Nr 29

Laadi alla

Jaga

Prindi

Vabaühenduste sisedemokraatia: liikmete ja sihtrühmade kaasamine poliitikakujundamisse

  • Maiu Uus

    Maiu Uus

    Poliitikauuringute Keskuse Praxis analüütik

Vabaühenduste sisedemokraatia teema on seda aktuaalsem, mida aktiivsemalt ühendused osalevad poliitikakujundamises ja mõjutavad otsuseid.

Vabaühenduste roll poliitikakujundamises on muutunud üha nähtavamaks. Selle taustal kerkib üles intrigeeriv küsimus: mis on vabaühenduste sisedemokraatia ja kuidas vabaühendustes endis inimesi poliitikakujundamisse kaasatakse? Nendele küsimustele vastuse saamiseks korraldas Poliitikauuringute Keskus Praxis uuringu „Vabaühenduste sisedemokraatia: liikmete ja sihtrühmade kaasamine poliitikakujundamises osalemisel” (www.praxis.ee).

Varem on analüüsitud kaasamist ja osalemist, et selgitada välja kasutatavaid kaasamispraktikaid, kaasavate ametnike ja osalevate partnerite hoiakuid ja arvamust (Uudelepp et al 2010). Käesolev analüüs uurib kaasamispraktikaid järgmisel tasandil – poliitikakujundamises osalevates vabaühendustes. See aitab avada nende organisatsioonide töö telgitaguseid, teha seda arusaadavamaks avalikkusele, poliitikutele ja ametnikele, toetades sellega vabaühenduste legitiimsuse kasvu.

Uuring lähtub 2002. aastal Riigikogus kinnitatud Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni (EKAK) põhimõtetest ja kodaniku­ühiskonna arengukava senistest eesmärkidest. EKAK määrab kindlaks avaliku võimu ja kodanikualgatuse vastastikku täiendavad rollid ning koostoimimise põhimõtted avaliku poliitika kujundamisel ning kodanikuühiskonna ülesehitamisel. Muu hulgas peetakse oluliseks, et organiseerunud kodanikuühiskond kaasab rohujuuretasandi ühendusi ja organiseerumata algatusi. See paneb esindus- ja liikmesorganisatsioonid kaasama oma tegevusse sihtrühmi ja liikmeid. Kaasamise põhimõte puudutab ka poliitikakujundamises osalemise tegevusi, kaasarääkimist ja ettepanekute koostamist. Viimases kodanikuühiskonna edendamise aluseks olevas arengukavas 2011–2014 (KODAR) on rõhutatud, et kaasamise arendamine on lahutamatult seotud valitsusväliste partnerite suutlikkusega osaleda poliitikakujundamises, riigi otsuste ettevalmistamises ning nende eestkosterolliga oma liikmete kaasamisel.

Demokraatia käsitlused

Akadeemilises debatis võib eristada demokraatia kitsamat ja laiemat käsitlust. Kitsama, minimalistliku käsitluse pooldajad peavad demokraatlikuks kõiki režiime, mis on taganud üldise valimisõiguse, kus valimistel esineb konkurents ning valimised on vabad, õiglased ja regulaarsed (Welzel, Inglehart 2008). Demokraatia määratlemisel on selline lähenemine domineeriv – sellise käsitluse alusel on demokraatiat lihtne mõõta ja klassifitseerida. Samas pole selle alusel võimalik hinnata demokraatia kvaliteeti (Held 1995; Uhlin 2006; Norris 2011). Demokraatia laiem, maksimalistlik käsitlus aga rõhutab demokraatliku autonoomia printsiipi, inimese õigusi ja kohustusi (sh sotsiaalseid ja majanduslikke), mis tagavad inimeste võrdsed osalusvõimalused poliitikas (Held 1995; Sørensen, Torfing 2009). Selle suuna pooldajad väidavad, et demokraatia on rohkem kui õigus hääletada ning selle kvaliteet sõltub suuresti sotsiaalsetest eeldustest (Welzel, Inglehart 2008; Sørensen, Torfing 2009). Käesolev uuring toetub demokraatia laiemale käsitlusele.

Kui mõttevahetus demokraatia üle siduda jäigalt ainult (modernse) riigi tasandiga, jääb tähelepanuta hulk huvitavaid ja olulisi protsesse teistes ühiskonnasfäärides, mis kokkuvõttes avaldavad riigile tervikuna märkimisväärset mõju (Uhlin 2006). Üks neist on vabaühenduste sisedemokraatia, millel on positiivne seos riigi üldise demokraatlikkusega (Uhlin 2009). Sellele eeldusele on rajatud ka käesolev uurimistöö. Vabaühenduste sisedemokraatia vaatlemine võimaldab mõista demokraatliku riigikorra toimimist kogu ühiskonnas.

Kodanikualgatuslikel vabaühendustel on ühiskonnas funktsioone, mida nad täidavad paremini kui avaliku või ärisektori organisatsioonid. Traditsiooniliselt on kodanikuühiskonna ülesandeks peetud riigivõimu kontrollimist ja tasakaalustamist. Alexis de Tocquevillelt (1995) pärineb idee, et kodanikuühiskond annab võimaluse riigivõimu piirata ja tasakaalustada kodanike „harimise” ning poliitikas osalusvõimaluste pakkumise kaudu. Eestis on sama ideed toetatud kodanikuhariduse nimetuse all. Aktiivne osalemine muudab tavainimese võimekamaks riikliku tasandi küsimuste üle otsustamisel ning rahvaesindajate tegevuse hindamisel (Sørensen, Torfing 2009). Arenenud demokraatiates eeldatakse, et osalusdemokraatia põhimõtete järgi tuleks poliitikakujundamisse kaasata need sihtrühmad, keda otsus puudutab ja kelle eluolu mingil moel muuta saab. Mida laiema mõjuga on planeeritavad otsused, seda suuremat hulka elanikkonnast tuleks kaasata. Vabaühendused toovad otsustuste tegemisse nende kogemusi, teadmisi ja ootusi, keda teema puudutab. Kodanikuühiskonnal on nii poliitilisi, sotsiaal-majanduslikke kui ka harivaid ja arendavaid rolle (Jakobson et al 2011), kuid käesolevas uuringus on fookuses vabaühenduste poliitikakujundamisega seotud rollid: poliitikasse kaasamine, avaliku arutelu väljatoomine ja hoidmine, (avaliku) võimu kontrollimine, teabe vahendamine.

