Nr 22

Laadi alla

Jaga

Prindi

Milleks on vaja avaliku arvamuse küsitlusi

Uuringud näitavad, et poliitikute ja ajakirjanike seisukohad mõjutavad valijate tõekspidamisi rohkem kui valimiseelsed küsitlused.

Poliitikute juures tuleb ette põhiliselt kaht liiki suhtumist avaliku arvamuse küsitlustesse. Kui erakonna reiting kasvab, kommenteeritakse kaamerate ja mikrofonide ees meelsasti, mida peetakse edu saavutamise põhjuseks. Kui aga reiting langeb või on püsivalt kehvapoolne, kuulutatakse üleolevalt, et ega neid avaliku arvamuse küsitlusi ikka eriti uskuda tasu, tegelik jõudude vahekord selgub alles valimistel.

Viimane väide on kahtlemata tõene – lõplikult pannakse asjad paika valimistel. Ent see ei muuda olematuks ega tähtsusetuks avaliku arvamuse hetkeseisundi väljaselgitamist küsitluste abil. Igakuiseid gallupeid ei viidagi läbi otsese eesmärgiga valimistulemusi prognoosida. Küsitlustulemustest selgub erakondade üle-eestiline toetusreiting, mis on midagi muud kui võimalik tulemus parlamendivalimistel. Riigikogu valitakse ju hoopis teistel alustel, kui peegeldab see metoodika, mille põhjal leitakse erakondade toetuste pingerida. Valimistel ei lähtu valijad otsustamisel ainult erakondade nimedest, vaid näevad enda ees kogu valimisnimekirja. Seejuures igas kaheteistkümnest valimisringkonnast on üles seatud erinevad kandidaadid. Kui valimised annaksid sama tulemuse, nagu näitab erakondade üleriigiline toetus, ei oleks parteikontorite valimiste-eelsel peamurdmisel, keda millisesse valimisringkonda üles seada, mingit mõtet.

Seetõttu ei maksakski Eesti arvamusuurijatele teha etteheiteid, et nende küsitlused ei peegelda võimalikku valimistulemust nii täpselt, kui teevad seda gallupid nendes maades, kus valija tõepoolest saabki valida ainult erakondade, mitte isikute vahel. Samas võib tekkida küsimus: kui igakuiste küsitluste põhjal isegi valimistulemust ennustada ei saa, milleks neid siis üldse vaja on? Et Riigikogu valimised on peagi tulekul, tasuks mõned avaliku arvamuse kohta käivad olulised tõed üle korrata.

Arvamus avalikust arvamusest

Avalik arvamus pole passiivne uurimisobjekt, selle puhul on tegemist toimiva ühiskondliku institutsiooniga. Oma olemuselt on see refleksiivne fenomen – avalikust arvamusest teadasaamine mõjutab omakorda avaliku arvamuse kujunemist. Arvamuste kandjad on konkreetsed indiviidid, kes kujundavad oma arvamusi erinevate toimetegurite mõjul. Üks neist tegureist ongi teadmine, mida arvavad asjast ümbritsevad inimesed. Seda võimalust pakuvadki küsitlused, kuid loomulikult mitte ainult need. Uuringud kinnitavad, et inimesed on neid ümbritseva avalikkuse arvamustest ja seisukohtadest laias laastus teadlikud ka ilma küsitlusteta. Eksisteerib nn arvamus avalikust arvamusest, mis tähendab, et inimestel on alati teatud ettekujutus ehk eelarvamus selle kohta, milline on enamuse arvamus.

Kas valimistele vastu minnes peaks valija üldse olema teadlik, millised on teiste valijate eelistused? Selle kohta on erinevaid seisukohti. Mõned leiavad, et see pärsib indiviidi isiklikku otsustusvabadust, sunnib hääletama “nii nagu teised”. 2003. aasta Riigikogu valimiste eel tehti koguni ettepanek valimisseadust selliselt muuta, et valimiste-eelsed avaliku arvamuse küsitlused hoopis keelata. Riigikogu valimise seadusesse pakuti paragrahvi, mis kõlas järgmiselt:

“Valimispäeval kuni hääletamise lõpuni ja sellele eelneva seitsme päeva jooksul on keelatud läbi viia avaliku arvamuse uuringuid ning avaldada või kommenteerida varasemate uuringute tulemusi, mis seonduvad valimistega.”

