise põhimõttel „sündis” 1944 Ecuadori valitsuse minister ja 1946–1947 oli Tšiilis koguni kolm kommunistist ministrit. Kui USA eeskätt Euroopas toimuva mõjul oma välispoliitikat otsustavalt muutis, lõppes Ladina-Ameerikas kommunistide kaasamine ning järgnes komparteide keelustamise ja NSV Liiduga suhete katkestamise laine (1947–1952).

Suurjõudude vahekorras pööre

Kommunistid muutsid kiirelt taktikat ja suutsid mitmes riigis, ka sõjaliste diktaatorite õukondades, oma mõjukuse säilitada. Hea näide on juba nimetatud Batista uus võimuaeg (1952–1959), kui partisanisõda alustanud Fidel Castro suutis alles oma võidu künnisel, 1958. aasta suvel, veenda kohalikku komparteid lõpetama Batista toetamine. See märgib tõsiasja, et kuigi enamikus käsitlustes kujutatakse Castrot kui „sündinud kommunisti”, on see kõigest mugav propagandistlik selgitus. Ta ju võitles kommunistide toetatud Batistaga! Tõenäoliselt lõpetanuks Castro, kes aprillis 1959 veetis asjatult kaks nädalat New Yorgis, et pääseda president Dwight Eisenhoweri jutule, Salvador Allende või Hugo Chávezi tasemel reformaatorina, kui USA poliitika Kuuba suhtes 1959–1961 poleks läbi kukkunud ning kui suurjõudude vahekorras maailma areenil poleks toimunud säärast pööret nagu 1957–1962. Tuumarelvale lisandunud kontinentidevahelised raketid ja kosmoseajastu avamine andsid NSV Liidule ajutise ülekaalu riskantseteks geopoliitilisteks jõumängudeks ja puhverriigi loomiseks peavastase nina all ehk omaenda territooriumist soliidses kauguses. Saatuse tahtel langesid ajaliselt kokku USA toetatud Sigade lahe operatsioon ehk Castro kukutamise katse läbikukkumine ja NSV Liidu üleolekut näitav Juri Gagarini kosmoselend, mille ajendil kuulutas Moskvast juba relvi saanud Castro oma revolutsiooni sotsialistlikuks (16.04.1961). Sealtpeale hakkas Castro tsiteerima Marxi ja Leninit, varem oli tema autoriteet olnud Kuuba mõtleja ja vabastussõja juht José Marti (1853–1895), kes nägi läbi USA soovi end saarel kindlustada ja kirjeldas kahe maa suhteid kui Taaveti ja Koljati oma; see on kuvand, mida osavalt võimendas ja sisendas kuubalastele Fidel Castro. Väikeriigi ambitsioonikas liider nautis poolteist aastat oma erirolli maailmapoliitikas, kuni USA ja NSV Liidu lepe Kariibi kriisi lahendamisest oktoobris 1962 pani paika hinna Kuuba elanikele – täissõltuvus Nõukogude poliitilisest ja majandusmudelist ehk inimvõimeid ja võimalusi pärssiv areng, mis on jätkunud tänini.

Jaanuaris 1962 arvati „marksismi-leninismi omaksvõtus” ja „kommunistliku blokiga liitumises” süüdistatud Kuuba USA eestvedamisel välja ARO-st ning kehtestati tema suhtes blokaad. Sotsialismileeri kokkuvarisemise järel vähenes Moskva mõju Kuubale, 2001. aastal likvideeriti ka seal NSV Liidu päevil loodud sõjabaas, ent nüüd – paljus ALBA loomise mõjul – tuleb rääkida Putini-Venemaa tagasipöördumisest Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse. Piltlikult öeldes hõivas kümme USA presidenti üleelanud väikese Kuuba revolutsioon ja kommunistlik režiim liialt suure osa Washingtoni tähelepanust oma lõunanaabrite suhtes. Uute Kuubade vältimise vaimus toetati meelsasti parempoolseid sõjalisi diktatuure ja valitsusi, kes vältisid radikaalseid reforme, ehkki elanikkonna kasv, teaduse ja tehnika kiirenev areng ning üleilmastumine neid suisa nõudsid. Üksnes pisimuutuste tagajärjeks on jätkuv lõhe süvenemine rikaste ja vaeste vahel ning rahulolematute arvu suurenemine kõikjal.

Revolutsionääre on Ladina-Ameerikas alati jagunud, seetõttu saab pidada õigeaegseks 22. aprillil 2001 Quebecis (Kanada) peetud 3. Ameerikate1 tippkohtumisel sätestatud põhimõtet, et õigusriigi reegleid rikkunud ja jõuga võimule tulnud valitsustel pole asja ARO-s. Sellest on suudetud kinni pidada, ent reaalsus on ka see, et siiani polnud vasakjõududel objektiivselt piisavat kandepinda ühiskonnas, et võimule tulla ja midagi korda saata (Salvador Allende kogus 1970. aasta valimistel Tšiilis 36,2 protsenti häältest ja sai presidendiks tänu sealsele tavale, et parlament peab toetama rahva esimest eelistust). Püsis oht, et vaesemate kihtide huvides tegutsemiseks pole muud võimalust kui võim jõuga võtta.

Vasakpoolsed presidendid on tulnud võimule valimiste teel

Aastatuhandete vahetusel ilmnes, et vasakpoolne elektoraat moodustab juba paljudes Ladina-Ameerika riikides poole valijaskonnast ning see polegi mängureeglite teadvustamise ja järgimise puhul ohuks demokraatiale. Enamgi veel – võimu demokraatliku vahetumise tõttu saab rääkida demokraatia kinnistumisest kontinendil, sest enamik kodanikke lähtub sellest, et kui võimulolijate poliitika ei meeldi, saab seda muuta õigusriigi raames ja rahvusvaheliste vaatlejate silmade all toimuvate valimiste teel.

