Nr 39

Laadi alla

Jaga

Prindi

Kui Eesti riik on maja, siis milline?

Igaüks, kes on ehitanud maja või on vähemalt olnud majaomanik, teab hästi, kui palju vaeva see nõuab. Asukoha valik, planeerimine, nulltsükli tööd, müüride ladumine, sooja sissesaamine, toru- ja elektritööd – aga see kõik on alles algus. Midagi laguneb kusagilt kogu aeg ning elanike soovid muutuvad ja tahetakse ikka enamat. Uut terrassi, aiamajakest, paremat soojustust. Iseenesest ju kõik omamoodi head soovid.

Riigimaja metafoor ei ole midagi enneolematut. Meil Eestis on nüüd olemas ja tulemas ka päris riigimajad – majad, kus riik pakub regioonides inimestele vajalikke teenuseid, soovitavalt kõiki korraga ja ühes kohas – nagu räägivad uue numbri vestlusringis osalejad. Kuid meie jutt pole sellest, ehkki need teemad on omavahel seotud. Riigimaja metafoor kõneleb riigist kui majast ja aitab meil mõista, kui palju vaeva riigi rajamine, korrastamine ja edasiarendamine nõuab.

Muidugi ei ehitatud Eesti riiki tühjale kohale. Ei 1918. aastal, kui riik võrsus omavalitsustest, ega ka 1991. aastal, kui riigist oli jäänud vundament ja korralikud plaanid. Tõsi, kasutasime toona palju käepärast materjali ning üht-teist on tegevuse käigus muutunud ja mõistagi on elu läinud edasi. Inimeste vajadused riigi katuse järele on aga üldjoontes samad. Inimesed tahavad elada rahus oma elu, kasvatada lapsi ja ehitada oma maju. Selleks peab riik pakkuma kaitset ja aeg-ajalt aitama, kui tarvis; toas võiks olla soe ning on vaja piisavalt suurt elutuba, kus elanikud saaksid üksteisega kokku.

Arvatavasti on meil kõigil ettekujutus, milline peaks olema normaalne ja mugav maja. Kui planeering ei ole loogiline ja me ära eksime või kui seinas on vamm või kui sooja vett tuleb vannitoas ainult siis, kui soe vesi köögikraanist jooksma lasta, siis ei ole me ilmselt rahul ning erilist lohutust ei paku jutt, et kuuse all oleks meil veelgi halvem. Mis on iseenesest muidugi tõsi.

Millises seisus on Eesti riigimaja (see metafoorne) praegu ja kas oleme sellega rahul? Enne sellele küsimusele vastamist tuletame korraks meelde John Kennedy kuulsat lauset: „Ära küsi, mida riik saab sinu heaks teha, küsi, mida sina saad riigi heaks teha.“ Ma ei taha sellega öelda, et äraspidises mudelis peaksime meie riiki ümmardama. Kuid suhe on vastastikune. Ja probleem seisneb selles, et meid jääb Eesti riigis üha vähemaks. Seega on seda riigimaja üha kallim ülal pidada, kuna teatud funktsioone vajavad ühtmoodi nii suuriigid nagu USA või Saksamaa kui ka Eesti-taolised väikeriigid.

Siinkohal parafraseerin ühte teist ütlust – nõrk võid sa olla, kuid kaval pead sina olema. Kui me kõike ei jõua (ei peagi, võrreldes maailma suurtega), siis peame olema seda efektiivsemad ja tegutsema läbimõeldult. Pole vaja joosta mitu korda kambri ja sahvri vahel, ühe korraga tuleks kõik vajalik kätte saada. Ning ämbritega aias askeldamise asemel tasub mõelda hoopis vihmutussüsteemile, mis aitab kokku hoida aega ja jõudu. Sarnaseks süsteemiks on meie e-riik, mille üle Saksamaagi tunneb üksjagu kadedust.

Niisiis, uues Riigikogu Toimetiste numbris räägime riigireformist. See ei ole üks kabinetis sündinud asendustegevus, asi iseeneses. See on küsimus, kuidas Eesti riigimaja peaks olema ehitatud ja kuidas funktsioneerima, aga sellele ei ole paraku kunagi lõplikke vastuseid ‒ nii nagu ei saa kunagi päris lõplikult valmis meie elumaja.