Samal ajal jõuab üldine, ehkki mitteadekvaatne ettekujutus sellest, milline erakond on tugevam, milline nõrgem, avalikkuse ette ka uuringute abita – kas või poliitikute ja ajakirjanike seisukohtadele tuginedes. Kui küsitlused annavad valija käsutusse teadusliku metoodika abil kogutud neutraalse andmestiku, siis teised arvamuskujundajad on enamasti huvitatud informatsiooni esitamisest subjektiivse vaatenurga alt. Nii ei oleks arvamusküsitluste keelamine kuidagiviisi saanud ära hoida valijate mõjutatavust teiste inimeste arvamuste poolt ning siinkohal tahakski kiita parlamendi tervet mõistust, kes sellisest seadusepügalast loobus.

Uuringute tähtsust ülehinnatakse

Ent kas ja kuidas arvamusuuringud valijate eelistusi üldse mõjutada võivad? Argumendid valimiseelsete küsitluste kaitseks on kirja pandud professor Wolfgang Donsbachi koostatud brošüüris “Kes kardab valimiseelseid küsitlusi? Normatiivseid ja empiirilisi argumente valimiseelsete uuringute vabaduse kaitseks”.

Donsbach kinnitab, et kui praktikas ongi fikseeritud valimiseelsete uuringute mõju valimiskäitumisele, on see mõju minimaalne ja täiesti kahjutu. Seda mitmel põhjusel.

  1. Valimiseelseid küsitlusi tehakse alati mitmeid, sageli annavad need mõnevõrra erinevaid tulemusi.
  2. Uuringutulemuste mõju on eri valijarühmade jaoks erisuunaline – valijad, kes kalduvad kujundama oma valimiseelistust küsitlustulemuste põhjal (neid on alati vähem kui isiklike veendumuste alusel hääletajaid), võivad otsustada nii tugevama erakonna kasuks kui ka toetada hoopis nõrgemat, et takistada tugevat erakonda liiga suurt edu saavutamast.
  3. Küsitlustulemused esitletakse kõrvuti suure hulga muude valimistulemusi prognoosivate seisukohtadega. Uuringud näitavad, et poliitikute ja ajakirjanike seisukohad mõjutavad valijate tõekspidamisi märgatavalt rohkem kui küsitlused.
  4. Donsbach osutab, et poliitikutel ja sotsiaalteadlastel on kalduvus arvamus­uuringute tähtsust üle hinnata. Keskmise haridustasemega kodanike jaoks jäävad ajalehtedes ilmuvad valimiseelistuste jaotused abstraktseks ja otsese valimispropaganda kõrval vähem mõjusaks.

Igatahes ei näita nn taktikaline valimiskäitumine, mille puhul valijad võtavad oma valimiseelistuste kujundamisel arvesse uuringutulemusi, mitte demokraatia nõrkust, vaid tugevust. Valimisi selleks korraldataksegi, et valija ei peaks ostma põrsast kotis, vaid saaks kasutada kogu olemasolevat informatsiooni, et otsustada, milline poliitiline jõud teda kõige paremini esindab. Selliseks infoks on ka teadmine, milline on hetkel poliitiliste jõudude toetus teiste valijate arvamustes. Mõistagi ei ole selleks võimalik igakuiselt simuleerida valimiste tegelikku protseduuri, sest valimistevahelisel perioodil puudub arvamusuurijatel lihtsalt teave selle kohta, milliste nimekirjadega üks või teine erakond ühes või teises valimisringkonnas üles astuda kavatseb. Ent üldisi poliitilisi jõuvahekordi tasub sellegipoolest pidevalt jälgida – kas või selleks, et saada tagasisidet igapäevasele poliitilisele tegevusele.