Tekkinud uue seisu vaagimist vasakpoolsuse nurga alt võib põhjendada selle fenomeni selge vastandumisega USA-le kui vabaturumajanduse ja väärtuste eeskujule ja mudelile. Vastandumine tekkis kohe pärast Põhja- ja Ladina-Ameerika iseseisvussõdu ja süvenes ajapikku. Kiiremini arenev Põhja-Ameerika sidus end 20. sajandil üha rohkem Euroopaga ja Ladina-Ameerika jäi „tagahoovi” staatusse. Seal toimuv huvitas Washingtoni alles siis, kui ideoloogiliselt ja majanduspoliitiliselt vastanduv sotsialismileer suutis endaga siduda Kuuba ja kui korraks tekkis samasugune perspektiiv Tšiilis (1970–1973). Tegelikult oli see siiski piirkonna ühe-kahe riigi vastandumine USA poliitikale ja väärtustele. Praegune Ladina-Ameerika vastandumine USA-le on täiesti uus seis maailma arengus ja poliitikas, millele ei ole veel rahuldavat selgitust.

Uue vastandumise esimene kuulutaja oli Venezuela eksriigipööraja Hugo Chávez, kes 1998. aasta presidendivalimistel kogus 56,2 protsenti, 2000. aastal 59,8 protsenti, 2006. aastal 63 protsenti ja 2012. aastal 54 protsenti häältest. Tema kannul tegi sama uus sotsialist Pinocheti-järgses Tšiilis: 2000. aastal kogus Ricardo Lagos 48 protsenti (2. voorus 51,3%) ja 2006. aastal Michelle Bachelet 46 protsenti (53,5%). Võitjaid tuli iga aastaga juurde: Brasiilias sai Luiz Inácio Lula da Silva 2002. aastal 46,4 (61,3%) ja 2006. aastal 48,1 protsenti (60,8%), Dilma Rousseff 2010. aastal 46,9 protsenti (56%), Argentinas Nestór Kirchner 2003. aastal 22 protsenti (rivaal loobus 2. voorust)2, Cristina Fernández de Kirchner 2007. aastal 45,3 protsenti ja 2011. aastal 54,1 protsenti, Uruguays Tabaré Vásquez 2004. aastal 50,5 ja José Mujica 2009. aastal 48 protsenti (52%), Boliivias Evo Morales 2005. aastal 53,7 ja 2009. aastal 64 protsenti, Ecuadoris Rafael Correa 2006. aastal 23 (57%), 2009. aastal 51,9 ja 2013. aastal 57,2 protsenti, Nicaraguas Daniel Ortega 2006. aastal 38 ja 2011. aastal 62,5 protsenti häältest, El Salvadoris Mauricio Funes 2009. aastal 51,3 protsenti, Peruus Ollanta Humala 2011. aastal 31,7 protsenti (51,5%). 14. aprillil 2013 võitis end Chávezi pojaks kuulutanud Nicolás Maduro valimised Venezuelas 50,8 protsendiga. Kui neile lisada veel vasakpoolseteks hinnatavad valitsused mitmel Kariibi mere saarel (Dominikaani Vabariik jt), siis saavutas vasakpoolsus Ladina-Ameerikas 21. sajandi algul positsiooni, millest Euroopas on ainult unistatud. Loomulikult on presidentide vasakpoolsus ja selle rakendamine riigiti erinev, kuid ühiseks koosluseks pidamine on reaalsus, mida soodustab teadmine: kõik on tulnud võimule ühtemoodi, valimiste teel.

Toodud loetelust ja arvudest nähtub seegi, et vasakmeelsete ülekaal on napp ja kõikuv ehk Ladina-Ameerikasse jagub ka parempoolseid ja tsentristlikke valitsusi. Kas on mõeldav piirkonna koostöö ja millise programmi all? Kas ühe rühma riikide vastandumine USA-le jätkub või see pehmeneb ja kaob sootuks? Vastuse võti tugineb kindlasti koostöö ajaloole, millest järgnevalt pikemalt.

Koostöö ajalugu

Ladina-Ameerika piirkonna koostöö piirdus pikka aega ARO-ga, sest külma sõja ajal tippkohtumisi ärgitanud USA presidendid komistasid peatselt Kuubale ja mõni aeg hiljem Nicaragua revolutsioonile. Alustati parimat soovides, sest USA kutsus esimese Ameerika presidentide tippkohtumise kokku sealsamas Panamas, kus Bolívar oli 130 aastat varem eelmist pidanud. Aeg tundus olevat sobiv, sest Ladina-Ameerika oli kaotanud oma iseseisvad liidrid Getúlio Vargase (1930–1945, 1951–1954) Brasiilias ja Juan Peróni (1946–1955) Argentinas, neid asendasid USA-meelsed kindralid. Juulis 1956 toimunud kohtumisel esindasidki enamikku 19 riigist kindralid. Päris kindral oli neist ainult USA president Dwight Eisenhower, ülejäänud olid endale ise aukraadi andnud diktaatorid. Mitu osavõtjat uhkeldas USA aumärkidega, kaasa arvatud Kuuba diktaator ja seal teist Las Vegast ehitada lubanud Fulgencio Batista, kes tippkohtumise fotodel on peaaegu kõikjal Eisenhoweri kõrval. Pole siis ime, et USA valitsusel oli hiljem raske tunnustada meest, kes Batista kukutas. Enne seda tuli teinegi hoiatus – aprillis 1958 saatis Eisenhower oma asepresidendi Richard Nixoni turneele Lõuna-Ameerikasse, kust too aga vile ja kivirahe eest pagedes enneaegu naasis. Oli ilmne, et Washingtonil oli oma naabrusest vale ettekujutus: tippkohtumisel osalenud Guatemala, Nicaragua ja Dominikaani Vabariigi diktaatorid tapeti, Haiti, Colombia ja Venezuela omad kukutati rahva rahutuste tulemusel veel enne Kuuba revolutsiooni võitu. Kiiresti tuli kujundada poliitika, mis selle ajani puudus.

