Nr 30

Laadi alla

Jaga

Prindi

Arhiivinoppeid ja meenutusi Riigikogu Kantselei ajaloost

Riigikogu Kantselei tööst ja inimestest kõnelev artiklikogumik pakub huvita­vat lugemist.

2014. aasta lõpupäevil jõudis trükikojast välja artiklite kogumik „Parlamendi parem käsi”. Küllap on tegemist kauaoodatud jõulukingi­ga Riigikogu kantselei endistele ja praegus­tele töötajatele. Siit leiavad lugemisväärset teisedki, keda huvitab ühe olulise asutuse funktsioneerimise n-ö köögipool. Igal juhul on juba kogumiku pealkiri igati irriteeriv, tekitades kohe küsimuse – mis küll võiks olla parlamendi vasak käsi?

Kogumiku koostajaks on ettevõtmises algu­sest peale kaasas olnud Tõnu Kaljumäe. Ta on Riigikogu kantseleis töötanud alates selle moodustamise alguspäevist, oktoobrist 1992 ja praegu on ta avalike suhete osakonna info­nõunik. Kaljumäe on enda peale võtnud ka ülevaateartiklid esinduskogude kantselei tege­vusest aastatel 1919–1940, samuti viimase ülemnõukogu (1990–1992) kantselei ümber­kujundamisest Riigikogu tugistruktuuriks.

Sama laadi asutustest erinevad raamatud

Sellise ettevõtmise puhul on esimene kontsep­tuaalse tähtsusega küsimus, kas tellida kant­selei kohta ajalooline ülevaade või siis pigem ise, oma jõududele toetudes kokku panna kauaaegsete töötajate mälestuste kogumik. Võib nii ja naa, teatud plussid ja mõningased riskid on mõlema variandi puhul. Võimalik, et eelistus sellisele mälestuste raamatule sai otsest eeskuju ühest samalaadsest raamatust. Nimelt nägi 2012. aastal trükivalgust Kaidi Aheri koostatud kogumik „VPK. Vabarii­gi Presidendi Kantselei. Inimesed. Ajalugu. Institutsioon. Maja. Muutused. Tulemiste ja lahkumiste lood”.

Vabariigi Presidendi Kantselei ja Riigikogu Kantselei on olemuselt sama laadi asutused. Raamatud on siiski märksa erinevamad: pre­sidendi kantselei teoses on näiteks eraldi pea­tükk Kadrioru lossi sisekujundusest ja sisustu­se muutustest, samuti on peatükk Maarjamaa ristist ning ümber on trükitud mitu korda raamatuna avaldatud president Pätsi kantse­leiülema Elmar Tambeki mälestustest teatud lehekülgi. Presidendi kantselei ajalooraamatu üldine jaotus on koostatud puhtkronoloogili­selt, presidentide (Päts, Meri, Rüütel, Ilves) ametiaegade kaupa ning silmas on peetud just inimeste kantseleisse tööleasumise järjekorda. Selline lähenemine on igati arusaadav, sest presidendi vahetudes muutub ka suur osa presidendi kantselei staff’ist.

Osalt on kronoloogiline ka parlamendi kant­selei raamat. Selle esimene ja kaunis mahu­kas osa hõlmab kantselei ajalugu aastatel 1919–1940. Teose teine osa hõlmab kantselei ajalugu 1990–2014, kusjuures teemakäsitluse põhivaldkondadeks on kantselei areng ning meenutused Riigikogu komisjonide töömailt. Lisandub veel kaks plokki: „Kirev kantse­lei” ja „Lugusid siit ja sealt”. Omaette heaks leiuks on 1940. aastal valitud Riigivolikogu ja Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu kunagise stenografisti Erica-Gertrud Auna (snd 1897, srn 1996 Saksamaal) mälestused. Teose lõpus on ülevaade Riigikogu Kantselei töötajatest, kes seal ametis olnud enam kui üks aasta ning mõningast statistilist materjali (kantseleis ametikohtade arvu muudatused, personalista­tistika põhinäitajad jm).

Ühtekokku on kogumikul aukartustäratavalt suur arv kaastöötajaid, 47, sh on paar kahasse kirjutatud artiklit. Sedavõrd arvuka ja kireva autorkonna artiklite ühtlustamine, korduste väljajätmine jms on nõudnud hoolikat toime­tajatööd. Üldteada tees, et „iga möödaläinud päev ei ole mitte veel ajalugu” on autoreid sundinud vahet tegema olulisel ja ebaolulisel. Kindlasti ei olnud see kerge, sest kantselei tööst kirjutada ja veel huvipakkuvalt kirjutada on kaunis keerukas.