Nende rollide puhul tuleb arvesse võtta ka vabaühenduste tegevuskeskkonda ja muutusi selles. Näiteks kolme sektori erisused on vähenenud ning üha rohkem tekib nii-öelda hübriidorganisatsioone, mida ühte või teise sektorisse paigutada on raske (nt sotsiaalne ettevõtlus, vabaühendused avalike teenuste osutajatena). Vabaühenduste sisedemokraatiat mõjutavad aga ka ühiskonna üldised kultuuriväärtused ja demokratiseerituse tase. Christian Welzeli ja Ronald Ingleharti (2008) järgi iseloomustavad ühiskondi, kus domineerivad ellujäämisega seotud väärtused, vähene majanduslik ja füüsiline turvatunne, vähene usaldus teiste inimeste vastu ning materiaalsete väärtuste esileseadmine. Demokraatia toimib aga pigem ühiskondades, kus on tugevad eneseväljenduslikud väärtused ja palju tegutsemisvahendeid (action resources) (Welzel, Inglehart 2008; Realo 2013). Ressursside suurenemine parandab seejuures inimeste võimalusi eliidile survet avaldada.

Vabaühenduste legitiimsus ja sisedemokraatia

Akadeemilises kirjanduses on palju tähelepanu pööratud ühenduste (eriti rahvusvaheliselt tegutsevate ühenduste) legitiimsusele ehk tunnustusväärilisusele. Legitiimsuse (õigemini selle puudumise) küsimus on tekkinud seoses ühenduste mõjukuse suurenemisega poliitikakujundamises, aga ka (avalike) teenuste pakkujana. Kui varem oli poliitikakujundamine selgelt riigiinstitutsioonide pärusmaa, siis nüüd töötavad kolmanda sektori organisatsioonid koos valitsustega ja valitsuste jaoks (Vedder 2007; Collingwood, Logister 2005; Atack 1999). Prognoositakse vabaühenduste rolli ja võimu edasist laienemist (Anheier 2013; NIC 2012).

Teisisõnu näeme poliitilise võimu kandumist organisatsioonidele, mis harjumuspärases mõttes ei vastuta kodanike ees, nad pole saanud mandaati valimistel. Seega peab nende tegevuse legitiimsus rajanema teistel alustel. Vabaühendustel ja valitsustel on erinev roll, vastutus ning legitiimsusallikad (Atack 1999). Vabaühenduste tegevuse ja poliitikakujundamisse sekkumise puhul võib eristada nende väljapoole ja sissepoole suunatud legitiimsust.

Michael Edwardsi (2000) käsitlusviis on hea alus sisedemokraatia ja legitiimsuse seoste selgitamiseks. Tema lähenemist on kasutanud ka suurimaid rahvusvahelisi vabaühenduste katusorganisatsioone CIVICUS. Edwardsi järgi rajaneb poliitikakujundamisse sekkuvate ühenduste legitiimsus neljal alusel: (a) läbipaistvus (transparency), (b) sisedemokraatia (internal democracy), (c) vastutavus ehk aruandekohustus (accountability), (d) täpsus ehk asjakohasus (accuracy). Läbipaistvus on seotud subjektide (isikute, organisatsioonide) identiteediga, keda vabaühendus väidab end esindavat. Oluline on teada, kes vabaühenduse kaudu kõneleb ja kas tema nõuded on ühiskonnas juurdunud. Sisedemokraatia tähistab vabaühenduse (liikmesorganisatsioonide) legitiimsust tavaliste demokraatlike protseduuride ja sanktsioonide kaudu, mis tagavad, et ühendus esindab oma valijaid ja on vastutav nende ees. Vastutavus tähendab, et ühendus peab aru andma oma tegevusest ja tulemusest avalikkusele, sihtrühmale oma missiooni täitmise kohta. Vabaühenduste aruandekohustus on sageli nõrk, sest pole ühtainsat võimuorganit, kellele ta peab oma tegevusest aru andma – vastutus sõltub avalikust arvamusest ja eneseregulatsioonist. Vabaühenduste tegevuse ja tulemuste täpsus ehk asjakohasus kirjeldab nende põhitegevusi.

Seega ei seisne vabaühenduste legitiimsuse küsimus selles, et nende tegevus ühiskonnas oleks kahtluse alla seatud – ühendustest on saanud tänapäeva ühiskonna demokraatlike protsesside vaieldamatu osa –, vaid selles, et nende tegevusel ja mõjul ei ole automaatset legitiimsust. Tunnustusväärilisuse saavutamiseks peavad nad vastama teatud tingimustele ning selle tugisammas on sisedemokraatia. Mida suurem on nõudlus vabaühenduste poliitikakujundamises osalemise järele, seda suurem on tähelepanu organisatsioonisisesel demokraatial.

Kui nn väline legitiimsus iseloomustab ühenduse ja väliste osaliste suhet, siis sisedemokraatia puudutab ennekõike otsusetegemisega seonduvat „režiimi” ühenduse sees (Uhlin 2009). Vabaühenduste sisedemokraatia analüüsimisel on vaatluse all mitmed aspektid. Tähelepanu on pööratud sellele, kui konsensuslik on ühenduse organisatsioonikultuur ning kuidas toimub otsuste vastuvõtmine, juhtimine ja liidrite valimine (Diamond 1999). Uuritud on, milline on organisatsiooni juhtimisstiil, kui võrdsed, avatud ja opositsiooni sallivad on ühendusesisesed otsustusprotsessid, kui pluralistlik agenda paikapanemise struktuur ning kuidas kujundatakse ühenduse nimel esitatavaid seisukohti. Sisedemokraatia uurimisel on olulistena välja toodud liikmete informeeritus ja ajalised võimalused otsuste ja seisukohtade alternatiivide selgitamisel (Dahl 2000; Dahl 2005). Vabaühenduste sisedemokraatia analüüside fookuses on ühtaegu liikmete ja sihtrühmade kaasamine. Sisedemokraatia uurimisel selgitatakse lisaks mehhanisme, kuidas ühenduse otsuste ja tegevuse eest on (olenevalt organisatsiooni ja valdkonna spetsiifikast) määratud vastutus liikmete, sihtrühma ja avalikkuse ees.

Käesoleva uuringu eesmärk on analüüsida sisedemokraatia olulisi komponente ja nende teadvustamist Eestis poliitikakujundamises osalevates vabaühendustes.

Fookus huvikaitsega tegelevatel mittetulundusühingutel

Kuigi liikmete ja sihtrühmade kaasamine on tähtis kõigile vabaühendustele, on Praxise värskes uuringus luubi all mittetulundusühingud, kelle põhitegevuste hulgas on huvikaitse- ja katusorganisatsioonidele iseloomulikud toimingud: huvide ja väärtuste eest seismine, valdkondliku poliitika arendamine, kodanikualgatuse arendamine, vabakonna ja vabaühenduste maine kujundamine. Kodanikuühiskonna sõnastikus on Mikko Lagerspetz määratlenud terminit „eestkoste (ka huvikaitse)” (advocacy) järgmiselt: ühenduse liikmete ja teiste selle sihtrühma kuuluvate inimeste huvide ja väärtuste kaitsmine suhetes avaliku võimu, ärisektori ning avaliku arvamusega. Samal ajal tähendab Eesti õigusruumis termin „eestkoste” juriidiliselt piiratud teovõimega isiku õiguste ja huvide kaitset ning esindamist kohtu otsusega määratud seadusliku esindaja ja hooldaja ehk eestkostja poolt. Mõnikord nimetatakse huvikaitseühendusi ka lobiorganisatsioonideks, kuid need on siiski erinevad: huvikaitse on ühenduse tegevus avaliku agenda, avaliku arvamuse ja õigusaktide kujundamisel, lobitöö on ühenduse tegevus otsesel seadusandliku protsessi mõjutamisel, mitte avalikult, vaid pigem nii-öelda tagatrepluse korras (vt vabaühenduste elujõulisuse indeks – http://ngo.ee/indeks).