Uus president John Kennedy oli kärme 13. märtsil 1961 välja kuulutama ulatuslikku abiprogrammi Ladina-Ameerikale (Alliance for Progress, Progressiliit), mis nägi muu hulgas ette USA toetust maareformidele, kirjaoskamatuse likvideerimisele, tervishoiusüsteemi loomisele jms ehk kõigele sellele, millega Castro oli Kuubal juba alustanud. Kuu aega hiljem andis Kennedy loa oma eelkäija päevil ettevalmistatud sissetungiks Kuubale, mille nurjumine suurelt kavandatu nullis. Kennedyl oli plaanis ka uus Ameerika presidentide kohtumine, mis toimus aprillis 1967 Punta del Estes (Uruguay) tema järglase Lyndon Johnsoni osavõtul. Kohtumisel otsustati luua aastaks 1980 Ladina-Ameerika ühisturg, kuid mitte USA osalusel, vaid toetusel. See, ning veelgi enam Johnsoni loobumine tagasivalimisest ja Lõuna-Ameerikas väljavilistatud Nixoni USA presidendiks saamine lõid uue kiilu Ladina-Ameerika ja USA suhetesse, millest 30 aastat hiljem kasvas välja neobolivarism.

Vahepealsest perioodist tuleb mainida veel Bolívari kavandatud Ladina-Ameerika (ühis)parlamendi Parlatino (Parlamento Latino­americano, praegu 22 liikmesmaad) loomist 1964 asupaigaga São Paolos (Brasiilia). Parlamentide ja nende ühenduste mõju piirkonnas on väike ning 2006 moodustatud EuroLat ehk Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika parlamentaarne assamblee kajastab hästi sealset poliitmaastikku koostöö ja soleerimise mõttes. Nimelt on EuroLatis kumbki pool esindatud 75 saadikuga, kuid Ladina-Ameerika puhul mahuvad sellesse juba mainitud Parlatino, Parlandino (Parlamento Andino, loodi 1984, liikmed Bolivia, Colombia, Ecuador, Peruu), Parlacen (Parlamento Centroamericano, loodi 1987, kuus liikmesmaad), Parlasur (Parlamento Suramericano, asutati 2004; Argentina, Brasiilia, Paraguay, Uruguay, Venezuela) ning Mehhiko ja Tšiili parlamendi esindused!

Parlandino moodustati 1969 loodud Ladina-Ameerika esimese kaubandusühenduse (algul Pacto Andino, Andide pakt, kuhu kuulusid veel Tšiili ja Venezuela, nüüd on see neljaliikmeline Comunidad Andina) arenemise käigus. Parlasur tekkis kaubandusühendusest Mercosur (Mercado del Sur), mille 1991 asutasid Argentina, Brasiilia, Paraguay, Uruguay ja Venezuela. Parlacen’i teke on seotud Kesk-Ameerika kriisiga, mille põhjustas sandinistliku revolutsiooni võit Nicaraguas 1979, mis kukutas võimult kaua USA toetust pälvinud Somozade perekonna. (USA presidendi Franklin Roosevelti kuulus lause „Muidugi on ta litapoeg, aga meie lita poeg” käis selle dünastia rajaja kohta). Radikaalsed ümberkorraldused põhjustasid Somoza kaardiväelaste nn contra’te relvastatud vastupanu, mida toetas Ronald Reagani administratsioon. Nicaragua uus juhtkond pöördus NSV Liidu poole ja sai sealt abi. Julma sõjategevuse lõpetamises etendas olulist osa NSV Liidu uute juhtide Mihhail Gorbatšovi ja Eduard Ševardnadze usaldusmehe Vaino Väljase tegevus suursaadikuna Nicaraguas ja selle naabruses. Nicaraguas kodusõja lõpetanud Sapoa kokkulepped (23.03.1988) tagasid usalduse tekkimise USA ja NSV Liidu suhetes, mis lubas neil kuu hiljem (14.04.1988) lõpetada kahepoolsete garantiidega sõda Afganistanis ja seejärel ka Angolas, kust toodi ära Kuuba sõdurid. Ehk siis – külma sõja lõpetamine algas Kesk-Ameerikas. Sõdivate poolte lepitamises Kesk-Ameerikas lõi aktiivselt kaasa 1983 loodud Contadora rühm (Colombia, Mehhiko, Panama, Venezuela), mis oma toetajatega (Argentina, Brasiilia, Peruu, Uruguay) liitudes moodustas 1986 Rio (de Janeiro) rühma. Viimane on jätkanud toimetamist ka pärast Kesk-Ameerika kriisi reguleerimist 1988–1990. Kuigi Rio rühma töövormiks on liidrite kogunemised pakiliste küsimuste aruteluks, on Rio mõjutanud nii ARO kui ka tippkohtumiste päevakorda ning kohtumistest võtavad osa 22 riigi liidrid, aastast 2008 ka Kuuba.