Riigireformiga on viimastel aastatel tegelenud süsteemsemalt kaks seltskonda: Riigikogu riigireformi erikomisjon ning Riigireformi Sihtasutus. Kumbki neist on jõudnud esialgsete viljadeni. Need viljad ei ole vastandlikud – nagu kartulid ja õunad, mida ei saa hästi ühes keldris koos hoida. Need täiendavad teineteist, räägivad ühest ja samast asjast, ehkki pisut erineva nurga alt. Käesolev number pakub ülevaadet mõlema seltskonna tegevusest: avaldame Raivo Vare riigireformi teemalise essee ning erikomisjonist teeb kokkuvõtte Andres Herkel, komisjoni tööd kommenteerib kokkuvõtvalt ka politoloog Alar Kilp.

Üks osa riigireformist on meil justnagu tehtud – haldusreform – kuigi piiride tõmbamisest peame liikuma viimaks ometi selleni, et omavalitsuste rahastus vaadatakse üle ning riigist saab omavalitsustele usaldusväärne partner. Millised viljad on olnud sellel reformil ja mis edasi saab, seda uurib Garri Raagmaa.

Keskne käesoleva numbri lugemissoovitus puudutab aga Arenguseire Keskuse kaastööd, riigivalitsemise 2018. aasta raportist tulenevaid stsenaariume. Vaadet meie riigimaja eri külgedele pakuvad veel politoloog Mihkel Solvak, kes räägib e-teenustest ja e-valimistest; Aimar Altosaar, kes küsib, mis muudab meie ühiskonna sidusaks – ja jõuab huvitavate tulemusteni, ning Ero Liivik, kes kirjutab presidendi otsevalimistest.

Värsketest valimistest teeb kokkuvõtte politoloog Rein Toomla. Valiti Riigikogu, kes (arvestades ajaarvamist Asutava Kogu kokkutulekust 1919. aastal) on saanud saja aastaseks. Sellel puhul on Eesti Rahvusraamatukogu avaldanud e-raamatu, mis tutvustab kõigi esimese Riigikogu liikmete elulugusid. Neid on huvitav lugeda ja võrrelda praeguse Riigikogu liikmete elulugudega ning mõelda, kuidas on meie elu muutunud, kuid mõned mustrid on jäänud muutumatuks. Millised, seda näete lugedes ise.

Kuid saja-aastaseks saamise puhul on Riigikogul väga sobilik vaadata nii tagasi kui mõelda ka sellele, milline võiks olla tulevik. Selles kontekstis räägime poliitilisest kultuurist ja kodukorrast. Pikaajaline Riigikogu liige Jüri Adams teeb kokkuvõtte Riigikogu kodukorra kujunemisest ning vaatleb selle ajaloo kolme faasi. See lugu jätkub järgmises Riigikogu Toimetiste numbris.

Uues Riigikogu Toimetiste numbrist leiab veel uuringuid, mis haakuvad käesoleva numbri fookusega, nagu Eva-Maria Asari vahendatud Riigikontrolli uuring huvirühmade kaasatusest või Statistikaametist Helerin Ääre ühistranspordi uuringu kokkuvõte. Kuid lugeja leiab ka näiteks Mario Rosentau juriidilise analüüsi andmekaitse ja Euroopa Liidu aluslepingute vastuoludest. Ühtlasi lunastame lugeja ees võla, avaldades Cristina Serbanica ja Daniela Luminiţa Constantini ülevaate, kuidas on Euroopa Liidu toetused aidanud edendada innovatsiooni Kesk- ja Ida-Euroopas – see lugu lihtsalt ei mahtunud aastatagusesse majandusteemalisse Riigikogu Toimetiste numbrisse. Kuid võib-olla on see nüüd, europarlamendi valimiste ja uue Euroopa Komisjoni moodustamise aegu teistmoodi huvitavas kontekstis.

Nii et lugemist on ja mul on hea meel, et kolleegiumi otsusega jätkame ilmumist veel ka paberkujul, ehkki e-riigile kohaselt on kogu uue Riigikogu Toimetiste sisu vabalt saadaval internetis. Uus number on meie panus riigireformi.

Tagasiside