Praxise uuringu tarvis koostati mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri andmetest väljavõte ning pärast andmete puhastamist sisaldas uuringu loend ligikaudu 1500 sobivat organisatsiooni. Uuritav valim oli 335 ühendust. Ankeetküsitlusega selgitati Eesti huvikaitse- ja katusorganisatsioonide sisedemokraatiat ning kirjeldati organisatsioonide tegutsemisviise liikmete ja sihtrühmade kaasamisel. Küsitlustulemused tuvastasid olulisi seoseid sisedemokraatia ja organisatsiooni tunnuste vahel.

Teemat on vähe uuritud, seetõttu täiendas küsitlust kolme juhtumi analüüs. Eesmärk oli analüüsida sisedemokraatiat kujundavaid tegureid, et täpsustada teemat, küsimusepüstitusi ja anda võimalikele seostele seletusi, arvestades ühendustega seotud osaliste hinnanguid. Analüüsiti huvikaitsega tegelevaid katusorganisatsioone, millel on erinevad eesmärgid, sihtrühm, liikmeskond, juhtimisstruktuurid, töökorraldus jms, kuid mis on viimase kahe aasta jooksul saanud oma tegevusega ohtralt avalikkuse tähelepanu. Need on vabaühenduste liit (Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, EMSL) ja tema osalus erakonna seaduse muutmise eelnõu koostamises, mis oleks seadustanud planeeritavad demokraatia arendamise sihtasutused (DASA); Eesti Üliõpilaskondade Liit ja osalus kõrgharidusreformis; Eesti Arstide Liit ja tervishoiutöötajate töötüli. Analüüsitulemusi valideeriti ning järeldusi ja soovitusi arendati asjatundjate fookusrühma arutelul.

Huvikaitseühenduste tegutsemisvormid erinevad

Kolmandat sektorit käsitletakse enamasti ho­mo­geense tervikuna, millel on ühetaoline missioon ja väärtused, tegutsemisvorm, tulemuslikkus ning mis on a priori riigisektorist sõltumatu. Praktikas varieeruvad vabaühenduse tegutsemisvormid aga suuresti (Uhlin 2009).

Huvikaitseorganisatsioonide küsitlusele vastanuist 59 protsenti märkis maksimaalse võimaliku ehk viis tegevust, ainult kuus protsenti piirdus ühe-kahe tegevusega. Levinuimad tegevused on huvide ja väärtuste eest seismine (72%), teavitustegevused (69%), koolitus ja nõustamine (64%), liikmete ja sihtrühma abistamine (teenused, vahendid, hüved jm) (60%), valdkondliku poliitika arendamine ja õigusloomes osalemine (51%) ning kodaniku­algatuse arendamine (36%).

Mõnevõrra selgem on huvikaitseühenduste valdkondlik kuuluvus: 42 protsenti märkis ühe valdkonna, ülejäänud kaks-kolm. Kõige rohkem huvikaitseühendusi tegutseb kultuuri, spordi ja meelelahutuse valdkonnas – 31 protsenti (nt nii üle-eestilised kui ka piirkondlikud spordialade liidud, loomeliidud jt). 18 protsenti märkis end ettevõtlusliidu ja kutseorganisatsioonina, 10 protsenti olid ametiühingud ja -liidud.

Poliitikakujundamises osalevate ühenduste puhul on küsitud, kuivõrd nad tegutsevad liikmete, kuivõrd avalikes huvides. Kuna avalikes huvides tegutsemisel on tänapäeval jätkuvalt tõlgendusruumi, on analüüsis kasutatud ühenduste juhtide hinnangut, kas nende organisatsioon tegutseb pigem avalikes või liikmete huvides või mõlema huvides. Küsitluses osalenud organisatsioonidest 16 protsenti tegutseb avalikes ja 27 protsenti liikmete huvides ning 58 protsenti mõlema huvides.

Üle 70 protsendi uuringu küsitlusele vastanud huvikaitsega tegelevate vabaühenduste juhtidest märkis, et nad küsivad liikmete arvamust organisatsiooni seisukohavõttude ja arvamuste koostamiseks, moodustavad töörühmi liikmetega sisuliste küsimuste arutamiseks ning esindavad liikmete huve õigusloomes ja poliitiliste dokumentide koostamisel. Neid tegevusi märgiti kõige sagedamini ka oma tugevusena. Näiteks 31 protsenti vastanuist pidas liikmete arvamuse küsimist tugevuseks. Praegustest tegevustest nähti kõige suuremat arenguruumi liikmete huvide esindamises poliitikakujundamisel osaledes (26%) ning uuringute ja analüüside tegemisel (20%).

Huvikaitsega tegelevate vabaühenduste juhtimine ja liikmete staatus

Kui vabaühendused on üles ehitatud liikmesorganisatsioonidena, tuleneb nende legitiimsus demokraatlikest valimistest ja sanktsioonidest, mis tagavad, et ühendus esindab oma valijaid ja on vastutav nende ees. Küsitluse tulemused näitavad, et huvikaitsega tegelevad organisatsioonid on pigem juhikesksed. 80 protsenti organisatsioonides mõjutavad juhatuse/juhtorgani liikmed (valitud ja volitatud esindajad) kõige rohkem seda, milliste teemadega, probleemidega, prioriteetidega, eesmärkidega ja tegevustega ühendus tegeleb. Poole vähem vastanuid arvas, et liikmetel on kõige suurem mõju otsustele otse, näiteks üldkogul.

79 protsendis organisatsioonides vahetub juhatuse koosseis perioodiliselt, levinum juhtimisperiood on kolm aastat. Juhatus ei vahetu perioodiliselt kõige väiksemates (1–10 liiget) ja kõige nooremates ühendustes (asutatud 2000 ja hiljem).