Tippkohtumised taastuvad

Järgmised sündmused juhatas sisse USA-Kanada-Mehhiko kolmiklepe NAFTA (North American Free Trade Agreement, Põhja-Ameerika vabakaubanduslepe; läbirääkimised toimusid 1986–1992), mis jõustus 1.01.1994. Ladina-Ameerikale tervikuna oli see paras üllatus. Kogu muu maailm oli muutunud: sotsialismileer oli kadunud, külm sõda minevik, Euroopa integratsioon astus 1993 sammu edasi Euroopa Liidu loomisega ja oli selge, et viimane laieneb ka Ida-Euroopasse. Ladina-Ameerikal puudus edasiviiv programm.

Tekkinud vaakumis tuli USA president Bill Clinton taas välja Ameerikate tippkohtumise taastamise ideega, mida nüüd – vahe tegemiseks kahe eelmisega – oli võimalik esitleda kui demokraatlikult valitud riigijuhtide kokkusaamist. Sestap algas ka numeratsioon uuesti. Esimene tippkohtumine peeti detsembris 1994 Miamis (USA) 33 liidri osavõtul, teine 1998 Santiago de Chiles (Tšiili), kolmas 2001 Quebecis (Kanada), neljas 2005 Mar del Platas (Argentina), viies 2009 ­Port-of-Spainis (Trinidad ja Tobago), kuues 2012 Cartagena de Indias (Colombia). Nendele lisaks toimusid Rio rühma survel ja ÜRO programmide vaimus nn teema tippkohtumised 1996 Santa Cruzis (Bolivia) ja 2004 Monterreys (Mehhiko), mis on soodustanud suhtlemist, kuid teatud piirini. Kuuendast kohtumisest jäid eemale Ecuador, Nicaragua ja Venezuela, tuues ettekäändeks Kuuba puudumise. Ehkki ARO tühistas 2009 Kuuba väljaviskamise otsuse, on Havanna seadnud tagasituleku tingimuseks USA kehtestatud majandusembargo lõpetamise.

1994. aastal pakkus Bill Clinton ka FTAA (Free Trade Area of the Americas; hisp ALCA, Area Libre Comercio de las Americas, Ameerikate vabakaubanduslepe) sõlmimist aastaks 2005, kuid sellest innustujaid on olnud vähe. 1994. aastal lubas NAFTA kolmik (demokraat Bill Clinton jt) liituda ka Tšiilil, ent see päädis kahepoolsete lepingutega, kusjuures George Bushi administratsioon lükkas 2003 USA-Tšiili lepingu allkirjastamist korduvalt edasi, nõudes Tšiililt toetust oma invasioonile Iraagis. Selle sõja vastu oli mitu Euroopa suurriiki, kuid vaid lühikest aega, ja Vanas Maailmas pole USA-le vastandumise traditsiooni. Ladina-Ameerikas võeti toimunut kui uut tõendit USA vabariiklaste survepoliitikast järjekordse „oma” vastu, millega vallandati uus USA-d kritiseeriv kampaania.

Euroopa taas Ladina-Ameerikas

Paralleelselt Washingtoni tagasipöördumisega lõunasse ilmus Ladina-Ameerikasse uuesti Euroopa. Ameerika avastamise (1492. a) 500. aastapäeva tähistamisega algasid 1991 regulaarsed Iberoamerica (Ibeeria on Pürenee poolsaare ehk Hispaania ja Portugali asupaiga nimi) tippkohtumised, Euroopast olid algul kohal Hispaania ja Portugal, nüüd ka Itaalia, Andorra, Prantsusmaa, Belgia ja Holland. Euroopa Liiduga suhete loomise idee kohalik vedaja oli Brasiilia ja Rio rühm, esimene Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika tippkohtumine toimus 1999 Rio de Janeiros. Euroopa Liidu survel ja soovil alustas n-ö Mandri-Ladina-Ameerika Kariibi mere saarte riikide kaasamist. Nende riikide iseseisvus kuulutati välja 1962–1981, neil on oma organisatsioon CARICOM (Caribbean Community, loodud 1973, 15 liiget), kellest mitmel on erisidemed koloniaalemamaadega Euroopas, mis tähendas ka eeliseid suhetes Euroopa Liiduga. Viimane on piirkonnas suisa kohal, kui nimetada viit Prantsusmaa meretagust departemangu (Martinique jt). 2008 sündiski CALC (Cumbre de América Latina y Caribe, Ladina-Ameerika ja Kariibi tippkohtumine), mille teisel tippkohtumisel (2010. a) otsustati moodustada CELAC (Comunidad de Estados Latinoamericanos y Caribeños), majandusintegratsioonile suunatud ühendus. 2011. aastal toimus Caracases Euroopa Liidu ja CELAC-i esimene ja jaanuaris 2013 Santiago de Chiles teine tippkohtumine. Euroopa Liidu soov oli täidetud – tal on nüüd piirkonnas ainult üks strateegiline partner.