Meenutusi põnevatest seikadest ja inimestest

Mälestuste võlu, nagu teada, on esmajoones kujukates detailides. Neid on siia veidi jät­kunud, alates igakuise palga väljamaksmise järjekorra pikkusest, komisjoni ruumidesse töölaua toomisest, käsitsi kirjutatud muu­datusettepanekute järjestamisest komisjoni ettepanekutega, järjekorras ootamist komis­joni esimese arvuti taga või maatriksprinteri uskumatut aeglust, kus pressiteate väljatrükk võttis aega 10–15 minutit. Sedalaadi ja muidki tähelepanekuid võinuks ehk rohkemgi olla. Küllap on näiteks kultuurikomisjoni kauaaeg­sel töötajal Terje Põderil meeles Rahvusraa­matukogu seaduse dramaatiline menetlemine Riigikogu VII koosseisus, kus mõni saadik jäi lõputult pikaks veninud koosoleku ajal magama ja kes just siis palus mõnda muu­datusettepanekut hääletada. Küllap on riigi­kaitsekomisjoni kauaaegsel nõunikul Aivar Engelil meeles huvipakkuvaid tähelepanekuid nii mõnegi riigikaitsekomisjoni liikme kohta, olgu see komisjoni koosolekutest või mõnelt väljasõidult. Näikse, et suur autorkond on ilma vastava suuniseta pidanud vajalikuks neile teadaolevaid ning just rahvaasemikega seo­tud mõningad seigad välja jätta. Aga selline diskreetsus kuulub kantselei töötajate juurde.

Nagu ikka selliste kogumike puhul, jääb üheks küsimuseks, mida ja miks seal ei ole. Kogumikus on ühe korra mainitud Andres Metsaveeri. Seegi on üsna raamatu lõpus, Riigikogu spordisaali perenaise Urve Lindmaa mälestustes, kus Metsaveeri märgitakse keldri remonditööde alustajana. Metsaveer töötas parlamendi haldusteenistuses aastast 1993 kuni oktoobrini 2008, mil kaitsepolitsei mehe kinni pidas, kahtlustades teda soodustuste saamises ehitusettevõtjatelt. Kinnipidamise järel esitas Metsaveer lahkumisavalduse, mis kohe rahuldati.

Loomulikult tahetakse sellistes tähtpäevakogu­mikes näidata asutusest head pilti. Paraku on raske leida asutust, kus enam kui paarikümne aasta jooksul poleks leidnud ühtegi nö musta lammast, sest seegi kuulub meie igapäevase elu juurde. Võimalik, et isegi teose kolleegiu­mis arutati, mida niisuguse juhtumiga teha. Või kes siis oleks pidanud seda case’i oma kirjatöös mainima? Ilmselt Heiki Sibul, kant­selei kauaaegne juhataja.

Veelgi keerukam on aga ühe väliskomisjoni nõuniku juhtum. Teda ei ole teoses kordagi mainitud, välja arvatud kantseleis töötanud inimeste registris. See case on kindlasti kee­rukam. Aga, vähemalt, otsustades avalike allikate järgi, osales nõunik taasiseseisvunud Eesti esimeses spiooniskandaalis, mille käigus 1995. aastal saadeti Eestist välja luuretööga tegelnud Vene saatkonna töötaja. Näib, et kait­sepolitsei viis operatsiooni läbi edukalt, aga kogemuste puudumisel tekkis arusaamatus selle loo avalikustamisel. Nii sattus nõunik luurajate keeles väljendatuna „üksinda külma kätte” ja lõpuks ei jäänud tal midagi muud üle kui Eestist lahkuda.

Teose toimetajad Rita Hillermaa, Gerli Eero ja Piret Viljamaa on kogenud ja teinud head tööd. Kiirel ülelugemisel ei jäänud pisivigu silma. Siiski, koostajad-toimetajad on ehk liialt uskuma jäänud ühe foto allkirja (lk 27), mille nad ilmselt said Filmiarhiivist. Foto all­kiri ütleb, et kooliõpilased seisavad Asutava Kogu hoone ees 1919. aasta suvel. Eesti Asu­taval Kogul pole oma hoonet olnud. Töötati ikka, nagu üldteada, Toompea lossis. Võib arvata, et see foto võeti kunagi sellise allkir­jaga arhiivi vastu ja nüüd tihtipeale ei julgeta neid fotoallkirju enam korrigeerida. Sestap saanuks täpsustada – kooliõpilased seisavad Toompeal lossi ees, kus töötas Asutav Kogu.

Tagasiside