86 protsendi juhtide hinnangul on nende organisatsiooni juhatuse valimised läbipaistvad, õiglased ja ausad. Enamikus huvikaitsega tegelevates organisatsioonides on lihtliikmetel võrdne võimalus seada kandidaate, valida ja saada valituks esindusorganitesse. Uuringus võtame aluseks vabaühenduste demokraatia käsitluse, mille kohaselt ei piisa sisedemokraatia toimimiseks ainult põhiõiguste tagamisest ja regulaarsete esinduskogu valimiste toimumisest. Liikmete osalus ühendusesiseses otsusetegemise protsessis peaks olema laiem kui õigus valida esindusisikuid ja juhtorganite liikmeid ning ise kandideerida. On positiivne, et enamik kõigist vastanud huvikaitseorganisatsioonide juhtidest peab oluliseks, et kõigil ühenduse liikmeil oleks võimalus otse mõjutada, milliste teemadega, probleemidega, prioriteetidega, eesmärkidega ja tegevustega ühendus tegeleb.

Organisatsiooni suutlikkus sõltub ressurssidest

Et vabaühendus saaks kodanike poliitilise „harimisega” ja osalemisvõimaluste loomisega tuua kaasa muutusi ühiskonnas, on vaja ühiskonna valmisolekut.

Analüüsitulemustest võib järeldada, et ressursside piisavuse ja kvaliteedi määr eristab organisatsioonide tegutsemist liikmete ja sihtrühmade kaasamisel, sisedemokraatia väärtuste praktikasse rakendamisel ning poliitikakujundamises osalemisel. Näiteks inim-, aja- ja finantsressursse heaks või väga heaks hinnanud juhtidega organisatsioonide puhul kaasatakse liikmeid poliitikakujundamisse alati või tihti. Liikmeid kaasatakse mõnevõrra harvem organisatsioonides, kus ressursse peetakse väheseks. Ressursside piisavuse ja kvaliteedi hinnangud on korrelatsioonis juhtide hinnangutega organisatsiooni suutlikkusele.

Ühendusesisese demokraatia toimimine eeldab teatud ressursside olemasolu, ennekõike suurtes liikmes- ja katusorganisatsioonides, nagu nägime kolmest juhtumiuuringust. Tugeva tegevbüroo olemasolu tõid olulise aspektina esile ka juhtumianalüüsi käigus intervjueeritud ühenduste esindajad. Inimressursile lisaks peaks organisatsioon panustama tehnilistele vahenditele. Majandustegevuse arendamine omavahendite teenimiseks tugevdab organisatsiooni ressursibaasi ja võimaldab tegelda rohkem sisedemokraatia arendamisega. Küsitlustulemused näitasid, kui mitmekesine on huvikaitseorganisatsioonide tegevus: enamik neist tegutseb mitmes valdkonnas ja nimetab mitmeid põhitegevusi lisaks huvikaitsele ja poliitikakujundamises osalemisele. Selline mitmekesisus on Eesti vabaühendustele loomulik ja tuleneb osalt sellest, et leitud on omavahendite teenimise võimalused huvikaitse põhitegevuse toetamiseks.

Vabaühendustel ei jätku inimressurssi

Kuna üks kolmest suurest probleemist poliitikakujundamises osalemisel on vabaühenduste jaoks juba kümme aastat ebapiisav inimressurss, siis vaatame inim- ja ajaressursiga seotud küsimusi. Inimressursi all peame silmas organisatsiooni juhtivorganite liikmete ja töötajate teadmisi ning oskusi ning nende hõivatust ja aega panustada organisatsiooni töösse. Võimaluse korral tuleb luua tasustatud (täis tööajaga) töökohad, et oleks inimesed, kes pühenduvad organisatsiooni arendamisele. Hea näide on Eesti Üliõpilaskondade Liit: juhatuse liikmed ja kontoritöötajad töötavad tasustatud täistööajaga, mis võimaldab keskenduda organisatsiooni juhtimisele, liikmete kaasamisele, info jagamisele, nõustamisele jms.

Viimaste aastate uuringud näitavad, et Eesti elanikkond on muutunud ühiskondlikult aktiivsemaks. Varasemad uuringud toovad välja, et liikmete aktiivsus parandab vabaühenduse mainet (s.t välist legitiimsust ja toetust ühenduse tegevusele) ning rahulolu ühenduse tegevusega ka liikmete endi silmis (nt Cycle Plan 2009). Seetõttu on positiivne, et huvikaitseorganisatsioonides on levinumad arendustegevused suunatud liikmetele ja organisatsiooni sisemisse arendusse. Kõige enam, 67 protsenti mõtleb liikmete aktiviseerimisele, mis on nii mõistetav kui ka vajalik organisatsiooni suutlikkuse, inimressursi kvaliteedi ja sisedemokraatia parandamise seisukohalt. Selle kõrval näiteks 50 protsendi juhtide huvi suurendada ühenduste liikmete arvu on arendustegevusena ja eraldi eesmärgina pigem tagaplaanile jäänud. Passiivsete liikmete suurem arv ei paranda organisatsiooni suutlikkust ega mõju sel moel nagu investeeringud inimeste kvaliteeti ja aktiivsesse osalusse. On liikmes- ja katusorganisatsioone, millele suur liikmeskond võib anda kriitilisel hetkel nii-öelda tugevama löögijõu ja kindlama tagala. Ilmekas näide on Eesti Arstide Liit ja selle liikmete pingutused tervishoiutöötajate tööseisaku korraldamisel.

57 protsenti vastanuist arvas, et liikmed on aktiivsed, sealhulgas 31 protsenti vastas, et liikmed on alati väga aktiivsed neile loodud kaasarääkimise võimaluste kasutamisel.

Küsitlustulemuste kohaselt peavad organisatsiooni juhid liikmete vähese aktiivsuse põhjuseks (just poliitikakujundamisel osalemisel, seisukohtade kujundamisel) ebapiisavaid ressursse (54% huvikaitseühendustes). Koguni 45 protsenti juhtidest arvab, et liikmete osavõtmatus on märk sellest, et juhtkonda usaldatakse ja nad teevad oma tööd hästi. Vaadeldud juhtumitest kõik tõid mingil moel välja liikmete passiivsusega seotud problemaatika, mis pärsib ühendusesisest arutelu ega lase tekkida järelkasvul. Otsustusvõim koondub vähese hulga aktiivsete kätte, kellel on tahtmist ja võimalust ühenduse asjadega tegelda. Kogu liikmeskond ei pruugi sellist asjade käiku aga toetada ja organisatsiooni­sisene legitiimsus nõrgeneb. Juhtumiuuringust ja ka küsitlustulemusest võib kokkuvõttena järeldada, et igal organisatsioonil tuleb leida enda jaoks parim liikmete aktiivsuse määr, mis võimaldab panustada organisatsiooni eesmärkidesse soovitud mahus ja tulemusega.

Liikmete ja sihtrühmade kaasamine saab alguse väärtustest

Liikmete ja sihtrühma kaasamine saab alguse sisedemokraatiat soodustavate institutsionaalsete väärtuste ja normide olemasolust ühenduses. Sisedemokraatiat toetavad väärtused, nende rakendamise mehhanismid võivad kajastuda formaliseeritult ühenduse juhtimisstruktuuris ning põhikirjas vm alus- ja töödokumentides, samuti eraldi sisedemokraatiat puudutavaid väärtusi ja põhimõtteid kajastavates dokumentides (nt eestkoste hea tava, ühendusesisesed liikmete kaasamise mudelid jm).