Kuid Comunidad Andina ja Mercosuri liikmesmaad koos Tšiili, Guayana ja Surinamiga jõudsid enne n-ö Kariibidele laienemist 23.05.2008 kokku panna uue mandririikide ühenduse UNASUR (Unión de Naciones Suramericanos, Lõuna-Ameerika Rahvaste Liit), mida saab pidada piirkonna esimeseks tõeliseks integratsiooniühenduseks. Lõplik otsus langetati Margarita saarel (Venezuela) toimunud Lõuna-Ameerika esimesel energiaalasel tippkohtumisel, kus pandi paika energia edastamise kavad (torujuhtmed, elektriringid) kogu poolkera ulatuses. Juba esimesel tippkohtumisel otsustati minna üle ühisrahale, luua regionaalne pank, kinnitati tööjõu vaba liikumise põhimõte jm integratsiooniühendusele omast. Seega saab väita, et sihipärane majanduskoostöö ja integratsioon on Ladina-Ameerikas noor nähtus. Juhtumisi käivitus UNASUR samal ajal arenenud majandusega riikide kollektiivse juhtimise üleminekuga G8-lt G20-le (täpsemalt öeldes lisandus 2008. aastal G8-le G20), kusjuures viimaste hulka kuuluvad ka UNASUR-i liikmed Argentina ja Brasiilia, samuti n-ö eriliigasse NAFTA-sse kuuluv Mehhiko. Mõistagi sõltub integratsioonis palju liidritest ja liiderriikidest. Piirkond on jätkuvalt killustatud.

Venezuela vastandus USA-le varemgi

Seni esitatust pole raske märgata Venezuela aktiivsust mitmel rindel, mis põhimõtteliselt vastab tema staatusele maailma suurimate naftamaardlate omanikuna. Tema kauaaegne ja koloriitne liider Hugo Chávez tegi end tuntuks Ladina-Ameerika ühinemispoliitika lipukandjana, seetõttu selgitame, miks ja kui palju ta tegelikult vastandus selles rollis USA-le.

Bolívari kodumaa jõudis ka enne Chávezi vastanduda või vähemalt mitte kuuletuda USA poliitikale. Hea näide on naftat eksportivate riikide ühenduse OPEC loomine 1960. aastal (Suurbritanniaga seotud) monarhia kukutamise järgses revolutsioonilises Bagdadis. Asutajaliikmed olid Iraak, Iraan, Kuveit, Saudi Araabia ja Venezuela (praeguse 14 liikmesmaa hulgas on veel Ecuador). Mõistagi häiris OPEC-i sünd suurriike ja 1973 kehtestatud naftaembargo näitas selle ühenduse kaalu maailmapoliitikas. Kui lähtuda sellest, et OPEC toimetab maailma otsustuskeskuste seisukohalt rahuldavalt, siis on oma osa selles ka Chávezil.

1975. aastal asutati Venezuela ja Mehhiko presidentide eestvedamisel Panama pealinnas SELA (Sistema Económico Latinoamericano, Ladina-Ameerika majandussüsteem, 25 liikmesmaad, sekretariaat Caracases), mis esimese organisatsioonina andis Kuubale võimaluse kaubavahetuseks, teaduslik-tehniliseks koostööks teiste Ladina-Ameerika riikidega. Nendelt iseseisvusest kõnelevatelt välispoliitilistelt sammudelt sisepoliitikale üle minnes tuleb nentida, et 1958 sõlmisid Venezuela kolm suurt parteid nn Punto Fijo pakti, mis nägi ette võitja tunnustamist tingimusel, et too jagab võimu ja ameteid ka teistele. Kolmest nõrgim astus peatselt kõrvale, kaks tugevamat jagasid võimu 40 aastat. 1958 sõlmiti analoogiline kokkulepe Colombias, kuid seal olid kaks parteid kordamööda võimul 1958–1974. Venezuelas muutis võimust osasaamise pidev tagatus valimiskampaaniad kiirelt farsiks, sest lubatud oli kõik, et esimeseks saada. Näiteks 1988 tagasid Carlos Andrés Pérezile valimisvõidu räiged rünnakud USA liberaalse majanduspoliitika, IMF-i ja Maailmapanga vastu, ent võitjaks tulnult hakkas ta just nende juhiseid täitma. Protesteerinud rahva pihta avati tuli, 27. veebruaril 1989 toimunud caracazo’l tapeti vähemalt 276 inimest. Just seda presidenti üritaski 1992. aastal kukutada eespool nimetatud Chávezi MBR-200. Riigipöördekatse kukkus läbi, kuid kaks aastat vanglas olnud Chávez väljus sealt veendumusega, et võim tuleb võtta valimistega ja valijaid saab enda poole võita programmiga. Nii nagu oli end massidele arusaadavaks teinud Bolívar.

Chávez – mitme näoga tegudemees

Chávezi toonaseid vaateid ja kavu iseloomustab hästi organisatsiooni nimi – Movimiento Quinta República (MVR, viienda vabariigi liikumine), mis meenutab kindral Charles de Gaulle’i ponnistust Prantsuse 5. vabariigi loomiseks. Nii nagu de Gaulle ja tema mõttekaaslased polnud rahul toonase Prantsuse poliitmaastikuga, polnud nüüd rahul Chávez. Seis Venezuelas oli hullem, sest toimis oligarhidele tuginev ringkäenduslik parteide diktatuur (puntofijismo). Kehtinud süsteemi umbejooksmist tunnistasid ka võimulolijad, kes loobusid diskrediteeritud parteide siltidest 1993. aasta valimiskampaanias ja 1998 üritasid nagu Chávez võitu laia koalitsiooni abil (Proyecto Venezuela), ent jäid kaotajaks.

Samal ajal kuulutavad peaaegu kõik riigiteaduste teoreetilised käsitlused Venezuelas 1958–1998 kehtinud võimu demokraatlikuks ja Chávezi kehtestatud võimu pooldemokraatlikuks (Munck 2007, 160), millega on raske nõustuda. Nagu ka Chávezi deklareerimisega populistiks – võttis massid selja taha, sai toetuse uuele põhiseadusele ja kehtestas viienda vabariigi. Charles de Gaulle’i selle eest ju populistiks ei tituleerita!