Muidugi on selleks, et arvamusuuringud valijatele sel viisil mõjuks, vaja ka nende erapooletut ja adekvaatset tutvustamist. Selles osas on meil Eestis veel arenguruumi.

Mis külvab segadust

Praegu aktiivsest arvamusuurija tööst kõrvalseisjana on mul mõnikord kahju vaadata oma endisi kolleege, keda sunnitakse fantaseerima, mis ikkagi ühe või teise erakonna reitingut eelmise kuuga võrreldes kahe-kolme protsendi võrra kergitada või langetada võis. Ning kuu aja pärast tuleb neil taas seletusi otsida, miks reiting jälle varasemale tasemele langes või tõusis. Kui aga öelda ajakirjanikele nii, nagu asi tegelikult on – et nimetatud erakonna reitingus polegi mingeid statistiliselt olulisi muutusi toimunud –, ei oleks lehes millestki kirjutada ega raadios ja televisioonis rääkida!

Nii raisatakse poognate viisi paberit ja tunde eetriaega, leidmaks seletusi muutustele erakondade toetuses, mis statistiliselt rangelt võttes ei olegi muutused. Sotsioloogilistes küsitlustes elanikkonna mudeli ehk valimi alusel saadud tulemusi võib kogu ühiskonnale laiendada vaid teatud tõenäosusega, arvestades statistilist viga. Mida väiksem on valim, seda suurem on ka vea tõenäosus. Kui küsitletakse 500 inimest, ulatub valimi viga 95-protsendilise tõenäosusega pluss/miinus nelja protsendini, 1000 valija küsitlemise puhul pluss/miinus kolme protsendini. Rääkimata sellest, et kui toetuse muutus isegi statistiliselt oluliseks osutub, pole tehtud küsitluse andmestikust enamasti võimalik saada informatsiooni selle kohta, mis konkreetselt võis valijate meelemuutuse põhjustada.

Palju segadust küsitlustulemuste mõistmisel on avalikkusesse külvanud asjaolu, et kaks suuremat ja esinduslikumat uuringufirmat, kes regulaarselt erakondade toetusi mõõdavad – TNS Emor ja Turu-uuringute AS –, kasutavad parteide toetusprotsentide avaldamiseks erinevat lähenemist. Kui Turu-uuringud rehkendavad erakondade toetusprotsendi kõigi küsitletute arvust, mis võimaldab näha ka nende valijate osakaalu, kellel eelistus puudub, siis Emori reitingutes on protsent arvestatud ainult nende vastajate seas, kes oma eelistust väljendasid. Nii juhtubki, et kui Emori küsitlus näitab erakonna toetuseks 35 protsenti ja Turu-uuringute oma vaid 25 protsenti, on tegelikult tegemist täpselt sama suure toetajate hulgaga. Avalikkuse ette jõudnuna aga tekitavad sellised arvud palju mõistmatust ning viivad usalduse vähenemiseni arvamusküsitluste vastu.

Kokkuvõttes on avaliku arvamuse küsitlusi valimiste eel kindlasti vaja. Mõnikord avalikkuse ees demonstreeritavast skepsisest hoolimata erakonnad selles tegelikult ei kahtlegi, vaid tellivad võimaluse korral veel täiendavaid uuringuid, et valimiskampaaniaks paremini sihte seada. Tõsi, need uuringutulemused eriti tihti avalikkuse ette ei jõua. Kuid avaliku arvamuse küsitlustel on oluline roll ka valijate jaoks. Et küsitlustulemused seda rolli täita saaksid, tuleks nende esitlemisel teada, mis piirides saab küsitlustulemusi tegelikkusele laiendada ning hoida uuringutest selgunud faktid lahus nende faktide interpreteerijate fantaasiast. Kui see õnnestub, aitavad avaliku arvamuse küsitlused kindlasti kaasa valimiste demokraatlikkusele ja valimisotsuste suuremale läbimõeldusele.

Tagasiside