Avalikus poliitikas osalevate vabaühenduste tegevuse läbipaistvus ja legitiimsus on suurem, kui organisatsioonis on kokku lepitud põhimõtted liikmete kaasamiseks organisatsiooni avalike ja poliitiliste seisukohtade kujundamisse. Põhimõtted on kokku lepitud 81 protsendil huvikaitsega tegelevates organisatsioonides. Enamasti on liikmete kaasamise põhimõtted toodud organisatsiooni põhikirjas – nii vastas 50 protsenti huvikaitseühenduste juhtidest. See võib aga tähendada ka mittetulundusühingute seaduses kohustuslikke põhikirjapunkte, millel ei ole suurt seost ühenduse igapäevategevusega, sealhulgas liikmete kaasamisega poliitikakujundamisse. Juhtumiuuringutest selgus, et põhikirjas võivad liikme osalemise võimalused piirduda ainult õigusega esitada kandidaate, ise kandideerida ja valida liikmeid ühenduse juhtorganitesse/esinduskogudesse. Siin võib tuua paralleeli Eesti poliitikutele ja valitsusele suunatud kriitikaga ja nõudmistega, mille kohaselt rahvas ootab kaasamist ka valimistevahelisel ajal ning kaasamise võimalusi tuleb ülaltpoolt toetada. Liikmete kaasamise põhimõtted puuduvad 19 protsendil ühendustest ja see on mõnevõrra iseloomulikum üksikisikust liikmetega ja ebapiisava ressursitasemega vabaühendustele.

Juhtumiuuringutest selgub, kui erinevalt on võimalik fikseerida põhimõtted, mille alusel liikmed organisatsiooni juhtimises ja seisukohtade kujundamises osalevad. Eesti Üliõpilaskondade Liit on kokkuleppeid eeskujulikult kirja pannud, kuid liiga täpsed ettekirjutused on muutnud organisatsioonisisese arutelu pigem paindumatuks ja bürokraatlikuks ning hakkavad aktiivsust takistama. Vabaühenduste liidus on koostatud eraldi dokument „Kuidas EMSL kaasab liikmeid?”; kõigist vabaühendustest on ainult viis protsenti EMSL-i sarnaselt kaasamise põhimõtted ja korra eraldi kirja pannud.

Iga organisatsioon peab leidma endale sobiva tasakaalu osalemisprotseduuride detailsuse astmes, et süsteem oleks selge ja soodustaks osalemist. Kui organisatsioonikultuur toetab liikmete ja sihtrühma osalust, võib osalemise põhimõtete kirjapanek tunduda üleliigsena. Suuline kokkulepe on levinud 37 protsendil huvikaitseorganisatsioonides. Avaliku poliitika kujundamises osalevate ühenduste puhul on aga kokkulepitud reeglite fikseerimine oluline lisaväärtus. See aitab suurendada organisatsiooni tegevuse läbipaistvust huvide esindamise ja poliitika kujundamise protsessis, kasvatades sellega ka oma tegevuse ja kujundatavate poliitiliste otsuste (välist) legitiimsust. Ei saa oodata ühesugust liikmete kaasamise korraldust. Küll on aga tähtis, et kokku lepitakse aluspõhimõtetes ja neid ka järgitakse.

Tähtis kokku leppida aluspõhimõtetes

Suure organisatsiooni puhul on kaasamine sageli ajamahukas. Kuid kui avalikult võimult nõutakse otsuste langetamisel kaasamist, isegi kui see aeglustab otsuse tegemist, tuleb ühendustel olla enda vastu sama nõudlik. 21 protsenti vastanuist kaasab oma organisatsiooni liikmeid alati otsuste ja poliitikate väljatöötamisse eelnõusid kommenteerides ja täiendades, 44 protsenti kaasab tihti, 25 protsenti harva ja 4 protsenti ei kaasa mitte kunagi, 8 protsenti ei osanud vastata. Liikmeid kaasavad sagedamini hea või väga hea ressursitasemega organisatsioonid; katusorganisatsioonid, kus on ainult juriidilisest isikust liikmed; organisatsioonid, mis pole puhtalt kodanikualgatuslikud, vaid asutajate hulgas on ka teisi vabaühendusi, riigi või kohaliku omavalitsuse asutusi jt; sagedamini kaasatakse liikmeid enne 1992. aastat ja aastast 2000 asutatud ühendustes.

Liikmete kaasamise sagedus on seotud ka hoiakute ja väärtustega. Näiteks kaasatakse seda sagedamini, mida olulisemaks peab vabaühenduse juht liikmete võimalust saada infot organisatsiooni kaudu valdkonnapoliitika arengute kohta ja avaldada oma arvamust arutatavate teemade kohta.

Küsitlustulemused näitavad, et poliitikakujundamises osalemisel kasutatakse liikmetelt arvamuste ja tagasiside kogumiseks enamasti e-kirjavahetust ja e-liste (81% vastanuist). Elektroonilistele kanalitele lisaks 29 protsenti kasutab ühenduste veebilehte uudise ja üleskutse levitamiseks, e-uudiskirjad / e-infokirjad on 20 protsendil ja arutelude foorum oma veebilehel ainult 5 protsendil vastanuist. Sotsiaalmeedia kanaleid (ennekõike Facebook) märkis 15 protsenti. Teine levinum arvamuse ja tagasiside kogumise viis on koosoleku kokkukutsumine (67% vastanuist). Otsesuhtlus toimib kõigis organisatsioonides, seda on vaja, et täiendada teisi kommunikatsiooni- ja materjalide vahetamise kanaleid. Keskmiselt märgiti 2,43 kanalit. Keskmiselt kõige vähem arvamuse ja tagasiside kogumise kanaleid märkisid ainult avalikes huvides tegutsevad organisatsioonid, kõige väiksemad liikmesorganisatsioonid (1–10 üksikisikust liiget) ning viimase kahe aasta jooksul poliitikakujundamises mitteosalenud organisatsioonid. Kõige rohkem kanaleid märkisid organisatsioonid, kes tegutsevad nii piirkondlikul, üle-eestilisel kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Enamikus heade või väga hea ressurssidega organisatsioonides on liikmetega läbi arutatud ja kokku lepitud, kuidas toimub ühenduse algatatud seisukohtade kujundamine, ühenduse osalemine õigusloomes, töörühmades ja komisjonides, kuidas juhatus vastab liikmete ettepanekutele jms. Need ühendused annavad sagedamini liikmetele infot valdkondlike arengute ja organisatsiooni seisukohtade kohta. Peaaegu kõik vastanuist peavad väga oluliseks, et kõigil organisatsiooni liikmeil ja laiemal sihtrühmal oleks võimalus saada infot poliitikate ja otsuste ning nende tagajärgede kohta (64% vastanutest) ning avaldada oma arvamust organisatsioonis arutatavate teemade kohta (74%).