Loomulikult tähendasid Chávezi otsused senise poliitsüsteemi ja parteimaastiku muutmist, mida tuli kõigil arvesse võtta. Pidevalt, sest pärast 2006. aasta suurt valimisvõitu moodustas Chávez MVR-i asemele uue partei – Partido Socialista Unido de Venezuela (PSUV, Venezuela Ühinenud Sotsialistlik Partei). 2011. aastal lõi ta oma viimase valimisvõidu taganud liidu Gran Polo Patriótico, mis jättis varju ideoloogilist sõnumit kandva PSUV-i, ehkki too oli jätkuvalt koalitsiooni juhtiv partei. Teisisõnu, erinevate ideoloogiate ja poliitikate vahel kõikuv Chávez tekitas piisavalt ebastabiilsust, mida on raske kajastada demokraatlike riikide praktika põhjal aprobeeritud indikaatorite abil, sellest riigiteadlaste raskused Venezuelas toimuva hindamisel. Peamine on ilmselt see, et Chávezi vastaspool oskas tekkinud olukorras adekvaatselt reageerida, mida näitab nende ühiskandidaadi 44 protsenti häältest 2012. aasta valimistel ja 49 protsenti 2013. aastal.

Napi demokraatliku kogemusega riik sattus pidevate muutuste perioodi, selle kaasnähtuseks sai Venezuela võimude pidev kriitika USA-s ja Euroopas inimõiguste rikkumise pärast. Mõistagi on olukord neist kinnipidamisega Ladina-Ameerikas sootuks teine kui Euroopas. Igal juhul ei sündinud Chávezi päevil ühtegi tõsisemat ja mastaapset repressiooni kellegi vastu. Rahvahääletusi, indiaanlaste ja segavereliste õigusi põhiseadusse lisades laiendas Chávez vaieldamatult demokraatiat. Kõik valimised ja rahvahääletused, millest Chávez ühe kaotas, toimusid rahvusvaheliste vaatlejate kohal olles.

Pärast esimest valimisvõitu üritas Chávez koostööd valimistel lüüa saanud oligarhidega, jättis oma poolehoidjate meelehärmiks ametisse eelmise valitsuse majandusministri ning jagas ametiposte ka rikkuritele. Ta sõitis USA-sse, kohtus president Bill Clintoniga ja Texase kuberneri, tulevase presidendi George Bushiga ning äratas tähelepanu New Yorgi börsi külastamisega. Samuti reisis ta Hiinasse ja Euroopasse, kus huvitus Clintoni ja Tony Blairi propageeritud „kolmandast teest” kapitalismi arengus. Seega on raske väita, et Chávez nägi siis tulevikku väljaspool kapitalismi. Võib arvata, et kui ta 9. juunil 2003 oma telesaates „Álo, Presidente” kuulutas, et „olen küll inetu, neegri ja indiaanlase segu, kuid ma ei ole kommunist”, siis toona nii ka oli, vasakule nihkus ta hiljem.

Chávez eristus kõigist teistest võimuletõusnud Ladina-Ameerika liidritest kohe masside elujärge parandades – nii, nagu valimisprogrammis oli lubatud. Esimene suur samm oli 27. veebruaril 1999 ehk caracazo 10. aastapäeval 70 000 sõjaväelase (ka armee tulistas toona rahvast) saatmine pealinna tänavaid parandama ja puhastama, maapiirkondades rajati teid, pandi püsti ajutised turud. Algas minek massidesse, maapiirkondadesse, loodi üle 100 000 kooperatiivi, mille juhid said koolituse. Koolitati inimesi tööks ettevõtete nõukogudes, hoogtööde ja rahvavalgustuse (Bolívari jt õpetused) läbiviimiseks, ent ka võimupartei kasuks töötamiseks, mis mõistagi leiab opositsiooni hukkamõistu. Igal juhul on toimunud (liht)rahva märgatav kaasamine riigi poliitilisse ellu eelmise sajandi puntofijismo-demokraatiaga võrreldes (1993. a osales valimistel 5,8 miljonit valijat ja võitja Rafael Caldera sai 1,7 miljonit häält, 1998. aastal 6,5 miljonit ja Hugo Chávez kogus 3,7 miljonit, 2012. aastal osales 15,2 miljonit ja Chávezi toetas 8,2 miljonit, 2013. aastal osales 15 miljonit ja Madurot toetas 7,6 miljonit valijat).

Chávezi suurimad saavutused on kirjaoskamatuse likvideerimine (UNESCO tunnustus 2005. a) ja paljudele arstiabi kättesaadavaks muutmine. Need kaks eesmärki realiseeris ta kuubalaste abiga – 2001. aasta algul sõlmitud kokkuleppe alusel sai Kuuba ööpäevas Venezuelalt 53 000 barrelit naftat ja tasus selle eest 20 000 arsti ja õpetaja töölesaatmisega Venezuelasse. See otsus aitas pärast NSV Liidu kadumist üksi jäänud Kuubal oluliselt oma majandusseisu parandada, mis mõistagi kutsus esile USA uue presidendi Bushi ärrituse. Sellele eelnes põhimõtteline tülliminek USA-ga, sest pärast 11. septembrit söandas Chávez ühena vähestest riigijuhtidest maailmas kahelda, kas sõja alustamine Afganistanis on õige taktika esiterroristi tabamiseks. Chávez kritiseeris teravalt ka sõja alustamist Iraagis, milles ta polnud ainus Ladina-Ameerika liider. Fakt on seegi, et Rio rühm üritas ametlikult vahendada sõjategevuse lõpetamist Iraagis. Hiljem tehti sama Liibüa konflikti (2011) ja Süüria kodusõja päevil (2013). Ka kolmandas selle sajandi suurkonfliktis – Palestiina riigi loomine – erineb Ladina-Ameerika suhtumine kardinaalselt USA ja Euroopa ladviku omaksvõetust ja järgitust.