Kui organisatsiooni põhikirjaline eesmärk on konkreetse sotsiaalse rühma huvide esindamine avaliku poliitika kujundamises, on soovitav luua põhimõtted ja mehhanismid selle sihtrühmani jõudmiseks ja kaasamiseks. Küsitlustulemuste järgi arvab vaid 24 protsenti vabaühendustest, et nende poliitikakujundamise protsessides esitatavad seisukohad esindavad alati laiema sihtrühma ja kasusaajate huve. Sihtrühmade kaasamise põhimõtete ja mehhanismide loomine annab kindluse nii organisatsioonile kui ka poliitikakujundajatele ja avalikkusele, et ühenduse seisukohad kajastavad sihtrühma vajadusi ja soove. Kui organisatsioon ei pea laiaulatuslikku kaasamist mõistlikuks ega võimalikuks, on alternatiiv analüüsivõimekuse arendamine, et ammutada teadmisi sihtrühma heaolust ja vajadustest teistest allikatest. Need põhimõtted peaksid sisaldama muu hulgas liikmetega arutatud ja kokku lepitud juhiseid, mis küsimustes ja millal selgitatakse välja laiema sihtrühma huvid ning vajadused.

Küsitlustulemused näitasid organisatsiooni juhtide üsna kõrget enesehinnangut, mis puudutab sisedemokraatiat loovate ja arendavate praktikate elluviimist organisatsioonis. Kui võrrelda sisedemokraatia komponente, siis kõige vähem tegeldakse vastutavuse ehk aruandluskohustusega organisatsiooni siht- ja sidusrühmade, poliitikakujundajate, rahastaja ja laiema avalikkuse ees. Selgemini on mõtestatud ja tegevustega toetatud organisatsiooni tegevuse läbipaistvuse ja legitiimsuse arendamine ehk laiema avalikkuse heakskiidu saamine.

Osalemine avaliku poliitika kujundamises ja õigusloomes

83 protsenti vastanud huvikaitse- ja eestkosteorganisatsioonidest on viimase kahe aasta jooksul osalenud poliitikakujundamises: nii omal algatusel kui ka ministeeriumi või selle valitsemisala asutuse, kohaliku omavalitsuse asutuse või põhiseadusliku institutsiooni (nt Riigikogu) kutsel osalenud töörühmades, nõuandvas kogus, avalikel aruteludel, e-infolistide debattides ning esitanud organisatsioonipoolset tagasisidet, kommentaare ja ettepanekuid. Poliitikakujundamises osalemine on statistiliselt seotud hinnanguga ressurssidele (koondhinnang inim-, aja- ja finantsressurssidele): suurem osa viimaseil aastail osalenud ühendusi hindas oma ressursse heaks-keskpäraseks (48%), mitteosalenuil olid enamasti keskpärased-nõrgad ressursid (47%).

Poliitikakujundamises on ülekaalus organisatsioonid, kes tegutsevad enda hinnangul nii oma liikmete kui ka avalikes huvides (60%).

Poliitikakujundamises ja õigusloomes osalemiseks on huvikaitseorganisatsioonide seas levinuim viis kohtuda ja pidada läbirääkimisi ametnike või poliitikutega, Riigikogu fraktsioonide ja komisjonidega – selliselt tegutseb 61 protsenti. 57 protsenti vastanuist on viimasel kahel aastal osalenud poliitikadokumentide avalikes konsultatsioonides ja kommenteerinud seaduseelnõusid, 52 protsenti osalenud eelnõusid ettevalmistavates töörühmades ja komisjonides, 43 protsenti teinud seadusemuudatustele ettepanekuid. Osaleda võib ka kaudselt, suunates oma sõnumid avalikkusele: 53 protsenti vastanuist on kirjutanud artikleid ja esinenud muul moel meedias. Jõulisi osalemisviise on kasutatud vähem, näiteks on meeleavaldusi korraldanud ainult viis protsenti vastanud vabaühendustest (joonis 3).

Osalemine on seotud ka vabaühenduse ressurssidega: mida madalam on hinnang organisatsiooni inim-, aja- ja finantsressurssidele, seda vähem märgiti osalusvorme. Ressurssidest sõltumata on huvikaitsega tegelevatel vabaühendustel võrdne ligipääs ainult kohtumistele ja läbirääkimistele poliitikakujundajatega (sh Riigikogus), petitsioonidele allkirjade kogumisele ning kaebustega kohtusse pöördumisele. Katusorganisatsioonid on kõige sagedasemad osalejad konsultatsioonides ja seaduseelnõude kommenteerimisel (71%), eelnõusid ette valmistavates töörühmades osalemisel (69%, regulaarselt 59%), manifestide koostamisel valijate mõjutamiseks (22%).

Poliitikakujundamises osalemiseks peavad huvikaitseorganisatsioonid investeerima palju ressursse, peamiselt inimesi ja aega. Seetõttu on ka organisatsioonide suurim probleem ebapiisav inimressurss (63% vastanuist). Poliitikadokumentide ja eelnõude läbitöötamiseks, töörühmades osalemiseks jm on inimesi puudu ühtmoodi neil organisatsioonidel, kes alati või tihti kaasavad oma liikmeid poliitikakujundamisse, kui ka harva või mitte kunagi liikmeid kaasavatel organisatsioonidel. Ebapiisav inimressurss kimbutab ka 45 protsenti ühendustest, kes oma ressursse ja nende kvaliteeti hindavad kokkuvõtlikult väga heaks. Küsitluse tulemused viitavad aga kaasamise edendamise valupunktile. Jätkuvalt peavad vabaühendused suuremateks probleemideks eelnõude kommenteerimise liiga lühikest ajavaru (41%) ning vähest eelinfot õigusaktide eelnõude ja poliitikadokumentide ettevalmistamise kohta (42%). Samad kaasamise probleemid olid esikolmikus ka 2004. ja 2010. aastal. Kümne aastaga ei ole suudetud riigi tasandil siht- ja huvirühmade kaasamist arendada sedavõrd, et kaasamisprotsess arvestaks oluliste valitsusväliste partnerite vajaduste, võimaluste ja ressurssidega.

Vabaühenduste rolli suurenemisega ühiskonnas kõrgenevad nõudmised legitiimsusele, läbipaistvusele ja vastutavusele. Küsitluse alusel peab viimase kahe aasta jooksul poliitikakujundamises osalenud ühendustest kolmandik oma mõju valdkonna arengu suunamisel ja muutuste loomisel väga oluliseks, pool pigem oluliseks – seega on põhjust sisedemokraatia uurimist alustada ka Eestis. Fookusrühma arutelul osalejad leidsid, et ühenduste sisedemokraatia ja legitiimsuse teema on seda aktuaalsem, mida aktiivsemalt nad osalevad poliitikakujundamises ning mõjutavad otsuseid. Seega avalikkuse ootused, et poliitikakujundamises osalevate huvikaitseorganisatsioonide sisedemokraatia toimib kõrgel tasemel, on põhjendatud.

Peaaegu kõik huvikaitsega tegelevate organisatsioonide juhid peavad vabaühenduste tegevuse demokraatlikkust väga oluliseks, väiksem osa vastanutest leidis, et juba tegutsetakse ootustele vastaval demokraatiatasemel. Valdavalt toetavad vastanute hoiakud organisatsioonides sisedemokraatia arendamist ja liikmete kaasamist, kuid paljudes ühendustes pigem ei vasta tegevused ja töökorraldus veel nendele hoiakutele ja normidele, põhjuseks kas teadmiste, oskuste ja kaasava juhtimise kogemuste puudumine või muude ressursside, peamiselt aja ja finantsvahendite nappus. Võib järeldada, et enamasti on poliitikavaldkonna arendamisega tegelevates vabaühendustes legitiimsuse (seisukoha heakskiit liikmetelt või liikmete arvamuse esinduslikkus) ja sisedemokraatia asemel esikohal tegutsemise efektiivsus (otsuse tegemise kiirus ja vähene kulukus).

Huvikaitseühenduste rolli selgus poliitikakujundamises

Uuring käsitleb ka huvikaitseorganisatsioonide rolli ning ootusi nende tegevusele. Uurimist alustades oli hüpotees, et need organisatsioonid on kord eksperdi, kord eestkostja/huvikaitsja rollis. Tegutsetakse nii avalikult sõna võttes kui ka ametnikega ühise laua ääres poliitikat kujundades. Ekspertarvamus väljendab ühenduse juhatuse / „kontori” seisukohta. Kuid puhtal kujul huviesinduse rolli täitmine tähendab (ühiste) seisukohtade esitamist, mis on eelnevalt liikmete ja sihtrühmaga läbi arutatud. Huvikaitsega tegeleva vabaühenduse juhtkond võib olla nii seisukoha ja info looja kui ka vahendaja rollis. Arusaamu rollist ja rolliootustest aitab selgitada küsimus poliitikakujundamises osalemise eesmärgist.

Kõige rohkem märkisid ühendused osalemise eesmärgina oma organisatsiooni liikmete (60%) ning oma sihtrühma huvide kaitsmist (58%). Kolmas eesmärk (44 protsenti) oli leida osalemise kaudu kogu ühiskonnale parimad lahendused. Vastajad leidsid, et poliitikakujundajatele on tähtis see, et kaasatud huvirühmad esindaksid valdkonda ja sihtrühma (69% hinnangul). Peaaegu sama palju märkis põhimõttena ka kaasatud osaliste pädevust, professionaalsust ja konstruktiivsust (65%). Lisaks tunnetavad ühenduste esindajad poliitikakujundajate soovi leida lahendusi probleemidele (50%) – need kirjeldavad aga pigem eksperdi rolli täitmist. Küsitluse tulemused viitavad, et kaks eri eeldustega rolli on tegelikkuses omavahel tihedalt seotud.

Analüüsitud juhtumitest nähtub, et vabaühenduse sees puudub sageli selgus ühenduse ühiskondliku rolli kohta – kas täidetakse rohkem eksperdi või (huvi)esindaja rolli või mõlemat. Enamik Eesti huvikaitseühendusi on hübriidsed: neil on nii üksikisikust kui ka juriidilisest isikust liikmeid, nad tegutsevad nii avalikes kui ka liikmete huvides, nende asutajaliikmed on nii üksikisikud kui ka juriidilised isikud, nad tegutsevad nii kohalikul, piirkondlikul, üle-eestilisel kui ka rahvusvahelisel tasandil. Paljud ühendused tegutsevad samal ajal mitmes poliitikavaldkonnas ja peale huvikaitse on neil muid põhitegevusi. Selline hübriidsus võib hägustada avalikkuse arusaama organisatsiooni olemusest ja tegevusest.

Fookusrühma arutelus viidati, et poliitikakujundajaid huvitab ühenduse seisukohtade esinduslikkus ja legitiimsus enamasti siis, kui koostöös on ilmnenud küsitavused või tõrked. Probleem tekib, kui osalistel on eri ootused ja arusaamad ülesannetest. Näiteks EMSL-i liikmete nägemus liidu rollist on selge, kuid poliitikakujundajatele jääb tema avalikes huvides ja vabakonna eksperdina tegutsemise tegelik sisu mõnevõrra arusaamatuks. Praktikas võib tekkida olukord, kus poliitikakujundaja ootab ühenduselt liikmetega läbiräägitud seisukohti, kuid ühendus esitab vaid juhatuse liikmete (ekspert)arvamusele tugineva seisukoha. Seega tuleb soove selgelt väljendada. Poliitikakujundaja peaks tundma huvi, kuidas kaasatud ühenduse seisukohad on kujunenud, ja väljendama ka ise arvamust kujundatavate seisukohtade kohta. Poliitikakujundaja peaks teadma, kas soovitakse ekspertarvamust või peaks ühendus kaasama ja küsitlema laiemat sihtrühma ulatuslikuma info saamiseks. Alati ei ole vaja (ulatuslikku) kaasamist korraldada, küll aga peaks vabaühendus alati olema võimeline selgitama tausta, kuidas mingi otsus ühenduses on kujunenud. Mida läbimõeldumad on seisukohad organisatsiooni sees, seda lihtsam on asjaolusid kirjeldada ja põhjendada ka väljapoole.

Juhtumianalüüsid näitasid, et poliitikakujundajad ei edasta süsteemselt oma ootusi kaasatud vabaühendustele, vaikimisi eeldatakse, et arutelulaua taga olevad esindusorganisatsioonide inimesed on omavahel teemad, küsimused, seisukohad läbi arutanud. Teine äärmus on olukord (mida on ette tulnud Riigi­kogu liikmetega koostöös, aga ka ministeeriumite ametnikega), kui vabaühendustel palutakse omavahel „kokku leppida” ja esitada poliitikakujundajale „kodanikuühiskonna arvamus”. Selline soov võib ametniku tööd lihtsustada, kuid demokraatlikus riigis on kõigil õigus oma arvamust avaldada ja selline praktika ei ole põhjendatud. Vabakonna eripära on mitmekesisus, mis tuleneb sellest, et ühendused tegutsevad erinevate teemade ja sihtrühmadega.