Riskantne mäng regiooni nimel

Chávezi lõplik vastandumine Bushi administratsioonile ja USA poliitikale algas veebruaris 2002, kui tema vastasrind korraldas riigipöörde (22 ohvriga), mida ükski Ameerika riikide valitsus peale Valge Maja Quebecis 2001 kokkulepitu kohaselt ei toetanud! Järgnenu oli loogiline, sest iga režiim üritab end kaitsta ja vastaselt tugikohad ära võtta. See puudutas ka meediat, mille putšiga kaasaminekut karistati pikalt. Sama aasta lõpul üritati Chávezi valitsust maha võtta naftatööstuse üldstreigiga, mis lõppes nii juhtkonna kui ka 19 000 streikija uute töötajatega asendamisega. Järgnes riigi valuutareservide üleviimine Euroopa pankadesse ja 32 välismaise naftakompanii kiire (2006. aasta alguseks) allutamine riiklikule naftakompaniile. Protestide ja kompensatsioonide maksmist arutatakse siiani rahvusvahelistes kohtutes, kuid vana seisu taastumist on raske loota, sest pärast G20 maailma „ametisse tulekut” ehk 2009–2010 ilmusid kohale uued investeerijad Venezuela nafta- ja gaasitootmisse Venemaa Rosnefti ja Hiina kompaniide näol.

Chávezi välispoliitika radikaliseeerumise tipuks võib pidada 14. detsembril 2004 sõlmitud koostöölepet Kuubaga, mille lühend ALBA tähendas toona lahtikirjutatult Alternativa Bolivariana para las Américas (Bolivarlik Alternatiiv Ameerikatele), mis rõhutas selgelt vastandumist USA-le ja ALCA-le. 30. jaanuaril 2005 üllatas Chávez kõiki 5. ülemaailmsel sotsiaalfoorumil Brasiilias teatega, et kavatseb rajada 21. sajandi sotsialismi, mis pidi olema midagi muud kui Venemaa, Hiina ja Ida-Euroopa praktikad, samuti mitte Lääne-Euroopas heietatav demokraatlik sotsialism. Mõistagi tekitas öeldu tohutu propagandakära, ent tagantjärele hinnates kannustas Chávezi soov tõusta millegi uue liidriks. Selleks ajaks olid vasakpoolsed saanud võimule mitmes Ladina-Ameerika riigis ja keegi võis tõusta ühisliidriks. Novembris 2005 Argentinas peetud Ameerikate 4. tippkohtumisel lükati USA suurprojekt ALCA/FTTA tagasi ning George Bushi ponnistustest hoolimata ei mainitud seda isegi lõppdokumendis. See oli vesi ALBA veskile, kuid ilmnes, et Chávez oli üle pakkunud.

Kõigepealt oli hakatud teda tituleerima comandante’ks, kes teadupärast on major, samal ajal kui Chávez oli kolonel (coronel). Ajaloos juhtub harva, et kõrgem sõjaväelane on nõus end madalama tiitliga nimetama, ent comandante väärtus masside silmis oli kasvanud sellest ajast peale, kui Fidel Castro partisanide armee kuulutas, et sellest kõrgemat aukraadi pole ega tule. Hiljem ilmusid Kuubale uued kolonelid ja kindralid, kuid Fideli jaoks mõeldi välja uus aukraad comandante en jefe (ülemmajor) ülemjuhataja tähenduses. Comandante säilitas juhi tähenduse; ühtäkki oli mängus kaks comandante’t, üks vana ja teine noorem … Avalikus suhtluses kinnistuscomandante Cháveziga tema surmani.

Chávezi ootamatu innustumine 21. sajandi sotsialismist ja Ühinenud Sotsialistliku Partei loomine oli ilmselt teine põhjus, miks ALBA kandepinda ei õnnestunud laiendada – kaalukaid liitlasi jagus, kuid mitte ALBA liikmeks. Tulemus oli nadi – 2006 liitus Boliivia, 2007 Nicaragua, 2008 Dominica saar, juulis 2008 Honduras, kes täpselt aasta hiljem lahkus. Kolmas põhjus, miks vasakpoolsete liidrid Chávezist eemale hoidsid, oli seotud Venemaa sõjalise tagasipöördumisega Ladina-Ameerikasse. 2005. aastal hakkas Chávez ostma relvi Venemaalt (pärast USA jt lääne kompaniide keeldu tagavaraosi müüa). Kulminatsiooni saavutasid suhted Venemaaga kolm aastat hiljem, kui rahvusvahelise olukorra teravnemise ajal Chávez ise Moskvat külastas (esimest korda juulis 2008) ning seejärel toetas Venemaa invasiooni Gruusias ja tunnustas loodud nukuriike. Septembris-oktoobris 2008 maandusid Venezuelas Venemaa kaugpommitajad ja randusid Vene sõjalaevad.

Reaalsusse tagasi

Neid samme võib pidada kõrghetkeks Ladina-Ameerika vasakjõudude USA-vastandumises, kuid selles poliitikas lõid kaasa ainult Chávez, Castro, Morales ja Ortega. Pärast mustanahalise demokraadi (ja mitte vabariiklase John McCaini) tulekut Washingtoni Valgesse Majja ilmutas Chávez kiiresti leppimise märke. Aprillis 2009 peetud Ameerikate 5. tippkohtumisel kinkis Chávez Barack Obamale Ladina-Ameerika intellektuaalide piibli – uruguailase Eduardo Galeano 1971. aastal ilmunud raamatu „Ladina-Ameerika avatud veenid”, mis lahkab üksikasjalikult Euroopa riikide koloniaalpoliitika tagajärgi. Seejärel algas vastandumisest taganemine: 24.06.2009, kui ALBA-ga liitusid Ecuador ning pisisaared Antigua ja Barbuda, San Vicente ja Grenadiinid (kokku 8 liiget), hakati ALBA-t lahti mõtestama kui Alianza Bolivariana para los Pueblos de Nuestra América (Bolivarlik Liit Meie Ameerika rahvastele; nuestra „meie” tähendab üksnes Ladina-Ameerikat). Ühendus püsib tänini, eks mõistnud Chávez nime vahetades isegi, et selle projektiga on rahvusvahelistes suhetes raske midagi saavutada. Üsna tõenäoliselt hakatakse varsti Chávezile ette heitma Vabastaja nime kergekäelist kasutuselevõtmist välispoliitikas, mis on tegelikult juba taandunud Venezuela Chávezi-aegseks välispoliitikaks.

Pole raske märgata ka Bolívari nime kasutamise vähenemist Venezuela sisepoliitikas. Samal ajal suurendas Chávez ambitsioonikale poliitikule kohaselt oma aktiivsust perspektiivikamas ja kaalukaid riike ühendavas UNASUR-is, kui silmas pidada kas või Banco del Suri asutamist 26. septembril 2009 Caracases (20 miljoni dollari algkapitaliga pank peaks tegevust alustama sel suvel). Otsuse tegemise juures kiitles Chávez avalikult ettevõetu nõustajaga, Nobeli preemia saanud Maailmapanga endise eksperdi ja Columbia ülikooli professori Joseph Stiglitziga ehk vajalik oli ameeriklaste nõu, kuid teiste ja mitte vabariiklastest „vabaturu fundamentalistide” oma.

Järgmisel aastal sai Chávezi peamureks USA blokaadi lõpetamine Kuuba suhtes, mis tipnes Ecuadori, Nicaragua ja Venezuela liidrite eemalejäämisega Ameerikate 6. tipp­kohtumisest aprillis 2012, Chávez ei osalenud siiski tervislikel põhjustel. Tema otseste toetajate vähenemisest vasakpoolsete liidrite peres andis kaudselt märku Venezuela opositsiooni ühiskandidaadi Henrique Caprilesi ootamatu taktika oktoobris 2012 toimunud valimiste eel. Chávezi konkurent kiitis usinalt Lula poliitikat Brasiilias, mille peaerinevus Chávezi omast on USA-le vastandumise puudumine. Capriles kordas sama 2013. aasta aprillis ja loomulikult ei jäänud see Maduro meeskonnale märkamatuks. Kui ennustada Venezuela Chávezi-järgset poliitikat ja Barack Obama nutikust Bushilt päritud vastasseisude ületamiseks, võib arvata, et vähemalt vastandumise poliitika tõmbub tagasi arusaadava konkurentsi tasemele. Millises suunas läheb Ladina-Ameerika omavaheline koostöö, sõltub kindlasti mujal maailmas (Euroopa Liit ja USA, kuid ka Hiina, BRICS, Euraasia Liit) toimuvast ning unustada ei saa asjaolu, et Ladina-Ameerika alles jõudis sisulise integratsiooni alguseni. Järgmine samm oleks majanduslik koostöö ning on huvitav, millised jõud – vasak- või parempoolsed – seda protsessi Ladina-Ameerikas juhivad.


  • 1 1994. aastal juurdus Inter-American ja Interamericano asemel inglise keeles mitmuses The Americas ja hispaania keeles Las Americas kasutamine kogu Põhja- ja Ladina-Ameerika ning ka Kariibide kohta.
  • 2 Ladina-Ameerika riikide valimisseadused pakuvad Euroopa traditsioonidega harjunuile üllatusi; paljudes riikides peab võitja saama esimeses voorus 50 protsenti, kuid on ka riike, kus võiduks piisab 40 protsendist, kui edu järgmise kandidaadi ees on vähemalt 10 protsenti; võita saab ka siis, kui peavastane loobub.

 

Kasutatud kirjandus

  • Alatalu, T. (2013). Vaino Väljas – esimene külma sõja lõpetaja. –http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=65864896
  • Alba, V. (1968). Politics and the Labor Movement in Latin Ameerica. Stanford: Stanford University Press.
  • Corrales, J. (2013). Venezuela’s Succession Crisis. – Current History, pp 56–63.
  • Feinberg, R. (1997). Summitry in the Americas: A Progress Report 1997. Washington: Institute for International Economics.
  • Gott, R. (2011). Hugo Chavez and the Bolivarian Revolution (Fully updated new second edition). London, New York: Verso.
  • Halperin, E. (1963). The Sino-Cuban and the Chilean Communist Road to Power: A Latin American Debate. Cambridge: Massachusetts Institute of Technology.
  • Munck, G. (ed) (2007). Regimes and Democracy in Latin America: Theories and Methods. Oxford: Oxford University Press.
  • Nohlen, D. (ed) (2005). Elections in the Americas: A Data Handbook. Volume 2: South America. Oxford University Press.
  • Whitehead, L. (2010). Latin America. A New Interpretation. Palgrave: Macmillan.
  • Wilpert, G. (2007). Changing Venezuela by Taking Power. The History and Policies of the Chavez Government. London, New York: Verso.

Tagasiside