2010. aasta kaasamispraktikate uuringust (Uudelepp et al 2010) selgus, et üks koostöö ja kaasamise tahet pärssivaid kogemusi ametnikele on see, kui kaasatud huvi- ja siht­rühmad on oma seisukohtades ja tagasisides lähtunud kitsastest era- või ärihuvidest. Kuna ametnikel tuleb lähtuda avalikest huvidest, siis huvikaitsjate kitsam lähenemine takistab kokkulepete tegemist, konsensusele jõudmist ja otsuste langetamist avalikest huvidest lähtuvalt. See ei tähenda aga, et huvikaitseorganisatsioonid peaksid oma huvidest loobuma, neid varjama või mitte avaldama. Möödarääkimisi, probleeme ja kaasamisest kõrvalejätmist saab ühendus ennetada, kui ta avalikult ja argumenteeritult väljendab oma huve. Kui ühendus väidab end tegutsevat vaid avalikes huvides, siis tuleb seda oma organisatsiooni struktuuri, juhtimise, tegevuse, seisukohtade, avatuse jt väärtuste ning hoiakutega toetada ja järjepidevalt kinnistada.

Kokkuvõtteks

Uuringu tulemused on aluseks vabaühenduste kaasamise ja suutlikkuse arendamisele lähiaastatel, samuti EKAK-i ühiskomisjonile, kelle eesmärk on tagada EKAK-is toodud prioriteetide ja põhimõtete elluviimine, probleemide arutamine ja ettepanekute tegemine avaliku võimu ja kodanikualgatuse koostöös.

Uuringu tulemused aitavad poliitikuid ja ametnikke mõista huvikaitse- ja katusorganisatsioonide tegevust. Näiteks teadvustada erinevaid, kuid igati põhjendatud sisedemokraatia ja liikmete kaasamise vorme. Poliitikakujundajad peavad teadvustama – ja arvestama nii kaasamisprotsessides kui ka teotusmeetmete loomisel –, et valdav osa poliitikakujundamises osalevaid huvikaitseorganisatsioone tegutseb enda hinnangul nii liikmete kui ka avalikes huvides, huvikaitsega tegelevate organisatsioonide põhitegevused on mitmekesised ning ühendused osalevad avaliku poliitika kujundamises nii eksperdi kui ka teatud sotsiaalse rühma esindajana. Et ennetada möödarääkimisi koostöös ja parandada ühenduste tegevuse läbipaistvust, on soovitav iga koostöö korral poliitikakujundajal selgelt väljendada oma ootusi kaasatud ühenduse rolli ja tegevuse suhtes, organisatsioonidel tuleb aga ametnikele ja poliitikuile selgemalt ja sagedamini oma tegevusi ja rolle valdkonnas kirjeldada.

Joonis 1. Kas teie organisatsioon tegeleb järgmiste huvikaitse tegevustega? (%)

Rito 29. Uus. Joonis 1

Joonis 2. Milliseid kanaleid peamiselt kasutate liikmetelt arvamuste ja tagasiside kogumiseks, kui organisatsioon osaleb poliitikakujundamises? (N = 335)

Rito 29. Uus. Joonis 2

Joonis 3. Millisel moel on teie organisatsioon viimase kahe aasta jooksul osalenud poliitikakujundamises ja otsuste väljatöötamises? (N = 266)

Joonis 4. Mis eesmärgil teie organisatsioon osaleb avalike poliitikate
ja otsuste väljatöötamises?
Rito 29. Uus. Joonis 3

Joonis 4. Mis eesmärgil teie organisatsioon osaleb avalike poliitikate
ja otsuste väljatöötamises?

Rito 29. Uus. Joonis 4

Kasutatud kirjandus

  • Anheier, K. H. (2013). The Nonprofits of 2025. Stanford Social Innovation Review. – http://www.ssireview.org/articles/entry/the_nonprofits_of_2025.
  • Atack, I. (1999). Four Criteria of Development NGO Legitimacy. – World Development, vol 27, no5, pp 855–864.
  • Collingwood, V., Logister, L.(2005). State of the Art: Addressing the INGO ‘Legitimacy Deficit‘. – Political Studies Review, vol 3, issue 2, pp 175–192.
  • Cycle Plan OÜ, Hill & Knowlton Eesti AS, Poliitikauuringute Keskus PRAXIS (2009). Ettevõtlusorganisatsioonide haldussuutlikkuse analüüs ja sidusgruppide ootuste ja vajaduste uuring. Tallinn.
  • Dahl, A. R. (2000). On Democracy. Yale University Press.
  • Dahl, A. R. (2005). What Political Institutions Does Large-Scale Democracy Require? – Political Science Quarterly, vol 120, no 2), pp 187–198.
  • Diamond, L. (1999). Developing Democracy: Toward Consolidation. Baltimore: Johns Hopkins University Press.
  • Edwards, M. (2000). NGO Rights and Responsibilities: A New Deal for Global Governance. London: Foreign Policy Centre.
  • Held, D. (1995). Democracy and the Global Order. From the Modern State to Cosmopolitan Governance. Stanford, Calfornia: Stanford University Press.
  • Jakobson, M. L., Kalev, L., Lumi, O., Ruutsoo, R., Saarts, T., Sootla, G., Toots, A., Vetik, R. (2011). Poliitika ja valitsemise alused. Tallinn: Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituut.
  • Lagerspetz, M. (2007). Kodanikuühiskonna lühisõnastik. Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit: Tallinn. – http://www.ngo.ee/sonastik
  • NIC (2012). Global Trends 2030: Alternative Worlds. – http://info.publicintelligence.net/GlobalTrends2030.pdf
  • Norris, P. (2011). Democratic Deficit. Critical Citizens Revisited. Cambridge University Press.
  • Realo, A. (2013). Väärtused. – M. Heidmets (toim). Eesti inimarengu aruanne 2012/2013. Eesti Koostöökogu.
  • Sørensen, E., Torfing, J. (2009). Making Governance Networks Effective and Democratic through Metagovernance. – Public Administration, vol 87, no 2, pp 234–258.
  • Tocqueville, A. de (1995). Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast. Tallinn: Hortus Litterarum.
  • Uhlin, A. (2006). Post-Soviet Civil Society. Democratization in Russia and Baltic States. Routledge.
  • Uhlin, A. (2009). Which Characteristics of Civil Society Organizations Support What Aspects of Democracy? Evidence from Post-communist Latvia. – International Political Science Review, vol 30, vol 3, pp 271–295.
  • Uudelepp, A., Uus, M., Noor, K., Mänd, K., Trummar, A., Uus, K., Tatar, M., Kask, M. (2010). Valitsusasutuste kaasamispraktikate analüüs. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.
  • Vedder, A. (ed) (2007). NGO Involvement in International Governance and Policy: Sources of Legitimacy. Nijhoff Law Specials.
  • Welzel, C., Inglehart, R. (2008). The Role of Ordinary People in Democratization. – Journal of Democracy, vol 19, no 1, pp 126–140.

Tagasiside